2-12-24878/66 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Määruse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-24878

Tsiviilasi

OÜ MaksiBussid hagi Palamuse valla vastu kahju hüvitamiseks

Menetluskulude kindlaksmääramine ja väljamõistmine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. aprilli 2016 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

OÜ Maksibussid määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): OÜ MaksiBussid (registrikood

10945196), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

Vastustaja

(kostja):

Palamuse

vald

vallavalitsuse

kaudu

(registrikood 75003140), esindaja vandeadvokaat Rando Antsmäe

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 29. aprilli

2016 määrus muutmata.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohus rahuldas 27. septembri 2013 otsusega osaliselt OÜ MaksiBussid (hageja) hagi

Palamuse valla (kostja) vastu. Menetluskulud jättis maakohus poolte kanda võrdsetes osades.

2. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 17. oktoobri 2014 otsusega kostja vastuapellatsioonkaebuse ja

tühistas maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati. Nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus

kantud menetluskulud jäeti hageja kanda.

3. Riigikohus rahuldas 18. märtsi 2015 otsusega hageja kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas

ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

4. Ringkonnakohus rahuldas 26. novembri 2015 otsusega Palamuse valla apellatsioonkaebuse ja

tühistas maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati. Ringkonnakohus jättis kõik menetluses

kantud kulud OÜ MaksiBussid kanda.

5. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks lepingulise

esindaja õigusabikulud koos käibemaksuga 23 948,46 eurot ja menetluses tasutud riigilõiv

summas 550 eurot, kokku 24 498,46 eurot.

6. Hageja vastuse kohaselt ei ole kostja taotlus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata, kuna

kostjal kohaliku omavalitsusüksusena ei ole õigust nõuda enda põhitegevuse raames peetud

õigusvaidlusega seoses kantud õigusabikulude hüvitamist. Käesolevas vaidluses oli kostja

tsiviilõigussuhtes tegutsev omavalitsusüksus, mis teostas vaidlust pidades enda kui haldusorgani

pädevust. Haldusorganit esindava advokaadist lepingulise esindaja kulude hüvitamine on

põhjendatud vaid juhul, kui haldusorganil ei olnud vaidluse suure keerukuse tõttu võimalik

kasutada omaenda töötajat või teenistujat. Antud juhul puudub mõistlik põhjus, miks kostjal ei

olnud võimalik kasutada esindamisel vallasekretäri. Kostja taotletav lepingulise esindaja tasu on

selgelt ülemäärane. Kostja menetluskulude suurus on põhjendamatult suur võrdluses hageja

menetluskuludega.

MAAKOHTU SEISUKOHT

7. Tartu Maakohus rahuldas 29. aprilli 2016 määrusega kostja taotluse menetluskulude

kindlaksmääramiseks osaliselt, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 5725

eurot ja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on põhjendatud kostja menetluskuluks menetluses

tasutud riigilõiv summas 550 eurot, lepingulise esindaja menetluskulusid saab lugeda

põhjendatuks üksnes osaliselt.

8. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostjal kohaliku omavalitsuse üksusena ei ole

õigust nõuda menetluses kantud lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Maakohus märkis, et

käesolevas asjas lahendasid kohtud hageja nõuet eraõiguslikust võlasuhtest (veoleping) tuleneva

kahju hüvitamiseks. Tegemist ei olnud avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidlusega ehk

haldusasjaga, mis kuulub menetlemisele halduskohtus ja seetõttu ei saa aluseks võtta

halduskohtumenetluse põhimõtteid. Sama seisukohta on väljendanud ka Tartu Ringkonnakohus

28. aprilli 2014 otsuse punktis 14, mis on tehtud samade poolte vahelises vaidluses tsiviilasjas 2-

09-70453.

9. Maakohus märkis, et kostjal oli vabadus valida, kas osaleda menetluses seadusliku esindaja

kaudu või lepingulise esindaja kaudu. Samuti oli kostjal vabadus valida, millist lepingulist

esindajat kasutada – kas advokaati, oma töötajat või teenistujat, kellel on selleks piisavad

teadmised. Lepingulise esindajana advokaadi kasutamine ei ole seadusega piiratud seetõttu, et

juriidilisest isikust menetlusosalisel on töötajaid võid teenistujad, kellel on juriidiline haridus või

teadmised. Maakohus leidis, et antud juhul oli vaidluse keerukuse tõttu kostjal põhjendatud

kasutada advokaadist lepingulise esindaja poolset õigusabi. Tegemist oli eraõiguslikust

võlasuhtest tuleneva vaidlusega, mis ei kuulu kohaliku omavalitsuse üksuse igapäevase tegevuse

valdkonda, mistõttu ei saa eeldada, et kostja töötajal või teenistujal, näiteks vallasekretäril, pidid

olema kostja esindamiseks piisavad teadmised ja kogemused.

10. Maakohus pidas põhjendatuks kostja lepingulise esindaja tunnitasu 115 eurot, millele lisandub

käibemaks 20%. Samas ei saanud kohtu hinnangul kuidagi põhjendatuks pidada kostja lepingulise

esindaja toiminguid ca 171 tunni ulatuses. Sellist töötundide arvu ei põhjenda ka see, et asja on

menetletud mitmes kohtuastmes ja menetlus on kestnud kokku üle kolme aasta.

Maakohus leidis, et maakohtu menetluses on põhjendatud kostja lepingulise esindaja ajakulu

kokku 21,5 tunni ulatuses, apellatsioonmenetluses 12 tunni ulatuses ja kassatsioonmenetluses 4

tunni ulatuses, seega kokku 37,5 tunni ulatuses. Esindaja tasu taotletud tasumääras moodustab

37,5 tunni eest koos käibemaksuga kokku 5175 eurot.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

11. Hageja esitas määruskaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 29. aprilli 2016 määruse

tühistamist osas, milles maakohus rahuldas kostja taotluse hagejalt lepingulise esindaja kulude

väljamõistmiseks.

Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et tsiviilasjas ei saa halduskohtumenetluse

kohtupraktikas väljakujundatud põhimõtteid arvesse võtta. TsMS 18. ptk ja HKMS 11. ptk

sätestatud menetluskulude regulatsioonid on märkimisväärselt sarnased ning HKMS § 108 lg 12

viitab otsesõnu, et menetluskulude jaotusele halduskohtumenetluses kohaldatakse TsMS-i §-des

173 ja 175 sätestatut ehk sätteid, millel põhineb ka vaidlustatud maakohtu määrus. Puudub

mõistlik põhjus, miks peaks samade sätete kohaldamisel tsiviil- ning halduskohtumenetluses

olema erinevad tagajärjed. Antud juhul tuleb analoogia korras kohaldada halduskohtumenetluses

TsMS § 175 lg 1 kohta välja kujunenud mahukat kohtupraktikat;

2) on maakohus jätnud arvesse võtmata halduskohtumenetluses kohtupraktikas selgelt välja

kujunenud põhimõtted, mille kaudu hinnata, kas vaidluse keerukuse tõttu oli menetlusosalisel

põhjendatud kasutada advokaadist lepingulise esindaja õigusabi. Maakohus ei ole põhistanud,

millisel allikal või põhimõttel põhineb määruse punktis 8.4. tehtud tõdemus. KOKS § 6 lg 1

kohaselt on vallasisese ühistranspordi korraldamine üks omavalitsusüksuse põhiülesandeid, sama

põhimõtet kordab ÜTS § 12. Kohaliku omavalitsuse põhiülesannete hulka kuulub ka oma

põhiülesannete pinnalt õigusvaidluste pidamine. Nende ülesannete täitmise pinnalt tõusetunud

vaidlus ei välju haldusorgani igapäevasest põhitegevusest. Kui leida, et ülesanne ise (reisijateveo

korraldamine) kuulus küll haldusorgani põhiülesannete hulka, kuid haldusorgani põhiülesannete

hulka ei kuulunud selle pinnalt õigusvaidluse pidamine, muutuks Riigikohtu praktika sisutühjaks;

3) ei ole üldjuhul põhjendatud mõista halduskohtumenetluses lepingulise esindaja kulusid

vastaspoolelt välja suuremas ulatuses, kui see on võimalik tsiviilasjades (vt RKHKo 3-3-1-35-13).

Vastav seisukoht kehtib ka pöördvõrdena, st haldusorgani poolt peetavates tsiviilvaidlustes ei ole

põhjendatud mõista lepingulise esindaja kulusid vastaspoolelt välja suuremas ulatuses, kui see on

võimalik haldusasjades;

4) on maakohtu järeldused põhistamata osas, milles maakohus vastas küsimusele, kas haldusorgan

tegutses põhiülesannete raames.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED

12. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on käesoleval juhul menetluskulude jaotus otsustatud Tartu Ringkonnakohtu 26. novembri

2015 otsusega ja seoses sama tsiviilasjaga Riigikohtu 29. veebruari 2016 määrusega, millega on

jäetud kõik menetluskulud hageja kanda. Hageja taotleb määruskaebusega sisuliselt

ringkonnakohtu ja Riigikohtu lahendite revideerimist, milleks puudub alus ja ka menetlusõiguslik

võimalus;

2) oli maakohtul pädevus (sh kaalutlusõigus), õiguslik alus ja ka kohustus määrata kindlaks

kostjale hüvitatavate kostja advokaadist lepingulise esindaja kulude suurus ulatuses, mida

maakohus pidas vajalikuks ja põhjendatuks. Asjaolu, et kostja on avalik-õiguslik juriidiline isik, ei

omanud seejuures tähendust. Antud juhul ei ole ülema astme kohtul õigust maakohtu

diskretsiooniotsust muuta;

3) ei osale tsiviilkohtumenetluses poolena haldusorganid. Tsiviilkohtumenetluses on kohaliku

omavalitsusega seotud kohtuvaidluses menetlusosaliseks kohalik omavalitsus avalik-õigusliku

juriidilise isikuna. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette erisusi juhuks, kui pooleks on

avalik-õiguslik juriidiline isik. Õiguslikult ja sisuliselt mõistetamatu ja põhjendamatu on hageja

väide, et antud juhul puudub tsiviilkohtumenetluses norm, mis reguleeriks haldusorgani poolt

lepingulise esindaja kulude hüvitamist ja et seetõttu tuleb kohaldada halduskohtumenetluses välja

kujunenud kohtupraktikat;

4) on sisuliselt põhjendamatu ja asjakohatu hageja seisukoht, et antud juhul ei oleks tohtinud

hageja kanda jätta kostja menetluskulusid ka põhjusel, et kostja hinnangul oli käesolevas asjas

õigusvaidlus seotud ühistranspordi korraldamisega ja et KOKS § 6 lg 1 kohaselt on vallasisese

ühistranspordi korraldamine üks omavalitsusüksuse ülesandeid. Asjakohatu on ka viide

ühistranspordi seaduse §-le 12;

5) on maakohus õigesti ja põhjendatult tuvastanud, et käesoleva asja puhul oli tegemist

eraõiguslikust võlasuhtest tuleneva vaidlusega, mis ei kuulu kohaliku omavalitsuse üksuse

igapäevase tegevuse valdkonda, mistõttu ei saa eeldada, et kostja töötajal või teenistujal pidid

olema kostja esindamiseks piisavad teadmised ja kogemused.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 29. aprilli

2016 määrus muutmata.

Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust vaidlustatud maakohtu määruse tühistamiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6

ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.

Määruskaebuses ei ole esitatud vastuväiteid maakohtu hinnangule kostja menetluskulude

(õigusabikulude) vajalikkuse ja põhjendatuse ega väljamõistetavate menetluskulude rahalise

suuruse osas. Maakohus on kulude põhjendatuse hindamisel järginud diskretsiooni piire. Seega ei

kontrolli ringkonnakohus selles osas maakohtu määruse põhjendatust ega seaduslikkust,

nõustudes maakohtu hinnangutega.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesolevas asjas oli vaidluse all

eraõiguslikust võlasuhtest tulenev kahju hüvitamise nõue, mistõttu ei saa aluseks võtta

halduskohtumenetluse põhimõtteid. Vaidluse põhiliseks sisuks oli, kas kostja ütles pooltevahelise

veolepingu õigustatult üles ennetähtaegselt või oli lepingu kehtivus lõppenud äramuutva

tingimuse saabumise tõttu ning kas sellele järgnenud aja eest olnuks hagejal õigus saada kostjalt

tasu. Pooltevahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks

pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik (vt ka Riigikohtu 24. märtsi 2015 erikogu määrus nr 3-

3-4-1-15). Veoleping on tsiviilõiguslik leping, millega tekib poolte vahel eraõiguslik suhe ja mida

reguleerib võlaõigusseadus.

Vaidlusalust õigussuhet ei muuda avalik-õiguslikuks ka asjaolu, et veolepingu üheks pooleks oli

kohaliku omavalitsuse üksus Palamuse valla näol. Kohaliku omavalitsusüksuse poolt

tsiviilõiguslike lepingute sõlmimine ja nende täitmine ei ole automaatselt kvalifitseeritav

täidesaatva võimu teostamisena.

15. Ebaõige on määruskaebuse esitaja seisukoht, et tsiviilasjas tuleks menetluskulude määramisel

analoogia korras juhinduda halduskohtumenetluse kohtupraktikas väljakujundatud põhimõtetest.

Asjaolu, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja halduskohtumenetluse seadustiku menetluskulude

sätted on sarnased, ei anna alust kohaldada halduskohtumenetluses väljakujunenud kohtupraktikat

tsiviilkohtumenetluses menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmisel. Analoogia kohaldub

olukorras, kus puudub õigussuhet reguleeriv säte. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on olemas

sätted, mis vaidlusalust õigussuhet reguleerivad, mistõttu ei saa analoogia korras rakenduda

halduskohtumenetluse kohtupraktika TsMS § 175 lg 1 kohta.

Ringkonnakohtu arvates oleks halduskohtumenetluses kohaldatavate põhimõtete rakendamine

vastuolus tsiviilkohtumenetluse põhimõtetega. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse

põhiülesandeks isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel.

Seega seatakse halduskohtumenetluses esikohale nende isikute huvide kaitse, kellel on tekkinud

avaliku

võimu

teostamisega

seotud

õiguslik

vaidlus

haldusorganiga.

Asjaolu,

et

halduskohtumenetluses kontrollitakse haldusorgani tegevuse seaduslikkust, õigustab muuhulgas

põhimõtet, mille kohaselt haldusorganile ei hüvitata enamasti ka tema kasuks tehtava lahendi

puhul üldjuhul nn haldusvälise õigusabiteenuse kulusid. Tsiviilõigussuhetes seevastu on

menetluse pooled eelduslikult võrdsed, seda eriti hagimenetluse puhul (TsMS § 7).

16. Riigikohtu praktika kohaselt võib juriidiline isik ajada kohtus asju seadusliku esindaja või

lepingulise esindaja kaudu ning lepingujärgseks esindajaks kohtus võib muu hulgas olla advokaat.

Samas on Riigikohus väljendanud seisukohta, et advokaadi kaudu menetluses osalemine ei pruugi

olla põhjendatud, kui vaidluse vähese keerukuse tõttu oleks menetlusosaline ilmselt saavutanud

oma menetluslikud eesmärgid ka ilma advokaadi abita, kasutades lepingulise esindajana oma

töötajat või teenistujat, kellel on kohtu arvates esindamiseks piisavad teadmised ja kogemused (vt

ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. veebruari 2016 määrus nr 3-2-1-177-15 ja Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2005 otsus nr 3-2-1-78-05).

Käesolevas asjas on maakohus õigesti leidnud, et vaidluse keerukuse tõttu oli kostjal põhjendatud

kasutada advokaadist lepingulise esindaja õigusabi. Tsiviilasi läbis kõik kolm kohtuastet ning ka

asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus olid vaidluse all pooltevahelise suhte õigusliku

kvalifitseerimisega seotud küsimused.

17. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel

tekkinud kulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp