3-15-2824/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja

Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

29. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2824

Haldusasi

XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 23. oktoobri 2015.

a otsuse nr 51730/1 tühistamiseks ja soodustingimustel

vanaduspensioni määramiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. mai 2016. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia

Azojan

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada XX apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 31. mai 2016. a otsuse peale

haldusasjas nr 3-15-2824 läbivaatamatult selle esitajale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 187 lg 7; § 235 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 08.10.2015 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) pensioniavalduse ja dokumendid

soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks 3 aastat enne vanaduspensioni ikka jõudmist

riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 1 p 3 alusel kui isik, kes on kasvatanud

vähemalt kaheksa aastat kolme last, ning okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku

seaduse (ReprS) § 2 lg 2 ja § 12 p 1 alusel kui asumisel viibinud isiku laps, kes sündis vanema

asumisel oleku ajal.

2. Sotsiaalkindlustusamet

jättis

23.10.2015

otsusega

nr

51730/1

XX-le

soodustingimustel

vanaduspensioni

määramata.

XX

on

sündinud

XX.XX.XXXX

Novosibirski oblastis väljasaadetu lapsena (vabastatud asumiselt 26.03.1958) ning tal tekib

õigus vanaduspensionile kehtiva regulatsiooni järgi 63-aastaselt (23.09.2018) ning alates

01.01.2017 kehtiva regulatsiooni järgi 63 aasta ja 6 kuu vanuselt (23.03.2019). Isik on

3-15-2824

2(4)

kasvatanud

kolme

last

kuni

nende

täisealiseks

saamiseni.

XX

on

08.10.2015

pensioniavalduses soovinud RPKS-st ja ReprS-st tulenevad õigused summeerida, RPKS §-st

6 tulenevalt määratakse isikule, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile, üks riiklik

pension tema valikul. Seega on taotlejal õigus valida kahe pensioniliigi vahel: 1) ReprS § 12 p

1 alusel tekib XX-l õigus soodustingimustel vanaduspensionile 61 aasta vanuselt (s.o

23.09.2016); 2) RPKS § 10 lg 1 p 3 alusel tekib XX-l õigus soodustingimustel

vanaduspensionile 62 aasta ja 6 kuu vanuselt (s.o 23.03.2018). Kuna praegusel ajal ei oma

XX õigust soodustingimustel vanaduspensionile, siis ei kuulu pensioniavaldus rahuldamisele.

3. XX esitas 12.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 23.10.2015 otsuse nr

51730/1 tühistamiseks ja soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks kohustamiseks

alates 23.09.2015. Kaebaja taotles ainult ühte liiki riiklikku pensioni – riiklikku

vanaduspensioni. Soodustingimustel vanaduspension ei ole eraldiseisvaks riikliku pensioni

liigiks. RPKS § 10 lg 1 p 3 alusel on kaebajal õigus kasutada ühte soodusaastat ning ReprS §

12 p 1 alusel veel kahte soodusaastat, kokku kolme soodusaastat. RPKS ja ReprS ei piira

soodusaastate samaaegset kasutamist ning selline piirang oleks ka vastuolus vastavate

soodustuste eesmärgiga ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Kuna SKA on kohtule esitatud

vastuses tuginenud RPKS §-le 7, mitte vaidlustatud otsuses viidatud RPKS §-le 6, siis on

vastustaja ka ise tunnistanud, et otsus on tehtud valedel alustel.

4. Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle

jätta rahuldamata. Soodustingimustel vanaduspensioni sätete rakendamisel tuleb pensioni

õiguse tekkimise aja arvutamisel lähtuda RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensionieast. RPKS §

10 lg 1 p-s 3 ja ReprS § 12 p-s 1 on sätestatud täiendavad soodustused, mida ei saa kasutada

samaaegselt. Nimetatud soodustused ei ole käsitatavad vanaduspensioniea alandamisena. XX-

l tekib kuni 31.12.2016 kehtiva RPKS § 7 lg 1 p 1 ning ReprS § 2 lg 2 ja § 12 p 1 alusel õigus

vanaduspensionile 23.09.2016 (st kaks aastat enne vanaduspensioniiga, mis on 63 aastat).

Alates 01.01.2017 kehtiva RPKS § 7 lg 11 ja § 10 lg 1 p 3 alusel tekib XX-l õigus

vanaduspensionile 23.03.2017 (st üks aasta enne vanaduspensioniiga, mis on 63 aastat ja 6

kuud).

5. Tallinna Halduskohus jättis 31.05.2016 otsusega XX kaebuse rahuldamata. Vaidlus

puudub selles, et kehtiva RPKS § 7 lg 1 p 1 kohaselt on kaebajal õigus vanaduspensionile 63-

aastaseks saades ja 01.01.2017 jõustuva RPKS § 7 lg 11 alusel 63 aasta ja 6 kuu vanuselt.

Samuti on tõendatud, et kaebaja vastab nii RPKS § 10 lg 1 p-s 3 kui ka ReprS § 12 p-s 1

sätestatud tingimustele ning õigus soodustingimustel vanaduspensionile on tal põhimõtteliselt

olemas. Eeltoodud soodustuste summeerimine oleks võimalik, kui iga soodustuse

kohaldamine tähendaks sisuliselt vanaduspensioniea alandamist.

Vanaduspensioniiga on konkreetne ajahetk, mille saabumisel tekib isikul õigus

vanaduspensionile. Õigus soodustingimustel vanaduspensionile on seevastu isiku subjektiivne

õigus nõuda teatud tingimuste esinemisel vanaduspensioni juba enne vanaduspensioniea

saabumist, kuid selle õiguse kasutamine ei too kaasa vanaduspensioniea alanemist. Kumbki

vaidlusalune soodustus ei ole käsitatav vanaduspensioniea alandamisena. Vanaduspensioniiga

ei muutu mitme soodustuse (RPKS § 10 lg 1 p 3, ReprS § 12 p 1) kohaldamisel, mistõttu ei

ole neid soodustusi võimalik ka liita. Mitme erineva aluse olemasolul on otstarbekas lähtuda

soodsamast variandist. Kuna kaebajal ei esinenud SKA 23.10.2015 otsuse tegemise ajal veel

õigust soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks, ei olnud vastustajal võimalik tema

08.10.2015 taotlust ka rahuldada. Vaatamata sellele, et vaidlustatud otsuses on osaliselt

viidatud ebaõigele õiguslikule alusele (RPKS § 6 ei ole asjakohane), ei oleks taotluse

rahuldamine olnud siiski võimalik ja otsuse tegemisel on jõutud õigele lõppjäreldusele.

3-15-2824

3(4)

Kohtupraktikast ja haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 58 tulenevalt ei pea eksliku õigusliku

alusega kaasnema haldusakti tühistamist, kui asjakohane regulatsioon on tegelikult olemas.

6. XX palub 10.06.2016 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas

uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. SKA 23.10.2015 otsus on põhjendamata ja tugineb

valedele õiguslikele alustele. HMS § 58 ei käsitle eksliku õigusliku aluse märkimist ega ole

asjassepuutuv. Halduskohtu põhjendustest lähtudes ei olegi isikul võimalik saada korrektselt

põhjendatud haldusakti. Soodustuste korra kasutamine on reguleeritud RPKS §-s 10, mis

nimetab soodustingimusi mitmuses ning erinevad soodustused ei tekita uut pensioniliiki.

RPKS § 7 määratleb üksnes üldise vanaduspensioniea, kuid tegelik vanaduspensioniiga

kujuneb igal inimesel erinevalt vastavalt soodustingimustele. Iga soodustuse kohaldamine

tähendabki vanaduspensioniea alandamist. Halduskohus ei ole põhjendanud, kust tuleneb

kohustus valida erinevate soodustingimuste vahel. Õigust, mida ei saa realiseerida, ei ole

olemas. Vastustaja ja kohus on jätnud avalduse sisulise olemuse tähelepanuta, sest seaduse

eesmärk on leevendada tekitatud ülekohut.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist

määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. HKMS § 187 lg 3 p 5 sätestab, et

apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei

saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg-st 2 tulenevalt tagastatakse

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral apellatsioonkaebus määrusega

läbivaatamatult ning loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Koos apellatsioonkaebuse

tagastamise määruse menetlusosalistele kättetoimetamisega tagastab ringkonnakohus

apellandile ka apellatsioonkaebuse koos lisadega (HKMS § 187 lg 6).

8. Ringkonnakohus on seisukohal, et XX apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5

alusel tagastada, sest apellandi esitatud

faktiväidete õigsust eeldades ei saaks

apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg 3 p-s 5 sätestatud

apellatsioonkaebuse tagastamise alus hõlmab ka olukorrad, kus isikul on küll kaebeõigus,

kuid tema apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud (nt Riigikohtu 22.04.2013 määrus

nr 3-3-1-5-13, p 8).

9. XX 08.10.2015 pensioniavaldusest (tl 26-27) ja 12.11.2015 kaebusest (tl 6-7) nähtuvalt

soovib kaebaja soodustingimustel riikliku vanaduspensioni määramist alates 23.09.2015 ehk

kolm aastat enne vanaduspensioniea saabumist. Vaidlust ei ole selle üle, et asumisel viibinud

vanema lapsena, kes on asumisel viibinud kaks täisaastat, on XX-l ReprS § 2 lg 2 ja § 12 p 1

alusel õigus soodustingimustel vanaduspensionile kaks aastat enne vanaduspensioniikka

jõudmist. Samuti puudub vaidlus, et XX on vähemalt kaheksa aastat kasvatanud kolme last,

millest tulenevalt on tal RPKS § 10 lg 1 p 3 alusel õigus soodustingimustel vanaduspensionile

üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist. XX puhul on täidetud ka vanaduspensioni

saamiseks RPKS § 7 lg 1 p 2 kohaselt nõutav 15-aastase Eestis omandatud pensionistaaži

nõue. Vaidlust ei saa olla ka selles, et kuni 31.12.2016 kehtiva RPKS § 7 lg 1 p 1 järgi on

kaebajal õigus vanaduspensionile 63-aastaselt ning alates 01.01.2017 kehtiva RPKS § 7 lg 11

järgi 63 aasta ja 6 kuu vanuselt.

10. Praeguse vaidluse põhisisuks on küsimus, kas erinevatele alustele tuginevad õigused

soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks on summeeritavad või mitte. Ringkonnakohus

märgib esmalt, et SKA 23.10.2015 otsuses nr 51730/1 (tl 9-11; tl 24-25) sisalduv ekslik viide

RPKS §-le 6 ei oma asja lahendamisel tähtsust. Iseenesest on õige, et kaebaja ei ole taotlenud

erinevat liiki riiklike pensionide (vt RPKS § 5) üheaegset määramist, kuid selline

3-15-2824

4(4)

põhjendamisviga ei ole siiski viinud asja ebaõigele lahendamisele ning ei anna HMS § 58 ja

riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 järgi põhjust sisuliselt õiget haldusakti tühistada, sest SKA

peaks andma uuesti välja samasisulise resolutsiooniga otsuse (nt Riigikohtu 05.11.2008 otsus

nr 3-3-1-49-08, p 11). Ringkonnakohus rõhutab, et pensioni määramine või mittemääramine

ei ole kaalutlusotsus, vaid seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral on SKA kohustatud

pensioni määrama ning kui seaduses sätestatud tingimused ei ole täidetud, peab SKA jätma

avalduse rahuldamata.

11. Nii ReprS § 12 p 1 kui ka RPKS § 10 lg 1 p 3 seovad soodustingimustel

vanaduspensionile õiguse tekkimise aja arvestamise üheselt mõistetavalt vanaduspensionieaga

RPKS tähenduses. Kuni 31.12.2016 kehtiva RPKS § 7 lg-st 21 tulenevalt mõistetakse

vanaduspensionieana RPKS § 7 lg 1 p-s 1 ja lg-s 2 sätestatud vanust, kui muus seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Alates 01.01.2017 kehtiva RPKS § 7 lg 21 kohaselt mõistetakse

vanaduspensionieana RPKS § 7 lg 1 p-s 1 ning lg-tes 11 ja 2 sätestatud vanust, kui muus

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tähistab vanaduspensioniiga seaduses sätestatud

konkreetset vanust ning vastavasse vanusesse jõudmise hetk on isiku sünniaja andmete põhjal

üheselt tuvastatav faktiline asjaolu, mis ei sõltu mingite õigusaktides ettenähtud soodustuste

olemasolust või puudumisest. Kuna soodustingimustel vanaduspensioni saamise õiguse

tekkimise aeg sõltub üksnes vanaduspensionieast (XX puhul kuni 31.12.2016 kehtiva RPKS §

7 lg 1 p 1 järgi 23.09.2018 ning alates 01.01.2017 kehtiva RPKS § 7 lg 11 järgi 23.03.2019),

mitte näiteks muudest võimalustest jääda varem pensionile vmt, siis on vastustaja ja

halduskohus korrektselt leidnud, et RPKS § 10 lg 1 p-s 3 ja ReprS § 12 p-s 1 ettenähtud n-ö

soodusaastad ei ole summeeritavad, vaid kaebajal on võimalik saada soodustingimustel

vanaduspensioni kõige varem 23.09.2016, mil tal tekib vastav õigus RPKS § 7 lg 1 p 1 ja

ReprS § 12 p 1 alusel. Kuna XX puhul ei olnud 08.10.2015 avalduse esitamise ajal täidetud

seaduses sätestatud tingimused vanaduspensioni määramiseks, siis jättis SKA 23.10.2015

otsusega temale vanaduspensioni õiguspäraselt määramata.

12. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal

avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama

sotsiaalpoliitilisi otsuseid (nt Riigikohtu 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, p 58; 27.12.2011

otsus nr 3-4-1-23-11, p 67 03.12.2013 otsus nr 3-4-1-32-13, p 56). Kaebaja hinnang, et kui

erinevaid soodustingimusi ei ole võimalik summeerida, siis jääb vastavate sätete leevendav

eesmärk täitmata, ei anna alust tõlgendada seadust ilmses vastuolus selle tekstiga ega ka

tunnistada vastavaid sätteid põhiseadusega vastuolus olevateks. Kuivõrd seadus ei näe ette ka

muude

soodustingimuste

summeerimist

(mh

lähtub

RPKS

§-s

määratud

vanaduspensionieast soodustingimustel vanaduspensionide seaduses sätestatud regulatsioon),

siis ei ole kaebajat koheldud kellegagi ebavõrdselt. Kaebaja viidatud mitmuse kasutamine

RPKS §-s 10 („soodustingimustel vanaduspension“) ei kinnita soodustuste summeerimise

võimalust, vaid viitab üksnes sellele, et tegemist on vanaduspensioni saamisega tavapärasest

soodsamatel tingimustel.

13. Eelneva põhjal ja HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastab ringkonnakohus XX

apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 31.05.20106 otsuse peale läbivaatamatult selle

esitajale. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud

(HKMS § 187 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Virgo Saarmets