1-06-9590/3 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. veebruar 2009. a, Tallinn

Kriminaalasja number 1-06-9590 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 26. jaanuar 2009. a, Tallinn Kriminaalasi

O.H süüdistuses KarS § 113 järgi; M.G süüdistuses KarS § 113; § 424; § 329; § 199 lg 2 p 4; § 215 lg

2 p 1 järgi ja T.K süüdistuses KarS § 306 lg 1 järgi, üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 4. septembri 2008. a otsus

Apellatsiooni esitaja

M.G kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa ja O.H

Prokurör Kristina Väliste Süüdistatavad

O.H , elukoht xxxxxxxxx xxx xx-xx xxxxxxx, ik

XXX, Eesti Vabariigi kodanik, põhiharidus, töökoht

puudub, varem kriminaalkorras karistatud neljal korral, vahistatud alates 3. veebruar 2006. a

M.G, elukoht puudub, ik xxx, Eesti

Vabariigi kodanik, keskeriharidus, töökoht puudub, varem

kriminaalkorras karistatud ühel korral, vahistatud alates 3. veebruar 2006. a. Kaitsjad M.G kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa ja Silvar O.H kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 4. septembri 2008. a otsus O.H ja M.G süüdimõistmises ja karistamises jätta muutmata. 2. Apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.

2

3. Rahuldada taotlus tühistada O.H ja M.G suhtes seoses vabadusepiiranguga valitud lisapiirangud (suhtlemiskeeld).

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 4. septembri 2008. a otsusega tunnistati O.H süüdi KarS § 113 järgi

ja mõisteti talle karistuseks üheksa aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 21.02.2006.a. otsusega mõisted karistuse - 6 kuud vangistust – võrra ning mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 9 aastat ja 6 kuud vangistust. Liitkaristusest arvati maha Harju Maakohtu 21.02.2006.a. otsusega mõisted ärakantud vangistus pikkusega 6 kuud ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti üheksa aastat vangistust. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvati karistuse

hulka eelvangistuses viibitud aeg 02.-20.02.2006.a., s.o 19 päeva ja 22.08.2006.a. kuni 03.09.2008.a., s.o 2 aastat ja 12 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrati vangistus pikkusega kuus aastat kümme kuud ja kakskümmend kaheksa päeva.

M.G tunnistati süüdi KarS § 113 järgi ja mõisteti talle karistuseks seitse aastat kuus kuud

vangistust; KarS § 424 järgi ja mõisteti karistuseks üheksa kuud vangistust; KarS § 329 järgi ja mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust; KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja mõisteti karistuseks üheksa kuud vangistust ja KarS § 215 lg 2 p 1 järgi ning mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust. KarS

§ 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti

süüdistatavale seitse aastat kuus kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 suurendati mõistetud karistust Lääne Maakohtu 15.02.2005.a. otsusega mõistetud ärakandmata karistuse -1 kuu ja 21 päeva – võrra

ja mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks seitse aastat seitse kuud ja kakskümmend üks päeva

vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 02.02.2006.a. kuni 03.09.2008.a., s.o 2 aastat 7 kuud ja 1 päev ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrati vangistus pikkusega viis aastat ja kakskümmend päeva.

Kohtuotsusega tunnistati KarS § 307 lg 1 järgi süüdi veel T.K, kuid tema osas ei ole

kohtuotsust vaidlustatud. Kohtuotsus on vaidlustatud üksnes O.H ja M.G süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi.

1.1 ja O.H tunnistati KarS § 113 järgi süüdi selles, et nad 24. detsembri 2005. a M.G

öösel tapsid Tallinnas asuvas mahajäetud majas ühise alkoholitarbimise ja tüli käigus G. R.. Kõigepealt lõi O.H G. R. tühja šampusepudeliga vastu pead, peale mida lõid mõlemad koos mitu korda G. R. rusikate ja jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse. Seejärel lõid nad mitu korda

erinevate torkeja lõikevahenditega kannatanut kaela ja kehatüve piirkonda, mille tulemusena

tekitasid G. R. surma põhjustanud eluohtlikud tervisekahjustused: hulgalised kaela ja kehatüve torkeja lõikehaavad hingetoru seina vigastuse ja sellest põhjustatud verejooksuga hingamisteedesse ning südame parema vatsakese eesseina läbistava vigastuse. Kannatanu kehatüvel ja kaela piirkonnas

tuvastati 10 torke-lõike haava, millest neli olid elutähtsate organite vigastusi põhjustanud haavad. Peale kannatanu surma süüdati tapmise varjamiseks mahajäetud maja koos surnukehaga.

3

1.2 süü inkrimineeritava

Kohus leidis tõendeid kogumis hinnates, et O.H ja M.G

kuriteo toimepanemises on kohtulikul uurimisel täielikult tõendamist leidnud. Kohtuarstliku ekspertiisi aktis kajastatud eksperdiarvamuse kohaselt oli G. R. surma põhjuseks hulgalised kaela ja kehatüve torke-lõikehaavad, kusjuures eksperdi hinnangul ei saanud välistada, et vigastused tekitati mitme torke-lõike vahendiga. Kohus arvestas otsuse tegemisel esmajoones süüdistatavate M.G ja T.K ütlusi, mis olid

omavahel kooskõlas ning mis riimusid ka kohtuarstliku ekspertiisi aktis kajastatud

eksperdiarvamusega. Kohus ei arvestanud tõendina O.H ütlusi, kuna süüdistatava menetluse käigus antud ütlused olid vastuolulised ning kohus luges need ebausaldusväärseteks.

M.G ütluste kohaselt lõi O.H G. R. šampusepudeliga 2 korda pähe, misjärel haaras O.H

laualt noa, mille tera pikkus oli ca 8 cm ja lõi sellega kannatanut kaks korda rindkere

piirkonda ja kannatanu vajus voodile istuli. Seejärel lõi O.H kannatanut selja tagant noaga

vähemalt kaks või ka rohkem korda kaela piirkonda. Kannatanu hakkas vajuma põrandale ja O.H

tõmbas ta teise tuppa. Seejärel andis O.H noa M.G kätte ja käskis ka temal kannatanut lüüa. Enne oli O.H võtnud laualt veel teise ja suurema noa, mille tera pikkus oli

ca 13-14 cm. O.H lõi kannatanut pikema noaga veel 2-3 korda kuhugi keha piirkonda. Kannatanu korises maas ja O.H ütles, et ka M.G peab kannatanut lööma väiksema noaga.

M.G lõigi väiksema noaga kannatanut kaks korda õlga. M.G ütlused riimusid seejuures T.K

ütlustega, millest nähtuvalt algas kaklus just O.H ja kannatanu vahel. O.H kutsus endale appi M.G ning kaklus jätkus ca 10 minuti jooksul. Tema viibis sellel ajal suuremas toas ning ainult kuulis, et teises ruumis käib kaklus. Hiljem oli kannatanu suures toas ja

seal lõi O.H kannatanut ca 10 cm pikkuse noaga kaks korda kuhugi kõhu piirkonda ja M.G lõi kaks korda umbes samasuguse noaga rindkerre südame piirkonda. Maakohus osundas, et Riigikohus praktika kohaselt on üldtuntud tõsiasi, et igasuguse lõikamiseks,

torkamiseks või raiumiseks valmistatud esemega inimkeha elutähtsasse, eriti pea ja rindkere

piirkonda kehavigastuse tekitamine võib kaasa tuua rünnatava surma. Lüües kannatanut sellise

esemega ning jõuga, mis on küllaldane keha pehmete kudede läbimiseks ning siseorganiteni ulatumiseks, möönab süüdlane igasuguse tagajärje, sh ka surma saabumist. Sellisel juhul süüdlane

möönab surma saabumise võimalust ühena võimalikest tagajärgedest, kuid suhtub sellesse

ükskõikselt, st tegutseb kaudse tahtlusega (RKKKo 3-1-1-85-96, 3-1-1-92-97, 3-1-1-32-97). Ning juhul, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (KarS § 21 lg 2 ls 1) ning asjaolul, kas isik lõi näiteks grupiviisilises peksmises osaledes

kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad. Teopanuse olulisusel ehk kaalukusel on tähtsus ainult karistuse mõistmisel (RKKKo 3-1-1-43-06).

Kriminaalasjas kogutud tõenditega leidis tõendamist, et O.H ja M.G ühise ning kooskõlastatud tegutsemise käigus lõid kannatanut korduvalt noaga elutähtsate organite - kehatüve

ja kaela - piirkonda ja tekitasid kannatanule hulgaliselt kehavigastusi, millest 4 vigastust olid

elukohtlikud ning põhjustasid nende vigastuste tekitamisega kannatanu surma. Lüües kannatanut korduvalt elutähtsasse piirkonda, möönsid süüdistatavad igasuguse tagajärje, sh ka surma saabumist ning panid kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega ning nende tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 järgi.

2. kaitsja vandeadvokaat Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatav M.G N. Lausmaa ja süüdistatav O.H. Apellantide põhiseisukohad on järgmised.

4

2.1 M.G kaitsja advokaat N. Lausmaa palub maakohtu otsuse tühistada ja M.G süüdistuses KarS § 113 järgi õigeks mõista. Alternatiivselt palub kaitsja mõista M.G-le kergem karistus.

2.1.1 puudus tahtlus kannatanu tapmiseks ning ta ei sooritanud ka mingeid tegusid, mis M.G

oleks sellise tagajärje põhjustanud. M.G lõi kannatanut kaassüüdistatava pealekäimisel küll mõnel korral väiksema noaga vasaku õla piirkonda, püüdes aga tekitada võimalikult vähe vigastusi; see kattub ka ekspertiisiaktis toodud järeldustega. Rasked kehavigastused olid selleks hetkeks juba

tekitatud ning vastupidine ei ole tõendatud. T. Scleicher võis küll näha, et M.G lõi kannatanut noaga, kuid löögi tugevust ja ka asukohta ta näha ei saanud.

M.G on andnud kogu aeg teiste objektiivsete tõenditega kattuvaid ütlusi, mistõttu puudub alus

tema ütlustes kahtlemiseks. Kaitsja leiab, et seega tuleks M.G käitumine kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

2.1.2 karistuse mõistmisel KarS § 60 sätteid.

Alternatiivselt palub apellant kohaldada M.G-le

Süüdistatav ei olnud kehavigastuste tekitamise initsiaator ning ta sisuliselt allus O.H-le.

Seega tuleks arvestada kergendavate asjaoludena süüteo toimepanemist sunni mõjul, aga ka puhtsüdamlikku kahetsust ja ülestunnistust.

2.2 Ka O.H palub ta süüdistuses KarS § 113 järgi õigeks mõista. Ta lõi kannatanut küll kakluse käigus pudeliga ning küüneviiliga jalga ja puusa, kuid need vigastused ei olnud eluohtlikud.

Samuti ei läinud ta peale seda pakku, mis on talle süüks arvatavat tapmist silmas pidades ebaloogiline; tema riietelt ei leitud ka kannatanu verd, mis pidanuks tapmise korral seal aga olema.

Tapmise pani tegelikkuses toime M.G, kes on süü ajanud tema kaela. O.H palub maakohtu otsuse tühistada ja karistada teda vastavalt toimepandule.

3. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde; kaitsja N. Lausmaa loobus samas taotlusest kuulata täiendavalt üle kaassüüdistatav T.K. M.G toetas enda kaitsja apellatsiooni, enda kaitsealuse apellatsiooni toetas ta kaitsja L. Viil. Prokurör palus maakohtu otsuse jätta muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonis esitatud väiteid ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kriminaalkolleegium soostub maakohtu järeldusega, et kannatanu G. R. tapmise panid toime kaastäideviimise vormis just süüdistatavad, motiveerides kohtuotsust järgmiselt.

4. Esmalt osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis

on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul

mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul

nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis

kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei

ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohtu järeldus süüdistatavate süü

tõendatuse osas rajaneb kõigi olemasolevate tõendite analüüsil ja omavahelisel kõrvutamisel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt, nt otsuses nr 3-1-1-33-08 märkinud, et kohtuniku

poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveering peab olema selline, et kohtuniku

siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegium leiab, et

5

vaidlustatud kohtuotsus vastab põhimõtteliselt sellele Riigikohtu seisukohale. Jagades maakohtu

arusaama süüdistatavate süü tõendatuse osas KarS § 113 järgi, vastab kriminaalkolleegium apellatsioonis esitatud argumentidele järgmiselt.

I

5. Ringkonnakohus ei nõustu O.H väitega, et ta on kannatanu tapmises tunnistatud süüdi üksnes M.G valeütluste alusel, kes soovib sel viisil ise vabaneda vastutusest. Maakohus on hinnanud kriminaalasjas olevaid ning O.H süüd kinnitavaid tõendeid kogumis ning jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjendatult järeldusele, et juhtiv roll G. R. surma põhjustamises oli just O.H.

Seejuures on ilmselgelt väär O.H väide, et ta on süüdi tunnistatud üksnes kaassüüdistatava M.G

ütlustele tuginevalt. Kuid isegi kui see oleks nii, ei saaks seda lugeda tõendamisreeglite

rikkumiseks. Nii on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et kohtuotsust saab

põhimõtteliselt lugeda motiveerituks ka siis, kui kohtuotsus tugineb vaid ühele tõendile (nt

kaaskohtualuse ütlused). Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Sellisel juhul tuleks kohtul

täiendavalt aga selgitada, mis põhjustel loeb ta kaaskohtualuse ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04).

Käesoleval juhul rajaneb just M.G ütluste usaldusväärseks lugemine järgmistel asjaoludel – esmalt sellel, et tema versioon toimunust on olnud alates eeluurimisest järjepidev ning ühetaoline (vt kd 5, tlk 207jj – keegi menetlusosalistest ei ole M.G ristküsitlemise käigus taotlenud kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist vastuolude esiletoomiseks), samal ajal kui O.H on enda kaitseversioone muutnud korduvalt. Ka kohtus muutis O.H enda versiooni toimunust, mis tõi

kaasa tema eeluurimisel antud ütluste avaldamise ning vastuolude esiletoomise usaldusväärsuse

kontrolliks (vt kd 5, tlk 185jj). Kuivõrd O.H selgitused ütluse muutmise kohta olid ilmselgelt otsitud ning ebaloogilised, sai ütluste hindamise põhimõtteid silmas pidades (vt RKKKo

3-1-1-113-06; 3-1-1-50-06; 3-1-1-89-06) tulemus olla vaid ühene – ja nimelt O.H ütluste

ebausaldusväärseks tunnistamine ning tõendikogumist kõrvaldamine, nagu seda maakohus on ka teinud. Teiseks tuleb silmas pidada, et M.G ütlused ei olnud täiel määral ainult O.H süüstavad – samal ajal on M.G tunnistanud ka seda, et lõi ise kannatanut noaga, mis on ühtlasi toonud kaasa süüdimõistva kohtuotsuse tegemise tapmise toimepanemises ka tema enda suhtes. Seega on alusetu väide, et M.G püüab vastutust toimepandud kuriteos tervikuna asetada O.H-le.

Kolmanda asjaoluna tuleb osundada sellele, et M.G kirjeldust toimunu kohta on täiendavalt

kinnitanud ka kaassüüdistatav T. Schelicher, kes tapmisteos ise ei osalenud. Tema kirjeldus kannatanu tapmise asjaolude kohta langeb sisuliselt täiel määral kokku M.G antud ütlustega ning

sarnaselt maakohtule ei näe kriminaalkolleegium põhjust kahelda T.K ütluste usaldusväärsuses.

5. Seega on vastavalt seaduse nõuetele toimunud O.H ütluste kõrvaldamine tõendikogumist. Toimunu tehiolud on leidnud tuvastamist M.G ja T.K ütlustega ning kriminaalkolleegium ei näe siin eksimisi kriminaalmenetlusõiguse vastu.

On ilmselgelt tajutav O.H soov veeretada süü toimunus teistele, sh ka kannatanule endale. Selle väljenduseks on ka kirjeldus selle kohta, kuidas tema ja kannatanu vaheline tüli sai alguse juba

baaris, kus pruugiti alkoholi enne mahajäetud majja minemist. O.H kirjelduse kohaselt

tekkis tal G. R.ga tüli, kuna viimane jõi teiste jooke ilma küsimata; seejuures kannatanut ta ei tundnud (kd 5, tlk 176-177). Tema lahkus baarist koos T. Schleihceriga mahajäetud majja, kus oli

6 juba M.G; majja ilmus mõne aja pärast ka G. R., kes teda seal ka ründas. Juba selline teokirjeldus kõlab ebaloogiliselt – juba seetõttu, et miks peaks G. R. minema üksi inimes(t)e juurde, keda ta ei tunne ning kellega ka väidetavalt eelnevalt kakles (eriti pidades silmas asjaolu, et O.H väite

kohaselt oli G. R. baaris koos sõpradega). Teiseks jääb täielikult selgusetuks, kuidas teadis kannatanu üleüldse minna sinna mahajäetud majja, kuhu läksid alkoholi pruukima T.K ja O.H

ning kus juba oli M.G; O.H versiooni kohaselt jääks see asjaolu täielikult vastuseta (seejuures tuleb arvestada veel seda, et ei T.K ega M.G kannatanut ei tundnud,

mis välistab võimaluse, et kannatanu oleks võinud viibida seal varem ning minna sinna varasema informatsiooni kohaselt). Seetõttu loeb kriminaalkolleegium tõelevastavaks T.K selgitusi

selle kohta, et kannatanuga kohtusid nad baari ees ning mahajäetud majja kutsus G. R. just O.H (kd 5, tlk 188).

Seejuures kinnitavad nii T.K (kd 5, tlk 188) kui ka M.G (kd 5, tlk 207), et majja

saabudes läks O.H-lt ja kannatanul omavahel kakluseks, kuhu O.H kaasas ka M.G .

6. kui ka T.K sarnaselt konflikti käiku ning

Seejuures kirjeldavad nii M.G

kannatanu surma põhjustanud vigastuste tekitamist – sh seda, et kannatanu peksmine ja sellega kaasnenud löömine noaga toimus mahajäetud maja mõlemas toas. M.G selgituste kohaselt läks ta toimunud kakluses O.H-le viimase kutsel appi ja kui viimane vabanes G. R. haardest, lõi O.H

kannatanut esmalt šampusepudeliga, seejärel aga köögilaualt võetud noaga - esmalt

rindkere ja seejärel kaela piirkonda (kd 5, tlk 209). Kui kannatanu hakkas kukkuma, tõmbas O.H

ta teise tuppa ning seal toimunut nägi ka juba T.K (kd 5, tlk 190). Mõlemad

kaassüüdistatavad kinnitavad, et kannatanu noaga löömine toimus ka teises toas – esmalt lõi kannatanut noaga O.H, seejärel aga M.G (vt kd 5, tlk 210 M.G ütlused; kd 5, tlk 190 T.K ütlused). Kriminaalkolleegium ei näe alust asjade sellises käigus kahelda. Seejuures

on üheselt tuvastatud, et konflikt majas sai alguse just O.H ja kannatanu vahel; sellises olukorras jääks täielikult mõistmatuks, milline olnuks M.G motiiv rünnata koheselt kannatanut

noaga. Tema roll piirdus selles olukorras kakluse lahutamisega ning on usutav, et pärast seda, kui O.H oli M.G abil vabanenud G. R.st, ründas ta viimast pudeli ja seejärel noaga, nagu seda kirjeldab M.G (kd 5, tlk 208-209) ja ka T.K (kd 5, tlk 190).

7. O.H versioon selle kohta, et tema lõi kannatanut lisaks kakluses antud hoopidele üksnes küüneviiliga, on leidnud ilmselgelt ümberlükkamist. Esmalt läheb see ilmselgesse vastuollu tema eeluurimisel antud ütlustega, kus O.H on kinnitanud kannatanu löömist noaga (vt kd 5,

tlk 185-186), aga ka kaassüüdistatavate M.G ja T.K ütlustega. Samuti on ilmselgelt ebausutavad väidetava küüneviili leidmise asjaolud. Nimelt on tuvastatud, et kuritegu pandi toime öisel ajal mahajäetud majas, kus puudus elekter ja sellest johtuvalt ka valgustus; valgusallikateks oli

ka süüdistatava enda sõnutsi kaks või kolm väikest küünalt (kd 5, tlk 182). Nendel tingimustel kakluse käigus põrandalt ca 4 cm pikkuse küüneviili leidmine (kd 5, tlk 181) on enam kui ebausutav. Seega peab ringkonnakohus seda kaitseväidet otsituks ning ilmselgelt tegelikkusele mittevastavaks.

Ka teised O.H apellatsioonis esitatud väiteid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Nii leiab apellant, et kui ta oleks kannatanu tapnud, oleks ta püüdnud põgeneda, ennast varjata vms.

Kriminaalkolleegium ei pea seda kohaseks argumendiks ja seda järgneval põhjusel. Nii kinnitab

süüdistatav, et bensiin toodi majja enne tapmise toimepanekut ning seda elektrigeneraatori käivitamise eesmärgil (kd 5, tlk 179) – on aga üheselt tuvastatud, et see majas puudus ning ei tehtud mingeid katseid ka seda O.H juurest ära tuua vms, nagu seda väidab süüdistatav (kd 5, tlk 179). Samas on leidnud üheselt tuvastamist, et bensiini ostis M.G peale kannatanu tapmist ja seda

osaliselt O.H-lt saadud raha eest ning just selleks, et maja põlema panna (kd 5, tlk 211) – ning seda ka tehti; süüdati maja ühes seal olnud surnukehaga. Seega on aru saada, et O.H

7 hinnangul olid kõik kuriteojäljed (sh sellised, mis võinuks viidata temale kui tapmise toimepanijale)

kõrvaldatud ning selle teadmise valguses puudus tal ka ajend pakkuminekuks, enda varjamiseks

vms. O.H sai elada seega teadmises, et puuduvad teda süüstavad tõendid ning see ka

võimaldas jätkata senist elukorraldust. Lisaks tuleb silmas pidada, et O.H peeti kinni alles

2006. a veebruari alguses, s.o enam kui kuu pärast kuriteo toimepanekut; see võimaldab üheselt selgitada asjaolu, et tema riietelt ei suudetud tuvastada kannatanu verd või muid kannatanu tapmisele

osundavaid jälgi. Ka seda asjaolu ei pea kriminaalkolleegium seega asjakohaseks ning maakohtu järeldusi kummutavaks.

Seega leiab kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule, et O.H lõi 24. detsembri 2005. a

öösel puhkenud tüli käigus G. R. esmalt pudeli ja käte-jalgadega, seejärel aga korduvalt noaga rindkeresse ja kaela.

II

8. kaitsja argumendid ei kummuta maakohtu järeldust, et koos O.H-ga

Ka M.G osales kannatanu G. R. tapmises ühiselt ja kooskõlastatult just M.G.

Vaidlust ei ole selles, et M.G osales koos O.H-ga kannatanu peksmises; samuti oli ta

vahetult juures, kui O.H lõi esimest korda G. R. noaga. Apellant ei vaidlusta ka seda, et M.G lõi pärast seda, kui O.H oli kannatanut noaga löönud, ka ise G. R. noaga: „lõin G. R. umbes kaks korda ja siis ütlesin, et kannatanu on surnud“ (kd 5, tlk 211). Vaidluse esemeks on vaid

küsimus, kuhu olid suunatud M.G noalöögid ning kas tal esines samal ajal ka tapmistahtlus. Apellant leiab, et kuivõrd M.G lõi enda seletuste kohaselt kannatanut „hästi vähe ja püüdis mitte tekitada raskeid vigastusi“ (apellatsiooni lk 2), tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Kriminaalkolleegium ei soostu selle seisukohaga.

8.1 noalöögid, kõige

Ringkonnakohtu arvates on küsimuse osas, kuhu olid suunatud M.G objektiivsemaks tõendiks tapmises mitteosalenud T. Schelicheri ütlused. Pärast seda, kui kannatanut

oli pekstud ning nagu leidis tuvastamist, O.H poolt ka noaga löödud, tulid M.G ja O.H

teise tuppa ning tunnistaja ütluse kohaselt „jõid õlut“, peale mida lõi kannatanut noaga esmalt O.H ning seejärel M.G (kd 5, tlk 190). Küsimusele, kuhu M.G kannatanut lõi,

vastab T. Schelicher üheselt: „südame piirkonda või sinna lähestikku“ (samas). Seejuures ei pea kriminaalkolleegium tõelevastavaks väidet, et M.G noalöögid olid suunatud üksnes õla piirkonda, s.o võimalikult vähese vigastuse tekitamisele. Tunnistaja T.K ütlustest tuleneb ka järgnev: kui kannatanut viimast korda löödi (s.o M.G poolt), siis G. R. veel „korises nagu midagi“ (kd5,

tlk 190). See näitab kriminaalkolleegiumi hinnangul üheselt, et M.G noalöök tabas kannatanut rindkere, mitte aga õla piirkonda, nagu seda väidavad süüdistatav ja tema kaitsja. Määravaks ei ole

seejuures küsimuse lahendamine, kas rasked kehavigastused olid selleks ajaks kannatanule O.H

poolt tekitatud või mitte; eelnevaga leidis tuvastamist, et M.G noalöögi ajal oli

kannatanu veel elus. Kas ilma M.G noalöögita oleks kannatanu samuti lähiajal surnud, ei oma

kausaalõpetuse seisukohalt tähendust – ka tagajärje saabumise kiirendamine loetakse üheselt tagajärje saabumisega vahetus põhjuslikus seoses olevaks.

8.2 löömiseks Seejuures ei oma absoluutselt mingit tähendust, kust või kelle käest sai M.G

noa, millele kaitsja apellatsioonis tähelepanu pöörab; süüdistatavale heidetakse ette noaga löömist, mis tõi kumulatiivselt koos teiste noalöökidega kaasa kannatanu surma ning selle õigusliku etteheite

sisustamisel on noa saamise/hankimise viis ilma igasuguse tähenduseta. Samuti ei ole tapmisteo seisukohalt tähendust sellel, kas M.G lõi kannatanut isiklikul initsiatiivil või suuremal/vähemal

määral O.H pealekäimisel; noaga löömine oli M.G omavastutuslik käitumine ning

8

puuduvad igasugused andmed ülekaalukast sunnist vms., mis annaks ainest arutleda karistusõigusliku vastutuse välistatuse teemal.

III

9. Täiendavalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks pöörata tähelepanu argumentidele, millele

on osundanud maakohus tapmistahtluse tuvastamisel süüdistatavate käitumises. Ringkonnakohus

peab vajalikuks selgitada, et Riigikohtu lahendid aastatest 1996-1997, millele maakohtu otsuses viidatakse, käesoleval ajahetkel täiel määral enam ei päde. Kokkuvõtvalt on maakohus asunud

seisukohale, et terariista vms esemega isikule elutähtsasse piirkonda löömisel möönab isik alati

kaudse tahtluse tasemel igasuguse tagajärje saabumist (teisisõnu – vastutus vastavalt saabunud

tagajärjele). Seda seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium enda viimase aja praktikas korrigeerinud.

9.1 Kriminaalkolleegium tuvastas, et saabunud tagajärje suhtes oli vahetult põhjuslik süüdistatavate poolt kannatanu suhtes rakendatud vägivald, s.o noaga löömine (ilma selleta ei oleks

saabunud koosseisupärane tagajärg KarS § 113 mõttes). Lahendis nr 3-1-1-142-05 käsitleb

Riigikohtu kriminaalkolleegium tegu ja sellega vahetult põhjuslikus seoses olevat tagajärge ning

märgib, et ka juhul, kui isik saab aru enda (vahetult tagajärje põhjustanud) teo ohtlikkusest, ei

tähenda see iseenesest, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega (kaudse tahtluse mõttes) ka sisimas nõustus.

Seega on ka olukorras, kus isiku vahetu tegu põhjustab koosseisupärase tagajärje, vaja äärmise

põhjalikkusega kontrollida toimepanijal esinenud sellega (s.t teoga) korrespondeeruvat tahtlust saabunud tagajärje suhtes – ja seda nii koosseisupäraste asjaolude teadmise kui ka tahtmise mõttes.

Osundatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend lükkab sisuliselt ümber maakohtu otsuses käsitletud Riigikohtu varasemad seisukohad.

9.2 Täiendavalt märgib Riigikohus lahendis 3-1-1-128-06, et küsimus, millise sätte järgi

konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. /…/

. Ühekordne noalöök

rindkere piirkonda ei ole selliseks teoks, mis annaks automaatselt alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest. Juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise

teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud.

9.3 Seega tuleneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viimase aja praktikast, et ka vahetult raske

tagajärje põhjustanud tegu ise ei ole millekski selliseks, mille korral saaks vääramatult rääkida toimepanijal esinenud tahtlusest tagajärje suhtes: „ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimeopanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida“ (RKKKo 3-1-1-128-06, p 9).

Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium olnud kestvalt seisukohal, et enamasti on subjektiivse

külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral

vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida

vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu

tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui

, ning siis, kui toimepanija tegu

9

iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda) (RKKKo 3-1-1-128-06, p 7).

10. Just viimasena osundatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha alusel ei saa vaatamata

maakohtu mõnevõrra ebaõnnestunud argumentatsioonile tõusetuda kahtlusi M.G ja O.H tapmistahtluse olemasolus kannatanu löömisel noaga.

Tuvastamist on leidnud, et kõigepealt lõi kannatanut noaga O.H – kaks korda rindkere

piirkonda ja peale seda selja tagant vähemalt kaks korda kaela piirkonda (kd 5, tlk 209). Kui kannatanu oli juba teises toas, lõi O.H teda veel umbes 2-3 korda keha piirkonda (kd 5, tlk

210) ning viimasena lõi kannatanut M.G – ja nagu leidis tuvastamist, lõi ka tema kannatanut vähemalt kahel korral rindkere, mitte aga õla piirkonda (vt otsuse p 8.1).

Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab sellistel tuvastatud tehioludel kahtlusteta rääkida isikutel

esinenud tapmistahtlusest ja seda just välise teopildi põhjal – süüdistatavate käitumine ei olnud

ühekordne, vaid koosnes mitmest isiku elu ohustanud teost. Kannatanu kehal ja kaelal tuvastati kümme terariistaga põhjustatud haava, millest neli põhjustasid elutähtsate organite vigastusi (kd 2, tlk 53-57).

11. ja O.H panid

Seejuures soostub ringkonnakohus maakohtu käsitlusega, et M.G kuriteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, s.o kaastäideviijatena.

Kelle poolt sooritatud noalöök põhjustas vahetult kannatanu surma, on kirjeldatud tehioludel

sisuliselt võimatu tuvastada (nt südame parema vatsakese eesseina põhjustanud vigastuse võisid põhjustada nii M.G kui ka O.H). Kuid nagu õigustatult märgib maakohus otsuses, ei väära see kuigivõrd isikute käsitlemist tapmise kaastäideviijatena.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse 3-1-1-43-06 valguses ei oma kaastäideviimise seisukohalt tõepoolest tähendust, kas isik osales raske tervisekahjustuse kaasa toonud peksmises ühe või enama löögiga; vastavalt KarS § 21 lg 2 ls-le 1 kui omistamisnormile vastutab ka vaid ühe löögi teinud isik teiste isikute poolt faktiliselt realiseeritu eest. Teisiti ei saa see olla järelikult ka olukorras, kus lisaks kannatanu ühisele peksmisele lüüakse kannatanut ka terariistaga – ja nagu leidis tuvastamist, tegid

seda mõlemad süüdistatavad. Sellistel asjaoludel oleks kaastäideviimist jaatanud ka nn formaalobjektiivne teooria (süüteokoosseisu kuuluva tunnuse omakäeline realiseerimine), mis käsitles

võrreldes vaatluse all oleva teovalitsemise teooriaga kaastäideviimist märkimisväärselt kitsamana. Lüües kannatanut noaga, liitus M.G omavastutuslikult O.H käitumisega ning selles näeb kohtupraktika ühist ja kooskõlastatud tegevust kaastäideviimise tähenduses.

IV

12. kaitsja mõista süüdistatavale karistus KarS § 60 sätteid

Täiendavalt taotleb M.G kohaldades, s.o alla alammäära.

Kriminaalkolleegium ei soostu nende argumentidega, mida apellant käsitleb KarS § 61 mõttes

erandlikena. Karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud seda, et O.H roll tapmises oli

võrreldes M.G-ga suurem, samuti on maakohus arvestanud kergendava asjaoluna M.G puhtsüdamlikku kahetsust. Süü ülestunnistamisele ilmumist, mida KarS § 57 lg 1 p 3 alt 1 nimetab karistust kergendava asjaoluna, M.G käitumises ilmselgelt ei esine; kriminaalkolleegiumile jääb apellandi sellekohane osundus arusaamatuks. Täielikult asjakohatu on ka apellandi arusaam, et M.G pani kuriteo toime O.H-st lähtunud sunni mõjul. Siinkohal on apellant ajanud segi mõisted „sund“ ja „kihutamine“ – ajendi kannatanu

noaga löömiseks võis M.G tõepoolest saada O.H-lt , kuid isegi juhul, kui M.G oli

10

teataval määral O.H mõju all (nagu seda leitakse apellatsioonkaebuses), ei saa seda

õiguslikust mõttes võrdsustada sunniga KarS 57 lg 1 p 5 mõttes. Viimane käsitleb olukordi, kus

isikule avaldatakse sellist välist survet, mis sisuliselt hakkab piirnema ülekaaluka

sunniga/vägivallaga vahendliku täideviimise mõttes. Vastasel korral tuleks vaatluse all olevast

kergendavast asjaolust rääkida pea alati siis, kui antakse käsk panna toime kuritegu teatud

kriminaalse organisatsiooni raames; ja sisuliselt ka paljudel kihutamise juhtudel, mil vahetu täideviija on kihutajaga suuremal või vähemal määral faktilis-sotsiaalses tähenduses alluvussuhtes.

Nagu kriminaalkolleegium osundas, oli M.G käitumine tervikuna tema omavastutuslik tegevus ning puudub igasugune alus rääkida erandlikest asjaoludest, mis võiks tingida karistuse kohaldamise alla alammäära.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Paavo Randma

Igor Amann

Jüri Paap