4-16-3485/10 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 29.06.2016 Tallinnas Väärteoasja number 4-16-3485 (2315,16,002833) Kohtunik Janika Kallin Kohtuistungi sekretär Kertu Kuusik Väärteoasi

H.B (H.B) kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 14.04.2016 otsusele väärteoasjas nr 2315,16,002833.

Kaebaja H.B isikukood: xxx; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht: xxx; töökoht: xxx OÜ. Kaitsja Raul Talts Lauri Talumaa Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus; asukoht: Rahumäe 6, Tallinn; kohtuistungil osales esindaja Hannes Küünarpuu. RESOLUTSIOON

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 132 p 1, § 133-134, § 135 lg 2 kohus otsustas:

1) Jätta

H.B kaebus rahuldamata.

2) Tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 14.04.2016 otsus väärteoasjas nr 2315,16,002833.

3) Teha asjas uus otsus, mille alusel mõista H.B süüdi LS § 227 lg 2 järgi ja karistada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 kuuks.

4) Jätta rahuldamata taotlus H.B poolt valitud kaitsja tasu hüvitamiseks.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus, teatades sellest kirjalikult maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kohtumenetluse poole soovist kasutada kassatsiooniõigust või teate esitamise järel kassatsiooniõiguse kasutamisest loobuda, teatab maakohus teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Selgitada, et Liiklusseaduse (LS) § 127 kohaselt on

H.B kohustatud viie

tööpäeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Asjaolud: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna esindaja poolt 19.03.2016 koostatud väärteoprotokolli nr AB1450667 kohaselt juhtis H.B 19.03.2016 kella 14.55 ajal Harjumaal Jõelähtme vallas Maardu-Raasiku 2.kilomeetril, liikudes Maardu suunas mootorsõidukit VW Passat r/n xxx kiirusega 94 +/- 3 km/h, millega ületas antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/h) mitte vähem kui 21 km/h võrra.

H.B rikkus LS § 50 lg 5 p 3 ja pani seega toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 14.04.2016 otsuses leidis kohtuväline menetleja, et H.B väärtegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Otsuse alusel karistati H.B LS § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuväline menetleja ei tuvastanud H.B karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel võttis menetleja arvesse, et menetlusalust isikut on varem korduvalt väärteokorras karistatud, rahatrahv on karistusliigina end isiku puhul ammendanud.

Kohtule esitatud kaebuse sisu, kaebaja seisukoht kohtuistungil:

H.B esitas kaitsja kaudu kohtule kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja

14.04.2016 otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist isiku teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Kokkuvõtvalt on kaebuses toodud seisukohad alljärgnevad:

1) kaebaja sõitis Maardu-Raasiku tee 2.kilomeetril, ta käis vaatamas tee ääres asuvat, müügis olnud kinnisasja. Kaebaja lähenes kinnistule 19.03.2016 kella 14.00 paiku Maardu poolt, mööda Maardu-Raasiku teed;

2) vahetult enne Maardu-Raasiku tee 2.kilomeetrit asub väike küla, millest tee möödub. Kinnistu paikneb paarsada meetrit peale küla, kinnistule pääsemiseks tuleb pöörata kõrvalteele, mis asub müügisoleva kinnistu naaberkinnistul. Kõrvaltee oli märgistatud ka Maardu-Raasiku maanteel oleva hoiatusmärgiga nr 134a (so lõikumine kõrvalteega). Kaebaja sõitis nimetatud teed mööda kinnistu juurde;

3) kõrvalteelt väljus kaebaja kella 14.50 paiku. Kaebaja tegi vasakpöörde Maardu-Raasiku teele, suunaga Maardu poole. Kõrvalteelt väljudes ja Maardu poole sõites ei olnud ega ole teel ühtegi liikluskorraldusvahendit kuni teeäärse külani ja vahetult selle ees asuva kiirusepiirangu märgini (50 km/h). Liikluskorralduses on suurima sõidukiiruse piirang tavapäraselt kõrvalteelt väljudes märgitud. Kuivõrd ühtegi suurimat sõidukiirust piiravat

liikluskorraldusvahendit kõrvalteelt väljudes ei olnud, lähtus kaebaja talle teadaolevast reeglist, et asulavälisel teel on suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h;

4) politseipatrull peatas kaebaja Maardu-Raasiku mnt 2.kilomeetri ääres asuva küla jures põhjendusega, et kaebaja ületas lubatud suurimat sõidukiirust kuni 21 km/h. Patrullpolitseiniku väitel oli enne 50km/h märki lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h. Kaebaja väidetavat rikkumist ei tunnistanud;

5) kaebaja oli vaidlusalusel teelõigul esimest korda ning ta ei osanud kuidagi eeldada, et seal kehtis lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h. Kohtuväline menetleja ei ole seda fakti tõendanud.

Kaebuse juurde olid lisatud järgmised tõendid: 27.04.2016 tehtud videosalvestis vaidlusalusest kohast, kaebuses märgitud kinnistu müügikuulutuse ning ekraanitõmmised google maps’ist.

Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuses väljendatud seisukohtade juurde ning taotles kohtuvälise menetleja 14.04.2016 otsuse tühistamist ning asjas menetluse lõpetamist VtMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtuvaidluses asus kaebaja kaitsja täiendavalt seisukohale, et kohtuväline menetleja on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust: väärteoprotokollil puudub menetlusaluse isiku allkiri, samuti on menetlusalune isik märkinud, et soovib kaitsja osavõttu.

Kohtuvälise menetleja seisukoht kohtuistungil: Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ning leidis, et 14.04.2016 otsus tuleb jätta muutmata.

Menetleja märkis, et kiiruse ületamise fakt on tõendatud asjas kogutud tõenditega. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kaebaja kiirendas kinnistult välja sõites kohe kuni 90 km/h. Eluliselt on usutavam, et kaebaja tuli oma tootmishoonest, sõitis 70 km/h märgist mööda. Kahjuks ei osanud tunnistaja seda fakti kinnitada. Alternatiivselt nõustus kohtuväline menetleja asja lõpetamisega VtMS § 30 alusel, juhul kui kohus leiab, et isik on toime pannud LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kohtu seisukoht: V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VtMS § 2 järgi kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebaja ületas väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas lubatud suurimat sõidukiirust 21 km/h võrra. Väärteoasjas on vaidlus selle üle, kas kaebaja pidi teadma, et vaidlusaluses kohas kehtib lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h või mitte.

19.03.2016 kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt teostati samal kuupäeval, kella 14.55

Harjumaal Jõelähtme vallas Maardu-Raasiku tee 2.kilomeetril riikliku liiklusjärelevalve korras H.B poolt juhitud mootorsõiduki VW Passat r/n xxxliikumiskiiruse mõõtmist. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 70 km/h. H.B poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmiseks kasutati liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker II MDR nr AS008366

(taatlustunnistuse nr TTRS-16/00037, seade töökorras - testitud 19.03.2016 kella 08.30).

Kiirusmõõturi lugem oli 94 km/h, kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 3 km/h. Lõplik mõõtetulemus 91 km/h.

Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud 19.03.2016 kiirusmõõturi kasutamise protokollis märgitud mõõtetulemust ja/või kiirusmõõteseadme töökorras olekut. Seega ei ole maakohtul kohustust uurida asjassepuutuvaid dokumente olukorras, kus kaebaja või tema kaitsja ei vaidlusta kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-17-12, 3-1- 1-48-13).

30.05.2016 viis kohus kaebaja, kaitsja ja kohtuvälise menetleja osavõtul läbi paikvaatluse. Kuigi kaitsja esitas koos kaebusega sündmuskoha videosalvestuse, ei ole kohtul võimalik seda tõendina arvestada (vt siinkohal RKKKo nr 3-1-1-83-15).

Paikvaatlusel selgitas kaebaja, et ta pööras Tallinn-Narva mnt-lt Vandjala poole. Paikvaatlusel osalejad veendusid, et Vandjala poole pöörates puuduvad suurimat lubatud sõidukiirust (so 90 km/h, vt LS § 15 lg 1 p 1) piiravad liikluskorraldusvahendid, kuid edasi sõites asub vasakul tee ääres 70 km/h piirangu märk, millele järgneb teine, samuti 70 km/h piirangu märk. Järgnevalt, ca 400-500m märgitud kohast edasi selgitas kaebaja, et seal asub koht, kus ta käis müügisolevat kinnistut vaatamas. Kaebaja sõnul tegi ta teele väljudes vasakpöörde, sõitis edasi, nägi 50 km/ piirangu märki ja võttis selle järel hoo maha. Samuti näitas kaebaja, kus seisis kiirust mõõtnud politseiauto. Kaebaja näidatud

50 km/h märk on kohakuti vastassuunas oleva, järjekorras teise 70 km/h piirangu märgiga.

Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja N. Volkov andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt oli ta 19.03.2016 tööl koos patrullpolitseiniku A. Eesaluga. Nad olid Harjumaal Jõelähtme vallas Maardu- Raasiku tee 2.kilomeetril. Kiirust mõõtis A. Eesalu, koht kus nad paiknesid, oli mõlemas suunas hästi nähtav. Kaebaja sõidukit nägi ta esimest kord siis, kui A. Eesalu oli sõiduki peatanud. Ta nägi, et kaebaja tuli Raasiku poolt, Maardu suunas, kuid ta ei näinud, kust kaebaja välja keeras.

Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ta oli hommikul kontoris ning sõitis sealt Kostivere poole kinnistut vaatama. Kinnistult välja sõites pööras ta tagasi, suunaga Peterburi mnt poole. Ta võttis 90 km/h sisse, nägi kaugelt 50 km/ märki ja pidurdas 50 km/h-ni. Politsei peatas ta 50 km/h alas. Kui ta oli suunaga tagasi, siis ta 70 km/h piirangu märki ei näinud. Ta on vaidlusalust teelõiku kasutanud Peterburi mntlt Raasiku poole sõitmiseks, tagasi on ta alati läinud Tartu mnt kaudu, läbi Jüri.

Majandusja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määruse nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ (edaspidi määrus) § 9 lg 1 p 30 kohaselt keelab märk 351 „Suurim kiirus” sõita suurema sõidukiirusega (km/h), kui märgil näidatud; § 9 lg 2 p-de 1-6 kohaselt ulatub märkide 35 mõjupiirkond:

1) asulas märgist kuni märgi taga oleva lähima ristmikuni, ristmiku puudumisel kuni asula lõpuni või piirangut lõpetava märgini või märgi juurde pandud tahvliga teatatud kauguseni; 2) väljaspool asulat märgist kuni seda piirangut lõpetava märgini või märgi juurde pandud tahvliga teatatud kauguseni.

(3) Märkide 35 mõjupiirkonna lõppu näitavad: 1) märkidel 35 märgi all olev tahvel 821 „Mõjupiirkond”; 2) märkidel 35 väljaspool asulat samale teele vahetult enne lõikuvat sõiduteed pandud märk 221 „Anna teed” või märk 222 „Peatu ja anna teed”; 3) märgil 351, mis paikneb enne asulat, märk 571 „Asula”;

4) märgil 351 teine märk 351 või märk 382 „Kiiruspiirangu ala”, millel on teistsugune suurim sõidukiirus; 5) märkidel 351, 352 ja 353 vastavalt märgid 371, 372 ja 373; 6) märk 376.

Kohtu hinnangul ei saa olla vaidlust faktis, et 400-500m enne kõrvalteed, kuhu kaebaja keeras kinnistut vaatama, kehtestas teelõigul suurima lubatud sõidukiiruse 70 km/h liikluskorraldusvahend nr 351 – suurim kiirus. Määruse § 8 lg-te 1 ja 2 kohaselt kehtestavad keelumärgid keelud ja piirangud ning muudavad või lõpetavad need; keelumärgid mõjuvad ainult sellel teel, kuhu need on pandud, kui tahvlitega 831 kuni 833 „Mõjusuund” ei ole näidatud teisiti. Kohus märgib, et sarnases situatsioonis eeldab mõistlik juht, et piirang 70 km/h kehtib tõenäoliselt mõlemas suunas - määruse §

8 lg 1 mõtte kohaselt kehtib liikluskorraldusvahend 351 teel, mitte konkreetsel tee poolel, kuhu see on pandud nagu nt määruse § 8 lg 4 nimetatud märgid nr 36. Kohtule esitatud kaebuse loogika lähtub eeldusest, et absoluutselt iga kõrvaltee lõppu tuleb paigutada liikluskorraldusvahend nr 351, kuid kohtu arvates ei ole selline arusaam õige ja pealegi ka mõistlik. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohtu hinnangul ei ole H.B talle süüksarvatavat väärtegu toime pannud tahtlikult, tegemist on hooletusega. Kaebaja selgitas, et viibis mõõdetaval teelõigul esimest korda ning ta eeldas kõrvalteelt välja keerates, et seal kehtib lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h. Kohus möönab, et kaebaja väide, mille kohaselt on ta seal teelõigul varem sõitnud, kuid mitte kunagi selles suunas, kui 19.03.2016 ei ole eluliselt eriti usutav, kuid päris lõpuni sellist võimalust muidugi välistada ei saa. Samas pidi kaebaja 400-500m enne kõrvalteele keeramist kindlasti nägema 70 km/h piirangu märki ning kohtu arvates oleks kaebaja pidanud siiski möönma, et tagasi minnes kehtib siiski lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h, mitte 90 km/h. Kohtuväline menetleja avaldas kohtuvaidluses, et tõenäoliselt ei tulnud kaebaja sealt, kust väitis ning pidi 70 km/h märgist möödudes kehtivast kiirusepiirangust kindlasti aru saama. Kohus märgib, et tegemist on väitega, mille kinnituseks ei esitatud kohtule ühtegi tõendit – istungil ära kuulatud tunnistaja N. Volkov ei näinud, kust kaebaja välja keeras.

Kohtu hinnangul on kaebaja tegevus õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi – nimetatud väärteokoosseis näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h. Käesolevas asjas kinnitavad tõendid seda, et H.B ületas 19.03.2016 lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 21 km/h.

Kaitsja hinnangul rikuti käesolevas asjas väärteomenetlusõigust. VtMS § 133 p 6 järgi peab kohus kaebuse lahendamisel selgitama, kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. Väärteomenetlusõiguse oluliste rikkumiste loetelu sisaldub VtMS § 150 lg-s

1, tegemist ei ole ammendava loeteluga, sest lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka väärteomenetlusõiguse muu rikkumise, kui see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse.

Kaitsja esimese väite – väärteoprotokollil puuudub menetlusaluse isiku allkiri – jätab kohus tähelepanuta. Kohtule esitatud väärteoasja originaaltoimikus on väärteoprotokolli originaal, millel on kaebaja allkiri. Fakti, et allkiri on tema kirjutatud, kinnitas kohtus ka kaebaja ise. Kohtu hinnangul on tegemist kaitsja eksitusega, mis on tingitud sellest, et isiku kätte jääval koopial ei ole reeglina menetlusaluse isiku allkirja.

Kaitsja arvates rikuti väärteomenetlusõigust oluliselt ka sellega, et menetlusalune isik on protokolli koostamisel avaldanud, et soovib kaitsja osavõttu. Kohus nendib, et käesoleval juhul ei ole tegemist VtMS § 150 lg 1 p 4 märgitud olukorraga. RKKKo hinnangul ei ole kohtuvälises menetluses kaitsja puudumise näol reeglina tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega va olukorras, kus see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse (vt siinkohal nt RKKKo nr 3-1-1-105-

04). Kohus märgib, et väärteoprotokolli koostamist kaitsja mitteosalemine ei takista – VtMS § 21 lg

1 p 1 kohaselt on kaitsjal õigus võtta osa menetlusest, alates menetlusaluse isiku kinnipidamisest või muu menetlusaluse isiku suhtes esimese menetlustoimingu tegemisest, kuid kaitsja mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist. Arvestades liiklusrikkumiste massilisust on selgelt põhjendamatu eeldada, et olukorras, kus isik avaldab väärteoprotokolli koostamisel, et soovib kaitsjat, lükatakse toiming edasi kuni kaitsja saabumiseni. Kaebaja oma tegu sündmuskohal ei tunnistanud, väärteoasjas koostati väärteoprotokoll ning asi lahendati üldkorras, mitte kiirmenetluses ning kaebajal oli võimalik koheselt peale sündmuskohalt lahkumist kontakteeruda valitud kaitsjaga. Kohtu hinnangul ei ole asjas väärteomenetlusõigust rikutud.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 14.04.2016 otsuse alusel karistati H.B LS § 227 lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.

Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1- 1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3- 1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.

Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-

13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuni.

Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja 14.04.2016 otsuses õigesti tuvastanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise.

Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja lähtunud LS § 227 lg 2 sätestatud võimalikest sanktsioonialternatiividest raskemast, leides, et kaebaja puhul on kergemaks karistusliigiks olev rahatrahv end ammendanud. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga ning märgib, et kaebaja karistusregistri õiendi pinnalt on järeldatav, et kiiruse ületamisest on kaebaja jaoks saanud harjumussüütegu. Harju Maakohtu 04.04.2016 otsuse nr 4-16-809 alusel jäeti kaebaja poolt kohtuvälise menetleja 18.01.2016 otsusele esitatud kaebus rahuldamata, ka selles väärteoasjas heideti kaebajale ette lubatud sõidukiiruse ületamist. Seega esineb kaebaja puhul tema eelnevat käitumist arvesse võttes negatiivne tulevikuprognoos selles, et ta võib edaspidi toime panna sarnaseid süütegusid ja osutuda ohtlikuks kaasliiklejate (kuid ka iseenda) elule, tervisele ja varale. Kohtu arvates on kohtuväline menetleja põhjendatult valinud võimalikest sanktsioonialternatiividest raskema, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise. Karistuse määra osas tuleb antud juhul arvestada, et kuigi lubatud sõidukiiruse nn vähemohtlikumad koosseisud on loetletud LS § 227 lg 1, jäi kaebaja poolt ületatud sõidukiirus – 21 km/h - LS § 227 lg 2 teokoosseisus märgitud vahemiku alumisse mõõtetulemisse; lisaks tuvastas kohus, et kaebaja oli hooletu. Seega leiab kohus, et kaebajale mõistetud karistust võib mõnevõrra leevendada.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et kohtuvälise menetleja 14.04.2016 otsus tuleb tühistada. Kohus teeb asjas uue otsuse. H.B tuleb süüdi mõista LS § 227 lg 2 järgi, isikut tuleb karistada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 kuuks. Kohtule esitatud kaebus, mis kätkes endas taotlust väärteoasjas menetlus VtMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada, tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja esitas taotluse kaebaja õigusabikulude hüvitamiseks 1690,00 euro suuruses summas (summa sisaldab käibemaksu), kuid kaitsja taotlus tuleb jätta rahuldamata. VtMS § 38 lg 1 järgi kohaldatakse väärteoasja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid; KrMS § 180 lg 1 järgi hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes õigeksmõistva lahendi või väärteomenetluse lõpetamise korral (vt KrMS §-d 181, 183). Käesolevas asjas tegi kohus menetlusalust isikut süüdi mõistva otsuse ning seega jäävad kulud kaebaja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/