3-13-678/55 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Tiina Pappel, Madis Ernits

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.06.2016, Tartu

Haldusasja number

3-13-678

Haldusasi

RKO Platvorm OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

27.12.2012. a maksuotsuse nr 12.2-3/9676-38

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

RKO Platvorm OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja RKO Platvorm OÜ (registrikood 11626263)

Seaduslik esindaja Raivo Paala

Maksu- ja Tolliamet (MTA)

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsus

muutmata.

2. Tagastada kaebajale tema apellatsioonkaebuse lisad 1-3.

3. Jätta kaebaja taotlused teadvalt vale kohtulahendi tegemise küsimuse

lahendamiseks läbi vaatamata.

4. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus küsida Euroopa Kohtult eelotsust.

5. Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 22.07.2016 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. RKO Platvorm OÜ esitas 19.07.2012 maksuhaldurile 2009 juunikuu kohta parandatud

andmetega käibedeklaratsiooni, milles deklareeris sisendkäibemaksu summas 8 449 164 000

krooni. Sisendkäibemaksu aluseks märkis kaebaja 01.06.2009. a arve nr 1, mille esitas

kaebajale Rosneft Eesti OÜ projekt „RN“ (vastavalt 01.06.2009 lepingule) müügi eest

summas 55 388 964 000 krooni, sh käibemaksu 8 449 164 000 krooni (tl II-10). Samuti

01.06.2009 kuupäeva kandva lepingu järgi müüs Rosneft OÜ kaebajale kümne mereplatvormi

konstrueerimiseks, paigaldamiseks ning opereerimiseks vajaliku oskusteabe (tl II-18p-19p).

2. MTA andis 09.08.2012 korralduse dokumentide esitamiseks nr 12.2-3/9676-1 (tl II-12-

13), mille kohaselt kontrollis maksukorralduse seaduse (MKS) § 10 ning § 59 lg 2 p 1 alusel

kaebaja käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodil

2009 juunikuu.

3. MTA koostas kaebajale 30.11.2012 kontrollakti nr 12.2-3/9676-36.

4.

27.12.2012 tegi MTA kaebajale maksuotsuse nr 12.2-3/9676-38 (tl I-58-67p, I-79-88p).

Maksuotsuse kohaselt deklareeris kaebaja toimumata tehingu soetuselt põhjendamata

sisendkäibemaksu. Deklareerimise alusena märgitud arve ei vastanud käibemaksuseaduse

(KMS) § 37 lg 7 p 7 nõuetele. Kaebaja ei suutnud tõendada 01.06.2009. a arvel nr 1 märgitud

teenuse saamist, üleandmist ega ka tasumist, mistõttu on deklaratsioonis kajastatud

sisendkäibemaksusumma 8 449 164 000 krooni alusetu. Maksuhaldur määras RKO Platvorm

OÜ-le maksustamisperioodi juuni 2009 eest käibemaksu summas 8 449 164 000 krooni

(540 000 000 eurot, KMD rida 5). Määratud maksusumma võrra vähenes RKO Platvorm OÜ

2009. aasta juunikuu käibemaksudeklaratsioonis deklareeritud sisendkäibemaks ja sellest

tulenevalt vähenes sama summa võrra ka käibemaksu enammakse (KMD rida 13).

5. Kaebaja esitas maksuotsusele vaide. MTA jättis 22.02.2013. a vaideotsusega nr 61/12622

(tl I-68-69p) kaebaja vaide rahuldamata.

6.

26.03.2013 esitas kaebaja halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl I-3-13p, II-168-

171) maksuotsuse nr 12.2-3/9676-38 tühistamiseks.

Kaebaja toetus kaebuses Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dele 3, 14, 15, 22, 121 ja 123,

välissuhtlemisseaduse §-le 19 ning viitas Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse

konventsiooni (EIÕK) artiklitele 6, 7, 13 ja 17 ning Euroopa Inimõiguste kohtu lahenditele,

samuti Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-90-04. Kaebaja tugines veel MKS § 64 lg-le 1 ja

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 47.

Isiku õiguste rikkumine on kaebaja arvates juba see, et kui teda kohustatakse maksuhalduri

korralduse kaudu ilmuma maksuhalduri juurde korraldust täitma.

Maksuhalduri nõutud dokumendid on ulatuslikud ja mahukad, maksuhaldur nõudis viimase

45 aasta raamatupidamisdokumente – nii pikk periood ei saa kuidagi vastata üksikjuhtumi

kontrollile. Segadust tekitas ka asjaolu, et muudetud on seadusega käibemaksu määra.

Kui üksikjuhtumi kontrolli raames küsitakse teavet ja dokumente, siis sunnitakse kaebajat

loobuma sõnumisaladuse kaitsest. Kaebuse kohaselt ei ole vastatud RKO Platvorm OÜ

juhatuse liikme teabenõudele.

Kaebaja viitas süütuse presumptsiooni rikkumisele ning õigusselguse puudumisele

käibemaksuga maksustamise küsimuses, samuti kohtuasjale Shannon vs. Ühendkuningriik.

Kaebaja leidis, et MKS § 56 koostoimes karistusseadustiku (KarS) §-ga 3891 on vastuolus

põhiseadusega.

Kaebuse täienduses viitas kaebaja kriminaalasjas nr 1-13-6111 kogutud materjalidele.

Kaebaja esitas halduskohtule kriminaalasja raames tehtud ekspertiisiakti, kus on analüüsitud,

kas Rosneft Eesti OÜ poolt RKO Platvorm OÜ-le 01.06.2009 esitatud arve nr 1 on

allkirjastanud V. Kõivomägi.

RKO Platvorm oli nõus maksuhaldurile esitama raamatupidamisdokumente, kuid esindaja

R. Paala palus uurijate küsimustele vastamiseks ettevalmistusaega kaks nädalat.

Sellegipoolest esitati uurimisdokumendid juba Lõuna Ringkonnaprokuratuuri. Kaebaja

arvates diskrimineerib maksuhaldur R. Paala, kes on RKO Platvorm juhatuse liige,

ettevõtteid. R. Paala väidete kohaselt on maksumenetluses saadud tõendeid ära kasutatud

kriminaalasjas kaebaja vastu.

7. MTA taotles hiljem täiendatud vastuses (tl II-1-7, III-97-98p) jätta kaebus rahuldamata.

Mingeid tasumisi teenuse eest ei nähtu. Maksuhaldur kuulas üle mitu isikut, kes väidetavalt

on olnud tehinguga seotud, ning tuvastas, et perekondlikult ja tihedates ärialastes sidemetes

olevad isikud on tõenäoliselt kokku leppinud toimumata tehingu varjamises.

Kaebaja ei täitnud maksuhalduri korraldust dokumentide esitamiseks ning otsis ettekäändeid

asja venitamiseks.

Kriminaalmenetlus ei puuduta maksumenetlust. Asjakohatu on viide süütuse presumptsioonist

tulenevale vaikimisõigusele, kuna see puudutab kriminaal- ja väärteomenetlust.

Maksumenetluses on oluline kaasaaitamiskohustus tõe välja selgitamiseks. Enese

mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapäraste dokumentide ja

selgituste nõudmisel.

Maksuotsus on antud kehtiva õiguse alusel ning piisavalt motiveeritud. RKO Platvorm OÜ ei

ole suutnud tõendada arvel nr 1 märgitud teenuse saamist, teenuse üleandmist ega ka selle eest

tasumist.

Vastustaja märkis täiendavas seisukohas, et kaebaja on esitanud oma kaebuse täienduse koos

lisadega hilinenult. Samas esitas vastustaja täiendusele vastulaused.

8. Tartu Halduskohus jättis 22.12.2014. a otsusega (tl III-105-112) kaebuse rahuldamata.

Kaebaja ei täitnud maksuhalduri nõudeid, vaid pikendas vastamise tähtaega ning väitis, et

maksuhaldur rikub seadust ja kaebaja põhiõigusi.

Maksuhaldur tuvastas, et pangakontode kaudu ei toimunud arvete tasumist RKO Platvorm

OÜlt Rosneft Eesti OÜ-le ning samuti ei toimunud arvlemist sularahas. Lepinguobjekti

üleandmise kuupäeva ega arve tasumist ei nähtu 01.06.2009 osapoolte vahel sõlmitud

lepingust, seega ei nähtu ka käibe tekkimise aega. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit selle

kohta, et just 01.06.2009 toimus teenuse vastuvõtmine. Alates 02.06.2009 on Rostneft Eesti

OÜ (teenuse osutaja) kustutatud käibemaksukohustuslaste registrist, mistõttu ei saanud isik

enam käibemaksusummat teenuse arvele lisada. KMS § 11 lg 1 kohaselt on käive tekkinud

või teenus saadud päeval, mil tehti kauba või teenuse ost, kauba või teenuse eest tasumine.

Antud juhul ei saanud tekkida Rosneft Eesti OÜ-l maksustatavat käivet KMS § 11 lg 1

mõistes.

Maksuhaldur täitis kõik talle ülesandeks pandud kohustused pädevuse piires ning püüdis

menetluse läbi viia võimalikult kiirelt ja efektiivselt, järgis selleks halduse põhimõtteid ning

tagas ka maksumenetlusosaliste õigusliku kaitse.

Maksuotsus on motiveeritud, üheselt selge ja mõistetav, välja on toodud nii maksuotsuse

aluseks olevad faktilised kui juriidilised alused, haldusakt vastab vorminõuetele ning on antud

selleks pädeva ametiisiku poolt kooskõlas kehtiva õigusega.

Sisendkäibemaksu arvestamise aluseks on arve nr 1, millel puuduvad viited teenuse eest

tasumisele ning teenuse üleandmisele RKO Platvorm OÜ-le. Sisendkäibemaksu

mahaarvamiseks peab RKO Platvorm OÜ olema ka reaalselt soetanud kaupa või saanud

reaalselt teenust teiselt maksukohustuslaselt, mille kohta antud asjas tõendid puuduvad.

Kaebaja ise ei ole ühtegi tõendit maksuhaldurile esitanud, vaid püüdis maksumenetlust

venitada, mistõttu on alust arvata, et tegemist on valeandmete esitamisega ning püüuga saada

alusetult käibemaksu tagasi. Vahetult pärast lepingu sõlmimist on Rosneft Eesti OÜ

käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud. Sellises suures mahus tehingu tegemine ei ole

ka eluliselt usutav. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et tehingupooled on omavahel tihedalt

seotud, mistõttu ei ole arvel näidatud tehing tõepärane ning sellel kajastatud

käibedeklaratsioon ei ole põhjendatud.

Arvele nr 1 tulnuks KMS § 37 lg 7 p 7 kohaselt märkida kauba või teenuse osutamise

kuupäev ja kauba või teenuse eest tasumise kuupäev, mida arvelt ei nähtu. KMS § 31 lg 1

kohaselt teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse

sisendkäibemaks maha KMS § 37 sätestatud nõuetekohase arve alusel, milliseks aga esitatud

arvet pidada ei saa.

KMS § 29 lg 3 p 1 alusel on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt

maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks

ning maha arvata võib sisendkäibemaksuna sellist käibemaksu, mille kohta on nõuetekohane

arve.

Antud juhul pidi kaebaja olema teadlik tehingu tegelikest asjaoludest ja dokumendi

fiktiivsusest, kuid kajastas seda arvet ikkagi oma maksudeklaratsioonis. Arve fiktiivsust

kinnitab ka asjaolu, et 2009. aasta juunis puudus kaebaja kassaraamatus rahaline liikumine.

Peale selle on tegemist väga suure summaga ning kaebajal puudusid kassas vastavad rahalised

vahendid sellise summa maksmiseks. Kogumis viitavad asjaolud niisiis sellele, et tegemist oli

fiktiivse tehinguga.

V. Kõivomägi seletuste kohaselt ei allkirjastanud ta ühtki äriühingu dokumenti, k.a

01.06.2009. a lepingut ega osalenud selles tehingus. Kaebaja esitas kriminaalasja raames

kogutud tõendid ning selle ekspertarvamuse kohaselt on V. Kõivomägi allkirjastanud arve

nr 1. Samas ei ole arve nr 1 allkirjastamise aega võimalik määrata. Halduskohus peab õigeks

arvestada maksumenetluses kogutud tõendeid, sealhulgas ka maksumenetluses võetud

seletusi, kuna maksuotsus on tehtud maksumenetluses kogutud tõendite alusel. Maksuhaldur

on õigesti märkinud, et puudub objektiivne põhjus kahelda V. Kõivomägi ütlustes

maksumenetluses. Halduskohus pidas usaldusväärseks V.Kõivomägi poolt antud ütlusi

maksumenetluses.

Maksukohustuslane on rikkunud MKS § 85 lg-st 4 tulenevat kohustust ning pole esitanud

õigeid andmeid maksuhaldurile. Maksuhaldur on õigesti asunud seisukohale, et RKO

Platvorm OÜ on deklareerinud toimumata tehingu soetuselt põhjendamatult

sisendkäibemaksu, ning maksuhaldur on õigesti teinud maksuotsuse, millega on vähendanud

RKO Platvorm OÜ maksustamisperioodi 2009. aasta juuni deklareeritud sisendkäibemaksu

540 000 000 euro võrra.

Põhjendamatu on kaebaja väide, et üksikjuhtumi kontroll vastab revisjoni tunnustele, kuna

nõutud on hulk dokumente. Halduskohus asus seisukohale, et maksuhaldur on püüdnud välja

selgitada arvet nr 1 puudutavat informatsiooni ega ole sugugi küsinud midagi üleliigset või

asjasse puutumatut.

Enese mittesüüstamise privileeg ei välista kaebaja kaasaaitamiskohustust maksumenetluses.

EIK on selgitanud, et enese mittesüüstamise õigust ei saa tõlgendada kui üldist immuunsust

maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida isiku suhtes läbiviidavat uurimist

maksumenetluses (EIKo 10.09.2002 – Allen vs. Ühendkuningriik).

Antud juhul ei ole kaebaja EIÕK art 6 asjassepuutuv, kuna see ei kohaldu maksuõigusele.

Maksuõigus kuulub haldusõiguse valdkonda.

Maksuhaldur ei ole jätnud tähelepanuta PS § 3, 14, 15, sätteid. Kaebaja on saanud kohtu

poole pöörduda ning tema õigusi ei ole maksumenetluses rikutud. Kaebaja poolt viidatud PS

§del 121 ja 124 ning välissuhtlemisseaduse § 19, mis räägib välislepingu ratifitseerimisest, ei

ole antud asjaga puutumust. Samuti ei ole maksuhaldur lahendanud asja vastuolus EIK

praktikaga.

Käibemaksu puudutavas osas on maksuotsuses viidatud õiguslikele alustele. Käibemaksu

määrade osas on õigusselgus ning seaduseandja poolt käibemaksumäära muutmine ei puuduta

käesolevat vaidlust. Ükski käibemaksumäära tagasiulatuv kehtestamine ei anna kaebajale

õigust esitada maksuhaldurile ebaõigeid andmeid tehingu sisu kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9.

22.01.2015 esitas kaebaja hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl III-120-127, III-158-

179, III-189-191p), milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist või

asja halduskohtule tagasi saatmist. Lisaks taotleb kaebaja kohtunik Mare Priksi suhtes

menetluse algatamist, et tuvastada Eesti Vabariigi nimel teadvalt vale kohtuotsuse

väljastamine, ning täiendavate tõendite asja materjalide juurde võtmist.

Veel palub kaebaja tuvastada, et riigikohtunikud Hannes Kiris, Eerik Kergandberg ja Saale

Laos rikkusid tahtlikult kohustust võtta eelotsustus Euroopa Kohtult seoses EIK tõlkimata

lahendite õigusmõju suhtes EL õiguse tõlgendamisele Eesti Vabariigis isiku kriminaalse

iseloomuga menetlustes.

Lisaks taotleb kaebaja eelotsuse küsimist Euroopa Kohtult.

Halduskohus on jätnud asja lahendamisel olulised tõendid analüüsimata. Sellega, et

halduskohus ei pidanud kriminaalasjas kogutud tõendeid käesolevasse vaidlusesse

puutuvateks, kuigi on võttis esitatud dokumendid asja materjalide juurde, on kohus toime

pannud menetlusvea. Tartu Maakohus on 19.12.2014 kriminaalasja nr 1-13-6111 otsuses

jõudnud täpselt sama tehingut hinnates risti vastupidisele järeldusele (otsuse p-d 78, 80, 82 ja

84).

Kaebaja väitel on kriminaalkohus tuvastanud, et arve nr 1 oli olemas ning see vastas ka

täielikult KMS §-s 37 sätestatud nõuetele. Samuti hindas maakohus kriminaalmenetluses OÜ-

de Rosneft Eesti ja RKO Platvorm vahelist tehingut seisuga 01.06.2009 ja leidis, et see leidis

reaalselt aset.

Isikud, kes viisid läbi maksumenetluse ja koostasid vaidlusaluse maksuotsuse, ei teadnud

naftasektorist midagi.

Maakohtud ja halduskohtud ei saa omavahel vaielda. Tartu Maakohus on hinnanud tõendeid

kriminaalmenetluses, mis oma olemuselt ja tõenduskoormuselt on palju sügavam menetlus

kui halduskohtumenetlus.

KMS § 37 lg 7 p 7 ei sätesta imperatiivset kohustust arvele märkida kauba või teenuse

osutamise kuupäev. Kuupäev tuleb märkida ainult juhul, kui see on kindlaksmääratav või kui

see erineb arve väljastamise kuupäevast. Kõnealune tehing toimus 01.06.2009, mida

kinnitavad R. Paala ja T. Raatsini ütlused Tartu Maakohtus.

Halduskohus ei kaasanud menetlusse näiteks eksperti hindamaks, kas OÜ-de Rosneft Eesti ja

RKO Platvorm vahelisest 01.06.2009. a lepingust tulenev kontaktbaas, tehnoloogilised

lahendused ning oskusteave (sh vajalik know-how, skeemid ja tehnilised joonised)

mereplatvormide konstrueerimiseks, paigaldamiseks ning opereerimiseks, olid valesti

hinnatud. Sellist ekspertiisi ei ole läbi viidud ka maksumenetluses.

Kriminaalasja nr 1-13-6111 kohtueelsest toimikust nähtub, et V. Kõivomägit ei ole

maksumenetluses seoses OÜ-de RKO Platvorm ja Rosneft Eesti vahelise tehinguga enne

kriminaalmenetluse alustamist üle kuulatud. Esimene menetlustoiming tehti V. Kõivomägiga

alles kriminaalmenetluses MTA uurimisosakonna poolt 24.10.2012, mil toimus kahtlustatav

V. Kõivomägi ülekuulamine.

Kaebaja esitab väljavõtte V. Kõivomägi ütlustest kriminaalasja nr 1-13-6111 kohtuistungil.

Ütlustest nähtub, et V. Kõivomägi põeb skisofreeniat, neelab palju tablette ja on viibinud

korduvalt ravil psühiaatrikliinikus Jämejalas. Kaebaja leiab, et tema ütlusi ei saa pidada

usaldusväärseks. V. Kõivomägi kuulati esmalt üle MTA uurimisosakonna poolt

kahtlustatavana kriminaalkuriteos ja alles järgneval päeval MTA revidendi poolt. Seega oli V.

Kõivomägil igati alus esitada maksuhaldurile valeütlusi, et pääseda kriminaalõiguslikust

vastutusest. See läks V. Kõivomägil ka korda, sest 20.02.2013 lõpetas Lõuna

Ringkonnaprokuratuur määruse alusel tema suhtes kriminaalmenetluse.

Kaebaja viitab Eesti Kohtuekspertiisi instituudi 06.06.2014. a ekspertiisiaktile nr 14E-

DK0071 (lk 3), mille kohaselt on OÜ Rosneft Eesti poolt OÜ-le RKO Platvorm 01.06.2009

esitatud arvel nr 1 allkirja andnud V. Kõivomägi ning 01.06.2009 OÜ-de Rosneft Eesti ja

RKO Platvorm vahel sõlmitud lepingul lehtede all vasakul pool olevad allkirjad on kirjutanud

V. Kõivomägi.

Kuriteoteade esitati MTA uurimisosakonnale 17.09.2012. Samas jätkasid revidendid RKO

Platvorm OÜ, T. Raatsini, R. Paala ja teiste isikute kohustamist maksumenetluses

maksuõigusliku sunniga ähvardades kaasaaitamiskohustusele alluma. T. Raatsin ja R. Paala

said kriminaalmenetluse toimumisest teada 10.10.2012 seoses esimese menetlustoiminguga

nende suhtes.

Kriminaalmenetlus ja haldusmenetlus ei ole menetlusele allutatud isikute jaoks kaks erinevat

menetlust, vaid on ühe ja sama menetluse lahutamatud osad. Nii RKO Platvorm OÜ, R. Paala

kui T. Raatsini suhtes kasutati kriminaalmenetluses nr 1-13-6111 neid dokumente, mida isikud

esitasid MTA-le maksumenetluse raames. Isikud esitasid maksuhaldurile äriühingu

raamatupidamisdokumendid, mis jõudsid maksude osakonnast revidendi kaudu MTA

uurimisosakonna kätte, kes kasutas neid isiku vastu kriminaalkaasuse koostamiseks. Sealt

liikusid need dokumendid edasi Lõuna Ringkonnaprokuratuuri, kes esitas nende tõendite

alusel isikutele süüdistuse. Tartu Maakohus kasutas prokuratuuri poolt läbiviidud kohtueelse

menetluse käigus kogutud tõendeid (sh sunni all esitatud raamatupidamisdokumente) isiku

vastu kriminaalmenetluses ja seda hoolimata asjaolust, et isikud kohtumenetluse käigus

selliste tõendite kasutamise vastu protesteerisid.

Kaebaja viitab veelkord kohtuasjale Shannon vs. Ühendkuningriik (p-d 38–41) ning

kohtuasjale Serves vs. Prantsusmaa (p 47). Kuna kaebajat juba kahtlustati, siis sellises

olukorras oleks intervjuul osalemisega kaasnenud reaalne tõenäosus, et temalt nõutakse

informatsiooni nende asjaolude kohta, mis hiljem tõusetuksid kriminaalmenetluses, kus

kaebajat süüdistati.

Siseriiklik maksumenetlus on hõlmatud EIÕK artikkel 6 kaitsealaga. Euroopa Inimõiguste

Kohus on teinud mitmeid lahendeid, mis reguleerivad ja täpsustavad maksuõigussuhteid

EIÕK artikkel 6 alusel.

Kaebaja tugineb õiguskantsleri 18.11.2013. a märgukirjas nr 6-1/120082/1304852

rahandusministeeriumile väljendatud seisukohale, mille kohaselt on isikul õigus tugineda

MKS § 64 lg 1 punktile 6 maksumenetluses siis, kui esineb reaalne oht, et maksumenetluses

antud teave viib isiku enesesüüstamisele; selline reaalne oht on olemas kindlasti siis, kui

samade asjaolude osas on üheaegselt käimas nii maksumenetlus kui süüteomenetlus (nn

paralleelsed menetlused).

Kaebaja väidab veel, et MTA on 14.11.2014. a otsusega nr 12.2-3/9676-35 peatanud

käibemaksu tagastusnõude täitmise kuni kriminaalasjas otsuse jõustumiseni. Seda haldusakti

ei ole keegi tühistanud.

Kaebaja väidab, et väidetavalt toimunud tehinguga osteti tehnoloogiaga seotud immateriaalset

vara.

Kaebaja väitel kuritarvitab maksuhaldur maksumenetlust selle eesmärgiga, et koguda

informatsiooni mõne teise menetluse tarbeks. Kuritarvitamine seisneb selles, et MTA, kandes

kahte erinevat funktsiooni – uurimisasutus ja maksude kontroll, algatab samaaegselt kaks

paralleelset menetlust. Maksumenetluse teises faasis (nn võistlevas menetluses) küsib

maksuhaldur isikutelt sunni all dokumente, teavet ja selgitusi tehingute kohta ilma kaitsja

osavõtuta, kuigi samal ajal sama ameti uurimisosakond teostab juba isiku suhtes

kriminaalmenetlust samade asjaolude suhtes, mis on esimeses (teabe kogumise faasis).

10. MTA taotleb vastuses apellatsioonkaebusele (tl III-139-146) selle rahuldamata jätmist.

Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, miks ta ei saanud tõendeid esitada või miks ei taotlenud

nende hankimist halduskohtus. Seetõttu ei pea MTA apellatsioonkaebuse lisades loetletud

uute tõendite esitamist põhjendatuks.

Apellatsioonkaebus keskendub peamiselt kriminaalasja nr 1-13-6111 jõustumata lahendis

R. Paala ja T. Raatsini õigeksmõistmisele ning 01.06.2009. a arvega seonduvale. Nende

vastandamine halduskohtu otsuses käsitletuga on asjakohatu menetluste erinevate

tõendamiskoormuste, menetlusreeglite ja KrMS § 14 sätestatud võistlevuse printsiibi tõttu.

Ühelegi menetlus- või materiaalõiguse normi rikkumisele kaebaja apellatsioonkaebuses ei

viita.

Maksuotsus on tehtud maksumenetluses kogutud tõendite alusel. Haldusakti õiguspärasust

hinnatakse ex ante vaatlusviisist lähtuvalt ehk vastavalt selle andmise ajal kehtinud õigusele ja

faktilisele olukorrale. Uute asjaolude ilmnemise korral (näiteks kriminaalmenetluses

esmakordselt esitatavad tõendid) maksuotsuse muutmiseks on seadusandja MKS §-s 102 ette

näinud regulatsiooni ja protseduuri maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Sellise olukorra

realiseerumist antud juhul täheldada ei saa.

Tegu oli maksukohustuslase tahtliku tegevusega. Kriminaalmenetluses antud ütlused ei ole

halduskohtumenetlusse automaatselt ülekantavad. Karistusseadustiku järgi tõlgendatakse

kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks, aga halduskohtumenetluses

see printsiip ei kehti.

Süüdistuses ei olnud esitatud väidet selle kohta, et arve nr 1 ei vasta KMS § 37 lg 7

tingimustele. Kriminaalkohus on seotud sellega, mida riiklik süüdistaja süüdistusaktis esitab.

Vaidlusaluse arve KMS nõuetele mittevastavust on maksuotsuses põhjalikult analüüsitud ja

selgitatud, miks arve nr 1 ei vasta KMS § 37 lg 7 p 7 tingimustele.

Kriminaalmenetlus on maakohtus piiritletud süüdistusaktiga. Maksumenetluses ei oma aga

isiku süü, s.h R. Paala süü, tähendust. Maksusumma määramine ei ole karistus, vaid OÜ RKO

Platvorm riigi ees õige maksukohustuse tuvastamine. Süüteomenetluse eesmärgiks on

tuvastada isiku süü ja määrata karistus.

MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuse vaidlustamisel maksukohustuslasel kohustus

tõendada, et maksusumma määrati valesti. Süüdistatavate ütlustega ei ole vaidlusalused

tehingud jätkuvalt usaldusväärselt tõendatud. Tehingute väidetavate osapoolte esindajatel

(R. Paala ja T. Raatsin) on materiaalne huvi anda valeütlusi. Maakohus on rajanud oma

seisukoha peamiselt vastupidisele tõendamiskoormusele.

Halduskohus on õigustatult sedastanud MKS §-st 56 tuleneva kohustuse rikkumise kaebaja

poolt. MTA viitab Riigikohtu 20.06.2007. a otsuse nr 3-3-1-34-07 p-le 11.

Sisutu on käesolevas vaidluses apellatsioonkaebuses viidatud versioon, justkui R. Paala andis

vaidlusaluse teenuse ise üle kui OÜ Rosneft Eesti esindaja ja võttis vastu kui OÜ RKO

Platvorm esindaja, mistõttu olevat täitnud lepingus märgitud kohustuse iseendaga. Ühtegi

dokumentaalset tõendit (näiteks üleandmise vastuvõtmise akt vms) ei ole apellant oma

versiooni kinnituseks esitanud. Tegu on R. Paala paljasõnalise ja vastuolulise väitega, mis on

ebausaldusväärne. Kaebaja versioon ei ole ka võimalik, kuna ajavahemikul 06.05.2009-

11.05.2010 oli OÜ RKO Platvorm osanik hoopis O. Vainola. 01.06.2009. a lepingu kohaselt

olid tehingupoolte esindajateks üksnes V. Kõivomägi ja T. Raatsin, mitte R. Paala. Samuti

erineb apellatsioonkaebuses esitatud alternatiivne versioon MTAle esitatud dokumentaalsetest

tõenditest.

OÜ Rosneft Eesti osanik oli R. Paala vaid 50% ulatuses. R. Paalal ja T. Raatsinil on pikaaegne

usalduslik suhe. Isikud on mh kauaaegsed äripartnerid samades äriühingutes ja ka kaebaja

seaduslikud esindajad.

Tehingud, mida pole toimunud, ei vaja sisulisemaid hinnanguid revidentidelt. Tuginevalt

ekspertarvamusele ei ole arve nr 1 allkirjastamise aega võimalik täpselt kindlaks määrata.

Kaebaja püüab apellatsioonkaebuses väita, et tehing toimus, teenus anti üle ja selle

üleandmise kuupäev on kindlaks määratav. Fakt on aga see, et teenuse üleandmise kuupäeva

ei ole vaidlusalusele arvele märgitud.

R. Paala ja T. Raatsini ütlusi, mille kohaselt tehing toimus 01.06.2009, menetlusse esitatud ei

ole. Ja kui see nii oleks, oleks tegu vastuoluga maksumenetluses esitatud 01.06.2009. a

lepingu teksti ja arve sisuga. Nimelt viitab 01.06.2009. a arve nr 1 01.06.2009. a lepingu

sisule, kuid lepingu teksti p 1 kohaselt „projekti realiseerimiseks vajaliku annab Rosneft üle

2009. a juunikuu jooksul.“ Kuna 01.06.2009. a lepingu p-s 1 märgitu kohaselt oli

lepinguobjekti üleandmine suunatud tulevikku ning lepingu allakirjutanud V. Kõivomägi ja T.

Raatsin teabe üleandmist ja saamist lepingu sõlmimise ajal ei kinnitanud, siis järeldub sellest,

et lepingu objekti 01.06.2009 üle veel ei antud. Kuna kaebaja versiooni kohaselt oli teabe

üleandja ja vastuvõtja R. Paala, siis ei kattu maksuhaldurile esitatud 01.06.2009. a lepingu

versioon kuidagi kaebaja poolt apellatsioonkaebuses kirjeldatud sündmustikuga. Kirjalikke

tõendeid teenuse väidetavast üleandmisest lepingu p-s 1 kirjeldatust erineval viisil ei ole

kaebaja maksuhaldurile esitanud. Samuti pidi 01.06.2009. a lepingu p 1 kohaselt kaebaja

saama kuue kuu jooksul nõustamisteenust, kuid selle kättesaamist või mittesaamist ei ole

kaebaja millegagi tõendanud. Sellest saab järeldada, et väidetud teenust ei ole kaebajale

01.06.2009. a lepingu p 1 kohaselt üle antud. Ajaliselt on võimatu anda kuueks kuuks

ettenähtud nõustamisteenus üle juunikuu esimesel päeval, nagu seda väidab kaebaja

apellatsioonkaebuses. Kuna vaidlusalune tehing ei saanud juba 01.06.2009. a lepingu p 1

omapärast tulenevalt toimuda apellatsioonkaebuses kirjeldatud viisil ja ajal, siis tuli arvele

märkida KMS § 37 lg 7 p 7 kohaselt teenuse osutamise kuupäev.

Samuti on ebausaldusväärne apellatsioonkaebuses väidetud osaline tasumine tasaarvestamise

teel. Kaebaja ei ole loonud võimalust oma väidete kontrollimiseks ja ka osalise tasumise

puhul tulnuks märkida arvele siiski teenuse eest osalise makse laekumise kuupäev. Kaebaja

versiooni kohaselt on see kindlaks määratav ja see erines arve väljastamise kuupäevast.

Nimetatud asjaolu ei ole kaebaja millegagi õigustada püüdnud.

KMS § 37 lg 7 ei ole üksnes n.ö formaalne säte või nõue. See säte on just selliste olukordade

välistamiseks seadustatud, et maksukohustuslastel ei tekiks võimalust käibe tekkimise aja osas

vassida. KMS § 37 lg 7 p 7 nõuetest kinnipidamine on oluline, kuna üksnes nõuetekohase

arve alusel tekib apellandil õigus sisendkäibemaksu maha arvata. Arve nr 1 ei vasta ka

kaebaja uue versiooni valguses KMS § 37 lg 7 p 7 nõuetele.

Kriminaalmenetluses antud ütlused on maksumenetluses esitatud dokumentaalsete tõendite ja

versiooniga vastuolus. Kriminaalmenetluses esitatud versiooni, et R. Paala tegi tehinguid

iseendaga, ei saa pidada usaldusväärsemaks, kuna see välistab maksumenetluses esitatud

dokumentaalsetel tõenditel näidatud versiooni, et T. Raatsin tegi tehingu V. Kõivomägiga.

Kaebaja heidab küll ette, et halduskohus ei ole hinnanud ostu-müügi lepingust tulenevat

kontaktibaasi, jooniseid, oskusteavet, know-how’d, skeeme jne, kuid jätab tähelepanuta, et

sellist teavet ei ole kaebaja halduskohtule hindamiseks esitanud. Samuti on põhjendamatu

etteheide, et hindamiseks on jäetud kaasamata ekspert, kuna puudus teenus ja teave, mida

eksperdil hinnata lasta.

Väidetavat arvutis, paberil ja CD plaadil n.ö materiaalses vormis teabe esitamist ei ole kaebaja

käeolevas asjas tõendada üritanudki. Sellises mahus tehingute tegemine on vastutaja

hinnangul jätkuvalt ka eluliselt ebausutav. Kaebaja soovimatus tehingute toimumist

maksumenetluses tõendada kinnitab vaid kahtlusi, et tehingut pole toimunud. Vastasel juhul

puuduks pooltel vajadus MTA-d desinformeerida.

Vastustaja ei nõustu väitega, et V. Kõivomäge ei ole maksumenetluses seoses OÜ-de RKO

Platvorm ja Rosneft Eesti vahelise tehinguga kriminaalmenetlusest eraldiseisvalt üle kuulatud.

Vastavalt kaebusele vastuse lisale 30 on V. Kõivomägi 25.10.2012 siiski maksumenetluses üle

kuulatud. V. Kõivomägi kinnitas, et asus Rosneft Eesti OÜ juhatusse R. Paala mahitusel,

saamata mistahes äriühingu dokumente ja ülevaadet äriühingu majandustegevusest. Kuna

V. Kõivomägi Rosneft Eesti OÜ majandustegevusest midagi ei teadnud ja ka R. Paala möönis

oma versioonis, et vaidlusaluse tehingu teabe valdaja oli tema (andis teabe iseendale üle),

leiab vastustaja jätkuvalt, et V. Kõivomäe maksumenetluses antud ütlused on usutavad. R.

Paala kasutas V. Kõivomäge lihtsalt ära toimumata tehingu vormistamiseks. Kriminaalasja

nr 1136111 kohtuistungil antud ütlused keskenduvad üksnes V. Kõivomäe tervislikule

seisundile.

V. Kõivomägi andis ise revidentidele ütlused MTA ametiruumides, mistõttu puudus

revidentidel alus kahtlusteks V. Kõivomägi poolt antud ütluste adekvaatsuses. Kaebaja

hinnangul on V. Kõivomäe ütlused valed seetõttu, et ta soovis pääseda kriminaalõiguslikust

vastutusest. MTA leiab, et kaebaja endise ja praeguse seadusliku esindaja poolt

kriminaalmenetluses esitatud kaitseversioon on ilmne soov veeretada süü V. Kõivomäe kaela.

Halduskohus on põhjendatult leidnud, et V. Kõivomägi ei teadnud vaidlusaluse tehingu

asjaolusid, kuna dokumente ja asjaajamist talle R. Paala poolt üle ei antud ja äriühingu

tegelikust juhist V. Kõivomägi samuti teadlik ei olnud.

Fakt on see, et ekspertarvamuse kohaselt vaidlusaluse lepingu ja arve allkirjastamise täpset

aega määrata ei olnud võimalik, mistõttu ei ole välistatud võimalus, et vaidlusalused

dokumendid koostati tagantjärele. Kaebaja vastuolulised väited ei kummuta kahtlusi, et

kaebaja endised ja praegused seaduslikud esindajad on tihedaid isiklikke sidemeid ära

kasutades tõenäoliselt kokku leppinud toimumata tehingu kirjeldamises. Siiski esineb nende

versioonis sedavõrd palju seletamatuid vastuolusid, mis välistavad nende poolt kirjeldatud

viisil tehingute toimumise.

Vastustaja ei nõustu ka apellatsioonkaebuses antud hinnanguga, et 24.11.2014 kaebuse

täiendusega esitatud tõendid olid halduskohtule esitatud tähtaegselt. Vastustaja jääb

01.12.2014 esitatud seisukoha juurde ning märgib, et kaebaja rikkus HKMS § 51 lg-s 3

sätestatud nõuet.

Kaebajalt küsiti konkreetselt maksustamise seisukohalt tähendust omavat teavet, s.h teavet,

millega R. Paala ega T. Raatsin ennast süüstada ei oleks saanud. Väär on kaebaja veendumus,

et revidendid olid varjatud kriminaaluurijad ja maksumenetlus on osa kriminaalmenetlusest.

Üheks maksukorralduse seadusest tulenevaks kohustuseks maksumenetluses on

maksukohustuslasel ja kolmandal isikul lasuv kaasaaitamiskohustus. Sellest tulenevalt peab

isik andma maksumenetluses selgitusi ning esitama tõendeid. Kaebaja esitas 19.07.2012

maksustamisperioodi 2009 juunikuu kohta käibedeklaratsiooni, milles andis ise

maksuhaldurile teavet enammakstud käibemaksu kohta, käsitledes siis nimetatud andmeid

teda potentsiaalselt mittesüüstavatena, kuid hiljem, nimetatud enammakse õigsuse kohta ja

vaidlustatud korralduse alusel küsitud dokumente, mis nimetatud andmete õigsust kinnitaksid,

peab kaebaja teda potentsiaalselt süüstavateks.

MTA on veendunud, et tegu on kohtute süstemaatilise eksitamisega ja tegelikult on kaebaja

juba 19.07.2012 vaidlusaluse deklaratsiooni kaaskirjas kinnitanud (vt kaebusele vastuse lisa

1), et deklaratsiooni parandus võib sisaldada ebatäpseid andmeid. Vastustaja hinnangul on

esmased ütlused suurema tõepärasuse astmega, kui hiljem, pärast pikemat järelemõtlemist

antud ütlused.

MTA vaidleb vastu R. Paala väidetavale vaikimisprivileegile. Sisuliselt ei olnud kaebaja

juhatuse liikmel R. Paalal võimalik pärast juhatuse liikmeks astumist 07.09.2009

kindlameelselt väita, et ta on enne teda tehtud vaidlusaluse tehingu osas õigustatud MKS § 64

lg 1 p-le 6 tuginedes 09.08.2012 korralduses nõutud dokumentide ja teabe mitteesitamiseks.

Korralduses nimetatud perioodil (maksustamisperiood juuni 2009) ei olnud R. Paala kaebaja

juhatuse liige ega 01.06.2009. a arvel viidatud lepingu sõlminud pool ega esindaja.

07.05.2009-01.03.2010 kaebaja juhatuse liige O. Vainola ei ole MKS § 64 lg 1 p 5 mõistes

R. Paala abikaasa, otsejoones sugulane, õde ega vend. Seega ei ole ka tema MKS § 64 lg 1 p 5

mõistes isikuks, mis oleks andnud R. Paalale õiguse 01.11.2012 maksuhaldurile teabe ja

tõendite andmisest keelduda.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-25-02 kohaselt teabe andmisest ning tõendite esitamisest

keeldumise õiguse teke ei saa olla suvaotsus ning seetõttu peab teabe andmisest keeldumine

olema kontrollitav. Antud juhul see maksumenetluses nii ei olnud.

Väidetavalt 01.06.2009 toimunud tehingute kohta tõendite esitamine ei oleks saanud R. Paalat

ega tema lähedasi süüstada, sest R. Paala ega tema lähedased neis tehingutes ei osalenud. Aga

kui kaebaja esitas R. Paala vahendusel 19.07.2012 tahtlikult valeandmeid, siis on maksu

määramine kaebajale põhjendatud. MKS § 64 lg 1 p-st 6 tulenevale õigusele saab tugineda

alles pärast maksuhalduri küsimuse ärakuulamist ning iga küsimuse puhul peab isik

langetama eraldi otsuse, kas sellele vastamine on teda süüstav või mitte. Käesoleval juhul on

R. Paala jätnud põhjendamatult maksukohustuslase endise seadusliku esindajana igasuguse

teabe andmata ja küsitud dokumendid esitamata. Keeldudes igasuguse teabe andmisest võttis

kaebaja endale vastutuse kaasaaitamiskohustuse rikkumise eest.

Maksukohustuslane ei või takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel. Järelikult

peab maksukohustuslane koguma ja esitama tõendid ka siis, kui ta teab, et nende tõendite

alusel fikseeritakse rahaline kohustus riigi ees. MKS § 64 lg 1 p 6 ei anna alust teabe ja

dokumentide esitamisest meelevaldseks keeldumiseks ega maksukohustuse vältimise

eesmärgil. Kaebaja endine seaduslik esindaja käitus MTA-le andmeid esitades selektiivselt,

mis ei ole õigustatav apellandi vaikimisprivileegiga.

Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-78-14 p-s 14 täheldanud, et EIÕK art 6 ei kohaldu

maksumenetlusele.

Kaebaja tugines maksumenetluses PS § 22 teisele lausele ja leidis, et ei olnud kohustatud oma

süütust tõendama. See seisukoht on ekslik, kuna ta lähtub kriminaal- ja maksumenetluse

samasusest.

Apellatsioonkaebuses toodud arutlus ja arusaam EIK praktika ebapiisavast tõlkimisest ja

sellest tulenevast riigivõimu väidetavast piirangust, ei ole käesolevasse vaidlusesse puutuvad

ega asjakohased. EIK praktikale viitamine on Eesti õiguspraktikas tavapärane ja seda teevad

õiguskantsler, ametiasutused, esimese ja teise astme kohtud ning ka Riigikohus. Vaid väga

väike osa EIK praktikast on täistekstidena eesti keelde tõlgitud ning ka Riigikohus viitab

sageli EIK otsustele, mille täistekstid eesti keeles saadaval pole.

MTA ei ole väärkohaldanud EIÕK artiklit 6 ja nemo tenetur se ipsum accusare põhimõtet

maksumenetluses. Maksumenetlus sama ametkonna poolt, kus on algatatud

kriminaalmenetlus, ei kujuta endast veel EIÕK art 6 rikkumist. MTA hinnangul ei puuduta

kriminaalmenetlus maksumenetlust, sest seda viivad läbi siiski erinevad ametnikud ja

erinevate menetlusreeglite järgi. Riigikohus on juba R. Paala individuaalkaebuste puhul

(kohtuasjades nr 3-4-1-3-10 ja 3411510) lahendanud analoogseid probleemipüstitusi.

Nimetatud probleemi on lahanud ka õiguskantsler. MKS § 56 ja § 64 lg 1 p 6 ei ole vastuolus

PS § 22 lg-st 3 tuleneva enese mittesüüstamise privileegi ega EIÕK artikliga 6. Riigikohus on

mittesüüstamise põhimõtet käsitlenud peamiselt isiku garantiina süüteomenetluses

(Riigikohtu 12.02.2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03). Süütuse presumptsioonist

tuleneva vaikimisõiguse eesmärk on asetada riigile kriminaal- või väärteoasjas kohustus

tõendada isiku süü ning võtta isikult kohustus tõendada oma süütust. Maksu määramise ja

maksuotsuse täitmise edasilükkamine ei ole PS § 22 lg 2 eesmärgiks. Maksumenetlus ega

sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud PS § 22 lg 2 esemelise kaitsealaga

(Riigikohtu lahend nr 3-1-1-120-03, p 16). Maksumenetluses ei ole maksukohustuslasel

vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus (MKS § 56, § 60 lg 1). Olulise teabe

maksumenetluses esitamata jätmine kujutab endast kaasaaitamiskohustuse rikkumist.

Kui maksuhaldur ei saaks maksumenetluses otsustada apellandi maksukohustuste üle,

hinnates maksuhalduril oleva kogu teabe alusel apellandi poolt esitatud andmeid, oleks

maksuhalduril seadustest tulenevate kohustuste täitmine maksusumma määramisel võimatu.

Maksumenetluses ei ole keelatud maksukohustuslase vaikimisest ning ka nõutud teabe

esitamata jätmisest järelduste tegemine. Kui kaebajal on teadmine, et tema poolt on vastav

deklaratsioon on esitatud alusetult, on ta õigustatud dokumentide mitteesitamiseks, kuid see

õigustus ei muuda veel vaidlustatud haldusakti ega selle andmiseks läbi viidud

maksumenetlust õigusvastaseks.

Riigikohtu halduskolleegium on 07.12.2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-63-06, p 9,

märkinud, et juhul, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse hiljem uued asjaolud, mis seavad

kahtluse alla jõustunud maksuotsuse õigsuse, on maksukohustuslasel õigus taotleda

maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS § 102 lg-le 1. Selle sätte

rakendamine on võimalik ka siis, kui maksuotsuse kohta on olemas jõustunud kohtuotsus.

Lähtuvalt Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-57-07 ei saa prokuratuur maksuhalduri poolt saadud

teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa neid tõendeid avaldada, kui

süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist. MTA viitab arvukale kohtupraktikale

(haldusasjad nr 3-10-2774; 3-10-3360; 3-10-834; 3-10-2121; 3-09-2921 jne), kus erinevad

kohtud on analoogse sisuga ning kaebaja endise juhatuse liikmega seotud teiste äriühingute

vaidlustes jõudnud samalaadse tõdemuseni.

Riigikohus on analüüsinud kaasaaitamiskohustusega seonduvat ka kohtuasjas nr 3-1-1-39-05.

EIK on oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese

mittesüüstamise privileeg on EIÕK art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne

komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni

põhimõttega (John Murray vs. Ühendkuningriik 08.02.1996, p 45; Saunders vs.

Ühendkuningriik, 17.12.1996, p-d 68-69; J.B. vs. Šveits, 03.05.2001, p 64). EIÕK art 6 lg-t 1

on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse ise üle andma dokumente olukorras, milles ei ole

välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises

(J.B. vs. Šveits, p 66).

Seisukohale, et enese mittesüüstamise privileegi tuleb rakendada ka maksumenetluses, on

asunud Riigikohtu halduskolleegium 14.11.2007. a otsuses nr 3-3-1-47-07, p 16, millest

nähtuvalt on tulenevalt MKS § 64 lg 1 p-st 6 maksukohustuslasel õigus keelduda MKS

§de 6063 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine

tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku õiguserikkumises süüditunnistamist.

Vastustaja arvates ei ole enese mittesüüstamise privileegist lähtumine käesolevas

maksuvaidluses asjakohane, sest R. Paala ei teinud vaidlusalust 01.06.2009 tehingut ise, kuna

poolte esindajad olid T. Raatsin, volitaja O. Vainola, ja V. Kõivomägi.

Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala hõlmab üksnes keeldu sundida isikut andma ennast

või oma lähedasi süüstavaid ütlusi või esitama dokumente karistuse abil. Kohtuasjas J.B. vs.

Šveits leidis EIK, et kaebaja korduval trahvimisel dokumentide esitamata jätmise eest oli

kriminaalsüüdistuse iseloom EIÕK art 6 lg 1 tähenduses. Samas asjas möönis EIK

menetlusosalise kohustust esitada puhtalt korrektse maksustamise kindlustamiseks

dokumentaalselt kajastatud teavet (J.B. vs. Šveits, p 63). Käesoleval juhul ongi tegemist

viimati nimetatud olukorraga. EIK peab võimalikuks teha väljaspool kriminaalmenetlust isiku

vaikimise põhjal õiguslikke järeldusi (08.04.2004. a otsus Weh vs. Austria, p 46).

Euroopa Kohus (EK) leidis 18.10.1989 tehtud otsuses nr 374/87, et juriidilisel isikul ei ole

absoluutset õigust vaikimisele, sest juriidilised isikud peavad vastama fakte käsitlevatele

küsimustele mööndusega, et nad ei pea tunnistama rikkumist. Analoogne juhis on kohaldatav

ka RKO Platvorm OÜ suhtes, arvestades asjaolu, et R. Paala ei oleks saanud ennast

01.11.2012 ütluste andmisel süüstada, sest ta polnud osaline uuritud tehingus.

20.02.2001. a otsuse nr T-112/98 p-s 65 leiti, et dokumentide esitamist võidakse juriidiliselt

isikult nõuda. EIK on analoogselt EK-ga teinud vahet kohustuslikus korras nõutaval materjalil

ja sellel, mis on olemas sõltumatult kahtlustatava tahtest (EIK 17.12.1996. a otsus nr

19187/91). Samuti on EIK asunud 08.02.1996. a otsuses nr 18731/91 seisukohale, et

süüdistatava vaikimise, s.t ütluste andmisest keeldumise tõlgendamine tema kahjuks ei ole

käsitatav EIÕK art 6 rikkumisena.

Kaasaaitamiskohustus ja enese mittesüüstamise põhimõte ei saa käesolevas vaidluses olla

omavahel kollisioonis. Mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses

tavapärasele dokumentide esitamise nõudele ning seega ei ole käesoleval juhul välistatud

kaasaaitamiskohustus kui selline.

Kriminaalmenetluslikku vaikimisõigust ei tuleks eelistada kaasaaitamiskohustusele

maksumenetluses ja menetluse efektiivsele läbiviimisele, kui puudub oht, et avaldatud

andmeid kasutatakse isiku süüdistamisel (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-57-07). Õigus

vaikimisele ja õigus enda vastu mitte tunnistada ei ole absoluutsed. Vastustaja peab

võimalikuks teha väljaspool kriminaalmenetlust isiku vaikimise põhjal õiguslikke järeldusi.

Maksuotsusega määratakse tasumisele kuuluv maksusumma, näidatakse, kuidas on tasumisele

kuuluv maksusumma määratud ja põhjendatakse, miks on täielikult või osaliselt jäetud

arvestamata maksukohustuslase esitatud tõendid.

Maksuhaldur tuvastas apellandi 19.07.2012 deklaratsiooni kaaskirjas ja 01.08.2012 arve nr 1

kaaskirjas esitatud väite „… käibedeklaratsioon võib sisaldada ebatäpseid andmeid …“

õigsuse ning korrigeeris vaidlustatud maksuotsusega apellandi „ebatäpset“ maksuarvestust.

Kehtiva õiguse kohaselt on maksuhaldurile antud võimalus tuvastada tegelikud asjaolud, mis

on maksustamise seisukohast olulised ja viivad antud juhul, erinevalt apellandi poolt taotletud

eesmärgist, tegeliku maksukohustuse tuvastamiseni.

Kuna maksuhalduri poolt läbiviidud maksumenetluse eesmärk oli tuvastada tegelik

maksuõigussuhe maksuseaduste mõistes, siis kriminaalmenetluse eesmärk on tuvastada, kas

sellega kaasnesid ka kavandatud petturlikud huvid karistusseadustiku mõistes. Tegemist on

erinevate menetlustega ning nende menetluste lõpptulem on samuti erinev, sest

maksuseadustega sätestatakse maksukohustuse tekkimiseks vajalik teokoosseis ja selle alusel

tekkis maksuõigussuhe riigi ja apellandi vahel.

EIK praktikast (EIK 19.09.2000. a otsus nr 29522/95, 30056/96 and 30574/96, I.J.L. jt vs.

Ühendkuningriik, p 100; EIK 08.04.2004. a otsus nr 38544/97, Weh vs. Austria, p 44; EIK

04.10.2005. a otsus nr 6563/03, Shannon vs. Ühendkuningriik, p 36; EIK 10.09.2002. a otsus

nr 76574/01, Allen vs. Ühendkuningriik) järeldub, maksumenetluses tõendite nõudmine

isikult ei pruugi iseenesest olla vastuolus enese mittesüüstamise privileegiga. EIK on

selgitanud, et otsustamaks, kas tõendite hankimine haldusmenetluses isiku

kaasaaitamiskohustuse ja karistusähvarduse kaudu ehk n-ö sunni all oli vastuolus enese

mittesüüstamise õigusega või mitte, tuleb hinnata, kas ja kuidas informatsiooni kasutati isiku

vastu süüteomenetluses. Kuna antud juhul seda süüteomenetluses tehtud ei ole ja kaebaja

seaduslikud esindajad on saavutanud maakohtus ka õigeksmõistva otsuse, on kaebaja

veendunud, et R. Paala või T. Raatsini enese mittesüüstamise privileegi ei ole rikutud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

12. Halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse ja kohtumenetluse norme ning

õigesti hinnanud tõendeid. Arvestades halduskohtu järelduste õigsust ja otsuses toodud

põhjalikke põhjendusi, ei näe ringkonnakohus alust ka halduskohtu otsuse põhjenduste

muutmiseks või täiendamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 1-24

esitatud põhjendustega, järgib neid ega pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid

korrata. Ringkonnakohus nõustub ka MTA vastuses apellatsioonkaebusele toodud põhjalike

põhjendustega ja viitab neile. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

13. Apellatsiooniastmes käib poolte vahel vaidlus jätkuvalt selle üle, kas kaebaja on Rosneft

Eesti OÜ 01.06.2009. a arvel nr 1 märgitud teenust („Projekt „RN“ (vastavalt 01.06.2009

lepingule)“) tegelikkuses saanud ja selle eest tasunud, millest sõltub, kas kaebajal on õigust

kajastada enda raamatupidamises eelnimetatud arvet ja vähendada sellel märgitud käibemaksu

võrra tasumisele kuuluvat käibemaksu. Nimetatud summa on 8 449 164 000 krooni ehk

540 000 000 eurot.

14. KMS § 29 lgst 1 tulenevalt saab maksukohustuslane tasumisele kuuluvast

käibemaksusummast maha arvata vaid maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega

seotud tehingute tarbeks kasutatava kauba või teenuse eest tasutud sisendkäibemaksu. Selleks

peab olema tekkinud käive, st maksukohustuslane peab olema kauba või teenuse tegelikult

saanud ja selle eest tegelikult tasunud. Sisendkäibemaksu mahaarvamise eelduseks on lisaks

KMS § 37 nõuetele vastav arve. MKS § 150 lg 1 järgi lasub maksuteates või maksuotsuses

määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati

valesti, maksukohustuslasel. Järelikult lasus kaebajal kohustus eelnimetatud asjaolude

tegelikku asetleidmist tõendada.

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja maksuhalduriga, et käesoleval juhul ei ole

millegagi tõendatud, et kaebaja poolt väidetavalt omandatud oskusteave üldse eksisteerib.

Samuti ei ole tõendatud, et kaebaja oleks väidetavalt toimunud tehingu tulemusel saanud

sellise oskusteabe, nagu ta väidab, enda valdusse. Tõendatud ei ole ka see, et kaebaja oleks

01.06.2009. a arvel nr 1 märgitud summa väidetavale müüjale tasunud. Lisaks ei vasta

esitatud 01.06.2009. a arve nr 1 KMS § 37 nõuetele.

16. Kaebaja ei ole esitanud apellatsioonimenetluses eelnimetatud asjaolude kohta uusi

tõendeid. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuse lisana välja pakutud tõendid pärinevad

kriminaalmenetlusest ega aita kuidagi kaasa eelnimetatud asjaolude tõendamisele. Kaebaja

heidab halduskohtule ette, et viimane ei kaasanud menetlusse eksperti hindamaks, kas OÜde

Rosneft Eesti ja RKO Platvorm vahelisest 01.06.2009. a lepingust tulenev kontaktbaas,

tehnoloogilised lahendused ning oskusteave (sh vajalik know-how, skeemid ja tehnilised

joonised) mereplatvormide konstrueerimiseks, paigaldamiseks ning opereerimiseks, olid

valesti hinnatud. Seejuures ei ole kaebaja väidetavat oskusteavet avaldanud ei maksuhaldurile

ega kohtule. Kaebaja esitas maksuhaldurile vaid DVD, millel oli helifail R. Paala ja MTA

ametniku Õ. Linde maksuseaduste tõlgenduse üle peetud väitluse lindistusega.

Ringkonnakohus leiab, et kui selline oskusteave, nagu kaebaja väidab, kusagil olemas on, siis

kaebaja valduses seda ei ole.

17. Kaebaja ja tema väidetav äripartner Rosneft Eesti OÜ keeldusid koostööst makshalduriga

ega esitanud maksuhalduri nõutud andmeid, millega oleks olnud võimalik tõendada

vaidlusaluse tehingu toimumist. Maksuhaldur on maksuotsuses põhjendatult asunud

seisukohale, et korrektselt äri ajaval maksukohustuslasel puudub igasugune vajadus

maksuhalduri eest toimunud tehingu kohta teavet varjata. Ringkonnakohus nõustub selle

seisukohaga. Euroopa Inimõiguste Kohus on 08.02.1996. a otsuses asjas John Murray vs.

Ühendkuningriik (nr 18731/91) leidnud, et kui isiku vastu kogutud tõendid eeldavad selliste

selgituste andmist, mida isikul tema rolli arvestades oleks võimalik anda, saab selgituste

andmata jätmisest järeldada, et midagi selgitada ei olegi, mis võib viidata sellele, et isik ongi

süüdi selles, millele kogutud tõendid viitavad (p 51). Nimetatud seisukohta saab

ringkonnakohtu hinnangul laiendada ka juhtumile, kus on vaidluse all konkreetse tehingu

toimumine. Asjaolust, et äriühing väldib maksuhalduri selliste korralduste täitmist, millega

palutakse tal esitada selgitusi ja tõendeid vaidlusaluse tehingu toimumise kohta, saab suure

tõenäosusega järeldada seda, et vaidlusalust tehingut tegelikult ei toimunud. Negatiivsete

asjaolude esinemist on maksumenetluses reeglina võimalik järeldada neile vastanduvate

positiivsete asjaolude (antud juhul tehingu toimumine) kohta veenvate tõendite puudumisest.

18. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et menetlusosaliste ütluste ja seletuste

usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka neis väljendatud asjaolude

„elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldine

tõenäosus (RKHKo 24.01.2011, 3-3-1-73-10, p 24; 19.05.2009, 33-1-32-09, p 19). Üldiselt

tõenäoliseks ei saa pidada tehinguid väidetavalt teinud isikute vastuolulisi või üldsõnalisi

ütlusi tehingute kohta juhul, kui tehingud poolte vahel tegelikult toimusid. Ringkonnakohus

leiab, et kaebaja väited ja seletused on üldsõnalised ja vastuolulised ning seega eluliselt

mitteusutavad ega lükka ümber maksuhalduri poolt maksuotsuses väljendatud seisukohti, et

kaebaja ei ole Rosneft Eesti OÜ 01.06.2009. a arvel nr 1 märgitud teenust tegelikult saanud

ega selle eest tasunud. Väidetav tehing väljub ka kaebaja esindaja R. Paala ja varasema

esindaja T. Raatsin isikuid arvestades oma mahult elulise usutavuse piiridest. Kohtupraktikas

on väljendatud seisukohta, et maksumenetluses piisab põhjendatud ja eluliselt usutavast

mõistlikust kahtlusest maksukohustuslase väidetud asjaolude suhtes. Maksuotsuses on ära

toodud tõendid ja asjaolud, mille pinnalt on maksuhaldur usutavalt põhjendanud oma

seisukohta, miks väidetavat teenust saadud ega selle eest tasutud ei ole.

19. Ringkonnakohus nõustub, et maksumenetluse ja kriminaalmenetluse üheaegne

läbiviimine sama organi poolt võib olla põhiõiguste seisukohalt probleemne. Siiski ei puuduta

need probleemid maksumenetlust, vaid kui, siis kriminaalmenetlust. Seega on kaebaja väited

tema õiguste rikkumise kohta maksumenetluses asjakohatud.

20. Kokkuvõttes puudus seega kaebajal alus kontrollitaval perioodil sisendkäibemaksu

mahaarvamiseks maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust Rosneft Eesti OÜ

01.06.2009. a arve nr 1 alusel.

21. Kaebaja on erinevates ringkonnakohtule esitatud avaldustes taotlenud täiendavate

tõendite asja materjalide juurde võtmist, tuvastamaks, et riigikohtunikud ja halduskohtunik

rikkusid tahtlikult kohustust teha seaduslik kohtulahend ning eelotsuse küsimist Euroopa

Kohtult.

22. Ringkonnakohus leiab, et täiendavalt koos apellatsioonkaebusega esitatud dokumendid

tuleb kaebajale tagastada, kuna need ei aita kuidagi tõendada väidetava tehingu toimumist ega

ole seega ilmselt vajalikud asja õigemaks lahendamiseks (HKMS § 198 lg 3).

23. Kaebaja on esitanud ringkonnakohtule kaks taotlust, mille eesmärgiks on, et

ringkonnakohus hindaks riigikohtunike ja halduskohtu kohtuniku tegevust teadvalt vale

kohtulahendi tegemisel. Nimetatud taotlused jäävad läbi vaatamata, sest sellise taotluse

lahendamise pädevust ringkonnakohtul ei ole.

24. Kaebaja taotlus asjas eelotsuse küsimiseks tuleb samuti jätta rahuldamata. Käesolevas

asjas kuuluvad kohaldamisele maksukorralduse seadus ja käibemaksuseadus, Euroopa Liidu

õiguse kohaldamine ei oma asjas otsustavat tähendust.

25. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Kuna vastustaja ei ole

menetluskulude osas taotlust esitanud, ei ole selles osas vajalik seisukohta kujundada.

Tanel Saar

Tiina Pappel

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/