3-15-1488/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.06.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1488

Haldusasi

OÜ Tregeron ja TP kaebus Sauga Vallavolikogu

21.05.2015 otsuse nr 25 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – OÜ Tregeron ja TP, esindajad v.adv Martin

Tamme ja adv Sandra Sillaots

Vastustaja – Sauga vald, esindaja adv Kristo Kallas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.10.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sauga valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Sauga valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

06.10.2015 otsus haldusasjas nr 3-15-1488 muutmata.

2. Mõista Sauga vallalt OÜ Tregeron ja TP kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu

1105 (üks tuhat ükssada viis) eurot ja 60 senti. Jätta Sauga valla apellatsiooniastme

menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.07.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-15-1488

2(13)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sauga Vallavalitsuse 30.11.1998 korraldusega nr 734 kehtestatud detailplaneeringu

realiseerimisel rajati Sauga vallas Tammiste külas Pärnu jõe ääres paiknev Uuemetsa

elurajoon. Detailplaneeringus nähti muu hulgas ette Pärnu jõe kaldaalale supelranna ala, park

ja haljasala. Jõega piirneva maa omandasid selle maaga külgnevate kinnistute omanikud.

Alates 2009. a suvest tekkisid Uuemetsa asumi elanike vahel erimeelsused jõe kallasrajale

juurdepääsu küsimuses. Nende erimeelsuste pinnalt algatati menetlused haldusasjades nr 3-11-

1509 ja nr 3-12-729. OÜ Tregeron omandas 2009. a-l Uuemetsa tänava kinnistu (registriosa nr

2544906; katastritunnus 73001:008:1088), kus paiknevad Pääsusilma, Sinilille, Mesika,

Karukella, Kasteheina ja Piibelehe tee tänavad. Hiljem võõrandas OÜ Tregeron mõttelise osa

sellest kinnistust OÜ Tregeron osanikule ja juhatuse liikmele TPle.

2. Sauga Vallavolikogu otsustas 21.05.2015 otsusega nr 25 sundvõõrandada OÜ

Tregeron ja TP kaasomandis oleva Uuemetsa tänava kinnistu, eesmärgiga tagada sellel

kinnistul asuvate teede avalik kasutus.

Otsuse põhjenduste kohaselt asuvad kinnistul Sauga Vallavolikogu 27.03.2009 määrusega nr

15 kehtestatud Tammiste küla üldplaneeringus ning antud ala käsitlevates erinevates

detailplaneeringutes avalikult kasutatavate teedena määratletud tänavad, mida kasutab kodule

ligipääsuks umbes 40 leibkonda. Kinnistu omanikud pole nõustunud eratee avaliku

kasutamise

lepingu

sõlmimise

ega

kinnistu

vallale

võõrandamisega.

Kinnistu

sundvõõrandamine ei takista selle praegustel omanikel kinnistu edaspidist kasutamist senisel

otstarbel, samas vabanevad nad kohustustest ja vastutusest. Hetkel on võimalik kinnistul

asuvaid teid kasutada, kuid olukorras, kus tee ei ole omavalitsuse omandis või puudub eratee

avaliku kasutamise leping, ei ole tee avalik kasutus tagatud, sest tee omanik võib igal hetkel

taganeda tee kasutamiseks antud loast või muuta tee kasutamise tingimusi, samuti pole tee

jätkuv kasutus võimalik kinnistu võõrandamise korral kolmandale isikule. Õiguskindluse

loomiseks on vajalik omandada kogu teekinnistu, mitte üksnes kitsalt tee alune maa või

üksikud teeosad.

3. OÜ Tregeron ja TP esitasid 10.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sauga

Vallavolikogu 21.05.2015 otsuse nr 25 tühistamiseks.

1) Kinnistu sundvõõrandamiseks ei ole alust. Puudub sundvõõrandamist võimaldav detail-

või üldplaneering (kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 3 lg 4). 1998. a detail-

planeeringus ei ole sundvõõrandamise võimalust ette nähtud. Pealegi on vald ise seisukohal, et

see detailplaneering ei kehti. Sundvõõrandamise võimalust ei tulene ka Uuemetsa

elamurajooni hõlmavast üldplaneeringust. Sundvõõrandamise võimalus peab otseselt

tulenema planeeringust ja olema kinnistuomanike jaoks ettenähtav. Seda, et planeeringu

kehtestamisel ei ole peetud tänavakinnistute sundvõõrandamist vajalikuks, kinnitab juba see,

et sundvõõrandamine otsustati 17 aastat pärast detailplaneeringu kehtestamist ja 15 aastat

pärast elamurajooni valmimist. Uuemetsa tänava kinnistul paiknev tee ei ole avalikult

kasutatav tee KASVS mõttes, vaid eratee, mille avalikuks kasutamiseks ei ole kokkulepet

sõlmitud.

3-15-1488

3(13)

2) Sundvõõrandamiseks puudub avalik huvi. Vald on rikkunud oluliselt kaalutlusõigust ja

otsus on puudulikult põhjendatud. Vastustaja ei ole kaalunud sama eesmärki täitvaid teisi ja

kaebajate omandiõigust vähem piiravaid alternatiive. Uuemetsa tänava kinnistut kasutavad

oma kinnistutele jõudmiseks 40 majapidamist, kellest 39-l ei ole kunagi esinenud probleeme

oma kinnistule pääsemisega. Ainsana on takistusi tehtud EE le, kellele on aga juurdepääs

tagatud Tallinna Ringkonnakohtu määrusega tsiviilasjas nr 3-11-27268. Sundvõõrandamine ei

ole õigustatud üksnes oletuse põhjal, et tulevikus võib tänava avalik kasutus saada takistatud.

3) Vastustaja ei ole teinud kaebajatele ettepanekut seada servituudid Uuemetsa tänava

kinnistul asuvaid teid enda kinnistutele juurdepääsuks kasutavate kinnistuomanike kasuks.

Kaebajad tegid vallale ettepaneku, et nad annavad vallale üle umbes 95% kinnistust selliselt,

et nende omandisse jääb praegu TR ja EE kinnistute ees olev ala. Vastustaja oleks igal juhul

pidanud kaaluma võimalust sundvõõrandada vaid osa kinnistust. Vald on otsustanud

sundvõõrandada ka trasside aluse maa, mida ükski maaomanik ei kasuta juurdepääsuks. Vald

ei ole kaalunud võimalust sundvõõrandada juurdepääsutee jõe kallasrajale. Sellisel juhul

oleksid kaebajad nõus loovutama oma kinnistu vallale tasuta. Vastustaja ei ole kaalunud ka

võimalust seada sundvaldus. Otsus ei ole kantud avalikest huvidest, vaid EE erahuvist, kuna ta

on sisuliselt ainus isik, kellele on kaebajate kinnistul oleva tee kasutamine takistatud.

4) Otsus on õigusvastane ka põhjusel, et selle tegemisest võttis osa volikogu liige, kes on

erimeelsusi põhjustanud jõeäärse maa üks omanikke. Arvestades volikogu kaalutlusruumi

sundvõõrandamise otsustamisel, ei oleks ta tohtinud otsustusprotsessis osaleda.

4. Sauga vald palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Kaebajate viited Pärnu jõe kallasrajale pääsemisega seotud asjaoludele on asjakohatud,

kuna see juurdepääs lahendatakse Uuemetsa tänava kinnistu sundvõõrandamise küsimusest

eraldi. Sundvõõrandamise õiguslikuks aluseks on KASVS § 3 lg 1 p 7, mis lubab

sundvõõrandada tühja kinnistu, millele kavandatakse avalikult kasutatava tee rajamist, või

kinnistu, millel asuv tee on ette nähtud avalikuks kasutamiseks. Asjakohane pole kaebajate

viide kohtuotsusele nr 3-10-3200, kuna seal käsitletud asjaolud olid teistsugused.

Sundvõõrandamise võimalus ei pea olema planeeringus tingimata sõna-sõnalt kirjas. Eratee

puhul saabki sundvõõrandamise küsimus tekkida vaid juhul, kui tee avalikuks kasutamiseks ei

ole sõlmitud kokkulepet, mistõttu tee sundvõõrandamise võimaluse ettenägemine tuleneb

planeeringus tee avalikult kasutatavana ettenägemisest.

2) Sõltumata sellest, kas ja milline detailplaneering hetkel Uuemetsa tänava kinnistu alal

kehtib, on kinnistu selliselt kavandatud detailplaneeringute alusel ning selle piirid on selged ja

arusaadavad. Selliselt välja ehitatud teed kanti ka Sauga Vallavolikogu 27.03.2009 määrusega

nr 15 kehtestatud Tammiste küla üldplaneeringusse, kusjuures kaebajad omandasid kinnistu

pärast üldplaneeringu kehtestamist. Seetõttu pole asjakohane kaebajate väide, et vastustaja on

jätnud nad sundvõõrandamise vajadust ette nägeva planeeringu menetlusse kaasamata.

3) KASVS § 3 lg 3 ja § 14 lg 2 ei ole kohaldatavad, kuna kinnistu, millel asub

sundvõõrandatav tee, on juba eraldiseisvana olemas ning optimaalselt ja vajalikus mahus

varasemalt planeeritud ning ka välja ehitatud. Kinnistut pole võimalik jagada selliselt, et teest

eraldatavat senist teekinnistu osa oleks võimalik kasutada muul otstarbel. Maa-alade

planeerimisel tuleb arvestada muu hulgas maakorralduse põhimõtetega, näiteks kinnisasja

kiildumise ja ribasuste vältimisega. Seoses ettepanekuga liita tee ja kinnistute vahele jäävad

maatükid kinnistutega, märkis vastustaja, et millegagi pole tagatud see, et eraldatud

teekinnistu osad ka tegelikult elamukinnistutega liidetakse.

4) Tee on üldjuhul avalik hüve, mida on kõigil isikutel võrdne võimalus kasutada, kusjuures

antud juhul tuleneb see avalik huvi ka üldplaneeringust. Väite osas, et hetkel reaalseid

takistusi tee kasutamiseks ei ole, leidis vastustaja, et olukord võib muutuda ning teekinnistu

3-15-1488

4(13)

omanik võib tee vaba kasutamise lõpetada. Väide, et sundvõõrandamine on kantud EE

huvidest, on subjektiivne.

5) Otsustusprotsessi mõjutamine volikogu liikme poolt pole tõendatud ning tema hääletusel

osalemine ei mõjutanud tulemust, sest tema taandumise korral oleks olnud tulemus 6 volikogu

liiget poolt ja 3 vastu.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 06.10.2015 otsusega kaebuse, tühistas Sauga

Vallavolikogu 21.05.2015 otsuse nr 25 ja mõistis vastustajalt kaebajate kasuks solidaarselt

välja menetluskulu 3250 eurot.

1) Vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna sundvõõrandamise otsustamine ei ole toimunud

kehtiva detailplaneeringu alusel, samuti ei ole volikogu suutnud otsuse tegemisel veenvalt

põhjendada kogu vaidlusaluse kinnistu sundvõõrandamise vältimatust.

2) KASVS § 3 lg 1 p 7 kohaselt võib kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada avalikult

kasutatava tee (riigimaantee ja kohaliku tee, v.a talitee) ehitamiseks või omandamiseks. See

norm võimaldab sundvõõrandada kinnistu ka eesmärgiga omandada kinnistul juba olemasolev

tee, et tagada selle tee avalik kasutus. Olemasoleva tee aluse maa sundvõõrandamise

eelduseks ei ole see, et tegemist oleks avalikult kasutatava teega juba enne kinnisasja

sundvõõrandamist. Seetõttu on küll õige, kuid asjasse puutumatu kaebaja väide, et kinnistul

asuv tee ei ole avalikult kasutatav tee otsuse tegemise ajal kehtinud teeseaduse (TeeS)

tähenduses.

KASVS § 3 lg 4 kohaselt on sundvõõrandamine KASVS § 3 lg 1 p-s 7 nimetatud juhul

lubatud planeerimisseaduse tähenduses detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel

kehtestatud detailplaneeringu alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuseta aladel

projekteerimistingimuste alusel. KASVS § 3 lg 4 viimases lauses on erandina sätestatud, et

sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee või avaliku raudtee

ehitamiseks on lubatud projekteerimistingimuste, riigi või kohaliku omavalitsuse

eriplaneeringu alusel. Kuna praegusel juhul ei olnud sundvõõrandamise eesmärk avalikult

kasutatava tee ehitamine, siis ei kuulu viimati nimetatud erinorm kohaldamisele ja lähtuda

tuleb KASVS § 3 lg 4 esimeses lauses sätestatust. Vaidlusalune maatükk kuulus otsuse

tegemise ajal valla üldplaneeringu kohaselt detailplaneeringu koostamise kohustusega alade

hulka. Seega saanuks sundvõõrandamine toimuda detailplaneeringu alusel. Ei nähtu, et

volikogu oleks otsuse tegemisel lähtunud mõnest kehtivast detailplaneeringust. Otsuses on

küll märgitud, et vaidlusalusele kinnistule jäävad tänavad on „antud ala käsitlevates erinevates

detailplaneeringutes“ ette nähtud avalikult kasutatavatena, kuid otsuses ei ole viidatud ühelegi

konkreetsele detailplaneeringule. Ka kohtuistungil ei osanud vastustaja viidata asjaomast ala

hõlmavale konkreetsele kehtivale detailplaneeringule. On ilmne, et KASVS § 3 lg-s 4

peetakse silmas sundvõõrandamise otsuse tegemise ajal kehtivat detailplaneeringut. Sellel,

millised kehtivuse kaotanud detailplaneeringud on varem ala hõlmanud või milliseid

detailplaneeringuid kavatsetakse edaspidi kehtestada, ei ole KASVS § 3 lg 4 seisukohast

tähtsust. See tuleneb üheselt ka KASVS § 12 lg-st 4, mille kohaselt lähtutakse

sundvõõrandamise otsustamisel kehtestatud planeeringust. Viimati nimetatud sättest ei saa aga

järeldada, et lähtuda võiks mistahes liiki kehtivast planeeringust, vaid KASVS § 12 lg 4 ja § 3

lg 4 koosmõjust tuleneb, et detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel tuleb lähtuda

kehtivast detailplaneeringust.

Kui puudub ala hõlmav kehtiv detailplaneering, milles oleks selgelt ette nähtud

sundvõõrandamise võimalus, siis tuleb esmalt kehtestada detailplaneering. Kuna vastustaja ei

ole suutnud näidata, et sundvõõrandamine oleks otsustatud kehtiva detailplaneeringu alusel,

on otsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Olukorras, kus volikogu ise ei tea, kas ja millised

detailplaneeringud vallas kehtivad, ei ole vaja põhjalikumalt vaagida küsimust, kas üldse või

3-15-1488

5(13)

milline

õigusjõud

oli

vaidlustatud

otsuse

tegemise

ajal

1998.

a-l

kehtestatud

detailplaneeringul. Otsusest ei nähtu, et see detailplaneering oleks olnud sundvõõrandamise

aluseks.

Õige ei ole vastustaja seisukoht, et kinnisasja sundvõõrandamise saab otsustada

üldplaneeringule tuginedes. KASVS § 3 lg-st 4 tuleneb üheselt, et detailplaneeringu

koostamise kohustusega alal saab see toimuda vaid detailplaneeringu alusel. Kui

detailplaneeringuga lahendamisele kuuluvad küsimused võiks lahendada ka kõrgema astme

planeeringus, puuduks detailplaneeringu koostamise kohustusel mõte. Kaebajal on õigus ka

selles, et KASVS § 3 lg 4 mõte on kaasata sundvõõrandamisele minna võiva kinnistu omanik

intensiivsemalt detailplaneeringu koostamise menetlusse. Sellise menetluse käigus peab

kinnistu omanikule saama selgeks, et kinnistu võib kuuluda sundvõõrandamisele. Samuti

peaks see tulema üheselt välja kehtestatud detailplaneeringu dokumendist, et pärast

planeeringu kehtestamist kinnisasja omandav isik oleks teadlik sundvõõrandamise

võimalikkusest.

3) Otsus on ebapiisavalt põhjendatud sundvõõrandatava maa ulatuses. KASVS § 3 lg-st 3

tulenevalt on kinnisasja sundvõõrandamine äärmuslik abinõu taotletava eesmärgi

saavutamiseks. Selle normi ja KASVS § 14 koosmõjust tuleneb, et sundvõõrandamise

vältimatuse korral tuleb sundvõõrandada nii suur osa kinnistust kui vajalik ja samas nii väike

kui võimalik. Pelgalt see, et kunagi on teemaa sihtotstarbega maatükk teatud piirides välja

mõõdetud, ei too iseenesest kaasa vajadust sundvõõrandada tee omandamise eesmärgil kogu

kinnistu. Sundvõõrandatava maa piiride määramisel tuleb arvestada maakorraldusnõuetega

(eeskätt iseseisva mõistliku kasutuseta kinnisasjade tekkimise vältimine). Samuti tuleb

arvestada sundvõõrandamise eesmärgiga – kui eesmärk on tagada teistele kinnistutele

juurdepääs mööda avalikult kasutatavat teed, siis oleks selle eesmärgiga vastuolus

sundvõõrandada teemaa selliselt, et teemaa ning elamukinnistute vahele jääb riba eraõigusliku

isiku omandisse jäävat maad, mille kasutamiseks peaks avalikult kasutatavalt teelt oma

kinnistule pääseda sooviv isik siiski täiendava kokkuleppe sõlmima. Samas peab kinnistu

tervikuna sundvõõrandamine olema põhjendatud igas konkreetses kohas. Praegusel juhul näib

iseäranis kaheldav vajadus sundvõõrandada Karukella tänava maa kogu selle laiuses. Maa-

ameti veebilehel olevast geoportaalist avalikult kättesaadavalt kaardilt nähtuvalt jääb

Karukella tänava teekatte ning selles kohas Uuemetsa tänava kinnistu loodepoolse piiri vahele

8-10 m laiune ja umbes 160 m pikkune riba, mille iseseisev kasutamine ka teemaa sihtotstarbe

puhul ei ole välistatud. Samuti ei saa vähemalt suures osas selle maariba puhul väita, et see

oleks vajalik juurdepääsu tagamiseks mõnele kinnistule. Enamjaolt külgneb see riba

katastriüksusega 73001:008:1232 (Karukella tn 1), mis on ise samuti võrdlemisi kitsas ning

mille omanikul võiks olla Karukella tänava ja oma kinnistu vahelise riba võrra oma kinnistu

suurendamise vastu väga tõsine huvi. Ei saa öelda, et kõnealuse maa sundvõõrandamine oleks

põhimõtteliselt välistatud, sest tegemist võib olla tee kasutamiseks ja hooldamiseks vajaliku

maaga, kuid vastavad asjaolud ja kaalutlused peaksid tulenema sundvõõrandamise otsusest.

Praegusel juhul on otsuses lähtutud pelgalt sellest, et tegemist on tervikliku transpordimaa

sihtotstarbega maaga, mis on kunagi sellisena tee tarbeks planeeritud. See ei õigusta aga maa

sundvõõrandamist, mida tegelikult seal paikneva tee avaliku kasutamise huvides ei ole vaja.

Vähemalt selles osas on volikogu jätnud asjaolud ja erinevate isikute huvid nõuetekohaselt

välja selgitamata, mis võis lõppkokkuvõttes viia vale otsuse tegemiseni.

4) Pärnu jõe kallasrajale juurdepääsu küsimus ei ole täiesti asjakohatu. Uuemetsa tänava

kinnistul olevate teede kaudu Uuemetsa elamurajoonis asuvatele kinnistutele juurdepääs ei

sõltu küll sellest, kas või kuidas on korraldatud pääs kallasrajale. Samas ei oleks volikogu

tohtinud jätta otsustamisel väidetava sundvõõrandamise vajaduse tekkimise tausta

tähelepanuta. Selle vajaduse tekkimine 15 aastat pärast elamurajooni rajamist on

3-15-1488

6(13)

lõppkokkuvõttes tingitud valla vigadest territoriaalsel planeerimisel ja planeeringute

elluviimisel – mõistlikult ja vastutustundlikult käitudes oleks vald pidanud juba elamurajooni

rajamise aluseks olnud planeeringu kehtestamisel ja elluviimisel võtma meetmed, tagamaks

juurdepääsu mööda avalikult kasutatavaid teid. See ei tähenda, et vea kõrvaldamiseks ei võiks

otsustada sundvõõrandamist hiljem, kui vastav vajadus ilmneb hiljem ja kehtiv

detailplaneering seda võimaldab. Samuti ei pea sundvõõrandamise otsustamisega ootama seni,

kuni oht avalikele huvidele realiseerub (nt hakkab teeomanik takistama tee kasutamist ka

teistel isikutel), vaid kohalik omavalitsus võib avalike huvide kahjustamise vältimiseks

tegutseda ka ennetavalt. Samas ei ole vaidlust, et kaebajad on seni takistanud Uuemetsa

tänava kinnistu kaudu oma kinnistule juurdepääsu ainult Karukella tn 8 ja Karukella tn 8a

kinnistute omanikule, kuna kaebajad leiavad, et vald peaks tagama 1998. a detailplaneeringust

tulenevalt juurdepääsu jõe kallasrajale läbi EE kinnistu. Kaebajad on koos teiste isikutega

pöördunud halduskohtusse selleks, et kohustada valda võtma meetmeid 1998. a

detailplaneeringu elluviimiseks avalikult kasutatava ranna-ala ja kallasrajale juurdepääsu osas

(haldusasi nr 3-11-1509). Kaebajad on teinud vallale erinevaid ettepanekuid, kuidas tekkinud

probleeme lahendada nii, et kaebajad saaks enda soovitud juurdepääsu kallasrajale ning samas

oleks piisava kindlusega tagatud kõigi juurdepääs oma kinnistutele mööda Uuemetsa tänava

kinnistul asuvaid teid. Vastustaja ei ole sundvõõrandamise otsuse tegemisel neid ettepanekuid

tegelikult kaalunud, vaid on üksnes märkinud, et kaebajad on esitanud tingimusi, millega vald

ei saa nõustuda. Milliste tingimustega ja miks ei saa vald nõustuda, otsusest ei nähtu.

Kaalutlusõiguse alusel tehtavate otsuste hilisema täiendava põhjendamise võimalused on väga

piiratud. Otsuse tegemise ajal oli olukord selline, et EE kinnistule oli juurdepääs Tallinna

Ringkonnakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-11-27268 õiguslikult tagatud ning halduskohtu

menetluses oli kaebajate kaebus 1998. a detailplaneeringu realiseerimiseks kohustamiseks

ning menetlusse kolmanda isikuna kaasatud EE vaidles kaebusele vastu. Selles kontekstis on

küsitav vajadus sundvõõrandada kogu Karukella tänava osa. Paratamatult jääb mulje, et

volikogu otsustas selles osas sundvõõrandamise kaudu võtta seisukoha EE ja TRi vahelises

vaidluses. Võib leiduda kaalutlusi, mis tingiksid ka EEle parema ja kindlama juurdepääsu

tagamiseks tema kinnistuni ulatuva teemaa sundvõõrandamise, kuid need kaalutlused peaksid

nähtuma otsusest. Kallasrajale juurdepääsu problemaatika tausta arvestades pidanuks otsuse

põhjendused olema märksa veenvamad selles, et Karukella tänava osa täies ulatuses

sundvõõrandamine on kantud avalikest huvidest, mitte aga huvist kallutada jõudude

vahekorda sisuliselt kaebajate ja EE vahelises vaidluses. Tähelepanuta ei saa jätta, et kaebajad

olid nõus kõigile teistele Uuemetsa elamurajooni majapidamistele juurdepääsu tagava teemaa

vallale võõrandamisega ning Karukella tn 8 ja 8a kinnistutele juurdepääs on tagatud

kohtumäärusega.

5) Põhjendamatu on kaebajate etteheide, et kaalutud ei ole sundvalduse seadmise võimalust.

Sundvalduse seadmise võimalus on ette nähtud juhtudeks, mil sundvõõrandamine pole

otstarbekas.

6) Ekslik on ka kaebajate seisukoht, et volikogu liige, kellele kuulub üks jõeäärne maatükk, ei

oleks tohtinud otsustamisest osa võtta ja pidanuks taanduma.

7) Kokku 8091,60 euro suurusest kaebajate menetluskulust on vajalik ja põhjendatud kulu

riigilõiv 30 eurot, dokumentaalse tõendi saamisega seotud kulu 21,60 eurot ning õigusabikulu

3198,40 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Sauga vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus

otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

3-15-1488

7(13)

1) Kohus leidis ekslikult, et olemasoleva teega kinnistu sundvõõrandamine avaliku kasutuse

eesmärgil on võimalik üksnes kehtiva detailplaneeringu alusel. Halduskohus viitas KASVS §

3 lg 4 alates 01.07.2015 kehtivale redaktsioonile, mis vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei

kehtinud. Otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonist tulenevalt on sundvõõrandamine

võimalik üldplaneeringu alusel. KASVS § 3 lg 4 esimene lause sätestab sundvõõrandamise

aluste üldjuhud, st ei käsitle üksnes avalikult kasutatava tee küsimust. Seega on

detailplaneeringu koostamise kohustusega alal üldjuhul vaja detailplaneeringulist alust. Kui

alal ei ole detailplaneeringu kohustust, tuleb lähtuda üldplaneeringust.

Vaidlusalune ala ise on tõepoolest detailplaneeringu koostamise kohustusega ala, kuid kohus

omistas sellele ülemäärase tähtsuse ning eksis detailplaneeringu koostamise vajaduse osas.

Kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 3 lg-s 2 on loetletud juhud, millal

tuleb kompaktse asustusega territooriumi osadel koostada detailplaneering. Selles loendis ei

ole märgitud tee ehitamist. Seega ei laiene tee rajamisele detailplaneeringu koostamise

kohustus, sõltumata sellest, et tee on kavandatud detailplaneeringu koostamise kohustusega

alale. Järelikult pole detailplaneeringu koostamine alati vajalik ka detailplaneeringu

koostamise kohustusega aladel ehitamiseks. Detailplaneeringu koostamise kohustust ja

vajadust ei saa tuletada ka PlanS v.r § 9 lg 2 p-st 4, mille kohaselt on detailplaneeringu

ülesandeks tänavate maa-alade ja liikluskorralduse määramine ning vajaduse korral

eraõigusliku isiku maal asuva, olemasoleva või kavandatava tänava avalikult kasutatavaks

teeks määramine TeeS-s sätestatud korras. Esiteks ei tähenda PlanS v.r § 9 lg 2 loetelu seda, et

neil juhtudel tuleks tingimata detailplaneering koostada. Teiseks ei ole Uuemetsa kinnistul

paiknevad teed tänavad TeeS § 6 mõttes, sest need asuvad külas, mitte linnas, alevis või

alevikus. Teede ja tänavate asukoha määramine ja liikluskorralduse põhimõtete määramine on

ka üldplaneeringu ülesanne. Üldplaneeringus on vaidlusaluse tee asukoht tähistatud kohal, kus

see ka reaalselt paikneb. Lisaks on kõnealune tee tähistatud avalikult kasutatavana. Tee ja

katastriüksuse piirid on igaühele selgelt tajutavad ja kontrollitavad Maa-ameti elektroonilisest

kaardirakendusest. Seega puudub mistahes vajadus tee asukoha täpsemaks määratlemiseks

ning detailplaneeringu koostamiseks.

Tõsi on see, et KASVS § 3 lg 4 teises ja kolmandas lauses ei ole mainitud olemasoleva tee

omandamist, vaid üksnes uue tee ehitamist. Seega on normi sõnastuses märgitud võimalus

sundvõõrandada

maad

tee

ehitamise

kavatsuse

korral,

mitte

olemasoleva

tee

sundvõõrandamise korral. See ei saa aga olla normi mõte. Ebaloogiline ja põhjendamatu on

vahetegu, et olemasoleva tee omandamiseks on vaja detailplaneeringut, ent tee ehitamiseks ja

sel eesmärgil sundvõõrandamiseks mitte. Normi eesmärk tuleneb KASVS § 3 lg 4 teisest ja

kolmandast lausest koosmõjus KASVS § 12 lg-ga 11, mis viitab tee asukoha määramise

vajadusele. On selge, et üldplaneering on liiga suure üldistusastmega, et selle alusel hinnata

tee täpset paiknemist ja piire. Detailplaneeringu osaks on aga joonis koos krundijaotusega.

Seega on detailplaneeringu puudumisel tee ehitamiseks sundvõõrandamise korral vaja

teeprojekti või eelprojekti, mis määratleb tee paiknemise. Praegusel juhul ei valitse aga tee

asukoha osas mingit ebaselgust, sest tee on olemas ja paikneb selleks otstarbeks moodustatud

transpordimaa katastriüksusel, mistõttu ei ole detailplaneeringu koostamine vajalik ka tee

asukoha täpsemaks määratlemiseks. KASVS § 3 lg-t 4 tuleb tõlgendada nii, et

sundvõõrandamine on lubatud nii enne tee ehitamist kui ka pärast tee valmimist ning

sundvõõrandatava ala piirid võivad tuleneda detailplaneeringust, üldplaneeringu alusel

koostatud teeprojektist (või eelprojektist) või ka olemasoleva tee ja teemaa ning katastriüksuse

piiridest.

Kohus on vääriti mõistnud üldplaneeringu ja detailplaneeringu ülesandeid ning omavahelist

seost, samuti KASVS regulatsiooni sundvõõrandamise aluste osas. Üldplaneeringu ja

detailplaneeringu ülesanded ongi paljuski kattuvad, erinedes üldistusastmes ja detailsuses.

3-15-1488

8(13)

Praegusel juhul ei ole tegemist detailplaneeringuga lahendamisele kuuluvate küsimuste

lahendamisega üldplaneeringus ega detailplaneeringu koostamise kohustuse sisutuks

muutumisega. Kui detailplaneeringu menetlus tuleb igal juhul läbi viia ja puudutatud isikutega

tee asukoht läbi arutada ka olukorras, kus tee on juba olemas, siis tekib küsimus

sundvõõrandamise regulatsiooni mõttes. Tee ehitamise puhul selline menetlus puudub. Pole

selge, kas kohus pidas silmas, et detailplaneeringus peab sõnaselgelt olema ette nähtud

sundvõõrandamise võimalus või üksnes alus (tee avalik kasutus), mis võib viia

sundvõõrandamiseni. Vastustaja arvates ei pea detailplaneeringus olema sõnaselgelt kirjas, et

kinnistu või selle osa sundvõõrandatakse, sest sundvõõrandamise vajadus tekib vaid juhul, kui

detailplaneeringus on ette nähtud avaliku kasutusega tee, kuid kinnistu omanikuga ei saavutata

ala avaliku kasutamise või omandamise kokkulepet. Üldplaneeringus ja detailplaneeringus ei

erine tee avaliku kasutuse tähistus muul moel kui tee asukoha täpsuses. Samas on olemasoleva

tee puhul asukoht selge ja puudutatud isikule on arusaadav, millist osa talle kuuluvast

kinnistust puudutab sundvõõrandamise oht. Kaebajad omandasid olemasoleva teega kinnistu

ning sel ajal oli ka juba üldplaneeringus ette nähtud teede avalik kasutus. Sundvõõrandatava

ala määratlemine ei saanud tulla kaebajatele üllatusena. Pole alust arvata, et

üldplaneeringujärgse

tee

avaliku

kasutuse

tähistust

detailplaneeringus

muudetaks.

Detailplaneeringu koostamine üksnes selleks, et korrata üle üldplaneeringus juba märgitud tee

avaliku kasutuse eesmärk, ei ühti haldusmenetluse efektiivsuse ja eesmärgipärasuse

põhimõttega.

2) Kohus leidis ekslikult, et otsus ei ole sundvõõrandatava maa ulatuse osas piisavalt

põhjendatud. Vastustaja ei ole rikkunud kaalutlusreegleid ega jätnud tähelepanuta kaebajate

ettepanekuid sundvõõrandatava ala vähendamiseks ning teeäärsete ribade elamualadega

liitmiseks. Kaebajate ettepanekutele ei ole jäetud vastamata ega ettepanekutega

mittenõustumist põhjendamata. Kaalutlusõiguse teostamine oli asjas esitatud tõendite alusel

kohtu jaoks kontrollitav. Kaalutlused ja põhjendused nähtuvad muu hulgas vaidlustatud

otsusest. Sundvõõrandamise ja teede avaliku kasutuse temaatika oli enne otsuse tegemist

volikogus arutamisel mitmel korral (28.08.2014 istungi protokoll; 25.09.2014 istungi, kus

osales ka TR, protokoll). Lisaks on teeäärsete ribade eraldamise ja maakorralduse küsimust

puudutatud kaebajatega peetud kirjavahetuses (Sauga Vallavalitsuse 05.05.2014 pakkumus

kinnistu võõrandamiseks). Halduskohus on andnud neile tõenditele ebaõige hinnangu,

lähtudes kitsalt otsuse sõnastusest.

Seoses kohtu poolt eraldi välja toodud Karukella tänava teekatte ja Uuemetsa tänava kinnistu

piiri vahele jääva ribaga, mille liitmise vastu võiks Karukella tn 1 omanikul olla kohtu arvates

tõsine huvi, selgitab vastustaja, et kohtu viidatud maaüksuse näol on tegemist vallale kuuluva

üldkasutatava maaga, millele üldjuhul ei ole võimalik nagunii midagi ehitada. Kohtus ei

tõusetunud Karukella tn 1 ja teemaa vastava osa võimaliku liitmise küsimust, mistõttu ei

saanud vastustaja selgitada, et see maa kuulub vallale.

Karukella tee äärse maa ja ka teiste teede kõrval asuvate maade võimaliku eraldamise osas on

oluline taas rõhutada, et teekinnistu on olemas, sellel on selged ja loogilised piirid ning ribade

eraldamiseks puudub maakorralduslik ja planeeringuline põhjendus. Uuemetsa tänava kinnistu

maa-ala on tervikuna ette nähtud teemaa (maa, mis õigusaktidega kehtestatud korras on

määratud tee koosseisus olevate rajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks; TeeS § 3)

jaoks. Tee toimimiseks vajalikud rajatised on ka kuivendussüsteemid liigvee ärajuhtimiseks.

Karukella tänava varasem kuivenduskraav ja praegu samas kohas asuv maa-alune toru on ette

nähtud vee ärajuhtimiseks. Nimetatud kraavi ala omandamist, kasutusõigust ja vee

ärajuhtimise tagamist arutati volikogu 25.09.2014 istungil. Kaebajad on olnud põhimõtteliselt

nõus sellega, et kraavi ala jääks vallale. Eelistada tuleb lahendust, kus kitsendused (tee

kaitsevöönd) paiknevad kohalikule omavalitsusele kuuluval kinnistul. Teistes kohtades ei ole

3-15-1488

9(13)

kinnistu ja tee kasutamiseks vajaliku maa vähendamine samuti mõeldav. Teemaa laius on

vajalik ohutuse tagamiseks (parem nähtavus, jalakäijate ja jalgratturite turvalisus). Otsuses on

sundvõõrandatava

ala

vähendamisega

mittenõustumisel

viidatud

planeeringulisele

otstarbekusele.

Otsuses

ei

ole

küll

viidatud

maakorralduse

põhimõtetele

(sh

maakorraldusseaduse (MaaKS) § 5 lg 2 p-le 6 – kiildumise ja ribasuste vältimine), kuid pole

kahtlust, et vastustaja on sellest lähtunud.

Vastustaja ei ole lähtunud üksnes sellest, et kunagi on transpordimaa kinnistu selliselt

moodustatud. Otsuses viidati olemasolevale transpordimaa kinnistule põhjusel, et see ongi

optimaalne ala tee paiknemiseks ja teenindamiseks ning puudub vajadus hakata seda ala

ümber hindama. Vastustaja kaalus ala piiramise võimalust ja kaalumise tulem on loetav

otsusest, volikogu istungi protokollidest (lisaks varem viidatule 21.05.2015 protokoll) ja

kirjavahetusest. Kohalikul omavalitsusel on planeerimisotsuste tegemisel suur kaalutlusruum

ning keegi (sh kohus) ei saa omavalitsusele ette kirjutada, milline maakasutus on mõistlik ja

vajalik. Tee maa-ala tükeldamine ei ole planeeringuliselt otstarbekas ja sellele järeldusele

jõudmiseks ei ole tingimata vaja koostada uut detailplaneeringut. Isegi kui otsuse

vastuvõtmisel rikuti nõudeid, ei saanud see mõjutada asja otsustamist (haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 58).

3) Kohus pidas ekslikult oluliseks kaaluda kallasrajale juurdepääsu lahendamiseks

sundvõõrandamise alternatiivi ning luges sellega arvestamata jätmise kaalutlusveaks. Kuna

otsuse adressaatideks on kaebajad ning nendega on enne otsuse tegemist vahetatud mitmeid

kirju ja peetud läbirääkimisi, ei saa nende ettepanekute vastuvõetamatuse põhjuste otsusesse

kirjutamata jätmine tuua kaasa olukorda, kus kaebajatel pole võimalik mõista otsuse

kaalutlusi. Ettepanekutega mittenõustumist on põhjendatud varasemas menetluses. Kõigi

ettepanekute otsuses käsitlemine tundub ebamõistlik ja liialt koormav. Sundvõõrandamise

otsuse tegemine oli seoses kallasrajale juurdepääsu osas võimaliku lahenduse otsimisega

volikogus edasi lükatud. Sellele on otsuses viidatud ning märgitud, et pooled pidasid

täiendavaid läbirääkimisi, sh EE ga, keda juurdepääs kallasrajale puudutab. Kohtu etteheide,

et ettepanekuid pole kaalutud, jääb arusaamatuks - ettepaneku alusel püüti asja lahendada, ent

see ei õnnestunud. Samas jääb mõistetamatuks, miks tuleks küsimust, mida üldplaneeringust

ega detailplaneeringust ei nähtu (kallasrajale juurdepääs ja avalik supelrand), kaaluda samal

ajal üldplaneeringus selgelt ette nähtud teede avaliku kasutuse tagamise küsimuse

lahendamisega.

4) Kohus leidis ekslikult, et Karukella tn 8 ja 8a kinnistutele tsiviilõiguslikult tagatud

juurdepääsu olemasolu korral on Karukella tee osa sundvõõrandamise vajadus küsitav.

Tsiviil-õiguslikult on juurdepääs tagatud üksnes Karukella tn 8 kinnistule. Ringkonnakohus

märkis lahendis nr 2-11-27268, et kuivõrd Karukella tn 8 ja 8a kuuluvad mõlemad EE le,

pääseb ta Karukella tn 8a kinnistule Karukella tn 8 kaudu. EE oli sunnitud taotlema

juurdepääsuõiguse määramist, sest kaebajad takistasid tal oma kinnistule pääsemist.

Üldplaneeringu järgi on aga EE teiste kinnistuomanikega võrdses seisus. Üldplaneeringus ette

nähtud avaliku tee kasutamine ei saa sõltuda sellest, et mõni kinnistuomanik on vastustaja

varasema tegevusetuse tõttu leidnud oma kinnistule juurdepääsuks tsiviilõigusliku lahenduse.

Vastustaja on lähtunud isikute võrdsest kohtlemisest ning ebaõiglane oleks asetada EE teiste

kinnistuomanikega erinevasse olukorda üksnes seetõttu, et tema juurdepääsu küsimus on

tsiviilõiguslikult lahendatud. Karukella tn 8a omaniku vahetumisel ei ole sellele kinnistule

juurdepääs tagatud.

7. OÜ Tregeron ja TP paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Kohus on tõepoolest viidanud vaidlustatud otsuse tegemisest hilisemale KASVS § 3 lg 4

redaktsioonile, aga kuna redaktsioonides erinev lause ei kuulu kohaldamisele, pole sellel asja

3-15-1488

10(13)

õige lahendamise seisukohast tähtsust. Tee ehitamine ei pruugi alati toimuda detailplaneeringu

alusel, küll aga saab juba valmis ehitatud tee sundvõõrandada detailplaneeringu kohustusega

aladel üksnes siis, kui detailplaneering näeb seda ette. Selline nõue on selgelt sõnastatud

KASVS § 3 lg-s 4 (ka otsuse tegemise hetkel kehtinud redaktsioonis). KASVS § 3 lg 4

eesmärk on võimaldada kinnistu omanikul näha sundvõõrandamise võimalust ette ning seeläbi

tagada paremini tema õigused juba detailplaneeringu menetluses. Poolte vahel pole vaidlust

selles, et tegemist on detailplaneeringu kohustusega alaga. Haldusasjas nr 3-12-729 jõustunud

kohtuotsuses tuvastas kohus, et alal, kus asub ka Uuemetsa tänava kinnistu, kehtib Tammiste

Aasa detailplaneering. See detailplaneering ei näe ette sundvõõrandamise võimalikkust,

mistõttu on otsus õigusvastane, kuna sundvõõrandamine ei toimunud kehtestatud planeeringu

alusel. 1998. a-l kehtestatud detailplaneeringus ei ole sundvõõrandamise võimalust kordagi

mainitud, samuti ei nähtu detailplaneeringust tee avaliku kasutamise vajadust. Vastustaja ei

ole osutanud asjaoludele, mis oleksid nüüd, 15 aastat pärast elamurajooni valmimist, tinginud

sundvõõrandamise vajaduse.

Detailplaneeringu kohustusega aladel ei saa sundvõõrandamine toimuda üldplaneeringu,

teeprojekti või katastriüksuse piiride alusel. KASVS § 3 lg 4 grammatiline ja süstemaatiline

tõlgendamine ei võimalda sellist järeldust teha. Kaebajad ei nõustu vastustaja seisukohaga, et

normi eesmärgiks on võõrandatava tee täpse asukoha määramine. Normi eesmärgiks on

sõnastada juhud, mil sundvõõrandamine on lubatud, mitte määrata kinnistu (või selle osa)

asukoht.

Nõustuda ei saa väitega, nagu piisaks detailplaneeringu kohustusega alal avalikult kasutatava

tee võõrandamiseks üksnes sellest, kui sundvõõrandamine oleks ette nähtud üldplaneeringus.

Pealegi ei ole sundvõõrandamise võimalikkus tuletatav ka 2009. a-l kehtestatud

üldplaneeringust.

2) Vaidlustatud otsus on sundvõõrandatava maa ulatuse osas ebapiisavalt motiveeritud.

Mingit sundvõõrandamise vajadust ei olnud. Isegi kui see oleks eksisteerinud, ei ole vastustaja

haldusaktis põhjendanud, miks oli vaja sundvõõrandada kogu kinnistu. Kinnistu osalist

sundvõõrandamist ei ole kaalutud. Kaebajatel ei ole võimalik vaidlustada ja halduskohtul

kontrollida haldusakti õiguspärasust, kui haldusaktis ei ole põhjendusi ja kaalutlusi. Ainuüksi

väide, et vald analüüsis läbi kõik võimalused, ei anna kaebajale mingit informatsiooni selle

kohta, miks otsustati kinnistu sundvõõrandada terves ulatuses, sh osas, mida ei ole tee

kasutamiseks vaja. Vastustaja on asunud haldusakti põhjendama alles apellatsioonimenetluses.

Asjaolu, et Karukella tn 1 kuulub vastustajale, ei oma asja lahendamise seisukohast tähtsust.

Karukella tn 1 näide ilmestab, et otsuses pole põhjendusi, miks on teemaa omandamine

vajalik terve kinnistu ulatuses. Väide ribasuste vältimise kohta on asjakohatu. Ribasuste

tekkimise võimalus ei kaalu üles ebaproportsionaalset riivet kaebajate omandiõigusele, mis

kaasneks kinnistu võõrandamisega terves ulatuses. Ribasuste teke on kaebajate endi risk.

Kaebajad on ka varem kinnitanud, et tee kasutamiseks mittevajalikud ribad saaks liita teiste

elamukinnistutega. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kogu kinnistu sundvõõrandamine vajalik

õiguskindluse loomiseks ning arvestada tuleb teemaa ulatust. Vastustaja on alles

apellatsioonkaebuses viidanud TeeS-st tulenevatele nõuetele seoses teehoiu, liiklusohutuse ja

liigvee ärajuhtimisega. Sundvõõrandamise otsus on tehtud kuni Karukella tn 8a kinnistuni 22

m ulatuses, mis ei puuduta ühegi isiku juurdepääsu. Selle kohta ei ole otsuses ega ka

haldusmenetluses esitatud ühtegi põhjendust. Väide liiklusohutusest ja liigvee ärajuhtimisest

on otsitud ning tõenditega pidestamata. Liigvee ärajuhtimise probleemi ei ole. Karukella tänav

on 4 elamukinnistuga umbtänav ja õueala – pole mõistetav, kuidas saaks sundvõõrandamise

ulatus liiklusohutust kasvatada või vähendada. Mida suurem on kohaliku omavalitsuse

kaalutlusruum, seda ulatuslikum on ka põhjendamiskohustus.

3-15-1488

11(13)

3) Vaidlustatud otsuses puuduvad olulised kaalutlused. Otsuses pole kaalutlusi, miks kogu

kinnistu võõrandamise vajadus kaalub üles kaebajate erahuvid ja õiguse eraomandile; miks

kaaluvad kogu kinnistu võõrandamise eelised üles kinnistu osalise võõrandamise kokkuleppel,

kui kaebajad on pakkunud võõrandada osa kinnistust tasuta; miks soovib vastustaja

võõrandada alad, millel asuvad tehnovõrgud ja rajatised ning mis tagavad juurdepääsu

Karukella tn 8a kinnistule, kuigi maa ei ole juurdepääsu tagamiseks vajalik; miks on eelistatud

Karukella tn 8a omaniku EE huve kaebajate omadele. Kohus asus põhjendatult seisukohale, et

kaalutlusreegleid ei ole järgitud.

Õige on kohtu seisukoht, et Pärnu jõe kallasrajale juurdepääsu küsimust ei saa jätta

tähelepanuta. Kaebajad on teinud vastustajale korduvalt ettepanekuid juurdepääsu küsimuse

lahendamiseks, sh pakkunud kinnistu tasuta üleandmist, kui vastustaja tagab avalikkuse

juurdepääsu elamurajooni ühele kallasrajale, millele ligipääs toimub üle EEle kuuluva

Karukella tn 8a kinnistu. Vastustaja hinnangul on juurdepääsuga seonduvate ettepanekute

otsuses kaalumine ebamõistlik ja liialt koormav ning vastustaja arvates piisab sellest, et

kaebajatega on enne otsuse vastuvõtmist vahetatud kirju. Vastustaja pole kunagi vaevunud ka

kirjavahetuses selgitama, miks ei võiks kõne alla tulla kinnistu osaline võõrandamine.

Kaebajad pakkusid kompromissi korras korduvalt osalist võõrandamist, kuid kompromissi

takistuseks sai vaid see, et vastustaja soovis omandada kindlasti ka neid 22 meetrit EE

huvides, mille osas on maakohus leidnud, et EE vastavat maa-ala ei vaja. Vastustaja pole

tänaseni selgitanud, miks on ettepanek lahendada kallasraja küsimused ning saada vastu

Uuemetsa tänava kinnistu niivõrd ebamõistlik ja asjassepuutumatu, et seda ei peaks kaaluma.

Vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule ei ole vastustaja kordagi selgitanud, miks

kaebajate ettepanekuga ei nõustuta.

Apellatsioonkaebusest ei nähtu, kuidas asjaolu, et EE juurdepääs on tagatud tsiviilõiguslikult,

seab teda halvemasse olukorda, võrreldes teiste kinnistuomanikega. EE le on juurdepääs

tagatud täna tasuta. Haldusorgan ei saa sundvõõrandamisel lähtuda ühe kinnistuomaniku

erahuvist, vaid peab kaaluma, kas avalikkuse huvid õigustavad kaebate eraomandi riivet.

Vastustaja viide sellele, et Karukella tn 8a võõrandamise korral kellelegi teisele võib tulevikus

hüpoteetiliselt tekkida sellele kinnistule juurdepääsu tagamisega probleem, kinnitab üksnes

veelkord, et vastustaja seisab ühe kinnistuomaniku huvide eest, olles valmis kahjustama

kaebajate õigust omandile. Tallinna Ringkonnakohus leidis asjas nr 2-11-27268 tehtud

määruses (p 62), et puudub vajadus kahele kinnistule eraldi juurdepääsu tagada – tegemist on

hoonestust ja kinnistute paiknemist arvestades olemuslikult ühe kinnistuga ning kui EE soovib

tõepoolest Karukella tn 8a kinnistu võõrandada, võib ta juurdepääsu tagada läbi temale

kuuluva Karukella tn 8 kinnistu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Sauga valla apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue

otsusega kaebuse rahuldamata jätmiseks alust.

9. Halduskohus ei ole eksinud, asudes seisukohale, et vastustaja sai vaidlusaluse kinnisasja

sundvõõrandamise otsustada kehtiva detailplaneeringu, mitte aga üldplaneeringu alusel.

Asjaolu, et halduskohus on selle seisukoha põhjendamisel viidanud KASVS § 3

redaktsioonile, mis hakkas kehtima pärast Sauga Vallavolikogu 21.05.2015 otsuse tegemist,

s.o alates 01.07.2015, ei ole toonud kaasa seaduse ebaõiget kohaldamist, sest kõnealust

vaidlusküsimust puudutavas osas ei ole kohaldamisele kuuluv norm varasemaga võrreldes

muutunud.

10. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal, s.o kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis

sätestas KASVS § 3 lg 1 p 7, et kinnisasja võib üldistes huvides sundvõõrandada avalikult

3-15-1488

12(13)

kasutatava tee (riigimaantee ja kohaliku tee, välja arvatud talitee), avaliku raudtee ja väljaku

ehitamiseks või omandamiseks. KASVS § 3 lg 4 sätestas järgmist: „Sundvõõrandamine

käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-7 ja 9-15 nimetatud juhtudel on lubatud

planeerimisseaduse mõistes detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel kehtestatud

detailplaneeringu alusel ja detailplaneeringu koostamise kohustuseta aladel kehtestatud

üldplaneeringu alusel. Sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee

või avaliku raudtee ehitamiseks on lubatud kehtestatud üldplaneeringu ja tee või raudtee

eelprojekti

või

ehitusprojekti

alusel.

Kui

teeprojekt

on

koostatud

kehtestatud

maakonnaplaneeringu alusel, on sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult

kasutatava tee ehitamiseks lubatud kehtestatud maakonnaplaneeringu ja tee eelprojekti või

ehitusprojekti alusel.“

Alates 01.07.2015 kehtivas KASVS redaktsioonis ei ole § 3 lg 1 p 7 muutunud. KASVS § 3 lg

4 sätestab järgmist: „Sundvõõrandamine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-7 ja 9-15

nimetatud juhtudel on lubatud planeerimisseaduse tähenduses detailplaneeringu koostamise

kohustusega aladel kehtestatud detailplaneeringu alusel või detailplaneeringu koostamise

kohustuseta aladel projekteerimistingimuste alusel. Samuti on sundvõõrandamine lubatud riigi

või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu alusel. Sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks

avalikult kasutatava tee või avaliku raudtee ehitamiseks on lubatud projekteerimistingimuste,

riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu alusel.“

11. KASVS § 3 lg 1 p 7 lubas vaidlustatud haldusakti andmise ajal ja lubab jätkuvalt kinnis-

asja üldistes huvides avalikult kasutatava tee puhul sundvõõrandada kahel eesmärgil: avalikult

kasutatava tee ehitamiseks või omandamiseks. Praegusel juhul pole tegemist olukorraga, kus

vald soovinuks kinnisasja sundvõõrandada avalikult kasutatava tee ehitamise eesmärgil.

Halduskohus on otsuses märkinud, et KASVS § 3 lg 4 viimane lause ei kuulu kohaldamisele,

sest sundvõõrandamise eesmärk ei olnud avalikult kasutatava tee ehitamine. Sama kehtib

vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud KASVS § 3 lg 4 redaktsiooni teise ja kolmanda

lause kohta, sest need reguleerivad sundvõõrandamist avalikult kasutatava tee ehitamise

eesmärgil. KASVS § 3 lg 4 mõlema vaadeldava redaktsiooni esimene lause reguleerib

seevastu sundvõõrandamist nii avalikult kasutatava tee ehitamise kui ka omandamise

eesmärgil. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud redaktsioonis lubas KASVS § 3 lg 4

esimene lause sundvõõrandamist nii kehtestatud detailplaneeringu kui ka kehtestatud

üldplaneeringu alusel, kusjuures vahetegu sõltus sellest, kas tegemist on detailplaneeringu

koostamise kohustusega ala või detailplaneeringu koostamise kohustuseta alaga. Esimesel

juhul oli sundvõõrandamine lubatud kehtestatud detailplaneeringu alusel ja teisel juhul

kehtestatud üldplaneeringu alusel. Alates 01.07.2015 kehtivas KASVS § 3 lg-s 4 redaktsioonis

on detailplaneeringu kohustuseta alade puhul sundvõõrandamise aluseks olnud üldplaneering

asendatud projekteerimistingimustega, kuid detailplaneeringu kohustusega alade osas ei ole

sundvõõrandamise alus muutunud ning selleks on jätkuvalt kehtestatud detailplaneering. Asjas

pole vaidlust selle üle, et vaidlusalune ala on detailplaneeringu kohustusega ala. Seetõttu sai

praegusel juhul sundvõõrandamise aluseks olla üksnes kehtestatud detailplaneering.

Olukorras, kus sundvõõrandamise otsuses ei tugineta detailplaneeringu kohustusega ala puhul

kehtivale detailplaneeringule, ei ole sundvõõrandamine lubatud.

Kohaldamisele kuuluv õigusnorm on vaadeldavas vaidlusküsimuses selge ning sellest ei ole

võimalik kõrvale kalduda. Vastustaja ei väida, et sundvõõrandamine otsustati kehtiva

detailplaneeringu alusel. Seetõttu pole alust lugeda sundvõõrandamist lubatavaks ja

halduskohtu vastavat järeldust muuta.

12. Muus osas, s.o osas, mis puudutab vaidlustatud haldusakti puudulikku põhjendamist,

nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4

tuginedes neid ei korda. Halduskohtu otsus on selles osas piisavalt põhjendatud.

3-15-1488

13(13)

Ringkonnakohus peab vajalikuks üksnes rõhutatult esile tuua, et kinnisasja sundvõõrandamine

kujutab endast väga olulist omandi põhiõiguse riivet, mistõttu peab sundvõõrandamise otsus

olema hästi läbi mõeldud ja veenvalt põhjendatud. Kui sundvõõrandamine on ülekaalukast

üldisest huvist tulenevalt tõepoolest vältimatu, siis on sundvõõrandamine lubatav nii väikeses

ulatuses kui vähegi võimalik. Kaalutlusotsuse põhjendused peavad sisalduma haldusaktis

endas või selles viidatud dokumentides. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik veenduda

omandi põhiõiguse riive proportsionaalsuses. On tõsi, et kohalikul omavalitsusel on

planeeringuliste otsuste tegemisel suur kaalutlusruum, kuid praegusel juhul on tegemist

kinnisasja sundvõõrandamisega. Halduskohus ei ole asunud otsuses seisukohale, et kinnisasja

tervikuna sundvõõrandamine pole lubatav, vaid osutanud vajadusele sundvõõrandamise

vajalikkust põhjendada.

13. Ringkonnakohus jätab kaebajate kasuks tehtud halduskohtu otsuse muutmata, mistõttu

tuleb vastustajal HKMS § 108 lg 1 alusel hüvitada kaebajate apellatsioonimenetluse kulud.

Kaebajad taotlevad esindaja kulu väljamõistmist summas 1105,60 eurot. Kulu kandmise kohta

on esitatud advokaadibüroo 11.11.2015 arve nr 151926 koos kuluaruandega ja 31.12.2015

arve nr 152458 koos kuluaruandega ning arvete tasumist tõendavad maksekorraldused.

Kaebajate menetluskulude kandmine ja seotus praeguse asjaga on tõendatud. Tegemist on

HKMS § 109 lg 6 mõttes vajaliku ja põhjendatud kuluga ning ringkonnakohus mõistab selle

vastustajalt kaebajate kasuks välja. Vastustaja apellatsioonimenetluse kulu (15 euro suurune

riigilõiv) jääb HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets