3-14-52430/39 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.06.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52430

Haldusasi

A.J.i kaebus Tallinna Vanglalt 18 000 euro suuruse

mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja — A.J.

Vastustaja — Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus läbi vaatamata osas, milles kahju

hüvitamist taotletakse üheagselt laua taga istumise

võimatust ja jahtunud toidu söömist ning jalutuskäigu

tingimusi ja spordisaali kasutamise ebapiisavust

puudutavate väidetega seotult.

2. Jätta

kaebus

läbi

vaatamata

ajavahemikku

07.11.2010–30.11.2010 puudutavas osas.

3. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda.

5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 21.07.2016. Vastuseks teise

menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib

esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus

menetluses.

Kui

menetlusosaline

soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus.

Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist

ning

apellatsioonitähtaja

järgimiseks

peab

menetlusabi

taotleja

tegema

tähtaja

kestel

ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama apellatsioonkaebuse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 21.03.2014 A.J.i taotlus (tl 14–16) mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 18 000 eurot seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas. Taotluse kohaselt

viibib A.J. Tallinna Vanglas alates 07.11.2010 ning talle ei ole vanglas viibimise ajal olnud tagatud

piisavas suuruses põrandapind. Samuti ei ole taotlejale võimaldatud kambriväliseid tegevusi, nagu

kehakulutuuriga tegelemine ning tööl ja koolis käimine. Ruumipuudus on tekitanud taotlejale vaimseid

kannatusi ning tema inimväärikust on alandatud.

2. Tallinna Vangla tagastas 15.09.2014 vastusega nr 5-18/14/8554-3 (tl 17–22) A.J.i kahjunõude

ajavahemiku 07.11.2010–18.03.2011 osas seoses kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja rikkumisega

ja jättis rahuldamata kahjunõude seoses inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes viibimisega

ajavahemikul 19.03.2011–18.03.2014.

3. A.J. esitas 14.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vanglalt mittevaralise

kahju hüvitamist summas 18 000 eurot seoses nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega

ajavahemikul 07.11.2010–05.03.2014 ning Tallinna Vangla 15.09.2014 vastuse nr 5-18/14/8554-3

tühistamist.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 04.03.2015 määrusega (tl 42–43) kaebuse tühistamisnõude osas ning

võttis menetlusse kaebuse hüvitamisnõudes, tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ja määras vastustajale

muuhulgas kirjaliku vastuse esitamise tähtaja.

5. Vastustaja palus 15.04.2015 kirjalikus vastuses (tl 55–62) jätta kaebus ajavahemiku

07.11.2010–18.03.2011 osas läbi vaatamata, kuna selle ajavahemiku osas on möödunud riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 17 lõikes 3 sätestatud tähtaeg. Kahjunõue on vastustajale esitatud 18.03.2014, mistõttu

tuleb kahjunõuet menetleda üksnes ajavahemiku 19.03.2011–18.03.2014 osas. Kaebuse esitamise

kolmeaastane tähtaeg hakkas kulgema hetkest, kui kaebaja oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma

hakkas, s.o Tallinna Vanglasse saabumise hetkest. Kaebaja on kahju tekkimist hakanud väitma ja hüvitist

nõudma alles pärast seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada (kui Euroopa Inimõiguste

Kohus (EIK) tegi 19.12.2013 lahendi Tunis vs Eesti). Seejuures ei ole vastustajale teada ühtegi mõistlikku

põhjust, mis takistas kaebajal varem pöördumast vangla poole seoses tema väärikuse alandamisega ja

sellega tekitatud kahjuga.

6. Tallinna Halduskohus jättis 18.11.2015 määrusega (tl 87–88) kaebuse HKMS § 151 lg 1 punkti 1 ja

§ 121 lg 1 punkti 4 alusel läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt kahju hüvitamist

ajavahemiku 07.11.2010–17.03.2011 osas.

7. Kaebaja esitas halduskohtu määruse peale 30.11.2015 määruskaebuse (tl 93), mille Tallinna

Ringkonnakohus 20.01.2016 määrusega rahuldas (tl 142–143). Ringkonnakohus tühistas halduskohtu

18.11.2015 määruse ja saatis asja halduskohtule menetluse jätkamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu

20.01.2016 määrus jõustus edasi kaebamata 09.02.2016 (tl 143 pöördel).

8. Tallinna Halduskohus kohustas 08.03.2016 määrusega (tl 147) vastustajat esitama kaebusele täiendav

sisuline vastus osas, milles kaebaja taotleb kahju hüvitamist ebapiisavate kinnipidamistingimuste eest

ajavahemikul 07.11.2010–18.03.2011.

9. Vastustaja palus 17.03.2016 täiendavas vastuses (tl 151–152) jätta kaebus ajavahemiku 07.11.2010–

01.12.2010 osas läbi vaatamata, kuna selle ajavahemiku osas on kaebus esitatud vale vastustaja vastu.

Ülejäänud osas palub vastustaja kaebuse täielikult rahuldamata jätta.

10. Kohus määras 06.06.2016 määrusega (tl 159) asja lahendamisele kirjalikus menetluses, ning andis

menetlusosalistele tähtaja asjas täiendavate taotluste ja tõendite esitamiseks.

KAEBAJA SEISUKOHT

11. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 07.11.2010–05.03.2014 kambrites, kus oli vaba

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3m². Kambrites asus WC, mille suurus oli keskmiselt

2,1m2. Kambrites asusid mööbliesemed, sh kapid, laud, pingid, voodid. Ruumipuuduse tõttu ei olnud

kinnipeetavatel võimalik liikuda, samuti ei olnud kinnipeetavatel korraga võimalik istuda laua taga, pidi

sööma külma toitu, puudus võimalus võimelda ja tervise eest hoolitseda.

Eeluurimise ajal ei saanud kaebaja tegeleda kehakultuuriga (kasutada spordisaali). Ka eluosakonnas oli

spordisaali kasutamise võimalus kinnipeetavatele vähene. Ühel korral nädalas sai saalis palli mängida

umbes 14–18 inimest, ülejäänud sellist võimalust ei saanud. Tegemist on vangistusseaduse (VangS) §

55 lõike 1 rikkumisega.

12. Seda ei kompenseerinud ka üks kord päevas võimaldatud jalutuskäik ligi 15m² suuruses (2,7m x

4,7m) betoonist seinte ja põrandaga boksis. Sedavõrd pisike jalutusboks ei võimalda füüsiliselt kuuel

isikul korraga võrdselt jalutada, rääkimata kehaliste harjutuste tegemisest. On kaheldav, kas selliselt

saab lugeda täidetuks VangS § 55 lg 2.

Kaebaja kokkusaamisi ei saa ebapiisava kambripinna hindamisel arvestada. Õigus eraelule on

eraldiseisev põhiõigus.

13. Kaebajale mõjus kitsastes tingimustes pikema perioodi vältel viibimine psüühhiliselt traumaatiliselt,

depressiivselt (hingelised üleelamised, ängistus, stress, meeleolu langus, frustratsioon, abitus), põhjustas

talle valusid (selja- ja liigesevalusid ning peavalu) ning nõrkust alakoormusest. Eriti raskelt mõjus

kaebajale privaatsuse puudumine, pidev võitluslik ja võistluslik keskkond ning võimatus keskenduda.

Kaebaja ööpäevaringne väikestes kambrites pikema perioodi jooksul hoidmine on sedavõrd intensiivne

õiguste rikkumine ja alandav kohtlemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) artikli 3 mõttes, et põhjendatud on mittevaralise kahju hüvitis 15 eurot iga väikeses kambris

viibitud päeva eest (kokku 18 000 eurot).

14. Kahjunõude osaline läbi vaatamata jätmine vangla poolt ei olnud põhjendatud, kuna kaebaja õigusi

rikuti jätkuvalt ning kaebajal puudus võimalus olukorda parandada. Kaebaja sai oma õiguste kaitsmise

võimalusest teada Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poolt Tunis vs Eesti asjas otsuse tegemise järgselt

(19.12.2013 otsus asjas nr 429/12). Kaebaja palub kahjunõue täies ulatuses läbi vaadata ning lugeda kõik

päevad, mil kaebajal tuli viibida kambris, mille pinnast jäi talle alla 3m2, hüvitise vääriliseks.

15. Kaebaja viitab VangS § 41 lõikele 1, VangS § 45 lõikele 1, RvastS § 7 lõigetele 1 ja 21 ning

RVastS § 9 lõigetele 1 ja 2. Kaebaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele asjades

nr 46347/99 Xenides-Arestis vs Türgi ja nr 429/12 Tunis vs Eesti.

Viidatud Tunise lahendis kordas EIK oma varasemat seisukohta, et kinnipidamise hindamisel võetakse

igal juhul arvesse kambri väiksust. Kambrites, kus on mitu kinnipeetavat, on soovitav isiklik kambripind

vähemalt 4m2. Alla 3m2 põrandapinda on juba iseenesest konventsiooni artikli 3 rikkumise aluseks. EIK

leidis, et tingimused, mis puudutavad kambripinna suurust (lisaks mööbel ja võimalus viibida kambrist

väljas üksnes ühe tunni jagu ööpäevas) lubavad tuvastada konventsiooni artikli 3 rikkumise. Rikkumise

tuvastamist ei mõjuta see, et isik ei ole teiste vangistustingimuste üle kaevanud.

Kaebaja ei pöördunud varem vangla poole taotlustega, kuna häiritud keskkonnas kaebuste kirjutamine

nõudnuks suurt isiklikku ressurssi. Keskendumine häiritud keskkonnas ei olnud enamikul ajal võimalik.

Vangla ei oleks ka suutnud tagada tõhusat õiguskaitset. Kaebaja pöördumised ei oleks kindlustanud

kaebaja jaoks tõhusat tulemust (vt EIK lahend asjas nr Torregioni vs Itaalia, punktid 47–50 ja 55;

Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-42-15, p 24).

16. Riigikohus leidis lahendis asjas nr 3-2-1-85-08, et jääb oma varem avaldatud seisukohtade juurde

ja selgitab, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju

olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude

tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt

hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1

kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju

hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise

kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse

tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise

suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle

tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-19-08,

punktid 13 ja 14).

Lahendis asjas nr 3-3-1-41-10 on märgitud, et EIK praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks

pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme.

Riigikohus märgib selles lahendis veel, et EIK on asunud seisukohale, et kinnipidamistingimuste

hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille

jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja

47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102;

Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64).

Kannatuste taseme tuvastamisel arvestatakse lisaks kohtlemise kestusele ka füüsilist ja vaimset mõju

isikule, isiku sugu, vanust, tervislikku seisundit (vt näiteks Iirimaa vs. Ühendkuningriik, nr 5310/71,

punkt 162).

Riigikohus leidis lahendis asjas nr 3-3-1-14-06 (p 11), et isiku õigusvastane kartseris hoidmine võib

alandada tema inimväärikust. Kolleegium rõhutas 22.03.2006 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-2-06, et

inimväärikus on isiku kõigi põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eesmärk.

Inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest. Inimväärikust tuleb austada ja kaitsta (EL põhiõiguste harta

art 1, Euroopa Kohtu 09.10.2001 otsus kohtuasjas C-377/98: Madalmaad v. Euroopa Parlament ja

nõukogu, EKL 2001, lk 7079). Õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele, sh kinnipeetavatele.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta toonitab

preambulas, et vabaduskaotusliku karistuse kohaldamine ja kinnipeetavate kohtlemine eeldab

julgeolekuabinõude ja distsipliiniga arvestamist, kuid samal ajal tuleb tagada vanglas tingimused, mis

ei riiva inimväärikust. Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.1 kohaselt tuleb kinnipeetava majutamisel

austada tema inimväärikust, tagada võimalikul määral tema privaatsus, tervishoiu ja hügieeninõuete

järgmine, ventilatsioon, valgustus ja küte.

Seega on kaebaja ööpäevaringne väikestes kambrites pikema perioodi jooksul hoidmine niivõrd

intensiivne kaebaja õiguste rikkumine ja alandav kohtlemine EIÕK artikkel 3 mõttes, et on põhjendatud

mittevaralise kahju hüvitamine summas 15 eurot iga päeva eest, mil kaebaja viibis kambris, mille

mõõtmed jätsid ühe isiku kohta ruumi alla 3m2. Vangistustingimuste õigusliku aluse hindamisel tuleb

lähtuda EIÕK-st, mitte siseriiklikust õigusest (vt PS § 123 lg 2). Samuti tuleb lähtuda Euroopa Nõukogu

ministrite komitee (CPT) raportitest ja Euroopa Vanglareeglistikust.

Vangla saanuks liikumispiirangut vähendada, näiteks pikendada jalutusaega. Seda ei tehtud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

17. Kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

18. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud

moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused

on RVastS-s.

RVastS § 7 lõikega 1 sätestatakse, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud

võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju

rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või

eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 127 lõike 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis

on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles

kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju

hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 127 lõike 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui

asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle

asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lõike 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla

varaline või mittevaraline. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige

kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 “Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lõikega 6 (redaktsioonis

kehtivusega kuni 31.12.2013) sätestati, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2

põrandapinda. VSkE § 7 lõike 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed

voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi,

riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. Alates 01.01.2014 sätestatakse

VSkE § 6 lõikega 6, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda ja kambris

vähemalt 3m2 põrandapinda. VangS § 55 lõikega 1 sätestatakse, et kinnipeetavale tagatakse võimalus

kehakultuuriga tegelemiseks ning lõike 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes

õhus vähemalt üks tund päevas.

19. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 01.12.2010– 25.02.2016. Kahjunõude kohaselt viibis

kaebaja

Tallinna

Vanglas

alates

07.11.2010,

mis

ei

vasta

aga

tõele.

Ajavahemikul

07.11.2010-01.12.2010 oli kaebaja paigutatud Põhja Prefektuuri kambrisse. Seega kui perioodil

07.11.2010–01.12.2010 on kaebajale mittevaralist kahju tekitatud, siis ilmselgelt ei saa selle perioodi

osas olla vastustajaks Tallinna Vangla ning kaebajal tuleks kaaluda kahjunõude esitamist Põhja

Prefektuuri vastu. Tallinna Vangla taotleb selles osas kaebuse läbivaatamata jätmist.

20. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja ajavahemikul 01.12.2010– 18.03.2011 vahistatu staatuses ja

viibis seetõttu suletud eluosakondades. Sel ajal oli kaebajale igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine

jalutuskäik värskes õhus. Täiendavate liikumisvõimalustena saab välja tuua kaebajal toimunud

lühiajalised kokkusaamised. Kokkusaamised ei leia aset kinnipeetava kambris, vaid kokkusaamisruumis

või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas ning sinna saadetakse kinnipeetavaid vanglaametnike poolt

läbi õue. Kaebajal toimusid kokkusaamised järgmistel aegadel ja isikutega:

18.01.2011 — politseiametnik;

03.02.2011 — psühhiaater-ekspert;

09.02.2011 — tuttav;

15.02.2011 — advokaat.

21. Ajavahemikul 19.03.2011–18.03.2014 oli kaebaja paigutatud Tallinna Vanglasse järgmiselt:

kamber 334 ajavahemikul 19.03.2011–22.03.2011;

kamber 329 ajavahemikul 22.03.2011–02.06.2011;

kamber 453 ajavahemikul 03.06.2011–10.06.2011;

kamber 459 ajavahemikul 11.06.2011–01.08.2011;

kamber 425 ajavahemikul 02.08.2011;

kamber 425 ajavahemikul 03.08.2011;

kamber 425 ajavahemikul 05.08.2011–01.11.2011;

kamber 345 ajavahemikul 02.11.2011–07.11.2011;

kamber 347 ajavahemikul 08.11.2011–14.11.2011;

kamber 89 ajavahemikul 15.11.2011–17.11.2011;

kamber 345 ajavahemikul 18.11.2011–01.12.2011;

kamber 331 ajavahemikul 02.12.2011–11.12.2011;

kamber 347 ajavahemikul 12.12.2011–13.12.2011;

kamber 215 ajavahemikul 14.12.2011–21.12.2011;

kamber 253 ajavahemikul 22.12.2011–4.07.2012;

kamber 225 ajavahemikul 14.07.2012–24.09.2013;

kamber 226 ajavahemikul 26.09.2013–01.10.2013;

kamber 225 ajavahemikul 02.10.2013–18.03.2014.

22. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõikega 6 sätestati, et kinnipeetavale on toas või kambris ette

nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda. Kaebaja oli ajavahemikul 19.03.2011–31.12.2013 paigutatud

Tallinna Vangla kambritesse, kus oli talle 1003-l päeval tagatud põrandapind vähemalt 2,65m2 ja seega

oli talle tagatud VSkE § 6 lõikes 6 ettenähtud põrandapind. Juhul kui kaebajale oleks olnud pidevalt

tagatud 3m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud võimalik teha märkimisväärselt midagi

heaolu või elukvaliteedi oluliseks parandamiseks, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites.

Ajavahemikul 01.01.2014–18.03.2014 oli kaebajale tagatud vähemalt 5,6m2 põrandapinda.

Ajavahemikul 19.03.2011-18.03.2014 oli kaebajale Tallinna Vanglas viibimise ajal kokkuvõttes tagatud

keskmiselt 3,65m2 põrandapinda.

VSkE § 6 lõike 6 näol oli tegemist kaebaja Tallinna Vanglas paiknemise ajal kehtinud õigusega ning

vanglateenistus pidi ja peab kuni regulatsiooni PS ja seaduse vastaseks tunnistamiseni või tühistamiseni

sellest juhinduma. Eeltoodust tulenevalt nähtub, et Tallinna Vangla tegevuses kaebaja vanglasisesel

paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud

põrandapind.

23. Kaebaja tervisekaardi väljavõtetest ei nähtu, et kaebaja oleks meditsiiniosakonna poole pöördunud

kaebustega, mille kohaselt kitsastes tingimustes viibimine on tekitanud selja-, liigese- ja peavalu. Samuti

on ebaõige seostada emotsionaalse pinge ja stressi tekkimist vaid väidetava vähese ruumiga, kuivõrd

nimetatud kaebused võivad tekkida viibides ka oluliselt suuremates kambrites. Kaebaja ei ole

kinnipidamistingimustega seoses tekkinud kaebustega meditsiiniosakonna poole pöördunud ning asus

nimetatud kannatusi väitma alles vanglale esitatud kahjunõudes, seega tagantjärgi. Tervisekaardi

väljavõtte kohaselt on kaebaja selja- ja liigesevalud põhjustatud väljaspool vanglat tehtud raske töö

tulemusel, röntgeni käigus on leitud vana trauma tunnuseid. Põlvevalud on seostatud võõrkehade

paiknemisega põlves. Seega on vangla võimaldanud kaebajale arsti vastuvõttudel käimist ning vale on

väide nagu kaebaja ei oleks saanud oma tervise eest hoolt kanda.

24. Õige ei ole kaebaja väide, et tal puudus võimalus võimelda. VangS § 55 lõikes 1 sätestatakse, et

kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kinnipeetaval on lubatud

kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal, s.o ka näiteks kambris ning iga päev terve tunni

jooksul värske õhu käes viibides. Seda võimalust kasutavad paljud kinnipeetavad. Lisaks on

kinnipeetavatel võimalus kasutada spordisaali. VangS § 55 lõike 2 kohaselt võimaldatakse

kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Viibimine värskes õhus jalutuskäigu

vormis on mõeldud kinnipeetava üldfüüsilise seisundi hoidmiseks ja edendamiseks. Vastustajale jääb

arusaamatuks, kas või kuidas sai jalutuskäigu tagamine tuua kaasa kaebaja õiguste riive ning kuna kaebja

ei ole seda ka kuidagi põhjendanud ega selgitanud, siis on tegemist paljasõnalise väitega.

25. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 39) märkinud, et VsKE näeb ette minimaalse ajana

neli tundi, mil isik peab saama suuremal territooriumil ringi liikuda. VsKE-st ei tulene, et kinnipeetav

peab viibima (vähese põrandapinnaga) kambris kogu ööpäeva või sellest suurema osa. VsKE näeb ette

ka muu väljaspool kambrit liikumise, nagu kokkusaamised, sisseostude tegemise, töötamise väljaspool

vanglat jm. Ka seadus näeb ette võimalused kambrist väljas liikuda – VangS § 34 jj sätestavad hariduse,

koolituse ja töötamise võimaluse või kohustuse. Vastustaja märgib, et kambrid 225, 226 ja 253, kus

kaebaja on viibinud 74,68% Tallinna Vanglas viibitud ajast, asuvad avatud sektsioonis, kus tal oli

võimalik 4 tunni vältel päevas liikuda ka väljaspool kambrit. Lisaks oli kaebajal võimalus tegeleda

kambriväliste tegevustega. Kinnipeeturegistri andmetel on kaebaja osalenud mitmetes programmides:

02.05.2011–25.08.2011;

09.01.2012–27.04.2012;

02.05.2012–20.08.2012

riigikeele

õpe;

07.06.2011–29.06.2011

viha

juhtimine;

27.09.2011–06.10.2011

suitsetamisest

loobumine;

03.09.2013-13.06.2014 kutsekool (lõpetas elektriku erialal). Nimetatud perioodidel oli kaebajal

võimalik liikuda väljaspool kambrit.

Lisaks oli kaebajale tagatud mõningane meelelahutus; infovajaduse rahuldamine; ja neile, kelle suhtes

ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine,

lühiajalised kokkusaamised). Kinnipeeturegistrist nähtub, et kaebajale on võimaldatud regulaarselt

lühiajalisi kokkusaamisi. Reeglina oli iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla

raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke

raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati vanglas

viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda kuus, lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke.

Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas

viibivate isikute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal.

Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla; iga päev võimaldati värskes õhus jalutamist.

26. EIK on 17.10.2013 otsuses asjas Vladimir Balyayev vs Venemaa (avaldus nr 9967/06) leidnud, et

taotluses toodud asjaoludel vähem kui 3m2 isikliku pinna tagamine ei ületanud minimaalset raskusastet,

et kohtlemine oleks olnud ebainimlik või inimväärikust alandav. Kogumina ei ületa Tallinna Vangla

vangistustingimused nõutavat minimaalset raskusastet, sest vangistustingimused Tallinna Vanglas on

vähemalt rahuldaval tasemel. EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema

kinnipeetavale tagatud, kui muid faktoreid arvesse ei võeta, et kohtlemine oleks kooskõlas EIÕK

artikliga 3. (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-9-14, p 42).

27. Väidete osas, mis puudutab kinnipeetavate söögiajal üheaegselt laua taga istumisega ja külma toidu

söömisega, on kaebajal nõuetekohane kohtueelne menetlus läbimata. Seega tuleb kaebus selles osas jätta

läbivaatamata.

28. Kambrites, kus kaebaja viibis, jäi WC suurus vahemikku 1,43m2–1,73m2. Tallinna Vangla on

seisukohal, et põrandapinna hulka võib arvestada WC ja mööblialuse pinna. WC ja ka mööblialuse pinna

mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise

ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult

kambripinda. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud „Eluruumidele esitatavad

nõuded“, mille punkti 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest

(vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda põrandapind ruumis jalutamiseks vaba pinda, vaid

ruumi põrandapinna suurust, mis arvutatakse vastasseinte vahelise kauguse alusel. Kinnipeetavate

kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded.

EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja

kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad

WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Lisaks tuleneb EIK lahenditest, et pidev

juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Asjas Cenbauer vs Horvaatia

(2006) leidis kohus, et kinnipeetava jätmine aastateks olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni

vältel puudus võimalus tualetti kasutada, on ilmselgelt vastuolus artikliga 3.1 Ka asjas Kochetkov vs

Eesti (2009) oli tualetinurga kambrist eraldamata jätmine üheks asjaoluks, mida kohus arvestas

rikkumist tuvastades.

Ka halduskohtud on mööblialuse pinna kambri üldpinnast välja jätmise küsimuses erinevalt toiminud.

Näiteks haldusasjades nr 3-13-1589 ja 3-13-70099 (jõustumata lahendid) ei ole kohtunikud

kohtuotsustes sedastanud, et mööblialune pind tuleks kambri üldpinnast ühele isikule võimaldatud

isikliku ruumi arvutamisel välja jätta.

29. Kambri soovituslikud mõõtmed ja minimaalmäär on erinevad suurused, mida loetakse iseseisva

alusena inimväärikust alandavaks. Kuna kaebuse esitaja oli vaidlusalusel perioodil paigutatud Tallinna

Vangla kambritesse, mis vastasid kehtestatud nõuetele, siis ei ole vangla kaebuse esitajat ebainimlikult

ega ka alandavalt kohelnud. Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-9-14 (p 36) leidnud, et mõningased

kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega

paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest

tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega

inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme.

Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest,

muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel

ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.

30. RVastS § 7 lõikega 1 sätestatakse, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei

olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-32-02 (p 25) leidnud, et kahjunõue võib olla

välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära

hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud, kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus

pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi.

Seega peab isik võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada.

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-90-11 (p 19) märkinud, et kahju ei kuulu RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt

hüvitamisele, kui kahju oleks olnud võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega.

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-80-09 (p 12) leidnud, et kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise

kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude

ulatust ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks.

Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ehk püüdnud väidetud kahju tekkimist ära

hoida. Kui kaebaja leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või

taotlusega vangla poole pöörduda. Tallinna Vangla dokumendiprogrammist ei nähtu kaebaja pöördumisi

seoses kinnipidamistingimustega. Kaebaja juhib vangla tähelepanu väidetavatele õiguste rikkumistele

alles peale seda, kui mittevaralise kahju tekkimist ei ole Tallinna Vanglal enam võimalik ära hoida või

vähendada.

Kaebaja ajendiks ei ole tegelikkuses vähesest põrandapinnast ja muudest kinnipidamistingimustest

tulenenud kannatused, vaid lootus võimalikule rahalisele kasule viidates EIK lahendile Tunis vs Eesti.

Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-86-04 (p 20) leidnud, et vastutuse aluseks on õigusvastane tegu

ise, mitte sellest teadasaamine. Seega pidi kaebaja koheselt Tallinna Vanglasse paigutamisel aru saama,

et talle tekitatakse kahju ja sellele ka koheselt reageerima. Antud juhul on kahjunõude esitamise eesmärk

võimaliku rahalise kasu saamine, mitte taotleja vaimsete ja füüsiliste kannatuste hüvitamine. Iga

subjektiivne ebameeldivus vanglas ei too kaasa hüvitise saamist.

31. Kaebajale ei ole tekkinud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning

nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust. Seega tuleb

antud juhul hinnata kaebaja õiguste riive intensiivsust ja kumulatiivset mõju.

EIK praktika ei ole sedavõrd ühemõtteline nagu kaebaja on välja toonud. Enamikes kohtulahendites, kus

EIK on isiku kasuks välja mõistnud rahalise hüvitise, on lisaks põrandapinna nappusele esinenud ka

muud isiku heaolule negatiivset mõju avaldanud tegurid. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi

kogumis, ei olnud need inimväärikust alandavad: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas

ventilatsiooni ja loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, nõutava temperatuuri taganud

keskküttesüsteem, kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti

võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus.

32. RVastS § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise korral. Erinevalt varalisest kahjust, mille tekkimise ja suuruse peab nõude esitaja

tõendama, ei saa mittevaralise kahju tõendamist nõuda. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul

vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel

hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja otsustada selle põhjal, kas või kui suures ulatuses kuulub

tekitatud kahju hüvitamisele. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule

ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise

väljamõistmist. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-43-11 (p 18) leidnud, et mittevaralise kahju kohaseks

hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud

haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.

33. Lisaks tuleb arvestada RVastS § 13 sätestatud vastutuse piirangutega ning kahju põhjustaja süü

vormiga. Antud juhul on ilmne, et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud ajendatud

vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi, kui on vangistuses

viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest

ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole väga operatiivsete

vahenditega võimalik, ent milleks siiski on asjakohaseid samme astutud: ehitatud on ja ehitatakse veelgi

uusi, tänapäevastele nõuetele vastavaid vanglaid. Kaebaja kinnipidamine sellistes tingimustes nagu teda

Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud

vangla võimuses.

Minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud antud juhul vastuolus kaebajale seatud

piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud põhiõiguste iseloomu. Rahaline hüvitis oleks

õigustatud eelkõige juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine

taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul

see nii ei ole. Ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks märkimisväärselt parem, kui igas kambris,

kus ta viibis, oleks olnud ruumi vähemalt 3m2 iga seal viibiva isiku kohta.

34. Iga vanglas subjektiivne ebameeldivus ei pea kaasa tooma hüvitise saamist. Iga üleelamine ei tekita

mittevaralist kahju ning mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks.

Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikuse taastamisele või kompenseerimisele.

Väärikuse alandamisena ei saa käsitleda igasuguseid hingelisi üleelamisi, vaid tegemist peab olema

olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud inimõigusi. Tekkinud kahju peab

olema tõsine, vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au

ja väärikuse riivamisega. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.

Õigustatud ei ole nõude rahuldamine üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Rahalise hüvitise

väljamõistmine annab kaebajale vangistusega seotud vabadusõiguste kitsenduste kontekstis suurema

heaolu, kui oleks talle andnud see, kui vangla oleks ta paigutanud kambritesse, kus tal oleks ruumi olnud

maksimaalselt 0,17m2–0,35m2 rohkem. Seega leiab Tallinna Vangla, et kaebajale mittevaralise kahju

rahas hüvitamine ei ole põhjendatud.

Vangla tegevus ei olnud õigusvastane, mistõttu on välistatud, et kaebajale oleks vangla tegevusega

tekkinud mittevaraline kahju. Seega puudub ka põhjuslik seos Tallinna Vangla tegevuse ja kaebaja poolt

kirjeldatud kahju vahel. Kaebajal ei ole tekkinud sellist mittevaralist kahju, mis annaks aluse

mittevaralise kahju hüvitamiseks RVastS § 9 lõike 1 alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED

35. Kohus, tutvunud kaebuse ja vastuväidete sisuga ning toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki

tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb osaliselt jätta läbi vaatamata, osaliselt

jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.

36. HKMS § 47 lõike 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku

vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes

siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes

ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. HKMS § 47 lõike 3 esimese lause

kohaselt tuleb kaebus esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud

tähtaja möödumisest arvates, kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi

tegemisega õigusvastaselt. Vahistatu või kinnipeetava puhul nähakse kohustuslik kohtueelne menetlus

ette VangS-ga. VangS § 1¹ lõike 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või

vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt

esitanud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse

tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus

saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud

kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise

otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude

vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku

kohtueelse menetluse (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-68-08, p 9; nr 3-3-1-41-10, p 12). Seega

halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega sisustada asjaoludega, mis ei

ole olnud vanglale kahjunõude esitamise aluseks.

Kaebaja väited kaebuses on seotud põrandapinnaga (ei saanud võimelda ega tervise eest hoolitseda,

istuda teistega korraga laua taga ja pidi sööma jahtunud toitu, samuti puudus privaatsus), seda ei

kompenseerinud kaebuse kohaselt ka tund värseks õhus väikeses jalutusboksis, kusjuures jalutuskäigu

tingimused on ebapiisavad. Puudus võimalus kasutada spordisaali. Vanglale esitatud kahjunõudes (tl

14-16) kaebaja aga teistega üheageselt laua taga istumise võimatuse ja jahtunud toidu söömise

paratamatuse üle, jalutuskäigu tingimuste ega spordiaali kasutamise vähesuse üle ei kurda. Seega ei ole

kaebaja selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust ja on täitmata VangS § 11 lõike 8

eeldused. HKMS § 121 lg 1 punkti 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kui

selline nõue on juba menetlusse võetud, jätab kohus nõude läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 1 p 1). Seega

tuleb jätta läbi vaatamata kaebus osas, milles kaebaja ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud.

37. Kaebus tuleb läbi vaatamata jätta ka ajavahemikku 07.11.2010–30.11.2010 puudutavas osas, kuivõrd

kinnipeetute registrist (tl 153) nähtuvalt ei viibinud kaebaja viidatud ajavahemikul Tallinna Vanglas.

Seetõttu ei saa kaebajal sel perioodil olla tekkinud ka Tallinna Vangla vastu kahjunõuet. Tallinna Vangla

kinnipidamistingimused ei saanud kaebaja õigusi viidatud ajavahemikul mõjutada. Kohus jätab kaebuse

ajavahemikku 07.11.2010–30.11.2010 puudutavas osas läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 punkti 1 ja

HKMS § 121 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel.

38. Kaebus on asjas menetlusse jäänud ajavahemikku 01.12.2010–05.03.2014 puudutavas osas seoses

kambripinna väiksust (ruumi oli vähe, ei saanud võimelda ja tervise eest hoolitseda) puudutavate

väidetega.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale oli VangS § 55 lõikes 2 sätestatust tulenevalt tagatud võimalus

jalutuskäigule värskes õhus üks tund päevas. Kohtule esitatud kahju hüvitamise kaebuses ei ole kaebaja

nõudnud kahju hüvitamist sel alusel, et jalutusboks, kus ta sai viibida, olnuks ebapiisava suurusega.

Kaebusest ilmneb, et kaebaja on jalutusboksi suurusele viidanud üksnes seetõttu, et välistada kambri

väikest isiklikku põrandapinda kompenseeriva jalutuskäigu mõju (tl 1 pöördel).

Vaidlus seisneb praegusel juhul selles, kas on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada talle sellel

ajavahemikul kaebuses väidetud õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju.

39. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lõike 1

kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamisega.

Tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud

rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos.

Seega on praeguse vaidluse juures oluline selgitada välja, kas vangla tegevus kaebaja vanglasisesel

paigutamisel elukambrites oli õigusvastane, kas selle tegevusega sai süüliselt alandatud kaebaja

inimväärikus ning kas see vangla õigusvastane tegevus sai kaebajale väärikuse alandamise läbi tekitada

mittevaralist kahju. Samuti see, kas selline kahju tuleb hüvitada rahas.

40. EIÕK artikli 3 ning PS § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda ega

karistada. VangS § 41 lõikega 1 sätestatakse, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil,

mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas

kinnipidamisega.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 36), et riigil

lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse

täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega

paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga

seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused

võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise

käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased

kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub

mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust,

mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega

tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas vangla toimis õiguspäraselt ja järgis VangS § 41 lõikest 1

tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et

karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis vanglas

kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

Kindlasti ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda kõiki toiminguid, mille adressaat

leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist toimingut,

mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa

isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei kujuta endast väärikuse alandamist igasugune hingeline

läbielamine, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt

rikkunud tema põhilisi inimõigusi. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused

ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud

raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi lahend asjas nr 3-4-1-50-14, p 33).

41. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 punktides 13, 14 ja 15 märkinud, et EIK on selgesõnaliselt

keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid

faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79). […] EIK on

leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4m2 isiku kohta (otsus

asjas nr 429/12: Tunis vs Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine

loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK artikli 3 rikkumisega. Need nõuded on

järgmised: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses

peab olema vähemalt 3m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval

mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa,

p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3m2 kuni 4m2, saab EIÕK artikli 3 rikkumisega olla

tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus

jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või

küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK

otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák vs Tšehhi,

p 64; 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata). EIK on samas leidnud, et

ka 3m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida

väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06:

Belyayev vs Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs

Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata).

VangS § 45 lõike 1 (kuni 01.07.2015 kehtinud redaktsioonis) kohaselt kehtestab kambri suuruse ja

kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu justiitsminister VSkE-s. VSkE § 6 „Kinnipeetava

vanglasisene paigutamine“ lõikes 6 sätestati kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetavale

on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis

on kambri põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik

07.11.2010–05.03.2014 ulatub valdavalt kuni 31.12.2013 kehtinud regulatsiooni kehtivusaega ja

64 päeva osas alates 01.01.2014 kehtiva redaktsiooni kehtivusaega.

Riigikohtu asus lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 38) seisukohale, et kambri põrandapind 2,5m2

kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu

hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis,

kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5m2 (samas, p 37). Riigikohus on ka asjas nr 3-3-1-42-15 (p

18) asunud seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise

välistada ka alla 3m2 suuruse isikliku ruumi puhul.

42. VSkE § 7 lõike 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike

asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse

korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud,

et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat põrandapinda tuleks

arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata. Seega tuleb ka käesolevas

vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, arvestades kambrite, kus kaebaja viibis, kogu

põranda pinda s.o põranda pinda seinast seinani.

43. Vastustaja vastusest nähtub, et kaebaja on menetletaval ajavahemikul olnud paigutatud erinevatesse

kambritesse (tl 56–57, tl 63–79, tl 154–156). Kusjuures kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe

inimese kohta on pidevalt muutunud. Selliseid päevi, millal põrandapinda oleks ühe isiku kohta olnud

alla 2,5m2 kaebaja kinnipidamises vaadeldaval ajavahemikul ei esinenud.

44. Toimiku materjalidest (tl 63–79, tl 154–156) nähtuvalt paiknes kaebaja Tallinna Vangla kambrites

vaadeldaval ajavahemikul 01.12.2010–05.03.2014 alljärgnevalt.

45. Ajavahemikul 01.12.2010–22.12.2010 viibis kaebaja kambris nr 136, mille suurus ühes WC-ga oli

15,5m2. Sellest ajavahemikul 01.12.2010–07.12.2010 oli kambris seitsmel päeval kokku kuus

kinnipeetavat, kelle igaühe kohta jagus kambripinda 2,58m2. Ülejäänud päevadel oli kaebajal kambris

nr 136 ruumi enam kui 3m2. Ajavahemikul 23.12.2010–22.03.2011 viibis kaebaja kambris nr 334, mille

suurus ühes WC-ga oli 16,3m2. Sellest 63-l päeval (30.12.2010–10.01.2011, 14.01.2011–18.01.2011,

21.01.2011–06.02.2011, 18.02.2011–20.02.2011, 22.02.2011–28.02.2011, 04.03.2011–22.03.2011) oli

kambrisse paigutatud kokku kuus kinnipeetavat ning igaühele neist jätkus põrandapinda 2,7m2.

Ülejäänud päevadel oli kaebajal kambris nr 334 ruumi enam kui 3m2.

Vangla kinnitusel oli kaebaja ajavahemikul 01.12.2010–18.03.2011 vahistatu staatuses. Sellest

tulenevalt oli kaebaja liikumine sel ajavahemikul piiratud (VangS § 90 lg 3 ja 5). Vahistatu kinnises

kambris viibimist ei saa iseenesest pidada talle kannatusi või ebameeldivusi ülemääraselt põhjustavaks,

kuna tegemist on vahistatu jaoks kinnipidamisega paratamatult kaasneva tingimusega (VSkE § 8 lg 4).

Arvestades, et VSkE § 6 lõikega 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) oli kambri

minimaalpinnana lubatav 2,5m2, ei saa vastustaja tegevust kaebaja hoidmisel kambris nr 136 ja kuni

18.03.2011 kambris nr 334 pidada VSkE § 6 lõike 6 rikkumiseks. Riigikohus on lahendis asjas

nr 3-4-1-9-14 (p 44) siiski leidnud, et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist

ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-s ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata

seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused

sel perioodil. Praegusel juhul on küsimuse all üksnes isiklik ruum kambris ning menetluses ei ole muid

kambriga seotud kinnipidamistingimusi. Kaebajal oli vahistatuna võimalik ööpäeva vältel kambrist

väljaspool viibida igapäevaselt ühe tunni jagu jalutuskäigu ajal. Kaebajal toimusid vahistatuna vastustaja

kinnitusel (tl 151) Tallinna Vanglas viibimise ajal neljal päeval lühiajalised kokkusaamised (18.01.2011,

03.02.2011, 09.02.2011, 15.02.2011), mil kaebaja sai viibida väljaspool kambrit.

Kaebajal tuli vahistatuna 70-l päeval viibida kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava

kohtavähem kui 3m2. Arvestades, et kahel päeval viidatud 70-st päevast sai kaebaja viibida väljaspool

kambrit lühiajalistel kokkusaamistel, tuli kaebajal 68-l päeval viibida oludes, kus põrandapind ühe isiku

kohta ei küündinud 3m2-ni, ehkki põrandapinda oli rohkem tollasest kohustuslikust miinimumnõudest

(2,5m2). Kaebajal tuli vahistatuna sellistes oludes viibida kaheksal erineval ajavahemikul, s.o korraga

järjest 7 päeva, 12 päeva, 5 päeva, 17 päeva, 3 päeva, 7 päeva, 19 päeva (tl 155–156, tl 63). Kaebajal oli

vahistatuna suletud osakonnas isiklikku ruumi alla 3m2 seega mitte järjestikel päevadel, kusjuures pikim

järjestikuste päevade periood oli 19 päeva. Seetõttu ei ületanud kaebaja kinnipidamistingimused

raskusastet, mis lubaksid kaebaja hoidmist kinnises kambris, pidada tema inimväärikust alandavaks.

Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata päevade osas, millal kaebaja oli

vahistatuna paigutatud suletud kambritesse, s.o ajavahemiku 01.12.2010–22.03.2011 osas.

46. Ajavahemikul 23.03.2011–02.06.2011 viibis kaebaja kambris nr 329, mille suurus ühes

WC-ga oli 16,2m2. Sellest 70-l päeval (23.03.2011–12.04.2011, 14.04.2011–02.06.2011) oli kambrisse

nr 329 paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,70m2. Ühel päeval

(13.04.2011) oli kaebajal kambris ruumi enam kui 3m2.

Ajavahemikul 03.06.2011–10.06.2011 viibis kaebaja kambris nr 453, mille suurus ühes

WC-ga oli 16,8m2. Sellest 7-l päeval oli kambrisse nr 453 paigutatud kuus kinnipeetavat ning

põrandapind jagunes isiku kohta 2,80m2. Ühel päeval (10.06.2011) oli kaebajal kambris ruumi enam kui

3m2.

Ajavahemikul 11.06.2011–01.08.2011 viibis kaebaja kambris nr 459, mille suurus ühes

WC-ga oli 20,51m2. Kõigil kambris nr 459 viibimise päevadel oli kaebajale tagatud kambris

põrandapinda enam kui 3m2.

Ajavahemikul 05.08.2011–01.11.2011 ja 02.08.2011 viibis kaebaja kambris nr 425, mille suurus ühes

WC-ga oli 16,2m2. Sellest 75-l päeval oli kambrisse nr 425 paigutatud kuus kinnipeetavat ning

põrandapind jagunes isiku kohta 2,7m2. 10.08.2011 ning ajavahemikel 20.09.2011–29-09-2011,

05.10.2011–07.10.2011, 31.10.2011–01.11.2011 oli kaebajal kambris ruumi enam kui 3m2.

03.08.2011 viibis kaebaja kambris nr 421, kus ta jagas kambrit viie kinnipeetavaga ning igaühel neist

oli kambris ruumi 2,65 m2.

Ajavahemikel 02.11.2011–07.11.2011 ja 18.11.2011–01.12.2011 viibis kaebaja kambris nr 345, mille

suurus ühes WC-ga oli 15m2. Kõigil kambris nr 345 viibimise päevadel oli kaebajale tagatud kambris

põrandapinda täpselt või enam kui 3m2.

Ajavahemikel 08.11.2011–14.11.2011 ja 12.12.2011–13.12.2011 viibis kaebaja kambris nr 347, mille

suurus ühes WC-ga oli 15,9m2. Sellest 4-l päeval oli kambrisse nr 347 paigutatud kuus kinnipeetavat

ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,65m2. Ajavahemikul 11.11.2011–14.11.2011 ja 13.12.2011 oli

kaebajal kambris ruumi enam kui 3m2.

Ajavahemikul 15.11.2011–17.11.2011 viibis kaebaja kambris nr 89, mille suurus ühes

WC-ga oli 28,74m2. Kõigil kambris nr 89 viibimise päevadel oli kaebajale tagatud kambris põrandapinda

enam kui 3m2.

Ajavahemikul 02.12.2011–11.12.2011 viibis kaebaja kambris nr 331, mille suurus ühes

WC-ga oli 16,8m2. Kõigil kambris nr 331 viibimise päevadel oli kaebajale tagatud kambris põrandapinda

2,80m2.

Ajavahemikul 14.12.2011–21.12.2011 viibis kaebaja kambris nr 215, mille suurus ühes

WC-ga oli 16,4m2. Kõigil kambris nr 215 viibimise päevadel oli kaebajale tagatud kambris põrandapinda

2,73m2.

Ajavahemikul 22.12.2011–14.07.2012 viibis kaebaja kambris nr 253, mille suurus ühes

WC-ga oli 16,9m2. Sellest 140-l päeval oli kambrisse nr 253 paigutatud kuus kinnipeetavat ning

põrandapind jagunes isiku kohta 2,82m2. Muudel päevadel nimetatud ajavahemikust oli kaebajal

kambris ruumi enam kui 3m2.

Ajavahemikel 15.07.2012–24.09.2013 ja 02.10.2013–05.03.2014 viibis kaebaja kambris nr 225, mille

suurus ühes WC-ga oli 16,8m2. Sellest 386-l päeval oli kambrisse nr 225 paigutatud kuus kinnipeetavat

ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,80m2. Muudel päevadel nimetatud ajavahemikust oli kaebajal

kambris ruumi enam kui 3m2.

Ajavahemikul 26.09.2013–01.10.2013 viibis kaebaja kambris nr 226, mille suurus ühes

WC-ga oli 15,25m2. Sellest viiel päeval oli kambrisse nr 226 paigutatud kuus kinnipeetavat ning

põrandapind jagunes isiku kohta 2,83m2. Ühel päeval (01.10.2013) oli kaebajal kambris ruumi enam kui

3m2.

47. Vastustaja poolt kohtule esitatud tabelitest nähtuvalt oli kaebusega hõlmatud ajavahemikul

kambrites, kus kaebaja viibis, kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta erinev. Kuna

ajavahemikke või päevi ajavahemikul 01.12.2011–05.03.2014, millal põrandapinda oli ühe isiku kohta

alla 2,5m2 ei esinenud, ei ole vastustaja kaebaja puhul eksinud VSkE § 6 lõike 6 vastu (kuni 31.12.2013

kehtinud redaktsioonis). Samuti ei esinenud aastal 2014 kaebaja kinnipidamisel päevi, kus kaebajale

tagatud põrandapind oleks jäänud alla 3m2. Seetõttu ei ole vastustaja eksinud VSkE § 6 lõike 6 vastu ka

kehtivas redaktsioonis.

EIÕK artikliga 3 sätestatakse piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keeld.

EIÕK artikli 3 kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §-s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning

PS § 18 lõikes 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. EIÕK artikliga 3 ega ka

PS §-dega 10 ja 18 ei kehtestata samas täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad

tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu lahend asjas

nr 3-3-1-42-15, p 13).

48. Kaebaja avatud kambris viibimise ajavahemike osas tuleb ka siin Riigikohtu lahendi asjas

nr 3-4-1-9-14 (p 44) järgi hinnata seda, milline oli kaebaja tegelik liikumisvõimalus ja millised olid

muud kinnipidamistingimused ebapiisava pinnaga kambrites hoidmise perioodil.

Vastustaja kinnitusel asuvad kambrid nr 225, 226 ja 253 avatud sektsioonis (tl 58). Kaebaja on vastustaja

vastuse kaebusele kätte saanud (tl 86) ja ei ole vastustaja vastusele selles osas vastu vaielnud. Seetõttu,

olgugi, et kaebajal oli neis kambrites kokku 551-l päeval isiklikku ruumi vähem kui 3m2, oli kaebajale

neis kambrites viibimise ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe

tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning vähemalt neli tundi vabalt oma

osakonna piires (VSkE § 8 lg 1). Lisaks oli kaebajal avatud osakonnas viibimise ajal võimalik tegeleda

kambriväliste tegevustega. Kaebaja on kinnipeeturegistri andmetel (tl 81) 09.01.2012–27.04.2012,

02.05.2012–20.08.2012 osalenud riigikeele õppel ning 03.09.2013–13.06.2014 õppinud kutsekoolis,

mille lõpetanud elektriku erialal. Kaebaja on saanud käia mitmetel lühiajalistel kokkusaamistel (tl 82).

Kaebajale oli vangla kinnitusel (tl 58) avatud osakonnas tagatud ka mõningane meelelahutus,

infovajaduse rahuldamine ja võimalus suhelda lähedastega, iga kahe nädala tagant võimalus laenutada

Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid ja väljastati ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse

isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati

vanglas viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli

võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas viibivate isikute käsutuses olid ka

vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas

vangla.

49. Eltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata nende päevade osas, mil kaebaja viibis avatud

kambrites nr 225, 226 ja 253 ning tal oli neis kambrites isiklikku ruumi kuni 31.12.2013 üle 2,5m2 ning

alates 01.01.2014 üle 3m2, kuivõrd asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks avatud kambrites viibimise

ajavahemikel raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Kaebajale oli avatud kambrites

viibimise ajal tagatud ka väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused ja võimaldatud ühetunnine

jalutuskäik värskes õhus.

Olgugi, et kaebaja väidetel oli tal kaebusega hõlmatud ajavahemikul kambrites mööbliesemete vahel

vaba liikumine takistatud ei pea kohus seda usutavaks päevadel, mil kaebajale oli isiklik ruum tagatud

vähemalt 3m2 ulatuses. Päevadel, mil kaebajale oli kambrites nr 225, 226 ja 253 tagatud vähem isiklikku

ruumi, ei oma kambris liikumise takistatus sedavõrd suurt tähtsust, kuivõrd kaebajal oli võimalik

päevasel ajal liikuda ning tegeleda erinevate tegevustega ka väljaspool kambrit. Kaebaja ei ole väitnud,

et tal puudus magamisase. Seega lähtub kohus eeldusest, et magamisase oli kaebajale igas Tallinna

Vanglas viibitud kambris olemas.

Seega ei saa kohus ajavahemike 22.12.2011–24.09.2013 ja 26.09.2013–05.03.2014 osas

kinnipidamistingimusi õigusvastaseks pidada. Täidetud ei ole RVastS § 7 lõike 1 ja § 9 lõike 1

kohaldamise eeldus — puudub vastustaja poolt kaebaja inimväärikust alandav õigusvastane kohtlemine,

mis põhjustaks hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus

ajavahemike 22.12.2011–24.09.2013 ja 26.09.2013–05.03.2014 osas jätta rahuldamata.

50. Ajavahemikel 11.06.2011–01.08.2011, 02.11.2011–07.11.2011, 15.11.2011–01.12.2011 viibis

kaebaja kinnise osakonna kambrites nr 459 ja 345 ning kartserikambris nr 89. Kõigil viidatud kambrites

veedetud päevadel oli kaebajal ruumi kambris täpselt või enam kui 3m2. Ehkki kartserikambris on

kinnipeetavale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit üksnes ühe tunni jooksul päevas

värskes õhus jalutuskäigu ajal, ei ole praegusel juhul põhjust rääkida ebapiisavast kambripinnast

kartseris. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud ebakohased olmetingimused

viidatud kambrites. Seega ei ole kaebajale ei kartserikambris ega kambrites nr 459 ja 345 kambripinna

suuruse tõttu saanud tekkida kahju.

51. Ajavahemikel

19.03.2011–10.06.2011,

02.08.2011–03.08.2011,

05.08.2011–01.11.2011,

08.11.2011–14.11.2011, 02.12.2011–21.12.2011 viibis kaebaja süüdimõistetuna kambrites nr 334, 329,

453, 425, 421, 347, 331, 215. Neis kambrites viibimise ajal oli kaebajal 175-l päeval kambris ruumi

vähem kui 3m2. Vangla vastusest järeldub, et tegemist on kinniste kambritega. Kinnistes kambrites

viibimise ajal oli kaebajale igapäevaselt tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik värskes õhus.

VSkE § 8 lõikega 4 sätestatakse, et VSkE § 8 lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes

viibib

kartseris,

eraldatud

lukustatud

kambris,

raske

distsiplinaarrikkumise

korral

enne

distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või

tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises

vanglas.

Käesolevas haldusasjas ei ole vaidluse esemeks kaebaja kinnisesse kambrisse paigutamise õiguspärasus.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale võimaldati kinnises kambris viibimise ajal jalutuskäik värskes

õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebajal ei olnud aga muud liikumisvõimalust seoses kinnises kambris

viibimisega. Isiku kinnisesse kambrisse paigutamisest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida

väljaspool kambrit saab pidada kinnises kambris viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks.

Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba

iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-9-14, p 36).

Kaebajal tuli süüdimõistetuna viibida 178-l päeval kinnistes kambrites, kus põrandapinda oli ühe

kinnipeetava kohta vähem kui 3m2. Kaebaja sai süüdimõistetuna kinnipeetute registri andmetel (tl 81)

kinnistes kambrites viibimise ajal osaleda riigikeele õppel (ajavahemikul 02.05.2011–25.08.2011), viha

juhtimise programmis (ajavahemikul 07.06.2011–29.06.2011) ja suitsetamisest loobumise programmis

(ajavahemikul 27.09.2011–06.10.2011). Lisaks sai kaebaja korduvalt käia lühiajalistel kokkusaamistel

(tl 82; 04.04.2011, 26.04.2011, 20.09.2011, 29.09.2011, 21.10.2011). Kaebajal tuli süüdimõistetuna

sellistes oludes Tallinna Vanglas viibida mitmel erineval ajavahemikul, järjest aga korraga 73 päeva,

7 päeva 75 päeva, 1 päev, 4 päeva, 10 päeva ja 8 päeva. Kõige pikemate ajavahemike (73 päeva ja

75 päeva) sisse jäid mitmed kaebaja lühiajalised kokkusaamised ja erinevates programmised osalemised

(riigikeele õpe, viha juhtimine, suitsetamisest loobumine). Seetõttu ei ületanud kaebaja

kinnipidamistingimused raskusastet, mis lubaksid kaebaja hoidmist kinnises kambris, pidada tema

inimväärikust alandavaks. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta ka rahuldamata

päevade osas, millal kaebaja oli süüdimõistetuna paigutatud kinnistesse kambritesse, s.o ajavahemike

19.03.2011–10.06.2011, 02.08.2011–03.08.2011, 05.08.2011–01.11.2011, 08.11.2011–14.11.2011,

02.12.2011–21.12.2011 osas.

52. Kaebaja väidab, et ei mahtunud kambris võimlema ja seob selle väite tervise eest hoolitsemisega

(tl 1 pöördel). VangS § 55 lõike 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga

tegelemiseks. Samas õigusaktid ei sätesta konkreetsemalt, millises mahus ja millistel tingimustel tuleb

kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemine tagada. Väljakujunenud kohtupraktika (vt Riigikohtu

lahendid asjdeas nr 3-3-1-95-08 (p 9), nr 3-3-1-5-10 (punktid 18 ja 19) ja mitmed Tallinna

Ringkonnakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu lahendid) kohaselt tuleneb VangS § 55 lõikest 1

kinnipeetavale üksnes üldine õigus sellele, et tal võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal

puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus

kinnipeetava poolt soovitud viisil või mahus. Kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda

kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides. Kohtupraktikas on lisaks rõhutatud, et

ka VangS § 55 lõikes 2 ettenähtud jalutuskäik vabas õhus on oma olemuselt võimalus sportimiseks vabas

õhus, sest kinnipeetavatel ei ole jalutuskäigu ajal keelatud ka tegeleda kehakultuuriga (sh võimelda).

Vastustaja on kinnitanud, et kaebajal on olnud võimalus kasutada spordisaali (tl 57). Vastustaja vastusest

nähtuvalt võimlevad paljud kinnipeetavad jalutusboksis värskes õhus viibides. Kohtu hinnangul ei

saanud kaebajale tekkida mittevaralist kahju seetõttu, et kaebaja ei pidanud võimalikuks võimelda

kambris.

53. Kohtupraktika (Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) kohaselt võivad kinnipidamistingimused

olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus

ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased

kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub

mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest

mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.

Väljakujunenud kohtupraktika järgi (korduvalt eelviidatud lahend asjas nr 3-4-1-9-14, p 44) hinnatakse

kinnipidamistingimustega tekitatud kahju ja selle hüvitatavust tingimuste kogumit arvestades. Kaebaja

väidete kohaselt põhjustas kambripinna väiksus talle seljavalusid, liigesevalusid ja peavalusid ja nõrkust.

Toimiku materjalide hulgas on väljavõte kaebaja tervisekaardist kaebaja valudega seotult (tl 80). Sellest

ei nähtu valude seost ruumi vähesusega vanglas. Tervisekaardi väljavõtte kohaselt on kaebaja selja- ja

liigesevalud põhjustatud väljaspool vanglat tehtud raske töö tulemusel, röntgeni käigus on leitud vana

trauma tunnuseid.

Kinnipidamistingimuste kogum, mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind, võib endast

kujutada väärikuse alandamist, millega põhjustatud mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lõike 1 järgi

hüvitamisele. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul menetletavas ulatuses, arvestades kaebusega

hõlmatud ajavahemikku, kaebaja kinnipidamine kujutanud endast kaebaja kohtlemist väärikust

alandaval moel. Kaebus jääb menetletavas osas rahuldamata.

54. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Tulenevalt HKMS § 109 lõike 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid seetõttu

kaebajalt välja ei mõisteta.

(allkirjastatud digitaalselt)

Aili Maasik

Kohtunik