3-14-50042/65 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

21. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50042 (liidetud haldusasjaga 3-13-70013)

Haldusasi

E.E. kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 08.10.2013

ehituslubade nr 66709 ja nr 66710 õigusvastasuse

tuvastamiseks ning Tallinna Linnaplaneerimise Ameti

09.12.2013 kasutuslubade nr 14571 ja nr 14573

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: E.E., esindaja v.adv Helmeri Indela

Vastustaja: Tallinna linn, esindaja Eva Vanamb

Kolmas isik M.P., esindaja v.adv Martin Triipan

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 25.02.2015 ja kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Mõista kaebajalt E.E.lt kolmanda isiku M.P. kasuks välja menetluskulud

summas 8792,40 eurot (kaheksa tuhat seitsesada üheksakümmend kaks eurot ja

nelikümmend senti). Muus osas jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21. juuli 2016.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) väljastas 08.10.2013 M.P.le ehitusloa nr 66709

üksikelamu püstitamiseks ja ehitusloa nr 667710 abihoone püstitamiseks aadressil Harju

maakond, Tallinna linn, Pirita linnaosa, Mähe-Kaasiku tee 42.

E.E. esitas 07.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse TLPA 08.10.2013 ehituslubade nr

66709 ja nr 66710 tühistamiseks (haldusasi nr 3-13-70013).

2. TLPA väljastas 09.12.2013 kasutusloa nr 14571 ja nr 14573, millega anti kasutusload

üksikelamule ning abihoonele asukohaga Harju maakond, Tallinna linn, Pirita linnaosa, Mähe-

Kaasiku tee 42.

3. Tulenevalt asjaolust, et vastustaja andis välja ka kasutusload, esitas E.E. 20.01.2014 kohtule

avalduse kaebuse eseme muutmiseks, milles palus tuvastada vaidlustatud ehituslubade

õigusvastasuse.

4. 08.01.2014 esitas E.E. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohtul tühistada

vastustaja poolt kolmandale isikule 09.12.2013 väljastatud kasutusload nr 14571 ja nr 14573.

Kohus võttis kaebuse oma 22.01.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-50042 menetlusse.

5. Kohus võttis oma 08.09.2014 määrusega kaebuse esitaja muudetud kaebuse menetlusse ja

liitis haldusasja nr 3-13-70013 haldusasjaga nr 3-14-50042. Haldusasjade ühiseks numbriks jäi

3-14-50042. Kohus viis läbi asja eelmenetluse.

Asjas toimus kohtuistung 25.02.2015 ja paikvaatlus 26.10.2015. Seejärel määras kohus asja

lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. Kaebuse esitaja palub tuvastada TLPA 08.10.2013 ehituslubade nr 66709 ja nr 66710

õigusvastasus ja tühistada TLPA 09.12.2013 kasutusload nr 14571 ja nr 14573 alljärgnevatel

põhjustel.

6.1. Vastustaja 08.10.2013 ehitusload on vastuolus kehtiva detailplaneeringuga, sh on Mähe-

Kaasiku tee 42 kinnistu hoonestatud suuremas ulatuses, kui seda detailplaneering võimaldab.

Seega oleks vastustaja pidanud kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse (EhS v.r) § 24 lg 1 p 1

alusel keelduma ehitusloa väljastamisest.

Mähe-Kaasiku tee 42 maakatastri andmetest (tl 40, I kd) nähtub, et Mähe-Kaasiku tee 42

maaüksuse pindala on 2205 m2, millest ehitiste alune pindala on koguni 1166 m2 ehk ca 52,88%.

Detailplaneeringu järgi on hoonete suurim lubatud hoonealune pindala 550 m2 (355 m2

üksikelamu, 120 m2 abihoone ja 75 m2 kaetud rajatised) ehk 24,9%. Seega seadustavad

ehitusload Mähe-Kaasiku tee 42 krundi suuremas ulatuses täis ehitamist kui detailplaneering

seda kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseadus (PlanS v.r) § 9 lg 4 p 3 alusel võimaldab.

Kaebaja toob välja, et detailplaneeringu järgi võib üksikelamu suurim ehitusalune pindala olla

355 m2, kuid ehitusregistri andmete järgi on üksikelamu ehitusalune pindala koguni 386,6 m2.

Detailplaneeringu järgi võib abihoone suurim ehitusalune pindala olla 120 m2, ehitusregistri

andmete (tl 41, I kd) järgi on aga abihoone ehitusalune pind koguni 130,6 m2. Seega ei ole

08.10.2013 üksikelamule ja abihoonele väljastatud ehitusload ilmselgelt kooskõlas kehtiva

detailplaneeringuga.

Lisaks eelnevale toob kaebaja välja, et ehitusprojekti ja detailplaneeringu vahel on veel mitmeid

vastuolusid: 1) detailplaneeringu joonisel on elamu ja abihoone seadustatav terrassiosa näidatud

planeeritava terrassina, ehitusprojektis aga olemasoleva kaetud terrassiosana ehk varikatusena.

2) detailplaneeringu joonisel ja ehitusprojekti asendiplaanil on tänava kaitsevöönd näidatud

detailplaneeringul väljaspool abihoonet, ehitusprojekti joonisel lõikab aga olemasoleva

abihoonesse.

Kaebaja märgib, et Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-59-13 seisukohtadest nähtub, et kuivõrd

majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.12.2002 määrus nr 69 on kehtestatud EhS v.r § 26

lg-s 4 sätestatud delegatsiooninormi alusel ning EhS v.r § 26 reguleerib ehitusloale esitatavaid

nõudeid, tuleb majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.12.2002 määrust nr 69 ehituslubade

väljastamisele suunatud haldusmenetluses imperatiivselt arvestada. Ehituslubade andmise ajal

kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.12.2002 määruse nr 69 § 17 lg 1 sätestas,

et ehitise ehitisealune pind on ehitise horisontaalprojektsiooni pind, mille hulka arvatakse ka

ehitise väljaulatuvad osad ning sammastel olev ehitise osa. On ilmne ning vaidlust ei saa olla

küsimuses, et 24.12.2002 määruse nr 69 § 17 lg 1 alusel arvatakse ehitisealuse pinna hulka ka

terrassid.

Ehitusload, mis on vastuolus 24.12.2002 määruse nr 69 § 17 lg-s 1 sätestatuga, ei ole

seaduslikud ega põhjendatud.

Kaebaja märgib, et vastustaja on väitnud, et ta on ehituslubade väljastamisel juhindunud

Tallinna linna ehitusmääruse § 2 p-st 11, mis on oma sisult vastuolus 24.12.2002 määruse nr 69

§ 17 lg-ga 1 ning seetõttu vastuolus PS § 154 lg-ga 1 ning legaliteedi põhimõttega (PS § 3 lg 1)

(vt ka Riigikohtu lahend nr 3-4-1-14-04 p 17).

Nii ei saanud ka Tallinna linn ehitusmääruse § 2 p-s 11 sisustada ehituslubade andmise

menetluse puhuks ehitisealust pindala teistmoodi kui majandus- ja kommunikatsiooniminister

seda 24.12.2002 määruse nr 69 § 17 lg-s 1 oli juba varasemalt teinud. Vastustaja võis sellisest

Tallinna linna ehitusmääruse § 2 p 11 sõnastusest lähtuda detailplaneeringu menetluses, kuid

ehituslubade andmisele suunatud menetluses on vastustaja seotud 24.12.2002 määruse nr 69 §

17 lg-s 1 sätestatuga, nagu nähtub Riigikohtu seisukohtadest.

Arvestades, et vastustaja poolt 08.10.2013 väljastatud ehitusload on vastuolus kehtiva

detailplaneeringuga, sh on Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistu hoonestatud suuremas ulatuses, kui

seda detailplaneering võimaldab, on õigusvastased ka kasutusload nr 14571 ja 14573.

Arvestades, et ehitusprojekt ei vasta detailplaneeringule, oleks vastustaja EhS v.r § 33 lg 3

alusel pidanud keelduma ka kasutuslubade väljastamisest. Vastustaja on kasutusload nr 14571

ja 14573 väljastanud EhS v.r § 33 lg-t 3 oluliselt rikkudes.

6.2. Kaebaja toob välja, et puudub EhS v.r § 23 lg 5 alusel nõutav Mähe-Kaasiku tee lõigu T-1

kaasomanike I. H., P. Š., L. T. ning E.E. nõusolek, väljastamaks ehitusluba Mähe-Kaasiku tee

42 kinnistu hoonete teenindamiseks vajalikele tehnovõrkudele (liitumispunktideni), mis jäävad

osaliselt Mähe-Kaasiku tee lõik T-1 kinnistule. Seega oleks vastustaja pidanud kaebaja arvates

EhS v.r § 24 lg 1 p 5 või 6 alusel keelduma ehituslubade väljastamisest. Seetõttu oleks vastustaja

pidanud EhS v.r § 33 lg 3 alusel keelduma ka kasutuslubade nr 14571 ja 14573 väljastamisest.

Kaebuse esitaja viitab, et kinnisasja omaniku nõusolek tehnovõrgu või rajatise talumiseks saab

olla vaid notariaalselt tõestatud vormis, s.o avaldatud vastava nõusolekuna servituudi (nt isiklik

kasutusõigus) seadmise lepingus (nt AÕS § 173 lg 1 alusel peab reaalservituudi seadmiseks

vajalik asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud).

Kaebuse esitaja väidab, et mitte ükski Mähe-Kaasiku tee lõik T-1 omanik pole andnud

notariaalselt tõestatud nõusolekut Mähe-Kaasiku tee lõik T-1 kinnisasjale tehnovõrgu või -

rajatise ehitamiseks.

Lisaks viitab kaebuse esitaja asjaolule, et AÕS § 74 lg 1 sätestab, et kaasomandis olevat asja

võib võõrandada või koormata, samuti asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta

ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel. Seega isegi kui oleksid ¾ kaasomanike notariaalselt

tõestatud nõusolekud, siis kaebuse esitaja nõusolek puudub ikkagi, mis aga välistab

kaasomandis oleva kinnistu kui terviku käsutamise ja nõusoleku andmise.

Kolmandaks märgib kaebuse esitaja, et Mähe-Kaasiku tee lõik T-1 kinnistu kaasomanikelt pole

küsitudki nõusolekut antud kinnistule tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks. Kaebuse esitaja

esitab kohtule vastustaja 16.05.2013 kirjad Mähe-Kaasiku tee lõik T-1 kinnistu kaasomanikele,

millest nähtub, et vastustaja on küsinud isikutelt vaid seda, et kas kellelgi on vastuväiteid

ehitusprojekti kohta. Vastustaja pole küsinud Mähe-Kaasiku tee lõik T-1 kinnistu

kaasomanikelt nõusolekut antud kinnistule tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks.

Kaebaja arvates on seega on täielikult põhjendamatud vastustaja seisukohad, mille kohaselt on

¾ kaasomanikest EhS v.r § 23 lg 5 kohase nõusoleku andnud. Avalik-õigusliku aktiga ei ole

lubatud ette näha võõra kinnisasja kasutamist, veel vähem sellele ehitamist. Selline lahendus

toodaks vaid uusi vaidlusi, kuivõrd naaberkinnistu omanikul ei ole kohustust tema kinnistule

ehitatud rajatisi taluda. Seejuures on kinnistuomanikul õigus ebaseaduslike rajatiste

eemaldamise nõude esitamiseks (mida on kinnitanud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-101-

12).

Tegevus, mis seisneb trasside paigaldamises võõrale maale, on selgelt õigusvastane ning rikub

kaebuse esitaja omandiõigust. Nõusolekut selliseks tegevuseks anda ei saa. Ka väärib

märkimist, et ebaseaduslikult juba teostatud ehitustööd on dokumenteerimata ning teadmata on

see, kas rajatud ühendused on ohutud ning vastupidavad.

6.3. Kaebaja leiab, et Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistul asuvate ehitiste 08.10.2013 ehituslubadega

tagantjärele seadustamine on põhjendamatu, kusjuures vastustaja on rikkunud kaalutlusõigust

ega ole haldusaktide andmisel arvestanud naaberkinnistul asuvate ehitiste omanike huvidega

(sh kaebuse esitaja huvidega).

Ebaseaduslike ehitiste seadustamine on võimalik vaid erandlikel asjaoludel, mida käesoleval

juhul ei esine. Käesoleval juhul ehitusluba seadustab Mähe-Kaasiku tee 42 ja 48 kinnistutele

ebaseaduslikult ehitatud hooned. Arvestades hoonete rajamise asjaolusid – ehitamine toimus

kehtiva ehituskeelu ajal, kuna ehitiste omanikule oli tehtud ettekirjutus ehitustegevuse

peatamiseks, hoone asus ehitamise ajal sotsiaalmaal, kus ehitustegevus ei olnud lubatud.

Arvestades hoonete arvu ning mahtu, on ehitusloa väljastamisel põhjendamatu lähtuda ja

oluliseks pidada vaid kolmanda isiku huve.

Avalikes huvides on vältida omavolilist, ilma ehitusloata ehitamist ja tagada kehtivate seaduste

täitmine. Olukorras, kus ehitusluba väljastatakse n-ö tagantjärele selliselt, et ebaseaduslikud

ehitised seadustatakse täies ulatuses, ei saa ega tohi ebaseadusliku ehitaja huvid olla

kaalukamad, kui avalik huvi tagada seaduslikkuse maksmapanek.

Kaebuse esitaja leiab, et ebaseadusliku ehitustegevuse seadustamine riivab ühiskonnaliikmete

õiglustunnet ja sellele probleemile ei saa läheneda üksnes ühe isiku subjektiivsete õiguste kaitse

kaudu. Riigikohus on leidnud, et ühiskonna õiglustunne ja kohtusüsteemi efektiivne toimimine

on väärtused, millega võib õigustada põhiõiguste piiramist (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas nr

3-1-3-10-02).

Kaebaja toob välja, et ehitusloa alusel seadustatavad hooned varjavad vaate kaebuse esitajale

kuuluvalt kinnistult. Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistul asuv suurem eluhoone on sedavõrd suur, et

see varjab kaebuse esitaja vaadet tema omandis olevalt kinnistult ning vähendab ka oluliselt

kinnistule pääsevat valgust. Kaebuse esitaja kinnistu poolt vaadatuna on Mähe-Kaasiku tee 42

kinnistul asuv hoone ca 22,5 m laiune, kusjuures Mähe-Kaasiku tee 42 ja Mähe-Kaasiku tee 46

kinnistu piir ise on ca 37.5 m. Seega on enam kui pool kinnistu piirist varjatud 2-korruselise

hoonega. Lisaks suuremale hoonele on Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistul veel abihoone, mis

varjab vaate ülejäänud osas. (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-42-03 p-s 18 ja nr 3-3-1-25-02

p-s 21.

Ehitusloa väljastamine rikub PS § 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet. Kaebuse esitaja

on seisukohal, et Mähe-Kaasiku tee 42 ja 48 kinnistutele ehitusloa väljastamine esitatud

ehitusprojekti alusel ei ole võimalik, sest kinnistule tuleks lubada ehitusõigust vaid ulatuses,

mis riivaks kaebuse esitaja õigusi proportsionaalsemas, st väiksemas ulatuses. Ilmselgelt

ebasobiva või mittevajaliku abinõu korral on proportsionaalsuse kontrollimine järgmistel

astmetel tarbetu (vt Riigikohtu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-143-03 p 20).

Isikul peab olema võimalus ette näha, millises ulatuses hoonestatakse tema kõrvalkinnistu, st

kui lähedale kinnistu piirist tuleb ehitis, kui suure osa kinnistu pindalast see hõlmab, kus see

täpsemalt paiknema hakkab. Vastupidine olukord ei oleks kooskõlas PS § 11 ja 32 sätestatud

põhimõtetega.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja on ehituslubade väljastamisel rikkunud jämedalt

kaalutlusõigust. Käesoleval juhtumil puuduvad vastustaja 11.10.2013 kirjas ja ka 08.10.2013

ehituslubades kui haldusaktides: 1) võimalikud argumendid-kaalutlused, miks võiks keelduda

ehituslubade väljaandmisest. Vastustaja pole ehituslubade väljastamisest keeldumise

võimalusele mõelnudki, vaid on üritanud otsida põhjendusi ehituslubade väljaandmise kasuks;

2) milliseid positiivseid või negatiivseid tagajärgi üks või teine lahendusvariant (ehituslubade

andmine vs nende andmisest keeldumine) erinevatele isikutele (kaebuse esitaja vs kolmas isik)

kaasa toob või võib kaasa tuua; 3) erinevate isikute (kaebuse esitaja ja kolmas isik) õiguspärased

huvid; 4) põhjendused-kaalutlused, miks kaaluvad ehitusloa väljaandmist toetavad argumendid

tugevalt üle ehitusloa väljastamisest keeldumise kasuks rääkivad argumendid.

Seega on vastustaja kaalutlusõigust teostanud meelevaldselt ja ühekülgselt, jättes kaalumata

ehituslubade väljastamise vastu kõnelevad argumendid. Kaebuse esitaja on seisukohal, et

kolmandale isikule väljastatud ehituslubade õigusvastasus on tõendatud.

6.4. Kaebaja leiab, et kasutuslubade väljastamise taotlused olid puudulikud, mistõttu oleks

vastustaja pidanud kasutuslubade väljastamise ajal kehtinud EhS v.r § 34 lg 1 p 4 alusel

kasutuslubade väljastamisest keelduma. Seega tuleb kasutusload tühistada.

EhS v.r § 36 lg 1 p 2 kohaselt sisalduvad kasutusloa taotluses ehitise asukoha aadress,

katastritunnus, koordinaadid ja ehitise nimetus ning olemasolu korral ehitise riikliku

ehitisregistri kood ja ehitusloa number. EhS v.r § 33 lg 2 p 3 alusel tuleb kasutusloa taotlusega

koos esitada lisaks ehitusprojektile ehitamise tehniliste dokumentide originaalid (ehk ka

teostusjoonis) või dokumendi väljastaja, ehitustoote importija, ehitise omaniku või kohaliku

omavalitsuse kinnitatud koopiad. Vastustaja on esitanud temale esitatud kasutusloa taotlused

kohtule 11.11.2014 kaebuse vastuse lisades tl 115-120 pöördel, II kd.

Kaebuse esitaja viitab, et kolmanda isiku poolt vastustajale esitatud kasutuslubade taotluse p-s

14 on märgitud, et koordinaadid L-EST koordinaatsüsteemis on esitatud eraldi vormil alates

jrk 1 kuni jrk 1. Tegelikkuses on vormil 1 esitatud hoopis ehitise olulised tehnilised andmed,

mis ei sisalda koordinaate. Sellest järeldub omakorda, et ehitisel faktiliselt puudub teostusjoonis

(geodeetiline alusplaan), kus on ära näidatud hoonete paiknemine krundil, kaugused piiridest

jne. Teostusjoonise kui ehitamise tehnilise dokumendi olemasolu on nõutav EhS v.r § 31 lg 2

p 11 alusel.

Olukorras, kus kolmanda isiku kasutuslubade taotlusest puudusid EhS v.r § 36 lg 1 p 2 alusel

nõutavad ehitiste koordinaadid ning kasutusloa taotlusele pole lisatud teostusjoonist, pidi

vastustaja EhS v.r § 34 lg 1 p 4 alusel keelduma kasutuslubade väljastamisest.

6.5. Kaebaja väidab, et vastustaja on kasutuslubade nr 14571 ja 14573 väljastamisele suunatud

haldusmenetluses

jätnud

täitmata

ärakuulamiskohustuse,

millele

korrespondeerib

menetlusosaliste PS §-st 14, 24 lg-st 2, §-st 10 ja EIÕK art 6 lg 1 ja lg 3 p-dest c ja d tulenev

absoluutne õigus olla ära kuulatud, täielikult teostamata, mistõttu vastustaja on oluliselt

rikkunud kaebeja ärakuulamisõigust. Seega on vaidlustatavad kasutusload õigusvastased.

Ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu pole võimalik tagantjärele veenduda, kas kolmandale

isikule kasutuslubade andmisel on kaalutud kõiki argumente. Hea halduse põhimõttest

tulenevalt kannab õiguspärase haldusmenetluse läbiviimise riisikot üksnes vastustaja (vt 3-3-1-

85-06).

6.6. Vastustaja on kasutuslubade nr 14571 ja 14573 väljastamisel oluliselt rikkunud EhS v.r §

32 lg-t 1, jättes kontrollimata, kas kolmanda isiku ehitised üldse vastavad neile ettenähtud

nõuetele. Paikvaatluse käigus teostatud mõõdistused tõendavad, et kolmanda isiku elumajana

kasutatav ehitis ei vasta ehitusprojektile.

Mõõdistamise tulemused kinnitavad, et Mähe-Kaasiku tee 42 ehitise eelprojektis ettenähtud

likvideeritav müüriosa ei ole täies osas likvideeritud. Projekti järgi pidi müüri osa jääma 40 cm

(vt tl 49, III kd), tegelikult on järgi 81 cm (vt tl 51, III kd).

Sealjuures esitas kaebuse esitaja 13.02.2015 kohtule ka fotod, milledelt nähtuvalt antud

müüriosa vähendati alles 2015. aasta veebruaris ehk pärast 09.12.2013 kasutusloa väljastamist.

Seega oli kasutusloa väljastamise ajal antud müüri osa pikem kui 81 cm, kuigi projekti järgi on

nõutav 40 cm. Antud müüri osa varjab kaebuse esitaja kinnistult mere poole avanevat vaadet

(vt fotod tl 186-187, II kd). Järelikult ei ole Mähe-Kaasiku tee 42 ehitis ehitatud vastavalt

ehitusprojektile ning ehitise kasutusluba on väljastatud õigusvastaselt ja tuleb tühistada.

Kaebaja arvates väärib märkimist asjaolu, et kaebuse esitaja on juba varasemalt korduvalt

juhtinud vastutaja tähelepanu asjaolule, et ehitise müüriosa ei vasta ehitusprojektile. Sellele

vaatamata ei pööranud vastustaja ehitise ehitusprojektile vastavuse küsimusele kasutusloa

väljastamisel vähimatki tähelepanu. Järelikult on vastustaja teadlikult väljastanud õigusvastase

kasutusloa kolmanda isiku ehitisele.

6.7. Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 9103,50

eurot sh riigilõivud summas 75 eurot vastavalt kaebaja poolt kohtule esitatud menetluskulude

nimekirjale (tl 84-109, III kd).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja palub jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kohtukulud kaebaja kanda.

Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

7.1. Vastustaja leiab, et ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Kaebaja on olnud kaasatud Mähe-

Kaasiku tee 42 krundiga seotud menetlustesse juba alates ehitusjärelevalve menetlusest 2008.

aastal. Nimetatud krundiga seoses on kohtute menetluses olnud viis erinevat kohtuasja ning

vastustajale on kaebaja vastuväited ammu selgeks saanud. Vaatamata sellele kaasas Tallinna

Linnaplaneerimise Amet (TLPA) kaebaja ka vaidlustatud ehituslubade andmise menetlusse.

16.05.2013 kirjaga nr 4-3/1045-1 (tl 90, II kd) teavitas vastustaja kaebajat võimalusest esitada

arvamus ja kirjalikud vastuväited Mähe-Kaasiku tee 42 ehitusprojektile. Kaebaja esitas

vastuväited 29.05.2013 ning taotles 12.06.2013 koopiaid ehitusloa taotlusest ja selle lisadest

ning K-Projekt AS-i tööst nr 12126 situatsiooniskeemi, asendiplaani, abihoone põhiplaani,

piirdeaia joonise ja vundamentide plaaniga.

TLPA 28.06.2013 kirjaga nr 4-3/1045-6 (tl 91, II kd) teatas vastustaja kaebaja esindajale, et

amet vastab esitatud vastuväidetele, kui kõnealuse ehitusloa väljastamine või väljastamisest

keeldumine on otsustatud.

17.07.2013 esitas kaebaja esindaja täiendava seisukoha Mähe-Kaasiku tee 42 ehitusprojekti

ning ehitusloa väljastamise taotluse osas.

11.10.2013 kirjaga nr 4-3/1045-8 (tl 92-94 pöördel, II kd) teavitas TLPA kaebaja esindajat

ehituslubade väljastamisest ning põhjendas, miks kaebaja kõigi vastuväidetega ei arvestatud.

Eeltoodust tulenevalt viis vastustaja menetluse läbi õiguspäraselt ning ainuüksi asjaolu, et

kaebaja kõiki ettepanekuid ja vastuväiteid ei arvestatud, ei tähenda, et kaebaja on jäetud ära

kuulamata või, et kaalutlusõigust on teostatud vigaselt.

Kasutuslubade menetluses teavitati E.E.t TLPA 22.11.2013 kirjaga nr 4-4/1045-9, et tal on

võimalik tutvuda Mähe-Kaasiku tee 42 elamu ja abihoone kasutusloa taotluse ja dokumentidega

ning esitada oma arvamus või vastuväited 04.12.2013 (tl 62, II kd). Nimetatud kiri saadeti

kaebajale lihtkirjana samal viisil kui kaebajat teavitati ka ehitusprojektiga tutvumise

võimalusest mais 2013. Vaatamata saadetud teatele kaebaja TLPA-le enda arvamust ei

esitanud.

Isegi kui kaebaja ei ole TLPA viidatud kirja kätte ei saanud, ei mõjutanud see kuidagi

kasutuslubade väljastamist. Kaebuse esitaja on varasemalt – nii detailplaneeringu menetluses

kui ka ehituslubade väljastamise menetluses esitanud enda arvamuse ja vastuväited Mähe-

Kaasiku tee 42 kinnistule püstitatud hoonete osas. Oluline on seejuures, et kasutuslubade

tühistamise kaebuses ei sisaldu uusi asjaolusid ega vastuväiteid, mida kaebaja ei oleks juba

varasemalt esitanud. Seega oli vastustajale kasutuslubade menetlemisel teada kõik olulised

asjaolud, et langetada põhjendatud otsus.

7.2. Vastustaja on seisukohal, et vastuolu detailplaneeringuga ei ole. Samuti jääb vastustajale

arusaamatuks, milles seisneb kaebaja subjektiivsete õiguste riive.

Vastustaja leiab, et kaebaja on soovinud kohut eksitada, jättes eristamata mõisted „ehitise

ehitisealune pind“ ja detailplaneeringus antud „hoonete ehitusalune pind“ (vt ka Riigikohtu

lahend nr 3-3-1-59-13). Mõiste „ehitise ehitisealune pind“ tuleneb MKMi 24.12.2002

määrusest nr 69 „Ehitise tehniliste andmete loetelu“ ning määruse kohaselt on see defineeritud

kui ehitise horisontaalprojektsiooni pind, mille hulka arvatakse ka ehitise väljaulatuvad osad

ning sammastel olev ehitise osa. Seega loetakse ehitusregistrisse kantud ehitisealuse pinna

hulka lisaks hoone enda alusele pinnale ka varikatuseta terrassid ning väline basseiniosa.

Detailplaneeringus antud ehitusõiguse näitajates ei ole aga silmas peetud kõikide ehitiste

ehitisealust pinda, vaid hoonete ehitusalust pinda. PlanS v.r § 9 lg 4 p 3 kohaselt määratleb

ehitusõigus „hoonete suurima lubatud ehitusalune pindala“. Tallinna linna ehitusmääruse

§ 2 p 11 järgi on „hoone ehitusalune pindala“ hoone horisontaalprojektsiooni pind sokli

kõrguselt välimiste mõõtmete järgi. Hoone ehitusaluse pindala hulka arvatakse konsoolsete,

sammastele toetuvate ja väljaulatuvate kaetud hooneosade alune pind ning hoone alla jäävate

läbisõitude ala. Arvesse ei võeta hoone osi, mis ei ulatu maapinnast välja, katmata välistreppe,

keldrite valgusšahte, kõnnitee või maapinna kohal olevaid varikatuseid, räästaid jms.

Seega ei arvestata hoone ehitusaluse pindala hulka varikatuseta terrasse ja katmata trepiosasid,

kuigi neid on arvestatud ehitise ehitisealuse pinna hulka. Antud juhul on „ehitisealuse pinna“

arvestuses elamuga seoses lisaks 40,9 m2 varikatuseta terrasse ja 10,7 m2 basseiniosa ning

abihoonega seoses 20,8 m2 ulatuses varikatuseta terrass ja 0,9 m2 ulatuses katmata trepiosa. Kui

need hooneteväliste katmata ehitiste pindalad lahutada ehitisregistrisse kantud ehitisealusest

pinnast, puudub hoonete enda pindalade ja detailplaneeringus lubatud hoonete pindala vahel

vastuolu.

Vastustajale jääb arusaamatuks ka asjaolu, kuidas katmata terrassi või trepiosa suurus või

teekaitsevööndi ulatus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja ei ole neid väiteid ka

kuidagi oma õiguste rikkumisega seostanud.

Halduskohtusse pöördumise õigus on seotud kaebaja õiguste kaitsega, mitte abstraktse ja

kõikehõlmava õiguspärasuse kontrolliga. Kaebaja on käsitlenud detailselt elamu ja abihoone

terrassiosa katust varikatusega ning tänava kaitsevööndi paiknemist abihoone suhtes. Sellised

ehituslikud detailid ei paikne kaebaja kinnistult vaadates isegi vahetus vaateulatuses ja ei

mõjuta mingil moel kaebaja kinnistu kasutamist. Kaebaja ei ole oma subjektiivsete õiguste

rikkumist ka mingil moel tõendanud. Tegemist on asjaoludega, millega kaebaja ei saa

kaebeõiguse piire arvestades kasutuslubade tühistamise taotlust põhistada.

Kaebaja on kaebuses oma õiguste rikkumise osas viidanud veel vaate muutumisele ja

päikesevalguse ligipääsule. Riigikohus on haldusasja 3-3-1-29-10 lahendi punktis 32

selgitanud, et pelgalt miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine pole subjektiivsed õigused,

mida isik saaks kaitsta ehitusloa tühistamise menetluses ning oluline on analüüsida konkreetsel

juhul ehitamisega kaasnevaid mõjutusi. Seega ei saa puhtalt väited vaate muutumise osas

kõrvalkrundile olla aluseks subjektiivsete õiguste rikkumisele.

7.3. Vastustaja leiab, et ehitise nõuetele vastavuse kontroll on nõuetekohaselt läbi viidud.

Igasugune alus puudub kaebaja väitel nagu ei oleks vastustaja kasutuslubade väljastamisel

kontrollinud, kas kolmanda isiku ehitis vastab sellele ettenähtud nõuetele.

TLPA selgitab, et on Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistule püstitatud hooneid ning nende vastavust

ehitisele esitatavatele nõuetele korduvalt kontrollinud. Kohtule teadaolevalt on selleks

Ehitusekspertiisibüroo OÜ poolt 2012. aasta novembris koostatud ka vastav hinnang

(vt haldusasi 3-13-184). Kasutusloa menetluse käigus kontrollis ehitise vastavust õigusaktidega

sätestatud nõuetele kohapeal ameti ehituskontrolli osakonna peaspetsialist Märt Ilus, samuti on

hooneid inspekteerinud Päästeameti esindaja. Kasutusluba on väljastatud ehitusseaduses

sätestatud dokumentide alusel ning ehitistel ei ole puudusi, mis annaksid aluse kasutusload

tühistada (vt ka tl 115-153, II kd).

7.4. Tehnovõrkudega seonduva osas selgitab vastustaja järgmist. Kuna põhitrassid on rajatud

tänava alla Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistu poolsesse serva, on vaidlusaluseks küsimuseks

maapinnas kulgev paarikümne sentimeetri kuni 1 meetri pikkune lõik tänavatrassist kuni Mähe-

Kaasiku tee 42 kinnistu piirini.

Kaebuses käsitletud trasside näol tegemist olemasolevate 2006. aastal rajatud trassidega, mille

rajamiseks täiendavaid ehitustöid teha vaja ei ole.

Samuti näeb kehtestatud detailplaneering ette vee-, kanalisatsiooni- ja drenaažitorustikega ning

sidekanalisatsiooniga liitumise tänavamaa kinnistult Mähe-Kaasiku tee lõik T-1. Ehitusprojekti

on muuhulgas kooskõlastanud vastavad võrguettevõtjad AS Tallinna Vesi ja Elion Ettevõtted

AS. Lisaks on trasside projekteerimise tänavamaale kooskõlastanud tänavamaa kaasomanikud

I. H., L. T. ja P. Š. Seega on olemas tänavamaa ¾ mõttelise osa kaasomanike kooskõlastus.

Vastustaja märgib, et seadusest ei tulene nõuet, et haldusmenetluses esitatavad nõusolekud

peaksid olema notariaalselt tõestatud vormis ning samuti ei ole nõutav, et ehitusloa

väljastamiseks peaks olema juba tekkinud talumiskohustus võõra kinnisasja kasutamiseks

asjaõiguslikus mõttes, näiteks olema seatud reaalservituut.

Olemasolevaid trasse kajastavale ehitusprojektile väljaantud ehitusluba, mille alusel

täiendavaid ehitustöid ei teostata, ei saa põhimõtteliselt kaebaja õigusi rikkuda. Seetõttu ei riku

selline ehitusluba ka antud juhul kaebaja kui kaasomaniku õigusi. Vaidlus tehnorajatise

talumiskohustuse üle on aga tsiviilõiguslik küsimus, mis ei kuulunud lahendamisele ehitusloa

väljaandmise menetluses.

Vastustaja märgib, et kasutusloa väljastamine ei anna tehnorajatise omanikule kinnistu

kasutamise õigust ning ei saa seega iseseisva haldusaktina kinnistu omaniku õigusi rikkuda.

Vaidlus puudub selles, et tehnorajatised paiknesid Mähe-Kaasiku tee lõik T-1 kinnistul enne

ehituslubade ja kasutuslubade väljastamist ja on rajatud juba 2006. aastal. Elamu ja abihoone

kasutusloa kehtivus ei saa mõjutada tehnorajatiste faktilist paiknemist Mähe-Kaasiku tee lõik

T-1 kinnistul ega kaebaja subjektiivseid õigusi kinnistu omanikuna.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

8. Kolmas isik leiab, et nii ehitus- kui ka kasutusload on õiguspärased, millest tuleneval tuleb

kaebus jätta tervikuna rahuldamata.

8.1. Kolmas isik toob välja, et pooltel on esimene vaidlusalune küsimus selles, kas hoonestuse

suurus vastas detailplaneeringule. Detailplaneeringus oli seatud maksimaalne „hoonealune

pindala“ ning tõusetunud on küsimus selle tingimuse sisustamises. Kolmas isik leiab, et kuivõrd

„hoonealune pindala“ ja „ehitisealune pindala“ on erinevalt sisustatud mõisted, siis nad ei saagi

anda ega peagi andma ühesugust tulemust. Kolmas isik on seisukohal et detailplaneeringus

kasutatud mõistetele tuleb anda selline sisu, nagu sellele anti detailplaneeringu koostamisel.

Sellest tuleb juhinduda ka ehitusloa väljastamisel. Kui ehitusloa taotluse menetluses hinnatakse

ehitusprojekti kooskõla detailplaneeringuga, siis tuleb kontrollida projekti vastavust nendele

tingimustele, mida detailplaneering sätestab. Detailplaneering ei sätesta „ehitusaluse pinna“

tingimust, vaid sätestab „hoonealuse pinna“ tingimuse. Seejuures detailplaneeringus

määratletud hoonealuse pindala mõistet ei saa hakata sisustama nagu mõnda teist sarnast, kuid

siiski veidi erinevat mõistet. Ehitusprojektis ettenähtud hoonete hoonealune pind vastab

detailplaneeringu ettenähtud hoonealuse pinna piirmäärale. Kuna ehitisealuse pinna tingimust

detailplaneering ei sätesta, siis ei saa ehitusprojekt olla selles osas ka detailplaneeringuga

vastuolus.

Hilisemas menetluses ei ole kaebaja kolmanda isiku arvates muid sisulisi väiteid esitanud, mis

võiks viidata, et ehitusprojekt ja ehitusluba oleks mingis punktis detailplaneeringuga vastuolus.

Ehitiste üldine paigutus, lahendus ja suurus tuleneb piisavalt detailselt juba detailplaneeringust,

mis on läbinud põhjaliku kohtuliku kontrolli ja tunnistatud õiguspäraseks. Detailplaneeringus

ettenähtud lahendusi ei saa vaidlustada ehitusloa ja kasutusloa peale esitatud kaebuse alusel

toimuvad halduskohtumenetluses.

8.2. Kaebaja on oma subjektiivsete õiguste rikkumist kaebuses põhjendanud väitega, nagu

varjaks kolmanda isiku kinnistul olevad hooned tema vaadet merele ning vähendaks loomuliku

päikesevalguse langemist kaebaja kinnistule. Kolmas isik toob välja, et kasutusload on

väljastatud hoonetele, mis vastavad kehtivale detailplaneeringule. Detailplaneeringule vastava

hoone püstitamine ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, sealhulgas ootust vaatele merele

(mis ei saakski kolmanda isiku hinnangul olla õiguslikult kaitstav subjektiivne õigus) ning

kaebaja ootust kinnistule langeva päikesevalguse osas. Haldusasjas nr 3-10-3293 jõudis ka

Tallinna Halduskohus püstitatud ehitisi ning detailplaneeringu tingimusi hinnates järeldusele,

et kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole seoses loomuliku valguse vähenemisega ning vaate

muutumisega rikutud.

Kolmas isik leiab, et kaebaja väited vaate varjamise kohta on põhjendamatud. Kolmanda isiku

hoone ehitamine ei halvendanud kaebaja vaadet. Kõnealune krunt ei olnud ka varem tühi ning

kolmanda isiku ehitis pigem parandab vaadet võrreldes vanade ehitistega nagu näiteks laut ja

kasvuhoone. Kaebaja väide selle kohta, et kolmanda isiku eluhoone moodustab veidi üle poole

kinnistu piirist, ei ole asjakohane. Põhjendamatu on ka kaebaja väide, nagu varjaks abihoone

samuti kaebaja vaadet. Abihoone on eluhoonest oluliselt madalam. Ühtlasi on abihoone

ehitatud vana elumaja kohale, millel oli viilkatus ning mis ulatus oluliselt kõrgemale. Seega on

kolmas isik selles osas kaebaja vaadet pigem parandanud.

8.3. Linnas elades ei saa kaebaja eeldada, et naaberkinnistud hoonestatakse või siis vastavalt ei

hoonestata ainult tema soovide järgi. Linnas on eeldatav, et kinnistud elurajoonis hoonestatakse

elumajadega. Käesoleval juhul on maja täielikult vastavuses nii üldplaneeringu kui

detailplaneeringuga.

Siinkohal

märgib

kolmas

isik,

et

igasugused

vastuväited

detailplaneeringule on eelnevalt esitatud kohtumenetluses detailplaneeringu tühistamise

küsimuses haldusasjas 3-10-3293, kus kohtud jätsid kaebaja kaebuse rahuldamata ning

detailplaneeringu jõusse.

Kaebaja on välja toonud Riigikohtu 26.11.2002 lahendist 3-3-1-64-02, et ehitusluba ei tohi

anda, kui see põhjustab ebaõiglaselt suure kahju naabrile. Käesoleval juhul ei ole kuidagi

tõendatud üleüldse kaebajale kahju tekkimine, rääkimata ebaõiglaselt suure kahju tekkimisest.

Tegemist on elurajoonis väga tavapärase kahekorruselise elumajaga, mis on ka selle konkreetse

elurajooni üldpilti silmas pidades ehitatud sobivalt lamekatusega ning on oluliselt madalam

kaebaja majast. Sellistel tingimustel jäävad arusaamatuks kaebaja väited tema vaate ja

päikesevalguse varjamisest. Kuna nimetatud asjaolud on ka tõendamata, ei ole kaebaja sisuliselt

tõendanud oma subjektiivsete õiguste riivet, mis annaks talle aluse ehitus ja kasutuslubade

vaidlustamiseks.

Kaebaja viited Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-25-02 ja 3-3-1-42-03 ei ole asjakohased, kuna

viidatud lahendite puhul on määravaks olnud oluline mõju ja oluline kahju kaebaja õigustele.

Kuivõrd praegusel juhul ei ole kaebaja veenvalt tõendanud üleüldse kahju tekkimist ja oma

subjektiivsete õiguste rikkumist, on välistatud oluline või ebaõiglaselt suur kahju. Antud juhul

ei ole heaks võrdluseks kaasus, kus isiku maja kõrvale ehitati suur ärihoone, mis oli majale ka

niivõrd lähedal, et takistas loomuliku valguse ligipääsu, sest käesolevas asjas on tegu

elumajaga, mis on lisaks ka madalam kaebaja enda eluhoonest ning asub sellest planeeringuga

lubatud kaugusel.

8.4. Kolmas isik leiab, et ka teised kasutuslubade tühistamist põhistavad kaebaja väited ei ole

kaebaja poolt subjektiivsete õiguste rikkumisega seostatud.

Näiteks on kaebaja esitanud väited ehitusprojekti ja detailplaneeringu vastuolude kohta,

käsitledes detailselt elamu ja abihoone terrassiosa katust varikatusega ning tänava kaitsevööndi

paiknemist abihoone suhtes. Sellised ehituslikud detailid ei paikne kaebaja kinnistult vaadates

isegi vahetus vaateulatuses ja ei saaks mingil moel mõjutada kaebaja kinnistu kasutamist.

Kaebaja ei ole oma subjektiivsete õiguste rikkumist ka mingil moel tõendanud. Tegemist on

asjaoludega, millega kaebaja ei saakski kaebeõiguse piire arvestades kasutuslubade tühistamise

taotlust põhistada.

Kaebaja kaebeõigus ei saa kasutuslubade vaidlustamisel hõlmata püstitatud ehitise mistahes

aspektide õigusliku kontrolli taotlemist. Halduskohtusse pöördumise õigus on seotud kaebaja

õiguste kaitsega, mitte abstraktse ja kõikehõlmava õiguspärasuse kontrolliga. Samuti ei saa

kaebaja taotleda kasutuslubade tühistamist mistahes detailplaneeringu ja ehitusprojekti

vahelisele pisierinevusele tuginedes (kui selliseid erinevusi esineks – mida kolmas isik ei

mööna).

Kolmanda isiku hinnangul tuleb eristada kaebaja poolt subjektiivsete õigustega rikkumisega

tõendatult seostatud argumente ning jätta kaebuse lahendamisel arvesse võtmata asjaolud,

millel ei saaks ka nende tõendatust eeldades olla seost kaebaja subjektiivsete õiguste

rikkumisega.

Lisaks leiab kolmas isik, et kuna on vaidlustatud kahele erinevale ehitisele väljastatud

kasutusluba, tuleb eristada kaebuse väiteid, sõltuvalt sellest, millist hoonet need puudutavad.

Kolmandale isikule jääb kaebusest täiesti arusaamatuks, kuidas on kaebaja õiguste kaitsega

seotud kaebuse osa, mis puudutab abihoonele väljastatud kasutusluba.

Käesolevalt ei saa kaalu olla kaebaja üldsõnalistel väidetel seaduslikkuse maksmapaneku

tagamisel esinevast avalikust huvist ning ühiskonnaliikmete õiglustundest. See ei ole seotud

kaebaja õigustega ega nende rikkumisega. Kaebaja on ühtlasi kaebuses rõhunud

proportsionaalsuse põhimõttele põhiõiguste riivamisel, selgitamata, millist põhiõigust ta silmas

peab ning põhjendamata ja tõendamata, et rikutud oleks ühtegi põhiõigust.

8.5. Kolmas isik leiab, et läbi on viidud kohane menetlus. Vaidlust ei saa olla ka selles, et

vastustaja on nii kaebajaga peetud kirjavahetuses kui mitmes kohtumenetluses selgitanud oma

seisukohti ja kaalutlusi, avaldanud arvamust kaebaja poolt esitatud väidete kohta ning

põhjendanud haldusmenetlustes langetatud valikuid. Kaebaja väide, nagu ei oleks vastustajal

kasutuslubade väljastamisel pruukinud olla üldse ettekujutust kaebaja huvidest, soovidest ja

kartustest, ei ole asjakohane ega usutav. Kaebaja on olnud ka haldusmenetlusse kaasatud ning

tal oli võimalik esitada oma seisukohad ja vastuväited ka kasutusloa taotluse kohta (tl 62, II

kd). Seega on kaebaja olnud menetluses ära kuulatud.

8.6. Üheks kaebuse väiteks on, et detailplaneeringuga on vastuolus juba ehitusload ja see toob

kaasa ka kasutuslubade õigusvastasuse. Kolmanda isiku arvates ei leia kuidagi kinnitust, kuidas

ehitusprojekt oleks detailplaneeringuga vastuolus, mistõttu ei saa tuvastada ka ehituslubade

õigusvastasust ning ka kasutusload sellel põhjusel õigusvastased olla ei saa.

Kolmas isik selgitab, et talle kuuluval kinnistul paiknevad hooned on kooskõlas nii kehtiva

detailplaneeringu kui Pirita linnaosa üldplaneeringuga.

Ehitisregistrisse on kantud ehitisealune pind (mitte detailplaneeringus sätestatud hoonealune

pindala), mis on näiteks elamu puhul 386,6 m2. Elamu ehitisealune pind 386,6 m2 moodustub

järgmiselt: a) hoonealune pind 335,0 m2 (sellele parameetrile kehtestab piirväärtuse

detailplaneering); b) varikatuseta terrassid 40,9 m2; c) basseiniosa 10,7 m2. Abihoone

ehitisregistrisse kantud ehitisealune pind 130,6 m2 moodustub järgmiselt: a) hoonealune pind

108,9 m2 (sellele parameetrile kehtestab piirväärtuse detailplaneering); b) varikatuseta terrassid

20,8 m2; c) katmata trepiosad 0,9 m2.

Kolmandale isikule jäävad arusaamatuks kaebaja väited seoses täiendavate mittevastavustega.

Seoses terrassi kohal oleva varikatusega tuleb tähele panna, et detailplaneeringus on (L-kujulise

elamu nn õndlaosas) osa terrassiosast näidatud kaetud mahu sees, kuna sinna oli planeeritud

osa terrassi kattev varikatus (vastava osa juures on noolekujuline tingmärk „juurdepääs

hoonele“). Samamoodi on ka ehitusprojektis selles osas tegemist kaetud terrassiosaga. Seega

puudub igasugune vastuolu detailplaneeringu ja ehitusprojekti vahel.

Kolmandale isikule jääb ka arusaamatuks, kuidas on kaebaja näinud tänava kaitsevööndi

tingmärgi lõikumist abihoonega (lisaks sellele, et sellest ei saa põhimõtteliselt tuleneda

kaebeõigust). Kolmandale isikule teadaolevalt kulgeb kaitsevöönd hoone seina äärest ja

hoonega ei lõiku. Kui mingitel joonistel paistab lõikumine (mida kolmas isik hetkel ise ei ole

leidnud), võib see olla seletatav tingmärkide joonte laiustega või joonise trükitäpsusega.

Tegelikult kaitsevöönd hoonega ei lõiku.

Eeltoodust nähtuvalt vastavad hooned detailplaneeringule ning kaebuse vastupidised väited ei

leia kinnitust.

8.7. Samuti pole kolmanda isiku arvates alust väidetel, et vastustaja pole piisavalt kontrollinud

ehitatud hoonete nõuetelevastavust. Kolmas isik märgib, et kaebuses ei sisaldu üldse väidet

justkui vaidlustaks kaebaja kasutuslubasid justnimelt põhjusel, et kolmanda isiku ehitus ei vasta

ehitusprojektile. Kolmas isik kaebusest sellist väidet ei leia. Kaebuses väidetakse üldisemalt, et

vastustaja ei ole hoonete nõuetekohasust kontrollinud. See väide aga ilmselgelt ei vasta tõele.

Ühtlasi on Tallinna Halduskohus 14.01.2013 määruses haldusasjas nr 3-12-2341 tuvastanud

vastustaja poolt antud hoonete osas ehitusjärelevalve teostamise.

Kolmas isik toob välja, et alles 04.03.2016 menetlusdokumendis, st pärast mitut aastat

menetlust ja asjas teostatud paikvaatlust ja mõõdistamisi, on kaebaja esitanud esmakordselt ühe

konkreetse väite, et valmisehitatud elamu ei vasta ehitusprojektile ühe hoone nurga osas. Ühtegi

muud konkreetset väidet, milles ehitised oleksid ehitusprojektiga vastuolus, kaebaja ei esita.

Kõigepealt saab sellest järeldada, et abihoone kasutusloa (nr 14573) õiguspärasuse osas selles

küsimuses vaidlust olla ei saa. Abihoone osas pole kaebajal ühtegi konkreetset etteheidet,

mistõttu ei saa ka kaebus selle kasutusloa osas põhimõtteliselt rahuldamisele kuuluda. Kolmas

isik on seisukohal, et selline kaebaja väide ei saa kaasa tuua ka elamu kasutusloa tühistamist.

Esmalt peab kolmas isik asjakohaseks viidata, et detailplaneeringu koostaja K-Projekt AS

05.03.2015 kirja nr 2-5/022 (tl 200, II kd) kohaselt Mähe-Kaasiku tee 42 ja 48 kinnistute

detailplaneeringu (K-Projekt töö nr 08152) põhijoonisel näidatud hoonestusalad vastavad

hilisemale ehitusjärgsele kontrollmõõdistuse andmetele. Teisisõnu, detailplaneeringus näidatud

ehitusjooned ning ehitise kontrollmõõdistamise järgsed ehitusjooned kattuvad. Järelikult

vastavad

hoonete

hoonestusalad,

sh

kõnealuse

hoone

nurga

osas,

selles

osas

detailplaneeringule. Sarnaselt nähtub vastustaja 26.10.2015 paikvaatuse protokollist, et kui

võrreldi ehitusprojekti asendiplaani ning teostusjoonise asendiplaani, siis elamu vastab

teostusmõõdistusele ning kinnitatud projekti asendiplaanile. Vastustaja selgitab asjaolude

kontrollimist ka 26.02.2016 menetlusdokumendis. Kasutusloa väljastamisele eelnevalt võeti

aluseks (02.01.2013) Tallinna geomõõdistuste infosüsteemi üles laetud geomõõdistus.

Paikvaatlusel kontrolliti, kas hoone kaugus kinnistupiirist vastab mõõdistusele (mõõdeti käsitsi

lasermõõturiga). Teisisõnu, nendest tõenditest saab kolmanda isiku arvates järeldada, et

valmisehitatud ehitis vastab (sh 04.03.2016 kaebaja poolt viidatud nurga osas) nii

detailplaneeringus ettenähtud kui ka ehitusprojekti asendiplaanil näidatud hoonestusaladele.

Seega, vastav hoonenurk on igal juhul detailplaneeringus ja ehitusprojektis ettenähtud

hoonestusala piires. Vastupidist ei väida tegelikult ka kaebaja ning vastupidine ei nähtu ka

kaebaja esitatud tõenditest.

Teiseks, nii ehitustöödel kui ka teostusmõõdistamisel on alati teatud viga, mistõttu tuleb

aktsepteerida teatud tolerantsi väiksemate erisuste osas. Antud nurgas oli tõepoolest müüriosa

varasemalt valmis ehitatud ja see oli laiem. Kuigi ka varasemat lahendust ei olnud mingit alust

pidada kaebaja huve riivavateks, peeti mõistlikuks kaebajale vastu tulla ning seda osa

kitsendada. Sellest lähtuvalt see hoone nurgaosa ehitati ümber ning kaebajapoolse,

fassaadikividega viimistletud seina pikenduseks olnud müüriosa tehti varasemaga võrreldes

kitsamaks. Seina lammutustööde piiranguks oli siiski asjaolu, et hoone nurga (müüri)

konstruktsiooni sees oli vihmaveesüsteem, mida ei saanud kahjustada. Vastav hoone nurk

ehitati ümber, st nurgas olev müüriosa tehti kitsamaks niivõrd, kuivõrd see oli võimalik, et

samas ei saaks kahjustatud vihmaveesüsteem. Pärast lammutustöid on hoone nurk uuesti väljast

viimistletud dekoratiivsete fassaadikividega ja viimistluskihi paksus seinal ilmselt samuti

mõjutab seina nurga mõõtmistulemust.

Isegi, kui kaebaja väited oleksid õiged ja hoone nurgas oleva müüriosa laius ei vasta täpselt

ehitusprojektile (nagu öeldud, asendiplaanidel toodud hoonestusalast väljapoole ei ole ehitatud)

ja jätta kõrvale võimalikud mõõtmisvead, ei ole alust pidada marginaalset erinevust tegelikkuse

ja ehitusprojekti vahel kaebaja subjektiivseid õiguseid nii palju rikkuvaks, et see saaks antud

asjaoludel olla aluseks kasutusloa tühistamisele kohtu poolt. Ehitus- ja kasutusloa

vaidlustamisel ei ole populaarkaebused lubatavad, mistõttu kaebuse rahuldamise ja haldusakti

tühistamise aluseks saab olla vaid selline rikkumine kasutusloa andmisel, mis rikub kaebaja

õigusi. Ka paikvaatlusel ja menetluse käigus kaebaja poolt esitatud fotodelt võib veenduda, et

antud kolmanda isiku hoone nurga võimalik marginaalne ehk mõnekümne sentimeetrine erisus

ei oma valmisehitatud kujul mis tahes märkimisväärset mõju kaebaja õigustele, arvestades mh

hoone nurgast sarnase kõrgusega klaasfassaadi jätkumist hoovi sisemuse (mere) suunas, samuti

tagapool asetsevat abihoonet (ehk sisuline mõju kaebajale, sh tema hoone 2. korruse vaadetele

puudub). Seetõttu ei ole alust pidada valmisehitatud lahendust kaebaja õigusi rikkuvaks ja

vastavalt ei ole alust vastaval alusel tühistada elamule kui tervikule väljastatud kasutusluba.

Lisaks leiab kolmas isik, et vastustajal on kasutusloa andmisel teatav kaalutlusruum hinnata

varem valmisehitatud ning seejärel teatud elementides lammutatud ja ümberehitatud ehitise

aktsepteeritavust konkreetsetel faktilistel asjaoludel. Sarnaselt sätestab kehtiva ehitusseadustik,

et kasutusloa andmisest keeldutakse vaid ehitises projektiga võrreldes ilmnenud oluliste

erinevuste korral (EhS 55 p 5). Antud asjaoludel ei ole alust asuda seisukohale, et vastustaja

oleks teinud kasutusloa andmisel kaalutlusvigu.

8.8. Kolmas isik on seisukohal, et ühe kaasomaniku nõusoleku puudumine ei saa olla hoonete

kasutuslubade tühistamise aluseks.

Kaebuses käsitletud trasside näol on tegemist olemasolevate 2006. aastal rajatud trassidega,

mille rajamiseks täiendavaid ehitustöid teha vaja ei ole ning pärast ehitusloa väljaandmist ka ei

tehtud. Lisaks on tehnovõrkudega liitumiseks sõlmitud ka liitumislepingud võrguettevõtjatega,

mis olid fikseeritud juba detailplaneeringu menetluses.

Tallinna Linnavolikogu 02.12.2010 otsusega nr 294 kehtestatud Mähe-Kaasiku tee 42 ja 48

kinnistute detailplaneeringuga on trasside väljaehitatud lahendus ka üle kinnitatud (põhijoonis,

seletuskirja p 5). Detailplaneeringut E.E. küll vaidlustas, kuid tema kaebused jäeti ka kohtute

poolt rahuldamata (haldusasi 3-10-3293). Väärib märkimist, et detailplaneeringu vaidlustamisel

kaebaja trasside paiknemist ei vaidlustanud.

TLPA-le esitati ehitusloa menetluse käigus täiendavalt kaasomanike enamuse moodustavate I.

H., P. Š. ja L. T. nõusolekud projekti suhtes. Üksnes kaebaja ei olnud vaid talle teadaolevatel

põhjustel nõus täiendavalt kooskõlastama tehnovõrke, mis olid 2006. aastal ühisel

finantseerimisel rajatud. Seadusest ei tulene nõuet, et haldusmenetluses esitatavad nõusolekud

peaksid olema notariaalselt tõestatud vormis.

Tehnorajatiste paiknemine, sh tehnovõrkude ühendamine Mähe-Kaasiku tee lõik T-1 kinnistul

paiknevate tehnorajatistega on ette nähtud kehtiva detailplaneeringuga (vt detailplaneeringu

seletuskirja p 5). Seega on nii tehnorajatistele väljastatud ehitusload, kui kasutusload kehtiva

detailplaneeringuga kooskõlas.

8.9. Kolmas isik leiab, et kehtiv talumiskohustus ei ole kasutusloa väljastamise eelduseks.

Kasutusloa väljastamine ei anna tehnorajatise omanikule kinnistu kasutamise õigust ning ei saa

seega iseseisva haldusaktina kinnistu omaniku õigusi rikkuda. Vaidlus puudub selles, et

tehnorajatised paiknesid Mähe-Kaasiku tee lõik T-1 kinnistul enne ehituslubade ja

kasutuslubade väljastamist ja on rajatud juba 2006. aastal. Elamu ja abihoone kasutusloa

kehtivus ei saa mõjutada tehnorajatiste faktilist paiknemist Mähe-Kaasiku tee lõik T-1 kinnistul

ega kaebaja subjektiivseid õigusi kinnistu omanikuna.

Samuti ei ole nõutav, et ehitusloa või kasutusloa väljastamiseks peaks olema juba tekkinud

talumiskohustus võõra kinnisasja kasutamiseks asjaõiguslikus mõttes. Talumiskohustus saab

tuleneda seadusest või lepingust. Kaebaja poolt esitatud vastuväide on olemuselt tsiviilõiguslik

ning kohalikul omavalitsusel puudub pädevus sellise õigussuhte lahendamiseks juba

väljaehitatud trasside kasutusloa väljastamise menetluses. Võimalikud vastuväited ja vaidluse

talumiskohustuse olemasolu ning tingimuste osas lahendab kohus tsiviilkohtumenetluses TsMS

§ 1201, § 475 lg 1 p 131 ja 611 peatüki alusel hagita menetluses. Sellisele seisukohale asus kohus

ka kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel haldusasjas 3-13-70013. Arvestades

trasside ehitamise faktilisi asjaolusid ja AÕS §-s 158 sätestatut, ei pea kolmas isik nende

trassilõikude eemaldamise nõuet perspektiivseks.

8.10. Kolmas isik palub kaebajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 8792,40 eurot

vastavalt kaebaja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 58-74 pöördel, III kd).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ja esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta

rahuldamata ja põhjendab oma otsust alljärgnevaga.

10. Käesolevas asjas on vaidluse all Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) 08.10.2013

ehituslubade nr 66709 ja nr 66710 ja 09.12.2013 kasutuslubade nr 14571 ja nr 14573 (edaspidi

nimetatud ühiselt ka kui vaidlustatud haldusaktid või load) õiguspärasus, millest ehituslubade

osas on esitatud õigusvastasuse tuvastamise nõue ja kasutuslubade osas tühistamisnõue.

Kuivõrd kaebuse esitaja väited ehitus- ja kasutuslubade õigusvastasuse põhjenduste osas suures

ulatuses kattuvad, nagu ka neile esitatud vastuväited, siis kohus käsitleb vastavaid väiteid

üldjuhul koos ning toob load eraldi välja üksnes juhul kui selleks esineb põhjendatud vajadus.

11. Kaebaja on kõigepealt välja toonud, et tema arvates on vaidlustatud haldusaktid

õigusvastased, kuna need on vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Kohus leiab, et vastavad

väited ei ole tõendamist leidnud ja põhjendab seda järgmiselt.

11.1. Kaebuse esitaja on esmalt leidnud, et vaidlustatud haldusaktid on õigusvastased, kuna

need on vastuolus kehtiva detailplaneeringuga sh põhjendusel, et Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistu

on hoonestatud suuremas ulatuses, kui seda detailplaneering võimaldab. Kohus kaebaja

eeltoodud seisukohaga nõustuda ei saa.

Kohus leiab vastustaja ja kolmanda isiku seisukohta jagades, et käesoleval juhul tuleb lähtudes

Riigikohtu 04.06.2014 lahendis nr 3-3-1-59-13 avaldatud seisukohtadest eristada mõisteid

„ehitise ehitisealune pind“ ja detailplaneeringus antud „hoonete ehitusalune pind“.

Riigikohus selgitas viidatud lahendis, et: „/…/ majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus

on antud ehitusseaduse § 26 lg-s 4 sisalduva delegatsiooninormi alusel. EhS § 26 reguleerib aga

ehitusloale esitatavaid nõudeid, sealhulgas põhiosas nõudeid, mis ilmselgelt ei ole kohaldatavad

planeerimismenetluses. Planeerimisseaduses ega ka teistes õigusaktides ei sisaldu viiteid selle

kohta, et planeerimismenetluses tuleks ehitusaluse pindala määramisel kohaldada eelnimetatud

määruse regulatsiooni. Silmas tuleb pidada, et ruumilise planeerimise menetluses erinevad

ehitusaluse pindala määramise eesmärgid oluliselt ehitise tehniliste näitajate piiritlemisest

ehitusloa taotlemisel. Seetõttu nende normide sisu võib põhjendatult olla oluliselt erinev.

Kolleegium ei pea veenvaks kohtute järeldust, et majandus- ja kommunikatsiooniministri

24.12.2002 määrus nr 69 kuulub planeerimismenetluses ehitusaluse pindala kindlakstegemisel

kohaldamisele. Seega puudub ka õiguslik alus järelduseks, et planeerimismenetluses tuleb

krundi ehitusõiguse piiritlemisel hoone pindala hulka arvata rajatiseks olev terrass isegi juhul,

kui ta ei ole selle hoonega ehituslikult seotud.“

Seega mõiste „ehitise ehitisealune pind“ tuleneb MKMi 24.12.2002 määrusest nr 69 „Ehitise

tehniliste andmete loetelu“ ning määruse § 17 lg 1 kohaselt on see defineeritud kui ehitise

horisontaalprojektsiooni pind, mille hulka arvatakse ka ehitise väljaulatuvad osad ning

sammastel olev ehitise osa. Seega loetakse ehitusregistrisse kantud ehitisealuse pinna hulka

lisaks hoone enda alusele pinnale ka varikatuseta terrassid ning väline basseiniosa.

Detailplaneeringus antud ehitusõiguse näitajates ei ole aga silmas peetud kõikide ehitiste

ehitisealust pinda, vaid hoonete ehitusalust pinda. Järelikult, kuivõrd antud juhul pole vaidlust,

et ehitusprojektis ettenähtud hoonete alune pind vastab detailplaneeringus ettenähtud

hoonealuse pinna piirmäärale, siis ei saa olla ehitusprojekt selles osas ka detailplaneeringuga

vastuolus arvestades, et ehitusaluse pinna tingimust planeering ei sätesta.

Vastustaja ja kolmas isik on siinkohal ka põhjendatult välja toonud, et antud juhul on

„ehitisealuse pinna“ arvestuses elamuga seoses lisaks 40,9 m2 varikatuseta terrasse ja 10,7 m2

basseiniosa ning abihoonega seoses 20,8 m2 ulatuses varikatuseta terrass ja 0,9 m2 ulatuses

katmata trepiosa. Kui need hooneteväliste katmata ehitiste pindalad lahutada ehitisregistrisse

kantud ehitisealusest pinnast, puudub hoonete enda pindalade ja detailplaneeringus lubatud

hoonete pindala vahel vastuolu. Kaebaja ei ole eeltoodud seisukohti ümber lükanud ega

tõendanud vastupidist.

Kohus märgib, et siinkohal jäävad talle ka väheveenvaks kaebaja selgitused tema väidetavate

päikesevalguse ja vaate õiguste rikkumisest. Kohus märgib, et kõigepealt ei ole kaebaja

mingilgi kombel täpsustanud ja tõendanud, et püstitatud ehitised põhjustaksid õigusvastase

päevavalguse varjamise. Arvestades kaebaja ja kolmanda isiku hoonete paiknemist päikese

teekonna suhtes taevavõlvil, on kohtu arvates ilmne, et selline väide on alusetu. Kohus möönab

siiski, et üldplaneeringus määratletud hoonete mahud on kaudselt suunatud ka naabrite õiguste

kaitsele, kuid konkreetsed õigused vaatele on siiski enamasti tagatud mitte ainult ja enamasti

ehitisealuse pinna täpse järgimisega, vaid eelkõige ehitiste asukohaga, ja kõrgusega. Kaebaja

ei väida antud juhul, et detailplaneeringut oleks selles osas rikutud. Kohtu arvates juhib kolmas

isik siinkohal õigustatult tähelepanu ka asjaolule, et kaebaja ei ole lisaks üldsõnalistele väidetele

sisuliselt üldse põhjendanud, kuidas rikub tema õigusi väiksem õuemaja, mis lisaks kõigele on

madalam seal varem asunud hoonest.

11.2. Teiseks viitas kaebaja ehitusprojekti ja detailplaneeringu vastuolule märkides, et

detailplaneeringu joonisel on elamu ja abihoone seadustav terrassiosa näidatud planeeritava

terrassina, ehitusprojektis aga olemasoleva kaetud terrassiosana ehk varikatusena. Kohtule

jäävad kaebuse esitaja väited arusaamatuks. Kohus võrdles kohtule esitatud ehitusprojekti

asendiplaani ja Tallinna planeeringute registris (vt https://tpr.tallinn.ee/ ) olevat Mähe-Kaasiku

tee 42 ja 48 kinnistute detailplaneeringu põhijoonist (või Mähe-kaasiku tee 42 ja 48 kinnistute

detailplaneeringu kaust) ning vastavat erisust ei tuvastanud. Seejuures ei ole kaebaja kohtule

esitanud ühtegi konkreetset tõendit ega selgelt viidet, millele ta oma seisukoha esitamisel

tugineb. Kolmas isik on põhjendatult välja toonud, et seoses terrassi kohal oleva varikatusega

tuleb tähele panna, et detailplaneeringus on (L-kujulise elamu nn õndlaosas) osa terrassiosast

näidatud kaetud mahu sees, kuna sinna oli planeeritud osa terrassi kattev varikatus (vastava osa

juures on noolekujuline tingmärk „juurdepääs hoonele“). Samamoodi on ka ehitusprojektis

selles osas tegemist kaetud terrassiosaga. Seega puudub igasugune vastuolu detailplaneeringu

ja ehitusprojekti vahel. Lisaks jääb ebaselgeks, kuidas kaebaja poolt väidetav vastuolu, millist

kohus ei tuvastanud, saaks üldse rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi ja milles see rikkumine

seisneb.

11.3. Kolmandaks viitas kaebaja veel ehitusprojekti ja detailplaneeringu vastuolule

teekaitsevööndi osas. Kohus leiab, et vastavad viited on asjakohatud ja põhjendamatud, kuivõrd

vastav asjaolu, ei saa kuidagi rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi isegi siis, kui selline

puudus esineks. Kohus märgib siinkohal, et tl 51, II kd joonist vaadates võib selline mulje

tõepoolest jääda, et teekaitsevöönd lõikub abihoonesse, kuid vastava joonise elektrooniliselt

avamisel on tuvastatav, et abihoone jääb teekaitsevööndi piirile. Kaebaja ei ole ka kuidagi

põhjendanud, kuidas see tema õigusi rikub, millest tulenevalt ei pea kohus vajalikuks antud

teemat ka pikemalt analüüsida.

12. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et kuivõrd puudus EhS v.r § 23 lg 5 alusel nõutav Mähe-

Kaasiku tee lõigu T-1 kaasomanike I. H., P. Š., L. T. ning E.E. notariaalselt tõestatud nõusolek

väljastamaks ehitusluba Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistu hoonete teenindamiseks vajalikele

tehnovõrkudele (liitumispunktideni), mis jäävad osaliselt Mähe-Kaasiku tee lõik T-1 kinnistule,

oleks vastustaja pidanud EhS v.r § 24 lg 1 p 5 või 6 alusel keelduma ehituslubade väljastamisest

ja EhS v.r § 33 lg 3 alusel keelduma kasutuslubade väljastamisest.

EhS v.r § 23 lg 5 sätestas mh, et ehitusluba teisele isikule kuuluvale kinnisasjale tehnovõrgu-

või rajatise rajamiseks väljastatakse kinnisasja omaniku nõusolekul. Kinnisasja omaniku

nõusolek ei ole vajalik, kui ehitusloa taotleja kasuks on seatud sundvaldus. Ehitusloa

väljastamisest teavitatakse kinnisasja omanikku.

EhS v.r § 24 lg 1 p 5 ja p 6 sätestasid, et ehitusloa väljastamisest keeldutakse, kui ehitusloa

taotlus ei vasta nõuetele või ehitusloa taotlemisel on esitatud valeandmeid. EhS v.r § 33 lg 3

sätestas, et kasutusluba väljastatakse, kui ehitis vastab õigusaktidega ettenähtud nõuetele.

Kasutusloa väljastajal on õigus põhjendatud juhtudel ehitise ohutusest lähtuvalt enne kasutusloa

väljastamist nõuda ehitise või selle osa ekspertiisi tulemi esitamist. Ehitise nõuetele vastavuse

täiendavaks kontrollimiseks tellitud ehitise või selle osa ekspertiisi kulud tasub kasutusloa

väljastaja, kui tuvastatakse, et ehitis vastab sellele kehtestatud nõuetele.

Kohus märgib, et kaebuse esitaja ei ole ümber lükanud ega tõendanud vastupidist, et Mähe-

Kaasiku tee 42 tehnovõrkudega varustamise lahendus on projekteeritud juba 2005. aastal

koostatud „Elamukvartali veevarustuse, kanalisatsiooni ja drenaaži tänavatorustike projektiga.

Mähe-Kaasiku tee 38-49, Pirita LO, Tallinn“ (OÜ Veka Inseneribüroo töö nr 05083). Selles on

antud Mähe-Kaasiku tee 38-46 elamukvartali vastavate tehnovõrkude lahendus. Antud projekt

nägi ette ka Mähe-Kaasiku tee 42 tehnovõrkudega varustamise piki kinnistute vahelist

juurdepääsuteed rajatavate tehnovõrkude kaudu koos vastavate liitumispunktidega. Projekti

seletuskirja kohaselt nägi projekt ette tänavatorustikud ja koos nendega kuuluvad ehitamisele

ka kinnistuühendused. Seega nägi juba 2005. aasta projekt ette Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistu

tehnovõrkudega ühendamise just Mähe-Kaasiku tee lõigul T-1. Projekti alusel ehitati vastavad

trassid (koos kinnistutele suunduvate lõikudega) reaalselt välja. Trassidele on antud ehitus- ja

kasutusload (12.09.2006 ehitusload nr 20372, 20317, 20370; 12.12.2006 kasutusload nr 5870,

5869, 5863). Vaidlust ei ole ka selles, et vastav lahendus on ära märgitud ka detailplaneeringus

ja sellega üle kinnitatud (vt detailplaneeringu kaust põhijoonis ja seletuskirja p 5).

Seega, kaebuses käsitletud trasside näol on tegemist olemasolevate 2006. aastal rajatud

trassidega, mille rajamiseks täiendavaid ehitustöid teha vaja ei olnud ning pärast ehitusloa

väljaandmist ka ei tehtud. Mähe-Kaasiku tee 42 elamu ja abihoone eelprojekti asendiplaanilt (tl

51, kd) nähtub, et tehnovõrgud- ja rajatised, mis asuvad osaliselt Mähe-Kaasiku tee lõigu T-1

kinnistul on varasemalt väljaehitatud.

Arvestades, et ülejäänud Mähe-Kaasiku tee lõik T-1 kaasomanikud on andnud omapoolse

nõusoleku ehitusprojektile (vt tl 52-53, II kd) ning kohtul puudub arvestades varasemat projekti

ja detailplaneeringut kahtlus, et vajadusel oleks kolmas isik saanud kohtu kaudu ka kaebaja

nõusoleku lähtudes kujunenud olukorrast, siis ei pea kohus EhS § 23 lg 5 sätestatud kohustuse

rikkumist antud juhul selliseks, mis võiks kaasa tuua vaidlustatud ehituslubade õigusvastasuse

ning kasutuslubade tühistamise. Kohus ei nõustu seejuures kaebaja väitega, et vastustaja poolt

Mähe-Kaasiku tee lõik T-1 kaasomanikele saadetud kirju ei saa käsitleda kui nõusoleku

küsimist kinnistule tehnovõrgu või –rajatise ehitamiseks. Kirjadest nähtub, et nõusolekut küsiti

kogu ehitusprojektile, mis tähendab, et vastav nõusolek hõlmas ka tehnovõrke ja -rajatisi.

Kohus märgib ka, et sisuliselt oleks kaebaja poolt nõusoleku andmata jätmine ilmselt olnud

käsitletav ka pahatahtliku käitumisena. Juhul, kui kaebajale on tekkinud või tekkis kolmanda

isiku kinnistu torustikuga ühinemisest mingit kahju, on tal võimalik esitada kahju hüvitamise

nõue.

Kolmas isik on põhjendatult välja toonud ka selle, et kasutusloa menetlus on suunatud ehitise

nõutelevastavusele kontrollimisele, mitte ehitise omaniku ja kinnistu omaniku eraõiguslike

suhete reguleerimisele. Kasutusloa väljastamine ei anna tehnorajatise omanikule võõra kinnistu

kasutamise õigust ning ei saa seega iseseisva haldusaktina kinnistu omaniku õigusi rikkuda seda

eriti olukorras, kus tehnorajatised paiknesid faktiliselt vastaval kinnistul juba enne lubade

väljastamist.

Seega jääb kohtule ebaselgeks, kuidas rikuvad kaebaja omandiõigust olemasolevatele trassidele

väljastatud ehitus- ja kasutusload, mille alusel tegelikult midagi uut ei ehitatud.

Vaidlus tehnorajatise talumiskohustuse üle on aga tsiviilõiguslik küsimus, mis ei kuulu

lahendamisele käesoleva vaidluse raames, samuti ei tulnud vastavat küsimust lahendada

vaidlustatud lubade menetluses.

Põhjendamatud on ka kõik kaebaja viited sellele, et vastustaja oleks pidanud enne lubade

väljastamist saama kõigi Mähe-Kaasiku tee lõigu T-1 kaasomanike notariaalset tõestatud

nõusoleku. Vastustaja ja kolmas isik on õigesti välja toonud, et ühestki õigusaktist ei tulene

nõuet, et haldusmenetluses esitavad nõusolekud peaksid olema notariaalselt tõestatud vormis.

Kaebaja ei ole ka ise ühtegi alust, millest vastav nõue tuleks kohtule esitanud.

13. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistul asuvate

ehituslubadega ja kasutuslubadega tagantjärele seadustamine on põhjendamatu, kuna vastustaja

on rikkunud kaalutlusõigust ega ole haldusaktide andmisel arvestanud naaberkinnistul asuvate

ehitiste omanike huvidega sh kaebuse esitaja huvidega.

Arvestades eelpool tuvastatud asjaolusid sh seda, et ehitus- ja kasutusload vastavad kehtivale

detailplaneeringule, sealjuures detailplaneering on läbinud ka kohtuliku kontrolli ning kohus

on tuvastanud, et detailplaneeringuga kaebaja õigusi ei rikuta (haldusasi nr 3-10-3293), tuleb

kohtul paratamatult asuda seisukohale, et kaebaja väited sellest, et lubade andmine tagantjärele

oli põhjendamatu, ei ole asjakohased.

Kaebaja on eelkõige toonud siinkohal välja vaate ja valguse küsimuse, mida kohus on otsuses

ka juba eelnevalt käsitlenud. Kohus leiab, et kaebaja subjektiivset õigust seoses vaate ja valguse

küsimusega ei ole rikutud. Vastavaid asjaolusid kontrollis halduskohus juba detailplaneeringu

vaidluse raames (vt Tallinna Halduskohtu otsus 3-10-3293 p 10.1.1 ja 10.1.2.) ning kohtul

puudub igasugune alus tuvastatud asjaolude ümberhindamiseks.

Kohus märgib, et kaebaja ei ole tõendanud ega ka väitnud, et rikutud oleks mingeid

konkreetseid vaate või päevavalgusega seotud õigusnorme. Kohus leiab kolmanda isikuga

nõustudes, et linnatingimustes ei ole vaade kui selline (sh vaate säilitamine) subjektiivselt

kaitstav õigus. Kaebaja viited Riigikohtu erinevatele lahenditele selles küsimuses tuleb jätta

tähelepanuta, kuivõrd vastavate kaasuste tehiolud nagu viitab õigesti kolmas isik, ei ole kuidagi

võrreldavad käesoleva juhtumiga.

Mis puudutab väidetavat kaalutlusõiguse rikkumist selles osas, et kaalumata on asjaolu, kas

load välja anda või jätta välja andmata, siis kohus leiab, et vastustaja ei pidanudki vastavaid

kaalutlusi lubades esitama. Kohus märgib, et käesoleval juhul oli haldusmenetluses tegemist on

ehitus- ja kasutuslubade väljaandmisega seotud küsimustega, mitte detailplaneeringu

menetlusega, millisel juhul tuleb lisaks avalikele huvidele põhjalikult kaaluda naabrite huve,

ruumilist sobivust, kas ehitamise lubamine teatavas mahus on lubatav või mitte jne. Ehitus- ja

kasutuslubade väljastamisel, mis vastavad kehtivale detailplaneeringule, ei tule hakata

põhjalikult eraldi kaaluma, kas ehitis võib kuidagi naabri huve rikkuda sh vaate küsimuses ning

kas sellest tulenevalt tuleks jätta load väljastamata.

Ehitusloa taotlemise kohustuse eesmärk on ehitusseadusest tulenevalt (vt EhS v.r § 3, § 22-24)

sisuline kontroll ehitusnormidest ja -nõuetest kinnipidamise üle. Seega ei tugine kaebaja nõue

kõikvõimalike kaalutluste esitamiseks ning proportsionaalsuse põhimõtte arvestamiseks

seadusele.

Kaebaja poolt välja toodu, et tal ei olnud tal võimalik aga ette näha, millises osas tema

naaberkinnistu hoonestatakse, on küll vähemalt osaliselt õige, sest ehitustegevust alustati enne

detailplaneeringu kehtestamist. Samas ei muuda see vaidlustatud lubasid sellel põhjusel

õigusvastaseks. Kaebajale ei kuulu üldist subjektiivset õigust näha ette, millises osas

naaberkinnistu hoonestatakse. Tal on ainult õigus ainult osaleda hoonestamise õigust

käsitlevates-määratlevates haldusmenetlustes. Käesolevat asja selle õigusega seostades, tuleb

kohtul märkida, et seadusandja on andnud kohalikule omavalitsusele selgelt võimaluse ka

ebaseaduslikult ehitatud ehitiste seadustamiseks ja käesoleval juhul on vastustaja, viies läbi

selleks vajalikud haldusmenetlused ja langetades asjakohased otsused seda ka teinud.

Nimetatud menetluste läbiviimine ei saa iseenesest rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.

Subjektiivseid õigusi saab eelkõige sellises olukorras rikkuda ikkagi eelkõige ehitis ja sellelt

tulevad mõjutused, mis rikuvad kaebajale seoses tema kinnistuga (naaberkinnistu) kuuluvaid

õigusi. Samuti on võimalik kaebaja menetluslike õiguste rikkumine vastavate haldusmenetluste

käigus. Viimaste rikkumise või mitterikkumise osas võtab kohus senises seletuses kajastamata

osas seisukoha järgnevates otsuse punktides seisukoha.

Kaebaja viited avaliku huvi, milleks kaebaja märgib seaduslikkuse maksmapaneku, tagamisele

jätab kohus tähelepanuta, kuna ehitus- ja kasutuslube saab vaidlustada üksnes subjektiivsete

õiguste rikkumise motiivil, mitte avalikes huvides (vt HKMS § 44 lg 1).

14. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et kasutusload tuleb tühistada, sest ehitusel puudub

teostusjoonis (geodeetiline alusplaan), mis on nõutav EhS v.r § 31 lg 2 p 11 alusel.

EhS v.r § 31 lg 2 sätestab ehitamise tehniliste dokumentide loetelu, mille hulgas on ka

teostusjoonis (p 11). Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et eri liiki ehitamise tehnilistele

dokumentidele esitatavad nõuded kehtestab Majandus- ja kommunikatsiooniminister.

Vaidlusaluste kasutuslubade väljastamise ajal so 09.12.2013 kehtis Majandus- ja

kommunikatsiooniministri 27.12.2002 määrus nr 71 „Eri liiki ehitiste ehitamise tehnilistele

dokumentidele esitatavad nõuded.“ Nimetatud määruse nr 71 § 8 sätestas, et enda tarbeks

ehitatava üksikelamu, suvila, aiamaja ja taluhoone ehitamise tehnilised dokumendid koosnevad

ehitusprojektist ja ehitustööde päevikust, kuhu kantakse eritööde ja kaetud tööde andmed

mahus, mis on asjakohased ja otstarbekad. Arvestades, et määrus nr 71 täpsustas ehitusseadust,

ei olnud käesoleval juhul vajalik esitada kasutusloa taotlemisel ka teostusjoonist, vaid lähtuda

tuli määruse regulatsioonist. Vaidlust ei ole, et ehitusprojekt oli kasutusloa andmise aluseks

olnud dokumentide hulgas. Seetõttu on ehitise dokumenteerimisega seotud nõuded kohtu

arvates ka täidetud ning kasutuslubade tühistamiseks eeltoodud kaebaja poolt märgitud

põhjusel puudub alus.

Teiseks tõi kaebaja välja, et kuivõrd kasutuslubade taotluses puudusid EhS v.r § 36 lg 1 p 2

alusel nõutavad ehitiste koordinaadid, pidi vastustaja EhS v.r § 34 lg 1 p 4 alusel keelduma

kasutuslubade väljastamisest.

Kohus leiab, et kuivõrd kasutuslubade taotluse lahutamatuks osaks on ka ehitusprojekt, mille

järgi on ehitatud (vt EhS v.r § 33 lg 2 p 2) ning ehitusprojektil (vt asendiplaan tl 51, II kd) on

ehitiste koordinaadid kajastatud, siis on vastavad andmed koos kasutusloa taotlusega esitatud

ning nende eraldi esitamiseks puudus igasugune vajadus. Kohtu arvates on kaebaja

vastavasisuline väide selgelt otsitud ja isegi eksitav. Seega leiab kohus, et antud juhul ei

esinenud kaebaja poolt viidatud alust kasutuslubade väljastamisest keeldumiseks EhS v.r § 34

lg 1 p 4 alusel ning kaebus on ka selles osas põhjendamatu.

15. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga ning on seisukohal, et kaebaja

ärakuulamisõigust vaidlusaluste kasutuslubade väljastamisel ei ole rikutud.

Kohtule nähtub esitatud dokumentidest, et kasutuslubade menetlusest teavitati kaebajat TLPA

22.11.2013 kirjaga nr 4-4/1045-9. Kirjas on märgitud, et kaebajal on võimalik tutvuda Mähe-

Kaasiku tee 42 elamu ja abihoone kasutusloa taotluse ja dokumentidega ning esitada oma

arvamus või vastuväited 04.12.2013 (tl 62, II kd). Kaebaja ei ole väitnud, et ta pole vastavat

kirja kätte saanud. Samas, isegi kui see nii oleks, siis tuleb nõustuda vastustajaga ka selles, et

see ei saanud tegelikkuses kuidagi mõjutada kasutuslubade väljastamist. Kaebuse esitaja on

varasemalt – nii detailplaneeringu menetluses kui ka ehituslubade väljastamise menetluses ning

ka mitmes kolmanda isiku kinnistu hoonestamisega seotud kohtumenetluses esitanud enda

arvamuse ja vastuväited Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistule püstitatud hoonete osas. Vaidlust ei

ole selles, et vastavad väited olid vastustajale kasutuslubade väljastamise menetluse ajaks teada.

Arvestades, et kasutuslubade tühistamise kaebuses ei sisaldu uusi asjaolusid ega vastuväiteid,

mida kaebaja ei oleks juba varasemalt esitanud, olid vastustajale kasutuslubade menetlemisel

teada kõik olulised asjaolud, et langetada põhjendatud otsus.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja väide nagu ei oleks vastustajal

kasutuslubade väljastamisel olnud ettekujutust kaebaja huvidest, soovidest ja kartustest, ei ole

põhjendatud ega usutav. Kohus leiab, et kaebaja on olnud haldusmenetlusse piisavalt kaasatud

ja tema suhtes ei ole ärakuulamiskohustust rikutud.

16. Kohus on seisukohal, et kaebaja väide nagu ei oleks vastustaja kasutuslubade väljastamisel

kontrollinud tulenevalt EhS v.r § 32 lg 1, kas kolmanda isiku ehitised vastavad neile ettenähtud

nõuetele, on ilmselgelt põhjendamatu ning tõendamata. Juba haldusasjadest nr 3-13-184 (vt

22.01.2014 määrus) ja 3-12-2341 (vt 14.01.2013 määrus) teadaolevalt on selleks koostatud

Ehitusekspertiisibüroo OÜ poolt ka vastav hinnang (tl 160-163, II kd). Samuti on TLPA

kontrollinud ehitise vastavust nõuetele kohapeal. Kaebuse esitaja ei ole eeltoodud asjaolusid

ümber lükanud ega vastupidist tõendanud. Lisaks ei saa kaebuse esitaja nõuda kasutuslubade

vaidluses ilma oma subjektiivsete õiguste rikkumisele tuginemata ehitise mistahes aspektide

õiguslikku kontrolli teostamist.

Konkreetselt kaebaja õiguste väidetava rikkumisega on kaebaja välja toonud, et paikvaatluse

käigus teostatud mõõdistused tõendavad, et kolmanda isiku elumajana kasutatav ehitis ei vasta

ühe väikese müüriosa osas ehitusprojektile, millest tulenevalt on kasutusload kaebaja arvates

õigusvastased ja tuleb tühistada.

Kohus leiab, et asjas on tõendamist leidnud, et kolmanda isiku eluhoone (kasutusluba nr 14571)

osas on ehitusprojektis näidatu ja reaalselt ehitatu vahel väike erisus (41 cm osas) ehk, et seda

siis hoone nurgas oleva müüriosa on 41 cm pikem kui ehitusprojekt ette nägi ning seda

paikvaatluse tegemise seisuga. Seejuures ei ole vaidlust selles, et kasutusloa väljastamisel oli

müüriosa veelgi kõrgem ning lammutustööd teostati 2015 aasta veebruaris (enne töid oli müüri

osa pikem umbes 81 cm) (vt tl 49 ja 51, III kd ja tl 186, II kd).

Samas on asjas tõendamist leidnud ka asjaolu, et Mähe-Kaasiku tee 42 ja 48 kinnistute

detailplaneeringu (K-Projekt töö nr 08152) põhijoonisel näidatud hoonestusalad vastavad

hilisemale ehitusjärgsele kontrollmõõdistuse andmetele (tl 200-201, II kd). Järelikult vastavad

hoonete hoonestusalad, sh kõnealuse hoone nurga osas, selles osas detailplaneeringule. Mähe-

Kaasiku tee 42 ja 48, Tallinn kinnistute detailplaneeringuga on kavandatava hoone kõrguseks

ette nähtud 7,50 m +1,5 m katusel paiknevatele päikesepatareidele. Vastavaid piire ületatud ei

ole. Vastustaja 26.10.2015 paikvaatuse protokollist (tl 22-23, III kd) nähtub, et kui võrreldi

ehitusprojekti

asendiplaani

ning

teostusjoonise

asendiplaani,

siis

elamu

vastab

teostusmõõdistusele ning kinnitatud projekti asendiplaanile. Kasutusloa väljastamisele

eelnevalt võeti aluseks (02.01.2013) Tallinna geomõõdistuste infosüsteemi üles laetud

geomõõdistus. Paikvaatlusel kontrolliti, kas hoone kaugus kinnistupiirist vastab mõõdistusele

(mõõdeti käsitsi lasermõõturiga). Kohus nõustub kolmanda isikuga ja leiab, et nendest

tõenditest saab järeldada, et valmisehitatud ehitis vastab sh kaebaja poolt viidatud nurga osas

nii detailplaneeringus ettenähtud kui ka ehitusprojekti asendiplaanil näidatud hoonestusaladele.

Seega, vastav hoonenurk on igal juhul detailplaneeringus ja ehitusprojektis ettenähtud

hoonestusala piires.

Seega isegi kui vastav hoonenurk ei vasta täielikult ehitusprojektile, siis ei ole ületatud

detailplaneeringuga ette nähtud hoone maksimaalselt kõrgusjoont. Eeltoodust tulenevalt on

kohtu arvates õige kolmanda isiku seisukoht, et isegi, kui kaebaja väited on õiged ja hoone

nurgas oleva müüriosa laius ei vasta täpselt ehitusprojektile (asendiplaanidel toodud

hoonestusalast väljapoole ei ole ehitatud) ja jätta kõrvale võimalikud mõõtmisvead, ei ole alust

pidada marginaalset erinevust tegelikkuse ja ehitusprojekti vahel kaebaja subjektiivseid

õiguseid rikkuvaks. Kohtu arvates ei tõenda subjektiivsete õiguste rikkumist ka kaebaja

menetluse käigus esitatud fotod (tl 186-187, II kd). Neid vaadates võib veenduda, et antud

kolmanda isiku hoone nurga mõnekümnesentimeetrine erisus ehitusprojektist ei oma

valmisehitatud kujul mis tahes märkimisväärset mõju kaebaja õigustele, kuna sisuline mõju

kaebajale, sh tema hoone 2. korruse vaadetele puudub. Kohtu hinnangul ei saa antud asjaoludel

reaalselt teostatud ehitise erinevus ehitusprojektist olla aluseks kasutusloa tühistamisele kohtu

poolt, sest ehitus- ja kasutusloa vaidlustamisel ei ole populaarkaebused lubatavad, mistõttu

kaebuse rahuldamise ja haldusakti tühistamise aluseks saab olla vaid selline rikkumine

kasutusloa andmisel, mis rikub kaebaja õigusi. Täiendavalt toetab kohtu Eeltoodud järeldusi ka

kehtiv EhS v.r § 34 lg 1 p 61, mis sätestas, et kasutusloa väljastamisest keeldutakse, kui

kasutusloa taotlemisel esitatav ehitusprojekt erineb ehitusprojekti muudatuse või ehitamise ajal

tehtud muudatuste tõttu oluliselt ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojektist. Käesoleval

juhul ei saa pidada ehitatud hoone ja ehitusprojekti erinevust oluliseks, mis võiks kaasa tuua

kasutusloa tühistamise.

Mis puudutab abihoonet, siis selles osas ei ole kaebuse esitaja toonud välja ühtegi konkreetset

rikkumist peale eelpoolkäsitletud ehitisealuse ala. Abihoone kasutusloa vaidlustamisel ei ole

kaebaja suutnud ära näidata ka seda, kuidas on vastava loa vaidlustamine seotud kaebaja

subjektiivsete õiguste kaitsega.

Eeltoodust tulenevalt on kaebus ka selles osas põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.

17. HKMS § 108 lõike lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi lg 8 kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade

reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku

kulud tema enda kanda. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks.

Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, siis jäävad selles osas poolte

menetluskulud nende enda kanda.

Kolmas isik on palunud kaebajalt välja mõista menetluskulud summas 8792,40 eurot,

menetluskulud on kantud (tl 60-74, III kd).

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate

materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust.

Kohus on seisukohal, et arvestades kuluarvetes ja neile lisatud dokumentides kajastatud töö

sisu, on esindaja kulu kohtu hinnangul seotud käesoleva vaidlusega ning töö maht on vastavuses

sellele kulutatud ajaga.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajalt tuleb kolmanda isiku kasuks välja mõista kantud

ja põhjendatud menetluskulud summas 8792,40 eurot koos käibemaksuga.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik