3-15-1968/31 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1968

Haldusasi

S.

F. kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – S.F.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta S.F. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda ja kaebuse esitamiselt

tasuda tulnud riigilõivu kulu riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 21.07.2016

(HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-15-1968

2(5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.F. (kaebaja) esitas 27.03.2015 Tallinna Vanglale (vastustaja) taotluse isiklike rõivaste

väljastamiseks haiglasse konvoeerimise ajaks.

2. Vastustaja jättis 08.04.2015 vastusega nr 5-8/15/10129-2 kaebaja taotluse rahuldamata,

sest vangistusseaduse (VangS) § 46 lg 1 ja Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr

20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (Kodukord) p 8.7 järgi on kinnipeetav kohustatud

kandma vangla riietust.

3. Kaebaja esitas 27.04.2015 vaide vastustaja 08.04.2015 vastuse peale, leides, et vangla

riietuse kandmise kohustus kehtib vaid vangla territooriumil. Väljaspool vanglat on vangla

vormi kandmine alandav. Kaebajale tekitati mittevaralist kahju, mille hüvitamiseks taotles

kaebaja 500 euro maksmist. 4. Vastustaja jättis 16.06.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/13273-2

kaebaja vaide rahuldamata. Kinnipeetav on VangS § 46 lg 1 järgi kohustatud kandma vangla

riietust ning kinnipeetav on kinnipeetava staatuses ka väljaspoole vanglat arsti juurde viimisel.

Praegusel juhul ei kehtinud kaebaja suhtes VangS § 46 lg-s 2, § 93 lg-s 1 ega § 651 lg-s 2

sätestatud erisused.

5. Kaebaja esitas 05.06.2015 vastustajale mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas

3600 eurot. Kaebaja jaoks oli alandav viibida väljapool vangla territooriumi vangla vormis ja

käeraudadega.

6. Vastustaja jättis 29.06.2015 vastusega nr 5-37/15/166-2 ja nr 5-37/15/168-2 kaebaja

mittevaralise kahju hüvitamise nõuded rahuldamata. Põhjendused:

6.1.

VangS § 46 lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust. Erisused on ette nähtud

VangS § 46 lg-s 2, § 93 lg-s 1 ja § 651 lg-s 2. Kohustust kanda vanglariietust võib pidada

paratamatult vangistusega kaasnevaks piiranguks, millele kinnipeetav peab alluma. Antud

juhtumi puhuks VangS erisusi ette ei näinud ja seetõttu jäeti kaebaja 27.03.2015 taotlus

rahuldamata. Vangla riietuse põhieesmärgiks on kinnipeetava eristamine ja lihtsustatud

identifitseerimine julgeolekukaalutlustel, seda nii vangla territooriumil kui ka väljaspool

vanglat. Kinnipeetava toimetamisel kohtusse, haiglasse vmt asutusse peab olema tagatud kõigi

ühiskonnaliikmete turvalisus, kes kinnipeetavaga kokku võivad puutuda, seega on oluline, et

kinnipeetavad oleksid eristatavad ka väljaspool vangla territooriumit. Vangla riietuse kandmine

aitab tagada õiguskorra kaitset ja kahandab põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise

edukust. Seega on kaebaja kinnipidamise vältel kohustatud kandma kinnipeetule väljastatud

riideid ja seda ka väljaspool vangla territooriumi.

6.2.

Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kasutada mh kinnipeetava saatmisel (VangS § 70

lg 1) ja raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Kinnipeetava saatmisel väljaspool vanglat on

ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede. Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning

ohtu kaassõitjate elule ja tervisele. Meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi

alusel, kus haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve

kahjustus on tõenäoline. Seega sõltub saatmisel ohjeldusmeetmete kasutamine vangla poolt

saadetavale antud ohuhinnangust. Vastustaja juhindub kinnipeetavate saatmisel vanglavälisesse

asutusse eesmärgist minimeerida julgeolekuriske. Vastustaja kohustuseks on kinnipeetavate

saatmisel väljaspoole vangla territooriumi tagada, et väljaviimise korraldus oleks sujuv ja

riskivaba ning välistatud oleksid saatmisplaanist kõrvalekaldumised.

6.3.

Vastustaja poolt 29.07.2015 koostatud kinnipeetava individuaalse täitmiskava kohaselt

on kaebaja ühiskonnale ohtlik isik (esineb riskikäitumist), kuna on süüdimõistetud

3-15-1968

3(5)

vägivallakuritegude eest. Samuti on talle määratud mitmeid distsiplinaarkaristusi

vanglaametniku korraldusele mitteallumise eest, mis näitab, et kaebaja ei täida talle antud

seaduslikke käske. Sellest tulenevalt on vastustajal õigus kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid

ohjeldusmeetmeid tema vanglast väljapoole transportimisel, tagamaks teiste ühiskonnaliikmete

ja saatemeeskonna turvalisus.

6.4.

Kaebaja viide Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 123 on asjakohatu, sest VangS § 46 lg 1

ei ole vastuolus välislepingutega. Euroopa vanglareeglistikul on soovituslik iseloom.

6.5.

Kuna kahju hüvitamise nõude eeldused on täitmata, puudub alus kahjunõude

rahuldamiseks.

7. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse

vastustaja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Vastustaja eitavad vastused

põhinevad kaebaja praegusel karistusel ja oletataval põgenemiskatsel ning raportitel, mis ei ole

kuidagi seotud vanglast väljasõiduga. See ei olnud kaebaja esimene väljasõit vanglast ja

mingeid probleeme ei ole tekkinud. Kaebajat saadavad väljaspool vanglat relvastatud saatjad.

Samuti on ta allkirjastanud dokumendi selle kohta, et põgenemisekatsel avatakse tema pihta

tuli. Kaebaja ei ole kordagi üritanud põgeneda ega andnud põhjust ohjeldusmeetmete

kasutamiseks. Vastustajal ei ole ühtegi objektiivset põhjust kaebajale isiklike riiete väljastamata

jätmiseks ja käeraudade kasutamiseks. VangS-s on selgelt öeldud, et kinnipeetav peab kandma

vangla riietust vangla territooriumil, mitte väljaspool seda. Väljaspool vanglat vangla riietuse

kandmine äratab teiste inimeste tähelepanu ja alandab kaebaja inimväärikust. 8. Vastustaja

palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

8.1. Vanglariietuse kandmise kohustus tuleb VangS § 46 lg-st 1 ja tegemist on vangistusega

paratamatult kaasneva piiranguga, mis kehtib olenemata sellest, kas kinnipeetav viibib vangla

territooriumil või sellest väljapool. Riided on korralikud ja inimväärsed. Kaebaja väited

inimväärikuse alandamisest vangla riietuse kandmise tõttu on liialdatud. Vanglakaristust

kandvat süüdimõistetut võib ja peabki kohtlema erinevalt vabaduses viibivast isikust. Vangla

riietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et kinnipeetavad oleksid operatiivselt tuvastatavad riietuse

järgi. See aitab tagada õiguskorra kaitset ja kahandada põgenemise korral selle võimaliku

õnnestumise edukust. Kaebajal puudub õigusaktist tulenev õigus nõuda, et teda viidaks

kohtusse või haiglasse isiklikus riietuses, seega on vastustaja käitumine olnud õiguspärane.

Kaebaja kannab karistust ohtliku vägivallateo toimepanemise eest. 8.2. Alus ohjeldusmeetme

kohaldamiseks kinnipeetava saatmisel on sätestatud VangS §-s 70. Kinnipeetava saatmisel

väljaspool vanglat on ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede.

Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kolmandate isikute ja saatemeeskonna

elule ja tervisele. Meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus

haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on

tõenäoline. Lähtudes individuaalsest täitmiskavast on kaebajat hinnatud avalikkusele ohtlikuks.

Kaebaja on kahel korral pannud toime vägivallakuriteo, seejuures on teod muutunud raskemaks.

Soodusteguriks on kaebaja puhul impulsiivsus. Seega on tegemist süüdimõistetuga, kelle puhul

on ka täiendavate ohjeldusmeetmete kasutamine põhjendatud. Kuna tegemist on ennetava

meetmega, siis ei ole tarvis ära oodata, kuni kinnipeetav kedagi ründab või põgeneb või paneb

toime raske õigusrikkumise. Arvestada tuleb, et väljaspool vanglat on võimalused

julgeolekuohte maandada väiksemad kui vanglas. Vanglal on kohustus tagada, et väljaviimine

oleks korraldatud viisil, mis välistab saadetava põgenemise või mistahes muud häired. Vangla

on kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamisel nende vajalikkust kaalunud ja leidnud, et

käeraudade kasutamine on vajalik.

3-15-1968

4(5)

8.3. Antud juhul ei viita faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele, mida tuleks käsitleda

mittevaralise kahju põhjustamisena. Vanglal puudub kohustus väljastada kaebajale

meelepäraseid riideesemeid vastavalt kaebaja soovile, seega ei ole vangla rikkunud kaebaja

õigusi. Vanglal on kohustus tagada ühiskonna julgeolek, seega on põhjendatud ka isiku suhtes

vajadusel täiendavate ohjeldusmeetmete kasutamine. Vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane.

Samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel tekkinud mingisugust kahju.

Seega ei saa esineda ka põhjuslikku seost väidetavalt tekkinud kahju ja vangla tegevuse vahel

ning kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohtu hinnangul on kaebus põhjendamatu ja selle rahuldamiseks puudub alus. Kohtu

arvates on vastustaja piisavalt põhjalikult selgitanud oma 29.06.2015 vastuses kaebaja

kahju hüvitamise taotlustele ja kaebuse vastuses, miks ei ole aktsepteeritav kaebaja soov

kanda väljaspool vanglat haiglasse toimetamisel isiklikku riietust ning miks on kaebaja

kahju hüvitamise nõuded vangla riietuse kandmise ja käeraudade kasutamise argumentidel

põhjendamatud ega kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, järgib

neid ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg

2). Täiendavalt märgib kohus järgmist.

10. Ekslik on kaebaja arusaam, et tal on vangla riietuse kandmise kohustus vaid vangla

territooriumil, mitte väljaspool vanglat. Sellist erisust VangS ega Kodukord ette ei näe.

VangS § 46 lg 1 sätestab, et kui samast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla

riietust. VangS § 46 lg 2 lubab avavangla kinnipeetaval kanda isiklikku riietust, kuid

vastustaja selgitustest nähtuvalt see erand kaebaja suhtes ei kohaldu, st kaebaja ei ole

avavanglas kinni peetav isik. Samuti ei ole kaebaja vahistatu staatuses, kel samuti oleks

VangS § 93 lg 1 alusel õigus kasutada isiklikku riietust. VangS § 75 lg-st 3 nähtub, et

isiklikud riided tagastatakse kinnipeetavale tema vabastamisel.

11. Ekslik on ka kaebaja arusaam, nagu oleks Riigikohus 23.10.2014 määruses haldusasjas nr

3-3-1-45-14 leidnud, et vangla riietuse kandmine rikub kinnipeetava inimväärikust.

Riigikohus hindas viidatud asjas kinni peetava isiku menetlusabi taotluse põhjendatust

olukorras, kus viimase suhtes oli kasutatud ülemäärast jõudu. Riigikohus ei puudutanud

sõnagagi kinni peetava isiku kohustust kanda väljaspool vanglat vangla riietust. Tallinna

Ringkonnakohus leidis küll samas asjas 31.03.2014 tehtud määruses (haldusasi nr 3-13-

70244), et väljapoole vanglat saadetavale kinni peetavale isikule tuleb tagada võimalus

kanda isiklikke riideid, kuid selline hinnang anti vahistatu suhtes, kellel ei ole VangS järgi

kohustust kanda vangla riietust muul ajal kui kartseris. Erinevalt vahistatutest on

kinnipeetavatel kohustus kanda vangla riietust koguaeg.

12. Tõepoolest näeb Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse nr (2006)2 p 20.4 ette, et

vangistatutelt, kes saavad õiguse viibida väljaspool vanglat, ei või nõuda sellise riietuse

kandmist, mis võimaldab neid identifitseerida vangistatuna. Kuid kuna tegemist on

soovitusega, mitte siduva välislepinguga, siis ei saa see muuta kehtivat seadust ega anna

võimalust tõlgendada VangS § 46 lg-t 1 kaebaja soovitud viisil.

13. Kohtu hinnangul ei riiva VangS § 46 lg-s 1 nimetatu ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi,

mis annaks põhjust normi põhiseaduspärasuse kontrolli algatamiseks. Vastustaja on

põhjendatult viidanud julgeoleku tagamise eesmärkidele. Vangla riietuse kandmine aitab

kinnipeetavat põgenemise korral kiiremini identifitseerida ja põgenemist takistada. Samuti

3-15-1968

5(5)

annab see ülejäänud isikutele informatsiooni isiku ohtlikkuse kohta, mistõttu on neil

võimalik vajadusel tagada enda ohutus. Avaliku julgeoleku tagamine ning saatemeeskonna

ja teiste isikute elu ja tervise kaitse on kaalukamad õigushüved kui kaebaja soov hoida oma

mainet avalikkuse ees. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajale haiglasse saatmiseks

isiklike riiete andmata jätmine oli õiguspärane.

14. VangS § 70 lg 1 lubab ohjeldusmeetmeid kasutada ka kinnipeetava saatmisel. Vastustaja

on hinnanud kaebaja ohtlikkust tema süütegu ja tema vanglasisest käitumist arvestades.

Mitmed distsiplinaarkaristused näitavad, et kaebaja ei ole ka vanglas olnud normikuulekas,

mistõttu puudub alus arvata, et kaebaja võiks käituda väljaspool vanglat normikuulekalt.

Kaebaja kohta koostatud individuaalsest täitmiskavast nähtub, et kaebaja on ohtlik

avalikkusele ja riskiks ühiskonnas. Ta on kahel korral pannud toime vägivallakuriteo,

kusjuures vägivalla kasutamine ja kuriteo tagajärjed on muutunud raskemaks. Teisel korral

lõppes kuritegu kannatanu surmaga. Seega ei saa vastustaja hinnangut kaebaja ohtlikkusele

pidada põhjendamatuks. Vastustaja märkis õigesti, et ta ei pea jääma ära ootama kaebaja

põgenemist, rünnakut saatemeeskonna või kõrvaliste isikute vastu ega uue kuriteo

toimepanemist, vaid võib kaebaja ohtlikkust hinnates juba eelnevalt kasutada kaebaja

suhtes ohjeldusmeetmeid. See, et kaebaja ei ole seni väljapoole vanglat saatmisel

põgenenud või üritanud kedagi rünnata, ei näita tingimata tema õiguskuulekust, vaid võib

vastupidi näidata kasutatud ohjeldusmeetmete efektiivsust ja rikkumiste toimepanemise

võimaluse puudumist. Seega oli kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine õiguspärane.

15. Kuna vastustaja tegevus oli õiguspärane, puudub kahju hüvitamise nõude kohustuslikuks

eeltingimuseks olev õigusvastane tegevus ning kahju nõude rahuldamiseks puudub alus.

16. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.

17. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 1 alusel

kaebaja kanda. Vastustaja ei ole esitanud kohtule tähtaegselt tema menetluskulusid

tõendavaid dokumente, seetõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda

kanda. Kohus andis 17.12.2015 määrusega kaebajale menetlusabi ja vabastas ta kaebuse

esitamisel riigilõivu 108 eurot tasumise kohustusest. Nimetatud riigilõivu kulu tuleb jätta

riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik