3-16-261/47 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-261 Haldusasi V.V. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise (100 000 eurot) väljamõistmiseks Menetlusosalised Kaebaja – V.V. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja Asja läbivaatamine Kohtuistungil 24.05.2016 (osaliselt kinnine) ja 07.06.2016 Tallinnas

RESOLUTSIOON 1. Jätta V.V. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21. juulil 2016. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Vanglas registreeriti 01.12.2015 kinnipeetav V.V. taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 100 000 eurot (tl 17). Väidetav kahju tekkis taotluse kohaselt 27.11.2015. kui V. V. suunati jalutuskäigule jalutusboksi vastu tema tahtmist jõudu kasutades ning üleriideid talle kaasa ei antud. Üleriideid hoiti tema väitel koridoris ning need anti taotlejale alles jalutusboksist tagasi tulles. Samuti ei lubatud V. V.t tema taotluse väidete kohaselt jalutusboksis viibimise ajal tualetti.

3-16-261 2(9) 2. Tallinna Vangla jättis 02.02.2016 otsusega nr 5-37/15/334-2 (tl 7–8) V. V. taotluse rahuldamata. Tallinna Vangla otsuse kohaselt ei leidnud kinnitust, et V. V.le oleks tekkinud mittevaralist kahju või et kahju oleks isikule tekkinud haldusorgani tegevusest tingituna. Vastuse kohaselt on tuvastatud, et kambris nr 208, kuhu V. V. oli 27.11.2015 paigutatud, vahetati lõhutud aknaklaasi. Juhtumi ajal I üksuses tööl olnud ametnike küsitlemisel selgus, et V. V. jalutuskäigule viimisel ei kasutatud füüsilist jõudu. Küll aga tuli talle selgitada, miks tuleb kambrist aknaklaasi vahetuse ajaks lahkuda ja miks suunatakse isik jalutuskäigule jalutusboksi. Ametnikud on selgitanud, et taotluse esitajale anti korduvalt korraldus võtta kaasa üleriided ja minna jalutuskäigule, kuid iseseisvalt V. V. riideid kaasa võtta ei soovinud. Ametnike selgituste kohaselt võeti kambrist kaasa V. V. üleriided, mis viidi jalutusboksi ja asetati pingile. Seega võimaldati taotlejal üleriideid kasutada sõltumata tema keeldumisest neid selga panna, vanglaametnikud sundkorras kinnipeetavaid ei riieta. Jalutuskäigult saabudes võimaldati V. V.l külastada meditsiiniosakonda, vigastused või muud terviseprobleemile viitavad tunnused puudusid. Jalutuskäigule liikumine on näha ka videosalvestiselt, kus isik liigub koos kahe ametnikuga rahumeelselt kõndides, kuigi ametnikud suunavad teda, ei rakendata füüsilist sundi. Samast nähtub, et V. V.l on jalas sandaalid, mitte sussid.

3. Tallinna Halduskohtule saabus 04.02.2016 V. V. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 100 000 eurot. Kaebaja on 04.04.2016 esitanud oma täiendavad seisukohad.

4. Vastustaja on esitanud 12.02.2016 vastuseks kohtunõudele haldusmenetluse materjalid ja tõendid (tl 14-20) ning vastuse kaebusele 22.03.2016, sh videosalvestised kaebuse esitamise tinginud vahejuhtumi (27.11.2015 jalutuskäigule saatmine) kohta.

Kohus kuulutas 31.03.2016 määrusega menetluse kinniseks osas, mis puudutab Tallinna Vangla poolt 12.02.2016 ja 22.03.2016 kohtule esitatud videosalvestisi ning piirata kaebaja õigust tutvuda selles osas haldusasja materjaliga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, mis on tekitatud talle piinava ja väärikust alandava kohtlemisega. Kaebaja väidab järgmist. 5.1. Pärast kambris kaebaja kambrikaaslase poolt aknaklaasi lõhkumist sundisid valvurid kaebajat minema aknaklaasi vahetuse ajaks jalutushoovi, kuigi ta ise seda ei soovinud. Valvurid keeldusid kaebaja palvest paigutada ta selleks ajaks etapikambrisse. Kaebaja suhtes kasutati jõudu ja tal ei võimaldatud ennast ilmastikule vastavalt riidesse panna. Kaebaja viibis jalutusboksis üle tunni aja lühikeste pükste, T-särgi, jaki ja sussidega, üleriideid tal kaasas ei olnud. Kaebaja ei saanud vanglaametnikelt ühtegi seaduslikku korraldust riideid kaasa võtta. Jalutusboksist tagasi tulles olid tema üleriided jalutusboksi viiva trepi käsipuul. 5.2. Kaebajal ei võimaldatud jalutusboksis viibides tualetti minna. 6. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, väites järgmist.

6.1. Tallinna Vangla on koostanud vastuse V. V. kahjunõudele, mille käigus selgitas välja juhtumi asjaolud ning jõudis järeldusele, et kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Vastustaja palub kohtul arvestada ka 02.02.2016 vastuses kahju hüvitamise taotlusele toodud selgitustega.

3-16-261 3(9) 6.2. On leidnud kinnitust, et esialgu ei soovinud V. V. jalutuskäigule minna, kuid pärast vestlust vanglaametnikega siiski soostus. Kinnitust ei ole leidnud, et kaebaja suhtes oleks tarvitatud füüsilist jõudu või sundi jalutusboksi suunamisel. Samuti ei ole leidnud kinnitust, et vanglaametnikud oleksid mingil moel takistanud V. V.l ilmastikutingimustele vastavate rõivaste selga panemist. Lähtuvalt vanglaametnike selgitustest (esitatud vastusena kohtunõudele 12.02.2016), on leidnud kinnitust, et kaebaja keeldus sobilikesse rõivastesse riietumast ning vanglaametnikud toimetasid tema üleriided jalutusboksi.

6.3. Jalutusbokside juures ei ole valvekaameraid, mis kinnitaksid isikule jalutusboksi ülerõivaste andmist. Olemasolevatest videosalvestise nähtub, kuidas V. V. liigub esmalt koos vanglaametnikega mööda koridori jalutuskäigule ning neile järgneb mõne hetke pärast vanglaametnik H. V., kandes ülerõivaid, mis toimetati jalutuskäigu ajaks jalutusboksi kaebaja juurde. Samuti nähtub V. V. ja tema kambrikaaslaste tagasi kambrisse saatmine pärast vaidlusaluse jalutuskäigu toimimist ning et V. V. kannab ülerõivaid käes, kuid selga ei ole soovinud neid panna. Videosalvestiste ja vanglaametnike ütluste pinnalt ei saa pidada usutavaks kaebaja väiteid, et teda on jalutuskäigule suunatud füüsilist jõudu ja sundi kasutades ning et vanglaametnikud ei toimetanud isikule ülerõivaid jalutusboksi.

6.4. Vanglaametnikel ei olnud põhjust V. V. suhtes vahetut sundi kasutada, kuna ta soostus pärast vestlust ja selgitusi jalutusboksi minema. Vanglaametnikud olnuksid kohustatud pärast vastavate julgeolekuabinõude rakendamist võimaldama koheselt tervishoiutöötaja vastuvõtu ning koostama juhtumi kohta protokolli, põhjendades vahetu sunni tarvitamise vajadust ning kirjeldades, milliseid täiendavaid julgeolekuabinõusid isiku suhtes kasutati. Vahetult jalutuskäigu järel toimunud läbivaatuse käigus ei ole vangla tervishoiutöötaja tuvastanud isikul mingeid vigastusi, mis kaasneksid vahetu sunni kasutamisega. Kaebaja tervisekaardi sissekandest nähtuvalt ei ole V. V. esitanud tervishoiutöötajale kaebusi, mis viitaks tema suhtes füüsilise jõu kasutamisele

6.5. Isegi juhul kui ametnikud ei andnud V. V.le korraldust üleriided kaasa võtta, oli kaebuse esitajale selge, et järgnevalt liigub ta jalutuskäigule värskes õhus, mistõttu võib pidada otstarbekaks üleriiete selga panemist või kaasa võtmist. On üldteada asjaolu, et novembri lõpus on välistemperatuur jahedamaks muutnud ning üleriiete, sh pikkade pükste, kasutamine on mõistlik. Kaebaja ei ole välja toonud, et tal oleks takistatud üleriideid kaasa võtmast või talle ei tagatud piisavat aega riiete vahetamiseks. Vastustaja tegi omalt poolt kõik võimaliku, et kaebajale oleksid tema ülerõivad soovi korral siiski kättesaadavad.

6.6. V. V. ei avaldanud vanglaametnikele soovi jalutuskäigu ajal kasutada tualettruumi, mida talle ei võimaldatud. V. V.l oli võimalus kasutada tualettruumi enne jalutuskäigule suundumist (kambris nr 208 paikneb seintega eraldatud tualettruum) ning ka pärast jalutuskäigult naasmist. Jalutuskäigu pikkuseks oli mõni minut rohkem kui üks tund, mida ei saa pidada sedavõrd pikaks ajaks, et juhul kui kaebuse esitajal tõepoolest oli soov jalutuskäigu jooksul tualettruumi kasutada, saaks sellega isikule tekkida mittevaralne kahju.

6.7. Remonttööde ajaks kinnipeetavate kambrites toimetatakse julgeoleku tagamise eesmärgil kinnipeetavad tavapäraselt jalutuskäigule. Kuna vajalikke töid teostavad enamasti majandustöödel abitöölistena hõivatud kinnipeetavad ning nende üle teostab järelevalvet kambris ametnik, ei saa julgeoleku seisukohalt pidada otstarbekaks liiga paljude kinnipeetavate samaaegset kambris viibimist. Vastasel korral on võimalik, et ametnikul puudub täielik ülevaade kõigi isikute tegevusest ning realiseeruda võivad julgeolekuohud (kinnipeetavatel võib olla võimalik vahetada või üle anda keelatud esemeid, juhtides ametniku tähelepanu kõrvale). Samuti tagab remonditavast kambrist isikute mujale paigutamine tööde teostamise

3-16-261 4(9) kiiruse ja efektiivsuse, kuna võimaldab töid teostavatele isikutele enam liikumisruumi ning järelevalvet teostavale ametnikule ülevaate kogu tööprotsessist.

6.8. Vastuseks 05.02.2016 kohtunõudele on vastustaja selgitanud, et tegemist ei olnud graafikujärgse jalutuskäiguga. Kõnealuse juhtumi puhul oli jalutuskäigule suunamise vajadus tingitud asjaolust, et V. V. kaaskinnipeetav oli lõhkunud kambri akna, mis vajas välja vahetamist. Remonttööde teostamise ajaks suunati kambris nr 208 viibivad isikud jalutuskäigule, et akna vahetus saaks toimuda võimalikult kiiresti ja ilma vahejuhtumiteta. V. V. ei soostunud esialgu jalutuskäigule minema, kuid vanglaametnike selgituste järgselt siiski nõustus jalutukäigule liikuma, kuigi keeldus üleriideid selga panemast.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Asja on vaidlus selle üle, kas kaebajale võidi tekitada mittevaralist kahju sellega, et ta paigutati vastu tema tahtmist väidetavalt sundi kasutades jalutusboksi ja tal tuli seal umbes tund aega (novembrikuus) viibida ilma välisriieteta ning sussides.

8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §- des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebusest ja vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ilmneb, et kaebaja väidab kahju tekitamist väärikuse alandamisega.

9. Vaidlust ei ole selles, et kambri aken oli lõhutud ja vajas parandamist. Vangla kohustus on tagada nii julgeolek vanglas kui ka kinnipeetavate tervis ja heaolu (vangistusseaduse (VangS) § 66 lg 1). Kohtupraktika kinnitab, et kui riik jätab inimese vabadusest ilma, võtab ta endale ka vastutuse tagada piisaval määral tema tervise kaitse (Riigikohtu 05.12.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-57-12, p-d 10 ja 11 ning seal viidatud allikad).Vastustaja esindaja ja tunnistaja valvur H. V., (vt ka H. V.i selgitus tl 26) on kinnitanud, et akna parandamine eeldas akna ees olevate metallist trellide tõttu ka keevitustöid, mida ei saaks kuidagi teha ajal, mil samas ruumis viibivad isikud, kelle kohalolek remonditöödeks ei ole vajalik (kinnipeetavad). Ka seisis vangla vajaduse ees parandada aken kiiresti, seda nii julgeoleku tagamiseks kui ka kinnipeetavate tervise kaitseks. Nagu vastustaja esindaja õigesti märgib, on üldteada, et novembri lõpus on välistemperatuur juba üsna madal. Seega ei saanud normaalse sisetemperatuuri tagamiseks akna parandamisega viivitada.

10. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab selle seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Sama paragrahvi lg 2 alusel vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. VangS § 67 p-st 1 tulenevalt on kinnipeetav vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Julgeoleku tagamiseks vanglas on vanglaametnik kehtiva õiguse piirides õigustatud valima sobiva abinõu. Praegusel juhul oli vajadus kinnipeetavad akna parandamise ajaks paigutada selliselt, et liigne hulk inimesi kambris ei takistaks kiiret ja tõhusat remonditegevust ning selle kontrollimist ning samas ei looks tavapärasest suurem hulk inimesi kambris julgeolekuohtu ega raskendaks julgeoleku tagamiseks vajalikku kontrolli. Vanglaametnikel on taoliste juhtumite

3-16-261 5(9) lahendamisel kaalumisruum, kuidas võimalikult otstarbekalt ja isikute õigusi võimalikult vähe riivaval moel korraldada nende ajutine paigutamine.

Kaebaja ei pea õigusvastaseks ega kahju tekitavaks, et teda kambrist remonditööde ajaks välja saadeti, kuid leiab, et kahju tekkis tema sunni ja vägivallaga jalutusboksi toimetamisel ning seal välisriieteta viibimise läbi.

11. Kaebaja ning kõik tunnistajad (valvurid H. V., K. K. ja K. M.; kinnipeetavad H. S.ja K. T.) on kinnitanud, et kambris viibinud kinnipeetavad ei soovinud, et nad viidaks kambrist jalutusboksi. Kaebaja vastuseis jalutusboksi minekuks tulenes tema sõnul sellest, et ta oli juba samal päeval jalutamas käinud ning soovis, et akna parandamise ajaks paigutataks ta nn etapikambrisse (vastustaja esindaja seletuse kohaselt on tegemist vastuvõtuosakonna kambritega).

11.1. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Jalutuskäigud toimuvad vastavalt päevakavale (Tallinna Vangla kodukorra lisa 1). Kaebajal on õigus selles, et kehtiv õigus ei kohusta teda jalutuskäigule minema, vaid loob selleks vaid võimaluse. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukord (kodukord) p-st 5.6 tulenevalt on vanglateenistusel õigus teha päevakavas vastavalt vajadusele erakorralisi ja ajutisi muudatusi, sh kui see on vajalik järelevalve teostamist takistava asjaolu kõrvaldamiseks.

11.2. Kaebaja enda seletustest ega tunnistajate ütlustest ei järeldu, et kaebaja jalutusboksi minek olnuks välistatud tema terviseseisundi tõttu. Kaebaja märkis 24.05.2016 istungil tunnistaja H. S. ütluste kohta, et tunnistaja mäletab ilmselt valesti ning palavikku tal sel päeval ei olnud. Oli nohu, mis kaebaja enda sõnul ei takistanuks jalutusboksi minekut.

11.3. Tunnistaja K. M. täpsustas kohtuistungil, et kuna enamus kambreid oli täis ning sel päeval sai ka kontrollitud, et vastuvõtukambrid olid töös ning hõivatud, siis ei olnud võimalik ka sinna kinnipeetavaid paigutada. Tunnistajate ütluste (K. K.) kohaselt on vastuvõtuboksid nö tavalise tööaja vältel hõivatud, sinna paigutatakse isikud, kes liiguvad ühest vanglast teise, käivad kohtutes ning vastuvõtuosakonna kambrite hõivatuse korral paigutatakse kinnipeetavad ajutise vajaduse tekkimisel jalutusboksi (H. V.). K. K. ja K. M. märkisid ka, et pole võimalik jätta kinnipeetavaid kambris toimuva remonditöö ajaks koridori nagu kaebaja ühe võimaliku variandina näeb.

11.4. Kaebaja ei ole vaidlustanud tema teistest kambrikaaslastest eraldi boksi paigutamist ega väitnud eraldi paigutamisega kahju tekitamist. Siiski on kaebaja palunud 26.02.2016 taotluses (tl 34) kohtul välja selgitada, miks ta paigutati eraldi boksi, mitte kokku kambrikaaslastega. Kaebaja ja tunnistajad (nii kambrikaaslased kui ka valvurid) kinnitavad, et V. V. viibis eraldi boksis. Tunnistaja K. M. on seda põhjendanud, selgitades väljakujunenud praktikaga, mille kohaselt on taolise juhtumi (akna lõhkumine) korral vajalik koguda isikutelt selgitused ning tõe väljaselgitamine on tõhusam, kui isikud paigutada eraldi. Eriti need, kes on ise lõhkunud oma kambris midagi, et välistada teiste kambrite lõhkumist, seni kuni selgitatakse välja lõhkumise põhjus ning lõhkuja ning kuni kamber uuesti ära remonditakse.

12. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodut arvestades õigusvastane vastustaja tegevus kaebaja paigutamisel akna remondi ajaks jalutusboksi. Vanglaametnikel on kaalumisruum kinnipeetavate ajutise paigutamise otsustamisel selliselt, et tagada vangla julgeolek ja isikute tervise kaitse. Kinnipeetavatel ei ole subjektiivset õigust nõuda nende ajutisel paigutamisel viibimist konkreetses ruumis. Praegusel juhul on nii kaaskinnipeetavatest kui ka valvuritest

3-16-261 6(9) tunnistajad kinnitanud, et kambris viibinud isikutele selgitati ja neile oli arusaadav, miks tuleb ajutiselt jalutusboksi minna. Kinnipeetavate, sh kaebaja vastuseis oli põhimõttelist laadi. Ajutist paigutamist jalutusboksi ei piira ega muuda õigusvastaseks VangS § 55 lg-s 2 sätestatu, mis näeb ette minimaalse ulatuse, milles kinnipeetavale jalutuskäike tuleb võimaldada. Ajutine paigutamine jalutusboksi ei tohi osutuda aga õigusvastaseks ka muudel põhjustel.

13. Kaebaja väidab tema suhtes jõu kasutamist jalutusboksi minekul. Tunnistajate (K. K., K. M.) ütluste kohaselt eelnes jalutusboksi suundumisele pikk veenmine ja selgitamine vajadusest minna jalutusboksi ja panna selleks ilmastikule vastavalt riidesse. (ka H. V.i seletus, tl 26).

13.1. Tunnistajate (K. M., K. K. ja H. V.) ütlustest selgub, et K. M. ja K. K. suunasid kaebajat jalutusboksi. H. V. järgnes neile eraldi, viies kaebaja üleriided talle järele. H. V.i sõnul hoiti kaebajat küünarnukist, et inimene trepil ei koperdaks ega kukuks. Tunnistaja K. K. ütluste kohaselt saadeti selles olukorras kahekesi ja H. V. tuli riietega järele. Kui jutuajamine oli lõppenud, toimus jalutusboksi minek tunnistajate (K. K.) sõnul rahulikult. Üldjuhul, kui tegemist on rahuliku kinnipeetavaga, võib üks ametnik saata. K. K. kirjeldas saatmist sõnadega „hoidsime käsi kinnipeetaval õrnalt peal“, et vajadusel, kui ta soovib kuhugi keerata või ära minna, oleks võimalik haarata. K. K. sõnul oli kontakt „pea olematu“. Tunnistaja K. M. ütluste kohaselt tuli kaebaja pärast pikka veenmist ja vestlust rahulikult kaasa. Tavaliselt saadab jalutuskäigule valvur üksinda, kõnealusel juhul tehti seda kahekesi (ka valvurite seletused tl 18, 19 ja 26).

13.2. Vastustaja esitatud videosalvestistelt (22.03.2016 vastuse lisa 1. V. jalutuskäigule.n3r) nähtub samuti, et kaebajat saadavad kaks meesvalvurit, kes toetavad teda kahelt poolt käevarrest küünarliigese kohalt ning liikumine on vaba ja rahulik.

13.3. Seega ei viita tunnistajate ütlused ega videosalvestistelt nähtu jõu kasutamisele kaebaja saatmisel jalutusboksi. Minimaalse võimaliku füüsilise kontakti kohta on tunnistaja K. K. oma selgitused andnud. Tunnistaja H. S. (kaebaja kambrikaaslane) märkis küll istungil, et pani jalutuskäigult naastes tähele, et kaebaja käed olid punased ning käeraudade jälgi. Käeraudade kasutamist ei väida ei kaebaja ega keegi ülejäänud tunnistajatest, samuti ei nähtu käeraudade kasutamist ülalviidatud videosalvestiselt.

Jalutusboksist naastes soovis kaebaja meditsiinitöötaja juurde minna, mida talle ka väga kiiresti (tunnistaja K. K. sõnul kohe peale jalutust) võimaldati. Tervisekaardi väljavõttest (tl 16) ei nähtu kaebusi jõu kasutamisega seonduvalt ning arst ei ole ka sellekohast diagnoosi pannud ega mingeid sissekandeid teinud, mis viitaksid eelnevale jõu kasutamisele.

14. Kaebaja väitel ei lastud tal üleriideid selga panna ega ka välisjalanõusid. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et oleks üleriided selga pannud, kui need oleks tal jalutusboksis käepärast olnud.

Tallinna Vangla kodukorra p 4.8 kohaselt on jalutuskäigule värskes õhus lubatud minna ainult hooajale vastavas riietuses. Ka kodukorra p 4.2 sätestab kohustuse riietuda väljaspool elukambrit vastavalt ilmale. Seega on ka kinnipeetaval endal kohustus riietuda ilmastikule ja oludele vastavalt. Kaebaja enda istungil antud selgituste ning tema kambrikaaslastest tunnistajate (H. S., K. T.) ütluste alusel saab järeldada, et kinnipeetavad, sh kaebaja mõistsid, et neil tuleb akna parandamise ajaks minna jalutusboksi. Seega pidi kaebaja ka mõistma vajadust selleks vastavalt riietuda.

Lisaks kodukorrast tulenevale kohustusele ilmastikule kohaselt riietuda, oli kaebajal ka kohustus täita vanglaametniku seaduslikke korraldusi (VangS § 67 p 1). Tunnistaja K.M. ütluste

3-16-261 7(9) kohaselt andis ta kaebajale korduvalt korralduse riidesse panna ja kambrist välja minna, mida kaebaja ei täitnud. Kambrist lahkumisele eelnes tunnistajate eelnvalt mainitud ütluste kohaselt pikem veenmine. Kuna teised kinnipeetavad käisid jalutuskäigul üleriietes (ilmneb ka 22.03.2016 menetlusdokumendi lisaks olevatelt videosalvestistelt: v. jalutuskaigult tagasi.n3r; v. jalutuselt tagasi (seljaga)n3r), ei saanud ka kaebajale jääda arusaamatuks vajadus üleriided selga panna, eriti arvestades, et juhtum toimus novembri lõpus.

15. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja keeldus üleriideid selga panemast ja suundus jalutusboksi poole ilma üleriieteta (salvestis „V. jalutuskäigule.n3r“) ning lahtiste jalanõudega.

Kaebaja enda seletuse ja tunnistajate ütluste kohaselt olid kaebaja üleriided ja välisjalatsid tal kambris. Piisavalt on tõendatud, et kaebaja keeldus üleriideid selga panemast ning valvurid otsustasid talle riided järele viia. Tunnistaja H. V. kinnitas K. M.lt saadud korraldust riided järele tuua ning asjaolu, et ta liikus riietega kuni jalutusboksini, kus andis riided üle meesvalvurile. Videosalvestiselt (V.jalutuskäigule.n3r) on näha, kuidas naisvalvur järgneb kinnipeetavale ja teda saatvatele meesvalvuritele, kuni kaamera ulatuses oleva ukseni, kandes käes riietusesemeid. Tunnistaja K. M. selgitas, et mitte alati, kui kinnipeetavad väidavad, et nad ei vaja üleriideid, ei viida neile üleriideid järele. Kõnealusel juhul aimas ta probleeme ning korraldas seetõttu riiete kaasvõtmise.

16. Asjas kogutud tõenditest ei selgu üheselt, kas kaebajale olid üleriided kättesaadavad kogu jalutusboksi viibimise ajal ja et kaebajal oli võimalus neid mistahes ajal selga panna. Vaidlust pole, et välisjalanõusid kaebajal jalutusboksis ei olnud. Jalatsite kaasavõtmist ei märgi keegi tunnistajatest ning videosalvestistelt nähtuvalt olid kaebajal jalas lahtised jalatsid. Tegemist ei olnud küll sussidega nagu kaebaja on ise märkinud, kinnipeetava kambris olevate varade loetelu (tl 99) järgi olid kaebajal „plätud“.

16. 1. Kaebaja väitel ei antud talle üleriideid jalutusboksi, vaid need jäeti ukse taha käsipuule, kust ta need kambrisse tagasi minnes kaasa võttis. Tunnistaja H. V. on 24.05.2016 kohtuistungil kinnitanud, et viis riided trepini ja andis K. M. kätte, kes pani need jalutusboksi pingile, sest kaebaja keeldus riideid enda kätte võtmast ning selga panemast (ka H. V.i seletus haldusmenetluses, tl 26). Tunnistaja K. K. ei mäletanud täpselt, kes riided pingile pani. Tunnistaja K. M. kinnitas 07.06.2016 kohtuistungil, et tema pani riided (jope ja pikad püksid, jope taskus oli müts) jalutusboksi pingile. Pingi olemasolu kõikides jalutusboksides kinnitasid valvuritest tunnistajad.

16.2. Jalutusboksis toimunu ja seal viibimise kohta videosalvestisi ei ole. Kaebaja seletused ja tunnistajate ütlused lahknevad selles, kas kaebajal olid riided jalutusboksis või jäeti need ukse taha. Videosalvestistelt („v. jalutuskaigult tagasi.n3r“; „v. jalutuselt tagasi (seljaga)n3r“) ilmneb selgelt, et jalutuskäigult naastes kannab kaebaja riideid käes ega ole neid selga pannud. Tunnistaja K. T. (kaebaja kambrikaaslane) tunnistas, et jalutusboksidest majja naastes kohtus ta kaebajaga enne sisenemist väljas (mitte majas sees) ning ta mäletab, et V. V.l välisriideid seljas ei olnud, ta võttis need kaasa teel kambrisse, kuid tunnistaja ei mäleta täpselt, kustkohast. 16.3. Tunnistaja H. S.e ütluste kohaselt kuulis ta V. V.t jalutusboksis karjumas ja nõudmas riideid. Samuti mäletab tunnistaja, et tema kambrisse jõudes oli V. V. juba kambris tagasi ning tal olid käed ja nägu punased, mis viitab, et isik viibis külmas. V. ütles ka kambrikaaslastele, et riideid talle ei antud. 16.4. Seega on tõendid selles osas vastuolulised. Valvuritest tunnistajad kinnitavad ühtviisi, et riided, mis järele viidi, pandi ka boksi pingile. Nende ütluste usutavust kinnitab ka K. M. poolt

3-16-261 8(9) öeldu, et riided otsustati järele viia, kuna arvati, et võib tekkida probleem. Samas puudub võimalus videosalvestise abil nende ütluste paikapidavust kontrollida ning teha tõsikindlat järeldust, et riided ei olnud kuni kambrisse tagasiminekuni trepi käsipuul, nagu väidab kaebaja, ning ka tunnistaja K. T.i ütluste kohaselt võttis kaebaja oma riided kusagilt tagasiteel kambrisse, kuid väljas tal üleriideid seljas ei olnud. Kohtul on alus kahelda H. S.e ütluste usaldusväärsuses, kuna eelpool on selgunud, et tõele ei vastanud tema ütlus käeraudade kasutamise jälgedest ning vähemalt osaliselt ka kaebaja haigusest, mis takistanuks jalutusboksi minekut. Asjaolu, et kaebaja kandis jalutusboksist naastes üleriideid käes, samas kui teised kinnipeetavad suunduvad tagasi kambrisse üleriided seljas, ei kummuta kahtlust, et kaebajale üleriideid jalutusboksi siiski ei antud, vaid need jäid mingil põhjusel trepi käsipuule. Samas on, arvestades kaebaja suurt vastuseisu jalutusboksi minekule ja tema eelnevat käitumist, usutav, et kaebaja protestiks jalutusboksi saatmisele siiski talle jäetud riideid selga ei pannud. 17. Kohus on aga seisukohal, et isegi juhul ,kui riideid jalutusboksi ei antud, ei saaks vangla selline tegevus kaasa tuua kaebuse rahuldamist. Kogu vangla tegevus kaebaja jalutusboksi saatmisel viitab sellele, et kaebajal oli piisav võimalus ennast ilmastikule vastavalt riidesse panna, seda nii kogu aja jooksul, mil vanglaametnikud veensid teda väljumiseks riietuma ning andsid ka selgelt vastavaid korraldusi. Samuti oli võimalus riietuda veel koridoris. Mittevaraline kahju seisneb kohtupraktika kohaselt isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 06.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-02, p 14) ning isegi mitte igasugune õigusvastane või väärikust alandav käitumine ei too endaga kaasa hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju, vaid selleks peab olema ületatud nn piisava raskusastme künnis (nt Riigikohtu 17.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-10, p 23). Praegusel juhul ei näe kohus, et isegi juhul, kui riided oleks tõesti jäänud jalutusboksi panemata, oleks selline väärikuse alandamisega kahju saanud tekkida. Vastustaja vastuste ning K. Kuuse selgituse (tl 19) kohaselt viibis kaebaja jalutusboksis veidi üle tunni aja ning ka kaebaja enda seletuste kohaselt kestis see maksimaalselt 1,5 tundi. Kaebaja ei ole väitnud tervisekahju tekitamist ning jalutuskäigu järgselt ei ole arst ka kaebaja tervisekaardile teinud kandeid, mis sellele viitaksid (tl 16).

Riigivastutuse kohaldamisel tuleb veel silmas pidada RVastS § 13 lg-s 1 sätestatud vastutust piiravaid kriteeriume, sh kannatanu enda osa (p 4). Praegusel juhul on ilmne, et kui ka kaebajale tekkis mingil määral kahju, oli tal endal selles oluline osa, kuna ta jättis täitmata vanglaametniku seaduslikud korraldused ning kohustuse ilmastikule vastavalt riietuda. Samas ei käitunud ta ka mõistlikule isikule omase hoolikusega oma tervise ja heaolu kaitseks.

18. Kaebaja väidab ka kahju tekitamist seeläbi, et tal ei võimaldatud jalutusboksis viibimise ajal tualetti minna.

Vastustaja ei ole vastuses kahju hüvitamise taotlusele tualeti kasutamisest keeldumise väite osas seisukohta võtnud, kuigi kinnipeetav seda kahju hüvitamise taotluses märkis. Tunnistajad (H. V.) on selgitanud, et jalutusboksis viibimise ajal probleemide tekkimisel on neid võimalik lahendada, sh tualetti lubada. Tunnistaja on selgitanud, et pidevalt ei ole vanglaametnik kohe kohal, kuid varem või hiljem ta kuuleb, kui boksi uksele koputada (K. K.), toimuvad valvurite ringkäigud, käiakse kontrollimas (K. M.). Praegusel juhul on tunnistaja K. K., kes viibis ka kaebaja tagasituleku juures, selgitanud, et jalutusboksist naastes läks kaebaja lühikeseks ajaks kambrisse ja sealt edasi tema soovil kohe varsti meediku vastuvõtule. Kaebaja kinnitusel sai ta meediku vastuvõtule mõne minuti jooksul. Seejuures ta tunnistaja ütluste kohaselt kambrisse

3-16-261 9(9) tagasi jõudes tualetti ei läinud. Seetõttu pole ka põhjust järelduseks, et tualeti kasutamise vajadus tegelikult eksisteeris ja selle mittevõimaldamine oleks tekitanud kaebajale kannatusi.

19. Eelnevat arvestades tuleb jätta kaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUD

20. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus on kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastanud, mistõttu see kulu jääb riigi kanda. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe