3-14-52890/29 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52890

Haldusasi

Jaanus

Mutli

kaebus

Erakondade

rahastamise

järelevalve komisjoni 23.10.2014 ettekirjutuse nr 46

tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Jaanus Mutli, esindaja adv Raiko Paas

Vastustaja – Erakondade rahastamise järelevalve

komisjon, esindajad v.adv Küllike Namm ja v.adv

Katrina Juhkami

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11. juuni 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Jaanus Mutli apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 30.05.2016

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Jaanus Mutli apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 11.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52890 osas,

millega mõisteti Jaanus Mutlilt Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni kasuks

välja menetluskulud 1500 eurot. Teha selles osas uus otsus, millega jätta Erakondade

rahastamise järelevalve komisjoni menetluskulud tema enda kanda.

3. Mõista Erakondade rahastamise järelevalve komisjonilt Jaanus Mutli kasuks välja

apellatsioonimenetluse kulud summas 2 (kaks) eurot.

4. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 21.07.2016 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-14-52890

2(11)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) tegi 23.01.2014 ettekirjutuse nr

46, millega kohustas Jaanus Mutlit tagastama Tallinna linnale keelatud annetus summas 7 333

eurot solidaarselt Edgar Savisaarega (p 1), kõrvaldama puudused Jaanus Mutli poolt Eesti

Keskerakonnale esitatud 2013. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimiskampaania aruandes

(p 2) ning esitama komisjonile tõendid nimetatud kohustuste täitmise kohta (p 3). Ettekirjutus

sisaldas ka sunniraha hoiatust.

Ettekirjutuse kohaselt eksponeeriti 2013. a augustis ja septembris Tallinna linnaruumis

reklaami, milles tehti üleskutse tulla Hiiu jalgpallistaadioni talgutele ja avamispeole. Plakatil

olid kujutatud Jaanus Mutli, Edgar Savisaar ja Arvo Sarapuu, plakatil oli ka tekst „Hiiu

staadioni avapidu ja avamäng, 15. september, kell 12.00“, isikute fotode juurde olid

paigutatud nende nimed, pildi alumises paremas nurgas oli Tallinna logo. Komisjon leidis, et

tegemist oli valimisreklaamiga ja kuna valimiskampaania aruandest ei nähtu, et kõnesoleva

reklaami eest oleks tasunud kaebuse esitaja või erakond, kuhu ta kuulub, tuleb kaebuse

esitajal tagastada nimetatud reklaami eest tasutud summad kui lubamatu annetus selle tegijale

Tallinna linnale. Reklaamplakati kogukulu 11 000 eurot kaeti Tallinna linna Spordi- ja

Noorsooameti eelarvest.

2. Jaanus Mutli esitas 24.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse ERJK 23.10.2014

ettekirjutuse nr 46 tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt tühistamiseks.

1) Järelevalve käigus ettekirjutuse tegemise õigus saab kuuluda vaid isikule, kellele kuulub

riikliku järelevalve läbiviimise pädevus. Tallinna Ringkonnakohus on lahendi nr 3-07-2209

p-s 12 leidnud, et Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 75 kohaselt määratakse riikliku

järelevalve pädevus ja ettekirjutuste tegemise ning otsuste andmise kord konkreetsete

üksikjuhtude osas eraldi seadusega. Eeltoodust tuleneb, et konkreetse riikliku järelevalve

pädevus (sh ettekirjutuste tegemise õigus) mingis valdkonnas peab olema määratud

seadusega. Mistahes kontrolliõiguse või ülesande andmine pole võrdsustatav riikliku

järelevalvega. Tulenevalt VVS §-st 38, § 39 lg-st 2 ja § 75 lg-st 1 ning avaliku teenistuse

seaduse (ATS) § 7 lg-st 2 ja § 7 lg 3 p-st 2 peab järelevalve teostamiseks ja ettekirjutuse

andmiseks olema tegemist valitsusasutusega ja ametnikuga, kes on valitsusasutuse koosseisus

ettenähtud ametikohale valitud või nimetatud. ERJK ei ole valitsusasutus, vaid riigi- ja

kohaliku omavalitsuse asutuste riikliku registri kohaselt „riigi muu institutsioon“.

2) Isegi kui vastustajal on õigus ettekirjutusi teha, on vastustaja rikkunud seadusega antud

volituste piire. EKS § 1211 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt saab adressaati kohustada tagastama

annetust üksnes riigieelarvesse. Vastustaja on kohustanud tagastama annetuse Tallinna

linnale.

3) Ettekirjutus on koostatud ebaõigele isikule. EKS § 124 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab lubamatu

annetuse tagastama erakond ning annetuse tagastamist saaks nõuda üksnes erakonnalt.

3-14-52890

3(11)

4) Ettekirjutuse aluseks olev ekspertiis ei ole usaldusväärne. Kaebaja on tellinud

eksperthinnangu vaidlusaluse reklaamplakati ja vastustaja poolt tellitud eksperthinnangu

kohta. Kaebaja tellitud eksperthinnang selgitab põhjalikult, miks vastustaja tellitud Tartu

Ülikooli hinnang ei kujuta endast teaduslikkuse nõudeid järgivat analüüsi, vaid kasuistlikku

tellimustööd. Lisaks leitakse kaebaja tellitud eksperthinnangu lõppjäreldusena, et vaidlusalune

reklaamplakat ei kujuta endast valimisreklaami.

5) Ettekirjutuses nõutakse kaebajalt kogu reklaamplakatile kulunud raha tagastamist. Samas

on

vastustaja

tellitud

Reklaamiagentuuri

Zavod

BBDO

ning

Tarbijakaitseameti

eksperthinnangutes mööndud, et osaliselt kajastab valimisplakat ka linna tegevuste

reklaamimist. Selle kulu kaebaja kanda jätmine ei ole põhjendatud. Vastustajal tulnuks enne

ettekirjutuse tegemist küsida Tallinna linna arvamust ning selgitada välja, kas ja mil viisil oli

plakati avaldamine seotud kaebaja ametiülesannete täitmisega, ning määratleda, milline osa

reklaamplakatist kujutab linna tegevusega seotud ürituste reklaamimist ja on seetõttu linna

kulu.

6) Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) §-st 61 ja Riigikohtu otsusest

nr 3-4-1-27-05 tulenevalt ei olnud vaidlusaluse plakati näol tegemist poliitilise reklaamiga.

Plakatil ei reklaamitud erakonda või erakonna nimekirjas kandideerivat isikut, reklaamtahvli

tekstilises osas tehakse selge üleskutse osaleda staadioni talgutel ja avamisel. Plakatil pole

erakonna logo ega ka muud eraldusmärki, mis viitaks või sarnaneks mõnele erakonna logole.

Plakatil olev kiri viitab linna avatavale staadionile ja sellel oli Tallinna logo. Plakatil ei

reklaamita erakonna programmi. Vaidlusaluse plakati sisuks oli üleskutse tulla Hiiu staadioni

talgutele ja avamispeole, mida ei saa ühemõtteliselt seostada valimistel kandideerimisega.

Samuti ei heitnud vastustaja kaebajale ette, et plakat avaldati aktiivse agitatsiooni ajal. Ka

Reklaamiagentuuri Zavod BBDO arvamuses on leitud, et plakat reklaamib kaebaja kõrval

avalikku üritust. Seega ei saa rääkida reklaamplakatist kui ühemõttelisest valimisreklaamist

kaebajale. Ühisest üritusest osavõtu suurendamine on üks kohaliku omavalitsuse töö

üldisematest eesmärkidest. Üritusele suurema hulga rahva kaasamine toimib paremini, kui

seda reklaamivad omavalitsuse tööga seotud ja seeläbi avalikkusele tuntud inimesed isiklikult.

Kaebaja on Eesti Jalgpalli Liidu kohtunik, Eesti Jalgpalli Liidu litsentsikomisjoni liige ning

alates 2006. a FIFA abikohtunik, mistõttu on mõistetav, miks just kaebaja uut staadionit

reklaamis ja üritusele rahvast kutsus. Vastustaja hinnangul pole oluline käsitada reklaami kui

valimisreklaami

reklaamiteoreetiliselt,

vaid

tuvastada

reklaami

tegelik

mõju

sihtauditooriumile. Seega tulnuks vastustajal tellida uuring või teha küsitlus, et saada teada,

kas reklaam omab valimistulemuste või valijate jaoks mõju. Reklaami mõju valijatele ei saa

hinnata muul moel kui küsitluse või uuringuga. Kuna kaebajale teadaolevalt ei ole selle kohta

andmeid kogutud, jääb arusaamatuks, millistele andmetele toetuvad vastustaja ekspertide

järeldused valijate poolt tajutu või valijate silmis eelise saamise kohta.

7) EKS § 123 lg 1 peab annetuseks vaid erakonna tegevuse toetamiseks erakonnale või

erakonna liikmele loovutatavat rahaliselt hinnatavat hüve või teenust. Vaidlusaluse

reklaamplakati on tellinud ja teenuse saanud Tallinna linn, mitte erakond ega kaebaja. Kuna

annetuse mõiste on määratletud just erakonna tegevuse kaudu, s.t kasusaajaks on erakond, ei

ole annetuse tagasinõudmine füüsiliselt isikult põhjendatud.

8) Kui tõlgendada ettekirjutuse aluseks olevaid EKS norme vastustaja väidetud viisil, oleks

need vastuolus põhiseaduse (PS) § 13 lg-s 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega, sest

normidega pannakse isikule rahalisi kohustusi, kuid keskmise isiku jaoks ei ole selgelt ja

arusaadavalt määratletud, milliseid olukordi käsitada keelatud annetusena, kellelt keelatud

annetuse saab tagasi nõuda ja kellele selline annetus tuleb tagastada. Õigusselgusetust ei

3-14-52890

4(11)

välista see, et „erakonna tegevuse toetamine“ on määratlemata õigusmõiste, mida on võimalik

kohtupraktika kaudu sisustada.

3. Erakondade rahastamise järelevalve komisjon palus jätta kaebuse rahuldamata.

1) Vastustaja pädevus riikliku järelevalve teostamiseks, ettekirjutuste tegemiseks ja sunniraha

määramiseks tuleneb EKS-st. Võrreldav organ on Vabariigi valimiskomisjon, kes on registris

märgitud samuti riigi muu institutsioonina, kelle koosseis ja pädevus tuleneb Riigikogu

valimise seadusest ning kellel on pädevus teha kohtulikult kontrollitavaid otsustusi.

2) EKS § 124 lg-d 1 ja 2 nimetavad annetuse tagastamise kohustatud subjektina erakonda,

kuid EKS § 1211, mis reguleerib ettekirjutuste tegemist, nimetab ettekirjutuse võimaliku

adressaadina ka muid isikuid peale erakonna, sh erakonna nimekirjas kandideerinud isikut.

EKS võimaldab teha ettekirjutust keelatud annetuse tagastamiseks ka muule isikule kui

erakonnale. Seaduse eesmärgipärasel tõlgendamisel ei saa tekkida kahtlust, et ERJK

pädevusse kuulub mh kontrolli teostamine erakonna nimekirjas kandideerinud isikute üle.

Annetuse tagastamisel tuleb lähtuda EKS § 124 lg-tes 1–3 nimetatud viisidest. Juhul, kui

annetust ei ole võimalik tagastada, tuleb rahaline annetus kanda riigieelarvesse.

3) Teavituskampaania ja (valimis)reklaami eristamiseks tuleb igal üksikjuhtumil tuvastada

reklaami mõju konkreetses aegruumis. Kui reklaam on suunatud eelkõige reklaamis

eksponeeritud erakonna liikme reklaamimisele, mitte avalike huvide edendamisele, on selle

reklaami kulude kandmine käsitatav annetusena EKS § 123 lg 1 tähenduses. Keelatud

annetuste kontekstis tuleb hinnata, kas reklaami esitamise aega, tonaalsust, eksponeeritud

isikut jms asjaolusid arvestades oli tegemist kohase vahendiga teavituskampaania

läbiviimiseks või mõjus reklaam sihtauditooriumile pigem isikureklaamina. Vastustaja ei ole

väitnud, et reklaam on käsitatav poliitilise välireklaamina, vaid keelatud annetusena

erakonnaseaduse mõistes.

4) Kuigi meedias avaldatud informatsiooni kohaselt oli Hiiu staadion valminud juba

augustikuus 2013, lükati selle avamine edasi kuni 15.09.2013. Poliitiline välireklaam oli

keelustatud alates 16.09.2013. Ka kaebaja pidas tõenäoliseks, et reklaam on käsitletav

poliitilise välireklaamina, mistõttu esitati seda linnaruumis võimalikult vahetult enne valimisi,

kuid siiski lubatud välireklaami perioodil.

5) Kaebaja tõlgendab Riigikohtu otsust nr 3-4-1-34-05 meelevaldselt. Riigikohus nõustus

Vabariigi valimiskomisjoniga, et K-kohukese reklaam on käsitatav keelatud poliitilise

välireklaamina ning vastava otsustuse tegemiseks ei ole nõutav uuringu tellimine reklaami

mõju kohta. Samas leidis Riigikohus, et see ei anna alust tühistada valimistulemusi, kuivõrd ei

ole teada reklaami mõju ulatust hääletamistulemustele. Vaidlusaluse reklaami sisule hinnangu

andmiseks ei pidanud vastustaja tellima uuringut, kuidas mõjutas reklaam hääletamistulemusi,

mida ei olegi vastustaja hinnangul võimalik usaldusväärselt välja selgitada.

6) EKS ei ole ebaselge ega PS-ga vastuolus. Keelatud annetuse mõistet peab olema võimalik

sisustada vastavalt konkreetse juhtumi asjaoludele ning seaduse tõlgendamise vajadus ei

muuda seda põhiseadusevastaseks.

4. Tallinna Halduskohus jättis 11.06.2015 otsusega kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud kaebaja kanda; kaebajalt mõisteti vastustaja kasuks välja menetluskulud

summas 1500 eurot.

1) VVS § 75, korrakaitseseaduse (KorS) § 6 lg 1 ega muu säte või seadus ei välista ERJK

õigust ettekirjutust teha. HMS § 8 lg 1 kohaselt on haldusorgan seadusega, selle alusel antud

3-14-52890

5(11)

määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või

isik. ERJK on haldusorgan ja sellele võib seadusega anda ülesandeks ka õigusnormide

täitmise järelevalve ja tagamise. EKS § 1210 lg 1 kohaselt kontrollib ERJK, kas erakond,

valimisliit ja üksikkandidaat järgivad EKS-s sätestatut. EKS § 1211 lg 1 p 2 alusel teeb ERJK

erakonnale, erakonna nimekirjas kandideerinud isikule, valimisliidule, valimisliidu nimekirjas

kandideerinud isikule või üksikkandidaadile ettekirjutuse, kui ta on jätnud keelatud annetuse

tagastamata. Kuna vastustajal oli olemas ettekirjutuse tegemise pädevus ja sellise pädevuse

andmine oli seadusandja selge tahe, siis ei ole ettekirjutus tühine.

2) Keelatud annetust tagastama saab kohustada ka erakonna nimekirjas kandideerinud isikut

(EKS § 1211 lg 1 p 2) ning see tuleb esmajärjekorras tagastada annetuse teinud isikule (EKS

§ 1211 lg 2 p 2 koostoimes selles viidatud EKS § 124 lg-ga 1). Kui annetuse tagastamine

annetuse tegijale ei ole võimalik, tuleb see kanda riigieelarvesse. Keelatud annetuse

tagastamise ettekirjutuse saab teha ka erakonna nimekirjas kandideerinud isikule (EKS § 1211

lg 1 p 2) ning keelatud annetus tuleb esmajärjekorras tagastada annetuse teinud isikule (EKS §

1211 lg 2 p 2 koostoimes selles viidatud EKS § 124 lg-ga 1) või kui annetuse tagastamine

annetuse tegijale ei ole võimalik, siis kanda riigieelarvesse (EKS § 1211 lg 2 p 2 koostoimes

selles viidatud EKS § 124 lg-ga 2). EKS §-st 1218 tulenevalt on vastutus oluliselt raskem, kui

seaduserikkuja on erakond. Vastustaja on õigesti märkinud viidetega kohtupraktikale, et

õigusselgusetusega ei ole tegemist siis, kui tegemist on pelgalt normitehnilise puudusega, mis

on tõlgendamise teel ületatav. Iga seadust tuleb eelkõige püüda tõlgendada kooskõlas PS-ga.

3) EKS § 123 lg 1 tähenduses on annetus füüsilisest isikust annetaja poolt vabatahtlikult oma

vara arvelt erakonna tegevuse toetamiseks erakonnale või erakonna liikmele loovutatav

rahaliselt hinnatav hüve, välja arvatud vabatahtlik töö. Reklaami eksponeerimise ajal sätestati

annetuse tegijana füüsiline isik üldiselt, muus osas kattus annetuse mõiste ettekirjutuse

tegemise ajal ja praegu kehtiva sõnastusega. EKS § 123 lg 2 sätestab, et annetus, mis ei vasta

sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud tingimustele, on keelatud. Kuna reklaami eest tasuti Tallinna

linna Spordi- ja Noorsooameti eelarvest, siis ei ole tegemist lubatava annetusega. EKS § 123

lg 2 p 2 alusel on keelatud juriidilise isiku annetus.

Ei saa väita, et EKS oleks põhiseadusevastaselt ebaselge ja selle rakendamine ettearvamatu.

Seaduste korrigeerimine, täpsustamine, lünkade täitmine jms on tavaline, sest vajadus seadusi

muuta ilmneb alles nende kohaldamise praktikas.

4) Vastustaja ei ole eiranud HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet. Komisjon on

õiguspäraselt tuvastanud, et reklaami näol on tegemist keelatud annetusega. Ka Riigikontroll

tuvastas, et Tallinna eelarvest oli rahastatud kokku 11 teavitust, mida võis 2013. aasta

kohalike valimiste kontekstis pidada poliitikute või erakonna reklaamiks, sh käesolevas

haldusasjas vaidlusalune reklaam. Komisjon on kogunud selleks teavet Tallinna linnalt,

asjatundjate

arvamusi

(Tartu

Ülikoolis

tehtud

semiootiline

analüüs,

Riigikogu

korruptsioonivastase erikomisjoni küsitud eksperdiarvamus MR-lt (Zavod BBDO) ja

Tarbijakaitseameti

juures

tegutsevalt

reklaaminõukojalt),

lisaks

kaebaja

esitatud

eksperdiarvamusele LP-lt Tallinna Ülikoolist, samuti küsinud arvamust kaebajalt ning teinud

nende vastuste/tõendite põhjal õiged järeldused, mida kinnitab ka Riigikontrolli aruanne.

Mingeid täiendavaid uuringuid ei olnud vastustaja kohustatud tellima ega läbi viima.

Ka Riigikontroll ei pidanud LP ekspertiisi selliseks, mis lükkaks ümber muudes

ekspertarvamustes toodu. Täiendavalt kinnitab seda, et tegemist oli keelatud annetusega,

Riigikontrolli tähelepanek aruandes (p-d 47–48), et nende valimisreklaamina mõistetavate

Tallinna teavituste juures hakkas silma asjaolusid, mis osutavad kõrvalekalletele linna

tavapärasest praktikast.

3-14-52890

6(11)

5) Ettekirjutus on nii materiaalselt kui ka formaalselt õiguspärane haldusakt, sh

nõuetekohaselt õiguslikult ja faktiliselt motiveeritud, selge ja üheselt mõistetav, ning selle

tühistamiseks puudub alus.

6) Põhjendatud on vastustaja menetluskulude kaebajalt osaliselt väljamõistmine. ERJK ei ole

võrreldav

ministeeriumi,

ameti

vms-ga

ega

oma

selliseid

oskusteadmisi,

mida

halduskohtumenetluses osalemisel vaja läheb. Valdkonnaga seotud küsimustes peab komisjon

oskama oma tegevust põhjendada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Jaanus Mutli palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

1) Ebaõige on kohtu seisukoht, et EKS sätted pole vastuolus õigusselguse põhimõttega ja

kaebaja poolt esile toodud probleemid on võimalik ületada normide tõlgendamise teel. Kohus

kohaldas põhjendamatult EKS norme osas, milles need on vastuolus PS-st tuleneva

õigusselguse põhimõttega.

Üheski EKS sättes pole selgelt määratletud, mida annetuse all täpsemalt silmas peetakse.

Seaduses pole kirjeldatud, et annetuseks või rahaliseks hüveks kvalifitseerub teatud juhtudel

ka kulu, mis tekkis erakonna liikme osalemisest omavalitsuse teavitustöös või omavalitsuse

tegevusi reklaamides. Halduskohus on ka ise möönnud, et keelatud annetuse mõiste ja

tagasinõudmise kord võiks olla EKS-s reguleeritud selgemalt ja täpsemalt. EKS normide

ebaselgust kinnitab muu hulgas Riigikontrolli 13.01.2015 aruanne.

Ilma täpsema regulatsioonita jäävad EKS § 123 lg-d 1 ja 2 reklaami lubatavuse osas

ebaselgeks. Normid, mis võimaldavad panna isikule rahalisi kohustusi, peavad olema teistest

normidest selgemad ja üheselt arusaadavad, et isikul oleks võimalik oma käitumist vastavalt

normidele kohandada. EKS normidest pole selgelt äratuntav ka see, et erakonna tegevuse

toetuseks kvalifitseeruv annetus tuleb tagastada erakonna liikmel, mitte erakonnal. Lubamatu

on olukord, kus rahalise kohustuse olemasolu tuvastab õigusnorme tõlgendades alles kohus.

Kaebaja ei saanud prognoosida avaliku võimu käitumist, mis järgneb talle etteheidetud

rikkumisele. Isegi kui kohus kohtuvaidluse tulemusena sisustab määratlemata õigusmõisteid,

ei väära see asjaolu, et norm oli adressaadi jaoks seni ebaselge.

Kuna annetuse mõiste on määratletud just erakonna tegevuse toetamise kaudu, s.t kasusaajaks

on seaduse järgi erakond, siis pole annetuse tagasinõudmine erakonna liikmelt ka põhjendatud

ja tekitaks isiku jaoks ebaõiglase olukorra. Normi adressaadile pole arusaadav, millist tegevust

peale teiselt isikult vahetult vara saamise saab pidada keelatud annetuseks.

2) Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, lugedes Tallinna linna poolt tema enda

korraldatud teavituse eest kantud kulu annetuseks ja leides, et selle kulu peab tagastama

kaebaja.

Kohus märkis, et vaidlusaluse reklaamiga soodustati kaebajat erakonna liikmena, kuid ei

selgitanud, mil viisil kvalifitseerus reklaam erakonna toetuseks. Annetusest EKS § 123 lg 1

järgi saab rääkida ainult juhul, kui tuvastatud on erakonna tegevust toetav iseloom.

Kohtuotsus on selles osas põhjenduseta. Annetuseks ei saa pidada rahaliselt hinnatavat hüve

või teenust, kui seda pole saanud erakond või erakonna liige. Reklaamplakati tellis ja teenuse

sai Tallinna linn, mitte erakond ega kaebaja. Seetõttu on vale ettekirjutuse väide, et Tallinna

linn on maksnud kinni kaebaja arve. Erakonnale tehtud lubamatust annetusest saaks rääkida

näiteks siis, kui kolmas isik on erakonna teadmisel tasunud erakonna kulutused (EKS § 123 lg

2 p 6). Sellist olukorda praegusel juhul ei esine.

3-14-52890

7(11)

Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et EKS võimaldab teha annetuse tagastamise

ettekirjutuse erakonna nimekirjas kandideerivale isikule ja annetuse saab tagasi nõuda mujale

kui riigieelarvesse. EKS § 124 määratleb annetuse vastuvõtmise tagajärjed. Ka EKS § 1211 lg

2 p 2 viitab ettekirjutuse tegemisel § 124 lg-tes 1–3 nimetatud tagajärgedele. EKS § 124 lg-test

1 ja 2 tulenevalt peaks lubamatu annetuse tagastama ainult erakond ja vaid erakonnalt saaks

selle tagastamist nõuda. Lisaks ei võimalda EKS ettekirjutuse tegemist reguleerivad sätted

nõuda annetuse tagastamist mujale kui riigieelarvesse. Ettekirjutusega kolmanda isiku

soodustamine tekitaks ka probleemi ettekirjutuse täitmisel, sest kolmas isik ei pruugi annetuse

tagasivõtmisega nõustuda.

3) Kohtuotsus on olulises osas põhjendamata. Kaebaja selgitas kaebuses, miks pole

vaidlusalune reklaam vaadeldav poliitilise reklaamina. KOVVS §-s 61 toodud poliitilise

reklaami loetelust juhindumine on põhjendatud, kuna tegemist on ainsa sättega, mis aitab

avada poliitilise reklaami või valimisreklaami sisu. Halduskohus jättis kaebuse väited

poliitilise reklaami kohta tähelepanuta.

4) Isegi kaebuse rahuldamata jätmise korral ei olnud õiguspärane vastustaja menetluskulude

kaebajalt väljamõistmine. Ettekirjutuse andmine ei välju vastustaja tavapäraste ülesannete

raamidest ning komisjoni teenindab Riigikogu Kantselei, kellel on võimalik õigusküsimustes

komisjoni nõustada ja kohtus esindada. Välise õigusabi kasutamine ei olnud seetõttu

põhjendatud.

6. ERJK palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) EKS sätted on põhiseadusega kooskõlas. EKS on annetuse määratlemisel piisavalt selge.

Annetus on defineeritud EKS § 123 lg-s 1 ning lg 2 p 2 kohaselt on keelatud selline annetus,

mille on teinud juriidiline isik. Riigikontrolli arvamuse põhjal ei saa väita, et EKS oleks

praegu põhiseadusevastaselt ebaselge ja selle rakendamine ettearvamatu. Apellandile ei

saanud jääda selgusetuks, et juriidiliselt isikult rahaliselt hinnatava hüve saamine ei ole

lubatud. Vastustaja hinnangul on Hiiu staadioni reklaami puhul tegemist isikureklaamiga.

Kuivõrd apellandi valimisreklaami eest tasus Tallinna linn kui avalik-õiguslik juriidiline isik,

on tegemist keelatud annetusega EKS § 123 lg 2 p 2 mõistes.

Käesoleval juhul oleks ebaõiglane annetuse tagasinõudmine Eesti Keskerakonnalt, kuivõrd

reklaamis osalesid kolm konkreetset erakonna liiget, tekitades põhjendamatut eelist võrreldes

teiste valimistel kandideerinud isikutega justnimelt nendele kolmele isikule ning alles seejärel

erakonnale, millesse nad kuuluvad. Tulenevalt EKS § 1211 lg 1 p 2 pidi apellandile olema

ettenähtav, et keelatud annetus nõutakse tagasi temalt, mitte erakonnalt.

2) Kaebaja väitel ei ole halduskohus selgitanud, mil viisil kvalifitseerus reklaam vaadeldaval

juhul erakonna toetuseks. Tegemist ei ole kaebuse väitega. Kuivõrd erakond tegutseb tema

liikmete kaudu, siis on igasugune erakonna liikmete reklaam valimiste-eelsel perioodil ühtlasi

käsitletav selle erakonna reklaamina, millesse nad kuuluvad. Samasugusele seisukohale on

asutud ka Tartu Ülikooli semiootilises analüüsis. On ilmne, et apellandi osalemine Hiiu

staadioni reklaamis oli kantud eesmärgist esitleda teda kui poliitikut. Kuivõrd olemuslikult on

tegemist apellandi valimisreklaamiga, on keelatud vastavate kulude kandmine Tallinna linna

kui avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt.

3) EKS § 124 lg 1 ja 2 koostoimes EKS § 1211 lg-ga 2 tõlgendamisel, arvestades seaduse

eesmärki, ei saa tekkida kahtlust, et seaduseandja on esmaselt ette näinud keelatud annetuse

tagastamise selle teinud isikule ning alles juhul, kui annetust ei ole võimalik tagastada, on

erakond kohustatud kandma rahalise annetuse viivitamata riigieelarvesse.

4) Apellandi väide, et Tallinna linn võib keelduda annetuse vastuvõtmisest, on spekulatiivne.

Selleks puudub kohalikul omavalitsusel igasugune mõistlik põhjus.

3-14-52890

8(11)

5) Puudub vajadus hinnata Hiiu staadioni reklaami vastavust poliitilise reklaami tunnustele,

kuna vaidlusaluses ettekirjutuses ei käsitleda seda poliitilise välireklaamina, vaid keelatud

annetusena. Halduskohus on otsuses analüüsinud Hiiu staadioni reklaami vastavust EKS § 123

lg-s 1 sätestatud annetuse mõistele ning leidnud, et tegemist oli keelatud annetusega.

6) Praeguses asjas esinevad erandlikud asjaolud, mis õigustavad haldusorgani välise õigusabi

kulu väljamõistmist kaebajalt. Tegemist ei ole igapäevaselt tegutseva haldusorgani, vaid

teatud regulaarsusega koos käiva koguga, mille teenindamiseks on Riigikogu kantselei

võimaldanud oma eelarvest kahe õigusteadmistega ametniku kasutamist. Vastustajal endal

vastav õigusteenistus puudub ja olemasolev juriidiline teenindamine ei ole menetluste hulka

arvestades piisav. Vaidlus seondub ka asjakohase regulatsiooni põhiseadusele vastavuse

hindamisega, mistõttu on küsimus haldusorgani jaoks oluline ja väljub tavapärase tegevuse

raamidest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Halduskohus jättis kaebuse õigesti rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates on halduskohtu

otsuses kaebuse väidetele piisavalt ja põhjendatult vastatud ning puudub vajadus ja HKMS §

201 lg 4 kohaselt kohustus neid põhjendusi korrata.

8. Ringkonnakohus märgib, et asus oma hiljutises jõustumata 15.02.2016 otsuses haldusasjas

nr 3-15-435 (p 8) seisukohale, et ettekirjutuse tegemise pädevus ei ole üksnes valitsusasutusel

või selle ametnikul. Nii EKS sätetest (EKS § 1210 lg 1 ja § 1211) kui ka erakonnaseaduse

muutmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (655 SE) II

lugemise seletuskirjast nähtuvalt on ERJK haldusorgan, keda on seadusega volitatud

kontrollima EKS nõuete järgimist ning kellel on oma ülesannete täitmisel õigus teha

ettekirjutusi. Kuna vastustajal on ettekirjutuse tegemise pädevus ja sellise pädevuse andmine

on seadusandja selge tahe, siis ei ole ettekirjutus tühine. Ringkonnakohus on samal seisukohal

jätkuvalt ja osutab täiendavalt VVS §-le 75 ja KorS 6 lg-le 1. VVS § 75 kohaselt teostatakse

riiklikku järelevalvet KorS-s ja teistes seadustes sätestatud alustel ja korras ning KorS § 6 lg 1

kohaselt on korrakaitseorgan seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma

volitatud asutus, kogu või isik. Seega pole õige kaebaja seisukoht, mille kohaselt eeldab

riikliku järelevalve teostamine ja ettekirjutuse tegemine seda, et tegemist oleks

valitsusasutusega ja ametnikuga, kes on nimetatud või valitud ametiasutuse koosseisus

ettenähtud ametikohale, millel teostatakse avalikku võimu.

9. Halduskohus ei ole materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud ning õige on ka

halduskohtu seisukoht, et asjas kohaldamisele kuuluvad EKS sätted ei ole põhiseadusega

vastuolus.

Eelnevalt viidatud 15.02.2016 otsuses nr 3-15-435 (p 9) ei nõustunud ringkonnakohus

seisukohaga, justkui ei saaks erakonna liige olla keelatud annetuse tagastamiseks kohustatud

isikuks. EKS sätete koostoimes tõlgendamise pinnalt on põhjendatud järeldus, et keelatud

annetuse tagastamise ettekirjutuse saab teha ka erakonna nimekirjas kandideerinud isikule

(EKS § 1211 lg 1 p 2) ning keelatud annetus tuleb esmajärjekorras tagastada annetuse teinud

isikule (EKS § 1211 lg 2 p 2 koostoimes selles viidatud EKS § 124 lg-ga 1) või kui annetuse

tagastamine annetuse tegijale ei ole võimalik, siis kanda riigieelarvesse (EKS § 1211 lg 2 p 2

koostoimes selles viidatud EKS § 124 lg-ga 2). Ehkki seadusandja ei ole otsesõnu nimetanud

erakonna nimekirjas kandideerinud isiku kohustust tagastada keelatud annetus selle tegijale,

tuleb EKS sätteid koostoimes ning nende eesmärgist lähtuvalt tõlgendada nii, et ka erakonna

nimekirjas kandideerinud isikut saab kohustada keelatud annetuse tegemiseks selle tegijale.

Regulatsioon, mis keelab erakonna nimekirjas kandideerinud isikul keelatud annetust saada ja

võimaldab talle annetuse tagastamata jätmise korral teha ettekirjutuse, kuid ei võimalda

3-14-52890

9(11)

kohustada isikut keelatud annetuse tagastamiseks või võimaldaks teda kohustada üksnes

annetuse tagastamiseks riigieelarvesse, oleks eesmärgipäratu ja ebamõistlik. Asjaoludest ei

nähtu, et annetuse tagastamine Tallinna linnale oleks võimatu.

10. EKS § 1211 lg 2 p 2 kohaselt kohustatakse ettekirjutusega erakonda kandma annetuse ühel

EKS § 124 lõigetes 1–3 nimetatud viisil komisjoni määratud tähtpäevaks riigieelarvesse. Sätet

ei saa mõista nii, et vastustaja ei saa teha ettekirjutust keelatud annetuse tagastamiseks selle

tegijale. EKS § 124 lg 1 näeb üldjuhul ette just annetuse tagastamise selle tegijale. KorS § 28

lg 1 sätestab, et korrarikkumise korral on pädeval korrakaitseorganil õigus panna avaliku

korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega korrarikkumise kõrvaldamise kohustus.

Korrarikkumist – keelatud annetuse vastuvõtmist – saab praegusel juhul kõrvaldada keelatud

annetuse tagastamisega selle tegijale. EKS § 1211 lg 2 p-s 2 sätestatu ei ole eelviidatud sätte

suhtes erinorm, vaid täiendav volitus ettekirjutuse tegemiseks ning ettekirjutuse tegemist

reguleerivaid eelviidatud sätteid tuleb tõlgendada nende koosmõjus. Sellest tulenevalt on õige

halduskohtu seisukoht, et kaebajale valimistel kandidaadina linna eelarvevahenditest eelise

andmisel sai vastustaja ettekirjutusega kohustada sellist keelatud annetust tagastama just

kaebajat ja just sellise annetuse tegijale.

11. Ringkonnakohus möönis otsuses nr 3-15-435 (p 12), et keelatud annetust puudutav

regulatsioon võiks EKS-s olla täpsem, kuid ka praegusel kujul on määratlemata õigusmõiste

regulatsiooni eesmärgist lähtudes piisavalt täpselt sisustatav. Kaebajal kui poliitikas kogenud

isikul on võimalik enne kampaaniates osalemist selle mõju mõistlikult hinnates piisava

selgusega ette näha, kas reklaam mõjub oma sisu ja ajalise konteksti poolest

valimisreklaamina või jääb kampaania teavitustegevuse piiresse. Oluline on seegi, et avaliku

võimu organi poolt ühe erakonna või tema kandidaadi soosimisel talle mingi hüve pakkumise

kaudu rikutakse valimiste võrdsuse põhimõtet (PS § 60 lg 1 ja EIÕK 1. protokolli art 3).

Nimetatud põhimõte nõuab, et seadusega nähakse ette sellise rikkumise tagajärgede

kõrvaldamise tõhusad meetmed. EKS asjakohaseid sätteid tuleb tõlgendada võimalikult

põhiseadusega kooskõlas. Kui seadust on võimalik tõlgendada mitmel erineval viisil, tuleb

valida selline tõlgendus, mis on põhiseadusega kooskõlas. Kohaliku omavalitsuse üksuse

poolt ühe erakonna nimekirjas kandideerinud isikule reklaami näol pakutud soodustuse tagasi

nõudmata jätmine tooks kaasa valimiste võrdsuse põhimõtte rikkumise.

12. EKS alusel on keelatud juriidilise isiku poolt erakonnale või selle liikmele oma vara arvelt

sellise rahaliselt hinnatava eelise andmine, mis toetab erakonna tegevust, mille hulka kuulub

EKS §-de 1 ja 2 alusel ka valimiskampaania tegemine. Seega juhul, kui vaidlusalused

reklaamid olid suunatud kaebaja kui erakonna liikme reklaamimisele, mitte avalike huvide

edendamisele või teavitustegevusele, on nende kulude katmine Tallinna linna poolt käsitatav

keelatud annetusena.

13. Halduskohus ei ole jätnud selgitamata, mil viisil kvalifitseerus reklaam erakonna

toetuseks. Halduskohus on selgitanud, et kaebaja suurem võimalus saada valitud toetab üksiti

selle erakonna tegevust, kuhu kaebaja kuulub, andes valimistel eelise erakonnale tervikuna.

14. Halduskohtu otsus ei ole puudulikult põhjendatud. Halduskohus on käsitlenud kaebaja

väidet, et plakatil olev reklaam ei vasta poliitilise välireklaami määratlusele. Kohus nõustus

vastustajaga, et asja lahendamisel ei oma määravat tähtsust, kas plakatil olev reklaam vastab

KOVVS §-s 61 sätestatud poliitilise välireklaami määratlusele, sest ettekirjutuse esemeks on

keelatud annetus, mille mõiste tuleneb EKS § 123 lg-test 1 ja 2. Ringkonnakohus jagab seda

seisukohta. Ettekirjutuse esemeks on keelatud annetus EKS tähenduses, mitte poliitiline

välireklaam. Seetõttu ei oma välireklaami vastavus KOVVS §-le 61 asja lahendamisel tähtsust.

15. Ringkonnakohus ei leia, et vastustaja oleks teinud haldusmenetluses oluliste asjaolude

väljaselgitamisel ja halduskohus tõendite hindamisel vigu.

3-14-52890

10(11)

15.1. Asjatundjatele esitatavad küsimused ei pea olema ühesugused ja esitatud küsimused ei

viita kuidagi soovile eksperte mõjutada. Halduskohus leidis õigesti, et see, kui suure ulatusega

mõju valimistulemustele täpselt tekitati, ei ole praeguses asjas oluline.

15.2. Halduskohus ei ole jätnud kaebaja seletusi ja tõendeid tähelepanuta, vaid on nõustunud

vastustaja sellekohaste põhjendustega haldusaktis ja Riigikontrolli arvamusega, milles on

arvesse võetud ka LP seisukohti. Õige ei ole kaebaja väide, et reklaami ainus eesmärk oli

teavitada Tallinna elanikke kohaliku omavalitsuse tegevusest. Apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust tõenditele vastustaja ja halduskohtu omast erineva hinnangu andmiseks.

Asjakohased on halduskohtu seisukohad sama reklaamiga seonduvalt haldusasjas nr 3-15-435

tehtud kohtuotsuses, kus kohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.

Hiiu staadioni reklaam oli linnaruumis eksponeeritud peamiselt Nõmme linnaosas 2013. a

augustis ja septembris. Zavod BBDO hinnangu kohaselt oli reklaami eesmärk ühelt poolt

reklaamitarbija informeerimine Hiiu staadioni avamisest, samas aga ka Tallinna

Linnavalitsuse liikmete eksponeerimine eesmärgiga mõjutada valimistulemusi neile isikutele

soodsamas suunas. Puudub igasugune avalikust huvist kantud vajadus kasutada

jalgpalliväljaku avamisreklaamis modellidena linnavalitsuse liikmeid. Pole võimalik mõista,

kuidas erinevate muusikainstrumentidega varustatud Tallinna Linnavalitsuse liikmete kujutis

on seotud avalikkuse informeerimisega jalgpallistaadioni võimalustest. Reklaam esindab

võrdselt nii avalikke huve kui ka neis osalenud ametnike isiklikke huve. Reklaami tekstiline

pool informeerib avalikkust staadioni avamisest, visuaalse poole eesmärk on eksponeerida

valimistel kandideerivaid poliitikuid. Reklaami üheks eesmärgiks on valimistulemuste

mõjutamine. Sellega on loodud nendele isikutele põhjendamatu eelis teiste kandidaatidega.

Reklaaminõukoja ekspertarvamuses Hiiu staadioni kohta leiti, et eesmärgini saanuks jõuda ka

kõnealuseid isikuid eksponeerimata. Reklaam on tajutav valimiste konteksti arvestades isikute

või erakonna reklaamina valijatele ning seeläbi on loodud ebavõrdne või põhjendamatu eelis

teiste kandidaatide ees. TÜ 08.05.2014 ekspertarvamuses leiti, et plakat ei informeeri piisavalt

tarbijat sündmusest, selle toimumiskohast ega viita ka Hiiu staadioni funktsioonile, mis

ilmselgelt peab olema seotud spordi ja sportimisega. Spordiga pole seotud ei verbaalne sõnum

ega ole atleetlikkuse või sportimisega seotud fotol kujutatud ametnikud. Nii muutub isegi

plakati formaalne sõnum tinglikuks ning sunnib ja suunab adressaati otsima selle tegelikku

ehk varjatud ehk konnotatiivset tähendust ja sõnumit. Seos Tallinna linnaga jääb plakatil väga

nõrgaks, kui mitte olematuks. Tallinna logo, mis on paigutatud keskerakondlikusse

visuaalsesse diskursusesse, seondub kolme linnaametnikuga, sidudes neid ning nende kui

ametnike kaudu ka Tallinna linna Keskerakonnaga. Ekspertiisis märgitakse ära ka

Keskerakonna värvide olulisust plakatil, samuti on suur osa (u 73%) plakati pinnast hõivatud

neil kujutatud muusikainstrumente käes hoidvate poliitikutest linnaametnike kujutistega.

Halduskohus leidis, et plakatil kujutatud poliitikutest isikute riietuses, käitumises ega

tegevuses ei viita miski üleskutsele tegelda spordi või liikumisega ning osaleda vastavatel

üritustel. Ülikonda riietatud ning muusikainstrumente mängivad isikud seonduvad tervise

edendamisest või sporditegevusest teavitamisega üksnes seeläbi, et nad on staadioni taustal.

Staadionirajatised

ise

jäävad

plakatil

eksponeeritud

isikute

ning

teksti

taustal

vähemärgatavaks. Erialaasjatundjate analüüsi seisukohast on kasutatud värvilahendused

reklaami hindamisel küll olulised, kuid valitud ürituse konteksti arvestades ei ole põhjust

omistada ülemäärast tähendust värvi seosele erakonnaga, kui reklaami taustaks on

ainuvõimalikult rohelist värvi staadionimuru. Samas ei välista üksnes värvilahenduse seose

puudumine erakonnaga reklaami käsitamist valimisreklaamina, kui muud kriteeriumid seda

kinnitavad. Ka reklaami ajaline taust (15.09.2013 toimuva ürituse reklaamimine 2013. a

augustis ja septembris, kusjuures kohalikud valimised toimusid 20.10.2013 ning 15.09.2013

oli viimane päev, mil oli lubatud poliitiline välireklaam vastavalt KOVVS §-le 61) viitab, et

teavitustegevust staadioni avamisest ei saa pidada reklaami põhiliseks eesmärgiks, vaid

3-14-52890

11(11)

selleks on plakatil kujutatud isiku enda kui kohalikel valimistel kandideerija eksponeerimine

(valimisreklaam).

Ringkonnakohus

lisab, et

plakatilt ei nähtu,

et

apellant

oleks

seal

kujutatud

jalgpallikohtunikuna või Eesti Jalgpalli Liidu esindajana. Seda ei kinnita ka tema kujutamine

pildil koos akordioniga. Pildil ei seosta kaebajat jalgpalliga ega spordiga miski, erinevalt

poliitikast ja keskerakondlastest, kellega kaebajat koos kujutati.

16. Halduskohtu otsus tuleb tühistada kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulude

väljamõistmist puudutavas osas. Praegune vaidlus ei välju haldusorgani tavapäraste ülesannete

raamidest ning haldusorgan peab seetõttu olema ise võimeline kohtumenetluses oma

seisukohti esitama. Halduskohtumenetluse normid ei ole sedavõrd keerukad, et

kohtumenetluses osalemisega seonduvate õiguslike küsimuste lahendamiseks oleks tarvilik

välise õigusabi kasutamine. Haldusorganina, kellele on seadusega antud pädevus oma

valdkonnas järelevalve teostada ja anda kohtulikult kontrollitavaid haldusakte (ettekirjutused),

peab ERJK olema ka selle tegevuse piires suuteline oma otsustusi kohtumenetluses kaitsma.

ERJK asjaajamise ja tehnilise teenindamise tagab Riigikogu Kantselei (EKS § 1210 lg 9), mille

koosseisu kuulub õigus- ja analüüsiosakond. Sellel osakonnal on ka Riigikogu juurde

moodustatud organite nõustamise ja kohtus esindamise funktsioon. Praktikas esinevad

raskused selle ülesande täitmisel ei õigusta välise õigusabi kasutamiseks tehtud kulutuste

väljamõistmist kaebajalt.

Vastustaja menetluskulud tuleb uue otsusega jätta tema enda kanda.

17. Apellatsioonkaebus tuleb seetõttu rahuldada osaliselt. Apellatsioonkaebuse osalise

rahuldamise tõttu tuleb vastustajalt osaliselt välja mõista kaebaja menetluskulud. Kuna

apellatsioonkaebus jääb põhilises osas rahuldamata ja kaebus rahuldamata, tuleb kaebaja

apellatsioonimenetluse menetluskuludest (riigilõiv 15 eurot) vastustajalt välja mõista 2 eurot.

18. Vastustaja taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude väljamõistmiseks

kaebajalt summas 811,20 eurot tuleb jätta HKMS § 109 lg 6 alusel rahuldamata samal

põhjusel, miks ringkonnakohus jätab halduskohtus vastustaja kantud menetluskulud vastustaja

enda kanda. Selline praktika ühtib ringkonnakohtu praktikaga ka sarnastes kohtuasjades

(haldusasjad nr 3-15-435, 3-14-52888, 3-14-52891 ja 3-15-1553).

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe