3-15-414/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.06.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-414

Haldusasi

EOP kaebus Eesti Rahvusraamatukogu trahviarve nr

TAR14003723,

Eesti

Rahvusraamatukogu

kasutuseeskirja p 6.2, Eesti Rahvusraamatukogu

peadirektori 22.01.2015 vaideotsuse nr 1.3-10/248-1 ja

Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu 21.01.2015 otsuse

nr 1.3-10/248 tühistamise nõuetes

Menetlusosalised

Kaebaja – EOP

Vastustaja – Eesti Rahvusraamatukogu, seaduslik

esindaja Janne Andresoo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.11.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

EOP apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada EOP apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 27.11.2015 otsus haldusasjas nr 3-15-414.

3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ning vähendada Eesti

Rahvusraamatukogu poolt EOP lt nõutavat leppetrahvi 1 (üks) euro ja 8 sendini. Muus

osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Jätta

rahuldamata

EOP

taotlus

menetluskulude

väljamõistmiseks

Eesti

Rahvusraamatukogult.

5. Mõista Eesti Rahvusraamatukogult riigituludesse 15 (viisteist) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.07.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

3-15-414

2(10)

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. EOP laenas Eesti Rahvusraamatukogust 12.04.2014 kaks raamatut, mille tagastustähtaeg

oli 11.06.2014. EOP tagastas kõnealused raamatud 21.06.2014.

2. Eesti Rahvusraamatukogu esitas EOP 24.07.2014 leppetrahviarve nr TAR14003723

summas 5,76 eurot. EOP esitas Eesti Rahvusraamatukogule vaide, milles vaidlustas nii

eelnimetatud leppetrahviarve kui ka Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja (siin ja edaspidi

viidatud Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu 15.10.2013 otsusega nr 10 kinnitatud

kasutuseeskirjale) osas, milles nähti ette sellise leppetrahvi

kohaldamine. Eesti

Rahvusraamatukogu jättis 22.01.2015 vaideotsusega nr 1.3-10/248-1 vaide leppetrahviarve

tühistamise nõude osas rahuldamata, kasutuseeskirja osalise tühistamise nõude osas aga

tagastas vaide 21.01.2015 kirjaga nr 1.3-10/248, kuna leidis, et kasutuseeskiri ei ole mitte

haldusakt, vaid määrus.

3. EOP esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Rahvusraamatukogu leppetrahviarve nr

TAR14003723, Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja p 6.2, Eesti Rahvusraamatukogu

peadirektori 22.01.2015 vaideotsuse ja Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu 21.01.2015 kirja

tühistamiseks.

1)

Eesti Rahvusraamatukogu ja kaebaja vahel on avalik-õiguslik suhe. Kaebaja esitas Harju

Maakohtule hagiavalduse kasutuseeskirja p-de 6.2 ja 6.3 kui tüüptingimuste tühisuse

tuvastamiseks ning alternatiivnõude leppetrahvi vähendamiseks, kuid kohus keeldus

02.12.2014 määrusega hagi menetlemast, leides, et vaidluse lahendamine ei ole maakohtu

pädevuses.

2)

Enne trahviarve esitamist ei tagatud kaebajale õigust ärakuulamisele. Kaebaja sattus

teavikute tagastamisega viivitusse seetõttu, et talle ei saabunud meeldetuletuskirja. Leppetrahvi

määramine tuleks otsustada kaalutlusõiguse alusel, arvestades tekkinud kahju suurust ning

rikkumise asjaolusid. Sellist võimalust Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja p 6.2 aga ette

ei näe. Leppetrahv on ebamõistlikult suur ning kahju, mis tekkis raamatukogule kahe raamatu

tagastamisega viivitamisest üheksa päeva jooksul, ei saa olla leppetrahviga samas suurusjärgus.

Eesti Rahvusraamatukogu poolt kohaldatav leppetrahvimäär on teiste raamatukogude omast

oluliselt kõrgem ning leppetrahvi aastamäär ületab kordades keskmise raamatu maksumuse.

Kaebaja palub kontrollida ka seda, kas on õiguspärane nõuda vaidlusalust leppetrahvi sisse

inkassofirma kaudu.

4. Eesti Rahvusraamatukogu vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

3-15-414

3(10)

1) Teavikute kojulaenutus ei ole Eesti Rahvusraamatukogu seadusest (ERRS) tulenevalt Eesti

Rahvusraamatukogu avalik-õiguslik ülesanne ning tema poolt ERRS alusel osutatav

üldkasutatav infoteenus on tagatud rahvusraamatukogu lugemissaalides ja internetikeskkonnas

olevate teavikute kasutamise võimaldamisega. Kojulaenutusteenus on lugejatele vastu tulles

rahvusraamatukogu nõukogu tasandil otsustatud ja kokkulepitud tingimustel võimaldatud

lisateenus, mis oma sisu ja olemuse poolest vastab pigem eraõigusliku tehingu tunnustele.

Sellest tulenevalt ei ole kasutuseeskirja p-s 6.2 sätestatud leppetrahvi näol tegemist avalik-

õigusliku rahalise kohustusega.

2) Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskiri ei reguleeri teavikute kasutusse andmist, ei sunni

kedagi teavikuid laenutama ega tekita ühegi lugejaks registreerinud isiku jaoks automaatselt

kohustusi, vaid teaviku kasutusse andmiseks peab toimuma eraldi toiming (tehing), mille

eelduseks on lugeja vaba tahe. Kasutuseeskirja p 6.2 tekitab üldiste tunnuste alusel

kindlaksmääratud isikutele (lugejatele) kohustusi ainult siis, kui lugeja avaldab soovi ja tahet

(annab aktsepti) kasutada rahvusraamatukogu poolt avalikult pakutavale teenusele lisaks

lisateenusena pakutavat kojulaenutusteenust. Teavikute kojulaenutust võib käsitada lepingulise

suhtena (tasuta kasutamise leping) ning kasutuseeskirja punkti 6.2 kui lepingu tüüptingimust

võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 mõistes.

5. Tallinna Halduskohus jättis 27.11.2015 otsusega EOP kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

1)

Eesti Rahvusraamatukogu ja kaebaja vahel on avalik-õiguslik suhe. Avalik-õigusliku

juriidilise isiku eesmärgipärast põhitegevust tuleb üldjuhul käsitada avalik-õigusliku

tegevusena. ERRS § 2 lg-st 1 tulenevalt on Eesti Rahvusraamatukogu avalik-õiguslik juriidiline

isik. Eesti Rahvusraamatukogu kõige olulisemaks ülesandeks saab ERRS § 4 lg 1 p-st 1, lg 2

p-st 1 ja lg-st 3 tulenevalt pidada teavikute kogumist, säilitamist ja kättesaadavaks tegemist.

Seega on teavikute kättesaadavaks tegemine Eesti Rahvusraamatukogu põhiülesandeks. ERRS-

ist ei tulene vastustajale kohustust osutada teavikute kojulaenutusteenust, vaid üksnes kohustus

korraldada teavikute kättesaadavaks tegemine lugemissaalides (ERRS § 6 lg 1). Samas ei erine

teenuse sisu poolest teaviku kasutamise võimaldamine lugemissaalis ning teaviku kojulaenutus

teineteisest märkimisväärselt. Mõlema teenuse sisuks on raamatukogus olemas oleva teaviku

isikule kasutada andmine ning eelduseks vastava teaviku olemasolu raamatukogus. Teavikute

kogumine (teaviku raamatukogus olemasolu tagamine) aga on Eesti Rahvusraamatukogu

seadusest tulenevaks avalik-õiguslikuks ülesandeks. Kojulaenutusteenus on vastustaja avalik-

õigusliku iseloomuga põhifunktsiooniga (teavikute kogumine ja kättesaadavaks tegemine)

sedavõrd tihedalt seotud, et sellele teenusele eraõigusliku iseloomu omistamine oleks kunstlik.

See, et kojulaenutusteenus sarnaneb ka eraõiguslikule asja tasuta kasutamiseks andmise

lepingule, ei määra praegusel juhul õigussuhte iseloomu. Kojulaenutusteenuse kvalifitseerimise

puhul ei ole määrav see, et toimub ühe isiku omandis oleva asja teise isiku kasutusse andmine,

vaid just see, et kasutatavaks asjaks on avalik asi (raamatukogu fondis olev teavik), mille

kasutada andmine teistel tingimustel (lugemissaalis) ongi Eesti Rahvusraamatukogu avalik-

õiguslik põhifunktsioon. Ka Eesti Rahvusraamatukogu ise ei ole kojulaenutusteenust

lugemissaalis teavikute kättesaadavaks tegemisest selgelt eristanud: nii hoidlast teavikute

tellimine lugemissaalis kasutamiseks kui ka kojulaenutus on võimalik vaid lugejaks

registreeritud isikutele. Samuti on kasutuseeskirja p 6.5 kohaselt kojulaenutusteenusega seotud

võlgnevuse korral välistatud ka uue teaviku tellimine, mille all peetakse arusaadavalt silmas

hoidlast tellimist lugemissaalis kasutamiseks.

2)

Analoogia

rahvaraamatukogudega

pigem

õigustab

Eesti

Rahvusraamatukogu

kojulaenutusteenuse käsitamist avalik-õigusliku teenusena. Kuigi rahvaraamatukogude jaoks

on kojulaenutus rahvaraamatukogu seaduse (RaRS) § 15 lg 2 kohaselt põhiteenuseks, õigustab

3-15-414

4(10)

see eeskätt tõdemust, et avalike raamatukogude fondides olevate raamatute isikutele

kasutamiseks andmine, sh kojulaenutuse teel, on oma sisult avalik-õiguslik tegevus. See, et

Eesti Rahvusraamatukogul seadusest tulenevalt kojulaenutusteenuse osutamise kohustust ei

ole, ei muuda seda teenust tema puhul eraõiguslikuks. Käsitus, mille kohaselt oleks

rahvaraamatukogust teaviku kojulaenutuse näol tegemist avalik-õigusliku suhtega, ent Eesti

Rahvusraamatukogust sisuliselt sarnastel asjaoludel samasuguse teose laenutamine oleks

käsitatav eraõigussuhtena, aga Eesti Rahvusraamatukogus sama teaviku lugemissaalis

kasutamine toimuks avalik-õigusliku suhte raames, oleks ebaloogiline.

3)

Kuivõrd kaebaja ja vastustaja vahel oli avalik-õiguslik suhe, siis on vastustaja poolt

kaebajale antud trahviarve näol tegemist haldusaktiga, millega pannakse kaebajale rahaline

kohustus. Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja näol on tegemist üldkorraldusega

haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2 tähenduses. Kasutuseeskirja p 6.2 mõju avaldus kaebajale

alles siis, kui ta sai trahviarve. Kaebaja saab seetõttu kasutuseeskirja sätet vaidlustada koos

trahviarvega.

4)

Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja p-st 6.2 tulenev kohustus tasuda koju

laenutatud teaviku tagastamisega viivitamise eest 0,32 sendi suurust tasu iga viivitatud päeva

eest on õiguspärane. Avaliku teenuse eest võetava tasu näol on PS § 113 mõistes tegemist

riikliku lõivuga. Selliste tasude suurust ega ka suuruse vahemikku ei pea tingimata sätestama

seaduses, vaid sellise tasu kehtestamiseks täitevvõimu poolt piisab, kui seaduses on antud

volitus vastava tasu kehtestamiseks. Vaidlusaluse leppetrahviks nimetatud tasu puhul tuleb

arvestada, et selle adressaadiks sattumine on isikule peaaegu täielikult välditav, ilma et selle

vältimine tema õigusi piiraks. Isikul on võimalik Eesti Rahvusraamatukogu teavikuid kasutada

nii kohapeal kui ka kojulaenutusteenuse kaudu üldjuhul tasuta mõistliku aja jooksul. Tasu

maksmise kohustus tekib vaid juhul, kui lugeja teenuse kasutamiseks seatud tingimusi rikub.

Tingimus, et kojulaenutus on tähtajaline, ei ole kuidagi õigusvastane ning on raamatukogude

olemust arvestades paratamatu. Teaviku kojulaenutustähtaeg ei ole Eesti Rahvusraamatukogus

ebamõistlikult lühike. Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu poolt vaidlusaluse tasu kehtestamise

piisavaks õiguslikuks aluseks on ERRS § 6 lg-d 2 ja 3, millega on Eesti Rahvusraamatukogu

organitele antud volitus kehtestada tasuliste teenuste loetelu ja tasumäärad. Arvestades nõukogu

ja peadirektori pädevusjaotust, ei saa seadusega vastuolus olevaks pidada konkreetse tasumäära

kehtestamist nõukogu otsusega kasutuseeskirjas. ERRS § 6 lg 2 esimene lause, mille kohaselt

on rahvusraamatukogu kogudesse kuuluvate teavikute kasutamine tasuta, ei keela

kojulaenutusteenuse kasutamise tingimuste rikkumise korral tasu maksmise kohustuse

kehtestamist. Esiteks ei ole mõeldav, et tasuta peab olema teavikute kasutamine mistahes

tingimustel (sh mistahes aja jooksul) ning teiseks piirneb seadusest tulenev minimaalne

kohustus teavikute kasutamise võimaldamisega lugemissaalides (ERRS § 6 lg 1).

5)

Kasutuseeskirjast tulenev leppetrahvi määr ei ole ebaproportsionaalselt kõrge. Arvestades

asjaolusid, mille tõttu isikul sellise tasu maksmise kohustus üldse tekkida saab, saaks

ebaproportsionaalsest tasumäärast rääkida juhul, kui tasu suurus oleks selline, et kujutaks

endast ilmselgelt Eesti Rahvusraamatukogu rikastumist tavapärase inimliku lohakuse arvelt või

muudaks võimatuks või ebamõistlikult koormavaks rahvusraamatukogu avalike teenuste

kasutamise. 0,32 euro suurusel tasumääral sellist iseloomu ilmselgelt ei ole. Ehkki Eesti

Rahvusraamatukogu nõutav tasumäär on rahvaraamatukogude omast kõrgem, tuleb arvestada

seda, et erinevalt rahvaraamatukogudest ei ole Eesti Rahvusraamatukogu poolt teavikute

kojulaenutusteenuse osutamine seadusest tulenev vahetu kohustus. See õigustab ka Eesti

Rahvusraamatukogu poolt sellise teenuse osutamisel täiendavate piirangute seadmist ning ka

suurema tasumäära kehtestamist laenutuseeskirjade eirajaile.

6)

Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et tasu suurus peaks olema seotud viivitusega

tekkinud kahju suurusega. Sellise tasu eesmärk ei ole iseenesest raamatu õigeaegse tagastamata

3-15-414

5(10)

jätmisega tekkiva kahju hüvitamine. Mingit otsest varalist kahju raamatu tagastamisega

viivitamine raamatukogule üldjuhul kaasa ei too. Samas võib see takistada teistel isikutel

vastava teaviku kasutamist ning seetõttu ongi sellise tasu peamine funktsioon motiveerida

lugejat enda kohustusi nõuetekohaselt täitma. Eeltoodu tõttu ei saa teha järeldust, et tasu määr

peaks olema sõltuvuses näiteks teaviku maksumusest. Kojulaenutuse korras raamatukogust

välja viidud teavikute õigeaegsest tagastamisest sõltub suurel määral raamatukogule pandud

avalike ülesannete täitmine. Motiveerimaks lugejat raamatut õigeaegselt tagastama, peab

viivitamisega kaasnev tasu olema piisavalt suur. Lisaks tuleb arvestada, et kojulaenutusteenuse

haldamine ja ohjamine, muu hulgas koju laenutatud teavikute üle arvestuse pidamine, teavikuid

mitte

tagastavatele

isikutele

vastavate

meeldetuletuste

saatmine

või

sellekohaste

infosüsteemide välja töötamine ja käigus hoidmine, kojulaenutuses hävinud teavikute

asendamine, kahju hüvitamise nõudmine jms on Eesti Rahvusraamatukogu jaoks kulukas ja

keeruline tegevus ning on igati õiglane, et sellest kulust suurema osa kannavad isikud, kes oma

kohustusi korrektselt ei täida ehk need, kelle ebakorrektse käitumise tõttu ongi kogu seda

haldusmehhanismi vaja.

7)

Eesti Rahvusraamatukogu ei pidanud kaebajale tagama õigust ärakuulamisele ega

teostama tasu nõudmisel kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse teostamist ei ole kasutuseeskirjas ette

nähtud. Ka ERRS-ist ega õiguse üldpõhimõtetest ei tulene, et selline kaalutlusõigus peaks

olema ette nähtud. Küsimus kaalutlusõiguse vajalikkusest võiks praeguse vaidluse kontekstis

tekkida erandlikel juhtudel, näiteks juhul kui viivitatud päevade hulka arvestades kujuneks

leppetrahvi suurus suuremaks teaviku väärtusest või kui pikaaegne viivitus teaviku tagastamisel

on tingitud mingisugusest lugeja enda tegevusest ja hoolsusest sõltumatust asjaolust. Praegusel

juhul on ilmne, et ühtki sellist asjaolu ei esinenud. Seega ei olnud vastustajal vaja kaebajat enne

trahviarve väljastamist eraldi ära kuulata – see ei oleks saanud kohustuse tekkimist mõjutada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. EOP palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega tema kaebus rahuldada.

1)

Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et kaebaja ei saanud meeldetuletust teavikute

tagastamise tähtaja saabumise kohta. Selle tõttu sattus kaebaja teavikute tagastamisel viivitusse.

Kaebaja oli varasemalt kõik laenutatud raamatud tähtaegselt tagastanud ega olnud pahauskne.

Samuti ei arvestanud kohus sellega, et kaebaja oli esitanud vaides andmed teavikute

kättesaadavuse kohta nii Eesti Rahvusraamatukogus kui ka teistes raamatukogudes ning

kumbagi laenutatud teost oli vastustajal kokku viis eksemplari. Seega ei olnud oluliselt

takistatud teistel isikutel vastustajalt samade teoste laenutamine. Leppetrahvi määra ning

teavikute väärtust arvestades on tegemist vastustaja rikastumisega tavapärase inimliku lohakuse

arvel. Sellise leppetrahvi nõudmisega taotletavat eesmärki on võimalik efektiivselt saavutada

ka leebemate vahenditega, näiteks seades sisse erinevad leppetrahvimäärad sõltuvalt laenutatud

teavikute maksumusest või viivituse kestusest. Samuti saab seada leppetrahvi miinimum- ja

maksimummäärad, mille piires oleks vastustaja töötajal võimalik kaalutlusõigust teostada.

Seeläbi saaks vastavalt asjaoludele määrata proportsionaalse leppetrahvi. Arvestades

vastustajal olulise kahju puudumist, laenutatud teoste väärtust (turuväärtused 7,19 eurot ja

12,30 eurot), viivituse pikkust (üheksa päeva) ning lisaks kaebaja majanduslikku olukorda, on

kaebajalt nõutav leppetrahv ebamõistlikult suur. Aasta jooksul on vastustajal võimalik

leppetrahviga teenida raamatute väärtust mitmekordselt ületav summa. Tegemist on vastustaja

rikastumisega kaebaja arvelt. Kaebaja laenutatud teosed ei olnud Eesti kultuuripärandi

säilitamise seisukohast olulised, mistõttu ei peaks tema suhtes leppetrahvi üldse rakendama.

3-15-414

6(10)

2)

Kohus leidis ebaõigesti, et vastustaja ei pidanud kaebajat ära kuulama ega leppetrahvi

määramisel kaalutlusõigust teostama. Haldusorgan peab oma tegevuses lisaks õigusaktidele

arvestama ka haldusõiguse üldpõhimõtetega, sh uurimis- ja kaalutluspõhimõtetega.

3)

Leppetrahvi sissenõudmiseks on vastustaja pöördunud inkassofirma poole. Isegi kui

asuda seisukohale, et vastustaja leppetrahvinõue on õiguspärane, lisanduvad leppetrahvile

inkassotasud, mis on kordades suuremad kui leppetrahvi summa. Vastustaja ei saatnud enne

inkassofirma

poole

pöördumist

kaebajale

mingit

meeldetuletust.

Kaebaja

palub

ringkonnakohtul kontrollida, kas vaidlusaluse avalik-õigusliku nõude sissenõudmine

inkassofirma poolt on õiguspärane.

7. Eesti Rahvusraamatukogu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

1)

Leppetrahvi kui avalik-õigusliku rahalise kohustuse eesmärk on eelkõige motiveerida

lugejat oma kohustusi nõuetekohaselt täitma ning see ei sõltu teavikute kättesaadavusest

raamatukogus, nende turuväärtusest ega võimaliku kahju suurusest. Kohus ei pidanud

arvestama kaebaja laenutatud teavikute kättesaadavusega Eesti Rahvusraamatukogus või teistes

raamatukogudes, kuivõrd sel asjaolul ei olnud kaebuse lahendamisel tähtsust. Ekslik on kaebaja

seisukoht, et vastustaja võib leppetrahvi nõudega aasta jooksul teenida raamatute turuväärtust

mitmekordselt ületava summa. Vastavalt 2016. aasta alguses jõustunud kasutuseeskirja p-le 8.4

arvestatakse leppetrahvi maksimaalselt 60 viivitatud päeva eest maksimumsummas 19,20 eurot

ühe teaviku kohta. Kuigi see põhimõte ei olnud kehtestatud 2014. aastal kehtinud

kasutuseeskirjas, rakendati seda piirmäära praktikas ka sel ajal. Kuna teavikute väärtused on

väga erinevad, ei oleks mõeldav, et raamatukogu määraks konkreetse leppetrahvi suuruse

lähtuvalt teaviku turuväärtusest või võimaliku kahju suurusest. Arvestades, et Eesti

Rahvusraamatukogu kõige tähtsamaks ülesandeks on Eesti rahvuspärandi säilitamine

tulevastele põlvedele, on vastustajale oluline iga teaviku kaotus, olenemata selle väärtusest.

Juba ainuüksi see on piisav alus kehtestada kõigile ühetaoline ja mööndusteta leppetrahv.

2)

Kohus leidis õigesti, et vastustaja ei pidanud leppetrahvi määramisel kaalutlusõigust

teostama ega kaebajat ära kuulama. Seetõttu on asjakohatu kaebaja väide teavikute

tagastamistähtaja saabumist meelde tuletava e-kirja mittesaamise kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohus asus seisukohale, et käesolev vaidlus on avalik-õiguslik. Ringkonnakohus

selle seisukohaga ei nõustu. On tõsi, et Eesti Rahvusraamatukogu on avalik-õiguslik juriidiline

isik (ERRS § 2 lg 1) ning raamatute kättesaadavaks tegemine on üks tema põhitegevusi (ERRS

§ 4 lg 1 p 1). Samas üksnes asjaolu, et raamatute tasuta kasutusse andjaks on avalik-õiguslik

isik oma põhitegevuse raames või sellega tihedalt seotult, ei muuda suhet avalik-õiguslikuks.

Selleks, et lugeda suhe avalik-õiguslikuks, peab haldusorgan õigussuhtes olema positsioonil,

milles eraisikud ei saa olla ehk teostama võimu. Riigikohus on leidnud, et kui avaliku võimu

kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt,

samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud, räägib see suhte eraõiguslikuks

kvalifitseerimise kasuks. Sellisel juhul ei ole põhjust asendada eraõiguslikku regulatsiooni

avalik-õiguslikuga (Riigikohtu erikogu otsus nr 3-3-1-15-01, p 11). Praegusel juhul ongi

tegemist nimetatud olukorraga: raamatute välja laenutamiseks ei pea laenutaja olema avalik-

õiguslik isik, vaid sellega võib tegeleda ka eraisik. Asjaolu, et lugejate kasutusse antakse

rahvusraamatukogu fondis olevaid teavikuid, ei muuda õigussuhte olemust. Avalikku vara võib

eraisikule kasutada anda ka eraõiguslikus vormis. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et raamatute

laenutamisel tekib raamatukogu ja lugeja vahel eraõiguslik suhe, täpsemalt on tegemist tasuta

3-15-414

7(10)

kasutamise lepinguga (VÕS 21. ptk, §-d 389–395). Ka leppetrahv (tasu raamatute tagastamisega

viivitamise eest), mida praeguses asjas vaidlustatakse, on eraõiguslik instituut.

9. Kuna halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine

(HKMS § 4 lg 1), ei kuulu praeguse vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse. Seega

keeldus Harju Maakohus ekslikult EOP hagi menetlusse võtmisest pädevuse puudumise tõttu.

Halduskohus leidis, et asi kuulub tema pädevusse ning lahendas asja otsusega. Vaidlus on juba

pikemat aega käinud erinevates kohtutes väga väikese summa üle, mistõttu peab

ringkonnakohus kujunenud olukorras võimalikuks lahendada praegune asi sisuliselt, ilma asja

Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelisele erikogule pädeva kohtu määramiseks

saatmata. Kuna vaidlus käib õiguslike, mille tõenduslike küsimuste üle, mille kohta käivad

reeglid on tsiviil- ja haldusasjades erinevad, ei mõjuta vaidluse lahendamine teises kohtuharus

asja lõpplahendust, kuna seaduse õige tõlgendamine ja kohaldamine on ühtviisi nii üld- kui

halduskohtu ülesanne. Riigikohus on näiteks pidanud võimalikuks jätta kohtuotsus tühistamata

olukorras, kus isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse

järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei

ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud

(Riigikohtu erikogu määrus nr 3-3-4-2-02, p 10 ja halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-42-04, p

22). Praeguses asjas ei ole vastustaja apellatsioonimenetluses kohtu pädevuse küsimust

tõstatanud, leppides järelikult vaidluse lahendamisega halduskohtumenetluses. Lisaks tuleb

märkida, et Tallinna Ringkonnakohus on iseenesest pädev lahendama nii haldus- kui tsiviilasju.

10. Kaebaja peab vastustaja kehtestatud leppetrahvi määra (0,32 eurot iga viivitatud päeva eest

teaviku kohta) ebamõistlikult kõrgeks ning kaebajalt nõutavat leppetrahvi summat (5,76 eurot)

ebaproportsionaalseks.

Ringkonnakohtu

hinnangul

tuleb

Eesti

Rahvusraamatukogu

kasutuseeskirja punkti 6.2, millega nähakse lugejale ette leppetrahvi tasumise kohustus koju

laenutatud teaviku tagastamata jätmise korral, käsitada tüüptingimusena VÕS § 35 mõttes.

Kõnealusest tüüptingimusest tuleneva kõrvalkohustuse näol on tegemist leppetrahviga VÕS §

158 lg 1 mõttes. VÕS § 42 lg 1 alusel on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste

ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist

eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui

tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi

selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega

seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

VÕS § 42 lg 3 annab loetelu tarbija suhtes kasutatavatest tüüptingimustest, mis on seadusest

tulenevalt tühised, ilma, et nende ebamõistlikult kahjustavat sisu peaks lepingupool tõendama.

Kuna vastustaja on juriidiline isik, kes tegutseb raamatuid kättesaadavaks tehes oma

põhitegevuse raames, kaebaja aga füüsiline isik, kelle jaoks raamatute laenutamine

ringkonnakohtule teadaolevalt ei seondunud tema majandus- või kutsetegevusega, saab kaebajat

lugeda tarbijaks kehtiva VÕS § 1 lg 5 ja kuni 13.06.2014 kehtinud VÕS § 34 mõttes. VÕS § 42

lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav muu hulgas tüüptingimus, millega nähakse ette, et

teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist

või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju

suurust.

11. Ehkki leppetrahvi määra 0,32 eurot päevas ühe teaviku kohta võib pidada võrdlemisi kõrgeks

– juba kaks kuud kestva viivituse korral tuleb lugejal leppetrahvina välja maksta keskmise

raamatu maksumus – ei ole ringkonnakohtu arvates siiski tegemist lugejat ebamõistlikult

3-15-414

8(10)

kahjustava ja tühise tüüptingimusega. Esiteks saab lugeja raamatuid kasutada tasuta ning teiseks

on leppetrahvi maksmise kohustus talle üldjuhul väga lihtsalt välditav. Seega ei saa rääkida

olukorrast, kus lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu oleks oluliselt lugeja kahjuks

rikutud.

12. Kaebaja on taotlenud temalt nõutava leppetrahvi vähendamist. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et

kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi

maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit. Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus,

mille kohus teeb poolte huve kaaludes (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-132-12, p

12). Leppetrahvi vähendamist saab nõuda siis, kui leppetrahvikokkulepe kehtib ning leppetrahvi

ei ole tasutud (VÕS § 162 lg 3). Pooled ei ole väitnud, et kaebaja oleks leppetrahvi ära tasunud.

Seda saab järeldada ka kaebuse nõuetest. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika kohaselt võib

leppetrahvi vähendamiseks olla alust näiteks juhul, kui hagejal ei ole nõutud leppetrahvi ulatuses

kahju tekkinud ja kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine on vastuolus hea usu

põhimõttega. Kahju puudumine ei saa olla leppetrahvi alandamise aluseks siis, kui leppetrahvi

sellises ulatuses õigustab leppetrahvi tagatisfunktsioon, st võlausaldaja huvi tagatud kohustuse

täitmise vastu, mida aga ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga (vt nt Riigikohtu

otsuseid nr 3-2-1-78-05 (p-d 17-18) ja 3-2-1-139-10 (p 13)). Kuigi vastustajal raamatute

tagastamisega (põhikohustuse täitmisega) viivitamise tõttu ringkonnakohtule teadaolevalt

otseselt mingit kahju ei tekkinud, ei saa vaidlusaluse leppetrahvi väljanõudmist siiski pidada hea

usu põhimõttega vastuolus olevaks. Esiteks ei ületa kaebajalt nõutav leppetrahvi summa tema

laenutatud teavikute väärtust ning teiseks õigustab leppetrahvi nõuet vastustaja huvi tagatud

kohustuse täitmise vastu ehk raamatute õigeaegse tagastamise vastu. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole siinjuures oluline, milliste teavikutega on tegu, sh kas need on kirjutatud Eesti autori poolt,

kas need on haruldased ning mitu eksemplari on neid rahvusraamatukogus ja teistes

raamatukogudes.

13. Asjaolu, et leppetrahvi nõudev lepingupool ei ole kohustuse rikkumise tulemusel kahju

saanud, võib siiski viidata leppetrahvi ebaproportsionaalsusele (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

otsus nr 3-2-1-66-05, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul on leppetrahv praegusel juhul

ebaproportsionaalne ning kaebajat ebamõistlikult koormav. Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja

p 3.5 kohaselt laenutatakse raamatuid ja jätkväljaandeid 30 päevaks ning nõudluse puudumisel

saab laenutähtaega pikendada kuni kaks korda. Kaebaja laenutas raamatud 12.04.2014 ning

tagastamise tähtaeg oli 11.06.2014, st kaebajal oli õigus neid enda käes hoida kaks kuud. Seda

arvestades ei saa üheksa päeva pikkust hilinemist pidada raskeks rikkumiseks. Vastustaja ei ole

väitnud, et nendele teavikutele oli järjekord, mistõttu oleks kaebaja tõenäoliselt saanud enne

laenutähtaja saabumist laenutähtaega pikendada. Kuigi see, et meeldetuletus teavikute

tagastamise tähtaja saabumise kohta kaebajani väidetavalt ei jõudnud, ei vabanda kohustuse

rikkumist, võtab ringkonnakohus arvesse, et teavikute tagastamisega viivitamine ei olnud

tingitud kaebaja tahtlusest ning kohe pärast tähtaja ületamise kohta teavituse saamist tagastas

kaebaja teavikud. Lisaks eelnevale arvestab ringkonnakohus kaebaja majanduslikku seisundit:

kaebaja sissetulekuteks on majandusliku seisundi teatise kohaselt (tl 5-7) töövõimetuspension ja

sotsiaaltoetus kokku 232,84–271,11 eurot kuus, millest tuleb kaebajal kanda nii vältimatud

püsikulutused (245 eurot) kui ka täita laenukohustusi, sh tasuda õppelaenu.

14. Võrdluseks toob ringkonnakohus välja, et rahvaraamatukogude poolt nõutav maksimaalne

tasumäär teaviku tagastamisega viivitamisel (nimetatud ka viiviseks) on 0,06 eurot päevas

teaviku kohta (RaRS § 17 lg 1 teine lause), Tartu Ülikooli raamatukogus 0,05 eurot (30–60

päevase laenutustähtajaga teavikute puhul), Tallinna Ülikooli akadeemilises raamatukogus ja

Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogus 0,03 eurot (vastavalt 31-päevase või 30-päevase

3-15-414

9(10)

laenutähtajaga teavikutel). Rahvusraamatukogu nõutav leppetrahv on seega kordades kõrgem

kui rahva- ja ülikoolide raamatukogudes.

Rahvusraamatukogu põhjendab 22.01.2015 vaideotsuses

kasutuseeskirjas kehtestatud

leppetrahvi määra sellega, et tema põhiülesandeks on teavikute kogumine ja säilitamine, mitte

nende koju laenutamine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see piisav põhjus tavapärasest

märkimisväärselt kõrgema leppetrahvi nõudmiseks. Kui rahvusraamatukogu on otsustanud

pakkuda lisaks teavikute kättesaadavaks tegemisele lugemissaalides ka koju laenutamise

võimalust, siis tuleb tal arvestada sellega paratamatult kaasnevate administratiivsete kuludega.

Vastustaja ei ole näidanud, et talle kaasneksid kojulaenutusteenuse haldamise ning teavikud

õigeaegselt tagastamata jätnud isikutega tegelemisega oluliselt suuremad kulud kui näiteks

rahvaraamatukogudel.

See, kas vastustaja lähtus ka juba 2014. aastal oma praktikas põhimõttest, et leppetrahv ühe

teaviku kohta ei ületa 19,20 eurot ehk kahe kuu leppetrahvi summat, ei välista leppetrahvi

ebaproportsionaalsust. Nii mõnelgi juhul võib juba selle summa näol olla tegemist teaviku

turuväärtust ületava summaga, mistõttu võib lugejal olla kasulikum jätta pikema viivituse korral

teavik üldse tagastamata ning maksta kinni teaviku turuväärtus. Sellistel juhtudel on kõrge

leppetrahvi määra teavikuid tagastama motiveeriv toime küsitav. Ringkonnakohus ei näe põhjust

asuda seisukohale, et vastustaja nõutavast oluliselt väiksem leppetrahv ei motiveeriks piisavalt

lugejaid teavikuid tagastama, arvestades, et paljudes teistes raamatukogudes nõutakse pikema

laenutähtajaga (vähemalt 30 päeva) teavikute tagastamisega viivitamisel 0,06 eurot päevas või

sellest väiksemat summat. Ringkonnakohus märgib, et teavikute tagastamist on lisaks

leppetrahvile võimalik motiveerida ka muude abinõudega – näiteks keeldudes viivituse korral

uute teavikute laenutamisest ning laenatud teavikute kasutamise tähtaja pikendamisest.

15. Kuna leppetrahv on ebamõistlikult suur, tuleb seda vähendada mõistliku suuruseni.

Ringkonnakohtu hinnangul on teavikute tagastamisega viivitamise eest mõistliku leppetrahvi

määramisel asjakohane lähtuda RaRS § 17 lg-s 1 sätestatud määrast. Seega vähendab

ringkonnakohus kaebajalt nõutavat leppetrahvi 0,06 euroni päevas ühe teaviku kohta. Kuna

kaebaja hilines kahe teaviku tagastamisega üheksa päeva, on leppetrahvi suuruseks kokku 1,08

(0,06×9×2) eurot.

16. Eesti Rahvusraamatukogu kasutuseeskirja p 6.4 kohaselt on raamatukogul leppetrahvi

maksmata jätmise korral õigus anda võlgnevuse sissenõudmine üle inkassoteenust osutavale

juriidilisele isikule. Kaebaja on palunud kontrollida, kas avalik-õigusliku nõude sissenõudmise

andmine inkassofirmale on õiguspärane. Eespool asus ringkonnakohus seisukohale, et tegemist

ei ole avalik-õigusliku nõudega, mistõttu on raamatukogu poolt leppetrahvi sissenõudmise

inkassofirmale üleandmine ehk käsundi andmine või nõude loovutamine on võlaõigusseaduse

järgi iseenesest lubatav. Kohtuasjas ei ole andmeid selle kohta, et kaebajalt on inkassofirma poolt

nõutud mingeid tasusid ja ta on need ära maksnud.

17. Arvestades, et kaebaja ja vastustaja vahel on eraõiguslik suhe, puudub vajadus lahendada

kaebaja nõudeid Eesti Rahvusraamatukogu trahviarve, kasutuseeskirja p 6.2, 22.01.2015

vaideotsuse ja 21.01.2015 kirja tühistamise nõuetes. Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus vaid

vähendas leppetrahvi nõuet, mitte ei tuvastanud selle tühisust, ei ole võimalik rahuldada kaebaja

nõudeid vastustaja kohustamiseks lõpetada leppetrahvi sissenõudmine ja taastada kaebaja

lugemisõigus. Seega kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt.

18. Eeltoodu põhjal rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ning tühistab halduskohtu

otsuse. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega vähendab Eesti Rahvusraamatukogu poolt

EOP lt nõutavat leppetrahvi 1,08 euroni.

3-15-414

10(10)

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja oli kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivust vabastatud. Kaebaja ei ole

ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulude kohta, küll aga esitas kaebaja 20.11.2015 halduskohtule menetluskulude

nimekirja, milles palus tema kasuks vastustajalt välja mõista 89,90 eurot. Kaebaja väitel on see

kulu tekkinud vastustaja aktide vaidlustamiseks menetlusdokumentide koostamisel, milleks

kaebajal on kulunud kokku 38,42 tundi (tunnitasuga 2,34 eurot). Kaebaja leiab, et HKMS § 103

lg 1 p 3 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei näe menetlusosalisele ette tema poolt

kohtumenetluses (kirjalikus menetluses) osalemisele kulutatud aja hüvitamist olukorras, kus

menetlusosalisel ei ole menetluses osalemise tõttu jäänud saamata töötasu või tal puudub püsiv

sissetulek.

Kaebaja

arvates

peaks

sellisel

juhul

menetlusosaline

saama

hüvitist

miinimumpalgaga samas määras.

Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja oleks praeguse asja menetlemisel kandnud HKMS §-des

101–103 nimetatud kulusid. HKMS järgi hüvitatakse vaid menetlusosaliste esindajate ja

nõustajate kulud. Kui menetlusosaline ei ole menetluses kasutanud esindajat, vaid on

menetlusdokumendid koostanud ise, ei saa ta nõuda oma tööpanuse hüvitamist menetluskuluna,

sest tal ei ole tekkinud rahalist kulu. Sellist olukorda ei ole alust pidada põhiseadusega vastuolus

olevaks. Menetlusosalised, kes teenivad sissetulekut ning neil on seoses kohtumenetlusega

jäänud saamata töötasu või muu püsiv sissetulek, ning menetlusosalised, kellel puudub püsiv

sissetulek, erinevad üksteisest märkimisväärselt, mistõttu on ebavõrdne kohtlemine põhjendatud.

Esimesel juhul riivataks sissetuleku hüvitamist võimaldava normi puudumisel omandipõhiõigust

(põhiseaduse § 32), teisel juhul aga sellist riivet ei esine.

Kuna kaebajal ei ole tekkinud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid, ei saa tema kasuks

midagi välja mõista.

20. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus

menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda

osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja

riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 109 lg-st 4 tuleneb, et kui kõrgema

astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks

saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

Kaebaja on kahes kohtuastmes vabastatud riigilõivu summas 15 eurot tasumisest, s.o riigilõiv

kokku on 30 eurot. Ringkonnakohus loeb kaebuse rahuldatuks 50% ulatuses, lähtudes sellest, et

kaebuse nõuetest olulisim – trahviarve tühistamine – kuulub suuremas osas rahuldamisele. Seega

tuleb vastustajalt välja mõista pool esimese ja teise astme riigilõivust ehk kokku 15 eurot (7,5 ×

2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Plaks