2-15-7505/8 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Lea Aavastik

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2016, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1

Tsiviilasja number

2-15-7505

Tsiviilasi

Tõnu Ojamaa hagi Farmbalt OÜ vastu kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

118 778.80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

Tõnu

Ojamaa,

isikukood

XXXXXXXXXXX;

elukoht

XXXXXX

XXXX,XXXXXXXX XXXX, XXXXXXXXX;

hageja lepinguline esindaja vandeadv Urmas

Kõrgesaar, AB Aivar Pilv Tartu osakond, e-post

tartu@apilv.ee;

kostja Farmbalt OÜ, registrikood 11476639; asukoht

Ööbiku 27, 50404 Tartu;

kostja

lepinguline

esindaja

vandeadv

Peeter

Viirsalu, AB Varul; e-post menetlus@varul.ee .

Kohtuistungi toimumise aeg

Protokollija

1. juuni 2016

Tiia Lepp

RESOLUTSIOON

Jätta rahuldamata Tõnu Ojamaa hagi Farmbalt OÜ vastu kahju hüvitamiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Jätta menetluskulud Tõnu Ojamaa kanda.

Määrata tsiviilasjas nr 2-15-7505 OÜ Farmbalt menetluskulu (õigusabikulu)

rahaliseks suuruseks 6 300 eurot.

Jätta rahuldamata Farmbalt OÜ avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks

3 656 euro ulatuses.

Välja mõista Tõnu Ojamaalt Farmbalt OÜ kasuks menetluskulu katteks 6 300 (kuus

tuhat kolmsada) eurot, millelt tuleb tasuda viivist alates kohtulahendi jõustumisest

kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Otsus toimetada kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

Tõnu Ojamaa (hageja) esitas 18.05.2015 Tartu Maakohtule Farmbalt OÜ (kostja) vastu

hagi, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 118 778.80 eurot ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Tõnu Ojamaa kui tellija ja Farmbalt OÜ kui töövõtja

01.09.2008 tööettevõtulepingu, millega töövõtja kohustus tootma ja tellijale üle andma

põllumajandussaadused ja töövõtja kohustus tellijale toodetud ja kuivatatud teraviljasaagi

üle andma iga aasta 1. novembriks. Töövõtja ei ole oma lepingulist kohustust täitnud ehk

teravilja üle andnud. Vastavalt lepingu p-le 4.1. kehtib leping 5 aastat ning p 4.3 kohaselt

pikeneb veel 5 aastaks. Kuivõrd töövõtja ei tagastanud lepingu tähtaja möödumisel tellijale

põllumaid, leping pikenes ning käesolevaks ajaks on leping kehtinud 7 aastat. Kuna

kohustuse täitmine kuivatatud vilja üleandmise näol tagantjärele ei ole võimalik, nõuab

hageja kahju hüvitamist 2012. a – 2014. a sissenõutavaks muutunud vilja osas. Kostja

kasutuses on 55,8 ha põllumassiivi, mille saagikus on keskmiselt 4 tonni vilja hektarilt.

Seega oleks kostja pidanud ühel aastal üle andma keskmiselt 223,2 tonni vilja. Kolmel

aastal kokku kuulus seega üleandmisele hinnanguliselt 669,6 (223,2x3) tonni vilja. Eesti

Statistikaameti andmetel oli ühe tonni teravilja keskmine kokkuostuhind 2012.a 207.27

eurot, 2013. a 174.82 eurot ning 2014. a 150.10 eurot, seega on hageja kogunõue

118 778.80 eurot.

Poolte vahel sõlmitud töövõtuleping ei olnud näiline. Rendisuhte varjamiseks oleks hageja

võinud maad kasutusse anda suulise kokkuleppe alusel. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks

töövõtulepingu esemeks olevate maade eest renti tasunud.

Hageja kahju hüvitamise nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on

vabatahtlikult allkirjastanud lepingu, millega on võtnud täitmiseks lepingulise kohustuse.

Nõudeõiguse realiseerimine kohtu kaudu ei ole õiguste kuritarvitamine.

Puuduvad ka teised seadusest tulenevad alused, mis hageja nõude välistaksid. Lepingu p

3.1 ei sätesta, et hagejal oli kohustus igal kevadel seeme uuesti üle anda. Hageja andis koos

lepingus fikseeritud maadega üle külviks vajaliku seemne, järgneva aasta seeme saadakse

juba saagist. Kui kostja kohustuse täitmist takistas seemne puudumine, siis oleks kostja

pidanud sellest hagejat teavitama. Samas on kostja enda väite kohaselt seemne ise soetanud,

mistõttu puudus kostjal takistus kohustuse täitmiseks ehk tegemist ei ole tellija viivitusega.

Hagejale jääb arusaamatuks kostja väide, et hageja nõude välistab võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 644 lg 3, kuivõrd hageja ei ole teavitanud töö mittevastavusest õigeaegselt. Selleks, et

hagejal oleks võimalik hinnata, kas kostja on oma kohustuse täitnud puudustega või mitte,

peaks kostja esmalt kohustuse täitma ja vilja üle andma. Üleandmise kohustus tuleneb VÕS

§ 636 lg-st 1. Hagis on esitatud selge etteheide, et kostja ei ole vilja üle andnud, kostja ei

ole vastupidist tõendanud.

Isegi kui tõlgendada hageja nõuet kitsalt saamata jäänud tulu nõudena, on ka see nõue

põhjendatud. VÕS § 128 lg 4 järgi peab kahjustatud isik tõendama üksnes neid asjaolusid,

millest nähtub tulu saamise tõenäosus. Kahju tekitaja peab nõude ümberlükkamiseks

näitama, et teatud põhjustel poleks seda tulu siiski saadud. Kuna kogus (vähemalt 189,72

tonni) oleks olnud mõeldamatu eraisikule tarvitamiseks, siis vilja realiseerimine oleks

olnud ainuvõimalik lahendus. Teravilja kokkuostmine toimub lihtsustatud korras, seega

puudub igasugune mõistlik põhjus, miks poleks saanud hageja vilja realiseerida. Juhul kui

kostja leiab, et hinna määramisel tuleks teatud teraviljasordid kõrvale jätta või vastupidiselt

tugineda vaid ühele teravilja hinnale, tuleb kostjal oma seisukohta vähemalt põhistada.

Antud juhul on hageja nõude ulatuse arvestamise aluseks võetud põhjendatult vilja

keskmine hind.

Hageja leiab jätkuvalt, et keskmine saagikus on kostja poolt märgitust suurem. Keskmine

saagikus on 3,6 t/ha, mille hageja ümardas põhjendatult väärtuseni 4 t/ha, arvestades hageja

maade ajalooliselt keskmiselt paremat viljakust.

Kostja tasaarvestus on tühine. Tasunõue ja hüvitise nõue ei ole kattuvad, VÕS § 637 lg 1

ei anna alust kulutuse hüvitamise nõudele. Pooled ei ole kulutuste hüvitamises kokku

leppinud, seega ei saa kostja nõue tugineda ka lepingule. Isegi kui kostja esitab

kuludokumendid, ei kinnita see, et kostja on teinud selliseid kulutusi töövõtulepingu

esemeks olevatel maadel. Hageja ei nõustu ka sellega, et viidatud kulutuste summa vastab

mõistlikule tasule VÕS § 637 lg 1 mõttes, vastuväide on tõendamata. VÕS § 200 p 4

kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada

vastuväiteid. Antud juhul saab hageja esitada kostja kulutuste hüvitamise nõudele

vastuväite, kuivõrd kulutuste hüvitamises pole pooled lepinguga kokku leppinud. Isegi kui

kostja käsitleb kulutuste hüvitamist hoopis tasunõudena, saab hageja sellele antud juhul

esitada vastuväited. Pooled leppisid lepinguga kokku, kuidas toimub tasu ulatuse

määramine ja millal tekib hagejal tasu maksmise kohustus. Selleks, et kostja tasunõue

muutuks sissenõutavaks, pidi kostja lepingu p 5.1 ja 5.4 järgi esitama eelarve ning

kooskõlastatud eelarve pinnalt kantud kulutustele vastava arve. Seega saab hageja esitada

mõlema nõude osas täitmise vastuväite, kulutuste hüvitamise nõudeõigust kostjal ei ole

ning tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Vastuse kohaselt on tööettevõtuleping näilik leping, millega varjati rendilepingut. Kuna

hageja ja kostja vahel ei ole kehtivat töövõtulepingut, siis puudub kostja vastu

hagiavalduses esitatud nõue. Kostja on lepingu alusel tema kasutusse antud maid alates

lepingu sõlmimisest harinud ning maksnud nendelt renti. Hageja on omakäeliselt koostatud

kostja kasutuses olevate rendimaade nimekirjas toonud välja ka vaidlusaluse lepingu

esemeks olevad maad märkega „ajutine“ ja suurusega 55,8 ha. Puudub vaidlus, et lepingu

alusel kasutab kostja just nimelt 55,8 ha maid.

Hageja on tsiviilasjas nr 2-14-57506 toimunud istungil isiklikult, viidates Farmbalt OÜ-le,

kinnitanud, et „osa maid ta kasutab töövõtulepinguga“, samas töövõtuleping ei anna

töövõtjale õigust põllumajandusmaid kasutada (VÕS § 635 lg 1). Tsiviilasjas nr 2-14-

57506 on vaidluse all Tõnu Ojamaa ja Farmbalt OÜ vaheline rendisuhe, mille raames Tõnu

Ojamaa viitas faktile, et Farmbalt OÜ rendib ka poolte vahel sõlmitud lepinguga

määratletud maid.

Hageja ei ole kunagi nõudnud lepingu täitmist töövõtulepinguna. Eluliselt ei ole usutav, et

tellija ei tee seitsme aasta jooksul mitte ühtegi sammu selleks, et väidetavalt töövõtjalt tema

lepingujärgsete kohustuste täitmist nõuda ja nende mittetäitmisel leping lõpetada. Veelgi

enam, hageja ei ole täitnud ka ühtegi enda kui väidetava tellija lepingujärgset kohustust.

Kostja on alternatiivsel seisukohal, et isegi, kui lepingu näol oleks tegemist

töövõtulepinguga, puudub hagejal nõue hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. Hageja on

asunud lepingut sisustama erinevalt poolte kokkuleppest ning esitanud hagi üllatuslikult.

Hagi on esitatud Farmbalt OÜ survestamiseks tsiviilasjas nr 2-14-57506 ja hagejale

sobivate renditingimuste pealesurumiseks.

Hagejal puudub kostja vastu kahjunõue tulenevalt VÕS § 644 lg-st 3. Hageja ei ole kostjalt

kunagi nõudnud lepingu täitmist ega heitnud kostjale ette, et kostja ei ole talle lepingu järgi

vilja üle andnud. Seega ei ole hageja kostjale lepingu mittetäitmisest ega töö

lepingutingimustele mittevastavusest kunagi teatanud. Isegi kui teatamata jätmine oleks

hageja poolt mõistlikult vabandatav, siis puudub hagejal kostja vastu hagis esitatud saamata

jäänud tulu nõue.

Hageja on nõude esitanud VÕS § 128 lg 4 alusel. Vastavalt Riigikohtu seisukohale peab

hageja saamata jäänud tulu nõuet esitades muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja

võimalus tulu saada. Hageja ei ole seda tõendanud. Kostja leiab, et objektiivselt hagejal

puudubki võimalus seda tõendada, kuna hageja ei ole tulu teenimiseks vajalikku kohustust

– anda üle külviks vajalik vili – täitnud.

Hageja kahjunõude aluseks on väide, et kostja kasutuses oleva maa saagikus on keskmiselt

4 tonni vilja hektarilt. Kõnealune väide on tõendamata. Teraviljakultuuride saagikus oli

märkimisväärselt madalam. Hageja esitatud teraviljade nimistus on üle 7 erineva nimetuse,

mille hinnad varieeruvad märkimisväärselt. Hageja väitel oleks kostja sisuliselt pidanud

külvama kõiki viljasid. Seega on hageja kahjunõude suurus tõendamata.

Alternatiivselt, isegi kui lepingu näol oleks tegemist töövõtulepinguga, on kostjal hageja

vastu lepingu alusel tasaarvestatav nõue. Puudub vaidlus, et kostja on lepingu esemeks

olevatel maatükkidel põldu pidanud ja vilja kasvatanud. Hageja on lepingu kohaselt

kohustatud kostjale maksma tasu (lepingu p 5.1). Samuti on tellija tasumaksmise kohustus

ette nähtud seaduses. Isegi juhul, kui kostjal ei oleks õigust saada tasu lepingu järgi, on

kostjal ikkagi õigus saada tavalist tasu või selle puudumisel mõistlikku tasu. Kuna hageja

on esitanud kostja vastu kahjunõude 2012.a – 2014.a viljasaagi osas, nõudes sisuliselt kahju

hüvitamist täitmise asemel, on kostjal hageja vastu tasunõue. Kostja on alates 2008. a

lepingu esemeks olevale maale teinud otsekulutusi kokku summas 116 961.43 eurot.

Nimetatud otsekulutused kujutavad endast otsest sisendit, mida kostja on teinud

vaidlusaluse maa harimiseks ja need kuuluvad hageja poolt kostjale hüvitamisele lepingu

ja seaduse alusel tasu ühe osana. Nimetatud summa vastab ka minimaalselt tavalisele

tasule, mida sellise teenuse eest põllumajandussektoris makstakse. Alternatiivselt on

tegemist mõistliku tasuga VÕS § 367 lg 1 mõttes. VÕS § 197 lg 1 kohaselt on kostjal õigus

oma eelnimetatud nõue hageja poolt hagis esitatud nõudega tasaarvestada. Tasaarvestada

saab ka aegunud nõuet. Järelikult saab kostja tasaarvestada alates lepingu sõlmimisest

tekkinud otsekulutuste nõude. Tasunõude hulka kuuluvad lisaks toodud otsekuludele ka

kulud tööjõule, teraviljale, vilja kuivatuskulud ja kulud masinatele.

Kostja tugineb alternatiivse kahjunõude alusena VÕS § 652 lg-le 3. Kostja leiab, et tellija

viivitus seemnevilja üleandmise kohustuse täitmisel on süüline ning kostjal on õigus leping

lõpetada ja nõuda hagejalt kahju hüvitamist. Ka sellisel juhul oleks kostja kahjunõue

vähemalt 116 961.43 eurot, mille kostja tasaarvestab hageja hagis esitatud nõudega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

Kostja väitel oli 01.09.2008 hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtuleping näilik ning

sellega sooviti tegelikult varjata rendilepingu sõlmimist, millega anti hageja poolt kostja

kasutusse

põllumassiivid

nr

XXXXXXXXXX,

nr

XXXXXXXXXX

ja

nr

XXXXXXXXXX kogupindalaga 55,8 ha.

VÕS § 635 lg 1 avab töövõtulepingu mõiste – töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja)

valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud

tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtja peab tööna

valmistatud asja tellijale üle andma, töö peab vastama lepingutingimustele ja tellijal on

kohustus maksta selle eest tasu.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt näilik on tehing, mille puhul

pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud

tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust

või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehingu on tühine TsÜS § 89

lg 2 kohaselt. Sama paragrahvi lõige 3 näeb ette, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist

tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Näiliku tehingu

puhul puudub pooltel tegelik tahe tehingut teha, nende soov on suunatud õigusnäivuse

tekitamisele või mingi muu tehingu varjamisele. Näilik tehing on mõlemal juhul tühine ja

ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Varjatava tehingu osas tuleb tema kehtivuse üle eraldi

otsustada, lähtudes selle tehingu kohta sätestatust, mis tegelikult tehti, kuna varjatava

tehingu korral soovisid pooled varjatud tehingut tulenevate õiguslike tagajärgede

saabumist. Hinnata tuleb varjatud tehingu sisu ja kehtivust1.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub

poolel, kes sellele toetub (lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-11-02, p 22; 3-2-1-137-09 p 11).

Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendi nr 3-2-1-87-07 p-s 17 leidnud, et kui pooled

lepingut sõlmides ei soovi tegelikult lepingus kokkulepitud töid teha, kuid soovivad siiski,

et üks lepingu pool maksaks teisele poolele tasu, on töövõtuleping näilik, sest poolte tegelik

tahe ei ole suunatud töövõtulepingu olemuseks oleva töö tegemisele. Näiliku

töövõtulepingu tõendamiseks tuleb tõendada seda, et poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel

ei olnud suunatud töövõtulepingus märgitud tagajärgede esilekutsumisele.

Tööettevõtulepingu (I kd tl 8-15) p 1.1 kohaselt „Käesoleva lepingu objektiks on

TÖÖVÕTJA poolt lepingu lahutamatuks lisaks oleval põldude loetelul loetletud

põllumaadel igal lepingu kehtivuse aastal teravilja või muude põllumajandussaaduste

tootmine ja tellijale üleandmine ning selleks vajalike põllumajanduslike tööde tegemine.“

Lepingu p 1.3. kohaselt „TÖÖVÕTJA kohustub tootma ja TELLIJALE lepingu kehtivuse

iga aasta esimeseks oktoobriks üle andma toodetud teraviljasaagi ning TELLIJA kohustub

nimetatud saagi vastu võtma.“ Kohtu hinnangul on lepingus endas sees sisuline vastuolu:

kostja

õigus

toota

lepingu

lisas

loetletud

põllumaadel

ükskõik

milliseid

põllumajandussaadusi ning teisest küljest kostja kohustus anda üle toodetud teravili.

Hageja esindaja on oma 04.02.2016 menetlusdokumendis (II kd tl 12) märkinud (esindaja

allakriipsutus): „Pooled on allkirjastanud selgesõnalise töövõtulepingu, kus kostjal on

üheselt mõistetav kohustus üle anda kuivatatud teravili.“ Hageja taotlusel on kostja

esitanud vaidlusaluste maatükkide põlluraamatud (II kd tl 25-72). Tl 50 oleva tabeli

1 P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku Üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne.

Tallinn 2010 – lk 293.

kohaselt on põllul nr XXXXXXXXXX 2012. aastal kasvatatud suvirapsi ning põllul nr

XXXXXXXXXXX – talirapsi. 2013. aastal kasvatas kostja põllul nr XXXXXXXXXX

suvirapsi (tl 58). Alles 2014. aastal kasvas kõikidel tööettevõtulepingu lisas märgitud

põllumassiividel oder. Raps ei ole teravili (hageja tõend Tera- ja kaunvilja ning

rapsiseemne kokkuostuhindade kohta I kd tl 17). Kostja esindaja on 10.03.2016

menetlusdokumendis (II kd tl 19) juhtinud tähelepanu asjaolule, et kostjal oli täielik

vabadus valida, millist põllukultuuri lepingu esemeks olevatel maadel kasvatada. Kui

kostjal on õigus vabalt valida kasvatatavat põllukultuuri, kaotab igasuguse mõtte

tööettevõtulepingus märgitud kohustus anda üle kuivatatud teravili. Sisuliselt võib kostja

tööettevõtulepingu p.1.1 kohaselt lepingu lisas loetletud maatükkidel kasvatadagi ainult

kartulit, maisi, rapsi, kaunvilju vms. Kokkulepet selle kohta, kas ja kuidas sellisel juhul

hagejale teravili üle antakse, lepingus ei ole.

Seaduses sätestatud sisule ja eesmärgile (VÕS § 635 lg 1) ei vasta poolte vahel sõlmitud

tööettevõtulepingu punktis 3.6. kokkulepitu: „TÖÖVÕTJA tagab põldude, millel käesoleva

lepingu alusel töid tehakse, viljakuse säilimise, sihipärase kasutamise, hooldamise ja

käesoleva lepingu lõppemisel TELLIJALE tagastamise.“ VÕS § 339 kohaselt

rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik)

kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase

majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu

(renti). VÕS § 358 lg 1 kohaselt Pärast rendilepingu lõppemist peab rentnik tagastama

rendilepingu eseme koos päraldistega. Rendilepingu ese ja päraldised tuleb tagastada

seisundis, mis vastab rendilepingu eseme tagastamiseni jätkatud korrapärasele

majandamisele.

Lisaks on hageja 01.06.2016 kohtuistungil vande all antud ütlustes avaldanud, et kostjaga

sõlmiti töövõtuleping, mille eesmärk oli riigimaade kasutamine kuni nende väljaostmiseni.

2012. aastal ostis hageja riigimaa välja. Selle tõttu oleks pidanud töövõtuleping lõppema

ning vaja oli sõlmida rendileping, mille sisus pooled enam kokkuleppele ei saanud.

Kohtu hinnangul on põhjendatud kostja väide, mida ta kinnitas 01.06.2016 kohtuistungil

vande all antud ütluses, et töövõtuleping sõlmiti ainult seetõttu, et ajutiseks kasutamiseks

antud maad oli keelatud rendile anda. Poolte vahel 01.09.2008 sõlmitud töövõtulepingu p

2.1. järgi tellija kinnitab, et lepingu lisas toodud põllumaad on tema valduses õiguslikul

alusel, vastavalt maakasutuse lepingutele. Kuni käesoleva lepingu sõlmimiseni ei ole tellija

nimetatud põllumaade kasutamise suhtes mingeid kokkuleppeid sõlminud ning et ta omab

kõiki õigusi tööde tellimiseks nimetatud põllumaadel. (I kd tl 8). Töövõtulepingu lisa nr 1

kohaselt olid lepingu objektiks kolm põllumassiivi: nr XXXXXXXXXX, pindala ca 33 ha,

nr XXXXXXXXXX, pindala ca 11,7 ha, nr XXXXXXXXXX, pindala ca 11,1 ha, kokku

55,8 ha. Lepingus määratletud maade näol oli tegemist reformimata riigimaaga, mis olid

antud hagejale ajutiseks kasutamiseks. Vabariigi Valitsuse 06.06.2007 määruse nr 169

„Maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetamata maa ajutiseks kasutamiseks andmise korra“

§ 6 lg 1 p 2 järgi maa ajutise kasutamise leping peab sisaldama maa ajutiseks kasutamiseks

saaja kohustust mitte anda maad rendile. Seega oli hagejal kõnealuse maa osas üksnes

kasutusõigus, kuid puudus õigus põlde allkasutusse anda.

Hageja on 01.06.2016 istungil andnud vande all ütlusi selle kohta, et „Farmbalti kasu oleks

olnud see, et mida suuremad maad, seda suuremat toetust oleks saanud“. Seega oli kostja

huvi harida omanikuna või lepingulisel alusel kasutusse saadud võimalikult suurt

põllumaad ja saada PRIAlt võimalikult suures summas põllumajandustoetusi. PRIA

veebilehtedelt nähtub, et kostja on saanud PRIAlt ühtset pindalatoetust ja põllukultuuri

kasvatamise täiendavat otsetoetust. Hagejale oli töövõtulepingu sõlmimine aga vajalik

rendisuhte varjamiseks, sest hagejal ei olnud õigust vaidlusaluste maade rentimiseks

kostjale. Kohe pärast seda, kui hageja oli vaidlusalused maatükid omandanud, soovis ta

vande all antud ütluste kohaselt sõlmida nimetatud maatükkide suhtes rendilepingu. See

asjaolu tõendab kohtu hinnangul omakorda kostja vastuväidet, et tööettevõtulepingu

sõlmimisega ei pidanud pooled silmas töövõtusuhte tekkimist, vaid püüdsid leida

lepingulist vormi hageja kasutuses olevate maade (edasi)andmiseks kostja kasutusse, st

sisuliselt rendile.

Asjaolu, et poolte tahe ei olnud suunatud töövõtulepingulise suhte sõlmimiseks, tõendab

kohtu hinnangul kaudselt ka hageja maksuõiguslik käitumine. Hageja on enda väitel

tegelenud põllumajandusliku tootmisega aastakümneid, seega on ta teadlik kehtivast

maksusüsteemist ning võimalustest optimeerida oma maksukohustust. Maksu- ja

Tolliameti vastusest nähtuvalt on vilja kasvatamine müügiks tulu saamise eesmärgil

ettevõtlus, mis tuleb äriregistris registreerida. Maksu- ja Tolliameti kinnitusel saaks sellisel

juhul ettevõtlusvormiks olla kas FIE või äriühing (I kd tl 197). Kui tegemist oleks olnud

töövõtulepinguga, nagu väidab hageja, oleks hageja pidanud mõistlikult jätkama tegevust

FIE-na, sest see oleks olnud majanduslikult põhjendatud (kulutuste mahaarvamise õigus

teravilja realiseerimisel saadud müügitulust). Maksu- ja Tolliameti päringu väljatrükist

nähtuvalt lõpetas hageja FIE-na tegutsemise 28.11.2010 (I kd tl 198). FIE-na registreeringu

lõpetamise tõttu ei ole eluliselt usutav, et hageja eesmärgiks oli füüsilise isikuna lepingu

alusel vilja omandada ja seda edasi võõrandada.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et poolte vahel 01.09.2008 sõlmitud töövõtuleping on näilik

tehing TsÜS § 89 mõttes. Tööettevõtulepingu sõlmimisega sooviti varjata maatükkide

rendile andmist. Varjatava tehingu osas tuleb tema kehtivuse üle eraldi otsustada ning selle

tehingu sisu ja kehtivust hinnata. Varjatud tehingule tuleb kohaldada kõiki tehingu

üldpõhimõtteid, sh TsÜS § 87, mille kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev

tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus,

eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.

Vabariigi Valitsuse määruse nr 169 „Maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetamata maa

ajutiseks kasutamiseks andmise korra“ § 6 lg 1 p 2 kohaselt peab leping, millega maa

antakse ajutisse kasutusse, sisaldama kohustust mitte anda maad rendile. Riigikohus on

asunud seisukohale, et ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid

tuleb kindlaks teha, mis on olnud keelu kehtestamise eesmärgiks (lahend nr 3-2-1-113-11,

p 34; nr 3-2-1-79-08, p 15). Korra § 6 lg 4 järgi on maa ajutise kasutamise lepingu

tingimuste rikkumise tagajärjeks see, et korraldaja lõpetab maa ajutise kasutamise lepingu.

Kohtu hinnangul ei tulene nimetatud sättest, et maatüki rendile andmise keelu rikkumise

tagajärjeks oleks kolmanda isikuga sõlmitud tehingu tühisus. VÕS § 341 kohaselt

kohaldatakse rendilepingule täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut. VÕS § 288 lg 1 järgi

võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja allüürile. Nimetatud sätte rikkumise

tagajärjeks on, et kui üürnik annab üüritud asja allkasutusse ilma üürileandja nõusolekuta,

siis saab üürileandja lepingu rikkumisele tuginedes üürilepingu erakorraliselt üles öelda.

Allkasutaja õigus asja kasutamiseks lõpeb hetkel, mil lõpeb üürniku kasutamisõigus,

sõltumata sellest, mida omavahel sõlmitud lepingus kokku lepiti.

Kuigi T. Ojamaal puudus õigus rendilepingut Farmbalt OÜ-ga sõlmida, ei ole nimetatud

tehing tühine. Seega varjatud tehinguna sõlmitud rendileping on kehtiv.

Tõnu Ojamaa on andnud Farmbalt OÜ kasutusse põllumaa ning kostja on maad harinud ja

hagejale renti tasunud. Kohtu hinnangul on kostja tõendanud, et on täitnud rendilepingut.

Kostja on maksnud hagejale renti lepingu esemeks olevate maade (55,8 ha) eest 01.09.2008

rendilepingu raames. Kostja väitel on rendilepingu p-s 1.1. rendilepingu esemena märgitud

põllumaad XXXXX:XXX:XXXX (jrk nr 4) ja XXXXX:XXX:XXXX (jrk nr 13) (I kd tl

55), mis ei ole kunagi kuulunud Tõnu Ojamaale ega temale kuuluvale äriühingule Inest

Invest OÜ. Kinnistusraamatu väljatrüki kohaselt on kinnistu XXXXXXX, sh maatüki

katastritunnusega XXXXX:XXX:XXXX, omanik OÜ Tani Mets (I kd tl 200). OÜ Tani

Mets rendib sellest põllumaast 10,6 ha Farmbalt OÜ-le, mida tõendab OÜ Tani Mets 2013.

a põllumaa rendiarve hagejale (I kd tl 201). Kinnistu XXXX, sh maatükk katastritunnusega

XXXXX:XXX:XXXX kuulub P.O.le (I kd tl 202), kes peab nimetatud põllumaal ise põldu.

Kinnistu XXXX suuruseks on maaregistri rakenduse väljatrüki kohaselt 48,07 ha. Seega

kokku 58,67 ha maad, mis on rendilepingus märgitud, ei kuulu ega ole kuulunud ei Tõnu

Ojamaale ega tema äriühingule Inest Invest OÜ, mistõttu Tõnu Ojamaal puudus õiguslik

alus neid maid Farmbalt OÜ-le rentida. Kohus on seisukohal, et kuna nimetatud maatükid

on siiski 01.09.2008 samade poolte vahel sõlmitud rendilepingus toodud ja arvesse võetud

Farmbalt OÜ rendimakse kohustuse ulatuse määramisel rendilepingu järgi, on sellega

tõendatud kostja vastuväide, et töövõtulepingu alusel kostja kasutusse antud maatükkide

rendimakse oli varjatult sisse kirjutatud samal kuupäeval samade poolte vahel sõlmitud

rendilepingusse. Põhjus: Tõnu Ojamaa ei soovinud saada tööettevõtulepingu alusel kostja

kasutusse antud maadel kasvatatud ja kuivatatud teravilja üleandmist, vaid renti 55,8 ha

maa kasutamise eest.

Kostja on alates esimesest vastusest hagile väitnud, et tööettevõtuleping oli varjav tehing

ja varjatud tehinguks oli rendisuhe tööettevõtulepingu lisas märgitud maatükkide osas.

Samas ei ole hageja isegi alternatiivselt esitanud kostja vastu saamata rendi tasumise nõuet,

vaid on piirdunud väitega, et kostja poolt vaidlusaluste maatükkide eest rendi tasumine ei

ole tõendatud. Hageja esindaja avaldas kohtulike vaidluste käigus, et hageja palub nõude

rahuldada võimalikult suures ulatuses, täpsustamata nõude õiguslikku alust. Kirjalikes

teesides jääb hageja selle juurde, et temale on tekitatud kahju sellega, et ei ole üle antud

kuivatatud teravilja. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439 kohaselt Kohus ei või

otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata näiliku tehingu tõttu, millega varjati teise tehingu

tegemist, siis puudub vajadus kostja alternatiivsete vastuväidete hindamiseks, sh hageja

võimaliku kahju olemasolu, selle suuruse ja kahju tekkimise põhjuste kindlaksmääramiseks

ning kostja tasu/kulutuste hüvitamise tasaarvestuse hindamiseks.

Menetluskulud

(TsMS) § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jätab hagiavalduse täielikult rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid.

Kostja taotleb enda menetluskulude kindlaksmääramist summas 9 956 eurot.

Hageja esitas kostja menetluskulude taotlusele vastuväite, mille kohaselt kostja

menetluskulud on põhjendamatult suured, lisaks on kostja kajastanud kulusid, mille sisu ja

eesmärk jääb arusaamatuks. Hageja enda menetluskulud olid ligi poole väiksemad, kuigi

hagejat esindas menetluses kaks advokaati. Hageja hinnangul saab kostja menetluskulusid

pidada põhjendatuks mitte suuremas ulatuses kui 6 000 eurot.

Kohus on seisukohal, et kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks on

põhjendatud osaliselt.

TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 1 kohaselt on menetluskulu menetlusosalise esindaja kulu.

Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab

menetluskulude

jaotust

kindlaksmäärava

kohtulahendi

kohaselt

kandma

teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindaja kulude põhjendatus ja vajalikkus.

Seejuures tuleb asja keerukuse hindamisel arvestada muuhulgas asjaoludega, kas menetluse

käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või

aeganõudvaid menetlustoiminguid, samuti seda, kas asjas käsitletavate asjaolude ja

tõendite maht on tavapärasest suurem. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-112-09 otsuse p-s

17 pidanud tsiviilasja keerukaks juhul, kui asjas on vaja süstemaatiliselt tõlgendada

erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu

õigust vms.

Kohus on seisukohal, et kõnealuse tsiviilasja puhul ei olnud tegemist keskmisest

keerukama vaidlusega. Asjas toimus kaks kohtuistungit: 22.03.2016 kestusega 1 h 30

minutit ja 01.06.2016 kestusega 1 h 50 minutit. Kostja on esitanud menetluses neli sisulist

menetlusdokumenti: 02.10.2015 kostja vastuse 7-l lehel, 29.01.2016 seisukohad 19-l lehel,

10.03.2016 täiendavad seisukohad 8-l lehel ja 02.05.2016 seisukoht 2-l lehel.

Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb

TsMS § 175 lg 1 järgi arvestada ka ühe tööühiku hinna põhjendatust ja vajalikkust.

Riigikohus on 1. juuni 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16 (p nr 13) leidnud, et

menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata

TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda,

s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Sealjuures on kolleegium varem pidanud

mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt Riigikohtu 11. veebruari

2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade

juurde.

Seega tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel hinnata, kas kostja esindamisele kulunud

aeg on põhjendatud ja vajalik ning kas kostja esindaja tunnitasu määr (Peeter Viirsalu

tunnimäär 140 eurot käibemaksuta, Andres Kalmu tunnimäär 120 eurot käibemaksuta) on

põhjendatud. Kohus leiab, et kostja esindaja tunnitasu määr on kooskõlas kehtiva

praktikaga.

Kohus nõustub hageja vastuväitega, et ebaproportsionaalselt suure mahu moodustab kostja

menetluskuludest advokaadi ja kostja vaheline suhtlus, mille osakaal on märkimisväärne

kõikides kuluaruannetes ning 04.11.2015 kulude aruandest nähtuvalt on arveid koostatud

üksnes suhtlemise eest kliendiga.

Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalik õigusabi osutamise ajamaht on 45 tundi summas 6

300 eurot (45 x 140). Kuna kohtule esitatud dokumendid on esitatud vandeadvokaat Peeter

Viirsalu poolt, siis võtab kohus aluseks tema tunnitasu määra.

Eeltoodu alusel tuleb hagejalt kostja kasuks menetluskulude (õigusabi) katteks välja mõista

6 300 eurot. Menetluskuludelt tuleb vastavalt kostja taotlusele arvestada viivist VÕS § 113

lg 1 2. lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik