2-15-16332/16 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-15-16332

Tsiviilasi

Linna

Grupp

Kinnisvara

OÜ

hagi

V.J.

vastu

maaklerilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3134,40 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.J. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): V.J. (isikukood XXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Valdo Lips

Vastustaja (hageja): Linna Grupp Kinnisvara OÜ (registrikood

10741803), esindaja vandeadvokaat Mart Sikut

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2016 otsus ja

teha asjas uus otsus.

2. Jätta Linna Grupp Kinnisvara OÜ hagi V.J. vastu

maaklerilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks

rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus

Linna Grupp Kinnisvara OÜ kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177

lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Linna Grupp Kinnisvara OÜ (hageja) esitas 30. oktoobril 2015 Tartu Maakohtule hagi V.J.i

(kostja) vastu, milles palus mõista välja põhivõlgnevuse summas 3000 eurot ning 27. oktoobri

2014 seisuga seadusjärgse viivise summas 134,40 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja

kanda.

Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 17. veebruaril 2015 maaklerilepingu (VÕS

§ 658), mille kohaselt oli hageja ülesandeks leida ostja kostjale kuuluvale XXX külas asuvale

XXX talule. Kostja kohustus tasuma maakleritasu 3000 eurot. 27. veebruaril 2015 võttis maakleri

müügitöö tulemusel temaga ühendust isik, kes soovis kinnistut osta, kuid kostja teatas 3. märtsil

2015, et ta ei soovi seda müüa. Selleks ajaks oli hageja oma lepingulise kohustuse täitnud ning

esitanud selle kohta kostjale ka vastava arve. Hagejal on õigus nõuda maakleritasu vastavalt

lepingu p-le 4.3.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kuna hageja töö tulemusel ei sõlmitud kinnistu müügiks notariaalset

müügi- ega asjaõiguslepingu, puudub hagejal õigus lepingu p 3.1 alusel nõuda kostjalt

maakleritasu. Kostja väljendas juba lepingu sõlmimisel hagejale, et maja lõplik müügiotsus tuleb

kostjal teiste pereliikmetega kooskõlastada. Kostja oli 28. veebruaril 2015 telefoni teel lepingu

üles öelnud. Seega oli leping üles öeldud enne, kui hageja leidis väidetavalt kinnistu ostu vastu

huvi tundva isiku. Lepingu p 4.3 on vastavalt AÕS § 119 lg-le 1 ning TsÜS § 83 lg-le 1 või VÕS

§ 42 lg-le 2 tühine.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2016 otsusega hagi, mõistis V.J.ilt Linna Grupp

Kinnisvara OÜ kasuks välja võlgnevuse summas 3000 eurot ning 27. oktoobri 2014 seisuga

seadusjärgse viivise summas 134,40 eurot. Maakohus jättis menetluskulud V.J.i kanda ja mõistis

V.J.ilt Linna Grupp Kinnisvara OÜ kasuks välja menetluskulud summas 659 eurot.

Maakohtu põhjenduste kohaselt tekib maakleril õigus saada tasu alates tema vahendamise või

osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest käsundiandja ja kolmanda isiku vahel ning maakleri

õigus tasule säilib ka juhul, kui vahendatud või osutatud leping sõlmitakse pärast maaklerilepingu

lõppemist. Seejuures tekib maakleri õigus tasule ka juhul, kui käsundiandja sõlmis lepingu

maakleri poolt osutamata kolmanda isikuga (VÕS § 658 lg 1 ning § 664 lg-d 1 ja 3). Hagejal on

õigus nõuda maakleritasu vastavalt lepingu p-le 4.3.

Maakohus märkis, et kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta teatas hagejale lepingu

ülesütlemisest telefoni teel 28. veebruaril 2015, s.o enne hageja poolt ostja leidmist.

Maakohus leidis, et lepingu p 4.3 ei ole tühine. Lepingut ei saa eellepinguks lugeda, mistõttu on

asjakohatu kostja viide Riigikohtule otsusele nr 3-2-1-147-12. Lepingutingimus ei välista maakleri

õigust saada tasu juhul, kui tema täidetud kohustused piirduvad üksnes kinnistu ostu-müügi

võimalusele viitamisega, samuti ei välista tingimus, et maakleril on tasu nõudmise õigus, kui

maakleril ei ole tehinguni jõudmisel üldse mingit roll. Kokkulepitud tasumaksmise tingimus on

lubatav. Hageja teatas kostjale ostjast 3. märtsil 2015 ja kostja teatas samal päeval, et ei soovi talu

müüa ja soovib lepingu lõpetada ennetähtaegselt. Hageja oli lepingut täitnud (s.o leidnud ostja),

kuid müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimiseni ei jõutud kostja tegevuse tõttu. VÕS § 664 lg 1 järgi

võib maakleri õigus saada maakleritasu tekkida ka üksnes tema osutamise tulemusena lepingu

sõlmimisest. Lepingu p 4.3 ei saa lugeda ebamõistlikult kahjustavaks tingimuseks. Kostja poolt

lepingu ülesütlemine pärast ostja leidmist ning kinnistu müümine pärast lepingu ennetähtaegset

ülesütlemist kolmandatele isikutele (kuigi kostja kinnitas hagejale, et ei soovi kinnistut müüa)

viitavad selgelt, et kostja soovis vältida hagejale maakleritasu maksmist kokkulepitud ulatuses.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja V.J. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2016 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palus jätta

menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8. Kohus küll leidis, et hageja täitis lepingut ja leidis

kostja kinnistule ostja, kuid puudub viide tõendile, millele tuginedes kohus vastava järelduse tegi.

Kohtumenetluses esitatud ühe poole kirjaga ei ole võimalik tõendada sellele samale poolele

kasuliku asjaolu saabumist. 3. märtsi 2015 kirjas on viidatud ostja 1. märtsi 2015 kirjale, millest

nähtub, et väidetav ostja tahab veel maja üle vaadata ja läbi rääkida. Selle kirja alusel ei ole

võimalik teha järeldust, et oli olemas isik, kes oli valmis koheselt kinnistu ostmiseks lepingu

sõlmima. Väidetava ostja kirjast ei nähtu, millistel tingimustel oli ta valmis kinnistut ostma.

Maakohus on ka ebaõigesti tuvastanud, et kostja soovis vältida maakleritasu maksmist

kokkulepitud ulatuses, sest ühtegi tõendit selle kohta esitatud ei ole. Sellist järeldust ei saa teha

üksnes kinnistusraamatu väljavõtte alusel;

2) tuleb hagi jätta rahuldamata. Ei ole tuvastatud asjaolu, et hageja leidis kinnistule ostja. Kuivõrd

hageja poolt leitud ostjaga notariaalset müügi- ega asjaõiguslepingut ei sõlmitud, ei saabunud

eeldus selleks, et hagejal oleks õigus nõuda kostjalt vahendustasu maksmist (maaklerilepingu

p 3.1 teine lause). Hageja oli teadlik sellest, et kostjal on vajalik kinnistu müümine kooskõlastada

oma pereliikmetega ning seda tuleb lepingu (sh p 4.3) tõlgendamisel arvestada. Hageja ei

vaidlustanud kordagi kostja väidet selle kohta, et kostja teatas hagejale telefoni teel lepingu

ülesütlemisest ning kostjal ei olnud vajalik seda tõendada. Kostja on välja toonud kolm põhjust,

miks ei ole võimalik kinnistut müüa;

3) on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata TsÜS § 83 lg 1 ja AÕS § 119 lg 1. Kohus lähtus

üksnes lepingu pealkirjast, arvestamata p-s 4.3 sätestatud kohustuse sisu. Antud punkt sisaldab

kostja kohustusi oma kinnistu võõrandamise osas, sh keeldu kostjal oma kinnistut müüa, kostja

kohustust müüa oma kinnistu maakleri poolt näidatud isikule ja maksta nende kohustuste

rikkumise eest hagejale „tasu“, mis oma sisult on leppetrahv. Vastavalt AÕS § 119 lg-le 1 pidid

p-s 4.3 sätestatud kohustused olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Vastavalt TsÜS § 83

lg-le 1 on p 4.3 tühine;

4) on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 42 lg 1. Lepingu p-s 4.3 sisalduv tingimus

on vastavalt VÕS § 35 lg-le 1 tüüptingimus. Maakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu otsuse

nr 3-2-1-123-13 p 21. Kostja tõi maakohtu menetluses välja asjaolud, mis kvalifitseeruvad täpselt

selle Riigikohtu seisukoha kohaldamiseks. Vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 on p 4.3 tühine;

5) on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 108 lg 1 ja § 113 lg 1. Kostjal puudub kohustus

hageja ees.

5. Hageja Linna Grupp Kinnisvara OÜ vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle

rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole maakohus TsMS § 442 lg-t 8 rikkunud. Otsuse p-s 5 on kirjeldatud, millistele tõenditele

kohtu järeldus tugineb. Apellandi osundus sellele, et 3. märtsi 2015 kirjast nähtub ostja soov veel

maja üle vaadata ja läbi rääkida, on demagoogiline. See ei oma asja lahendamise seisukohast ka

sisulist tähtsust. Isegi kui hageja ei oleks leidnud kõnealuseks ajaks kinnistule kindlat ostjat, oli ta

oma lepingujärgse töö teinud ning õigustatud saama kokkulepitud maakleritasu;

2) eksitav on apellandi väide, et lepingu p 3.1 kohaselt oli kostja kohustatud tasuma maakleritasu

pärast notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist. Vastustaja viitab p-dele 1.2, 4 ja 4.3;

3) asjakohatu on apellandi väide, et hageja oli teadlik, et kostjal on kinnistu müügiks vajalik ka

kooskõlastus pereliikmetega. Sellist tingimust leping ei sisalda;

4) ei ole apellant tõendanud, et teatas lepingu ülesütlemisest telefoni teel 28. veebruaril 2015:

5) reguleerib apellandi poolt viidatud TsÜS § 38 lg 1 juriidilise organi kehtetuks tunnistamist ning

ei ole antud juhul asjakohane. Maakohus on õigesti leidnud, et maaklerileping ei ole eelleping;

6) on apellant lubamatult ühildanud mõisted tüüptingimus ja leping. Maaklerileping ei ole kuidagi

käsitletav kui põhilepingu juurde kuuluv eraldiseisev dokument ehk tüüptingimus, millest

lepingupool ei saanud mõistlikult aru või kahjustas teda muul viisil ebamõistlikult;

7) on asjakohatu apellandi viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-123-13. Antud juhul tegeles maakler

(hageja) aktiivselt oma lepingujärgsete kohustustega ning seetõttu on õigustatud saama tasu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu 26. jaanuari

2016 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab Linna Grupp Kinnisvara

OÜ hagi V.J. vastu maaklerilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata.

Maakohus on asja läbivaatamisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud

menetlusõiguse normi ning see on kaasa toonud asjas ebaõige lahendi tegemise.

7. Asja materjalide kohaselt sõlmisid pooled 17. veebruaril 2015 maaklerilepingu (tl 4). Lepingu

p-i 1.1. kohaselt volitab kostja hagejat leidma ostja kostjale kuulunud kinnistule. Lepingu p-i 1.2.

järgi jõustub leping allakirjutamise momendist ja kehtib kuni müügini ja lepingu p 1.4. järgi

maakleritasuks on 3000 eurot.

Hageja teatas 3.märtsi 2015 e-kirjaga kostjale, et müügiobjektile on ostja leitud (tl 7 pöördel) ning

vastuseks hageja kirjale teatas kostja samal kuupäeval, et ta ei soovi enam kinnistut müüa (tl 8).

8. Hageja seisukoha kohaselt oli ta kostja ees 3. märtsiks 2015, s.o ajaks, mil kostja ütles lepingu

üles, oma lepingust tulenevad kohustused täitnud ning seetõttu on tal õigus lepingu p-s 1.4.

kokkulepitud maakleritasule 3000 eurot.

Oma vastuses kostja vastusele (tl 34-35) on hageja täiendanud hagi õiguslikku alust lepingu

p-s 4.3. sätestatuga, mille kohaselt kui käsundiandja võõrandab või koormab müügiobjekti

kolmandatele isikutele lepingu kehtivuse ajal maakleri osavõtuta või soovib lõpetada lepingu

ennetähtaegselt või keeldub müügiobjekti müümast maakleri poolt lepingu kehtivusaja jooksul

leitud ostjatele, on maakleril õigus käsundiandjalt nõuda maakleritasu vastavalt lepingu p-le 1.4.

Hageja leiab, et kuna kostja on võõrandanud lepingu kehtivuse ajal kinnisasja kolmandatele

isikutele (kinnistusraamatusse kantud uued omanikud 28.04.2015), siis on tal lepingu p-i 4.3.

alusel õigus kokkulepitud tasule.

9. Kostja vastuväite kohaselt puudub hagejal õigus nõuda lepingu p-i 3.1. alusel maakleritasu, sest

hageja töö tulemusena ei ole sõlmitud notariaalset ostu-müügi- ja asjaõiguslepingut. Samuti

tuginev kostja oma vastuväites asjaolule, et ta oli lepingu korraliselt üles öelnud telefoni teel

28.02.2015 ja e-kirjaga 03.03.2015.

Täiendavas seisukohas (tl 45-48) on kostja asunud muuhulgas seisukohale, et lepingu p 4.3

tüüptingimusena tühine.

10. VÕS § 658 lg 1 kohaselt kohustub maaklerilepinguga üks isik (maakler) vahendama teisele

isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu

sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu).

Seega seadusest tulenevalt tekib maakleritasu saamise õigus maakleril alles siis, kui tema

vahendamise või osutamise tulemusena on leping sõlmitud.

Sama seisukoht tuleneb ka poolte vahel sõlmitud lepingu p-st 3.1., mille järgi käsundiandja maksab

maaklerile vahendustasu hiljemalt kolme tööpäeva jooksul peale notariaalse ostu-müügi- ja

asjaõiguslepingu sõlmimist.

Antud juhul on hageja esitanud kostjale maakleritasu arve 16.03.2015 (tl 5). Selleks ajaks ei olnud

kostja hageja vahendamise või osutamise tulemusena sõlminud kolmanda isikuga lepingut ja seega

ei olnud hagejal ka maakleritasu maksmise kohustust. Ebaõige on hageja seisukoht, et ta

oli 3. märtsiks 2015 (s.o ajaks, mis kostja teatas talle soovist leping üles öelda) oma lepingust

tulenevad kohustused täitnud. Kostja ei olnud hageja vahendamise või osutamise tulemusena

selleks ajaks kinnistu müügilepingut kolmanda isikuga sõlminud.

Kinnistu on kostja poolt võõrandatud kolmandatele isikutele (kinnistusraamatusse kantud uued

omanikud 28.04.2015), kuid hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et leping on sõlmitud tema

vahendamise või osutamise tulemusena. Pelgalt asjaolu, et kostja on kinnistu võõrandanud, ei anna

alust hagejal nõuda kostjalt maakleritasu maksmist.

Alusetu on siinkohal maakohtu seisukoht, et hageja täitis lepingut ja leidis ostja kostja kinnistule.

Asja materjalide kohaselt saab asuda seisukohale, et hageja leidis isiku, kes tundis huvi kostjale

kuulunud kinnisasja vastu, kuid see ei anna alust asuda seisukohale, et hageja leidis kostja

kinnistule ostja.

11. VÕS § 658 lg 2 järgi maaklerilepingule kohaldatakse käsunduslepingu kohta sätestatut, kui

käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti.

Tulenevalt eelnimetatust sättest kohaldatakse maaklerilepingu lõpetamise ja lõppemise suhtes

VÕS §-des 630-634 sätestatut. Lähtudes konkreetsetest asjaoludest kohaldus käesoleval juhul

VÕS § 631, mille kohaselt kumbki lepingupool võib nii tähtajalise kui tähtajatu käsunduslepingu

üles öelda käesoleva seaduse §-s 630 sätestatut järgimata, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse

võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool

jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või

käsundi täitmiseni.

Antud juhul on kostja lepingu üles öelnud 3. märtsi 2015 e-kirjaga, viidates perekonnas tekkinud

probleemidele seoses kinnistu müügiga. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostjapoolsele lepingu

ülesütlemisele ning seetõttu ringkonnakohus leiab, et pooltevaheline leping oli alates 4. märtsist

2015 lõppenud seoses kostjapoolse ülesütlemisega.

Eelnimetatu alusel on ebaõige hageja seisukoht, et kostja on võõrandanud lepingu kehtivuse ajal

kinnisasja kolmandatele isikutele.

12. Leping on kostja poolt erakorraliselt üles öeldud ning hageja tasunõude aluseks võiks olla

lepingu p 4.3. Ringkonnakohus leiab, et lepingu p 4.3. on tüüptingimusena tühine VÕS § 42 lg 1

alusel.

VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja

mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes,

kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.

Lepingu p 4.3. järgi „Kui Käsundiandja võõrandab või koormab Müügiobjekti kolmandatele

isikutele Lepingu kehtivuse ajal Maakleri osavõtuta või soovib lõpetada lepingu ennetähtaegselt

või keeldub Müügiobjekti müümast Maakleri poolt Lepingu kehtivusaja jooksul leitud ostjatele,

on Maakleril õigus Käsundiandjalt nõuda Maakleritasu vastavalt p 1.4, mis tasutakse kümne päeva

jooksul peale Maakleri poolt vastava arve esitamist.“

Ringkonnakohus leiab, et lepingu p 4.3. on tüüptingimus ja VÕS § 42 lg 1 alusel on see tühine.

Viidatud punkti tühisust ei välista VÕS § 42 lg 2, mille kohaselt ei loeta tüüptingimust

ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse

suhet. Lepingu p-s 4.3. ei reguleerita tasu maksmise otseseid eeldusi ja nimetatud punkt ei puuduta

lepingu põhilist eset. Seadusega vastuolus on kokkulepe, mis täielikult annab maaklerile tasunõude

lepingu sõlmimisel, kui maakleril ei ole tehinguni jõudmisel kas üldse mingit rolli või on see roll

minimaalne ning selliselt piirataks käsundiandja lepinguvabadust edasiste lepingute sõlmimiseks

ebaproportsionaalselt.

Lepingu p 4.3. on tühine ning seetõttu ei saa hageja nõuda kostjalt maakleritasu maksmist

tuginedes nimetatud lepingu punktile.

13. Ebaõige on apellandi seisukoht, et maakohus oleks pidanud kohaldamata TsÜS § 83 lg 1 ja

AÕS § 119 lg 1 ning jõudma järeldusele, et lepingu p 4.3. on tühine tehingu vormi järgimata

jätmise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi eelnimetatud väitega, kuid kuna lepingu

vaidlusalune punkt on tühine juba VÕS § 42 lg 1 alusel, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks

esitada põhjendusi TsÜS § 83 lg 1 ja AÕS § 119 lg 1 kohaldamata jätmise kohta.

14. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata ja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, siis jäävad

menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-142-15 lahendi p-s 21 asunud järgmisele seisukohale:

Kolleegium leiab, et TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 tuleb nende koostoimes tõlgendada järgmiselt.

Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse ja kõrgema astme kohtud jätavad alama astme kohtute lahendid muutmata, siis

määrab iga maakohtule järgnev kohtuaste selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise

suuruse, s.o apellatsioonikohus määrab ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse

ja kassatsioonikohus määrab Riigikohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Selline

tõlgendus on mõistlik ja kõige enam kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega.

Kui aga maakohus määrab kindlaks ainult ühe poole menetluskulude rahalise suuruse, jättes

määramata vastaspoole menetluskulude rahalise suuruse, siis ringkonnakohus, muutes maakohtu

otsust sel määral, et muuta tuleks ka menetluskulude jaotust, või tehes ise uue otsuse, võib jätta

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohus võib selliselt toimida

iseäranis juhul, kui on vaja hinnata menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust diskretsiooniõiguse

alusel (nt lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 alusel). Sel juhul toimub menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras,

s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama kehtib ka juhul, kui

Riigikohus muudab alama astme kohtute otsuseid või teeb ise uue otsuse. Selline tõlgendus on

kolleegiumi hinnangul kõige paremini kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada

tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, ning see tagab pooltele ka

edasikaebeõiguse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale.“

Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast, määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson