2-13-32629/62 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-32629

Tsiviilasi

P.K. hagi T.A. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

19 392,65 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): T.A. (isikukood XXXXXXXXXX)

Vastustaja (hageja): P.K. (isikukood XXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras advokaat Heiki Kuningas

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2016 otsus

muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus T.A. kanda.

4. Rahuldada advokaat Heiki Kuninga 11. mai 2016 taotlus

riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.

5. Määrata riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks

Advokaadibüroo Objartel & Partnerid advokaat Heiki

Kuninga poolt P.K.le tsiviilasjas nr 2-13-32629 osutatud

õigusabi eest kokku 192 eurot, sh käibemaks 32 eurot.

6. Välja

mõista

T.A.lt

riigituludesse

P.K.le

ringkonnakohtus osutatud riigi õigusabi eest 192 eurot.

7. Saata otsus p-de 5 ja 6 osas Eesti Advokatuurile,

Advokaadibüroole

Objartel

&

Partnerid,

Rahandusministeeriumile ja Riigi Tugiteenuste Keskusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. P.K. (hageja) esitas 8. juulil 2013 Tartu Maakohtu hagi T.A. (kostja) vastu, milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 24 975,38 eurot ning intressi 245,35 eurot. 26. septembri

2013 menetlusdokumendis vähendas hageja oma nõuet ning palus mõista kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 19 137,90 eurot ja intressi 263,13 eurot.

Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid kostja kui hageja esindaja, S.R. ja T.H. 3. juulil 2007

kokkuleppe, mille kohaselt kostja kinnitas, et on saanud S.R.ilt hagejale kuulunud kinnistu eest

476 000 krooni (s.o 30 421,94 eurot). Saadud summast on kostja tasunud ülekannetega erinevate

isikute kontodele. O.K. kontole on kostja tasunud 2010. a kokku 2556,56 eurot ning 2011.a kokku

1890 eurot. K.K. kontole on kostja tasunud 2011-2012. a kokku 1000 eurot. Kinnistu müügist

saadud rahast on tagastamata 24 975,38 eurot (30 421,94 – 5446,56). Seoses kostja poolt esitatud

vastuväitega vähendas hageja põhinõuet 5837,47 euro võrra, sest kostja poolt tehtud ülekanded

hagejale ja kohtutäiturile olid hagejale varasemalt teadmata.

Hageja tugineb TsÜS § 117 lg-le 1 ning VÕS §-le 619, § 620 lg-le 1, § 624 lg-le ja § 626

lg-tele 1 ja 2. Kokkuleppest tulenevalt oli poolte vahel käsundist tulenev õigussuhe. Kokkuleppes

ei ole kindlaks määratud tähtaega, millal tuleb raha hagejale üle anda. Viidates VÕS § 82

lg-tele 3 ja 7 leidis hageja, et mõistlikuks vajalikuks ajaks on viis kuud. Hageja kannab karistust

Tartu Vanglas, mistõttu suhtlemine kostjaga on komplitseeritud.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Vastuväidete kohaselt on hageja moonutanud pooltevahelist

käsundisuhet, jättes märkimata, et selle aluseks oli 27. veebruaril 2006 sõlmitud kliendileping,

mille kohaselt kostja võttis endale ülesandeks kaitsta hagejat kriminaalasjas nr 1-05-259 nii Eesti

kohtutes kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIK). Hagejal rahaliste vahendite puudumise tõttu

lepiti kokku, et advokaadi tasu kaetakse hageja kinnistu müügist saadud rahast. Kostja ei ole

kinnistu müügist 476 000 krooni saanud. Kostja on saanud S.R.ilt 226 000 krooni, millest

83 336,75 krooni on tasutud hageja eest kohtutäitur Aive Kolsarile ja 8000 krooni on kantud hageja

isiklikule vabanemiskontole, seega jäi kostja käsutusse 134 663,25 krooni. Nimetatud summast on

kostja arvestanud enda töötasuks ja kulutuste katteks 49 443 krooni (3160 eurot) ning tagastanud

hagejale ülejäänud summa ehk 5446,56 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2016 otsusega hagi osaliselt, mõistis T.A.lt välja

P.K. kasuks põhivõla 19 137,90 eurot ning intressivõla 254,75 eurot. Maakohus jättis rahuldamata

P.K. nõude intressisummas 8,38 eurot ning jättis arvestamata ja tähelepanuta P.K. 14. jaanuaril

2016 esitatud menetlusdokumendi. Menetluskulud jättis maakohus T.A. kanda, rahuldas advokaat

Heiki Kuninga tasutaotluse ja määras advokaadile tasuks 1455,84 eurot (sh käibemaks 242,64

eurot) ning mõistis T.A.lt riigituludesse välja menetluskulud summas 2105,84 eurot.

Maakohtu otsuses esitatud põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et kostja, tegutsedes

advokaadina, esindas hagejat kaitsjana kriminaalasjas nr 1-05-259, esitades mh ka kaebuse

EIK-sse. Kohtu arvates tuleb eristada hageja esindamise eesmärgil loodud õigussuhet poolte vahel

ja õigussuhet, mille alusel hageja volitas kostjat vastu võtma tema kinnisasja müügist laekuvaid

rahasummasid. Viimase volituse tuvastas kohus poolte vande all antud ütlustega. Tunnistaja S.R.i,

hageja (keda esindas kostja) ja T.H. vahel 3. juulil 2007 sõlmitud kolmepoolse kokkuleppega ning

S.R.i päringuga on hageja tõendatud, et kostja on kokkuleppe allkirjastamise päeval (s.o 6. augustil

2007) saanud S.R.ilt hageja kinnisasja müügist 476 000 krooni (s.o 30 421,94 eurot). Kohtu

hinnangul ei lükka raha saamise fakti ümber kostja viide kirjadele. Hageja poolt kohtuistungil

vande all mainitust lähtuvalt nentis kohus, et hageja oli talle avaldatud asjaoludest nähtavalt

segaduses, sest osapooled avaldasid talle vastuolulist infot. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles,

et võlakiri tõendab, et ta ei ole kinnistu müügist raha saanud.

Maakohus leidis, et pooltevaheline õigussuhe kvalifitseerub käsunduslepinguna (VÕS § 619).

Kolmandatele isikutele tasuti käsundi raames kokku 11 284,04 eurot. S.R.i ütluste ja kolmepoolse

kokkuleppega luges kohus tõendatuks, et S.R.ile oli antud volitus T.H. 50 000 krooni (s.o 3195,58

euro) maksmiseks, kuid seda väljaspool hageja ja kostja vahel sõlmitud käsundit. Käsundi täitmise

järel pidi kostjale kätte jääma 19 137,80 eurot. Kohtule ei ole esitatud tõendeid käsunduslepingu

tasulisuse kohta. Kohaldamisele ei kuulu VÕS § 627. Kohus leidis, et kostjapoolse

tasaarvestusavalduse esitamine ei ole tõendamist leidnud. Kirjalik õigusabileping hageja

kaitsmiseks oli sõlmitud kostja ja T.H. vahel, millest nähtuvalt said õigusabiteenust puudutavast

käsunduslepingust kostjal nõuded tekkida T.H., mitte hageja, vastu. VÕS § 626 lg 1 alusel peab

kostja hagejale 19 137,80 eurot tagastama ning VÕS § 626 lg 2 alusel tasuma ka intressi.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja T.A. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2016 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu. Hageja on taotlenud riigilõivu tasumisest vabastamist

vastavalt TsMS § 180 lg-le 1, kuid maakohtu 21. augusti 2013 määrusest ei nähtu, et kohus oleks

hageja taotluse rahuldanud. Kohus käsitles I astme kuriteo eest reaalse vangistuse kohaldamist kui

privileegi, mis toob vältimatult kaasa isiku menetluskuludest vabastamise. Kuna kostja vangis ei

viibi, seatakse teda hagejaga võrreldes ebavõrdsesse olukorda;

2) on maakohus hagi rahuldamisel tuginenud peamiselt ühele tõendile, s.o endise KGB töötaja

tunnistaja S.R.i omakasulistele ütlustele, mis kogumis on eluliselt ebausutavad ning ei haaku teiste

tõenditega. Kostja on põhjendanud, miks oli vaja allkiri anda kogu rahasumma kättesaamise kohta

hoolimata sellest, et tegelikkuses oli kokkuleppele allkirja andmise ajaks saanud kätte vaid

226 000 krooni. Kohus jättis tähelepanuta, et tunnistaja näol oli tegemist asjast huvitatud isikuga;

3) on maakohus ebaõigesti hinnanud ka muid tõendeid. Kostja ütles kohtuistungil, et temale ja

S.R.ile mõeldud kirjad olid saadetud ühele aadressile ja teisele kirjale aastaarvu mittemärkimine

oli seletatav sellega, et olulisemale (S.R.ile adresseeritud) kirjale oli aastaarv märgitud. Hageja,

omades kogemust kohtuasjades osalemisel, ei ole kindlasti isik, kes laseb ennast mingil erinevate

isikute poolt edastatud informatsioonil segadusse viia.

4) on hageja ja S.R. andnud ütlusi selle kohta, et laenuleping nr 05LL/04-2006 on fiktiivne.

Laenuleping on sõlmitud ajaliselt tunduvalt varem kui kokkulepe, mille alusel kostja S.R.ilt

väidetavalt raha sai. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et S.R.i poolt on kokkulepe allkirjastatud

alles 17. juulil 2007 ning seda ei saa pidada jõustunuks enne, kui see on allkirjastatud kõigi poolte

poolt. Maakohus on jätnud tähelepanuta ka selle, et rahasummade maksmine kostjale S.R.i poolt

toimus viimase ütluste kohaselt mitte hageja, vaid tema kambrikaaslase V.K. korraldusel;

5) välistas hageja hagiavalduse esitamisega enda kaitsekulud kriminaalasjas nr 1-05-259 ning

leidis, et kostja pidi teda kolmes kohtuastmes teenindama tasuta. Hageja on kohtuistungil

kinnitanud, et ta aktsepteerib õigusabilepingut ning järelikult nõustus ta ka summadega, mis on

õigusabiks kulunud;

6) ei sisaldu 6. augusti 2007 (apellatsioonkaebuses 6.08.2006) kokkuleppes kohustust

kohtutäiturile või hageja vabanemisfondi tasumise kohta, kuid kostjad on need maksed teinud.

Kuigi hageja on väitnud, et ta ei tea sellest midagi, teatab vangla administratsioon maksete

tegemisest kohustuslikus korras;

7) kasutas kostja käsunduslepingu alusel saadut täpses vastavuses hagejalt saadud juhistega, samas

kui hageja keeldub korralduste andmist mäletamast. Summas 250 000 krooni jäi S.R.i poolt

lubatud raha kostjale üle andmata. Kostja on sellest hagejat teavitanud ja hageja on sellega

nõustunud, eeldades, et S.R. kunagi oma kohustuse täidab. Kui kostja oleks jätnud kokkuleppe

allkirjastamata, ei oleks hagejal üldse võimalust kohtukulude hüvitamiseks ning oma õiguste

kaitseks EIK-sse pöördumiseks.

5. Hageja P. Kangro vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) on ebaõige apellandi väide, et maakohus tugines peamiselt tunnistaja S.R.i ütlustele. Otsuses on

viide kokkuleppele. Nii kokkulepe kui tunnistaja S.R. kinnitavad, et kostja sai kokkuleppe

sõlmimise aja seisuga raha kätte. Maakohus on õigesti märkinud, et tegemist oli kostja enda

tunnistajaga;

2) pooltevahelist kokkulepet selle kohta, et kostja pidi saama tasu kinnistu müügist saadud raha

arvelt, ei ole tõendatud. Kostja pole esitanud selget arvestust, mis mahus ta õigusabi osutas, palju

ta on tasu saanud ja palju on saamata;

3) ei ole apellandi väited vastustaja isiku kohta asjakohased. Kui hageja sai vastuolulist teavet, siis

sõltumata tema isikuomadustest ei suuda keegi sellises olukorras orienteeruda;

4) on apellandi viide laenulepingule asjakohatu. Selle alusel ei ole vastustaja nõudeid esitanud

ning sellele tuginedes ei ole apellant oma kohustuse täitmist tõendanud;

5) jääb arusaamatuks, mis tähtsus on S.R.i allkirja andmise kuupäeval, kui kohustatud isikuks

hageja ees on kokkuleppe kohaselt kostja;

6) kui V. Kütt omab teavet, mis on tõendusliku tähendusega, tulnuks kostjal see tõend esitada ja

taotleda selle isiku ülekuulamist. Tunnistaja S.R. on V.K. nime maininud vaid nii palju, et tema

korraldusel maksis tunnistaja raha kostjale ning tl 87 olev võlakiri käsitleb V.K. kaitsekulusid;

7) on tõendamata apellandi väited selle kohta, et vastustaja raha kasutamine ja sellega seonduvad

toimingud olid kõik hagejaga kooskõlastatud;

8) esitas kostja tl 87 oleva võlakirja, mis peaks tõendama, et tunnistaja S.R. võlgneb kostjale osa

hageja kinnistu müügist saadud rahast. See väide on vastuolus tunnistaja ütlustega, mille kohaselt

ei ole võlakiri hagejaga seotud ja ei puuduta hageja kinnistu müügist saadud raha. Samuti on kostja

väide vastuolus tema käitumisega;

9) on ebaloogiline ja ebausutav, et kostja kirjutab alla dokumendile summa kättesaamise kohta,

mida ta tegelikult kätte saanud ei ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

26. jaanuari 2016 otsus muutmata.

Kuna Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid

kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme

ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

7. Ebaõige on apellandi väide, et Tartu Maakohtu 21. augusti 2013 määrusest (I kd tl 35-36) ei

nähtu, et kohus oleks hageja taotluse rahuldanud ja vabastanud ta riigilõivu tasumisest hagi

esitamisel. Viidatud määrusest nähtuvalt vabastati hageja hagi esitamisel riigilõivu tasumisest.

Asjakohatu on apellandi viide ebavõrdsele kohtlemisele seeläbi, et hageja sai menetlusabi, kuna

viibib vangistuses, kuid apellant pidi tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu. TsMS

§ 181 lg 1 p 1 kohaselt antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku

seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või

osamaksetena. Seega seadusest tulenevalt hinnatakse menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit

ning asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja ja kostja majanduslik seisund oleks ühesugune

ning sellises olukorras oleks hagejale antud menetlusabi, kuid kostjale mitte.

8. Alusetu on apellandi väide, et maakohus on hagi rahuldamisel tuginenud peamiselt ühele

tõendile, s.o tunnistaja S.R.i ütlustele, mis on vastuolus teiste tõenditega.

Maakohus on hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis. Maakohus on analüüsinud tõendeid

vaidlustatud otsuse p-s 5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga

ning ei pea vajalikuks korrata maakohtu poolset tõendite analüüsi.

Asja materjalidest nähtuvalt kostja, tegutsedes advokaadina, esindas hagejat kaitsjana

kriminaalasjas nr 1-05-259 (kohtuotsused ja kohtuistungi protokollid kriminaalasjas I kd tl 42-85),

esitas mh ka kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule. Lisaks eelnimetatule volitas hageja kostjat

vastu võtma tema kinnisasja müügist laekuvaid rahasummasid. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal

oli nimetatud volitus, kuid vaidlus on poolte vahel selles, kui suure summa sularaha võttis kostja

hageja esindajana vastu S.R.ilt 2007. aasta kokkuleppe järgi (I kd tl 7).

9. Hageja seisukoha järgi sai kostja tema esindajana S.R.ilt 476 000 krooni (30 421,94 eurot) ning

arvestades kostja poolt hageja huvides tehtud väljamakseid nimetatud rahasummast, on hagejal

saamata 19 137,90 eurot.

Kostja vastuväite järgi sai ta S.R.ilt 226 000 krooni (14 444,03 eurot) ning kogu summa on

kasutatud hageja kulutuste ja honorari katteks.

Hageja seisukohta tõendavad: 1) 2007. aasta kokkulepe (kokkuleppe osalised P.K., S.R. ja T.H.),

mille p-i 1 kohaselt hageja volitatud esindaja T.A. kinnitab, et on saanud S.R.ilt P.Kle kuulunud

kinnisasja müügist kätte 476 000 krooni; 2) tunnistaja S.R.i ütlused (I kd tl 159 - 161), mille

kohaselt andis ta kokkuleppe alusel T.A.le üle 476 000 krooni ja lisaks T. Huntile 50 000

krooni; 3) S.R.i 31.07.2007 päring hagejale (I kd tl 167).

10. Kostja poolt oma vastuväite tõendamiseks esitatud tõendid ei lükka ümber hageja väidetut.

Kostja esitatud võlakiri (I kd tl 87) kinnitab S.R.i võlgnevust kostja ees, kuid mitte hageja ees,

ning seetõttu nimetatud võlakirja alusel ei saa asuda seisukohale, et S.R. ei tasunud kokkuleppe

alusel kostjale kui hageja esindajale kogu kokkuleppes nimetatud summat. Lisaks eeltoodule

nähtub tunnistaja S.R.i ütlustest, et võlakiri puudutab võlgnevust seoses V. K. kaitsjatasuga ning

kostja ei ole seda ümber lükanud. Alusetu on kostja seisukoht, et 07.08.2007 võlakirja summale

250 000 krooni saab pidada kokkuleppe 476 000 krooni maksmise kohta lahutamatuks osaks.

Kokkuleppest ei nähtu, et võlakiri oleks selle lahutamatu osa.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda kostja vastuväidet selle kohta, et ta kokkuleppe alusel ei

saanud reaalselt 476 000 krooni, vaid 226 000 krooni, kostja poolt maakohtule esitatud hageja kiri

S.R.ile (I kd tl 186) ja P. kiri T.le (I kd tl 187). Siinkohal ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga,

et ei ole tuvastatav, mis aastal on P. kiri T.le saadetud. Kirja sisust nähtub, et tegemist on 2008.

aastaga (kirjas on märge „arvan, et see toimub esmaspäeval 18.02.08.“)

P. kirjast T.le võib järeldada, et T on öelnud kokkuleppe alusel saadud rahasummaks 220 tuhat,

kuid P. arvates pidi see summa olema 476 tuhat. Nimetatud kiri ei tõenda seda, kui suure summa

reaalselt kostja sai S.R.ilt kokkuleppe alusel. Hageja poolt 13.02.2008 S.R.ile saadetud kiri on

arvatavasti koostatud lähtudes kostja poolt esitatud asjaoludest ning kajastavad neid, s.o ka selle

alusel ei saa üheselt järeldada, et kostja poolt kokkuleppe alusel S.R.ilt saadud summaks oli

226 000 krooni. S.R. on kinnitanud kostjale kui hageja esindajale 476 000 krooni üleandmist,

kostja on kokkuleppel oma allkirjaga seda kinnitanud ning eelnimetatud kirjad ei anna alust asuda

seisukohale, et kostja sai reaalselt vähem raha.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kostja on õigusalast kõrgharidust

omav isik, kes pidi teadma, et allkiri dokumendil raha kättesaamise kohta omab õiguslikus mõttes

kaalukat tähendust, s.o kostja pidi aru saama, et allkirjastades kokkuleppe ja mitte saades selle

alusel nimetatud rahasummat, peab ta suutma tõendada vaidluse korral selle mittesaamist.

11. Apellandi seisukoha kohaselt välistas hageja hagiavalduse esitamisega enda kaitsjakulud

kriminaalasjas nr 1-05 -259, kuigi on kinnitanud, et aktsepteerib õigusabilepingut.

Maakohus on kostja väidet õigusabitasu tasaarvestamise kohta kokkuleppe alusel saadud

summaga käsitlenud vaidlustatud otsuse p-s 7, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega

ning ei pea vajalikuks neid korrata. Lisaks märgib ringkonnakohus, et asja materjalidest nähtuvalt

ei ole kostja esitanud selget arvestust, mis mahus ta reaalselt hagejale õigusabi osutas, kui palju ta

on tasu saanud ning mis osas on talle õigusabitasu maksmata.

12. Asjakohatu on apellatsioonkaebuses esitatud viide laenulepingule nr 05LL/04-2006, sest

hageja ei ole oma nõudes nimetatud laenulepingule tuginenud ja laenuleping ei tõenda ka seda, et

kostja oleks oma kohustuse hageja ees täitnud.

Alusetu on apellandi väide, et kokkuleppe alusel rahasumma maksmine S.R.i poolt kostjale toimus

mitte hageja, vaid V.K., korraldusel. Kohtule esitatud kokkuleppel on hageja märkus, et ta volitab

vandeadvokaat T.A.i sellele kokkuleppele alla kirjutama kokkuleppe p-s 1 näidatud rahasumma

temale üleandmise päeval üleandmise järgselt. Seega on kostjale rahasumma tasumine toimunud

siiski hageja korraldusel, s.o hagejalt saadud volituse alusel.

13. Apellandi väite kohaselt 6. augusti 2007 (apellatsioonkaebuses märgitud 6.08.2006)

kokkuleppes ei sisaldu kohustust kohtutäiturile või hageja vabanemisfondi tasumise kohta, kuid

kostjad on need maksed teinud.

Nimetatud väide on arusaamatu ja ei seondu kuidagi antud tsiviilasja tõendamisesemega. Hageja

on nimetatud maksed maha arvanud kostja võlgnevusest.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Hageja esindajaks on olnud kohtumenetluses riigi õigusabi korras advokaat Heiki Kuningas, kes

esitas 11. mail 2016 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks P.K. esindamisel käesolevas tsiviilasjas. Esindaja on teinud riigi õigusabi

osutamisel järgmisi toiminguid: maakohtu otsuse analüüs 1,5 h (60 eurot), kostja apellatsiooniga

tutvumine, vastuse koostamine 1,5 h (60 eurot), apellatsiooni vastuse lõpetamine 1 h (40 eurot).

Advokaat Heiki Kuningas palub määrata oma tasuks 160 eurot, millele lisandub käibemaks 20%

summas 32 eurot, kokku 192 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et advokaat Heiki Kuninga taotlus riigi õigusabi tasu saamiseks on

kooskõlas RÕS § 22 lg-ga 1 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009 otsusega „Riigi

õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi

õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks määrata advokaat Heiki Kuningale riigi õigusabi tasu kokku

summas 192 eurot (sh käibemaks 20% summas 32 eurot). Nimetatud summa kuulub

väljamaksmisele.

TsMS § 190 lg 3 alusel tuleb T.A.lt riigituludesse välja mõista menetluskulud summas 192 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson