2-14-60500/74 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-60500

Tsiviilasi

Salesleader OÜ

hagi

Agrotex OÜ

vastu

võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

62 040 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. detsembri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Agrotex OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

31. mai 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Agrotex OÜ (rk: 11375752), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel ja seaduslik esindaja Fredi

Skobelev

Vastustaja (hageja): Salesleader OÜ (rk: 11852278), esindaja

vandeadvokaat Rene Varul

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 28. detsembri 2015 otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada osaliselt Salesleader OÜ hagi Agrotex OÜ vastu

ning mõista Agrotex OÜ-lt Salesleader OÜ kasuks välja võlgnevus 5640 eurot, viivis

võlgnevuselt 5640 eurot 20.06.2016 seisuga 5640 eurot ja viivis võlgnevuselt 5640 eurot

2

alates 21.06.2016 kuni võlgnevuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

3. Jätta rahuldamata Salesleader OÜ hagi Agrotex OÜ vastu võlgnevuse 56 400 eurot ja

sellelt arvestatud viivise väljamõistmiseks.

4. Jätta menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 92% Salesleader OÜ kanda ja 8%

Agrotex OÜ kanda.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Jätta kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna jõusse Tartu Maakohtu 31.03.2015

määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega arestiti Agrotex OÜ-le kuuluvad

lägapütt Pomo-Livakka (seerianumber 3602, registreerimismärk TN 1654), vaaluti Claas

Liner 3000 (seerianumber 60501314) ja vaheltharija Gaspardo HS Inox (väljalaskeaasta

2013).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Salesleader OÜ (hageja) esitas 10.11.2014 maakohtule Agrotex OÜ (kostja) vastu

hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva rahalise

põhikohustuse täitmisena 56 400 eurot, lepingust tuleneva viivise 07.11.2014 seisuga

34 742,40 eurot ja alates 08.11.2014 protsendina (0,2% päevas) põhinõudelt kuni põhinõude

täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui on põhinõue, ning lepingust tuleneva intressi

5640 eurot.

04.11.2015 esitatud nõude arvestuses palus hageja mõista kostjalt välja põhikohustuse

50 872,80 eurot, viivise 04.11.2015 seisuga 27 267,80 eurot ja alates 05.11.2015 protsendina

(0,2% päevas) põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Nõude arvestuse kohaselt laekus

09.02.2015 hageja kontole kolmandalt isikult 56 400 eurot. Hageja andis 11.02.2015 kohtule

teada, et loeb kolmanda isiku täitmise võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 8 alusel esmalt

sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuete kokku 50 872,80 eurot (intress 5640 eurot, viivis

09.02.2015 seisuga 45 232,80 eurot) ja seejärel 5527,20 euro ulatuses põhikohustuse katteks.

Selle tulemusena jäi põhivõlgnevuseks 50 872,80 eurot. 04.11.2015 seisuga oli osalisest

tasumisest möödunud 268 päeva, mille jooksul on viivist kogunenud 27 267,80 eurot.

17.11.2015 vähendas hageja viivisenõude 11 167,20 eurole, s.o piirates viivisenõude,

arvestades tasutuks loetud viivisesummat 45 232,80 eurot, algse põhinõude suurusega.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 03.10.2013 finantseerimislepingu, mille alusel

rahastas hageja lühiajaliselt kostjat põllumajandustehnika (heeder Kemper 360) ostmisel Läti

äriühingult SIA AR Agro. SIA AR Agro oli eelnevalt esitanud kostjale müügipakkumise

hinnaga 70 000 eurot ning kostja oli ostjana tasunud SIA AR Agrole esimese sissemakse

13 600 eurot. Hageja rahastas masina ostu 56 400 euro ulatuses, kandes selle summa

3

04.10.2013 SIA AR Agro kontole. Finantseerimislepingu järgi pidi kostja toimetama masina

Lätist Eestisse ja andma selle omandi üle hagejale, seejärel pidi kostja korraldama masina

liisingusse andmise selliselt, et liisingufirma ostab hagejalt masina ning annab kostjale

liisingusse. Hageja pidi liisingufirma väljaostusummast saama kaetud finantseeringu

56 400 eurot ja intressi 5640 eurot. Kostja tühistas masina tellimuse ning laskis SIA AR Agrol

tasutud summa (56 000 eurot) kanda enda kontole, kust seda kasutati kostja jooksvate kulude

katteks. Finantseerimislepingu p 10 kohaselt juhul, kui kostja ei ole hiljemalt 03.01.2014

sõlminud vara ostuks liisinguandjaga liisingulepingut, tasub ta 04.01.2014 hageja kontole

56 400 eurot ja intressi 5640 eurot. Hageja on finantseerimislepingust tulenevad kohustused

täitnud. Kostja oma finantseerimislepingust tulenevaid kohustusi täitnud ei ole.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kostja finantseerimislepingu

alusel mitte midagi saanud ega ole sellest tulenevalt kohustatud tegema ühtegi vastusooritust.

Hageja pidi ostma SIA AR Agrolt heedri Kemper 360 ja müüma selle edasi liisinguettevõttele,

kes pidi selle andma liisingulepingu alusel kostja kasutusse. Hagejast mitteolenevatel põhjustel

müügitehingut ei toimunud ning hageja ei ole heedrit liisinguettevõttele võõrandanud ja kostja

ei ole sellest tulenevalt saanud kasutusõigust seadmele. Hageja kui ostja peab pöörduma oma

võimaliku nõudega müüja SIA AR Agro poole. SIA AR Agro poolt 07.10.2013 kostjale tasutud

56 000 eurot ei ole seotud finantseerimislepinguga, vaid tegemist on SIA AR Agro poolt

kostjalt ebaõigesti saadud rahaliste vahendite tagastamisega.

Täiendavates vastuväidetes märkis kostja, et SIA AR Agro on hagejale raha tagastanud, makse

tegija on määranud, millise kohustuse katteks rahasumma tasutakse ja hageja ei saa lugeda

sellega tasutuks kõrvalnõudeid. Alternatiivselt palus kostja vähendada viivist mõistliku

suuruseni, s.o seadusest tulenevat viivisemäära kohaldades 11 271,23 euroni.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 28. detsembri 2015 otsusega hagi ning mõistis OÜ-lt Agrotex

Salesleader OÜ kasuks välja rahalise põhikohustuse täitmisena 50 872,80 eurot ja lepingust

tuleneva viivise 11 167,20 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, määras hageja

menetluskulude rahaliseks suuruseks 4175 eurot ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 4175 eurot (sh õigusabikulud 2625 eurot ning riigilõivud hagiavalduse ja hagi

tagamise avalduse esitamisel 1550 eurot).

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt vastab pooltevaheline finantseerimisleping kõige enam

krediidilepingu tunnustele (VÕS § 401). Lepingu tõlgendamisel lähtus kohus VÕS § 29 lg 5

p-dest 1–6. Finantseerimislepingu sõlmimise põhjustest ja sellest tulenevatest õigustest-

kohustustest on andnud vande all usutavaid ütlusi hageja juhatuse liige Ranol Kaseväli.

Lepingus on vastuolud selles osas, kumb pool on SIA AR Agrolt heedri esmane ostja (p-des 1,

2 ja 9 on selleks kostja ning p-des 3, 4, 6, 7 ja 8 hageja). See vastuolu ei muuda olematuks

poolte kohustusi teineteise suhtes, mis tulenevad eelkõige lepingu eesmärgist (p 1), milleks on

heedri

ostu

lühiajaline

finantseerimine

(st krediidi

andmine

ostuks)

ning

finantseerimisperioodil intressi tasumine (p 9). Lepingus on viited ka poolte lepingulistele

suhetele kolmandate isikutega – liisingufirmaga ja SIA AR Agroga, kuid poolte kohustusi

teineteise suhtes need lepingusuhted ei muuda.

Hageja

on

täitnud

kõik

finantseerimislepingust

tulenevad

kohustused,

st on

finantseerimislepingule järgneval päeval, 04.10.2013, kandnud masina müüjale üle

56 400 eurot (lepingu p 3) ja sõlminud varale kindlustuslepingu (lepingu p 5). Kuna ostu-

müügilepingut kostja ja SIA AR Agro vahel ei sõlmitud, oleks kostja pidanud hagejale krediidi

tagastama (lepingu p 10, VÕS § 396 lg 1). Kostja ei hagejale krediiti tagastanud, vaid kasutas

4

krediidisummat oma jooksvate kulude katteks. Kuigi kostja väidab, et SIA AR Agro poolt

07.10.2013 kostjale tagasi makstud summa ei ole seotud finantseerimislepinguga, ei muuda see

olematuks kostja kohustust hageja ees. Hageja on rahasumma kolmandale isikule kostja

huvides välja maksnud ning tal on lepingujärgselt õigus selle tagasisaamisele. Kostjal oli

kohustus tasuda hagejale ka intressi, kuna see oli kokku lepitud (VÕS § 397 lg 1) lepingu p-s 9.

Kostja jättis oma kohustused hageja ees täitmata, ta ei tasunud 04.01.2014 hagejale

56 400 eurot ja intressi, mistõttu hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Kuna kostja on

lepingut rikkunud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka võlgnetavalt summalt

lepingujärgne viivis, s.o 0,2% iga viivitatud päeva eest (p 11), kuid mitte rohkem kui on

põhinõue.

Kostja põhikohustuse suuruseks on 50 872,80 eurot, milline summa on kujunenud järgmiselt.

Menetluse kestel, 09.02.2015, laekus hageja kontole SIA AR Agrolt 56 400 eurot. Hageja andis

11.02.2015 kohtule teada, et loeb kolmanda isiku täitmise VÕS § 88 lg 8 järgi esmalt

sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuete ja seejärel põhikohustuse katteks. 09.02.2015 seisuga

oli viivist kogunenud 401 päeva eest 45 232,80 eurot (0,2% päevas 56 400 eurolt alates

05.01.2014), intressi suuruseks on 5640 eurot. Hageja arvestas tasutud summast VÕS § 88 lg 8

alusel maha viivise ja intressi kokku 50 872,80 eurot, misjärel kustutati põhivõlga 5527,20 euro

ulatuses. Selle tulemusena jäi põhivõlgnevuseks 50 872,80 eurot (56 400 – 5527,20).

04.11.2015 oli osalisest tasumisest möödunud 268 päeva ja viivist oli kogunenud

27 267,80 eurot. 17.11.2015 vähendas hageja viivisenõude 11 167 euroni, piirates viivise algse

põhinõudega 56 400 eurot (56 400 – tasutuks loetud viivisesumma 45 232,80). Kohus leidis, et

11 167,20 euro suurune viivisenõue on mõistlik ja kuulub rahuldamisele, kuna hageja ei saanud

oma raha ca 1,5 aastat kasutada ning viivis peab katma raha kasutamata jätmisest tekkiva kahju.

Pooled on sõlminud viivisekokkuleppe täies teadmises ja oma majandustegevuse raames.

Viivisemäär 0,2% päevas on praktikas aktsepteeritud ja mõistlik. Kuna viivise vähendamist ei

saa nõuda pärast seda, kui viivis on tasutud (VÕS § 162 lg 3), siis ei saa viivise vähendamist

enam nõuda osas, milles hageja on lugenud selle VÕS § 88 lg 8 alusel tasutuks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Agrotex OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28. detsembri 2015

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) jättis kohus tuvastamata asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, s.o poolte kokkuleppe

tegeliku sisu, mistõttu on kohtu lõppjäreldus pooltele finantseerimislepingust tulenevate

kohustuste osas üllatuslik ja vastuoluline. Hageja kohustused ei piirdunud raha ülekandmise ja

kindlustuslepingu sõlmimisega, vaid hageja esmaseks kohustuseks oli heedri väljaostmine ning

selle valduse ja omandi vastuvõtmine. Ostuhinna tasumist SIA AR Agrole tuleb käsitleda mitte

kostja kohustuse täitmisena hageja poolt, vaid hageja enda kohustuse täitmisena. Eeltoodule

viitab ka asjaolu, et SIA AR Agro adresseeris arve ostuhinna tasumiseks hagejale;

2) ei põhine kohtuotsus tõenditel ja tõendeid on hinnatud ebaõigesti. Esmalt põhineb kohtuotsus

poolte seisukohtade meelevaldsel tõlgendusel. Erinevalt kohtu tuvastatust oli kostja seisukohal,

et finantseerimislepingust tulenes hagejale kohustus sõlmida heedri omandamiseks esmalt

SIA AR Agroga müügileping. Kohus tegi järeldusi poolte ühise tahte kohta suures osas hageja

seadusliku esindaja (juhatuse liige R. Kaseväli) ütluste alusel, selgitamata, miks ei pea kohus

kõige usaldusväärsemaks kirjalikus finantseerimislepingus sõnaselgelt sätestatut. R. Kasevälja

ütlustest koos tunnistaja Andres Kasevälja ütlustega nähtub, et kogu suhtlust kostja seadusliku

esindajaga pidas A. Kaseväli.

5

Finantseerimislepingust (p-d 1, 3, 4, 5) tuleneb üheselt, et heedri pidi SIA AR Agrolt

omandama hageja. Kohus leidis, et finantseerimislepingu p 1 kinnitab, et heedri esmaseks

ostjaks oli kostja. Viidatud punktist tuleneb, et kostja nimetab liisinguandja, kellele heeder

hageja poolt müüakse. Sama nähtub p-st 6. Kohtu seisukoht, mille kohaselt on kostja tasunud

SIA AR Agrole esimese sissemakse, ei põhine tõenditel. Sissemakse tegemist ei tõenda

R. Kasevälja või A. Kasevälja ütlused, kuivõrd nende väited sissemakse tasumise kohta

tuginevad finantseerimislepingu p-le 2. Kindlustuspoliisile on vara omanikuna märgitud

hageja, seega on hageja kindlustuslepingut sõlmides andnud kindlustusfirmale sisendi, et tema

on heedri omanik.

Seisukohta, mille kohaselt pidi heedri omandama hageja, kinnitavad ka hageja 08.04.2014

e-kiri SIA AR Agrole ja SIA AR Agro 06.02.2015 kiri. Nimetatud tõendid jättis kohus

hindamata. SIA AR Agro 06.02.2015 e-kiri kinnitab ka seda, et makse tagastati kostjale seoses

teise, eraldiseisva müügitehinguga. Kostja kohtukõne teeside p-s 2 on toodud hulk ilmselgeid

tunnuseid, mis kinnitavad, et SIA AR Agro ja hageja vahel oli iseseisev müügisuhe ning hageja

ei tegutsenud kostja ostetava vara finantseerijana. Kohus ei ole nimetatud väiteid koosmõjus

ega

tervikuna

hinnanud.

Täiesti

tähelepanuta

jättis

kohus

kostja

17.12.2015

menetlusdokumendi koos selle lisaks oleva tõendiga.

Kohtu seisukoht, mille kohaselt on hageja täitnud finantseerimislepingust tulenevad kohustused

kohaselt, on ebaõige. Finantseerimislepingu p-des 6 ja 10 sätestatud kostja kohustuste

eelduseks oli kehtiva heedri müügilepingu sõlmimine, kuivõrd ainult sellisel juhul oleks kostjal

olnud võimalik sõlmida liisinguandjaga liisinguleping heedri hagejalt ostmiseks. Kuivõrd

finantseerimislepingu esimene etapp, st hageja ja SIA AR Agro vaheline müügileping, jäi

täitmata, ei vastuta kostja finantseerimislepingus sätestatud kohustuste täitmata jätmise eest.

Kohtuotsusest ei nähtu, millised asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud on kohus

R. Kasevälja ütluste alusel tuvastanud. Kuigi kohtul puudunuks õigus rajada kohtuotsus üksnes

poole seadusliku esindaja, kes lisaks ei ole lepingu koostamisel ega selle sõlmimisele eelnenud

läbirääkimistel osalenud, ütlustele, nähtub R. Kasevälja ütlustest, et heedri omanikuks pidi

saama hageja, kes pidi selliselt olema ka SIA AR Agroga sõlmitava müügilepingu pooleks;

3) kuivõrd hagejal puudub kostja vastu põhinõue, puudub tal ka viivisenõue. Ebaõige on ka

kohtu seisukoht VÕS § 88 lg 8 lubatavuse osas. Ostusumma tagastas hagejale SIA AR Agro,

kes on märkinud, et tegemist on müügilepingu alusel hageja tasutud ostusumma tagastamisega.

Kuivõrd sooritus tuli kolmanda isiku poolt, ei saa hageja asuda määrama, kuidas väidetavat

nõuet kostja vastu selle alusel vähendada. Seega isegi kui hagejal olnuks kostja vastu nõue,

tulnuks sellest lugeda kaetuks põhinõue.

Kostja jääb kõikide viivise vähendamise taotluses toodud põhjenduste juurde. VÕS § 162 lg-t 3

ei ole võimalik kohaldada koostoimes VÕS § 88 lg-ga 8. Praegusel juhul puudub VÕS § 162

lg 3 mõistes viivise „tasumine“ kui võlgniku teadlik tegevus.

Nõustuda ei saa ka kohtu seisukohaga, mille kohaselt peab viivis katma kogu raha kasutamata

jätmisest tekkiva kahju. Kohus luges põhjendatuks viivise summas 56 400 eurot, mis vastab

ca 1,5 aasta eest kogu põhinõude summale. Viivis ei ole VÕS § 113 lg 1 kohaselt tasu laenu

kasutamise eest, vaid on võlausaldaja õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral. Raha kasutamise võimatusest tuleneva kahju hüvitamiseks on

finantseerimislepingu p-s 10 ette nähtud kostja kohustus tasuda laenu kasutamise eest intressi;

4) rikkus kohus menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsiooniõigust. Kohus ei ole hageja

lepingulise esindaja kulusid vajaliku põhjalikkusega analüüsinud. Kohus ei ole märkinud, kas

iga üksiku arvega seotud toimingud ja neile kulunud aeg on põhjendatud, ega ole võtnud

seisukohta ka hageja esindaja tunnitasumäära osas. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta kostja

kahtluse, kas hageja esitas menetluskulude nimekirja tähtaegselt.

6

5. Salesleader OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on hagi suunatud finantseerimislepingu täitmisele ehk rahaline nõue tuleneb vaid sellest

lepingust (eelkõige p-dest 9, 10 ja 11). Kuivõrd kostja ei sõlminud hiljemalt 03.01.2014

liisinguandjaga liisingulepingut vara ostuks, tuleneb lepingu p-st 10, et kostja peab tasuma

hagejale 56 400 eurot ja intressi 5640 eurot;

2) on hageja finantseerinud vara ostu 56 400 euro ulatuses vastavalt finantseerimislepingule –

see

lepiti

kokku

kostjaga.

Finantseerimislepingu

p 9

kohaselt

kohustus

kostja

finantseerimisperioodi eest tasuma hagejale intressi 0,1% päevas, kogu perioodi eest

5640 eurot. Intress tuli tasuda hageja kontole hiljemalt 30.12.2013. Seega peab kostja igal juhul

tasuma hagejale intressi 5640 eurot, sest nii on lepingu p-s 9 kokku lepitud;

3) tagastas kolmas isik pärast seda, kui kohus oli võtnud hagi menetlusse ja võlalt oli jooksnud

oluline summa viivist, hagejale krediidisumma. Antud olukorras realiseerus VÕS § 88 lg 8.

VÕS § 88 lg 8 seisukohalt ei ole oluline, kas osaline täitmine on toimunud võlgniku või

kolmanda isiku poolt. Kokkuvõttes ei ole hageja nõudnud viivist enam kui on põhivõlgnevus.

Kostja oli teadlik, et võla tasumisega viivitamisel koguneb üha rohkem viivist, mistõttu on see

olnud kostja teadlikult võetud risk;

4) tõlgendas kohus finantseerimislepingut õigesti, leides, et hageja põhikohustuseks oli anda

krediiti masina ostuks Läti ettevõttelt. Finantseerimislepingu p-dest 2 ja 3 nähtuvalt pidi kostja

kõigepealt masina välja ostma (suures osas hageja rahaga) ning andma seejärel masina omandi

üle hagejale. Samas tuleks hagi rahuldada isegi siis, kui asuda seisukohale, et masina omand

pidi tulema hagejale otse Läti ettevõttelt, sest hageja nõue on suunatud kostja vastu tuginedes

finantseerimislepingu p-dele 9, 10 ja 11 ning need õiguslikud tagajärjed rakenduvad kostjale

hoolimata kostja tõstatatud küsimustest masina algse ostja osas. Isegi kui tõlgendada olukorda

selliselt, et masina ostis Läti ettevõttelt hageja, jäi finantseerimisleping täitmata tulenevalt

kostjast, kes pidi masina Lätist Eestisse transportima ja hagejale selle valduse üle andma (p 3)

ning korraldama liisingulepingu sõlmimise (p 6). Neid tegevusi kostja ei teinud, selle asemel

teatas ta Läti ettevõttele müügilepingu ärajätmisest ning juhtis hageja antud krediidi enda

kontole, kust seda kasutati jooksvate tegevuskulude katmiseks. See on pahauskne käitumine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi

ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Salesleader OÜ hagi osaliselt ning

mõistab Agrotex OÜ-lt Salesleader OÜ kasuks välja intressi 5640 eurot, viivise kohtuotsuse

tegemise aja seisuga 5640 eurot ja viivise võlgnevuselt 5640 eurot alates 21.06.2016 VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohase täitmiseni.

Hageja nõue võlgnevuse 56 400 eurot ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmiseks tuleb jätta

rahuldamata.

Seoses hagi osalise rahuldamisega muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.

Apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele.

7. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et maakohus ei ole

otsust nõuetekohaselt põhjendanud, jättes osaliselt hindamata esitatud tõendid ja kostja

vastuväited. Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Nimetatud

rikkumised on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise.

7

8. Maakohus leidis, et kostja on rikkunud poolte vahel 03.10.2013 sõlmitud

finantseerimislepingu p 10 ning sellest tulenevalt rahuldanud hageja nõude.

Ringkonnakohus maakohtu selle järeldusega ei nõustu.

Finantseerimislepingu (I kd, tl 10) kohaselt pidi lepingu täitmine toimuma etapiviisiliselt.

Finantseerimislepingu p-de 1, 3, 4 ja 5 järgi pidi hageja sõlmima SIA AR Agro-ga heedri

Kemper 360 müügilepingu ja tasuma selle eest 56 400 eurot, võtma vastu heedri omandi ja

transportima heedri Eestisse hageja asukohta ning sõlmima heedrile omal kulul

kindlustuslepingu.

Vaidlust ei ole selles, et SIA AR Agro 30.09.2013 arve nr 2013-224 (II kd, tl 27) alusel tasus

hageja SIA AR Agro-le 04.10.2013 56 400 eurot (I kd, tl 15) ning sõlmis heedrile

kindlustuslepingu (I kd, tl 19-21). Samuti puudub vaidlus selles, et hageja ja SIA AR Agro

vaheline müügileping jäi täitmata ning SIA AR Agro tegelikkuses heedri valdust hagejale üle

ei andnud.

Finantseerimislepingu p-de 1, 6 ja 7 kohaselt pidi kostja nimetama liisingufirma, kes ostab

heedri hagejalt ja maksab hagejale 70 000 eurot ning sõlmib kostjaga heedri kasutamiseks

liisingulepingu. Kuivõrd hageja ei saanud heedrile omandiõigust, jäi sõlmimata ka

liisinguleping ning hageja ei saanud liisingufirmalt heedri eest raha ja kostja ei saanud võtta

heedrit liisingulepingu alusel kasutusse.

Tulenevalt finantseerimislepingu p-st 10 kui Agrotex OÜ ei ole hiljemalt 03.01.2014 sõlminud

liisingulepingut võimaliku liisinguandjaga vara ostuks, tasub ta 04.01.2014 Salesleader OÜ

kontole 56 400 eurot ja lepingu p-s 9 toodud intressid 5640 eurot.

Seega saanuks finantseerimislepingu p-s 10 sätestatud tagajärg saabuda üksnes juhul, kui

müügileping hageja ja SIA AR Agro vahel oleks täidetud ning kostja nimetatud liisingufirmal

oleks olnud võimalus omandada hagejalt heeder ja see kostjale liisingulepingu alusel kasutusse

anda. Kuna müügileping hageja ja SIA AR Agro vahel jäi täitmata, puudus kostjal võimalus

sõlmida liisingulepingut hagejalt heedri ostuks ja heedri kasutusse võtmiseks. Seetõttu puudub

ka hagejal kostja vastu nõudeõigus lepingu p 10 alusel 56 400 euro tasumiseks.

Maakohtu seisukoht, mille kohaselt on hageja nõue 56 400 euro väljamõistmiseks kostjalt

finantseerimislepingu p 10 järgi muutunud sissenõutavaks, on ekslik.

9. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja 08.04.2014 SIA AR Agro-le nõudekirja 56 400

euro tagasisaamiseks seoses heedri mittetarnimisega SIA AR Agro poolt ning esitas samas ka

vastava arve summas 56 400 eurot selgitusega „Kemper 360+ header“ (II kd, tl 26, 37). SIA

AR Agro on hagejale 56 400 eurot tagastanud (II kd, tl 29).

Lisaks on SIA AR Agro 06.02.2015 kirjas (II kd, tl 84-85) kinnitanud, et SIA AR Agro ja hageja

vahel oli müügisuhe, kus OÜ Salesleader tegutses ostjana ja SIA AR Agro müüjana ning

müügilepingu täitmine tühistati OÜ Salesleaderi poolt. Müügilepingu alusel saadud 56 400

eurot on OÜ-le Salesleader tagastatud.

Eelnimetatud

kirjalikud tõendid kinnitavad, et

finantseerimislepingu lõppeesmärgi

saavutamiseks pidi hageja esmalt SIA AR Agro-ga sõlmitud müügilepingu alusel omandama

heedri ning suhtes SIA AR Agro-ga tegutses hageja ostjana. Seega ei olnud kostja müügilepingu

pooleks ning hageja ja maakohtu vastupidine seisukoht on ebaõige.

Siinjuures on põhjendatud apellandi seisukoht, et maakohus ei ole eelmärgitud kirjalike

tõenditele (II kd, tl 26, 29, 37, 84-85) hinnangut andnud ning jätnud kostja vastuväited

nimetatud osas hindamata.

Asjaolu, et kostja on finantseerimislepingu p 2 järgi tasunud SIA AR Agro-le 13 600 eurot

(lisaks hageja 56 400 eurole), ei tõenda seda, et kostja oli müügilepingu järgi heedri ostjaks.

Finantseerimislepingu p 7 kohaselt pidi hageja esitama liisingufirmale arve 70 000 euro

8

saamiseks ning finantseerimislepingu p-s 8 leppisid pooled kokku, et kostja poolt 13 600 euro

tasumist käsitletakse liisingulepingu esimese sissemaksena liisinguvõtja poolt.

Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida, et hageja seadusliku esindaja R. Kaseväli

vande all antud seletus ei lükka ümber eelmärgitud kirjalike tõendite kogumit, millised

kinnitavad, et heedri ostjaks oli hageja (mitte kostja) ning et kostjale ei saa ette heita

liisingulepingu mittesõlmimist. Muu hulgas nähtub R. Kaseväli seletusest (II kd, tl 68), et SIA

AR Agro esitas arve heedri eest tasumiseks OÜ-le Salesleader, OÜ Salesleader pidi saama

heedri omanikuks ning liisingufirma pidi heedri ostma OÜ-lt Salesleader.

Hageja seisukoht, mille kohaselt pidi heedri omanikuks saama esmalt kostja, kes võõrandab

selle hagejale ning hageja võõrandab heedri omakorda liisingufirmale, on vastuolus kirjalike

tõenditega ning see ei tulene ka finantseerimislepingust.

10. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et SIA AR Agro 30.09.2013 arve nr 2013-224 alusel

hageja poolt heedri eest tasutud 56 400 eurot kandis SIA AR Agro kostjale ning seetõttu on

hagejal nõudeõigus kostja vastu.

Kostja konto väljavõttest (I kd, tl 18) nähtuvalt on SIA AR Agro kandnud kostjale 07.10.2013

arve nr 201300145 alusel 56 000 eurot. 16.09.2013 arve nr 201300145 (I kd, tl 176) nähtub, et

tegemist on heedriga Kemper 360 seerianumbriga 360RHCC127742 ning tegemist ei ole

heedriga, mis oli hageja ja SIA AR Agro vahelise müügilepingu objektiks. Nimetatud asjaolu

tõendab ka liisinguleping nr 201300730 ja Nordea Liisingu 16.06.2014 kiri (I kd, tl 178, 179-

180).

Samuti on SIA AR Agro 06.02.2015 kirjas (II kd, tl 84-85) kinnitanud, et kostjale 07.10.2013

ülekantud summa 56 000 eurot on seotud teise tehinguga ning seda makset ei sooritanud SIA

AR Agro seoses hageja ja kostja vahelise rahastamislepinguga. Arve nr 2013-224 saadud

56 400 eurot on SIA AR Agro tagastanud hagejale müügilepingu alusel.

Nimetatud tõendeid ja kostja vastuväiteid ei ole maakohus otsuses käsitlenud ning ainuüksi

sellest, et hageja on kandnud SIA AR Agro arvele 56 400 eurot, ei tulene hagejale nõudeõigust

kostja vastu 56 400 euro väljamõistmiseks.

11. Kuivõrd hagejal puudus kostja vastu nõudeõigus 56 400 euro saamiseks, siis on

põhjendamatu hageja ja maakohtu seisukoht, et SIA AR Agro poolt hagejale müügilepingu

alusel tagastatud 56 400 euro arvel tuleb VÕS § 88 lg 8 alusel lugeda täidetuks kostja

kohustused hageja ees viivise ja intressi osas.

12. Finantseerimislepingu p-s 9 leppisid pooled kokku, et finantseerimisperioodi (04.10.2013-

03.01.2014) eest kohustub kostja tasuma hagejale intressi 0,1% päevas, s.o kogu perioodi eest

5640 eurot. Intress tasutaks kostja poolt hageja kontole hiljemalt 30.12.2013.

Finantseerimislepingu p 11 kohaselt kohustus kostja tähtaegadest mitte kinnipidamisel tasuma

võlgnetavalt summalt viivist 0,2% iga viivitatud päeva eest.

Vaidlust ei ole selles, et kostja poolt on hagejale intress täielikult tasumata.

VÕS § 108 lg 1 ja finantseerimislepingu p 9 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

intress 5640 eurot. Selles osas on hageja nõue põhjendatud.

13. Hageja viivisenõue muutus sissenõutavaks 31.12.2013 ning hageja nõuab VÕS § 113 lg 1

järgi 5640 eurolt viivise väljamõistmist kuni kohase täitmiseni.

VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Seega tuleb viivise arvestamisel lähtuda viivisemäärast 0,2% päevas.

Kostja väide, et viivisemäär 0,2% päevas on ebamõistlikult suur, on põhjendamatu ning

vastuolus kohtupraktikaga.

9

Nii näiteks on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-5-13 asunud seisukohale, et viivise määr 0,2%

viivitatud summas päevas ei ole vastuolus seadusega, kui pooled on sellise viivise määra

leppinud kokku oma majandustegevuses. Kostja tuginemine Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-25-

16 ei ole asjakohane, kuivõrd nimetatud lahendis nõuti viivist võlgnikust tarbijalt.

Lisaks on kostja esitanud vastuväite, et hageja poolt nõutud viivis on ülemäära suur ning seda

tuleb vähendada.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-06 märkinud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel

tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise

vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses ulatuses. Sel juhul peab

võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses.

Kostja on intressi 5640 tasumisega viivituses alates 31.12.2013 ning kohtuotsuse tegemise aja

seisuga (20.06.2016) on viivise suuruseks 10 185,84 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud, et ta oleks saanud kahju enam kui

põhivõla suuruses, siis tuleb kostjalt väljamõistetavat viivist vähendada ning kohtuotsuse

tegemise aja seisuga tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise katteks 5640 eurot.

14. Hageja nõudis viivise väljamõistmist kuni võlgnevuse kohase täitmiseni (II kd, tl 80).

Ringkonnakohus leiab, et viivise väljamõistmisel ainult põhinõudega võrdses suuruses kaotaks

lepingujärgses määras viivist tasuma kohustatud võlgnik võlgnevuse täitmishuvi ning seetõttu

minetaks viivis oma sanktsioonilise iseloomu ja tagatisfunktsiooni. Seetõttu on õiglane ja VÕS

§ 113 lg 1 esimeses lauses sätestatuga kooskõlas see, et lepingujärgse viivisenõude puhul on

põhinõuet ületavas osas viivise väljamõistmine ilma kahju tõendamata võimalik üksnes

seadusjärgses määras.

Seetõttu tuleb hageja viivisenõue alates 21.06.2016 rahuldada osaliselt ning mõista kostjalt

alates 21.06.2016 välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni võlgnevuse

5640 eurot kohase täitmiseni.

15. TsMS § 445 lg 2 alusel jätab ringkonnakohus kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna jõusse

Tartu Maakohtu 31.03.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega arestiti

kostjale kuuluvad lägapütt Pomo-Livakka (seerianumber 3602, registreerimismärk TN 1654),

vaaluti Claas Liner 3000 (seerianumber 60501314) ja vaheltharija Gaspardo HS Inox

(väljalaskeaasta 2013).

16. Hageja nõudis kostjalt kokku 137 954,40 euro väljamõistmist ja hageja nõue rahuldati

kokku 11 280 euro, s.o ca 8% ulatuses.

Sellest tulenevalt jäävad menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 92% hageja ja 8% kostja

kanda.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-142-15 asunud seisukohale, et kui maakohus määrab kindlaks

ainult ühe poole menetluskulude rahalise suuruse, jättes määramata vastaspoole

menetluskulude rahalise suuruse, siis ringkonnakohus, muutes maakohtu otsust sel määral, et

muuta tuleks ka menetluskulude jaotust, või tehes ise uue otsuse, võib jätta menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks määramata. Selliselt võib toimida iseäranis juhul, kui on vaja hinnata

menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust diskretsiooniõiguse alusel. Sel juhul toimub

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4

sätestatud korras.

Käesoleva juhul maakohus kostja menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud ning

seetõttu määrab maakohus poolte menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja

jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

10