2-14-22803/67 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise aeg ja koht

Tartu, 17. juuni 2016

Tsiviilasja number

2-14-22803

Tsiviilasi

OÜ

NARSIL

hagi

OÜ

ALAVEST

(pankrotis)

pankrotihaldur Tarmo Villmani vastu ülemäära tasutu

tagastamiseks ja viivise väljamõistmiseks

OÜ

ALAVEST

(pankrotis)

pankrotihaldur Tarmo Villmani

apellatsioonikaebuse hind

OÜ NARSIL apellatsioonikaebuse

hind

30 868 eurot 12 senti

4 092 eurot 55 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 15. detsembri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ ALAVEST (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villmani ja

OÜ NARSIL apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

31. mai 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I / vastustaja II (kostja): OÜ ALAVEST

(pankrotis)

(registrikood:

10855010)

pankrotihaldur

Tarmo Villman

Vastustaja I / apellant II (hageja): OÜ NARSIL

(registrikood: 10580694); esindaja vandeadvokaat Hillar

Villers

RESOLUTSIOON

1. OÜ ALAVEST (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo

Villmani apellatsioonikaebus rahuldada.

2. Tühistada Viru Maakohtu 15. detsembri 2015 otsus.

3. Jätta OÜ NARSIL hagi OÜ ALAVEST (pankrotis)

pankrotihaldur Tarmo Villmani vastu ülemäära tasutu

tagastamiseks ja viivise väljamõistmiseks läbi vaatamata.

4. Jätta OÜ NARSIL apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta

menetluskulud maa-

ja ringkonnakohtus

OÜ NARSIL kanda. Menetluskulude rahalise suuruse

määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule

15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ NARSIL (hageja) esitas 18. juunil 2014 hagi OÜ ALAVEST (pankrotis) (võlgnik)

pankrotihaldur Tarmo Villmani (kostja) vastu ülemäära makstu tagastamiseks. Menetluse

jooksul suurendas hageja oma nõuet, paludes 13. märtsi 2015 menetlusdokumendis (I kd,

tl 114–115) mõista kostjalt hageja kasuks välja ülemäära makstud 25 706 eurot 21 senti, seisuga

13. märts 2015 viivise 6709 eurot 93 senti ning viivise alates 14. märtsist 2015 kuni kohustuse

kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja hageja 1. märtsil 2004 töövõtulepingu Narvas,

Kangelaste 37A ja 37B kaubanduskeskuse ehitamiseks. Võlgnik ei täitnud lepingut kohaselt ja

13. aprillil 2007 esitas hageja võlgnikule hinna alandamise avalduse summas 478 830 Eesti

krooni (30 602 eurot 81 senti), palvega teha ümber võlgniku poolt 10. augustil 2004 esitatud

arve nr 68 vähendades arvet hinna alandamise avalduses toodud summa võrra (I kd, tl 17–18).

Riigikohtu 14. detsembri 2009 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 mõisteti hagejalt

töövõtulepingu ja arve nr 68 alusel võlgniku kasuks välja 34 887 eurot 26 senti. Nimetatud

summa nõuti hagejalt sisse täiteasjade nr 095/2010/3789 (täiteasi I) ja nr 095/2011/1638

(täiteasi II) raames võlgniku pankrotimenetluse kestel (viimane laekumine 22. detsembril

2011). Hageja arvestas viivist alates 22. detsembrist 2011 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Nimetatud tsiviilasjas on kostja pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist 20. oktoobril 2008

nõudnud hagejalt töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmist ja astunud võlgniku asemel

kohtumenetlusse.

Tsiviilasjas nr 2-07-22295 menetleti hageja hagi võlgniku vastu VÕS § 112 alusel

töövõtulepingust tuleneva hinna alandamise nõudes 486 815 Eesti krooni 50 sendi võrra.

20. oktoobril 2008 kuulutati välja võlgniku pankrot, millest tulenevalt jättis maakohus

31. oktoobri 2008 määrusega pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2 alusel hageja hinna

alandamise hagi läbi vaatamata.

Hageja esitas hagi võlgniku vastu nõude 486 815 Eesti krooni 50 sendi (35 204 euro 94 sendi)

tunnustamiseks VÕS § 112 lg 3 ja § 189 lg 1 alusel (tsiviilasi nr 2-09-23848). Tartu

Ringkonnakohus tunnustas 3. detsembri 2012 otsusega hageja nõuet võlgniku vastu 25 706

eurot 20 senti teise rahuldamisjärgu nõudena. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu

4. märtsi 2013 määrusega.

Kostja esitas 4. juunil 2014 hagejale kreeditarve nr PV1 (I kd, tl 9), milles nõustus osaliselt

hageja 13. aprilli 2007 hinna alandamise avaldusega summas 25 706 eurot 21 senti. Seega ei

ole poolte vahel vaidlust selle üle, et töövõtulepingu hinda tuleb alandada ja mõlemad pooled

ka aktsepteerivad hinnalangust.

Hageja esitas 11. juunil 2014 kostjale nõude ülemäära makstu tagastamiseks (I kd, tl 6). Kostja

18. juuni 2014 vastusest (I kd, tl 8) tulenevalt nõustub kostja hageja 2007. aastal esitatud hinna

alandamise nõudega, kuna selle kohta on olemas kohtuotsus. Kostja ei kavatse tagastada

võlgniku pankrotimenetluse ajal laekunud hageja poolt töövõtulepingu alusel ülemäära

makstud summat 25 706 eurot 21 senti. Võlgnik on töövõtulepingu alusel esitatud arvel nr 68

toodud summa osaliselt summas 34 887 eurot 26 senti saanud pankrotimenetluse ajal, kuid

võlgnik ei olnud õigustatud nimetatud summat saama. Hinna alandamise avalduse alusel

vähenes arve nr 68 maksmata summa 25 706 euro 20 sendi võrra. Seega on võlgnik alusetult

saanud töövõtulepingu alusel teostatud tööde hinda ületava summa, millest johtuvalt tuleb

pankrotihalduri poolt ülemäära saadu tagastada.

Hageja on esitanud ülemäära makstu tagastamise nõude VÕS § 112 lg 3 alusel. Ülemäära

makstu tagastamise nõudes on hagejal õigus esitada hagi üldkorras (s.o hagimenetluses) ning

see on ka kooskõlas PankrS § 44 lg-ga 1.

Hageja nõue on PankrS § 148 kohane massikohustus. PankrS § 46 lg 6 sätestab, et lepingu teise

poole selline nõue võlgniku vastu, mis on tekkinud kohustuse täitmisest pärast seda, kui haldur

on teiselt poolelt nõudnud kohustuse täitmist, on massikohustus. Antud juhul nõudis kostja

hagejalt töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitmist ning muuhulgas astus võlgniku asemel

kohtumenetlusse (tsiviilasi nr 2-04-1138) töövõtulepingust tuleneva nõude osas. Samuti on

kostja nõudnud täitemenetluse kaudu hagejalt töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmist,

nimelt 10. augusti 2014 arve nr 68 tasumist. Nõue täideti hageja poolt kohtutäiturile lõplikult

29. detsembril 2011, ehk võlgniku pankrotimenetluse ajal, mil oli jõus hinna alandamise

avaldus ning kostja ei olnud õigustatud nõudma kohustuse täitmist. Kostja tegevuse tagajärjel

maksis hageja ülemäära 25 706 eurot 21 senti.

Hageja ei soovi vaidlustada tsiviilasjas nr 2-04-1138 jõustunud kohtuotsust, mis täideti

täiteasjade I ja II raames. Hageja alternatiivne nõue on kostja tegevuse tulemusena kahju

hüvitamise nõue. Asjaolu, kas hinna alandamise avalduses või hagis on käibemaksu arvestatud

või mitte, ei oma tähtsust. Asjaolu, et hageja nõuab ülemäära makstu tagastamist ilma

käibemaksuta, ei muuda hinna alandamise avaldust kehtetuks. Kreeditarvel kajastatud teenus

(hinna alandamine) ei ole siiamaani kostja poolt osutatud ehk raha ei ole tagastatud. Sellest

tulenevalt ei saa hageja teha vastavasisulisi muudatusi oma käibedeklaratsioonides. Tsiviilasjas

nr 2-09-23848 jõustunud kohtulahendiga on tunnustatud töövõtulepingust tulenevat hageja

nõuet võlgniku vastu summas 25 706 eurot 20 senti (ilma käibemaksuta) ehk siis summat,

millist on hagejal õigus nõuda ja millist hageja ei ole käesoleva ajani saanud pankrotihalduri

tegevuse tulemusena.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et see tuleb jätta läbi vaatamata, hagi sisulisel

lahendamisel aga rahuldamata.

Hageja hinna alandamise nõue tuleneb tegevusest enne võlgniku pankroti välja kuulutamist

20. oktoobril 2008. PankrS § 44 lg-st 1 tuleneb, et kõik nõuded, mis tekkivad pärast pankroti

väljakuulutamist, tuleb võlgniku vastu esitada pankrotiseaduses sätestatud korras. Viidatud

norm reguleerib imperatiivselt kõigi võlausaldajate nõuete esitamist pankrotivõlgniku vastu.

Kuna on välistatud tavalise hagimenetluse korras hinna vähendamise nõudest tuleneva rahalise

nõude esitamine, siis on välistatud ka alusetult saadu nõude esitamine ning hagi tuleb jätta läbi

vaatamata TsMS § 423 lg 3 alusel.

Riigikohtu 4. detsembri 2009 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 (tsiviilasjas nr 2-04-1138)

on hagejalt võlgniku kasuks välja mõistetud 545 867 Eesti krooni (34 887 eurot 86 senti), mis

on täidetud pankrotimenetluse ajal täitemenetluste nr 095/2011/1638 ja nr 095/2010/3789

kaudu. Hageja pole väitnud, et ta oleks oma nõuet tasaarvestanud tsiviilasjast nr 2-04-1138

tuleneva võlgniku nõudega tema vastu. Hageja hinna vähendamise nõudel puudub seos

tsiviilasjas nr 2-04-1138 tehtud lahendist tuleneva nõudega. Hageja soovib sisuliselt

vaidlustada jõustunud kohtuotsust, mida esitatud kujul ei ole võimalik teha.

Tsiviilasjas nr 2-09-23848 tehtud lahendiga on tunnustatud hageja nõuet võlgniku vastu. Kui

oleks tegemist hinna alandamise nõudega, siis toimuks hinna alandamine koos käibemaksuga.

Kuna käibemaksu summa osas oma nõude tunnustamisest loobutud, siis tegemist on kahju

hüvitamise nõudega. Kui hageja tellib ehitustööd, siis tasutud käibemaksu kajastab ta endal

sisendkäibemaksuna mida ta maksumaksjana saab maksuhaldurilt tagasi nõuda või kasutada

teiste maksude tasumiseks. Hinna alandamisel tuleb esitada kreeditarved ning teha vastavalt

käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg-le 7 muudatused käibedeklaratsioonides. Hageja ei ole

vastavasisulisi

muudatusi

oma

käibedeklaratsioonides

teinud.

Seega

tsiviilasjas

nr 2-09-23848 on tunnustatud kahju hüvitamise nõue.

Kostja ei nõustu, et hageja nõude puhul on tegemist massikohustusega. Asjaolu, et kostja täidab

PankrS § 43 lg-t 1 ei tähenda, et kostja võtaks täitmisele pankrotivõlgniku lepingulised

kohustused. Hageja hinna alandamise nõue on tekkinud enne pankroti välja kuulutamist. Hageja

nõude puhul ei ole tegemist PankrS § 46 lg-s 6 ja PankrS § 148 lg-s 1 sätestatud

massikohustusega, mille täitmist võib hageja PankrS § 149 lg 1 alusel nõuda üldkorras ehk

hagimenetluses. PankrS § 46 lg 6 kohaselt on massikohustus lepingu teise poole selline nõue

võlgniku vastu, mis on tekkinud kohustuse täitmisest pärast seda, kui haldur on teiselt poolelt

nõudnud kohustuse täitmist.

Asjaolu, et kostja osaleb hageja ja võlgniku vahel 2004. aastal sõlmitud lepinguga seonduvates

õigusvaidlustes, ei tähenda, et kostja oleks võtnud lepingu täitmiseks. Hageja on tõlgendanud

PankrS § 46 lg-s 6 toodut valesti. Hageja nõue võlgniku vastu on tekkinud enne võlgniku

pankroti välja kuulutamist 20. oktoobril 2008. PankrS § 46 lg 6 kohaselt saaks hageja nõuda

võlgniku ainult sellise kohustuse täitmist, mis on tekkinud peale 20. oktoobrit 2008. Hageja

saab esitada nõudeid kostjale seoses enne pankroti välja kuulutamist tehtud tehinguga ainult

pankrotivõlausaldajana, seda vastavalt PankrS § 8 lg-le 3 ja § 44 lg-le 1, mida hageja on ka

teinud (tsiviilasi nr 2-09-23848).

Riigikohtu 14. detsembri 2009 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 on hagejalt võlgnikule välja

mõistetud tasumata ostuhind ja samas summas viivised. Sama Riigikohtu lahendiga on tehtud

tasaarvestus tasumata ostuhinna osas (otsuse p 23). Riigikohtu otsusest ei tulene, milliseid

nõudeid tasaarvestati, st kas hageja leppetrahvi nõuet võlgniku nõudega tasumata hinna osas

või hageja leppetrahvi nõuet võlgniku nõudega tasumata viiviste osas. Sellisel puhul tuleb

lähtuda VÕS § 201 lg 1 p-st 1, mille kohaselt tasaarvestusega loetakse esimeses järjekorras

tasaarvestatuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Esimesena on sissenõutavaks

muutunud tasumata ostuhinna nõue, mitte aga tasumata ostuhinnalt arvestatud ja välja

mõistetud viiviste nõue. Riigikohtu lahendi tulemusena oli võlgnikul nõudeõigus hageja vastu

tasumata viiviste summa ulatuses, s.o 545 867 Eesti krooni, mille sundsissenõudmist teostas

kohtutäitur. Hagis loetletud asjaoludest tulenevalt sai võlgnik hagejalt viiviseid. Seega on

põhjendamatu hageja seisukoht, et tegemist oleks alusetult saadu tagastamise nõudega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 15. detsembri 2015 otsusega rahuldamata kostja taotluse hagi

läbivaatamata jätmiseks, rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja ülemäära

tasutu tagastamise korras massikohustusena 25 706 eurot 21 senti, perioodi 21. juuni 2014 kuni

15. detsember 2015 (k.a) eest sissenõutavaks muutunud viivise 3092 eurot 56 senti ning viivise

põhinõudelt alates 16. detsembrist 2015 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras, kuid mitte üle 25 706 eurot 21 senti. Maakohus jättis poolte

menetluskulud nende endi kanda.

Viru Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsustega tsiviilasjas nr 2-09-23848 (I kd,

tl 135–148, 10–15, 127–132) tunnustati 1. märtsi 2004 töövõtulepingust tulenevat hageja hinna

alandamise nõuet võlgniku vastu summas 25 706 eurot 20 senti (ilma käibemaksuta). Kostja on

1. märtsi 2004 töövõtulepingu alusel esitatud arvel nr 68 (I kd, tl 52) toodud summa osaliselt

summas 34 887 eurot 26 senti saanud hagejalt pankrotimenetluse ajal. Hinna alandamise

avalduse alusel aga vähenes arve nr 68 maksmata summa 25 706 euro 20 sendi võrra, seega on

võlgnik alusetult saanud töövõtulepingu alusel teostatud tööde hinda ületava summa.

Vastavalt VÕS § 112 lg-le 3 võib hinna alandamiseks õigustatud lepingupool, kes on juba

maksnud alandatud hinda ületava rahasumma, hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu

tagastamist sama seaduse § 189 lg 1 ja § 191 lg 1 järgi.

Kostja on töövõtulepingu võtnud täitmiseks, hinna alandamise avaldust ei ole ei enne ega ka

pankrotimenetluse kestel vaidlustatud, kreeditarvel nr PV1 on sõnaselgelt kostja

tahteavaldusena märgitud 1. märtsi 2004 töövõtulepingu alusel 13. aprillil 2007 esitatud hinna

alandamine, seega kostja nõustus hinna alandamise avaldusega ja nõustus ka töövõtulepingu

alusel teostatud tööde ja 10. augusti 2004 arve nr 68 maksumuse vähendamisega 25 706 euro

21 sendi võrra. Ülaltoodust lähtudes tuleb kostja poolt ülemäära saadu tagastada hagejale.

Maakohus nõustus hagejaga, et tegemist on PankrS § 148 lg 1 p-s 1 nimetatud olukorraga.

Kostja nõudis hagejalt töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitmist ning astus võlgniku asemel

kohtumenetlusse tsiviilasjas nr 2-04-1138 töövõtulepingust tuleneva nõude osas. Samuti on

kostja nõudnud täitemenetluse kaudu hagejalt töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmist,

s.o 10. augusti 2014 arve nr 68 tasumist ning vastav nõue täideti hageja poolt kohtutäiturile

lõplikult 29. detsembril 2011 (I kd, tl 16, 47), ehk kostja pankrotimenetluse ajal, mil faktiliselt

oli jõus hinna alandamise avaldus ning kostja ei olnud õigustatud nõudma kohustuse täitmist

selles avalduses toodud summas. Kostja tegevuse tagajärjel maksis hageja kostjale ülemäära

25 706 eurot 21 senti. Kuna kostja on hagejalt nõudnud töövõtulepingust tulenevate lepinguliste

kohustuse täitmist, siis on ka kostja kohustatud täitma samast lepingust tulenevad kohustused

ja hageja nõue on massikohustus. Sellest tulenevalt ei ole kostja taotlus hagi läbivaatamata

jätmiseks põhjendatud.

VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse

tavasid ja praktikat. Vastavalt VÕS § 108 lg-le 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust,

võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja maksis kostjale ülemäära 25 706 eurot 21 senti

ning kostja peab selle hagejale tagastama, kuid ei teinud seda käesoleva ajani, millega rikkus

raha maksmise kohustust. Sellest tulenevalt on hageja nõue 25 076 eurot 21 senti tagastamiseks

põhjendatud ning see tuleb rahuldada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus hagi rahuldamise osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Tartu Ringkonnakohus tunnustas 3. detsembri 2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-09-23848 hageja

nõuet teise rahuldamisjärgu nõudena võlgniku pankrotimenetluses summas 25 706 eurot 20

senti. Hageja oleks saanud täitemenetlustes esitada tasaarveldusavalduse, tuginedes

eelnimetatud nõudele, kuid ta ei teinud seda, eelistades kaitsta oma õigusi nõude

maksmapanekuga kostja pankrotimenetluses.

PankrS § 46 lg 6 ja § 148 lg 1 p 1 ei ole asjakohased. Kostja käitumist ei saa tõlgendada lepingu

täitmiseks võtmisega, sest leping oli juba täidetud. Lepingu mõlemapoolsest mittekohasest

täitmisest tulenevaid nõudeid on arutatud kahes tsiviilasjas (nr 2-09-23848 ja nr 3-2-1-136-09

(nr

2-04-1138)),

mille

lahendid

on

jõustunud.

Kostja

toiminguid

otsusega

nr 3-2-1-136-09 väljamõistetud viivise sissenõudmiseks ei saa käsitleda tahteavaldusena, mille

sisuks oli abstraktselt kõikide vaidlusalusest lepingust tulenevate kohustuste tunnustamine ja

täitmiseks võtmine.

Maakohus on ekslikult järeldanud, et kostja poolt väljastatud kreeditarve nr PV1 kujutab endast

tahteavaldust, mis on suunatud lepingu täitmiseks võtmisele ja hinna alandamise õiguse

tunnustamisele. Kostja tahe oli suunatud KMS § 29 lg-s 7 sätestatud maksukohustuse täitmisele

ja kreeditarve väljastamine oli sooritus, mis oli vajalik selle kohustuse kohaseks täitmiseks.

Kui kostja seisukoht, et puudub alus VÕS § 112 lg 3 kohaldamiseks, ei osutu õigeks, tuleb nõue

jätta aegumise tõttu rahuldamata. Riigikohtu 14. detsembri 2009 otsusega tsiviilasjas

nr 3-2-1-136-09 tasaarvestati hageja leppetrahvi nõue võlgniku vastu võlgniku nõudega hageja

vastu. Vastavalt VÕS § 201 lg 1 p-le 1 tasaarvestuse esitamisega loetakse esimeses järjekorras

tasaarvestatuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus, milleks käesoleval juhul oli

võlgniku nõue hageja vastu tasumata lepingujärgse hinna osas. Kuna hageja oli vähendanud

hinda, siis hagejal puudus vastav kohustus võlgniku ees. Seega alates 14. detsembrist 2009

algas aegumistähtaja kulg. Kuna hageja poolt vastavalt VÕS § 189 lg-le 1 ja § 191 lg-le 1

tulenevale tagastusnõudele kohaldub 3-aastane aegumistähtaeg, siis hagi esitamise seisuga oli

nõue aegunud.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebus ja kostja taotlus

aegumise kohaldamiseks rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

Kostja on ekslikul seisukohal, et kui täitemenetluses täidetakse jõustunud kohtulahend, siis see

ei ole lepingu hinna tasumine. Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 on täitemenetluses

täitedokumendiks, kuid lahendis on käsitletud töövõtulepingu alusel esitatud nõudeid ja selle

lahendiga väljamõistetud summad tulenevad töövõtulepingust.

Väär on kostja väide, et täiteasjades I ja II täideti töövõtulepingust tulenevat ja Riigikohtu

otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 välja mõistetud viivisenõuet. Riigikohtu otsuse tsiviilasjas

nr 3-2-1-136-09 p-s 2.3. ei olnud määratletud, millise kostja nõudega (viivis või põhivõlg)

tasaarvestatakse hageja nõue, samuti ei ole hageja andnud VÕS § 201 lg-s 2 sätestatust erineva

tasaarvestatavate nõuete järjekorra määramiseks nõusolekut. Seega tulenevalt VÕS § 201

lg-s 2 sätestatust tasaarvestati kostja viivisenõue, mitte põhinõue ning täiteasjades I ja II nõudis

kostja Riigikohtu otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 väljamõistetud põhinõude tasumist.

Kreeditarve PV1 on esitatud arvele nr 68, mis käsitles põhinõuet, mitte viivisenõuet.

Väär on kostja väide, et hageja oleks täitemenetluses saanud esitada tasaarvestusavalduse. VÕS

§ 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada

vastuväiteid. Täiteasjas I lõppes täitemenetlus 5. aprillil 2011 ja täiteasjas II 29. detsembril

2011. Tsiviilasjas nr 2-09-23848 esitas kostja vastuväiteid hageja nõudele ja seega enne

4. märtsi 2013, s.o asjas lõpplahendi jõustumist, ei saanud vastustaja tasaarvestust teostada.

Nimetatud ajaks olid täiteasjade I ja II menetlused juba lõppenud ja kostja poolt hagejalt

viidatud täiteasjade raames alusetult sisse nõutud ja ka faktiliselt saadud 25 706 eurot 21 senti.

Hageja nõue on massikohustus PankrS § 46 lg 6 kohaselt, kuna tuleneb otseselt pankrotihalduri

tegevusest. PankrS § 148 lg 1 p 2 kohaselt on massikohustused võlgniku poolt täitmata

lepingutest tulenevad kohustused, kui haldur on jätkanud kohustuse täitmist või teatanud, et

kavatseb nõuda lepingu täitmist. Kostja on nõudnud hagejalt töövõtulepingu täitmist (tsiviilasi

nr 2-04-1138 ja täitmisavaldused kohtutäiturile), kuid on jätnud täitmata hinna alandamise

avaldusest tuleneva hinna alandamise nõude.

Maakohus on õigesti järeldanud, et kostja poolt väljastatud kreeditarve nr PV1 kujutab endast

tahteavaldust, milline tõendab töövõtulepingu täitmiseks võtmist ning töövõtulepingu hinna

alandamise õigsust. Kostjal puudus KMS § 29 lg 7 kohaselt kohustus esitada kreeditarvet.

Hageja nõue ei ole aegunud ja kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus viivisenõude osalise rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uus

otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viivis perioodi 22. detsember 2011 –

20. juuni 2014 eest summas 4092 eurot 55 senti ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et viivist tuleb

arvestada alates 21. juunist 2014. Kuivõrd viimane makse alandatud hinda ületavas osas laekus

kostjale 22. detsembril 2011 on hageja arvestanud viivist alates sellest hetkest, kuna

tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates, mitte nõude esitamisest. Viivise

arvestuse algusajaks tuleb tulenevalt VÕS § 112 lg-s 3 ja § 189 lg-s 1 sätestatust lugeda

22. detsembrit 2011, mitte 21. juuni 2014.

Maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.

Hagi jäeti rahuldamata summas 4092 eurot 55 senti, s.t hagi rahuldati 88,14% ulatuses.

Menetluskulude jagamise eriregulatsioon on kehtestatud TsMS § 162 lg-s 4 üksnes tingimusel,

et üldine kord oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik.

7. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Vastuse kohaselt tugineb hageja apellatsioonkaebuses VÕS § 189

lg 1 kolmandas lauses sätestatule, mille kohaselt tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha

saamisest alates. Maakohtu menetluses esitas hageja viivisenõude, mitte intresside nõude.

Maakohtu otsus on menetluskulude jaotuse osas põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 24. augusti 2015 otsus tuleb tühistada

materiaalõiguse

normi

väära

kohaldamise

ja

menetlusõiguse

rikkumise

tõttu.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus jätab hageja nõude TsMS § 657 lg 3

alusel läbi vaatamata ning tühistab maakohtu otsuse.

9. Tartu Ringkonnakohtu 3. detsembri 2012 jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-09-23848

loeti hageja nõue 25 706 eurot 20 senti tunnustatuks kostja pankrotimenetluses teise

rahuldamisjärgu nõudena. Hageja nõude aluseks oli leppetrahvi nõue, menetluskulude ja kahju

hüvitamise nõue. Praeguses tsiviilasjas tugineb hageja oma nõudes nimetatud tsiviilasjas

tunnustatud nõudele leides, et tal on selles asjas jõustunud kohtuotsuse alusel hageja vastu nõue

täitemenetluses enammakstu tagastamiseks VÕS § 112 lg 3 järgi. Hageja väitel on ta Riigikohtu

14. detsembri 2009 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 täitemenetluse käigus hagejale tasunud

25 706 eurot 20 senti rohkem, kuna selle summa ulatuses on tema nõuet tunnustatud

OÜ ALAVEST (pankrotis) pankrotimenetluses Tartu Ringkonnakohtu 3. detsembri 2012

jõustunud kohtuotsusega. Hageja väitel võimaldab VÕS § 112 lg 3 tal nõuda tagasi

täitemenetluses tasutud summat.

VÕS § 112 lg 3 järgi võib hinna alandamiseks õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud

alandatud hinda ületava rahasumma, hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu

tagastamist vastavalt VÕS § 189 lg-s 1 ja § 191 lg-s 1 sätestatule. Tegemist on nõudega juhul,

kui varem ei ole hinna alandamise teel saada oleva suhtes nõuet esitatud. Hageja nõuet on aga

tunnustatud jõustunud kohtuotsusega. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei saa kostja vastu

esitada nõuet, mille suhtes on olemas menetlust lõpetav kohtulahend.

Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi kohta tehtud kohtulahend kehtib kõikide

pankrotivõlausaldajate kohta, olenemata sellest, kas võlausaldaja osales menetluses või mitte.

Selline kohtuotsus kehtib ka pankrotivõlgniku kohta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. aprill

2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-4-09, p 9). Seega on hagejal olemas kostja vastu kehtiv

täitedokument sama nõude suhtes 25 706 euro 20 sendi osas. Tartu Ringkonnakohtu 8. juuni

2016 istungil möönis hageja esindaja, et nõude rahuldamine praeguses menetluses ja jõustunud

lahend tsiviilasjas nr 2-09-23848 võib viia tulemuseni, kus hagejal on kaks täitedokumenti, kuid

hageja väitel võib ta ühest neist loobuda.

TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte

vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu

lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või

jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis

välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise.

Kostja tugines ringkonnakohtu 8. juuni 2016 istungil täiendavalt sellele, et hagi tuleks jätta

läbivaatamata ning hageja esitatud kirjalike seisukohtade kohaselt on hageja nõue jõustunud

kohtulahendiga juba lahendatud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada

ja hageja nõue tuleb jätta läbivaatamata.

10. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on ekslikult leidnud, et hageja nõue on

massikohustus. PankrS § 46 lg 6 järgi on massikohustus lepingu teise poole selline nõue

võlgniku vastu, mis on tekkinud kohustuse täitmisest pärast seda, kui haldur on teiselt poolelt

nõudnud kohustuse täitmist. PankrS § 148 lg 1 p 1 kohaselt on massikohustused

pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest

toimingutest tekkinud kohustused. PankrS § 148 lg 1 p 2 kohaselt on massikohustused võlgniku

poolt täitmata lepingutest tulenevad kohustused, kui haldur on jätkanud kohustuse täitmist või

teatanud, et kavatseb nõuda lepingu täitmist. Hageja väitel on pankrotihaldur nõudnud hagejalt

töövõtulepingu täitmist (nõude esitamine tsiviilasjas nr 2-04-1138 ja täiteavaldused

kohtutäiturile), kuid on jätnud täitmata hageja hinna alandamise avaldusest tuleneva hinna

alandamise nõude. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult lugenud massikohustuseks

pankrotihalduri poolt pankrotivara valitsemisel tehtud toimingut. PankrS § 124 lg 1 järgi peab

haldur võlgniku vara valduse üle võtma ja asuma pankrotivara valitsema. Haldur on kohustatud

nõudma pankrotivarasse tagasi võlgniku vara, mis on kolmanda isiku valduses, kui seadusest

ei tulene teisiti. Juhul, kui haldur nõuab täitedokumendi alusel kolmandatelt isikutelt kohustuste

täitmist, on tegemist võlgniku vara valitsemisega. Võlgniku kohustuste täitmine (sh hageja

jõustunud kohtuotsusega tunnustatud teise rahuldamisjärgu nõude) täitmine toimub

pankrotimenetluses. Seega ei saa praegusel juhul hageja nõuet täita teisiti, kui pankrotiseaduses

sätestatud korda järgides.

11. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ning jätab hagi läbi vaatamata, tuleb

muuta ka menetluskulude jaotust. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui

hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi

lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus maa- ja ringkonnakohtu

menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 kohaselt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles

kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kui madalama astme kohus määras

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja

kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks

saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu

kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust.

Maakohus on jätnud menetluskulud poolte endi kanda, märkides kohtuotsuses, et pooltele

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine alles kõrgema astme kohtus ei ole

kooskõlas mõistlikkuse ega menetlusökonoomia põhimõtetega. Ei ole mõistlik ega loogiline, et

juhul, kui maakohus määrab ühe poole menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses või

menetlust lõpetavas määruses, tuleb teise poole maakohtu menetluses kantud menetluskulude

rahaline suurus määrata kindlaks esimesena vastavalt kas ringkonnakohtus või Riigikohtus.

Seepärast toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus

TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 22).

TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude

rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale,

millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja

menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata,

et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

Seoses menetluskulude rahalise kindlaksmääramisega peab ringkonnakohus vajalikuks

märkida järgmist. TsMS § 190 lg 5 teise lause kohaselt menetluskulud, mille tasumisest kostja

või tema poolel menetluses osalev kolmas isik on vabastatud või mida kostja või tema poolel

menetluses osalev kolmas isik võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamata või

läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral hagejalt välja riigituludesse

võrdeliselt hagi rahuldamata jäetud osaga, sõltumata sellest, kas ka hageja sai menetlusabi

menetluskulude kandmisel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke