2-13-35580/56 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 17. juuni 2016

Tsiviilasja number

2-13-35580

Tsiviilasi

XX hagi OÜ Hanval Metall vastu kutsehaigusega tekitatud

varalise ja mittevaralise kahju ning kulutuste hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

5364 eurot 88 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. septembri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): XX (isikukood: XXXXX); esindaja

Mihkel Nukka

Vastustaja (kostja): OÜ Hanval Metall (registrikood:

10206145); esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 16. septembri 2015 otsus

hageja

püsivast

töövõime

kaotusest

moodustuva

kutsehaiguse protsendi suuruse osas ning osas, milles

maakohus jättis hagi mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes rahuldamata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega lugeda hageja

kutsehaigusest tingitud hüvitise baasmääraks 50% ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaraline kahju

700 eurot.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgnevalt:

3.1. Rahuldada hagi osaliselt.

3.2. Välja mõista OÜ-lt Hanval Metall XX kasuks

kutsehaigusega tekitatud saamata jäänud tulu hüvitis

(bruto) seisuga 31. mai 2016 (k.a) summas 4821 (neli tuhat

kaheksasada

kakskümmend

üks)

eurot

(kuuskümmend) senti.

3.3. Välja mõista OÜ-lt Hanval Metall XX kasuks alates 1.

juunist 2016 perioodiline (igakuine) hüvitis, mille

arvestamise metoodika on järgmine:

-

Igakuise hüvitise suuruse arvestamise aluseks

seisuga 1. juuni 2016 on kaotatud kalendripäevasissetulek

41 (nelikümmend üks) eurot 96 (üheksakümmend kuus)

senti (bruto), mida tuleb iga-aastaselt indekseerida Eesti

Vabariigi kõigi tegevusalade keskmise brutokuupalga

juurdekasvutempoga,

võrreldes

eelmise

perioodiga.

Indekseerimine tuleb läbi viia koheselt Statistikaameti

andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta

1. augustiks. Indekseerimisel arvestatakse ümber alates

indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse

vähem tasutud osas ühekordne väljamakse.

-

Indekseeritud

kalendripäevatasust

(bruto)

arvestatakse kutsehaigusest tingitud hüvitise baasmääraks

50%,

millest

tuleb

maha

arvestada

saadud

töövõimetuspension.

-

Töövõimetuspensioni

mahaarvestamise

järel

saadav summa jagada viisil, et kostja kanda jääb sellest

21,81%.

-

XX on kohustatud OÜ-d Hanval Metall koheselt

teavitama kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse määra

vähenemisest

ja

töövõimetuspensioni

suuruse

muutumisest.

-

OÜ Hanval Metall on kohustatud igakuise hüvitise

XXle välja maksma hüvitise saamise kuu seitsme (7)

esimese tööpäeva jooksul.

3.4. Välja mõista OÜ-lt Hanval Metall XX kasuks otsene

varaline kahju 58 (viiskümmend kaheksa) eurot 46

(nelikümmend kuus) senti ning alusetu rikastumise teel

saadud 191 (ükssada üheksakümmend üks) eurot 73

(seitsekümmend kolm) senti.

3.5. Välja mõista OÜ-lt Hanval Metall XX kasuks

mittevaraline kahju 700 (seitsesada) eurot.

3.6. Jätta hagi käesoleva otsuse resolutsiooni p-des 3.2. ja

3.4. nimetatud summasid ületavates saamata jäänud tulu

ja otsese varalise kahju nõuetes rahuldamata.

3.6. Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. XX (hageja) esitas 30. juulil 2013 OÜ Hanval Metall (kostja) vastu hagi tervisekahjustusega tekitatud

varalise ja mittevaralise kahju ning kulutuste hüvitamiseks. Hageja 21. aprilli 2015 (IV kd, tl 158–160)

nõude täpsustuse kohaselt palub hageja:

- mõista kostjalt hageja kasuks välja seisuga 31. märts 2015 kutsehaigusega tekitatud saamata jäänud

tulu (bruto) 7252 eurot 92 senti;

- mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 1. aprillist 2015 perioodiline (igakuine) hüvitis, mille

arvestamise metoodika on järgmine:



igakuise hüvitise suuruse arvestamise aluseks seisuga 31. märts 2015 on kaotatud

kalendripäevasissetulek 38 eurot 14 senti (bruto), mida tuleb iga-aastaselt indekseerida tegevusalal

„Metalltoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed" Statistikaameti poolt avaldatava keskmise

brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga. Indekseerimine tuleb läbi viia

koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 1. augustiks.

Indekseerimisel arvestatakse ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem

tasutud osas ühekordne väljamakse;



indekseeritud kalendripäevatasust (bruto) arvestatakse hüvitise baasmääraks hagejale tuvastatud

kutsealase püsiva töövõimekaotuse protsendimäär (s.o kuni 30. novembrini 2015 50%), millest tuleb

maha arvestada saadud töövõimetuspension;



töövõimetuspensioni mahaarvestamise järel saadav summa jagada viisil, et kostja kanda jääb

sellest 43,61%;



hageja on kohustatud teavitama kostjat koheselt püsiva kutsealase töövõimekaotuse määra ja

töövõimetuspensioni suuruse muutumisest;



kostja on kohustatud igakuise hüvitise hagejale välja maksma hüvitise saamise kuu kolme

esimese tööpäeva jooksul.

- mõista kostjalt hageja kasuks välja alusetu rikastumise teel saadud 191 eurot 73 senti;

- mõista kostjalt hageja kasuks välja 17. jaanuari 2014 seisuga tekkinud otsene varaline kahju 170 eurot

94 senti;

- mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaraline kahju kohtu poolt kindlaksmääratud ulatuses;

- jätta hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda.

Hageja nõude kohaselt oli hageja ning kostja vahel töösuhe 6. augustist 2001 kuni 14. märtsini 2011

(I kd, tl 27–28). Hagejal diagnoositi 12. novembril 2010 kutsehaigus (I kd, tl 29) ülekoormushaigus,

karpaalkanali sündroom kätel, rotaatormanseti kahjustused mõlemas õlas ning käteliigeste valu ja

artrootilised muutused. Kutsehaiguse diagnoosimise teatise p-de 4 ja 6 kohaselt on tervisekahjustuse

põhjuseks sundasendis töötamine ning käte ja õlgade korduvad liigutused. Sotsiaalkindlustusameti

20. detsembri 2010 otsusega nr 693072 tuvastati hagejal 40%-line püsiv kutsealase töövõime kaotus.

Kostja lõpetas hagejaga töölepingu tervislikel põhjustel, kostjal ei olnud hagejale võimalik pakkuda

kergemat tööd (I kd, tl 40). Hageja pöördus 18. märtsil 2010 Eesti Töötukassa poole, et otsida

terviseseisundile sobivat töökohta (I kd, tl 41).

Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjon (AEK) tuvastas, et hageja püsiv kutsealane

töövõimekaotus on 50% (I kd, tl 42–44). Vastavalt komisjoni otsusele on püsiva töövõimekaotuse

põhjuseks kutsehaigusena ülekoormushaigus: ülajäsemete liigeste artroos liigeste valudega, mõlema

õlavarre pöörajalihaste kõõluskätise sündroom ja mõlemapoolne karpaaltunneli sündroom, põhjustades

ülajäsemete funktsiooni keskmise raskusega häire. Kaasnevalt esinevad üldhaigestumisena lülisamba

degeneratiivsed muutused keskmise raskusega funktsioonihäirega, millest tingitud töövõime kaotus on

50%. Hagejal on keskmise raskusega depressioon, alajäsemete liigeste artroos, kuiv sündroom,

hüpertooniatõbi, glaukoom, algav vanaduskae, mõlemapoolne neurosensoorne ja konduktiivne

kuulmisnõrkus, tugevad pearinglushood tasakaaluhäiretega, peavaluhood, korduvate operatsioonide

järgsed liited kõhukoopas ning allergiline nohu, mis püsivat töövõimetust rohkem ei suurenda.

Sotsiaalkindlustusamet on tunnistanud enda vastutust hagejale kahju tekitamises ja tasub vastavalt

likvideeritud ettevõtetes töötatud aja eest 56,39% kahjuhüvitisest (I kd, tl 55–59). Kostja osavastutuse

määr on 43,61%.

Tööinspektsiooni 12. novembri 2010 kutsehaiguse uurimiskokkuvõttega (I kd, tl 48–53) tuvastati

mitmeid kostjapoolseid tööohutusnormide rikkumisi. Vastavalt arstliku ekspertiisikomisjoni otsusele on

hageja kutsehaiguse tõttu ajavahemikul 19. november 2010 kuni 11. november 2012 kaotanud 40% oma

püsivast kutsealasest töövõimest ja alates 12. novembrist 2012 50% oma püsivast kutsealasest

töövõimest (I kd, tl 43–44). Kogu püsiv töövõimekaotus on 70%, millest omakorda on põhjustanud

vähemalt 43,61% ulatuses kostja (s.o kostja juures töötamise ajale vastav tööstaaž).

Kostja on jätnud täitmata kohustuse, mille kohaselt pidi ta korraldama töötervishoiuteenust ja kandma

sellega seotud kulutused (töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 62). Sellega on kostja

soodustanud hagejale kutsehaiguse teket, põhjustades viivituse ravi alustamisel, olles põhjuslikus seoses

tekkinud kahjuga. Töötervishoiuarst pidas vajalikuks kutsehaiguse diagnostika läbiviimist, mille

maksumus oli 191 eurot 73 senti (II kd, tl 23).

Hageja palub mõista kostjalt õiglases ulatuses välja mittevaralise kahju, mis on tekkinud

tervisekahjustuse tekitamise tagajärjel saadud füüsilise valu ning hageja elukvaliteedi languse tõttu.

Hageja on viibinud korduvalt uuringutel ja haiglaravil (II kd, tl 28–33). Lisaks tekitavad

tervisekahjustused hagejale igapäevaselt füüsilist ja hingelist valu. Pärast hagejal püsiva

töövõimekaotuse tuvastamist on psühhiaater väljastanud hagejale ravimi (II kd, tl 33a–35). Kostja

tingimused mõjutasid negatiivselt hageja psüühilist tervist, osad töötajad viibisid joobes seisundis tööl,

karjudes, sõimates ning hageja suunal halvustavaid märkusi tehes. Kostja lubas oma töötajal hagejat

vaimselt terroriseerida. Hageja on korduvalt kostja poole pöördunud, kuid kostja on lubanud sellisel

käitumisel jätkuda (II kd, tl 36). Hageja oli sunnitud jagama täiskasvanud mehega riideruumi, pika

perioodi jooksul puudus töötajatele mõeldud tualetil uks ja hagejat diskrimineeriti võrreldes teiste

töötajatega. Kostja tööandjana vastutab oma töötajate käitumise eest (VÕS § 1054 lg 1) ja seega hagejale

põhjustatud mittevaralise kahju eest.

Hagejal on kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotusele vastav saamata jäänud tulu 31. märtsi

2015 seisuga 24 116 eurot 98 senti, millest tuleb lahutada töövõimetuspension (I kd, tl 54), mida on

hagejale makstud 31. märtsi 2015 seisuga 7485 eurot 65 senti. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb

töövõimetuspension lahutada saamata jäänud tulu hüvitisest, mis läheb erinevate tööandjate vahel

jagamisele. Töövõimetuspensioni mahaarvamise järel tuleb kahju põhjustanud isikutel hüvitada hagejale

16 631 eurot 33 senti (24 269,88 – 7485,65), millest kostja osavastutuse proportsioonile (43,61%) vastab

7252 eurot 92 senti. Alates 1. aprillist 2015 tuleb perioodilise hüvitise väljamõistmisel võtta aluseks

kalendripäevatasu 38 eurot 14 senti. Kostja väide, et hageja on raske hooletusega ise tekitanud endale

kahju, on alusetu.

Seoses kutsehaigusega on hageja sunnitud tervisekahjustuse ravimiseks manustama retseptiravimeid ja

käima taastusravis (I kd, tl 29, 60, 32–39, 42–44), millega kaasneb transpordikulu. Hagejal on tekkinud

lisakulutused kokku 171 eurot 23 senti (I kd, tl 61–74). Kostjale vastav osa on 74 eurot 67 senti (171,23

* 43,61 / 100). Kostjale vastav osa kulutustest ravimitele on 170 eurot 96 senti (392,02 * 43,61 / 100).

Ebaõige on kostja väide, et kutsehaiguse diagnoosimine ei kuulu töötervishoiuteenuse hulka, mille peab

kostja TTOS § 13 lg 1 p 62 ja § 19 lg 1 järgi hagejale hüvitama.

Kostja on tekitanud hagejale kahju, kui rikkus oma seadusjärgset kohustust, mille kohaselt pidi hagejale

viima läbi nõuetekohaseid tervisekaitsealaseid juhendamisi. Samuti ei ole kostja tutvustanud hagejale

seaduses sätestatud korras töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ega tööajakorraldust. Kostja ise tegi

hageja abikaasale CCle ettepaneku hageja töölevõtmiseks. Töölepingu sõlmimisel 19. septembril 2001

ei kuulunud lepingu juurde ametijuhend. Hagejale on teadmata, kuidas esitatud ametijuhendile (II kd, tl

170) on saadud hageja allkiri. Hageja ei ole saanud nõuetekohast väljaõpet ega juhendamist kemikaalide

negatiivse toime kohta tervisele ning seetõttu ei saanud võtta kasutusele vajalikke meetmeid

terviseriskide vähendamiseks. TTOS § 13 lg-st 1 ja sotsiaalministri 27. veebruari 2001 nõuetest

tulenevalt oleks tööandja pidanud töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava,

milles nähakse ette ennetusabinõud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks. Esimesed kostja

riskianalüüsid pärinevad aastast 2008. Hageja asus kostja juurde tööle 2001.

Hageja töökeskkond oli pidevalt täitunud metallilõike emulsiooni Shell Dromus BX gaasidega (II kd,

tl 45–47) ning metallitolmuga. Kostjal puudus nõuetekohane ventilatsioon. Temperatuur langes

külmemate ilmadega siseruumides alla 14 kraadi. Töökeskkonna ohutegurite mõõtmised pärinevad

aprillist 2013. Hageja ei tööta kostja juures alates märtsist 2011. Tihti oli tuuletõmbus, kostja ei

rakendanud meetmeid müra negatiivse mõju vähendamiseks. Hagejal puudus võimalus end sooja veega

pesta, mis soodustas hageja vastuvõtlikkust füsioloogilistele terviseriskidele (TTOS § 9 lg 1).

Paljasõnaline on kostja väide, et hageja toodetud detailide hulgas oli vaid 30% neid, mis vajasid

puhastamist. Tegelikkuses oli seesuguste detailide hulk oluliselt suurem. Kostja ei võimaldanud hagejale

seadusega ettenähtud isikukaitsevahendeid (TTOS § 3 lg 5) ja randmekaitset, mida hageja vajas

töötervishoiuarsti hinnangul. Kostja on ise leidnud, et raskuste teisaldamisel on vaja kasutada selja

tugivööd (II kd, tl 136), kuid ei väljastanud seda hagejale. Hagejale sai sobivast suurusest kaks numbrit

suuremad töökindad (II kd, tl 48–49). Kostja ei täitnud TTOS § 9 lg-t 31, § 121 lg-t 1 ja TTOS § 121 lg 2

p-i 5, kuna hageja tööpäevad olid kostja juurde tööle asumise esimestel aastatel tihtipeale pikemad kui

8 tundi. Vastavalt töö- ja puhkeajaseaduse (TPS) § 9 lg-le 2 ei tohtinud kostja rakendada hagejat

ületunnitööle üle nelja tunni päevas. Koos ületunnitööga ei võinud tööaeg nädalas ületada keskmiselt 48

tundi neljakuulise arvestusperioodi jooksul (TPS § 9 lg 1). Hageja pidi kostja kasuks tegema neljakuulise

arvestusperioodi jooksul nädalas üldjuhul keskmiselt rohkem kui 48 tundi tööd. Kostja ületunnitöö

arvestust pidanud ei ole.

Hagejal tuli teisaldada igapäevaselt vahelduvalt teiste töödega ligi 30 kg kaaluvaid metall-latte (II kd,

tl 50). Kostja kraana tihti ei töötanud. Alles 2008. aastal koostatud juhendmaterjalidele tuginedes tuli

telfrit või kraanat kasutada üksnes 30 kg ja enam kaaluvate esemete teisaldamiseks (II kd, tl 153). Seega

kostja poolt väidetavalt antud juhiste järgi ei tulnud hagejal isegi ka 3 meetriste toormelattide (29 kg)

teisaldamisel kraanat kasutada.

Kostja oli kohustatud teostama esimese tervisekontrolli alates hageja tööle asumisest ühe kuu jooksul.

Kostja rikkus seda kohustust ja teostas esimese kontrolli alles 2. märtsil 2004. Tervisekontrollis märgiti,

et kostja peab hageja tervisekontrolli suunama hiljemalt märtsis 2006. Teine tervisekontroll toimus alles

8. novembril 2007 ning selle järgi tuli hageja järgmisel korral saata kontrolli novembris 2009. Kostja

seda kohustust ei täitnud ja saatis hageja tervisekontrolli alles 1. novembril 2010.

Kostja on õigusvastase teo pannud toime vähemalt hooletusest. Alternatiivselt palub hageja VÕS § 1044

lg 3 alusel kohtult hageja nõude rahuldada lepingulise vastutuse sätete alusel, kus süü pole kostja

vastutusele võtmise eelduseks. Töölepinguga oli kostja võtnud endale kohustuse tagada hagejale

seadusega kooskõlas ohutud töötingimused. Lepingu (kohustuse) rikkumisena on käsitatav eelpool

märgitud kostja õigusvastane tegevus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Töötamine kostja juures ei ole

põhjustanud hagejal kutsehaiguse tekkimist. Kostja ei saa vastutada hageja ja teiste töötajate

omavaheliste probleemide eest. Seesugune vastutus ei tulene ka hageja poolt viidatud VÕS § 1054

lg-st 1. Hageja isiklikud suhted teiste kostja töötajatega ei seondu mingil viisil kostja majandus- ja

kutsetegevusega.

Ebaõiged on hageja väited kostja poolt nõuetekohaste tervisekaitsealaste juhendamiste läbiviimata

jätmise kohta ning riskianalüüsi ja sisekontrolli teostamise kohustuse rikkumise kohta. Tööandja juures

on läbi viidud ulatuslik töökeskkonna sisekontroll ja riskianalüüs (II kd, tl 127–136). Hageja

töötervishoiu alane juhendamine ja väljaõpe on läbi viidud ning nõuetekohaselt registreeritud. Hageja

kinnitas tööohutusalase juhendamise kaardis nr 16, et teda on juhendatud (II kd, tl 119). Kostja on

kehtestanud mitmeid muid enda äriühingus tööohutuse- ja töövahendi ohutu kasutamise juhendeid, mida

on hagejale ka tutvustatud (II kd, tl 120). Hagejale on tutvustatud töösiseeeskirju, millest tuleneb ka

vajalik töökorralduslik informatsioon, ja ta on andnud selle kohta allkirja (III kd, tl 26–38).

Kostja võttis hageja tööle viimase abikaasa ning kostja juures treialina töötanud CC palvel, kes viis läbi

hagejale vajaliku väljaõppe ja juhendamise, mh õpetas käsitsema tööpinke, töövahendeid,

töökaitsevahendeid, õpetas töövõtteid jne. CC ülesandeks oli uute töötajate juhendamine ning välja

õpetamine. Hagejal puudub treiali haridus ning ta ei töötanud kostja juures treialina, vaid tegi treipingi

operaatori tööd. Hageja ei töötanud reaalselt kuvariga. Hageja töö osaks ei olnud ka treipinkide

programmeerimine, mis hõlmaks pikemaajalist tööd treipingil oleva ekraaniga. Hagejal ei ole

kutsehaigusena diagnoositud nägemisprobleeme.

Hageja on allkirjastanud töölepingu ja töötaja ametijuhendi (II kd, tl 168–170), mille p-s 3.6 on töötaja

kinnitanud, et ta on omandanud vajalikud oskused vastavalt standardile DK 0106-21. Hageja esitas

avalduse töö saamiseks 6. augustil 2001 (II kd, tl 173), millele järgnes esialgne väljaõpe ja juhendamine

ning alles seejärel võeti hageja 19. septembril 2001 tööle. Hageja töös võis ette tulla vahetusi, mille

jooksul pidi hageja tegema ca 1500 ühesugust liigutust detailide puhastamisel, kuid mitte igapäevaselt.

Aastate jooksul oli hageja poolt toodetud detailide hulgas vaid 30% neid, mis vajasid puhastamist. Töö

tempo sai hageja ise vabalt valida. Kuigi töölepingu kohaselt töötas hageja täistööajaga, töötas ta

tegelikkuses suuresti osalise tööajaga, keskmiselt 50% – 75% tööajast (II kd, tl 178–184). Kostja poolt

esitatud analüüsist (III kd, tl 39–143) nähtub, et hageja ei saanud teha ületunnitööd.

Hageja kutsehaigust ei ole põhjustanud raskuste teisaldamine. Enamiku toormelattide kaal jääb alla

25 kg. Töötajal oli võimalik valida raskema 3 m pikkuse toormelati ning lühema ja kergema 1,2 m

pikkuse toormelati vahel. Raskuste teisaldamiseks on kostjal olnud kasutamiseks kraana (II kd, tl 134, p

1.1) ja abikaasa CC abi. Hageja pidi olema teadlik ergonoomilistest töövõtetest, mis nähtusid kõikide

masinate ja töövahenditega töötamise juhenditest (II kd, tl 144jj).

Kostja juures töötamise ajal on töötaja korduvalt läbinud tervisekontrolli. Tervisekontrollid toimusid

üldjuhul kostja asukohas ning töötervishoiu arstil oli võimalik kontrolli käigus tutvuda nii töökeskkonna

kui töökorraldusega ja hinnata nende sobivust töötajatele (II kd, tl 192). Nii 2004 (II kd, tl 121) kui ka

2007 (II kd, tl 122) toimunud tervisekontrollidega on hageja tunnistatud sobivaks töötamaks treialina.

2010. aasta tervisekontroll (II kd, tl 123) on toimunud juba kutsehaiguse ekspertiisi ajal ning selles eraldi

seisukohta hageja tööle sobivuse kohta võetud ei ole. Tervisekontrollide käigus on töötervishoiu arsti

poolt 2004. a tuvastatud, et isikukaitsevahenditest kasutas hageja kaitsekindaid, kõrvatroppe,

kaitseprille, vajadusel respiraatorit. Töötervishoiu arsti otsustest on näha, et töötajat on töötervishoiu

arsti poolt juhendatud isikukaitsevahendite sihipärase kasutamise, raskuste teisaldamise abivahendite

kasutamise, sundasendi pingetest vabanemiseks vajalike harjutuste, toitumise, puhkuse vajaduse,

kehalise aktiivsuse olulisuse osas.

Tööpäeva keskmine temperatuur jaanuarikuus teostatud mõõtmise kohaselt oli CNC-treipink EAGLE

100-1 juures 20–22ºC ning CNS-treipink TAKISAWA TC-20 juures 19–22 ºC, seega puudus

temperatuurist tulenev terviserisk. Hageja töökohal puudus tuuletõmme. Tööruumis oli olemas töökorras

üldventilatsioon, kuid võis olla olukordi, kus ventilatsiooniseadmed ei suutnud tagada piisavat

õhuvahetust. Kostja on otsinud probleemile lahendust ventilatsioonisüsteemi täiustamise näol, kuid

senini ei ole leidunud süsteemi, mille puhul tarnijad oleksid andnud garantii, et ventilatsioonisüsteem

probleemi ka lahendab. Hilisemate täpsemate mõõtmistega on tehtud kindlaks, et õhu kvaliteet ettevõttes

on piirnormide piires (II kd, tl 157jj).

Treipingi TAKISAWA puhul puudus igasugune oht töötaja kõrvakuulmisele, müratase ei ületanud

norme. Treipingi EAGLE osas võis teatud tööde osas sõltuvalt tööde iseloomust müratase ületada normi,

kuid seda mitte kõigi tööde puhul. Lisaks olid töötajatele olemas kuulmekaitsmed, mida hageja ka

kasutas. Mõõtmistega on tehtud kindlaks, et ei tsehhi üldine müratase ega CNC-treipinkide müratase ei

ületa normi ega saa kujutada ohtu töötajate tervisele ega tekitada kuulmisprobleeme, mida hagejal ei ole

ka kutsehaigusena diagnoositud.

Hageja tasakaaluhäired on tekkinud hagejal maovähenduslõikuse tulemusena (II kd, tl 32), maoga

probleemid on tekkinud maolõikuse tagajärjel (II kd, tl 32). Hageja perearsti epikriisis ambulatoorse

haigusjuhu nr 20100317-79252 kohta (IV kd, tl 32) on reumatoloog sedastanud, et liigesvaevuste

põhjuseks on keha staatika häire kaalulanguse järel. Hageja perearsti poolt esitatud dokumentidest

(IV kd, tl 6) nähtub, et hagejale on reumatoloog soovitanud pöörduda kutsehaigusarsti juurde juba

5. veebruaril 2007 tegemaks kindlaks, kas osa hageja kaebustest võiks olla seotud tema tööga.

Terviseandmetest ei nähtu, et hageja oleks seda soovitust järginud.

Hageja töö laad ei nõudnud duššide kasutamist. Kõigile töötajatele olid tagatud töökindad, mida igaüks

sai kapist võtta. Sooja ja külma veega valamud olid olemas ning töötajatel oli neile ka ligipääs (II kd,

tl 189–190). Kemikaalidega kokkupuude ei ole põhjustanud hagejale kutsehaigust.

Hageja varaline kahju ei ole tõendatud ning kahjunõue on ebamõistlikult suur. Hageja on tööaruannetes

näidanud suuremana hageja poolt tehtud tükitöö hulka ning vähendanud tema abikaasa poolt tehtud

tükitöö hulka. Peale hageja töölt lahkumist märtsis 2011 tõusis CC kuupalk ligi 10 000 EEK võrra. Seega

on hageja palka kunstlikult CC arvelt suurendatud. Hagejale võimaliku hüvitise määramisel ei saa

lähtuda hageja poolt esitatud kalendripäeva keskmise tulu arvestusest. Kostja juures töötav treipingi

operaator teenib tänasel päeval keskmiselt 30–50% vähem, kui eestöötaja. Seega ei saa hageja kui

operaatori ning CC palgad olla võrdsed. Kahju hüvitamisel tuleb lähtuda hageja reaalsest kahjust, mis

on arvestatud reaalsete sissetulekute pinnalt mitte aga abstraktsest arvestuslikust kahjust. Kostja juures

töötatud aja osakaal hageja kutsehaiguse väljakujunemise aja üldstaažist ja kostja vastutuse määr on

leitud valesti.

Hageja kutsehaigusega seonduv mittevaraline kahju ei ole tõendatud ning hageja mittevaraline kahju,

mis ei seondu kutsehaigusega, ei ole tõendatud ning on alusetu. Hageja lisakulutuste hüvitamise

kahjunõue on liiga abstraktne ja üldsõnaline. Perearsti poolt esitatud ravimite nimekiri (I kd, tl 75) ei

tõenda, et kõigil neil ravimitel on seos kutsehaigusega. Podagrat, allergiat, silmarõhu probleeme,

depressiooni, günekoloogilisi probleeme, nakkushaigusi, nahahaigusi ja infektsioone, seedeprobleeme,

kuseteede infektsioone, vererõhuhäireid, stenokardiat, mao- ja soolestiku probleeme jms eeltoodud

seisundeid ei ole hagejal diagnoositud kutsehaigusena. Kutsehaigusega seonduvaks lisakulutuseks ei saa

olla mistahes arstivisiitide ning haigla voodipäevade kulud.

Hageja tervisekontrolli kulu kandmise nõue on alusetu. TTOS § 19 lg 1 sätestab, et töötervishoiuteenus

on töötervishoiuarsti, töötervishoiuõe, tööhügieeniku, tööpsühholoogi või ergonoomi (edaspidi

töötervishoiuspetsialist) tööülesande täitmine eesmärgiga aidata kaasa töötaja tervisele ohutu

töökeskkonna loomisele, ennetada tööga seotud haigestumisi ning säilitada ja edendada töötaja tervist ja

töövõimet. Kutsehaiguse diagnoosimine seesuguste teenuste hulka ei kuulu.

Hageja kahjul puudub põhjuslik seos kostja tegevuse või tegevusetusega ning kostja ei ole hagejale kahju

tekkimises süüdi. Hagejal on kutsehaigus tekkinud kas täielikult või vähemalt osaliselt tema enda süül

või vähemasti tema enda raskest hooletusest tingituna (VÕS § 139 lg 3). Hageja ei töötaks treialina

erialase hariduse puudumise tõttu või ei töötaks üldse üldhaigestumisest tingituna ka juhul, kui tal ei ole

kutsehaigust diagnoositud. Hageja kogu töövõimekaotuse protsent on 70%, kusjuures töövõimekaotuse

protsent kutsehaigusest tingituna on 50% ning üldhaigestumisest tingituna 50% (I kd, tl 42).

Kausaalseos kostja väidetavate rikkumiste ja hageja kahju vahel puudub seetõttu, et hageja enda

käitumine oma tervise suhtes, hageja muud tervist mõjutavad faktorid (raseduste arv ja ajad,

ülekaalulisus jne) ning üldhaigestumine on olnud seesugused, et hageja poolt temale väidetav kahju

oleks tekkinud ka juhul, kui hageja poolt väidetavaid rikkumisi ei oleks toimunud.

Varasemalt

perioodil

1976–2000

töötas

hageja

vastavalt

tööinspektsiooni

kutsehaiguste

uurimistoimikule (I kd, tl 48jj) erinevatel töökohtadel. Hageja on varjanud tööandja eest oma

terviseprobleeme. Hageja tuli kostja juurde tööle olukorras, kus tal juba eksisteerisid terviseseisundid,

mis on hiljem diagnoositud kutsehaigusena.

Kutsehaiguse kujunemise periood on määratud valesti. Kostja väidetava osavastutuse määr on tuletatud

Sotsiaalkindlustusameti otsusest, millega viimane on tunnustanud enda vastutust tänaseks likvideeritud

ettevõtetes töötamisega seonduvalt 56,39% ulatuses (I kd, tl 55jj). Arvestatud ei ole hageja tööga

EPT Pärnu rajoonikoondises ajavahemikus 1978–1983. 19. septembrist 1983 kuni 17. augustistini 1984

töötas hageja XXX kolhoosis lüpsjana, õppides samal ajal veterinaarvelskriks.

Hageja perioodil 10. juuli 1998 – 28. juuni 2000 FIE-na tegutsemise ajal oli tegemist rasket füüsilist

tööd nõudvate tegevustega, mis koormavad liigeseid ning selga ja eeldavad väga suurel määral

sundasendites töötamist. Arvestatud ei ole hageja töötamisega 1976–1977 Pärnu Rajooni TSNTK

Haridusosakonnas

ning

1977–1978 ENSV Ehitusministeeriumi Tallinna Elamuehituskombinaadis. Ainuüksi arvestamata jäänud

perioode juurde arvestades langeks kostja juures tehtud töö osakaal hageja kutsehaiguse kujunemises

29,68%-ni.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 16. septembri 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kutsehaigusega tekitatud saamata jäänud tulu (bruto) seisuga 16. september 2015 summas 3215

eurot 54 senti ning alates 17. septembrist 2015 perioodilise igakuise hüvitise, mille suuruse arvestamise

aluseks on seisuga 16. september 2015 kaotatud kalendripäevasissetulek 39 eurot 59 senti (bruto), mida

tuleb iga-aastaselt indekseerida Eesti Vabariigi kõigi tegevusalade keskmise brutokuupalga

juurdekasvutempoga, võrreldes eelmise perioodiga. Indekseerimine tuleb viia läbi koheselt

Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 1. augustiks. Indekseerimisel

arvestatakse ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas

ühekordne väljamakse. Indekseeritud kalendripäevatasust (bruto) arvestatakse kutsehaigusest tingitud

hüvitise

baasmääraks

40%,

millest

tuleb

maha

arvestada

saadud

töövõimetuspension.

Töövõimetuspensioni mahaarvestamise järel saadav summa jagada viisil, et kostja kanda jääb sellest

21,81%. Hageja on kohustatud kostjat koheselt teavitama kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse

määra vähenemisest ja töövõimetuspensioni suuruse muutumisest. Kostja on kohustatud igakuise

hüvitise hagejale välja maksma hüvitise saamise kuu seitsme (7) esimese tööpäeva jooksul.

Maakohus mõistis kostjalt välja otsese varalise kahju 58 eurot 46 senti ning alusetu rikastumise teel

saadud 191 eurot 73 senti. Maakohus jättis hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ning resolutsiooni

p-des 2 ja 4 nimetatud summasid ületavates saamata jäänud tulu ja otsese varalise kahju nõuetes

rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et kostja õigusvastane tegevusetus süvendas perioodil 2001–2010 hagejal kutsehaiguse

väljakujunemist, ning kostja on tegevusetuses süüdi, kuid hageja on oma varasemaid terviseprobleeme

kostja eest varjates kutsehaiguse süvenemises osaliselt süüdi ning seetõttu vähendas maakohus

väljamõistetavat kahjuhüvitist 50% ulatuses.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamise

seaduse (VÕSRS) § 2 kohaselt tuleb perioodil hageja tööle asumisest 6. augustil 2001 kuni 30. juunini

2002 kohaldada sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksit (TsK). VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama

üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud

kahju on selle asjaolu tagajärg. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige

siis, kui see tekitati kannatanule tervisekahjustuse tekitamisega. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja

kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega

tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid

täitnud. Kui tööandja ei järginud tööohutuse nõudeid, saab ta ka TsK § 448 lg 2 järgi kahju hüvitamise

kohustusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi.

Maakohus luges tõendatuks, et hagejal tuli käte abil igapäevaselt asetada erimõõtmelisi toorikuid

tööpinki ja neid korduvalt ühest kohast teise teisaldada, töötada ühetaolisi liigutusi tehes viiliga,

puurmasinaga ja käiaga. Hagejal on seisuga 15. november 2010 tuvastatud Sotsiaalkindlustusameti

otsusega püsiva töövõime kaotus 40% põhjusega kutsehaigus (I kd, tl 32–33). Hagejal on 9. aprillil 2013

Sotsiaalkindlustusameti poolt tuvastatud püsiv töövõimetus ulatusega 70%, põhjusega kutsehaigus 50%

(ja üldhaigestumine 50%) tekkimise ajaga alates 15. augustist 2012, seega üle aasta pärast hageja

lahkumist kostja juurest (I kd, tl 42). Maakohtu hinnangul puudub põhjuslik seos, miks peaks kostja

olema vastutav kutsehaigusest tingitud tervisekahju suurenemise eest, mis on tuvastatud töölt lahkumise

järgse perioodi kohta. Lisaks tugineb hilisem püsiva töövõimetuse määramine suurel määral ka hageja

üldhaigestumisele (I kd, tl 46). Maakohus nõustus töötervishoiuarsti poolt 15. novembril 2010

sedastatuga (I kd, tl 29), et eelmised tööandjad, kelle juures töötamine mõjutas kutsehaiguse kujunemist,

olid XXX kolhoos (1983–1984, 1984–1986), töö lüpsjana ja veterinaarvelskrina, XXX kolhoos (1986–

1996), töö seemendustehnikuna, AS XXX (1997), töö veterinaarina.

Maakohus on tuvastanud, et hagejale on kutsehaigusega tekitatud tervisekahju – ülekoormushaigus.

Hageja tervisliku seisundi töövõimet mittepuudutavate lisapuudustena on märgitud (I kd, tl 43) keskmise

raskusega depressioon, alajäsemete liigeste artroos, kuiv sündroom, hüpertooniatõbi, glaukoom, algav

vanaduskae, mõlemapoolne neurosensoorne ja konduktiivne kuulmisnõrkus, tugevad pearinglushood

tasakaaluhäiretega, peavaluhood, korduvate operatsioonide järgsed liited kõhukoopas, allergiline nohu.

Üldhaigestumisena on välja toodud lülisamba degeneratiivsed muudatused, seljakangus ning jalgadesse

kiirguv seljavalu. Hageja kutsehaigus seondub eelkõige ülajäsemete kahjustustega. Töötervishoiuarsti

teatise (I kd, tl 29) kohaselt põhjustasid kutsehaiguse sundasendid, korduvad liigutused kätele ja

õlavöötmele. Kohtu määratud ekspertiis (IV kd, tl 151) kinnitab, et hagejale kutsehaiguse kujunemise

määravateks riskiteguriteks on veel raske füüsiline töö ja ebasoodne mikrokliima. Põhjuslik seos

kemikaalide kasutamise ning hageja kutsehaiguse iseloomu vahel puudub. Hageja silmanägemisega

seotud probleeme pole tuvastatud kutsehaigusena. Kuigi varasema tervisekontrolli otsusega (II kd,

tl 121) on viidatud ka teistele võimalikele ohuteguritele (müra, kemikaalid, tolm, emulsiooniaurud) tuleb

lähtuda töötervishoiuarsti teatisel (I kd, tl 29) tuvastatud konkreetse kutsehaiguse põhjustanud

ohuteguritest.

Kostja on kestvalt 7 aasta vältel rikkunud hageja suhtes töötervishoiualaseid kohustusi, mis seonduvad

mh riskianalüüsi läbiviimise kohustusega. TTOS § 13 lg 1 p 4 kohaselt on tööandja kohustatud viima

läbi töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus ta selgitab välja töökeskkonna ohutegurid. Hageja võeti

kostja juurde tööle 19. septembril 2001, kuid esmased allkirjad erinevate ohutusjuhenditega tutvumise

kohta ning tööandja poolne ohutusjuhendite tutvustamine on toimunud alles 4. detsembril 2007 (II kd,

tl 119–120). Hageja abikaasa ei olnud tööohutusspetsialist, kelle juhendamine tööle asumisel asendanuks

spetsialisti poolt koostatud tööohutusjuhendite ja sisekorraeeskirjade tutvustamist.

Tööinspektori 3. jaanuari 2011 uurimiskokkuvõttest nähtub, et töötervishoiualane juhendamine on

töötajale läbi viidud ning nõuetekohaselt registreeritud ja töötaja poolt allkirjastatud (I kd, tl 53). Hageja

on andnud allkirja ka ohutusjuhendiga nr OJ 01-04, s.o ülekoormustraumade vältimine, (II kd,

tl 137–143) tutvumise kohta, millisel on otsene seos hagejal diagnoositud kutsehaigusega. Enamik

nimetatud tõendis antud soovitustest on juhised tööandjale töötaja töökoha ergonoomiliseks

kujundamiseks ning õigete tööasendite õpetamiseks, kuid on antud soovitusi ka töötajale – mh

kehaasendi ja liigutuste vaheldamine, puhkepauside pidamine.

Maakohtu hinnangul on kostja rikkunud kutsehaigustega seonduvate ohuteguritega seonduvaid

tööohutusalaseid määrusi ja seadusi (otsuse p 15), sh jätnud tutvustamata hagejale tööuhutusnõudeid.

Asjaolu, et 2007. a viidi läbi korrektne juhendamine ei väära kostja varasemaid tööohutust puudutavat

lünki, mis oli vastuolus õigusaktides töötaja kaitseks sätestatud normidega.

Perioodil 2001–2007 oli kostja tööandjana raskelt hooletu, jättes mh läbi viimata nõuetekohased

juhendamised ja teostamata nõuetekohased riskianalüüsid. Raskuste teisaldamine kui ohutegur on välja

toodud kostjale edastatud 2007. a tervisekontrolli otsuses (II kd, tl 122), milles on kostjale tehtud

ettepanek, et raskuste teisaldamisel tuleb kasutada käsitsitöid kergendavaid abivahendeid. Maakohtu

hinnangul pidanuks kostja lisaks telfri ja sildkraanaga töötamise ohutusjuhendi (II kd, tl 155–157)

kehtestamisele ning selle läbi lugeda ja allkirjastada laskmisele tagama hagejale ohutusjuhendis

nimetatud vastava ettevalmistuse ning veenduma, et hageja tunneb seda seadet ja ohutuid töövõtteid.

Seega on kostja kohtu hinnangul jätnud käibes vajaliku hoole järgimata ka pärast ohutusjuhendite

kehtestamist perioodil 2008–2010 ning hagejale kutsehaigusliku tervisekahju tekitamine kostja

õigusvastase tegevusetuse tõttu on olnud ka nimetatud perioodil süüline.

Maakohtu hinnangul olnuks mõistlik ja ka töösuhetes valitseva hea usu põhimõttega kooskõlas, kui

hageja oleks informeerinud kostjat tema kätel esinenud/esinevatest probleemidest. Hageja väited, et ta

on alati töötervishoiuarstile avaldanud kõik soovitud andmed ega pole neid kellegi, sh arstide, eest

varjanud, on tõendamata. Hageja on ise osaliselt süüdi temal kostja juures progresseerunud

kutsehaiguses, eelkõige põhjusel, et tema poolt varjatud kätega seotud terviseprobleemi puhul on

tegemist otseselt süvenenud kutsehaiguse iseloomu puudutava asjaoluga, mistõttu pidas maakohus

põhjendatuks kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada poole (50%) võrra.

Maakohus nõustus hageja Sotsiaalkindlustusameti 30. mai 2011 otsusel nr 151/1 (I kd, tl 55–59)

põhineva seisukohaga, et kostjapoolne osavastutuse määr kutsehaiguse süvenemisel võrreldes teiste

varasemalt kutsehaiguse kujunemist mõjutanud tööandjatega on 43,61%. Kuivõrd maakohus leidis, et

kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist on hageja osalise süü tõttu põhjendatud vähendada poole võrra,

väheneb selle võrra ka kostja osavastutuse määr, ulatudes ümardatult 21,81%-ni (43,61/2).

Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määruse nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele

tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise

korra kohta“ (ajutine kord) p 11 kohaselt on hageja õigesti võtnud kahju hüvitamise arvutamisel aluseks

töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise sissetuleku, millest on maha arvestanud

ajutise töövõimetuse kalendripäevade arvu, saades hageja keskmiseks tuluks enne kahju tekkimist 31

eurot 21 senti (bruto). Kostja ei ole varasemalt hagejale palka makstes nimetatud hageja ja tema abikaasa

esitatud kuuaruandeid ebausaldusväärseks pidanud ning on nende alusel hagejale palka maksnud.

Arvestades hageja kutsehaiguse süvenemist kostja juures töötamisel ning asjaolu, et käeprobleemid olid

hagejale teada juba enne kostja juurde tööle asumist, on tõenäoline, et pärast kostja juurest töölt

lahkumist ei saanud hageja nii kutsehaigust kui töövõimetust samuti põhjustavat üldhaigestumist

arvestades töötada rasket füüsilist koormust nõudvatel töökohtadel, sh treialina. Samas on hagejal

töövõime ka osaliselt säilinud ning maakohtu hinnangul võinuks hageja kui kogenud töötaja teenida ka

ülekoormushaigusega mittefüüsilist tööd tehes üldist Eesti Vabariigi keskmist brutopalka. Seega tuleb

hüvitise indekseerimisel lähtuda hageja viimati saadud keskmisest palgast, mida indekseeritakse

keskmise brutopalga aastase juurdekasvutempo protsendiga.

Kuna põhjendatud on hageja kutsehaigusest tingitud tervisekahju läbivalt 40% ulatuses, on hagejal

kutsehaigusest tingitud saamata jäänud tulu 16. septembri 2015 seisuga 23 113 eurot 58 senti. Nimetatud

summast tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel lahutada hagejale makstud töövõimetuspension 8370 eurot 15

senti. Töövõimetuspensioni mahaarvamise järel tuleb kostjal hüvitada hagejale kahju perioodi eest

15. märts 2011–16. september 2015 summas 3215 eurot 54 senti [(23 113,58 – 8370,15) * 0,2181].

Alates 17. septembrist 2015 tuleb perioodilise hüvitise väljamõistmisel võtta aluseks kalendripäevatasu

39 eurot 59 senti (bruto), mida indekseerida iga-aastaselt Statistikaameti poolt avaldatava Eesti Vabariigi

kõigi tegevusalade keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, võrreldes eelmise perioodiga.

Indekseeritud kalendripäevatasust (bruto) arvestatakse kutsehaigusest tingitud hüvitise baasmääraks

40%, millest tuleb maha arvestada saadud töövõimetuspension. Töövõimetuspensioni mahaarvestamise

järel saadav summa jagada viisil, et kostja kanda jääb sellest 21,81%. Hageja on kohustatud kostjat

koheselt

teavitama

kutsehaigusest

tingitud

töövõimekaotuse

määra

vähenemisest

ja

töövõimetuspensioni suuruse muutumisest.

TTOS § 13 lg 1 p 62 järgi on tööandja kohustatud korraldama töötervishoiuteenuste osutamist ja kandma

sellega seotud kulud. TTOS § 19 lg 2 p 2 ja TTOS § 23 lg 5 järgi kuulub kutsehaiguse diagnoosimine

töötervishoiuarsti tööülesannete täitmise ja töötervishoiuteenuste hulka, mistõttu tuleb sellega

seonduvad kulud kanda tööandjal. Maakohus rahuldas VÕS §-le 1041 tuginedes hageja nõude

kutsehaiguse diagnostika eest 191 euro 73 sendi tasumiseks.

Hageja tekkinud kulutused on valdavalt ravimid, abivahendid, haigla voodipäevatasu, transpordikulud

ning taastusravi (I kd, tl 61–74, 76–200, II kd, tl 1–22). Maakohus leidis tuginedes kohtu määratud

ekspertiisi vastustele (IV kd, tl 153), et kostja on kohustatud VÕS § 130 lg 1 alusel hüvitama hagejale

vastavalt oma vastutusmäärale (21,81%) eelkõige kutsehaigusega seondunud kulutused, s.o ortoosid

(abivahendid), taastusravi ning spetsiifilist kutsehaigust leevendavad mittesteroidsed põletikuvastased

preparaadid, hoolimata, kas tegemist on retseptiravimitega või mitte. Maakohus jättis lisakulutuste

tõenditena välja dokumendid, millest pole võimalik välja lugeda selget seost kutsehaigusega, nt

kutsehaigusega mitteseotud ravimid ja voodipäevatasud, „tasulised teenused“, eriarstivisiidid.

Maakohus pidas põhjendatuks lisakulutusi summas 268 eurot 2 senti, kostjal tuleb lähtuvalt osavastutuse

määrast hagejale hüvitada lisakulutused summas 58 eurot 46 senti (268,02 * 21,81 / 100).

Kuna tsiviilkoodeks tervisekahju tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitamise võimalust ette ei

näinud, saab hageja nõuda mittevaralist kahju alates 1. juulist 2002 kuni kahju tekkinud õigusvastase teo

toimumise lõppemiseni. Maakohus leidis, et kostja ei saa vastutada hageja ja teiste töötajate

omavaheliste probleemide eest. Seesugune vastutus ei tulene ka hageja poolt viidatud VÕS § 1054 lg-st

1, mis näeb ette vastutuse majandus- ja kutsetegevuses kasutatava muu isiku poolt tekitatud kahju eest

vaid juhul, kui see kahju on seotud selle kutse- ja majandustegevusega.

Maakohus leidis, et hageja mittevaralise kahju nõue ei ole õiglane ega põhjendatud. Oluline on ka hageja

enda osaline süü kutsehaiguse süvenemisel. Samuti esineb hagejal töövõimetus mitte üksnes

kutsehaigusest tingituna, vaid hagejat häirivad seisundid võivad olla põhjustatud ka hageja üldhaigusest,

mistõttu puudub hageja väidetud mittevaralise kahju ning kostja tegevusetuse vahel piisav põhjuslik

seos.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub osaliselt tühistada maakohtu

otsuse ning teha asjas uus otsus, millega:

 mõista kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusega tekitatud saamata jäänud tulu hüvitis seisuga

16. september 2015 summas 8455 eurot 49 senti;

 mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 17. septembrist 2015 perioodiline (igakuine) hüvitis, mille

arvestamise metoodika on järgmine:

- igakuise hüvitise suuruse arvestamise aluseks seisuga 16. september 2015 on kaotatud

kalendripäevasissetulek 41 eurot 54 senti (bruto), mida tuleb iga-aastaselt indekseerida tegevusalal

„Metalltoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed" Statistikaameti poolt avaldatava keskmise

brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga. Indekseerimine tuleb läbi viia

koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 1. augustiks.

Indekseerimisel arvestatakse ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem

tasutud osas ühekordne väljamakse;

- indekseeritud kalendripäevatasust (bruto) arvestatakse hüvitise baasmääraks hagejale tuvastatud

kutsealase püsiva töövõimekaotuse protsendimäär (s.o kuni 30. novembrini 2015 50%), millest

arvestatakse maha saadud töövõimetuspension;

- töövõimetuspensioni mahaarvestamise järel saadav summa jagada viisil, et kostja kanda jääb sellest

43,61%;

- hageja on kohustatud teavitama kostjat koheselt püsiva kutsealase töövõimekaotuse määra ja

töövõimetuspensioni suuruse muutumisest;

- kostja on kohustatud igakuise hüvitise hagejale välja maksma hüvitise saamise kuu kolme esimese

tööpäeva jooksul;

 mõista kostjalt hageja kasuks välja otsene varaline kahju 116 eurot 46 senti ning alusetu rikastumise

teel saadud 191 eurot 73 senti;

 mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaraline kahju kohtu poolt kindlaksmääratud suuruses;

 jätta maakohtus tekkinud menetluskuludest 99,41% kostja kanda ja 0,59% hageja kanda;

 jätta kõik apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.

Hageja ei vaidlusta kohtuotsust osas, millega maakohus hagi rahuldas ja luges osaliselt põhjendamatuks

hageja lisakulutuste hüvitamise nõude.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 139 lg-d 1 ja 3 ning seetõttu

põhjendamatult vähendanud kahjuhüvitist 50% võrra. VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 kohaldamine eeldab, et

kahjustatud isikule (hagejale) etteheidetav tegu on põhjuslikus seoses kahju tekkimisega ning lisaks peab

kahjustatud isik olema tegutsenud raskelt hooletult. Kostja on rikkunud nii esmase kui ka korduvate

tervisekontrollide läbiviimise kohustust. Tervisekontrollid, mida kostja teostas, ei olnud nõuetekohased,

kuna ei kontrollitud hageja ülajäsemete luu- ja lihaskonna piirkonda, kus hageja kutsehaigus avaldub.

Kutsehaigus on hiiliv ja pikaajaliselt väljakujunev haigus ja kuna hagejale ei olnud selgitatud tema tööga

seonduvaid terviseriske, siis tervishoiuvaldkonnas eriteadmisi omamata ei saanud ta aru ega pidanudki

aru saama oma tervisehädade seosest kostja juures olevate töötingimustega. Seega ei ole hagejale

etteheidetavad teod põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga.

Maakohus ei ole põhjendanud ega viidanud, milliste tõenditega on leidnud kinnitust, et hageja on

käitunud raskelt hooletult. Maakohus on jaganud ebaõigesti tõendamiskoormised. Kuna kostja ei ole

tõendanud, et hageja on varjanud enda kutsehaigust ja väidetav varjamine on põhjustanud kutsehaiguse,

siis oli põhjendamatu määrata hageja tõendamiskoormise hulka see, et ta ei ole enda terviseseisundit

arstide eest varjanud. Hagejal puudus võimalus tõendada negatiivset asjaolu. Maakohus on leidnud

ebaõigesti, et hageja oleks pidanud kohtule esitama tervisedeklaratsiooni, mille hageja täitis

töötervishoiuarsti nõudmisel enne tervisekontrolli teostamist. VÕS § 139 kohaldamise eelduseid pidi

tõendama kostja.

Maakohtu seisukohad on vastuolulised. Otsuse p-s 19 on maakohus leidnud, et hageja on varjanud enda

terviseseisundit arstide eest. Samas on maakohus otsuse p-s 17 tuvastanud, et hageja on kurtnud arstidele

juba 2002. aastal enda käte nõrkuse ja “suremise” üle. Maakohus on viidanud hageja tervisekaardile,

millest nähtuvalt on hageja omal initsiatiivil käinud nii perearsti ja erialaarstide juures, et uurida kätega

seonduvaid terviseprobleeme. Ükski arst ei suunanud hagejat töötervishoiuarsti juurde kutsehaiguse

kahtlustega.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 127 lg-t 1 ja kasutanud saamata jäänud tulu

indekseerimiseks indeksit, mis ei ole kooskõlas kahju hüvitamise põhimõttega ning mida ei ole pooltega

eelnevalt arutatud. Maakohus on ebaõigesti arvutanud hageja saamata jäänud tuluks alates

12. novembrist 2012 40% keskmisest indekseeritud sissetulekust, kuigi arstliku ekspertiisi komisjon

tuvastas, et hagejale põhjustab kutsehaigus alates 12. novembrist 2012 püsiva töövõime kaotuse 50%

ulatuses. Maakohus on tuvastanud põhjusliku seose hagejal tekkinud kutsehaiguse ja kostja õigusvastase

käitumise vahel, kuid maakohus ei ole tuvastanud, et hageja oleks ise pärast kutsehaiguse määramist

oma käitumisega kutsehaigust süvendanud.

Maakohus on ebaõigesti ja põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja mittevaralise kahju nõude.

Mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi muud peale

selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. Asjakohatu on maakohtu seisukoht, et hageja

on otsustanud nõuda mittevaralist kahju mitte teistelt kutsehaiguse täiendavatelt põhjustajatelt ja nende

õigusjärglastelt, vaid üksnes kostjalt. Hageja võib valida, milliseid nõudeid ta kellegi vastu esitab.

Maakohus on jaotanud menetluskulud ebaõigesti. Maakohtus tekkinud menetluskulud tuleb jagada

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Apellatsioonimenetluses palub hageja mõista välja kostjalt

võrreldes hagiavaldusega 54 euro 8 sendi väiksema summa (170,96–116,88).

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

ringkonnakohtumenetluses hageja kanda.

Vastuse kohaselt toimusid hageja tervisekontrollid 2004, 2007 ning 2010. Ei 2004 ega 2007 toimunud

tervisekontrolli tulemusel ei tuvastatud, et hageja oleks olnud treiali tööks sobimatu. Puudub mõistlik

põhjus arvata, et 2001 oleks tervisekontrolli tulemus olnud teistsugune. Sotsiaalministri 24. aprilli 2003

määruse nr 74 „Töötajate tervisekontrolli kord“ § 5 lg-s 2 sätestatud tähtaegade ületamine ei anna alust

väita, et tervisekontrollide teostamise kohustust on rikutud. Tervisekontrolli toimumiseks määratud

tähtaja ületamine ei ole põhjuslikus seoses hagejale kutsehaiguse tekkimisega. Määruse nr 74 § 3

sätestab, et töötajate tervisekontrolli teeb töötervishoiuarst § 2 lg-s 4 nimetatud dokumentide ja töötaja

tervisedeklaratsiooni alusel. Määruse lisaks nr 3 oleva töötaja tervisekontrolli kaardil on vaja töötaja

poolt märkida muu hulgas põhiline ohutegur ja kaasnevad ohutegurid. Töötaja tervisedeklaratsioonis

tuleb märkida muu hulgas põetud või põetavad haigused ning töökeskkonna või tööülesannete täitmisega

seotud tervisehäired. Seega on töötaja kohuseks vastav info, sh võimalikest ohuteguritest,

töötervishoiuarstile avaldada. Tervisekontrolli läbiviija oli ohuteguritest teadlik, kuna oli töökohta

eelnevalt külastanud. Seega on ebaõige hageja väide, et kostjast tulenevate asjaolude tõttu ei olnud

töötervishoiuarstil võimalik objektiivselt hinnata hageja tervislikku seisundit. Hageja varasemast

tervislikust seisundist ei olnud kostja teadlik. Ka hageja on kinnitanud, et tal ei olnud tööle asumisel

tervisega probleeme (18. augusti 2015 kohtuistungi protokoll, V kd, tl 67). Hagejal oleks kutsehaigus

välja kujunenud ka siis, kui hageja ei oleks üldse kostja juures töötanud. Sotsiaalkindlustusameti 30. mai

2011 otsusega nr 151/1 on tuvastatud, et kutsehaiguse tekkimise/süvenemise ajast vastutavad hageja

eelnevad tööandjad 56,39% ulatuses. Hagejal tuvastatud ülekoormushaiguse tunnused esinesid vähemalt

osaliselt juba enne tööle asumist kostja juurde (I kd, tl 29, s.o 15. novembri 2010 töötervishoiuarsti teatis

kutsehaiguse diagnoosimisest, millises on ära toodud karpaalkanalite operatsioonid aastatel 1998 ja 1999

ning seejärel on kutsehaigusena diagnoositud karpaalkanali sündroom).

Maakohus on selgelt ja arusaadavalt selgitanud, mille tõttu on kohus kohaldanud indeksina Eesti

Vabariigi keskmise brutopalga aastase juurdekasvutempo protsenti. Hageja on töötanud eelnevalt

maalri, lüpsja, veterinaarvelskri, seemendustehniku ja veterinaarina ning nimetatud ametikohad (v.a

maaler) on hagejal põhjustanud kutsehaiguse tekke. Hageja etteheide, et otsus oli indeksi muutuse osas

üllatuslik, oleks kohane juhul, kui maakohus oleks valinud indeksi, milline ei oleks põhinenud töötasu

juurdekasvul. Puudub põhjuslik seos hageja tervisekahju suurenemise ja kostja tegevuse vahel pärast

hageja töölt lahkumist.

Puudub mõistlik põhjus käsitleda kostja ning hageja kutsehaiguse kujunemisega seotud teiste isikute

vastutust solidaarvastutusena.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

6. Ringkonnakohus rahuldas 27. novembri 2015 määrusega kostja taotluse tõendite kogumiseks ning

nõudis Maramaa Kliinik OÜ-lt välja hageja tervisekontrolli kaardid aastate 2004, 2007 ja 2010 osas.

Kostja 1. veebruari 2016 menetlusdokumendi kohaselt on hageja väide, et kostja ei ole suunanud hagejat

tervisekontrolli nende ohuteguritega, mida põhjustab raskuste käsitsi teisaldamine, raske füüsiline töö,

ebasoodne mikrokliima, sundasendid ja ühetaolised korduvad jõu rakendamist vajavad liigutused, kohtu

poolt nõutud tõenditega ümber lükatud. Tervisekontrolli läbiviija on välja toonud töökeskkonna

ohutegurid, s.o sundasend, vähene müra, emulsioon, külmad ruumid vaatamata sellele, et hageja

töötajana ei ole märkinud tervisedeklaratsioonis ühtegi ohutegurit. Tõendist nähtub, et hageja luu- ja

lihaskonna seisundit on kontrollitud. Seega on eksperdi poolt välja toodud võimalik minetus

tervisekontrolli teostamisel ümber lükatud. Tervisekontrolli puudutavatest dokumentidest selgub, et

hageja kehakaal oli hageja pikkuse kohta liigne (158 cm ja 120 kg).

Maramaa Kliinik OÜ poolt esitatud 2004 tervisekontrolli kaardist ja uuringute tulemusest nähtub, et

hagejal puuduvad subjektiivsed kaebused. Tervisekontrolli kaardil kinnitab hageja, et talle ei ole

varasemalt tervisekontrolli põhjal määratud tööpiiranguid. Liigeste probleemiks on hageja pidanud

ainult vasaku põlve valu, milline on ilmselt tingitud ülekaalust. Infot aastatel 1998 ja 1999 karpaalkanali

operatsioonide kohta ei ole hageja pidanud vajalikuks avaldada. Hageja poolt ei ole avaldatud ühtegi

kaebust, milline seostuks kutsehaiguse diagnoosiga. 2007. aasta tervisekontrollil on hageja ise avaldanud

töötervishoiuarstile subjektiivse kaebusena probleeme vererõhu osas, liigeste osas on välja toodud ainult

valulised põlveliigesed. 2010. aasta tervisekontrollil on hageja põhjalikult kirjeldanud oma

subjektiivseid kaebusi. Hageja oli selleks ajaks juba alustanud kutsehaiguse tuvastamise menetlust ning

kutsehaiguse tuvastamise ning kostjalt hüvitise saamise eesmärgil avaldanud oma tegeliku tervisliku

seisundi.

Hageja 1. veebruari 2016 menetlusdokumendi kohaselt ei tõenda Maramaa Kliinik OÜ esitatud

dokumendid kostja väiteid, et hageja oleks ise tekitanud endale kahju raske hooletusega, mis on

põhjuslikus seoses diagnoositud kutsehaigusega. Kostja varjas hageja eest tervisekontrolli tulemusi.

Maramaa Kliinik OÜ poolt esitatud 27. veebruari 2004 kui ka 8. novembri 2007 tervisekontrolli

kaartidelt selgub, et hageja on avaldanud tervisekontrolli teostajale üksikasjalikud andmed enda tervise

kohta. Samuti nähtub kaartidelt, et hageja on kinnitanud arstile, et seostab oma tervisehäireid oma

tööülesannete täitmise või töökeskkonnaga. 2004. aasta tervisekontrolli kaardist ja uuringute tulemustest

ning kostja 17. jaanuari 2014 vastuse lisana 3 esitatud tervisekontrolli otsuse võrdlemisel selgub, et

tervisekontrolli aluseks märgitud ohutegurid erinevaid tervisekontrolli kaardil esitatud ohuteguritest.

Kui tervisekontrolli kaardil ja uuringute tulemustes on märgitud ohuteguriteks ka sundasendid, siis

tervisekontrolli otsusel sundasenditele viide puudub. Hageja on ise avaldanud asjaolu, et tema

töökeskkonnas esineb sundasendeid. Sellest hoolimata on jäetud sundasenditega tervisekontrolli otsuse

tegemisel arvestamata. Maramaa Kliinik OÜ poolt esitatud dokumentidest ei nähtu, et kostja oleks

tellinud töötervishoiuarstilt uuringuid hageja luu- ja lihaskonna terviseseisundi hindamiseks. Maramaa

Kliinik OÜ dokumendid kinnitavad veelkord, et kostja ei ole teostanud tervisekontrolle nõutava

järjepidevusega. TTOS § 14 lg 4 kohaselt töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalased kohustused, mida

hageja on täitnud, ei vabasta tööandjat asjaomasest vastutusest. Kui tervisekontrolli teostajal puudus

objektiivne ülevaade töötaja terviseriskidest, siis sõltumata sellest, kas töötaja on tervisekaardil

avaldanud nõuetekohase informatsiooni, oleks tervisekontrolli tulemused osutunud siiski ebaõigeks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse hageja püsivast töövõime kaotusest moodustuva kutsehaiguse protsendi suuruse osas

ja mittevaralise kahju hüvitamata jätmise osas materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue

otsuse, millega arvestab hageja kutsehaigusest tingitud hüvitise baasmääraks 50% ja mõistab kostjalt

VÕS § 1045 p 2, § 128 lg 1 ja 5, § 130 ja § 134 alusel välja mittevaralise kahju 700 eurot. Ühtlasi

muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

8. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja nõuab kostjalt kutsehaigusest tingitud

osalisest töövõime kaotusest põhjustatud kahju ja kulutuste hüvitamist. Maakohus rahuldas hageja nõude

osaliselt. Kostja ei ole maakohtus hageja kasuks väljamõistetud saamata jäänud tulu hüvitist, tulevikus

makstavat hüvitist, kahju ja kulutuste hüvitamise suurust vaidlustanud. Seega ei ole ringkonnakohtus

vaidluse all kostja vastutus hagejale kahju tekitamise eest.

9. Esmalt peatub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetel selle kohta, et maakohus on alusetult

vähendanud VÕS § 139 lg 1 ja 2 alusel hageja kahjuhüvitist 50% võrra. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on hageja kahjuhüvitist vähendanud põhjendatult, samuti on põhjendatud kostja poolt

hüvitatava kahju ulatus. Kahjuhüvitise suuruse määramisel võib tervisekahjustuse eest makstava hüvitise

suurust vähendada sõltuvalt kannatanu süü astmest, kui tema enda raske ettevaatamatus soodustas kahju

tekkimist või suurenemist (vt Riigikohtu 13. jaanuar 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 15). VÕS

§ 139 lg 1 järgi vähendatakse juhul, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel

või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või

oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139 lg 2 järgi kohaldatakse VÕS § 139 lõikes 1 sätestatut ka

juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise

ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju

vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. VÕS § 139 lg 3 järgi võib isiku surma

põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud

alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske

hooletus. Kohus kohaldab nii VÕS § 139 kui ka § 140 ilma kohustatud isiku taotluseta, hüvitise

vähendamiseks piisab sellest, et vähendamise asjaolud on esitatud (vt Riigikohtu 17. juuni 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-65-15, p 13).

Hageja ning kostja vahel oli töösuhe 6. augustist 2001 kuni 14. märtsini 2011. Kutsehaigus diagnoositi

hagejal 12. novembril 2010 (I kd, tl 29). Hageja kutsehaiguseks oli ülekoormushaigus, s.o karpaalkanali

sündroom kätel, rotaatormanseti kahjustused mõlemas õlas ning käteliigeste valu ja artrootilised

muutused. Maakohus on lugenud oma otsuses tuvastatuks ja pooled ei vaidle selle üle, et hagejale on

tehtud 1998–1999. aastal käte karpkaalkanali operatsioonid. Tegemist on asjaoluga, mis otseselt ja

vahetult on seotud hagejal ilmnenud hilisema kutsehaigusega. Maakohus luges tuvastatuks, et hageja

kutsehaigus seondub eelkõige ülajäsemete kahjustustega, nimetatud asjaolu ei ole pooled

apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Töölepingu p 1.4 järgi (I kd, tl 27) töötas hageja treialina, kostja

väitel tegi hageja treipingi operaatori tööd (II kd, tl 100). Hagejale oli lepingu sõlmimisel teada tehtava

töö iseloom ja tööülesanded, mis tal kostja juures alates 6. augustist 2001 tulevad täita, mh ka see, et tal

tuleb tõsta raskusi. Hageja väitel olid tema tööülesanneteks mh metallide viilimine, mille käigus tuli teha

1300 kuni 2600 ühetaolist liigutust (I kd, tl 9).

Ringkonnakohus leiab, et hageja on kostja juures töötervishoiu kontrolli läbiviivale isikule oma

varasematest terviseprobleemidest teavitamata jätmisega käitunud raskelt hooletult. Maakohus on

põhjendatult leidnud, et töötervishoiuarstil ei lasu hageja terviseseisundi kindlakstegemisel

ainukoormus.

Maakohus on tuginenud Sotsiaalministri 24. aprilli 2003 määrusele nr 80 „Töötajate tervisekontrolli

kord“, mille § 3 ning § 5 lg 3 kohaselt tuleb töötajal täita ja kinnitada allkirjaga enne tervisekontrolli ka

tervisekontrolli kaart, mis on tervisekontrolli alusdokumendiks. Töötaja avaldab nimetatud dokumendis

varem põetud haigused ning kirjeldab töökeskkonna seost tervisehäiretega. Ringkonnakohtule esitatud

Maramaa Kliinik OÜ tervisekontrolli 2004. a kaardi kohaselt (V kd, tl 172) ei ole hageja küsimusele

„Kas Teil esineb tervisehäireid, mida seostate oma tööülesannete täitmise või töökeskkonnaga?“

varasematele probleemidele kätega viidanud. Ka 2007. a tervisekontrolli kaardil puudub sellekohane

viide. Asjaolu, et kostja ei viinud läbi tervisekontrolli viivitamatult hageja tööle asumisel, ei mõjutanud

hageja võimalust karpaalkanali operatsioone nimetada 2004. aasta tervisekontrolli käigus. Põhjendatud

on apellatsioonkaebuse seisukoht, et kutsehaigus kujunes välja pika aja vältel, kuid hageja pidi praegusel

juhul teatama kostja poolt läbiviidud töötervishoiu kontrolli käigus otseselt töökohustuste täitmist

mõjutavatest tervisekahjustustest.

Hageja 1. veebruari 2016 seisukoht, mille kohaselt on hageja 2007 tervisekontrolli kaardil nr 14 olev

viide haigusloole keskmisest hoolsam terviseandmete avaldamine, ei ole põhjendatud. Hageja väited, et

nimetatud epikriisist selguvad kõik vajalikud andmed hageja tervise kohta, ei ole põhjendatud. Vaidluse

all ei ole apellatsioonimenetluses see, et kostja on tööandjana oma kohustusi rikkunud. Ringkonnakohus

leiab, et põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei olnud kostjast tulenevate

asjaolude tõttu võimalik täielikult ja objektiivselt hinnata hageja tervislikku seisundit, et operatiivse

ravimise eesmärgil avastada väidetavad kutsehaigusele viitavad sümptomid võimalikult varakult.

Maakohus on tuvastanud, et kostja on kestvalt rikkunud hageja suhtes töötervishoiualaseid kohustusi,

mis seonduvad mh riskianalüüsi läbiviimise kohustusega, samuti leidis maakohus, et kostja on rikkunud

kutsehaigusega seonduvaid ohutegureid puudutavaid tööohutusalaseid määrusi ja seadusi, sh ei ole

hagejale tutvustatud tööohutusnõudeid, eelkõige perioodil 2001–2007. Samas olid hagejal

terviseprobleemid enne töölepingu sõlmimist ning töö iseloom oli hagejale teada lepingu sõlmimisel.

10. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt juhul, kui kostja oleks

viinud läbi riskianalüüsi nõuetekohaselt ja õigeaegselt, oleks töötervishoiuarstile olnud teada hageja

varasem tervislik seisund. Maakohus on tuvastanud, et kostja rikkus hageja suhtes töötervishoiualaseid

kohustusi, mis seonduvad mh riskianalüüsi läbiviimise kohustusega. Ringkonnakohus leiab, et

töökeskkonna riskianalüüsi tegemata jätmine või mittenõuetekohane tegemine ei mõjuta hageja

kohustust teatada töötervishoiuteenust osutavale isikule oma otseselt töökohustuste täitmisega seotud

varasematest tervisekahjustustest. Põhjuslik seos töökeskkonna riskianalüüsi tegemata jätmise ja töötaja

tervise kahjustamise vahel võib ilmneda nt selles, et töötaja ei teadnud riskianalüüsi tegemata jätmise

tõttu ohuteguritest ega osanud oma tervist hoida tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal (vt

Riigikohtu 13. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12). Praegusel juhul teadis hageja oma

probleemidest käte tervisega ning kostja juures tehtava töö iseloomu.

Maakohus ei ole jaganud ebaõigesti tõendamiskoormist. Kohus saab VÕS § 139 lg 3 alusel menetluses

esitatu alusel ise vähendada kahju ulatust.

11. VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 kohaldamine eeldab, et kahju tekkimine oleks osaliselt põhjuslikus seoses

kahjustatud isikust tulenevate asjaoludega. Ringkonnakohus leiab, et sellega, et hageja ei avaldanud enda

terviseprobleeme ning varjas seda töötervishoiuteenust osutava arsti eest ning jätkas töö tegemist,

suurendas ta talle tekkinud terviseprobleeme teadlikult.

Maakohus ei ole oma põhjendustes olnud vastuoluline. Maakohus leidis otsuse p-s 17, et hageja

haigusloost (II kd, tl 28) nähtub, et juba 2002. a, s.o kostja juures töötamise algperioodil, kurtis hageja

arstile käte nõrkuse ning käte „suremise“ üle. Kuid asja materjalide põhjal ei ole nimetatut avaldatud ei

kostjale ega tervisekontrolli läbiviinud töötervishoiuteenuse osutajale. See, et hageja käis iseseisvalt

perearsti ja erialaarstide juures võib olla küll õige, kuid see, et ükski arst ei suunanud teda

töötervishoiuarsti juurde kutsehaiguse kahtlusega (apellatsioonkaebuse p 2.1.7) ei tähenda, et hageja ei

oleks pidanud oma varasematest probleemidest informeerima kostjat või töö tervishoiuteenust osutavat

arsti.

12. Maakohus luges tuvastatuks, et kostja rikkus hageja suhtes töötervishoiualaseid kohustusi. Kuigi

kostja ei viinud läbi tervisekontrolli viivitamatult hageja tööle asumisel, pidi hageja teavitama

töötervishoiu arsti karpaalkanali operatsioonidest 2004. aasta tervisekontrolli käigus. Töötaja on

kohustatud TTOS § 14 lg 1 p 6 järgi kohe teatama tööandjale või tema esindajale ja

töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust, tööõnnetusest või tööülesande

täitmist takistavast tervisehäirest ning kõikidest kaitsesüsteemide puudustest. Ringkonnakohus on

seisukohal, et olukorras, kus hagejale on teada hiljutised tõsised terviseprobleemid (praegusel juhul

hiljutised operatsioonid), mis on otseselt seotud tööülesannete täitmisega, on hageja tavapärane

hoolsuskohustus teavitada arsti töötervishoiu kontrolli käigus. Hageja töö kostja juures koormas käsi ja

hageja teadis nii töökohustustest kui kätega seotud haigustest. Tööandja mitteteavitamine (töötervishoiu

arsti kontrollis) olulistest hiljutistest terviseprobleemidest, mis vahetult mõjutavad tööülesannete

täitmist, on kahjuhüvitise vähendamise aluseks. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et kuna hagejale ei

olnud selgitatud tema tööga seonduvaid terviseriske, siis tervishoiuvaldkonnas eriteadmisi omamata ei

saanud ta aru ega pidanudki aru saama oma tervisehädade seosest kostja juures olevate töötingimustega.

Hageja teadis lepingu sõlmimisel varasematest operatsioonidest, talle olid teada lepingujärgsed

tööülesanded. Asja materjalide põhjal töötas kostja juures hageja abikaasa, kes hagejale hiljem ka

tööülesandeid andis. Kui tööd tuleb teha sundasendis kätega, mis on hiljuti opereeritud, ei ole eluliselt

usutav, et hageja ei saanud aru tööga seotud riskidest tervisele. Ringkonnakohus leiab, et hageja on ise

osaliselt süüdi temal kostja juures progresseerunud kutsehaiguses, eelkõige põhjusel, et tema poolt

varjatud kätega seotud terviseprobleemi puhul on tegemist otseselt süvenenud kutsehaiguse iseloomu

puudutava asjaoluga, mistõttu pidas maakohus põhjendatuks kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist

vähendada poole (50%) võrra.

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses on põhjendatult leitud, et maakohus on võtnud

ebaõigesti alates 12. novembrist 2012 tekkinud saamata jäänud tulu hüvitise arvutamiseks asjaolu, et

hageja on kaotanud kutsehaiguse tõttu 40% püsivast töövõimest.

Hagejal on algselt seisuga 15. november 2010 tuvastatud Sotsiaalkindlustusameti otsusega püsiva

töövõime kaotus 40% põhjusega kutsehaigus (I kd, tl 32–33). Hagejal on 9. aprillil 2013 jätkuvalt

Sotsiaalkindlustusameti poolt tuvastatud püsiv töövõimetus ulatusega 70%, põhjusega kutsehaigus 50%

(ja üldhaigestumine 50%) tekkimise ajaga alates 15. augustist 2012, seega üle aasta pärast hageja

lahkumist kostja juurest (I kd, tl 42). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult asunud

seisukohale, et puudub põhjuslik seos, miks peaks kostja olema vastutav kutsehaigusest tingitud

tervisekahju suurenemise eest, mis on tuvastatud töölt lahkumise järgse perioodi kohta. Väär ja

õiguslikult põhjendamatu on maakohtu väide, mille kohaselt ei saa kutsehaiguse protsentuaalne

süvenemine pärast töölt lahkumist olla põhjuslikus seoses kostja tegude või tegevusetusega.

Kutsehaiguse põhjustamisega seotud varaline kahju, eelkõige kahju, mis väljendub saamata jäänud tulus

(sissetuleku kaotus), võib tekkida ka hiljem. Kostja ei ole asjas esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et

hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse osa oleks alates 15. novembrist 2010 kuni 9. aprillini

2013 muutunud muu asjaolu tõttu. Põhjendatud on hageja seisukoht, mille kohaselt tuleb alates

12. novembrist 2012 saamata jäänud tulu arvutamisel korrutada hageja indekseeritud keskmine töötasu

kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendiga 50%.

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt kohaldas maakohus vääralt

VÕS § 127 lg-t 1 ja kasutas saamata jäänud tulu indekseerimiseks indeksit, mis ei ole kooskõlas kahju

hüvitamise põhimõttega, ei ole õiguslikult põhjendatud. Hageja on seisukohal, et kohus oleks pidanud

lähtuma iga-aastasest indekseerimisest tegevusalal „Metalltoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed"

Statistikaameti poolt avaldatava keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise

perioodiga.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti hagejale perioodilise hüvitise indekseerimisel

lähtunud iga-aastasest Statistikaameti poolt avaldatava Eesti Vabariigi kõigi tegevusalade keskmise

brutokuupalga juurdekasvutempost, võrreldes eelmise perioodiga. Maakohus on otsuse põhjendustes

lähtunud eeldusest, et hageja töövõime on osaliselt säilinud ning hageja kui kogenud töötaja võinuks

teenida ka ülekoormushaigusega mittefüüsilist tööd tehes üldist Eesti Vabariigi keskmist brutopalka.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hüvitise indekseerimisel ekslikult lähtunud hageja eelduslikust

sissetulekust. Hageja püsiva töövõime kaotuse ulatus on praegusel hetkel 70%, mis mõjutab oluliselt

hageja võimalusi leida tööd, mille tasustamine oleks ligilähedane maakohtu poolt leituga. Samas leiab

ringkonnakohus, et praegusel juhul on siiski põhjendatud hageja saadava hüvitise arvutamisel lähtuda

iga-aastasest Statistikaameti poolt avaldatava Eesti Vabariigi kõigi tegevusalade keskmise

brutokuupalga juurdekasvutempost, seda põhjusel, et hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus on

üksnes osaliselt põhjustatud kostjapoolse kohustuse rikkumisega.

Kostja ei ole ringkonnakohtus vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatut, mille kohaselt on kostjapoolne

osavastutuse määr kutsehaiguse süvenemisel võrreldes teiste varasemalt kutsehaiguse kujunemist

mõjutanud tööandjatega 43,61%. Eelmised tööandjad, kelle juures töötamine mõjutas kutsehaiguse

kujunemist, olid maakohtu hinnangul XXX kolhoos (1983–1984, 1984–1986), töö lüpsjana ja

veterinaarvelskrina, XXX kolhoos (1986–1996), töö seemendustehnikuna, AS XX (1997), töö

veterinaarina. Nimetatud valdkonnad on oma sisult ja töö iseloomult erinevad, tegemist ei ole

metalltoodete tootmisega või töötlemisega.

Vaidluse all apellatsioonmenetluses ei ole hageja varasemate tööandjate osa hageja kutsehaigusest

tingitud töövõime kaotuse osas, mis on kokku suurem kui kostja osa. Seega ei ole õiguslikult

põhjendatud lähtuda hagis esitatud iga-aastasest indekseerimisest tegevusalal „Metalltoodete tootmine,

v.a masinad ja seadmed" Statistikaameti poolt avaldatava keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga

võrreldes eelmise perioodiga.

Asjaolu, et maakohus ei selgitanud kohaldatavat indeksit eelnevalt pooltele, ei ole praegusel juhul

maakohtu kohaldatava hageja kahju suuruse indekseerimise tühistamise aluseks. Hageja ei ole

apellatsioonkaebuses toonud välja ühtegi õiguslikku põhjendust selle kohta, miks maakohtu poolt

kohaldatav indeks on sobimatu.

Eespoolöeldust tulenevalt on hagejal kutsehaigusest tingitud saamata jäänud tulu 31. mai 2016 (k.a)

seisuga 32 259 eurot 82 senti.

Periood

Indeks

Kalendripäeva

tasu

Perioodi

jäävate

kalendripäevade

arv

Kutsehaigusest

tingitud

töövõimekaotuse

protsent

Saamata

jäänud

tulu

15.03.2011–

31.12.2011

1,00

31,21

40%

3645,33

(31,21*292*0,4)

01.01.2012–

11.11.2012

1,059

33,05

(31,21 * 1,059)

40%

4177,52

(33,05*316*0,4)

12.11.2012–

31.12.2012

1,059

33,05

(31,21 * 1,059)

50%

826,25

(33,05*50*0,5)

01.01.2013–

31.12.2013

1,057

34,93

(33,05 * 1,057)

50%

6374,73

(34,93*365*0,5)

01.01.2014–

31.12.2014

1,070

37,38

(34,93 * 1,070)

50%

6821,85

(37,38*365*0,5)

01.01.2015–

31.12.2015

1,059

39,59

(37,38 * 1,059)

50%

7225,18

(39,59*365*0,5)

01.01.2016–

31.05.2016

1,060

41,96

(39,59 * 1,060)

50%

3188,96

(41,96*152*0,5)

Kokku

32 259,82

Nimetatud summast tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel lahutada hagejale makstud töövõimetuspension.

Periood

Töövõimetuspension kokku

15.03.2011 – 31.03.2012

1607,70

01.04.2012 – 11.11.2012

987,87

12.11.2012 – 31.03.2013

740,96

01.04.2013 – 31.03.2014

2016,12

01.04.2014 – 31.03.2015

(Vabariigi Valitsuse 13.03.2014 määruse nr 36 “Riikliku pensioni

2014. aasta indeksi väärtuse kinnitamine“ § 1 kohaselt suurenesid

pensionid alates 01.04.2014. a 5,8 %, mis vastab indeksile 1,058.

Seega suurenes alates 01.04.2014. a hageja töövõimetuspension

177,75 euroni (168,01 * 1,058))

(177,75 * 12) 2133

01.04.2015 – 31.03.2016

(Vabariigi Valitsuse 29.01.2015 määruse nr 13 “Riikliku pensioni

2015. aasta indeksi väärtuse kinnitamine“ kohaselt rakendatakse

riiklike pensionide indekseerimisel alates 01.04.2015 indeksit

1,063. Seega suurenes alates 01.04.2015 hageja

töövõimetuspension 188,95 euroni (177,75 * 1,063))

(188,95 * 12) 2267,40

01.04.2016 – 16.06.2016

11.03.2016 määruse nr 32 “Riikliku pensioni 2016. aasta indeksi

väärtuse kinnitamine“ kohaselt rakendatakse riiklike pensionide

(199,72 * 2) 399,44

indekseerimisel alates 01.04.2016 indeksit 1,057. Seega suurenes

alates 01.04.2016 hageja töövõimetuspension 199,72 euroni

(188,95 * 1,057)

Kokku

10 152,49

Töövõimetuspensioni mahaarvamise järel tuleb kostjal hüvitada hagejale kahju perioodi 15. märts 2011

– 31. mai 2016 eest 4821 eurot 60 senti (bruto) [(32 259,82 – 10 152,49) * 0,2181].

Alates 1. juunist 2016 tuleb perioodilise hüvitise väljamõistmisel võtta aluseks kalendripäeva tasu

41 eurot 96 senti (bruto), mida indekseerida iga-aastaselt Statistikaameti poolt avaldatava Eesti Vabariigi

kõigi tegevusalade keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, võrreldes eelmise perioodiga.

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis põhjendamatult hagejale mittevaralise kahju

seoses kutsehaiguslikku tervisekahju ning sellega seonduva hageja valu ning toimetulekuraskustega

välja mõistmata. VÕS § 128 lg 1 järgi võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.

VÕS § 128 lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist

valu ning kannatusi.

Hageja apellatsioonkaebusest võib järeldada, et hageja sooviks on mittevaralise kahju nõude

rahuldamisel kostjat karistada. Nii väidab hageja, et olukord, kus tööandja rikub raskelt hooletult

hulgaliselt õigusnormidega ettenähtud kohustusi ja tekitab sellega töötajale kutsehaiguse, väärib

ühiskonna hukkamõistu. Ringkonnakohus juhib hageja tähelepanu sellele, et ka mittevaralise kahju

hüvitamise eesmärk võlaõigusseaduse järgi on kahju kannatanud isikule tekkinud kahju hüvitamine.

VÕS § 130 lg 1 järgi tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud

kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud

kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest

tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste

halvenemisest tekkinud kahju. Juhul, kui isiku tervist on kahjustatud või talle on tekitatud kehavigastus,

tuleb mittevaralist kahju eeldada (vt Riigikohtu 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 13).

Maakohus on küll põhjendatult leidnud, et hageja isiklikud suhted teiste kostja töötajatega ei seondu

mingil viisil kostja majandus- ja kutsetegevusega, kuid maakohus on ekslikult lähtunud mittevaralise

kahju hindamisel üksnes hageja väidetest kostja töötajate omavaheliste suhete kohta.

VÕS § 134 lg 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust

ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Vastavalt

Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjoni otsusele on püsiva töövõimekaotuse põhjuseks

kutsehaigusena ülekoormushaigus: ülajäsemete liigeste artroos liigeste valudega, mõlema õlavarre

pöörajalihaste kõõluskätise sündroom ja mõlemapoolne karpaaltunneli sündroom, põhjustades

ülajäsemete funktsiooni keskmise raskusega häire. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt tekkis

kutsehaigus hagejal enne kostja juurde tööle asumist, kostja juures töötades see vaid süvenes, ei ole

põhjendatud ning maakohtu ülejäänud otsusega, mille kohaselt kostja vastutab osaliselt hagejale

tekitatud kahju eest, kooskõlas.

Kostja ei ole hagejale vabatahtlikult kahju hüvitanud, üldiselt aga leidnud, et süüdi on eelkõige hageja

ise. Hageja väitel ei ole ta endiselt tööd leidnud ning sellega on kaasnenud ka tema sissetulekute oluline

vähenemine. Eeltoodut ja kostja osa hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuses arvestades peab

kohus õiglaseks ja mõistlikuks mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 700 eurot.

16. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti pidanud põhjendatuks hageja lisakulutusi

kogusummas 268 eurot 2 senti ning leidnud, et lähtuvalt osavastutuse määrast tuleb kostjal hüvitada

hagejale lisakulutused summas 58 eurot 46 senti. Kuna hageja ei vaidlusta nimetatud osas maakohtu

otsust mitte väljamõistetud kulutuste suuruse (apellatsioonkaebuse p 2.5.4), vaid kostja osa suhtes, siis

tuleb apellatsioonkaebuse p 4.1.2.3 nõue jätta rahuldamata, kuna ringkonnakohus pidas põhjendatuks

kostja vastutuse osa vähendamist.

17. Seoses hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega on ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke