3-13-70244/269 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

16. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-13-70244

Haldusasi

G.B.e kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 15 000 eurot

(seoses vangla riietuses kaebaja kohtusse saatmisega

ja ülemäärase füüsilise jõu kasutamisega 07.09.2012)

Menetlusosalised

Kaebaja: G.B.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Vastustaja esindaja: Teerika Marilin Martisen

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung, 4.04.2016, Tallinn

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista vastustajalt kaebajale tekitatud

mittevaralise kahju hüvitisena välja 450 (nelisada viiskümmend) eurot.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. juulil 2016.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 7.09.2012 toimus Tallinna Vanglas vahejuhtum, mille käigus vanglaametnikud riietasid

kartseris viibinud ja kartseririideid kohtusse minekuks selga panemast keeldunud kaebaja jõudu

kasutades sunniviisiliselt kartseririietesse. Kaebaja viidi pärast seda sündmust konvoiga Harju

Maakohtusse, Kohtus kutsuti kaebajale kiirabi, kes andis talle esmaabi ja kohtuistung lükati

edasi.

Kaebaja esitas 30.09.2013 Tallinna Vangla direktorile kahju hüvitamise taotluse nr 5-

18/13/31342-1) mittevaralise kahju 15000 eurot hüvitamise nõudes.

30.12.2013 saabus Tallinna Halduskohtusse G.B.e kaebus Tallinna Vangla tegevusega talle

tekitatud kahju 15000 eurot hüvitamiseks.

08.01.2014 vastusega kaebaja kahju hüvitamise taotlusele jättis vastustaja kaebaja kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata (I tl 29-31).

2. Kohus võttis kaebuse menetlusse pärast eelnevaid menetlustoiminguid 5.12.2014 (II tl 1-2).

3. Kohtuistungid käesolevas asjas toimusid 9.11.2015 (protokoll IV tl 51-54) ja 04.04.2016

(protokoll V tl 81-89).

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis

summas 15 000 eurot seoses vangla riietuses kaebaja kohtusse saatmisega ja ülemäärase

füüsilise jõu kasutamisega 07.09.2012.

4.1. Kaebaja selgitab, et ta pandi kartserisse istuma 06.09.2012. Kartserisse saabumisel teatas

kaebaja valvekorra korrapidajale, et ta ei ole süüdimõistetu, seepärast kannab kaebaja vanglas

oma riideid. Kaebaja selgitas, et tal on homme so 07.09.2012 kohus, kuhu ta sõidab oma

riietega, aga mitte kartseri tunkedes. Valvekord jäi kaebajaga nõusse ja kaebaja asjad pandi

kaebaja väitel tema kohtusse saatmiseks eraldi kõrvale. Teine valvekord 07.09.2012 hommikul

keeldus andmast kaebajale kohtusse sõiduks tema asju ja sundis kaebajat sõitma vanglast välja

kohtusse kartseri tunkedes. Kaebaja rõhutab, et teda ei oldud sel ajal veel süüdi mõistetud.

Kaebaja väidab, et vangla kodukorras pole kusagil öeldud, et kartserisse paigutatud kinnipeetav

peab minema kohtusse kartseri tunkedes. Kuna kaebaja ei olnud süüdimõistetu, tahtis ta minna

kohtusse oma vabaduses kantud riietes, et kohtus korralikult välja näha. Seda kaebajal teha

ei lubatud.

Kaebaja palus korrapidajat näidata talle seadust, mis keelab kaebajal kartseri tunkedest oma

riietesse riietumast, et tapiga kohtusse minna, s.o vanglast välja. Ka sellest kaebajale keelduti.

Seejärel saabus korrapidajate abivägi ning asuti kaebajat ähvardama ja nõudma, et kaebaja

sõidaks kohtusse tunkedes.

Saabunud vanglaametnikud Hanni, Judin, Noor ja Mironov keeldusid kaebaja nõudmiste peale

selgitamast, miks kaebajal pole õigust sõita oma riietes tsiviilkohtusse ning näitamast kaebajale

seda keelavat seadust. Kaebaja väidab kaebuses, et pärast seda pani Judin kaebajale käeraua

kätte, keerates seda selja taha. Hanni keeras teise käe, pannes teise käeraua. Pärast mida Hanni

tõmbas järsult kaebaja käeraudus käed selja tagant ülesse, väänates kaebaja käsi. Kaebaja vajus

vööni looka. Judin, haaranud kaebaja kõri, asus althaardes oma käega kägistama. Kaebajal

polnud miskit hingata, kuna Judin tegi kägistusvõtte. Seejuures Hanni väänas kaebaja tagant

käeraudades käsi, selja taga, tõstes need üles. Valust ja suletud kõrist tekkisid kaebajal silmade

ette rõngad. Pärast mida suruti kaebaja betoonpõrandale, lüües peaga vastu seda. Kaebaja

lihtsalt ei saanud füüsiliselt pealöögist pääseda, kuna käed olid käeraudades taha välja väänatud.

Lükates kaebaja põrandale pikali asuti teda jalgadega peksma. Kaebajal on haige vasak käsi.

Käerauad olid kõvasti kinni keeratud. Kaebaja väidab, et hakkas valu käes karjuma ja paluma,

et käerauad vabamaks lastaks. Siis tuli kaebaja väitel tömp löök jalaga vastu pead, millest

kaebaja oma näo vastu betooni ära lõin. Pärast mida Judin astus põlvega kaebajale pähe ning

surus. Seejuures väänasid ülejäänud vanglaametnikud kaebajal pidevalt selja tagant käsi ning

tagusid vastu jalgu ja keha. Judin asus tagant kahe sõrmega silmamunadele vajutama kaebaja

pead taha väänates. Seejuures kogu aeg väänati käsi ning neid ei lastud lahti. Kaebaja karjus

kõvasti. Kõik II korruse kartseri kambrid tõstsid kära, asusid uksi taguma ja nõudma ametnikelt

vägivalla lõpetamist. Kaebajal jooksis kulmust nägu mööda verd põrandale. Kaebaja väidab, et

tal olid marrastused näol, jalgadel ja kätel. Pärast seda lohistas Judin lohinal kaebajat, kookus

selja taha väänatud käeraudades kätest, kartseri plokist õue I korpusesse, kus kaebajat ootas

politsei tapp.

Kaebaja väidab, et vanglaametnikud ja politsei, kes kaebaja puruks pekstud nägu ja verd nägid,

sattusid segadusse. Kaebaja palus osutada arstiabi endale enne kohut (vanglas), kuid sellest

keelduti ja korrapidaja Judin asus kaebajat uuesti õue lohistama ning viskas autosse. Pärast

mida viidi kaebaja Liivalaia 24 kohtusse. Liivalaia 24 saabumisel palus kaebaja kutsuda endale

kiirabi, kes saabudes töötles kaebaja haavad ning fikseeris kõik. Kohus lükati edasi. Pärast

kaebaja vanglasse naasmist fikseeriti kaebaja haavad ka vanglas kaebaja nõudmisel.

4.2. Kaebaja on seisukohal, et ta ei palunud vanglalt midagi õigusvastast. Kartseri tunked

antaksegi selleks, et olla nendega kartseris, kartseri karistusaja kandmiseks mitte aga sõitudeks

sellises mustas ja räbaldunud riietuses vanglast välja kohtusse.

Igal juhul pole kaebaja kusagil vangistuse täitmise seaduses ega vangla kodukorras näinud,

ega ole leidnud seadust, mis kohustaks kaebajat sõitma kohtusse kartseri tunkedes, arvestades,

et kaebaja ei olnud süüdimõistetu.

Kaebaja on seisukohal, et vangla ametnike eelkirjeldatud toimingud olid õigusvastased, millest

tulenevalt palub kaebaja kaebuse rahuldada ja mittevaralise kahju hüvitise välja mõista talle

tekitatud kannatuste eest.

Kaebaja palub ka arvestada ka sellega, et pärast vangla korrapidajate jalahoope kaebajale pähe

oli kaebaja kulm lõhki ning parema silma tugev verevalum. Pärast seda halvenes ka kaebaja

silmanägemine.

4.3. Kaebaja märgib, et Tallinna Vangla poolt kaebusele esitatud vastuse teksti 3. lk-l püüab

vangla põhjendada oma vägivalda, ülemäärast jõudu kasutades erinevaid Riigikohtu otsuseid.

Seejuures ei soovita visalt arvesse võtta, et ametnikud Judin, Hanni, Noor ja Mironov tekitasid

kaebajale füüsilisi vigastusi, seejuures tahtlikult. Samuti püüab vangla kaitsta oma eitust

kaebaja moraalsel ja psühholoogilisel survestamisel ning ei anna ka selget otsest vastust, millise

seaduse paragrahvi alusel vanglaametnikud keelasid kaebajal sõita tsiviilkohtusse oma

tsiviilriietes ja sundisid kaebajat sõitma kartseri tunkedes.

4.4. Kaebaja toob välja, et jõu kasutamine ja peksmine on täiesti erinevad asjad, mida vangla

püüab mitte märgata. Olukorras ja seisundis, kus on lihtsalt võimatu vastu panna neljale

tugevale vangivalvurile, lamades kõhuli põrandal väljaväänatud käeraudades kätega, kuklasse

murtud peaga ei ole võimalik ka osutada vastupanu 4-5-le vanglaametnikule.

4.5. Kaebaja leiab, et kirjeldatud tegude toimepanekuga rikuti VangS § 41 lg 1 - inimväärikuse

austamine ja õiguste järgimine, sest millisest inimväärikuse austamisest või kaebaja

allumatusest saab vangla kõneleda, kui Judin lohistas kaebaja verisena, käeraudades

väljaväänatud kätest lookas mööda treppi kartseri II korruselt õue, korpuse suunas ja sealt

autosse. Samuti ei reageeritud kaebaja valukarjetele väljaväänatud kätest ja kõvasti suletud

käeraudadest.

4.6. Kaebaja leiab, et kohus peab arvestama sellega, et kaebaja täitis käsu panna käed seinale ja

seista näoga seina poole. Siin pole sisuliselt mitte mingit juttu kaebaja poolsetest korralduste

täitmata jätmistest.

Kaebaja leiab, et vanglal ei ole tõendeid, et kaebaja oleks käitunud agressiivselt. Kõik

vanglatöötajad on elus ja terved. Neid oli 4 inimest – Judin, Noor, Hanni ja Mironov. Igaühe

kaal on vähemalt 80-90 kilo. Neil ei ole kaebusi peksu või tervise osas.

Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et tema kohta ei ole seoses vahejuhtumiga kirjutatud

ettekannet vangla korralduse täitmata jätmise eest nagu seda nõuab seadus.

4.7. Kaebaja väidab, et peksmise ja toimunud sündmuste pärast oli tugevasti nördinud kartseri

korrapidaja Irina Latõševa, kes oli sel päeval valves ja nägi kõike, ja kuulis kaebaja valukarjeid

ja appihüüdeid.

4.8. Kaebaja leiab, et kui ta oleks kõiki neid vigastusi endale ise aktiivse vastupanu osutades

teinud, nagu vangla seda väidab, siis seda enamgi vanglaametnikud oleksid pidanud näitama

kaebajat arstile. Kiirabi oli välja kutsutud alles politseitöötajate poolt kohtus Liivalaia- 24,

kaebaja palvel. Seejuures nägi politsei, kuidas vangla ametnikud lohistasid kaebaja autoni, ja

millises seisundis ta oli.

4.9. Kaeaja selgitab, et avaldatud summa 15 000 eurot vangla poolt kaebajale kehavigastuste

eest kompensatsiooni hüvitamiseks, ning ka moraalseks kompensatsiooniks, on õiglane.

Kaebaja selgitab, et talle isiklikult pole raha vaja. See oleks läinud kohtuhagide kustutamiseks

ja ülejäänud summa oleks kaebaja poolt üle kantud piiratud võimetega laste ja väikelaste

varjupaigale, kus viibib kaebaja tütreke ja teised vanemata jäänud lapsed.

4.10. Kaebaja viitab, et vangla käitumine ei vastanud Piinamise ja ebainimliku või alandava

kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standarditele.

Täpsemalt viitab kaebaja CPT/Inf(2004)28 p 25 (/…/Kui halvasti kohtlemisele viitava teabe

ilmsikstulekule ei järgne kohest ja tõhusat vastutoimet, siis ametiisikud, kel on kalduvus halvasti

kohelda isikuid, kellelt on võetud vabadus, hakkavad kiiresti uskuma, ja neil on selleks täielik

alus, et nad võivad seda teha karistamatult. /…/ ) märkides, et kaebaja on pöördunud

12.09.2012 ja 18.08.2012 prokuratuuri kirjalike avaldustega kaebaja peksmise tõigas. Kaebaja

väidab, et Judinil ja Hannil on olnud korduvalt probleeme kinnipeetavatega vangi vastu

ülemäärase füüsilise jõu kasutamisega, k Tallinna Vanglas on kinnipeetav alati kõiges süüdi ja

ametnikud pääsevad karistamatult.

Kaebaja viitab ka CPT/Inf(2004)28 p 26 ja p 28 leides, et ka käesoleval juhul ei olnud vangla

toimingud seaduslikud ning need vaikitakse maha vaatamata kaebaja pöördumistele. Vangla,

Riigi Prokuratuur, Justiitsministeerium ning ka halduskohus kaitsevad vanglat.

Kaebaja viitab CPT/Inf(2004)28 p 29 ning märgib, et antud juhul pidi kaebaja ise võitlema, et

saada arsti abi (politsei kaudu kutsuma kiirabi). Ka pärast vanglasse naasmist pidi kaebaja ise

nõudma arsti poolt läbi vaatamist ja vigastuste fikseerimist, mis võimaldati alles siis, kui

kaebaja ähvardas endal veenid ja kõhu lahti lõigata, kuigi kõik teadsid, mis oli enne toimunud.

Samas vaatas kaebajat läbi perearst, mitte ekspert. Kaebaja leiab, et kohus peab mõistma, et

antud olukorras ei peaks pöörama tähelepanu mitte sellele, et kaebaja väidetavalt ei allunud

korraldusele, vaid vanglaametnike poolt ilmselgelt kasutatud vägivallale, mis pandi toime

kaebaja kallal.

Kaebaja viitab ka CPT/Inf(2004)28 p 30 ja 31 ning 32, millest viimane sätestab: Et võimalikku

halvasti kohtlemist käsitlev juurdlus oleks tõhus, on oluline, et seda läbiviivad isikud oleksid

sõltumatud asjasse segatud isikute suhtes. On oluline tagada, et kõnealused ametiisikud ei ole

samast ametkonnast kui juurdluse all olevad ametiisikud. Kaebaja väitel on kõik

Justiitsministeeriumi alluvuses. Vanglad, prokuratuurid ja kohtud, seega millisest õiglusest

saab Tallinna Vanglas toimunu uurimise suhtes üldse olla.

Kaebaja viitab ka CPT/Inf(2004)28 p 39 (Tuleb olla eriti hoolikas, et isikuid, kes on langenud

ametiisikupoolse halva kohtlemise ohvriteks, ei kallutataks loobuma kaebuse esitamisest.

Näiteks, võimalikku negatiivset mõju, mis seisneb selles, et seoses laimuga on ametiisikul õigus

algatada menetlus isiku vastu, kes ebaõigesti süüdistab neid halvasti kohtlemises, tuleb pidevalt

kontrollida), mis selgelt kajastab ja kinnitab kaebaja veendumust ja põhjendusi.

Kaebaja selgitab täiendavalt, et on seisukohal, et karterisse pandi ta ebaõiglase suhtumise pärast

kaebajasse, tahtes talle kätte maksta kaebaja poolt kirjutatud kaebuste eest. Peale seda, et

kaebaja vait oleks anti talle hea töökoht katlamajas, et kaebaja leevendaks oma solvumist ja

raviks haavad. Aga kui kõik oli vaikseks jäänud, siis lasti kaebaja vaikselt, suvise koondamise

ettekäändel, enne kütteperioodi töölt lahti.

4.11. Kaebaja leiab, et Vangla on rikkunud EIÕK art 3 ja Rec(2006)2 p 64.1.

4.12. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla poolt kohtule esitatud dokumendid kaebaja varasemate

karistuste ja trahvide kohta on asjassepuutumatud.

4.13. Kaebaja esitab kohtule tõendamaks kaebaja peksmise fakti (V. Judini poolt 07.09.2012

kambris nr 88) Riigi Prokuratuurile ja Harju Maakohtule esitatud avaldused (vt tl 89-95, II kd

ja tõlge tl 96a ja selle pöördel, II kd). Peale kaebaja poolt vastavate avalduste esitamist, kus on

põhjalikult kirjeldatud peksmise asjaolusid, esitas vanglaametik vastuavalduse, justkui oleks

kaebaja solvanud hoopis V. Judinit.

4.14. Kaebaja viitab kaebuse põhjendamisel Riigikohtu 06.02.2002 otsusele nr 3-3-1-27-02,

kus kohus märkis, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus,

solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle

tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu.

Kõik ülalpool nimetatud nagu alandatus, solvumine, valu ja füüsilised kannatused – olid

kaebajale tekitatud Tallinna Vangla ametnike Judini, Hanni ja teiste poolt kaebaja peksmise

ajal 07.09.2012 kartseri kambris enne kohtusse saatmist.

4.15. Kaebaja tõendab omale tekitatud kahju mh ka meditsiinilise saatedokumendiga, mille

väljastas kiirabi 07.09.2014 (III tl 14) ja Tallinna Vangla arsti poolt koostatud läbivaatuse

dokumentidega (III tl 15-16). Oma parema käe nõrka seisundit tõendab kaebaja vangla arst

meditsiinilise arvamusega (III tl 16).

4.16. Kaebaja leiab, et see fakt, et seoses Hanni ja Judini vägivallaga kinnipeetavate suhtes

ning võimu kuritarvitamisega, ei ole Tallinna Vangla läbi viinud mitte mingisuguseid

distsiplinaaruurimisi seoses esitatud kaebuste faktiga, räägib nende poolsest võimu

kuritarvitamisest ja karistamatusest, mistõttu nad julmutsesid vanglas, kohaldades

kinnipeetavate suhtes vägivalda mis tahes põhjusel. Vangla aga varjas seda.

4.17. Kaebaja märgib, et vanglaametnikud Judin, Noor, Hanni, Mironov ei räägi midagi

kriminaalasja materjalides seoses kaebaja suhtes vägivalla kohaldamisega täiesti arusaadavtel

põhjustel, kaitstes üksteist (12922500071). Kaebaja poolt kriminaalasjas polnud see nõutav,

kuna jutt oli mitte vägivalla kohaldamisest, vaid ametnik Judini solvamisest. Seda enam, et kõik

ametnike ütlused kriminaalasjas nr 12922500071 on abstraktsed, ebatäpsed ja üksteisele

vasturääkivad. Ent vaatamata sellele on just nimelt nendele ülesehitatud vangla kaitse

positsioon ja vaidlus kohtus.

4.18. Kaebaja leiab, et vanglaametnike ülemäärase jõu kasutamist tõendavad ka G. B. ütlused

(III tl 69-70, tõlge 72 pöördel-73) ja kaebaja suhtes 05.07.2011 kambris nr 330 kaebaja suhtes

jõu kasutamine – kaebajal väänati käsi, püüti läbi peksta, tekitati marrastusi näole ja pannes

kaebaja käeraudadega voodi külge. Samuti I. A. seletused koos vangla vastusega tema

vigastuste kohta (II tl 184).

4.19. Kaebaja leiab, et enda vastuses kaebusele püüab Tallinna Vangla kõrvale minna kaebaja

suhtes vägivalla kohaldamise faktist, viidates ametnike Judini, Mironovi, Noore, Hanni poolt

antud kriminaalasjas antud paljasõnalistele, väljamõeldud põhjendustele, samas kui kaebaja

märkis kohtule antud asjas piisavalt selgelt tema suhtes põhjendamatu jõu ja vägivalla

kohaldamist nimetatud vanglaametnike poolt, mida kinnitab kaebajal peksmisjälgede

olemasolu.

Vangla märgib, et vanglaametnikud V. Judin ja A. Tamm hoiatasid kaebajalt korduvalt, et

seaduslikele korraldustele mitteallumise korral kohaldatakse kaebaja suhtes jõudu koos

sundriietamisega ning et vastupanu osutamise korral kohaldatakse füüsilist jõudu. Vangla

esindajat ei olnud kambris 88. Teiseks püüab vangla varjata seda, et kaebaja allus

vanglaametnik Judini nõudmistele. Kaebaja ei osutanud vahejuhtumi mitte mingit vastupanu

ning ei saanud seda teha. Ammugi siis rääkida, kuna Judin surus kaebaja kõrile oma käega,

haardega selliselt, et kaebaja ei suutnud hingatagi.

Kaebaja leiab, et mitte keegi vanglaametnikest ei - Judin, Hanni – ei lükka mitte kusagil ümber

neid kaebaja sõnu kinnitavaid tõendeid. Seda enam ei saa nad anda hinnangut jõu

kohaldamisele. Seda, et nad tekitasid kaebajale valu ja kannatusi, seda tundis ju kaebaja.

Kaebaja väidab, et tema valukarjeid kuulsid kõik teised kartseri kambrites viibivad

kinnipeetavad, kes hakkasid ustele koputama, kutsudes vanglaametnikke üles lõpetama

vägivalda, mida kinnitab oma kriminaalasjas antud ütlustes ka ametnik Maili Ehrlich.

Kaebaja leiab, et ametnike Judini, Hanni, Mironovi, Noore abstraktsed väited kaebaja

agressiivse käitumise ning tugeva vastupanu kohta ei ole mitte millegagi kinnitatud ega

tõendatud ning seda isegi nende ametnike endi ütlustes. Lamades põrandal maas kõhuli, käed

raudus, väljaväänatud kätega, sellises asendis ja haige käega pole lihtsalt võimalik osutada mitte

mingit vastupanu. Seda enam kui sind togitakse ja tallatakse jalgadega nelja tugeva mehe poolt.

Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et ametnikud ei ole mitte kusagil mitte kordagi kirjeldanud

ega märkinud, mismoodi kaebaja sai neile vastupanu osutada ja mismoodi kaebaja agressiivselt

käitus.

4.20. Kaebaja märgib, et lahknevused vanglaametnike M. Ehrlichi, Judini, Hanni, Noore,

Mironovi ütlustes räägivad juba iseenesest päris paljust. Mitteühtivused ja ebakõlad ametnike

ütlustes paljastavad nende valet kriminaalasjas. Kaebaja toob välja järgmised vasturääkivused

ja ebakõlad:

Tunnistaja Maili Ehrlich - mitte kusagil ning mitte kunagi pole andnud tunnistusi selle kohta,

et kaebaja oleks agressiivselt käitunud ja vastupanu osutanud. M. Ehrlich – väga hästi saab aru

ja valdab vene keelt. M. Ehrlich ei kinnita ametnike Judini, Hanni, Noore, Mironovi ütlusi selle

kohta, et kaebaja olevat Judinit solvanud ja teda ähvardanud. See, et kaebaja võis valu tõttu

midagi ebatsensuurset valjusti öelda, ei ole veel tõend ametnike solvamise kohta.

Tunnistaja J. Hanni – räägib: J. Hanni haaras koos V. Judini, Noore ja Mironoviga G. B. kinni

ning kohaldasid tema riietamiseks füüsilist jõudu, väänates viimasel käed selja taha ning pannes

ta põrandale pikali. Kuna kinnipeetav osutas tugevat füüsilist vastupanu, siis tema

ohjeldamiseks oldi sunnitud kasutama käeraudu.

Samal ajal kui ametnik A. Tamm juba lükkab ümber J. Hanni ütlusi, kirjeldades enda ütlustes

juba hoopis teist pilti.

„ Ta ei lasknud ennast riidesse panna, fikseerisime tema käed käeraudadega ning panime ta

kartseri põrandale pikali maha. Pärast seda kui püksid olid jalga tõmmatud, ütles B., et pluusi

paneb ta ise. Judin tegi tal ühe käe käeraudadest, siis ta hakkas sellega agressiivselt vehkima

ning oli selge, et ise ta ikkagi riietuma ei hakka. Judin pani tal uuesti käe raudu ning nad

hakkasid talle pluusi selga panema, algul üks käsi, siis teine.

Ametnik A. Tamm - ei ole mitte kusagil mitte ühtegi sõna poetanud selle kohta, et kaebaja

olevat osutanud tugevat vastupanu ja käitunud agressiivselt. Tunnistades ja kinnitades kaebaja

ütlusi selle kohta, et kõigepealt pandi kaebajal käed raudu, seejärel pandi kambri põrandale

kõhuli maha. Seejuures tunnistaja A. Tamm tunnistas, et kaebaja ütles ametnikele, et tal on

valus. Siis A. Tamm kutsus välja arsti. Järelikult mitte ühelgi kohal viibivatest ametnikest

polnud kahtlust selles, et kaebajale tekitati tol päeval valu, peksmise jälgi ja kannatusi.

Seepärast kutsutigi välja arst. Ning arsti oli vaja kaebajale näkku, löökidest vastu pead ja keha

ning jõuga raudus käte väljaväänamise tagajärjel tekitatud vigastuste pärast. Samuti A. Tamm

tunnistab, et: „Kui nad avasid kambri ukse, siis seisis B. ukse peal aluspükste väel, mis täielikult

kinnitab kaebaja ütlusi selle kohta, et kaebaja seis ning lükkab ümber ametnike V. Judini,

Hanni, Mironovi valet selle kohta, mida ametnikud rääkisid esialgselt, et nad panid kaebaja

kambri põrandale pikali, väänates käed selja taha. Ning alles hiljem panid käed raudu, mille

panemisel ma olevat osutanud tugevat vastupanu, püüdes välja rabeleda, lüües peaga vastu

põrandat, lüües nägu ära.

Täpselt samad ebakõlad ja lahknevused on toodud ka V. Judini enda ütlustes kriminaalasjas:

„Vahistatu osutas tugevat füüsilist vastupanu ning rabeles vastu. G.B.e ohjeldamiseks kasutati

käeraudu kell 9.07. * Käeraudade panemise ajal oli G.B. põrandal maas, püüdes välja rabeleda

ning kriimustas oma näo vastu kambri põrandat (ning sealsamas allpool V. Judini ütlustest

uurijale:* käeraudade panemise ajal, toetudes vastu seina G.B. olevat temale üle õla otsa

vaadates öelnud: ma arvasin, et sa oled normaalne, aga sa oled pederast. (V. Judin tundis ennast

solvatuna sellisest ütlemisest, kohaldas kaebaja suhtes füüsilist jõudu, mida kõik

vanglaametnikud maha vaikivad).

Lühidalt öelduna: V. Judin ise annab ühe episoodi kohta absoluutselt erinevaid ütlusi. Kord

kaebaja oli põrandal maas, kui mul käed raudu pandi, siis jälle seisab, toetudes vastu seina, mis

täielikult ühtib kaebaja ütlustega, et kaebaja täitis Judini korralduse – pani käed seinale. Pärast

seda pani Hanni kaebajal käed raudu selja taha. Kaebaja seisis ning mitte mingit vastupanu

neile ei osutanud ning ei käitunud agressiivselt.

A. Tamme ütlused ja ka V. Judini enda ütlused lükkavad ümber V. Noore ütlused, et G.B. istus

kambris pingi peal ning ei lasknud endal käeraudu peale panna.

Kaebaja märgib, et üks räägib, et ta seisis, teine ametnik räägib, et ta lamas, kolmas räägib

üldse, et ta istus pingi peal. Kuid kõik püüavad üksmeelselt kaebajat süüdlaseks teha.

4.21. Kaebaja toob välja, et vangla nõudmise osas panna kaebajale selga kartseririided ning

sõita sellega kohtusse väljaspool vanglat, on juba selgelt väljendanud Tallinna

Ringkonnakohus, andes hinnangu vangla tegevusele. Ringkonnakohtu 31.03.2014 määruse nr

3-13-70244 p-s 7 on öeldud: VangS § 65¹ lg 2 tuleb tõlgendada Euroopa vanglareeglite kohaselt

ning tagada kohtusse (või mõnesse muusse väljaspool vanglat asuvasse kohta) saatmine,

võimaldades kinnipeetavatel kanda oma isiklikke riideid ka kartseri karistuse kandmise ajal.

Vanglaametnike korraldus panna selga arvel olev kartseririietus oli õigusvastane.

Kõik vangla argumendid viidetega Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustele on kohatud, kui vangla

võrdleb kinnipeetavate ümberriietamist enda riietesse kohtusse minekuks, kui ajendit ja

võimalust põgenemiseks või kuriteo toimepanemiseks. Põgeneda võib ka vanglariietes. Ning

selle ohutuse eest peab vastutama teenistus, politseikonvoi ja mitte vormiriietus.

Kaebaja leiab ka, et vangla poolt väljastatud riided ei kaitse mitte mingil moel kaebaja tervist.

See riietus alandab kaebaja inimväärikust.

4.22. Kaebaja toob välja, et Riigikohtu Halduskolleegiumi 5.09.2009.a. määruses nr 3-3-1-95-

08 p. 9 on öeldud, et Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee Euroopa vanglareeglid on

soovitusliku iseloomuga ning ei ole juriidiliselt kohustavad. Kuid neid tuleb vaadelda

eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise suunas tuleks püüelda ning millest tuleks juhinduda

võimaluse korral Eesti õigusaktide tõlgendamisel ning kohaldamisel.

4.23. Kaebaja leiab, et vangla vastuse ülejäänud punktide osas( p-d 16, 17, 18, 20) võib kaebaja

selgitada, et need väited on paljasõnalised ja tõendamata. Vanglaametnike Judini, Hanni, A.

Tamme ja Noore endi ütlused lükkavad ümber ühed asjad teistega nende endi ütlustest seoses

kaebaja poolse ametnike ähvardamise ja nendele kallale tungimisega.

4.24. Kaebajale toob välja, et 07.09.2012, kui kaebajat toodi kohtust ja arst oli ta üle vaadanud,

siis pildistas kõik kaebaja poolt saadud peksmise jäljed telefonile valves olnud korrapidaja abi

Anton. Samuti 07.09.2012 pärast kaebaja peksmist vanglaametnike, V. Judini poolt, kui kaebaja

toodi tagasi kohtust ja kui pärast vaatas teda üle arst ning kui kaebaja pandi kambrisse, siis käis

tema juures II korpuse ametnik Ilves, kellele ta rääkis kõik ära, kuidas ja kes kaebajat peksis.

Ta kuulas kaebaja ära, olles näinud ka peksmise jälgi kaebaja näol ütles.: „Ärge muretsege.

Rohkem teil probleeme ei tule.“ Oli näha, et kõik olid šokis tol päeval kaebajaga juhtunust.

Kaebaja leiab, et kõik tema füüsilised ja hingelised kannatused olid talle tekitatud teadvalt

ametnike V. Judini ja J. Hanni poolt.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata põhjendades seda

järgmiselt:

5.1. Kinnipeeturegistri andmetel pöörati ajavahemikul 06.-11.09.2012 G.B.e suhtes täitmisele

Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 31.08.2012 käskkirjaga nr 1129-d määratud

kartserikaristus.

5.2. Kaebuse esitaja staatus muutus vahistatust süüdimõistetuks 21.09.2012, seega vaidlusaluse

intsidendi toimumise ajal oli kaebaja vahistatu staatuses.

5.3. Kohtueelse menetlemise käigus selgus, et 07.09.2012 kell 08:50 teavitati Tallinna Vangla

esimese üksuse kartserihoone kambris 88 distsiplinaarkaristust kandvat G.B.t, et ta läheb

kohtuistungile ja peab korrektselt selga panema talle väljastatud kartseririided. Kaebaja võttis

eelnevalt seljas olnud kartseririided seljast ja oli kambris aluspükste väel. Kinnipeetav keeldus

kategooriliselt korralduse täitmisest, nõudes talle kuuluvaid tsiviilriideid. Kell 09:00 anti talle

arusaadavalt vene keeles korduv korraldus panna selga kartseris väljastatud riided, millele

kinnipeetav ei allunud. G.B.t hoiatasid korduvalt vene keeles vanemvalvur Venjamin Judini ja

inspektor-korrapidaja abi Alar Tamm, et seaduslikele korraldustele mitteallumise korral

kasutatakse tema suhtes sundriietamist ja vastuhaku korral füüsilist jõudu. G.B. ei allunud

vaatamata hoiatustele vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele riietuda

kartseririietusse. Vanemvalvur Jaanus Hanni kasutas koos vanemvalvurite Venjamin Judini,

Viljar Noore ja Andrei Mironoviga G.B.e riietamiseks füüsilist jõudu, viies tema käed selja taha

ja asetades ta põrandale pikali.

Eeltooduga on ümberlükatud kaebuse esitaja väide nagu oleks ta korraldusele allunud. Ka ei

nähtunud kriminaalmenetluse materjalidest, et V. Judin oleks kaebuse esitajat jalaga löönud

nagu väidab kaebaja. Arvestades 07.09.2012 intsidendi juures viibinud vanglaametnike arvu ei

ole usutav, et teistele ametnikele oleks jäänud märkamata asjaolu, et V. Judin kaebajat jalaga

lõi. Sellekohaseid viiteid aga kriminaalasja menetluse raames kogutud tunnistajaütlustes ei

nähtu.

5.4. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 15.05.2013 kriminaalmenetluse nr 12922500071 lõpetamise

määrusest (II tl 21-23 pöördel) nähtuvalt on intsidendi juures viibinud kuus vanglaametnikku

kinnitanud, et G.B. avaldas ametnikele aktiivselt vastupanu ega andnud oma käsi, et nendele

käerauad saaks paigaldada, mistõttu kasutasid ametnikud selleks jõudu. Kui kaebaja kätele olid

käerauad paigaldatud, rahunes kinnipeetav maha ja lubas ennast ise riidesse panna.

Vanemvalvur V. Judin hakkas paigaldatud käeraudu avama, kuid kinnipeetav muutus

agressiivseks, mistõttu panid ametnikud ta põrandale pikali.

Eeltoodust nähtuvalt keeldus G.B. 07.09.2012 täitmast vanglaametnike poolt antud seaduslikku

korraldust panna selga kartseririietus. Kaebuse esitaja ei vaidlusta, et vastavasisuline korraldus

talle anti ega ka asjaolu, et ta selle täitmisest keeldus.

5.5. Kaebaja hinnangul laieneb vahistatule isiklike riiete kandmise õigus ka kartserikaristuse

kandmise ajal. Tallinna Vangla nimetatud seisukohaga ei nõustu. VangS § 90 lg 1 sätestab, et

eelvangistuse kandmisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid käesolevas

peatükis sätestatud erisustega. Vangistusseaduse 2. peatüki 7. jao § 651 lg 2 esimesest lausest

tulenevalt otsitakse kartserisse vastuvõtmisel kinnipeetav läbi ning talle antakse kartseri arvel

olev riietus. Vangistusseaduse 5. peatükk, milles on reguleeritud eelvangistuse kandmine,

sätestab vahistatu suhtes distsiplinaarmenetluse erisused §-des 100 ja 101. Vangistusseaduse

kommenteeritud väljaande (Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne, Madise, L., Pikamäe,

P., Sootak, J. Kirjastus Juura, 2009, lk 132-133) § 651 lg 2 kommentaaridest nähtub, et kuna

VangS § 90 lg 1 kohaselt kohaldatakse vahistatu suhtes seaduse 2. peatüki, sh ka

distsiplinaarvastutuse sätteid, ning vahistatu distsiplinaarvastutust reguleerivates erisätetes (§-

d 100-101) pole ette nähtud teisiti, ei laiene kommenteeritava lg 2 kohaselt kartseris viibivale

vahistatule VangS § 93 lg-s 1 sätestatud isiklike riiete kandmise õigus.

5.6. Tallinna Vangla ei nõustu seisukohaga nagu tuleks kartserikaristuse kandmise ajal kohtusse

või mujale väljapoole vanglat saadetavatele kinnipeetavatele tagada võimalus kanda isiklikke

riideid.

5.6.1. VangS § 46 lg 1 kohaselt, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav

vangla riietust. Seega on VangS-iga määratud, et reeglina kannavad kinnipeetavad vangla

riietust. Erisused riietuse osas tulenevad VangS § 46 lõikest 2 avavangla kinnipeetavate

riietusele, VangS § 93 lõikest 1 vahistatu riietusele ja VangS § 651 lõikest 2 kartserisse

paigutatud kinnipeetava riietusele. Vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra kehtestab

justiitsminister määrusega (VangS § 46 lg 3). Vastavalt VSkE § 61 lõikele 11 annab kinnipeetav

isiklikud riided, mille kandmiseks tal puudub luba, vanglateenistuse lattu hoiule. Seega näeb

üldnorm kinnipeetavale ette vangla riietuse kandmise kohustuse.

5.6.2. Vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks piiratakse isiku

liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid

(põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna.

Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele

piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Ühe piiranguna tuleb

käsitleda ka VangS § 46 lg-st 1 kinnipeetavale tulenevat vangla riietuse kandmise kohustust.

Vangla riietuse kandmise näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva piiranguga.

5.6.3. Vangla riietuse kandmise kohustus tuleneb kinnipeetavale seadusest ning see on oluliseks

julgeoleku tagamise eelduseks. Vangla riietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et kinnipeetavad

oleksid operatiivselt tuvastatavad nende poolt kantava riietuse järgi. Ka kohtus vms väljaspool

vanglat viibimisel kindlustab vanglariietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab

põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise edukust oluliselt. Vangla seisukohti toetab

EIK, kes on 29.04.2003 kohtuasjas Nazarenko vs Ukraina otsuse punktis 139 märkinud, et kuigi

kohtu arvates võib nõuet, et kinnipeetavad kannaksid vangla riietust, pidada isikupuutumatuse

piiranguks, põhineb see nõue kahtlemata õigustatud eesmärgil kaitsta avalikku turvalisust ja

ennetada avaliku korra rikkumisi ning kuritegusid.

5.6.3.1. Asjas Mc Feeley ja teised v Ühendkuningriik (1980) ütles kohus selgelt välja, et seda,

kui kinnipeetav peab vanglas kandma vangla riietust, võib küll näha sekkumisena tema eraellu,

kuid see ei ole artikli 8 rikkumine, kuna leiab õigustatust artikli 8 lõike 2 kohaselt. Sellise

meetme eesmärgiks on isiku identifitseerimise vajadus olukorras, kus isik võib põgeneda või

osutub tarvilikuks tema eristamine teistest vanglas viibivatest isikutest, näiteks külastajatest.

(EIÕK otsus asjas Mc Feeley ja teised v Ühendkuningriik, 15. maist 1980)

5.6.3.2. Eeltoodud seisukohast lähtus kohus ka asjas T. V. vs Soome (1994), milles kinnipeetav

veeti haiglasse vangla riietuses, milleks oli kaheosaline pruun rüü halli kraega, ja teda saatvad

vanglateenistujad olid vangla vormis. Kinnipeetavale ei lubatud isiklikke riideid julgeoleku

kaalutlustel. Riik leidis, et meede rikub küll isiku õigust eraelule, kuid sel on legitiimne eesmärk

vältida põgenemiskatset ning võimaldada isikut identifitseerida, mistõttu see on demokraatlikus

ühiskonnas vajalik. Kohus arvestas ka asjaolu, et tegemist oli ohtliku vägivaldsete kuritegude

eest süüdi mõistetud isikuga, kes oli ka varem teinud põgenemiskatse.

5.6.4. Vangistuse täideviimise kontekstis tähendab proportsionaalsuse põhimõte muuhulgas

seda, et seadusele tuginevad ja rakendatavad piirangud oleks vastavuses soovitud eesmärgiga

ning julgeoleku tagamisele ja kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisel ei

rakendataks avaliku võimu poolt piiranguid enam kui need on tõepoolest kujunenud olukorras

vajalikud. Kaebuse esitajale vangla poolt väljastatud riietusega on tagatud tema tervise kaitse,

riietus ei ole inimväärikust alandav, sellel on legitiimne eesmärk (aitab tagada julgeolekut,

muutes kinnipeetavad paremini märgtavataks ja eristatavaks) ning piirangut pole seetõttu

põhjust pidada ebaproportsionaalseks.

5.6.5. Tallinna Ringkonnakohus on 24.04.2013 haldusasja nr 3-13-756 määruses märkinud, et

vastustaja on õigest märkinud, et kinnises vanglas kinnipeetava poolt vangla riietuse kandmine

ka väljaspool vanglat teenib avaliku turvalisuse kaitsmise eesmärki ja võimaldab ennetada

avaliku korra rikkumisi. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav ka taotluse rahuldamata jätmisega

taotlejale saabuda võivate raskete tagajärgede oht. Selleks ei saa pidada kaebaja väidet, et

väljaspool vanglat vangla riietuse kandmine alandab tema inimväärikust.

5.6.6. Seega nähtub eeltoodust, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust

nõuda, et teda viidaks kohtusse tema isiklikus riietuses. Eeltoodust lähtuvalt leiab Tallinna

Vangla, et vangla tegevus on olnud õiguspärane.

5.6.7. Lisaks eeltoodule märgime, et viitamine Euroopa Vanglareeglistikule ei ole asjakohane,

kuna Euroopa Nõukogu on soovituslik instrument, selle normid ei ole siduvad ning tegemist ei

ole otsekohalduva dokumendiga, mistõttu Vanglareeglistikus sätestatu eiramine ei pruugi

tähendada õigusvastast käitumist. Euroopa Vanglareeglistiku näol ei ole tegemist vanglale

kohustusi ja kinnipeetavale õigusi loova aktiga. Euroopa Vanglareeglistikus sisalduv ei saa

muuta Eestis kehtiva vangistusseaduse normide sisu ning ei saa kohustada vangistusseaduse

norme tõlgendama vastavalt Euroopa Vanglareeglistikule. Seda, et Euroopa Vanglareeglistiku

soovitused ei sisalda õiguslikult siduvaid norme, on leidnud ka Riigikohus määruses

haldusasjas nr 3-3-1-95-08 punktis 8, mille kohaselt „soovitusliku iseloomuga "Euroopa

Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide

ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti

õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel.

5.7. Eeltoodust tulenevalt oli G.B. kohustatud karterikaristuse kandmise ajal kandma

kartseririietust. Kuna vanglaametnikud andsid kaebajale 07.09.2012 seadusliku korralduse

riietada enda kartseririietusse, tuli kaebajal see täita. Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007

otsuses nr 3-3-1-103-06 on asutud seisukohale, et „Kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega

seonduv arusaam vanglaametniku korralduse seadusevastasusest ei anna kinnipeetavale õigust

korralduse täitmisest keelduda. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist

vanglas. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab

tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge.“ Tallinna Vangla leiab, et 07.09.2012

G.B.ele antud korraldused ei olnud tühise haldusakti tunnustega, vaid olid vanglaametnike

poolt antud seaduslikud korraldused ja kaebaja oleks pidanud need täitma, olenemata sellest,

milline oli tema arusaam nende korralduste õiguspärasusest.

5.8. Vastustaja toob välja, et kohtueelse menetluse käigus selgus, et kuna kaebaja osutas tugevat

füüsilist vastupanu, tuli tema ohjeldamiseks kasutada ka käeraudu. Kaebajat oli varasemalt nii

füüsilise jõu kui ka käeraudade kasutamise eest hoiatatud. Käeraudade paigaldamise ajal

vähkres G.B. põrandal olles vastu ja kriimustas oma nägu. Füüsilise jõu kasutamise ajal

ähvardas G.B. vanemvalvur V. Judinit, et otsib ta vabaduses olles üles ja maksab füüsilise

vägivallaga kätte. Samuti solvas G.B. vanglateenistuse ametnikke erinevate ebatsensuursete

venekeelsete väljenditega, nt kuradi rotikari, piidrid sellised.

5.9. Seega on olemasolevate tõenditega kinnitamist leidnud, et vaatamata korduvalt antud

korraldustele keeldus kaebaja kategooriliselt kartseririietuse selgapanemisest ja osutas

vanglateenistuse ametnikele aktiivselt füüsilist vastupanu, mistõttu kasutati tema suhtes

füüsilist jõudu ja ohjeldusmeetmena käeraudu. Arvestades, et G.B. käitus õigusvastaselt ja

agressiivselt ning oli olemas reaalne oht vanglaametnike tervisele ja seega ka vangla üldisele

julgeolekule, ei olnud füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine G.B.e suhtes 07.09.2012

õigusvastane.

5.10. Riigikohtu halduskolleegium on 25.09.2006 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-49-06 punktis 11

märkinud, et edasilükkamatuks juhuks VangS § 69 lg 4 teise lause tähenduses tuleb pidada

olukorda, kus kinnipeetav oma agressiivse või ründava käitumisega seab vahetusse ja tegelikku

ohtu enda, kaaskinnipeetavate või vanglaametnike elu ja tervise, püüab põgeneda või esineb

kõrgendatud põgenemisoht või kinnipeetav tahtlikult kahjustab vangla vara või rikub muul

sekkumist nõudval viisil oluliselt vangistusseadust või vangla sisekorraeeskirju. Seega oli

vahetult intsidendi juures viibival vanglateenistuse ametnikul õigus otsustada kas ja millist

ohjeldusmeedet kaebuse esitaja suhtes kasutada. VangS § 66 lg 2 sätestab, et vangla

sisekorraeeskirja täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vanglateenistuse ametnik. VangS

§ 71 lg 2 sätestab, et vanglateenistuse ametnik võib kasutada teenistusülesannete täitmisel ja

enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu.

5.11. Peale käeraudade kasutamist riietasid vanglaametnikud kinnipeetava kartseririietusse ja

saatsid meditsiiniosakonda tema terviseseisundi kontrollimiseks. Meditsiiniosakonna kabinetis

106 keeldus kaebaja terviseseisundi kontrollist ja näokriimustustele esmaabi saamisest.

Kaebaja tervisekaarti on spetsialist-õe poolt tehtud 07.09.2012 sissekanne, mille kohaselt kell

09:10 kutsuti meditsiiniõde kambri juurde vigastuste fikseerimiseks. Kinnipeetav lamab

põrandal, karjub. 09:15 toodud med.kabinetti, kinnipeetava näol vasakul põsel ulatuslik

pindmine marrastus suurusega 8x10 cm, suu verine, huuled terved. Kätel käeraudadest

punased randid. Med.kabinetis karjub, keeldub meditsiinilisest läbivaatusest ja meditsiinilisest

abist (II tl 24).

5.12. Esimeses üksuses paiknevas vastuvõtuosakonnas andsid vanglaametnikud kaebaja üle

Politsei saatemeeskonnale tema edasiseks saatmiseks kohtuistungile. Ka politseinikud

paigaldasid G.B.e transportimiseks talle käerauad, kuna kinnipeetav oli agressiivne ja lubas, et

kui saab auto peale, siis rebib kartseririided lõhki.

5.13. G.B.e allumatus 07.09.2012 on tõendatud. Ei ole õigusvastane ega ebaproportsionaalne

vanglaametnike selline käitumine, kus nad kasutavad teenistusülesande täitmiseks ja ametnike

ohutuse tagamiseks füüsilist jõudu ja ohjeldusmeetmeid. G.B.e käitumist arvestades oli

vanglaametnike tegevus kaebaja agressiivse käitumise lõpetamiseks ja tõenäolise

vanglateenistujate ning seega ka kogu vangla julgeoleku vastu suunatud ründe tõrjeks ja

ennetamiseks vajalik. Arvestades G.B.e käitumist oli vanglaametnikel piisav alus arvata, et

tõenäoline on õigushüve (vanglaametnike elu ja tervis) kahjustumine, mistõttu füüsilise jõu ja

käeraudade kasutamine oli põhjendatud ning vanglaametnike elu ja tervise kaitseks

proportsionaalne. Füüsilise jõu ja ohjeldusmeetme kasutamisega anti G.B.ele võimalus

rahunemiseks, samuti oli see vajalik vanglaametnike poolt antud seaduslike korralduste täitmise

tagamiseks. Eeltoodust tulenevalt kasutati G.B.e suhtes 07.09.2012 füüsilist jõudu ja käeraudu

seaduslikul alusel, lühiajaliselt ja lähtudes otsesest vajadusest, olles seega proportsionaalne

saavutatava eesmärgi suhtes. Ükski muu abinõu ei oleks võimaldanud tagada piisavalt

julgeolekut.

Riigikohus on oma 13.11.2009 otsuses nr 3-3-1-63-09 märkinud, et käeraudade või teiste

ohjeldusmeetmete kasutamine ei ole reeglina hõlmatud EIÕK art 3 kaitsealaga, kui meedet

kohaldati seaduslikul kinnipidamisel ja selle kohaldamisel kasutatud jõud ja avalik

eksponeerimine ei väljunud sellest piirist, mis oli meetme kohaldamiseks mõistlikult vajalik.

Eelnimetatud artikli kohaselt ei hõlma piinamine seaduslike sanktsioonide kohaldamisest

tulenevalt, sellistele sanktsioonidele omast või nendega juhulikult kaasnevat valu või kannatusi.

5.14.Tallinna Vangla on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks

peavad olema täidetud järgmised eeldused: avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus

avalikõiguslikus suhtes ja kannatanul tekkinud mittevaraline kahju, mille tekkimine või

kandmine on tõendatud, seejuures selle kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses eelmärgitud

õigusvastase tegevusega ning kahju tekkimist ei ole võimalik vältida või kõrvaldada.

5.15. Kuna kaebuse esitaja osutas vanglateenistuse ametnikele aktiivset füüsilist vastupanu ja

ta vähkres põrandal, tekkisid G.B.ele vigastused just vastuhakust ja rabelemisest. Tuvastatud

asjaoludest nähtub, et kaebaja ei allunud vanglateenistuse ametnike seaduslikule korraldusele,

näidates allumatust jätkas korralduse mittetäitmist ja oli agressiivne ehk teisisõnu oli kaebaja

enda tegevus selgelt õigusvastane. Sellise kaebaja poolt tekitatud olukorra lahendamiseks oli

vanglaametnikel õigus ja kohustus rakendada tarvilikke meetmeid. Meetmeid ei kasutatud

õigusvastaselt ning füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine oli proportsionaalne ja vajalik

kaebaja enda käitumisest põhjustatud ohuolukorra lahendamiseks. Näidates üles allumatust

vanglaametniku seaduslikule korraldusele ja avaldades aktiivset füüsilist vastupanu, võttis

kaebuse esitaja endale ise riski ja põhjustas endale vigastuste tekitamise.

5.16. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu

tagajärg (põhjuslik seos). Seega on põhjuslik seos põhjuse ja tagajärje vahel. Juhul, kui G.B.

oleks koheselt vanglaametnike seaduslikele korraldustele allunud, ei oleks olnud vajalik tema

suhtes füüsilise jõu ja ohjeldusmeetmete kasutamine, mis G.B.ele kokkuvõttes vigastusi ja

väidetavat väärikuse alandamist põhjustasid. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et kahju ei hüvitata, kui

seda oleks saanud vältida. Käesoleval juhul tuleb kahju tekkimise vältimise võimalusena

arvestada eelkõige G.B.e võimalust vältida kahju tekkimist täites vanglaametnike seaduslikke

korraldusi.

5.17. Riigikohus on tõdenud, et PS § 18 lõikes 1 sätestatud õigust ei riiva käeraudade

kasutamisel kaasnevad paratamatult mõõdukad kannatused, valu või üleelamised. Seega ei saa

ainuüksi käeraudade asutamine rikkuda kinnipeetava õigusi ja olla aluseks moraalse kahju

tekkimisele.

5.18. Vastustaja leiab, et tõendatud ei ole kaebajale kahju tekkimine ja põhjendab seda

järgmiselt:

5.18.1. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad

asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise

intensiivsust.

5.18.2. Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas

mõttes inimväärikust, selle komponente au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel

rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatust, tervist ning isikuvabadust. VÕS § 128 lg 5

kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning

kannatusi. Antud definitsioon on kohaldatav ka avalikus õiguses, kuivõrd RVastS ei sätesta

teisiti ning see pole tulenevalt RVastS § 7 lg-st 4 vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega.

Riigikohtu halduskolleegiumi 06.06.2002 otsuse nr 3-3-1-27-02 punktis 14 on märgitud, et

mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm,

nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või

hooletuse tõttu. Loetelu on ammendav ja muudel juhtudel mittevaralise kahju hüvitamine kõne

alla ei tule. Käesoleval juhul ei ole leidnud vastustaja arvates kinnitust, et kaebajale oleks

tekitatud alandust, hirmu, nördimust, muret, kaotusvalu ega kahjustanud tervist. Samuti ei ole

taotlejale tekkinud püsivat kehalise terviklikkuse kaotust, väljanägemise muutust, olulist

psüühika või närvitegevuse häiret, samuti heaolu langust või põhjendamatult loodetud heaolu

loomise kaotust. Eeltoodust tulenevalt on Tallinna Vangla seisukohal, et kaebajale ei ole

Tallinna Vangla tegevuse tagajärjel kahju tekkinud.

5.18.3. Kaebaja taotleb oma õiguste rikkumise eest rahalist hüvitist summas 15 000 eurot.

Vangla on seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud märgitud mittevaralise kahju tekkimist.

Isikuõiguste rikkumisest ei tulene automaatselt, et talle on tekkinud mittevaraline kahju.

Rahalise hüvitise väljamõistmine ei aseta kinnipeetavat olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, kus ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. Seega ei täida vangistuse tingimustes rahaline hüvitis oma eesmärki. Riigikohtu

halduskolleegium leidis oma 30.11.2004.a otsuse nr 3-3-1-64-04 punktis 32, et kahju

hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi

viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju

hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb

kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt on

õiguspärane, vaid analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge.

5.19. Tallinna Vangla on seisukohal, et kõne all oleva mittevaralise kahju tekitas G.B. ise ja

seda oma allumatu käitumisega. Kuna kaebaja ei täitnud temale antud korraldusi, tuli ametnikel

sellise käitumise maandamiseks kasutada füüsilist jõudu ja vastavaid ohjeldusmeetmeid.

Allumatuse ülesnäitamisel võtab kinnipeetav endale riski, et tema korrale kutsumiseks

kasutatakse seaduses sätestatud meetmeid. Vastavalt VÕS § 127 lõikele 2 ei kuulu kahju

hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks,

mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kuna füüsilise jõu ja

ohjeldusmeetme rakendamise eesmärgiks ei ole kinnipeetavale võimalike ebameeldivustunde

või valuaistingu tekitamine, ei kuulu kahju kaebajale hüvitamisele.

5.20. Kuna Tallinna Vangla tegevus on olnud õiguspärane, siis puudub põhjuslik seos G.B.ele

tekkinud kahju ning Tallinna vangla tegevuse vahel. Arvestades eeltoodut, tuleb G.B.e

kahjunõue jätta rahuldamata.

5.21. Tallinna Vangla esitas kohtule Tallinna Vangla personalijuhi Anneli Sinirandi tõendi (II

tl 197-198), millest nähtub, et järelevalveosakonna vanemvalvur Veniamin Judinit ega ka endist

esimese üksuse vanemvalvur Jaanus Hannit ei ole distsiplinaarkorras karistatud.

V. Judini näol on tegemist kohusetundliku ja laitmatu teenistusega vanglaametnik, keda: a)

16.08.2001 tunnustati teenistuskohustuste silmapaistvalt hea täitmise eest rahalise preemiaga;

b) 28.07.2009 ergutati üle 10 aastase laitmatu teenistuse eest Eesti Vabariigi vanglasüsteemis;

c) 28.12.2009 ergutati rahalise preemiaga („Aasta tegija“ II kategooria); d) 27.01.2011 ergutati

2010. a vanglateenistuse kõige paremini sündmusi lahendavaks valvuriks nimetatud V. Judinit

rahalise preemiaga; e) 26.07.2011 avaldati tänu teenistuskohustuste hea täitmise eest (ergutus);

f) 25.07.2012 avaldati tänu teenistuskohustuste silmapaistvalt hea täitmise eest ja Tallinna

Vangla esindamise eest Vanglateenistuse III kutsemeisterlikkuse võistlusel ning g) 21.07.2014

ergutati 15-aastase laitmatu teenistuse eest Eesti vabariigi vanglasüsteemis ning anti talle

vanglaametniku teenistusmedal.

J. Hannile avaldati 26.07.2011 tänu teenistuskohustuste hea täitmise eest (ergutus).

Vastustaja esitas ka Tallinna Vangla sisekontrolli osakonna peaspetsialisti tõendi V. Judini ja

J. Hanni kohta (II tl 199-200) seoses kriminaal- ja distsiplinaarmenetlustega. Nimetatust

nähtub, et 08.10.2014 laekus Tallinna Vanglale kinnipeetav A. V. avaldus, milles ta taotles

uurimist ülemäärase jõu kasutamise osas 17.09.2014 ja 2013. a sügisel. Taotluse esitaja

süüdistas V. Judinit kuriteo toimepanemises. 15.10.2014 koostatud kriminaalmenetluse

mittealustamise teatise nr 14922500068 kohaselt jäeti KrMS §-de 198 lg 1 ja 199 lg 1 p 1 alusel

V. Judini suhtes kriminaalmenetlus KarS § 291 järgi alustamata kriminaalmenetluse aluse

puudumise tõttu. Tõendist nähtub, et Tallinna Vangla ei ole alustanud V. Judini ja Jaanus Hanni

suhtes kriminaal- ja distsiplinaarmenetlusi seoses vägivalla kasutamise või ametivõimu

kuritarvitamise tunnustel.

Vastustaja selgitab veel, et Tallinna Vangla ei pea arvestust kinnipeetavate kaebustest, kus

tehakse etteheiteid seoses vanglaametnike/teenistujate tööga. Käesoleva vastuse koostamisel

vestles vastustaja esindaja V. Judini endise juhi Eveli Ojaverega, kes täitis kolmanda üksuse

juhi ülesandeid; praeguse vahetu juhi, järelevalveosakonna juhataja Olavi Seisoneni ning J.

Hanni endise juhi esimese üksuse juhi Kadi Veervaldiga, kes kinnitasid, et nemad ei mäleta, et

kõnealuste ametnike suhtes oleks teised kinnipeetavad seoses vägivalla kasutamise või

ametivõimu kuritarvitamisega kaebusi esitanud.

5.22. Lähtudes eeltoodust taotleb Tallinna Vangla:

1) jätta G.B.e kaebus rahuldamata;

2) jätta G.B.e menetluskulud tema enda kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Käesolevas kohtuasjas on kaebaja esitanud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse tema

inimväärikuse rikkumise eest kahel alusel: esiteks seoses asjaoluga, et teda sunniti minema

7.09.2012 vanglariietes Harju Maakohtusse. Teiseks seetõttu, et tema sundriietamisel vahetu

sunni rakendamisel kasutati tema vastu ülemäärast jõudu, millega talle põhjustati valu,

kannatusi ja alandati tema inimväärikust. Kaebaja 30.09.2013 taotluse nr 5-18/13/31342-1 talle

väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju 15 000 eurot hüvitamiseks (I tl 24) jättis Tallinna

Vangla oma 08.01.2014 vastusega nr 5-18/13/31342-2 (I tl 29-31) rahuldamata. Kohus märgib

seoses kahjunõude määratlemisega, et ta on siinkohal seotud ja võtnud arvesse lisaks kaebuses

esitatule ka Riigikohtu 23.10.2014 määruses haldusasjas nr 3-3-1-45-14 väljendatud

seisukohata, et „…Selles asjas ei ole kaebaja seostanud kahju selgelt terviserikke või

kehavigastuse põhjustamisega, vaid heitnud ette peamiselt ülemäärast jõu kasutamist ning

käsitanud seeläbi kahjustatud õigushüvena eelkõige inimväärikuse rikkumist.“.

7. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt on isikul, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, õigus nõuda talle tekitatud

kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikes 1

sätestatakse, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muuhulgas süüliselt

väärikuse alandamise korral. RVastS § 9 lg 3 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

RVastS § 13 lõikes 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise

ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust,

eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid,

millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt on

kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane

tegevus, kolmandaks nendevaheline põhjuslik seos ning viimaseks kahju hüvitamist välistavate

asjaolude puudumine.

8. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et 7.09.2012 toimunud intsidendi ajal viibis kaebaja

vahistatu staatuses Tallinna Vanglas ja oli paigutatud 06.09.2012 kartserisse nr 88. Tema

vahistatu isiklikud riided olid vahetatud kartseririiete vastu ning hoiule võetud. Sisulist vaidlust

ei ole ka asjaolu üle, et 06.09.2012 väljendas kaebaja selle päeva valvurile soovi minna kohtusse

oma isiklikes riietes.

Vaidlust ei ole, et järgmise päeva (7.09.2012) hommikul oli kartseris uus vahetus, kellele

eelmise päeva valvur sellest soovist teada andud ei olnud.

Vaidlust ei ole, et kaebaja võttis end hommikul kartseris aluspükste väele ja avaldas ka uuele

vahetusele soovi saada kohtusse minekuks isiklikud riided, kuid nende väljastamisest keelduti.

Vaidlust ei ole asjaolus, et seejärel anti kaebajale kõigepealt arestikambri vahetuse valvuri poolt

vene keeles korraldus panna kohtusse minekuks selga kartseririided. Kaebaja seda korraldust

ei täitnud ja nõudis jätkuvalt kohtusse minekuks talle kuuluvaid tsiviilriideid. Vastavalt kartseri

valvuri Maili Ehrlichi tunnistajana 04.04.2016 kohtuistungil antud ütlustele kutsus ta seejärel

ettenähtud korras korrapidajalt abi ja kohale saabusid vanemvalvurid Venjamin Judin, Jaanus

Hanni, Viljar Noor ja Andrei Mironov ning inspektor-korrapidaja abi Alar Tamm. Sisulist

vaidlust ei ole, et Venjamin Judin ja Alar Tamm andsid nii ukse pealt, kui kambrisse sisenenult

kaebajale vene keeles korduvalt korralduse endale kartseririided selga panna ja hoiatasid

kaebajat, et korraldusele mitteallumise korral kasutatakse tema suhtes sundriietamist ja füüsilist

jõudu ning tema ohjeldamiseks käeraudu. Vaidlust ei ole, et vanglaametnikud kasutasid pärast

seda, kui kaebaja jätkuvalt korraldust ei täitnud ja endale kartseririideid selga ei pannud,

füüsilist jõudu, ohjeldusmeetmena käeraudu ja sundriietasid kaebaja kartseririietesse. Kohus

märgib, et sisulist vaidlust ei ole, et kaebaja oli oma kartseririided kambris voodi taha peitnud,

kust valvurid need kambrisse sisenemise järel välja võtsid ja käskisid selga panna. Samuti ei

ole sisulist vaidlust asjaolu üle, et kaebaja karjus tema suhtes jõu rakendamise ajal, sõimas

valvureid ja sellele reageerisid kambriustele kloppimisega teised arestikambrites kinnipeetavad

vangid.

Vaidlust ei ole asjaolus, et pärast sundriietamist viidi kaebaja kõigepealt meditsiiniosakonda

terviseseisundi kontrollimiseks. Meditsiiniosakonnas tegi meditsiiniõde Keiu Dorbek tema

tervisekaardile 07.09.2012 kande (Väljavõte haigusloost nr 36, II tl 24 ja tõend tl 36), mille

kohaselt „ Kell 9:10 kutsuti üldõde kambri juurde vigastuste fikseerimiseks. Kinnipeetav lamab

põrandal, karjub. 09:15 toodud med. kabinetti, kinnipeetava näol vasakul põsel ulatuslik

pindmine marrastus suurusega 8x10 cm, suu verine, huuled terved. Kätel käeraudadel punased

randid. Med. kabinetis karjub, keeldub meditsiinilisest läbivaatusest ja meditsiinilisest abist.“.

Vaidlust ei ole, et pärast meditsiiniosakkonnas käimist toimetasid valvurid kaebaja

vastuvõtuosakonda ja andsid ta üle Politsei saatemeeskonnale, kes omakorda paigaldasid G.B.e

transportimiseks talle käerauad.

Kohus märgib siinkohal, et eelnevat kinnitavad vastavas osas kaebaja esitatud taotlus vanglale

kahju hüvitamiseks, kaebus, kaebaja, vastustaja ja tunnistajate kohtus antud ütlused,

tunnistajate ja kaebaja ülekuulamiste protokollid ja kriminaalasja lõpetamise määrus

kriminaalasjas nr 12922500071 (II tl 26 pöördel -27, 30 pöördel-35, 40-41, 59 pöördel-62),

„Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja

terviseseisundi kontrollimise protokoll 07.09.2012“ (II tl 36).

9. Vaidlust ei ole, et kaebaja transporditi pärast politseisaatemeeskonnale üleandmist viimase

poolt Harju Maakohtusse, kus määratud kohtuistung kohtuniku poolt ära jäeti ja kaebajale

kutsuti kiirabi. Kiirabi osutas kaebajale esmaabi ja fikseeris kaebaja tervisliku seisukorra

Kiirabikaardil (III tl 14). Samuti ei ole vaidlust, et kaebaja palvel tehti tema suhtes korduv

meditsiiniline läbivaatus peale tema naasmist kohtust (tõend II tl 37 pöördel ja väljavõte III tl

16). Vaidlust ei ole, et 12.09.2012 käis kaebaja üldarsti vastuvõtul ja vastuvõtu käigus fikseeriti

tema vigastuste seisund (III tl 16).

10. Kohus loeb tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütlustega ja eelpoolmainitud

kriminaalasja ülekuulamiste protokollidega tõendatuks asjaolu, et pärast valvurite kambrisse

sisenemist ja nende poolt kaebajale korralduse andmist riietuda ja hoiatust, et kasutatakse jõudu

ja erivahendeid, asetati kaebaja kätele käerauad selja tagant. Seejärel viidi ta põrandale pikali

ja hakati sunniviisiliselt riietama. Kogu selle tegevuse käigus kasutasid vanglaametnikud

vaieldamatult jõudu ja tekitasid kaebajapoolse vasturabelemise tõttu talle tema kontrolli alla

saamiseks kasutatud füüsiliste võtetega teatud määral valu. Kohus loeb valu põhjustamise

tuvastatuks ka seoses asjaoluga, et kaebaja karjus ja ilmselt tegi seda peamiselt seoses

põhjustatud valuga tema põrandal hoidmisel ja riietamisel. Asjaolu üle, et kaebajal tundis

intsidendi käigus valu, kohtu arvates vaidlust ei ole.

11. Kohtus antud tunnistustest ja varasematest ülekuulamisprotokollidest kriminaalasjas

nähtub, et erinevad intsidendis osalenud ametnikud mäletavad toimund vahejuhtumi üksikuid

detaile (mis järjekorras midagi täpselt tehti ja kus vastaval hetkel täpselt oli kaebaja) erinevalt,

kuid üldjoontes nähtub nende tunnistustest, kaebaja poolt esitatud kaebusest ja kahjuhüvituse

taotlusest ning ülekuulamise protokollist kriminaalasjas siiski vahejuhtumi käigus toimunu

üpriski selgesti. Kohus leiab, et vaatamata väikestele erinevustele detailides on tõendatud, et

kaebajat hoiti pärast talle käeraudade paigutamist valvurite Hanni ja Judini poolt ja pikali

viimist põrandal nii, et üks valvur (J. Hanni) oli tema pea juures ja kontrollis füüsiliselt seda

ilmselt asetades põlved ka kahele poole pead kaelale-õlgadele. Samuti ei ole vaidlust, et V.

Judin hoidis teda selja taha asetatud kätest ja hoidis põlvega kaebaja seljal keha kontrolli all. Ei

ole vaidlust, et veel kaks vangivalvurit kontrollisid riietumise käigus kaebaja jalgu ja alakeha

ning panid talle kõigepealt sunniviisiliselt põrandal kartseririietuse püksid jalga, kusjuures

kaebaja osutas võimaluse piires sellele vastupanu.

12. Kohus on seisukohal, et on usutav, et kaebaja vastupanu osutamise tõttu olid rakendatud

füüsilised võtted kaebaja fikseerimiseks ilmselt tugevamad ja võisid põhjustada suuremat

ebamugavustunnet ja valu, kui juhul, mil kaebaja ei oleks avaldanud aktiivset vastupanu. Kohus

ei välista, et olukorras, kus kaebaja käitus agressiivselt ja karjus eesmärgiga toimuvale teiste

kartseris

viibivate

vangide

tähelepanu

juhtida,

võisid

vanglaametnikud

tekkinud

emotsionaalselt pingelises olukorras rakendada jõudu ulatuslikumalt ja tavasituatsioonist

vajalikust minimaalsest jõukasutusest mõnevõrra järsemalt ja kaebajale valutekitavamalt.

13. Kohus märgib, et menetlusosalised ei vaidle kaebajale vahejuhtumi käigus põhjustatud ja

vahetult pärast vahejuhtumit, Harju Maakohtus, tagasi Tallinn Vanglas samal päeval ning

12.09.2012 üldarsti poolt fikseeritud vigastuste olemasolu ja iseloomu üle. Kohus märgib neid

tõendeid hinnates, et kõigepealt olid kaebaja vigastused fikseeritud meditsiiniõe poolt vahetult

peale intsidenti 07.09.2012 kella 9:15 ajal ja need olid fikseeritud ainult kaebaja riietega

katmata nähtavas osas tulenevalt asjaolust, et kaebaja keeldus vastavalt ka meditsiiniõe poolt

fikseeritule meditsiinilisest läbivaatusest ja abist. Nähtuvalt sellest läbivaatusest, olid kaebajal

näol vasakul põsel ulatuslik pindmine marrastus suurusega 8x10 cm, suu verine, huuled terved

ning kätel käeraudadest punased randid. Kiirabibrigaadi poolt samal päeval kell 9:47 Harju

Maakohtus on fikseeritud, et peal ja põlvel on kriimustused, samuti randmel kriimustused

käeraudade alusel pinnal. 07.09.2012 kell 14.09 on vangla üldarsti poolt fikseeritud, et kaebajal

on keskseljal, vasakul roiete välisküljel punetav ala, millel on näha kaht 9 cm pikkust

paralleelset joont. Seda ümbritsev ala oli punetav, turses. Paremal õlal oli pindmine marrastus

suurusega 5-6 cm, paremal kulmul sinakas turse suurusega 4x2 cm, silmalaug turses, punetav.

Vasak kulm punetav ja vasakul põlvel kaks pindmist marrastust suurusega 5x3 cm ja 2x1 cm,

seda ümbritsev ala punetav ja kerges turses. Paremal põlvel pindmine marrastus suurusega

1x0,5 cm, otsmikul pindmine marrastus pikkusega 3 cm ja laiusega 1 cm. 12.09.2012 üldarsti

vastuvõtul on kaebajal fikseeritud järgmised asjaolud (vigastused). Kaebaja jalgadel, kehal ja

näol esinevad verevalumid, parema reie siseküljel pindmised kuivad marrastusjäljed,

verevalum 3x5 cm. Vasema põlveliigese välisküljel pindmised kuivad marrastused pinnal 3x6

cm. Paremal näo poolel silmaümbrusel ulatuslik verevalum resorb. staadiumis, paremal

sarnaluu piirkonnas välisküljel kuiv pindmine marrastus. Parema kõrva ülaservas kuiv sügav

marrastushaav juba paranemas.

Kohus märgib, et nimetatud fikseeritud vigastused viitavad üldjoontes selgelt asjaolule, et isiku

suhtes on kasutatud füüsilist jõudu. Kõige suurem erinevus vahetult pärast intsidenti ja hiljem

fikseeritud (07.09.2012 ja 12.09.2012 ) vigastuste vahel arvestades kehapinda, mida oli

võimalik kummalgi juhul uurida, on ilmselt asjaolu, et esialgselt fikseeritud vigastuste puhul ei

ole fikseeritud parema näopoole vigastusi, kuid hilisematel juhtudel on need selgelt fikseeritud.

Muude fikseeritud vigastuste puhul sellist suurt erinevust ei ole, kui välja arvate 12.09.2012

parema reie sisekülje pindmised kuivad marrastused. Need erinevused ei sea kohtu arvates

arstide poolt fikseeritu ja toimunu kirjeldusi kahtluse alla. Arvestades, et kaebaja viidi näoli

põrandale ja teda seal vastupanust hoolimata riietati, võib fikseeritud vigastusi pidada reaalselt

selle intsidendi käigus tekkinuteks. Kohus märgib, et fikseeritud vigastuste puhul on tegemist

pindmiste vigastustega, mitte siseorganite vigastust või luumurdudega, mis viitaks väga suure

ja järsutoimelise jõu kasutamisele. Kohus on seisukohal, et kui võtta arvesse 4-5 vangivalvuri

poolt üheaegselt vastu rabelevale vangile jõu rakendamisega, on fikseeritud vigastuste arv ja

iseloom vastav menetluse käigus kindlakstehtud füüsilise jõu rakendamise ulatusele.

Kohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et just kaebaja peas ja näol fikseeritud vigastused

tekitavad oma rohkuselt teatud kahtluse ülemäärase jõu kasutamise osas. Osaliselt näitab seda

ka Alar Tamme 9.11.2015 kohtuistungil antud tunnistus selles osas, et ta palus kaebaja pead

hoidnud Jaanus Hannil veidi survet vähendada, et vältida kaebaja lämbumist (9.11.2015

kohtuistungi lindistus alates 13:09:48 ja edasi). Samas näitab sellise palve esitamine selgelt, et

vangivalvurid rakendasid jõudu kontrollitult ja arvestades, et selle rakendamise eesmärk on

kaebaja kiire sundriietamine.

Kohus märgib, et ei pea siinkohas asjassepuutuvaks ei kaebaja väiteid, et valvurid V. Judin ja

J. Hanni on varemgi korduvalt kinnipeetavaid peksnud ja Tallinna Vangla esitatud tõendeid

nende premeerimise ja ergutamise kohta. Kohus peab vajalikuks ainult märkida, et

kohtuistungil tunnistas V.Judin, et ta on enesekaitseinstruktor ja pidas seetõttu õigustatuks

initsiatiiv jõu rakendamisel ja ohuolukorra likvideerimisel enda kätte võtta. Ilmselgelt on

vastava kvalifikatsiooni ja eriväljaõppega vangivalvurid paratamatult olukorras, kus neil tuleb

tavavalvuritest sagedamini lahendada võimalikke ohuolukordi vanglas ja kasutada selleks ka

füüsilist jõudu teenides vastavalt pahameele kinnipeetavate poolt. Kohus märgib, et nähtuvalt

V. Judini solvamisega seotud kriminaalmenetluse materjalidest ja ka kaebaja ja V. Judini poolt

kohtus väljendatud seisukohtadest, ei olnud nende vahel enne toimunud intsidenti mingeid

probleeme esinenud ja kaebaja ei olnud tema suhtes negatiivselt meelestatud. See teeb kohtu

arvates kaebaja V. Judinit varasemas jõu kuritarvitamises kohtu arvates ka otsituks ja ennast

õigustavateks.

Kohus leiab, et ei ole välistatud, et rabelemise ja sundriietamise käigus võis kaebaja saada ka

mõne juhusliku löögi vastu pead ja keret ning jalgu, mida ta võis pidada tahtlikuks peksmiseks.

Kohus juhib siinkohal tähelepanu kaebaja enda 04.04.2016 kohtuistungil olukorra kirjeldusele

ja väitele, et ametnikud on professionaalid, kes ei löö rusika või jalaga näkku, vaid nad peksid

vastu külgi, selga ja jalgu. Samas väidab kaebaja, et teda löödi ka ülevalt alla vastu pead ning

kisuti juustest ja suruti jalaga kaela, nii et oli võimatu hingata. Lisaks olevat teda löödud jalaga

pähe nii, et ta lõi vastu põrandat lõhki kulmu ja suu, nii et veri voolas. (04.04.2016 kohtuistungi

salvestis alates 14:59.03- ). Kohus märgib, et sellised kaebaja ütlused sisaldavad juba iseenesest

loogilist vastuolu, sest ühelt poolt esitab kaebaja väite professionaalsetest valvuritest, kes pähe

ja näkku ei löö, ja teiselt poolt väidab, et nad just seda tegid. Kohus leiab, et sellised ütlused

muudavad kaebaja väiteid väidetava peksmise ja eriti selle ulatuse osas kaheldavaks. Ka ei

nähtu ühestki meditsiinitõendist, et kaebajal oleks kulm lõhki olnud.

Kohus märgib, et seoses pea- ja näovigastustega ei ole vaidlust asjaolu üle, et kartseripõrand

oli betoonist, mistõttu on kohtu arvates usutav, et tõsise vastupanu korral teda vastu põrandat

hoidvate ja sundriietavatele isikule võib näoga põranda suunas olev isik pead ja nägu tõsiselt

vigastada ka rabelemise käigus tekkivate pealiigutuste tõttu.

14. Kohus märgib, et kohtuistungil tekkis tal veendumus, et kaebaja tundis tulenevalt oma

isikuomadustelt ja veendumusest, et tal on õigus minna kohtuistungile tsiviilriietes, tsiviilriiete

andmisest keeldumisest tulenevalt emotsionaalset pinget, mis ei lasknud tal adekvaatselt

reageerida vanglaametnike korduvale käsule riietuda kartseririietesse. Kohus peab

võimalikuks, et kaebaja emotsionaalne tasakaalutus võis oluliselt suureneda hetkel, kui tervelt

5 vanglaametnikku suhteliselt kiiresti ja jõuliselt asusid teda sundriietama. Jõuetusetunne

sellise selgelt ülekaaluka ja järsult rakendatud füüsilise jõu suhtes põhjustas ilmselt kaebajale

täiendava emotsionaalse šoki, mis viis agressiivsuse tõusule ja füüsilisele vastuhakule sunni

rakendajate suhtes. Kohus on seisukohal, et arvestades asjaoluga, et kõik intsidendis osalenud

vanglaametnikud andsid sisuliselt väga sarnaseid ütlusi kaebaja käitumise, käsklustele

mitteallumise, ajutise rahunemise ja vastuhaku taastamise osas pärast ühe käe lahtilaskmist

riietumise jätkamiseks, on usutav, et kaebajat tema enda poolt kaebuses kirjeldatud viisil ei

pekstud. Kohus peab käesolevas asjas üldiselt usutavamaks tunnistajate ütlusi kaebaja kontrolli

alla saamiseks sooritatud tegevuse suhtes, sest kaebaja oli suurema osa sundriietamise ajast

näoga vastu põrandat surutud ja ei saanud näha, mida täpselt teevad teda selja tagant kinni

hoidvad isikud.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja sihilikku peksmist ja tema kallal vaieldamatut

üleliigse jõu ja õigusvastase vägivalla tarvitamist käesolevas asjas kohus ei tuvastanud. Samas

ei ole tulenevalt kaebajal fikseeritud vigastustest ja nende arvust ja asjaolust, et

vanglaametnikud tegutsesid kaebajat sundriietades ajalise surve all (kaebaja oli vaja kiiresti

anda üle politsei saatemeeskonnale kohtusse transportimiseks) ja kaebaja pideva sõimu ja

karjumise saatel, kohtu arvates siiski välistatud teatud ülemäärane jõu kasutus vanglaametnike

poolt, mis võis kaebajale põhjustada õigustamatut füüsilist valu ja hingelisi kannatusi ja tugevat

eneseväärikuse alandamise tunnet.

15. Kohus märgib, et ei pea pärast tunnistajate ülekuulamist ja kriminaalasja ülekuulamise

protokollide analüüsimiseks usutavaks kaebaja poolt esitatud väidet, et vastustaja ametnikud

on omavahel tunnistused kooskõlastanud ja nende eesmärgiks on vabaneda vastutusest

sooritatud teo eest. Kohus märgib, et sellist seisukohta ei kinnita ei ütluste enda sisu ega ka

muud asjas kogutud tõendid. Nii leiab kohus, et meditsiinilistel ülevaatustel fikseeritud

vigastused ei kinnita, et kaebajat oleks tema poolt viidatud viisil jõhkralt pekstud. Samuti näitab

eelpoolmainitud Alar Tamme tunnistus seoses käsuga J. Hannile surve vähendamiseks üheselt,

et vangivalvurite eesmärgiks oli kaebajale riided selga panna ja mitte tekitada talle üleliigset

valu või füüsilisi probleeme.

16. Kohus märgib jõu rakendamist kokku võttes, et kahtlust ei ole, et kaebaja tundis tema

sundriietamise ajal ja hiljem valu ja alandust. Vaidlust ei ole, et see oli põhjuslikus seoses

vanglaametnike tegevusega. Kohus leiab ka, et teatud ulatuses võis jõu rakendamine ületada

minimaalset vajalikku ulatust ja olla seega osaliselt õigusvastane. Seega on kohtu arvates

tuvastatud rahaliselt hüvitatava kahju tekitamine kaebajale.

17. Kaebaja on kogu kahju hüvituseks (lisaks tema eneseväärikuse alandamine seoses

vanglariietes kohtusse viimisega) nõudnud 15 000 eurose kahjuhüvituse väljamõistmist.

Kohus peab kahju hüvitise suuruse määratlemisel vastavalt RVastS § 13 lg 1 arvesse võtma

muuhulgas ka kahju kannatanu osa selle tekkimisel. Kohus leiab, et käesoleval juhul mõjutas

olulises osas sundriietamise käigus kahju tekkimist kaebaja enda käitumine.

Kõigepealt omab kahju hüvituse suuruse määramisel tähtsust asjaolu, et kaebaja eiras talle

korduvalt ja mitme vanglaametniku poolt antud korraldust riietuda kohtusse viimiseks

kartseririietusse. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et tekkinud olukorras tuli kaebajal täita see

korraldus isegi juhul, kui ta tõlgendas seadust teisiti kui vangla. Kohtu arvates on selge, et kuigi

nimetatud korraldus oli õigusliku analüüsi järel, ja eriti arvestades vajadust tõlgendada VangS

§ 651 lg 2 koos Euroopa Vanglareeglistikuga ning tagada kartserikaristuse kandmise ajal

kohtusse saadetavale kinnipeetavale võimalus kanda isiklikke riideid, õigusvastane, ei vastanud

see ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele (HMS § 63 lg 2) ja seetõttu tuli kaebajal seda täita.

Samal seisukohal oli ka Tallinna Ringkonnakohus oma käesolevas asjas 31.03.2014 määruse

punktis 8 ja selgitas punktis 9, et korralduse täitmisest keeldumise korral on sunni kasutamine

lubatud. Samuti selgitas Tallinna Ringkonnakohus samas punktis, et halduskohus on siinkohal

õigesti viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007 otsuse nr 3-3-1-103-06 punktile 14.

Teiseks on kohus juba eelnevalt tõendite uurimise järel leidnud, et on tõendatud, et kaebaja

osutas sundriietamisel vanglaametnikele aktiivset füüsilist vastupanu ja märgib, et viimased

olid sunnitud lisaks jõu rakendamisel kaebaja kontrolli alla saamiseks panema ta käed selja taga

käeraudadesse ning hoidma teda mitmekesi kinni, et sundriietamist teostada. Kohtu arvates oli

kaebaja selline käitumine suures ulatuses seotud talle tekkinud valu ja vigastustega. Juhul, kui

kaebaja oleks sundriietamise ajal olnud vähemalt passiivne, ei oleks vanglaametnike poolt tema

kontrolli alla saamiseks rakendatud füüsiline jõud ja kätele asetatud käerauad ilmselt ühtegi

tekkinud vigastust ja valu ning alandust põhjustanud.

Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et käesoleval juhul on mõistlik määrata kahjuhüvituseks

selles osas 350 eurot.

18. Kohus on juba eelmises punktis märkinud, et Tallinna Ringkonnakohus selgitas oma

31.03.2014 määruses, et VangS § 651 lg 2 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa

vanglareeglistikuga ning tagada ka kartserikaristuse kandmise ajal kohtusse (või mujale

väljapoole vanglat) saadetavale kinnipeetavale võimalus kanda isiklikke riideid ning et

vanglaametnike korraldus riietuda kartseri arvel olevasse riietusse oli õigusvastane (p 7). Selle

seisukohaga on sisuliselt nõustunud ka Riigikohtu halduskolleegium, jättes oma kohtumääruses

haldusasjas nr 3-3-1-45-14 Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2014 määruse selles osas jõusse.

Ka halduskohus nõustub eeltoodust tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu poolt väljendatud

õigusliku seisukohaga. Kohus peab siiski vajalikuks täiendavalt märkida, et Tallinna Vangla on

oma vastuses kaebusele põhjendatult viidanud mitmele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile,

milles käsitletakse vanglariietuse kandmist väljaspool vanglat ja kohtus. Kohus märgib, et

kõigis nendes lahendites on vanglariietuse kandmist väljaspool vanglat käsitletud seoses

konkreetse kinnipeetava võimaliku põgenemisohu ja julgeolekuriskiga. Käesoleval juhul ei ole

vastustaja kaebaja sundriietamise põhjendamisel kordagi põgenemisohule või julgeolekuriskile

viidanud ja see teeb viited EIK praktikale sisuliselt asjassepuutumatuks.

19. Tallinna Ringkonnakohus leidis oma 31.03.2014 määruse punktis 12 muuhulgas, et „ Kuna

vanglariiete kandmise nõudega tekitatud kahju ei ole eeldatavalt kuigi suur – kohtuistungile

kaebajat ju ei saadetud -, ei ole tekitatud kahju kindlasti suurem kui 500 eurot.“.

Halduskohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu poolt väljendatud vangla arestikambri riietes

kohtuistungile saadetud isiku inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamiseks

määratava hüvitise suurusjärguga, kuid peab hüvitise lõpliku suuruse kindlaksmääramisel

vajalikuks arvestada täiendavaid asjaolusid. Kõigepealt tuleb hüvitise suuruse määramisel

arvestada asjaolu, et kohtuistung jäi ära tulenevalt asjaolust, et kaebajale kutsuti kohtumajja

kiirabi ja talle osutati meditsiinilist abi. See tähendab, et kaebaja põhiline hirm, et sellises

vormis kohtuistungil osalemine näitab teda lapse ees kurjategijana ja võib mõjutada selle läbi

ka kohut ja kohtulahendit, ei teostunud. Teiseks selgus 04.04.2016, et kaebaja vastav väide

inimväärikuse alandamisest lapse ees ei oleks ka istungi toimumisel kohtu hinnangul sisuliselt

realiseerunud, sest laps oli sel ajal umbes 3 aastane ja on selge, et nii vanal lapsel ei ole veel

arusaamist riigi õigussüsteemist ning kinnipidamisasutustest ja kinnipeetavate poolt kantavast

vanglariietusest. Lisaks on ülimalt tõenäoline, et nii vana laps ei oleks kohtuistungil üldse

osalenud. Kohus märgib, et kaebaja abikaasa suhtes ei oleks kaebaja vanglariietuses viibimine

samuti saanud kaebaja inimväärikust oluliselt alandada, kuna kaebajat oli varem korduvalt

karistatud ja kohus on veendunud, et kaebaja abikaasa oli sellest nagu ka kaebaja vahistatuna

Tallinna Vanglas viibimisest niigi teadlik. Seega ei saanud ka vanglariietes abikaasa ees

viibimine põhjustada kaebajale tuntavaid hingelisi kannatusi, eriti olukorras, kus tsiviilasjas

oleks olnud arutelu all lapse hooldusõigusega seotud küsimused. Küll on aga selge, et kaebajale

võis teatud hingelisi kannatusi põhjustada eeldatav viibimine kohtuniku ja muude

menetlusosaliste ees vanglariietuses ja sellega kaasnev alandustunne ja hirmutunne, et tema

seisukohti ei võeta võrdselt tsiviilriides vastaspoole omadega.

Kohus nõustub siinkohal sellega, et kaebaja ilmselt tundis alandatust ja solvumist ning muret

oma õiguste kaitsmise võimaluse osas juba kartseririietes kohtusse viimisel ja seal istungit

oodates. Kindlasti suurendas selliseid kannatusi ka kaebaja õige arusaamine oma õigusest

minna kohtuistungile tsiviilriietes.

20. Riigikohus on oma 30.11.2004 otsuse nr 3-3-1-64-04 punktis märkinud, et „… kahju

hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi

viia kannatu alusetu rikastumiseni, s.o. olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist

paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle

otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt on õiguspärane, vaid analüüsida tuleb

ka kujunenud olukorra majanduslikku külge.“.

Kohus märgib, et käesoleval juhul, ei põhjustanud kartseririietuse kandmine kaebajale

täiendavaid kulutusi ja ema majanduslik olukord sellest ei muutunud. Kaebaja oli endiselt

kahtlustatav ja on praegusel ajal süüdimõistetuna jõustunud kohtuotsuse alusel kinnipeetav.

21. Kohus märgib, et seoses kartseririietes kohtusse viimisega ei saa kaebajale ette heita asjaolu,

et ta ei võtnud midagi ette kahju tekkimise vältimiseks. Vaidlust ei ole, et kaebaja andis eelmine

päev vanglaametnikule teada oma soovist tsiviilriietes kohtusse minna ning väljendas oma

vastavat seisukohta korduvalt ka 7.09.2012 vanglas toimunud sundriietamise eel.

22. Kohus leiab eelpooltoodut arvesse võttes, et käesoleval juhul on õigustatud kaebajale

seoses sundkorras kartseririietes kohtusse viimisega tekitatud hingeliste kannatuste ja tuntud

inimväärikuse alandamise hüvitamiseks vastustajalt välja mõista 100 eurot.

Kokku mõistab kohus seega kaebaja kasuks vastustajalt kahjuhüvitisena välja 450 eurot.

MENETLUSKULUD

23. Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas

asjas rahuldas kohus kaebuse osaliselt. Kaebuse osalisel rahuldamisel jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kuivõrd kaebaja ei ole

menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud ja oli kaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu

tasumisest, siis tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik

MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 05.05.2017 KOHTUOTSUSEGA.