3-14-51375/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel, Madis Ernits

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

16.06.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51375

Haldusasi

Jevgeni Semjonovi kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses inimväärikust

alandavate kambritingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29.01.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Jevgeni Semjonov

Vastustaja/apellant Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu

Halduskohtu 29.01.2015. a otsuse resolutsiooni p 2. Teha vastavas osas uus otsus,

millega mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis 211 eurot ning

muuta sellega seonduvalt ka halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva

otsuse põhjendustele.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 29.01.2015. a otsuse resolutsiooni p 3 ja jätta

menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

3. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

29.01.2015. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 18.07.2016 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 14.01.2013–02.01.2014, millest vahistatuna

perioodil 14.01.2013–05.12.2013. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 05.12.2013, seejärel

paigutati kaebaja vastuvõtuosakonda ja ta viibis VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud

kambris.

2. Tallinna Vanglas viibitud ajal paiknes kaebaja järgmiselt:

- kambris 404 perioodil 14.01.2013–07.02.2013;

- kambris 443 perioodil 08.02.2013–28.02.2013;

- kambris 75 perioodil 01.03.2013–03.03.2013;

- kambris 443 perioodil 04.03.2013–13.04.2013;

- kambris 345 perioodil 14.04.2013–10.12.2013;

- kambris 342 perioodil 12.12.2013–13.12.2013;

- kambris 133 perioodil 14.12.2013–02.01.2014.

3. Kaebaja esitas 03.02.2014 ja 04.02.2014 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise

taotlused seoses ebapiisava põrandapinna tagamisega. Mõlemad taotlused olid seotud

ebapiisava põrandapinna tagamisega, mistõttu lahendati need ühes menetluses. Esitatud

taotlused olid puudustega, mistõttu andis Tallinna Vangla kaebuse esitajale tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks. 17.04.2014 registreeris Tallinna Vangla kaebaja puuduste kõrvaldamise

avalduse. Kaebaja palus hüvitada inimväärikust alandavate kambritingimustega põhjustatud

mittevaralise kahju 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest perioodil 14.01.2013–

02.01.2014.

4. Kaebaja esitas 03.07.2014 Tartu Maakohtule kaebuse (kaebus registreeriti maakohtus

04.07.2014 ja edastati samal päeval Tartu Halduskohtule; tl 3-6) Tallinna Vangla vastu, milles

palus, et kohus kohustaks vanglat maksma talle tekitatud kahju eest hüvitist 450 eurot iga

Tallinna Vanglas viibitud kuu eest perioodil 14.01.2013–02.01.2014. Kaebaja palub, et kohus

kohustaks Tallinna Vanglat maksma kaebuse esitajale tekitatud kahju eest hüvitist 450 eurot

iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest perioodil 14.01.2013–02.01.2014.

Kaebaja viibis vanglas 6-kohalistes kambrites, kus ühe isiku kohta oli üldpinda kuni 2,5 m2

(sh mööbel ja inventar). Ka Tallinna Vangla nn vanas osas, kus on erineva suurusega toad, on

reeglina alla 3 m2 isiku kohta. Kõigile oli ette nähtud 1-tunnine jalutuskäik päevas 15 m2

suuruses boksis, mida tuli jagada kõigi kambrikaaslastega. Reeglina olid kambrite uksed

avatud vaid 4 tundi ööpäevas. Riideid tuli kuivatada elukambris, mistõttu oli seal pidevalt

niiske ja rõske ning paljudes kambrites võis kohata ka hallitust. Samuti kurnas kambrite

kunstlik valgustus silmi. Duši all võimaldati käia üks kord nädalas ja seda olukorras, kus

kambrites oli ainult külm vesi.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on asunud seisukohale, et kui põrandapinda on vähem kui

3 m2 isiku kohta, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord kujutab

EIÕK artikli 3 rikkumist. Muuhulgas on EIK seda korranud otsuses asjas Tunis vs. Eesti.

Asjas Feher vs. Ungari on EIK põrandapinnast tuleneva rikkumise tuvastanud vaatamata

sellele, et kambrite uksed olid 4 tundi päevas avatud.

5. Tallinna Vangla jättis 01.10.2014. a vastusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata

(tl 21-23).

6. Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 37-39p) jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja hinnangul oli kaebajale Tallinna Vanglas tagatud justiitsministri 30.11.2000. a

määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud

redaktsioonile vastav põrandapind. Põrandapind oli kooskõlas kehtiva õigusega. Tallinna

Vangla ei nõustu seisukohaga, mille kohaselt tuleks kambri põrandapinnast välja arvata

mööbli ja tualettruumi alla jääv pind. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri

põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi või

esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult

kambripinda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et

see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada.

Samuti on Tallinna Vangla seisukohal, et seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad

ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu ei saa

kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla tagasiulatuvat mõju. Vastustaja hinnangul on väär

seisukoht, et iga vanglas esinev ebameeldivus peab kaasa tooma hüvitise saamise. Mitte iga

üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ja ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord

alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve

terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist

taotletakse, peab olema tõsine. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused

hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut

alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele

õiguste riivele. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt

või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebuse esitajale tema poolt

kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas

olles kaebuse esitajal ruumipuuduse ja muude vangistustingimuste osas pretensioone ei olnud.

7. Halduskohus rahuldas 29.01.2015. a otsusega (tl 69-71p) kaebuse osaliselt ja mõistis

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 1128 eurot.

Kaebaja viibis vahistatuna ja kinnipeetavana Tallina Vanglas 14.01.2013–02.01.2014 kokku

353 päeva. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, oli kaebaja sel ajal

paigutatud erinevatesse kambritesse: 404, 443, 75, 345 ja 133 – vahistatu ja kinnipeetavana.

Kaebajale oli tagatud värskes õhus jalutamiseks 1 tund päevas. Olles süüdimõistetu, viibis

kaebaja Tallinna Vangla suletud osakonnas, kus samuti talle oli võimaldatud värskes õhus

jalutamiseks 1 tund päevas.

Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata

sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Tegemist pole

ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala

arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi

olemusega. Halduskohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjas Tunis vs. Eesti

(p 11), kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri

põrandapinna hulgast. Sellist seisukohta toetab EIK järjekindel praktika. Nii eelviidatud EIK

otsuse asjas Tunis vs. Eesti punktidest 9, 11 ja 46 kui ka 09.01.2014 otsuse asjas Jevšnik vs.

Sloveenia punktidest 7, 21 ja 25 nähtub selgelt, et EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel

kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit.

Kambrites, kus kaebaja viibis (tl 42-45), oli pind ühe isiku kohta arvestamata WC pinda alla 3

m2 (kuid mitte vähem kui 2,26 m2) 281 päeva vältel ja üle 3 m2 72 päeva vältel, kusjuures

enamuses päevades pind ühe isiku kohta WC-ta oli peaaegu 4 m2. Halduskohtu hinnangul ei

tule põrandapinnast välja arvata mööblialust pinda.

Halduskohus leiab, et riigisisese kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib

isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele

juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatu taseme (vt RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11). Kaebaja viibis

kambrites, kus pind ühe isiku kohta ilma WC pindalata oli alla 3 m2, kokku 282 päeva (55

päeva kambris nr 443 – isiklik ruum 2,54 m2; 227 päeva kambris nr 345 – isiklik ruum 2,26

m2 kuni 2,71 m2). Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus

kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse

õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis

on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-

ga 1. Vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine

olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja õiguste

rikkumisel süüliselt. Käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse

normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem

kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik

ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. EIK on selgitanud, et

alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Seega

on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud

teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske

hooletuse vormis.

Teistsugust järeldust ei tingi ka vastustaja väide, et EIK seisukohad põhiõiguste osas on olnud

ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta,

mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise

tuvastamisel. Kui vastustaja niisugune seisukoht oleks kohaldatav, poleks EIK saanud teha ka

otsust asjas Tunis vs. Eesti. Kuna ka riigisisestel kohtutel on PS § 123 lg-st 2 tulenev kohustus

vajadusel kohaldada EIÕK-d ning EIÕK art 32 lg 1 kohaselt on selle tõlgendamine EIK

pädevuses. Seega on kohus EIK seisukohtadega seotud ning ei saa kohelda isikuid võrreldes

EIK lahenditega põhimõtteliselt erinevalt.

Halduskohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja õigusi oleks rikutud mõnes muus osas

peale tema isikliku ruumi. Teatavad olmelised ebamugavused vanglas on paratamatud ning

kuuluvad vanglas viibimisega paratamatult kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka

VangS § 41 lg 1 mõttes. Halduskohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et kaebaja

viibis Tallinna Vanglas 353 päeva olukorras, kus puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit,

v.a üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal; kaebaja oli vähemalt 282 päeva paigutatud

kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2 ehk ei

olnud täidetud isikliku ruumi miinimumnõuet. Ainult 71 päeva oli kaebaja paigutatud

kambrisse, kus pind ühe isiku kohta WC pinda arvestamata oli 3,05 m2 kuni 3,68 m2 ja üks

päev oli 4,9 m2 ning 3 päeva vältel isegi 7,6 m2. Vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku

ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine

ümberpaigutamine teise vanglasse). Samuti peab halduskohus hüvitise määramisel silmas

riigisisest kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris

kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Kohus arvestab ka

seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju

kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt

muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kahju suuruse arvestamisel võtab

halduskohus arvesse asjaolu, et kirjeldatud rikkumisi ei saa lugeda väga intensiivseks

rikkumiseks. Hüvitise suuruse määramisel saab halduskohus eelkõige lähtuda Eestis

kujunenud riigisisesest kohtupraktikast, arvestades ühiskonna jõukust. EIK on samuti

aktsepteerinud võimalust, et riigisisesed meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt

määratavate hüvitiste tasemele. Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks

määratud summa oleks kohane hüvitis riigisiseseid olusid arvestades. Eeltoodu alusel ja

asjaolusid kogumis hinnates peab halduskohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest

kohaseks rahaliseks hüvitiseks 4 eurot päeva eest, mil tema isiklik ruum oli alla 3 m2 see on

282 päeva jooksul ja kokku seega 1 128 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. Vastustaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 79-81p), milles palub

halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata.

Halduskohus jättis isikuõiguste riive tuvastamisel muude kinnipidamistingimustega ja asjas

tähtsust omavate asjaoludega arvestamata. Kuni 21.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohaselt

on kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. 20.06.2014

tehtud otsuses nr 3-4-1-9-14 ei tuvastanud Riigikohus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg

6 vastuolu põhiseadusega.

WC alla jääv pind tuleb arvutada kambri põrandapinna sisse. Kinnipeetavate kambritele on

sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi

ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast välja. WC (ja ka mööblialuse) pinna mahaarvamine

kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise

ruumiga (esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult

kambripinda ära võtab. Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja viibis, asub WC kambris ning

see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK lahendites on enamasti WC-pind

arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda

igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris

ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse ja soovi korral kohese kasutamisvõimaluse.

Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja

jooksul rangemaks ja täieneb. Ka EIK on leidnud, et see, mis kunagi võis olla ebainimlik või

alandav kohtlemine, võib ühiskonna arenedes olla käsitatav piinamisena kui väärkohtlemise

kõige rängema vormina. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi

muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise

tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa

kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla

üksnes edasiulatuv.

Kaebaja ei ole püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada.

Ruumipuudusega kaasnenud kõrvalmõjudest oleks pidanud kaebaja vanglat koheselt

teavitama. Vangla saanuks kinnipeetava olukorda ja tervislikku seisundit hinnata, operatiivselt

sekkuda ja vajadusel meetmeid rakendada, et kahju tekkimist ära hoida. Tallinna Vangla

põhjustatud üleelamistest andis kaebaja vanglale teada alles peale Tallinna Vanglast

lahkumist. Kinnipeetav oleks vähemalt mingis ulatuses tõenäoliselt saanud talle tekitatavat

kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega. Ainult juhul, kui on ilmne, et kahju ei oleks

olnud sellisel moel võimalik ära hoida, on põhjendatud kohe kahju hüvitamise nõude

esitamine.

Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides

sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebaja inimväärikust alandavates

tingimustes hoitud ja Tallinna Vangla tegevus kaebaja paigutamisel vaidlusalusel perioodil ei

ole olnud õigusvastane. Kaebaja liikumispiirang tuleneb asjaolust, et ta viibis vahistatuna

vanglas.

Halduskohus ei arvestanud hüvitise suuruse kindlaksmääramisel siseriikliku kohtupraktika

poolt kujundatud kinnipidamistingimustega seonduvate hüvitise määradega ja mõistis välja

ebamõistlikult suure hüvitise. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist

nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku

õiguste rikkumise intensiivsust. Kohus ei ole hinnanud kaebaja õiguste riive intensiivsust ja

kumulatiivset mõju. Halduskohus on vaidlustatud otsuses hüvitise suuruse määramisel võtnud

põrandapinna suuruse automaatselt aluseks, hindamata, kas muid kannatusi isikule

tegelikkuses kaasnes või mitte.

9. Kaebaja jättis vangla apellatsioonkaebusele vastamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja

halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue

otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise

211 eurot ning muudab sellega seonduvalt halduskohtu põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 29.01.2015. a otsuse

muutmata.

11. Ringkonnakohus hindab esmalt, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna

suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja

väärikust alandavad (I); seejärel kaalub kahjuhüvitise suurust (II) ning lahendab lõpuks

apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (III).

I

12. Kaebaja riigivastutusnõude aluseks on RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 nende koosmõjus.

Nende normide keskseks eelduseks on vastustaja õigusvastane tegevus. Vastustaja tegevuse

õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei

saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel.

Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava

subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja

konkretiseerida Eesti õigusega (…). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud

välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse

kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse

õiguspärasuse suhtes. (…) Riigisiseselt kehtis vaidlusalusel ajavahemikul VSkE § 6 lg 6 v.r,

mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. (…) Lisaks VSkE-le

pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid

sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (…). Seepärast

ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata

jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, pd 1011). Kaebaja kambri tingimuste

õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 v.r kui ka PS §-dest 10 ja 18

ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3

tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate

tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on

halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks

siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.

13. EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega

kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo

09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on

alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte

järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga

kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab

võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, nr

42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). 3 m²-st väiksema kambripinna

mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused,

kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool

kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, nr 9967/06 –

Belyayev vs Venemaa, p-d 3336; 06.02.2014, nr 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79;

12.03.2015, nr 7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 56). Võimalus liikuda üks tund päevas

väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, nr

5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Siiski võib tasandav mõju tuleneda isikule, kui näiteks

on tagatud võimalusest lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada meelelahutuslikke

esemeid, järgida usukombeid ja teha sisseoste (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 10.3).

EIÕK art 3 tõlgenduste osas on EIK leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav

minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (EIKo 19.12.2013, nr 429/12 – Tunis vs. Eesti,

p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega

olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses

värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele

õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar-

ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, nr 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa,

p 149; 05.04.2012, nr 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 12.03.2015, nr 7334/13 – Muršić vs.

Horvaatia, p 57). Riigikohus on leidnud, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava

kohta ei ole siiski nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada (RKPJKo

20.06.2014, 3-4-1-9-14, p 38), aga samas on Riigikohtu hinnangul 2,5 m2 sedavõrd väike

pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine oleks tõenäoliselt väärikust alandav (samas,

p 37). Kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu

iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega

(RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Riigikohus on öelnud, et muidu head

kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse

isikliku ruumi korral (RKPJKo 20.06.2014, 3-4-1-9-14, p 38). Väiksemast kui 3 m2

põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse

alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava

liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus

(RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 9). Riigikohtu hinnangul kompenseerivad laialdased

liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit (4 tundi päevas liikumist väljaspool

kambrit, tegelemine spordiga, töötamine väljaspool kambrit majandustöödel, viibimine 1 tund

päevas värskes õhus) piisavalt kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu

ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana ka juhul, kui ajavahemikud,

mil põrandapinda oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta, olid pikad (RKHKo 27.04.2016, 3316815,

p 19).

14. Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud

tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt EIKo 22.09.2015, nr 36059/12 – Bordeniciu vs.

Rumeenia, pd 9-17), on ta teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt EIKo

16.07.2015, nr 44753/12 – Gégény vs. Ungari, pd 6; 11.06.2015, nr 29334/11 – Lutsenko vs.

Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud

isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra

intensiivsemana (EIKo 11.02.2010, nr 43589/02 – Salakhutdinov vs. Venemaa, p 72;

20.01.2011, nr 30112/04 – Petrenko vs. Venemaa, p 39). Riigikohus jättis lahtiseks, kas ka

tualettruumi alune pind tuleb kambri pindalast maha arvata või mitte (RKHKo 09.12.2015,

331-42-15, p-d 17 ja 21), aga hiljutises lahendis on selgelt öelnud, et minimaalselt nõutava

põrandapinna arvutamisel tuleb kambris oleva WC alune pind arvesse võtta (RKHKo

27.05.2016, nr 3-3-1-21-16, p 8). Kuigi halduskohus on korrektselt viidanud konkreetselt

Tallinna Vanglat puudutavale EIK otsusele asjas Tunis vs. Eesti, kus EIK arvestas WC aluse

pinna arvesse minevast kambri pinnast maha (p-d 9, 11 ja 46), lähtub ringkonnakohus

Riigikohtu viimasest seisukohast ja võtab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel

arvesse kambris oleva WC aluse pinna.

15. Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse

kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis:

kambr

i nr

alguskuupäev

lõppkuupäev

päevade

arv

kambri

pindala

(m2)

kambri

täituvus

arvestuslik

pind isiku

kohta

14.01.2013

7.02.2013

16,6

4,15

8.02.2013

26.02.2013

16,7

2,78

27.02.2013

28.02.2013

16,7

3,34

1.03.2013

3.03.2013

7,6

7,60

4.03.2013

7.03.2013

16,7

3,34

8.03.2013

3.04.2013

16,7

2,78

4.04.2013

4.04.2013

16,7

3,34

5.04.2013

13.04.2013

16,7

2,78

14.04.2013

23.04.2013

2,50

24.04.2013

25.04.2013

3,00

26.04.2013

21.05.2013

2,50

22.05.2013

26.05.2013

3,00

27.05.2013

27.05.2013

2,50

28.05.2013

28.05.2013

3,00

29.05.2013

30.05.2013

2,50

31.05.2013

2.06.2013

3,00

3.06.2013

7.06.2013

2,50

8.06.2013

27.06.2013

3,00

28.06.2013

30.06.2013

2,50

1.07.2103

1.07.2013

3,00

2.07.2013

7.07.2013

2,50

8.07.2013

8.07.2013

3,75

9.07.2013

9.07.2013

3,00

10.07.2013

18.07.2013

2,50

19.07.2013

21.07.2013

3,00

22.07.2013

7.08.2013

2,50

8.08.2013

17.08.2013

3,00

18.08.2013

28.08.2013

2,50

29.08.2013

11.09.2013

3,00

12.09.2013

30.09.2013

2,50

1.10.2013

1.10.2013

3,00

2.10.2013

15.10.2013

2,50

16.10.2013

16.10.2013

3,00

17.10.2013

30.10.2013

2,50

31.10.2013

2.11.2013

3,00

3.11.2013

7.11.2013

2,50

8.11.2013

12.11.2013

3,00

13.11.2013

26.11.2013

2,50

27.11.2013

10.12.2013

3,75

12.12.2013

13.12.2013

15,8

3,95

14.12.2013

29.12.2013

16,4

4,10

30.12.2013

30.12.2013

16,4

5,47

31.12.2013

2.01.2014

16,4

4,10

16. Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt

esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ga. Ringkonnakohus märgib, et halduskohtu otsuses on

kirjas, et kaebaja viibis kambrites 404, 443, 75, 345 ja 133, samas aga selgub asja

materjalidest, et kaebaja viibis kahel päeval kambris 342. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas

kokku 353 kalendripäeva, millest alla 3 m2 viibitud päevi oli 211 ja üle 3 m2 142 päeva.

Kaebaja ei viibinud Tallinna Vanglas perioodil 14.01.2013–02.01.2014 ühtegi päeva alla 2,5

m2 suurusega kambris. Kaebaja viibis nimetatud perioodil kambris suurusega 2,5–2,99 m2

põrandapinda kinni peetava isiku kohta 211 päeva, kambris suurusega 3,0–3,99 m2

põrandapinda kinni peetava isiku kohta 94 päeva ja kambris suurusega üle 4,0 m2 kokku 48

päeva. Kaebaja ei viibinud seega ühtegi päeva kambris, kus kinni peetava isiku kohta oli alla

2,5 m2 põrandapinda, seega pole tuvastamist leidnud vastuolu siseriikliku VSkE § 6 lgga 6.

Ülejäänud osas märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust

alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p

11). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu

tase ületati, sest isikut hoiti 23 tundi päevas kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni

peetava isiku kohta. Tallinna Vangla on küll välja toonud asjaolu, et kaebuse esitajale oli

tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus 15 m2 suuruses jalutusboksis, kus kaebaja oleks

saanud tegeleda ka kehakultuuriga (võimlemisharjutused, venitamine jne), aga

ringkonnakohtu hinnangul ei kompenseeri pakutud teenused kitsikusest põhjustatud

läbielamisi. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2

ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks.

Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva

regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk

siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei

nähtu, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul

kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast tulenevalt peab

ringkonnakohus väärikust alandavaks 211 päeva kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda

kinnipeetava isiku kohta.

17. Vastustaja ei ole nõus halduskohtuga, et halduskohus luges Tallinna Vangla käitumise

süüliseks vähemalt raske hooletuse tõttu. Süülisuse osas leiab ringkonnakohus, et seda tuleb

eeldada. Riigivastutusnõue lähtub avaliku võimu kandja avalik-õiguslikus suhtes õigusvastase

tegevusega tekitatud kahju hüvitamise põhimõttest, mis on süüst sõltumatu. Mittevaralise

kahju hüvitamise nõude tingimusena esinev süülisus saab seetõttu olla välistatud vaid

erandlikel asjaoludel, mida käesoleval juhtumil ei esine. Eeltoodut ei lükka ümber ka

vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest

nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohus märgib, et

rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile, ning

kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal

oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega aktsepteeritav

vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise

tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs. Eesti.

Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada.

18. Vastustaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et halduskohus ei arvestanud asjaolu, et

kaebaja ei püüdnud kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. RVastS § 7 lg 1 järgi on

kahju hüvitamise nõude eelduseks ka RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste

õiguskaitsevahendite eelnev tulutu kasutamiskatse. Riigikohus on märkinud, et arvestades

vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada

(RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Samuti oli vangla teadlik EIK pikaajalisest praktikast

põrandapinna kohta. Kui vanglal olid reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi

lahendamiseks, siis tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada

(RKHKo 27.01.2016, 3-31-21-16, p 10.2). Seega ei saa kaebaja poolt vanglale pöördumiste

esitamata jätmine iseenesest tingida kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist. Vastustaja

poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa ka järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega

või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Eeltoodut arvestades loeb

ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuses väidetu, et ta saanuks vajadusel meetmeid

rakendada, et kahju tekkimist ära hoida, paljasõnaliseks.

II

19. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust.

20. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on märkinud, et ülerahvastatud kambris

kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea

isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust

(RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju

hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine

või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel

menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive

intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise

raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14,

p 12.2). Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades

sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo

10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus

oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo

30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on

kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata

sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud,

tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja

elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse

viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31).

21. Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane

tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus

ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kokku 211 päeva, millest kaebaja viibis

156 päeva kambrites, kus põrandapinda oli 2,5 m² ja 55 päeva kambris, kus põrandapinda oli

2,78 m² isiku kohta. Kaebaja viibis kambrites, kus oli 3 m2 või rohkem põrandapinda isiku

kohta, kokku 142 päeva. Pikim periood, mil kaebaja viibis kambris, kus ühe isiku kohta oli

põrandapinda 2,5 m², oli 26 päeva ja kambris, kus ühe isiku kohta põrandapinda oli 2,78 m²,

oli 27 päeva.

22. Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist iga Tallinna

Vanglas viibitud kuu eest 450 eurot. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitisena 1128 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale

kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks tund

päevas, ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast

tulenevat ebasoodsat mõju. Seega kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli

tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m², olid õigusvastased. Ringkonnakohus leiab aga, et

ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta,

järgis vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas siiski

kergemaks. Ringkonnakohus küll arvestab, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes rakendanud

muid meetmeid piisava isikliku ruumi puudumise leevendamiseks, samas oli kaebajale

tagatud jalutamine iga päev üks tund värskes õhus ning arvestada tuleb ka asjaoluga, et

mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste

ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et peale

ruumikitsikuse olid tingimused üldiselt adekvaatsed ja asja materjalidest ilmneb, et vastustaja

on järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid. Samas tuleb arvestada ka asjaolu, et

kaebaja pöördus esmakordselt Tallinna Vangla poole kambri põrandapinna väiksusest tingitud

kaebusega alles 03.02.2014. Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et kaebaja on ka varasemalt

Tallinna Vanglas korduvalt viibinud (tl 39) ja seega oleks kaebaja saanud ka ise vältida

nendesse tingimustesse uuesti sattumist. Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille

kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning

arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtul hinnangul ei tohiks üldjuhul olla

õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on

kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest

eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem.

Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat

analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on

kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet

ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes.

23. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et

kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei

ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohtu käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks

1 euro ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava

kohta vahemikus 2,5–2,99 m². Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale tuleb

hüvitada mittevaraline kahju summas 211 eurot (211x1).

24. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse

riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201

lg 4).

III

25. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse

osaliselt ja tühistab Tartu Halduskohtu 29.01.2015. a otsuse resolutsiooni p 2.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsusega, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 211 eurot ning muudab sellega seonduvalt

ka halduskohtu põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätab

ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 29.01.2015. a otsuse muutmata.

26. Tartu Halduskohus vabastas 27.10.2014. a määrusega (tl 29-30) kaebaja riigilõivu

tasumisest kaebuse esitamisel. Otsuse resolutsiooni p-ga 3 jättis halduskohus menetluskulud

poolte endi kanda. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus

menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda

osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja

riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui

menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks

välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et

halduskohtul on jäänud HKMS § 118 kahe silma vahele, mistõttu tuleb tühistada ka

halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 ja muuta kohtukulude jaotust. Halduskohus luges

kaebaja nõude suuruseks 5295 eurot (tl 29p). Ringkonnakohus rahuldas nõude 211 euro

ulatuses, mis vastab 3,99 %-le. HKMS § 118 järgi tuleks 3,99 % menetluskuludest mõista

vastustajalt välja riigituludesse ja riigi kanda jätta 96,01%. HKMS § 108 lg 11 järgi võib

kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik. Ringkonnakohus leiab menetlusökonoomia põhimõttele tuginevalt, et selline

tükeldamine on ebamõistlik ja jätab seetõttu menetluskulu tervikuna Eesti Vabariigi kanda.

27. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

Einar Vene

Tiina Pappel

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/