3-14-52454/39 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel, Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

14. juuni 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52454

Haldusasi

Vladimir Holostovi kaebus Tallinna Vangla vastu

kahju 4200 euro hüvitamise nõudes ebainimlikes

kinnipidamistingimustes hoidmise eest

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. mai 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna

Vangla

ja

Vladimir

Holostovi

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vladimir Holostov

esindaja v.adv Denis Piskunov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Vladimir Holostovi esindaja poolt Tallinna Vangla

apellatsioonkaebusele esitatud vastusele lisatud CPT 2004. a raport.

2. Ennistada Vladimir Holostovi esitatud kaebuse esitamise tähtaeg.

3. Jätta Vladimir Holostovi apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Tühistada Tartu Halduskohtu 29. mai 2015. a otsus osas, milles

halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Vladimir Holostovi kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise 680 eurot. Teha vastavas osas uus otsus, millega

mõista Tallinna Vanglalt Vladimir Holostovi kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitis 360 eurot, muutes halduskohtu põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

6. Muuta menetluskulude jaotust ning mõista Tallinna Vanglalt V. Holostovi

kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 23,74 eurot. V. Holostovi

halduskohtus ja apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv 231,60 eurot jätta Eesti

Vabariigi kanda. Ülejäänud osas jätta V. Holostovi kantud menetluskulud tema

enda kanda.

7. Tallinna Vanglal kanda väljamõistetud apellatsiooniastme menetluskulud

Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE287700771001196543.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on

14. juuli 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 4. veebruaril 2014 registreeris Tallinna Vangla Vladimir Holostovi kahju

hüvitamise taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses talle väidetavalt ebapiisava

põrandapinna tagamisega Tallinna Vanglas perioodil 21. september 2012 kuni 26.

november 2013. Kaebaja nõudis 15 eurot iga päeva eest, mil ta pidi viibima kambris, kus

ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda vähem kui 3 m2. Kaebaja väitel põhjustasid

sellised tingimused talle mitmeid kannatusi, sh psüühiline stress, ahistustunne jms.

Kaebaja väitel on Euroopa Inimõiguste Kohus korduvalt leidnud, et ühe kinnipeetava

kohta peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda.

Esitatud taotlus oli puudustega, mistõttu andis Tallinna Vangla kaebajale tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks, kuid puuduste kõrvaldamise avaldust kaebaja ei esitanud.

2. 3. oktoobril 2014 jättis Tallinna Vangla V. Holostovi kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata

3. V. Holostov esitas Tartu Halduskohtule 15. oktoobril 2014 hiljem täiendatud

kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitamiseks

4200 eurot ja viivise alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni.

Tallinna Vanglas viibis kaebaja 20. septembrist 2012 kuni 27. novembrini 2013 kambrites, kus

isiklik ruum oli alla 3 m². Ta oli lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas ja

tavakinnipeetavatele olid kambriuksed avatud vaid 4 tundi ööpäevas. Ette oli nähtud 1-tunnine

jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m²; ooteaeg tualeti kasutamiseks vanemas

eluosakonnas oli ebamõistlikult pikk; riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal

pidevalt niiske ja seintel esines hallitust, millest järelduvalt oli ka ventilatsioon puudulik; kambri

valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele; duši kasutamist

võimaldati vaid üks kord nädalas 20 minutit olukorras, kus kambrites oli ainult külm vesi.

Kinnipidamistingimused tekitasid kannatusi ja alandasid väärikust. Hüvitise suuruse hindamisel

tuleks lähtuda EIK praktikast ja Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-10-14. Viivist nõuab kaebaja

lähtuvalt Riigikohtu lahendi nr 33-1-47-08 p-s 27 ja nr 3-3-1-83-10 p-s 22 esitatud

seisukohtadest. Viivise määr alates 1. juulist 2014 on 8,15% aastas.

4. Tartu Halduskohus 29. mai 2015. a otsusega jättis V. Holostovi kaebuse läbi

vaatamata seoses halva valgustatuse, liigniiskuse ja hallitusega kambris, duširuumi

kasutamisega üks kord nädalas, jalutusbokside ruumipuudusega ning kinnipeetavate

eluosakonnas öösel WC-sse saamise pika ooteajaga. Ühtlasi rahuldas halduskohus

osaliselt V. Holostovi kaebuse ning mõistis Tallinna Vanglalt tema kasuks välja hüvitise

680 eurot.

Halduskohus nõustus vastustajaga selles, et kaebaja ei ole Tallinna Vanglale esitatud

kahjunõudes märkinud, et talle oleks peale ruumipuuduse muudest vangistustingimustest

tulenevalt tekkinud mittevaraline kahju. Samuti ei ole kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal

esitanud pöördumisi, mis viitaksid ruumipuudusele või muudele vangistustingimustega

kaasnevatele kannatustele. Seega on kaebajal selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne

menetlus.

Kambri põrandapinnast ei tule maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jäävat põrandapinda.

EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isikliku ruumina kambri pindala ja seal

viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kambris asuvat tualetti ei saa kambri

põrandapinna määramisel arvesse võtta (Tunis vs Eesti, Jevšnik vs Sloveenia). Kaebaja viibis

viibis 101 päeva kambrites, kus pinda isiku kohta oli 3 m² või rohkem. Kambrites, kus pinda

isiku kohta oli vastavalt vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-le 6 (v.r) miinimumtasemel 2,5

m², kuid alla 3 m², viibis kaebaja 313 päeva ja kambrites pindalaga isiku kohta alla 2,5 m² viibis

kaebaja 18 päeva. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste

õigusvastasus ei tähenda, et see tooks alati kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Kuna

kaebaja oli 21. septembrist 2012 kuni 18. novembrini 2013 vahistatu staatuses, siis hoiti teda 23

tundi lukustatud kambris, milline vastustaja tegevus ei olnud kehtiva õigusega vastuolus.

Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei tagatud 1-tunnist jalutuskäiku vastavalt VangS § 55 lg-le 2.

Halduskohus leidis, et kui põrandapinda kinnipeetavale oli 3 m² ja rohkem, ületab see kuni

31. detsembrini 2013 kehtinud VSkE nõude ja täidab EIK praktikast tuleneva miinimumnõude.

Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebaja sai ühe tunni jooksul päevas

viibida vabas õhus, tagatud oli duši kasutamise võimalus üks kord nädalas (rohkemate

dušikordade sisse viimata jätmist ei saa pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks) ja tualeti

privaatse kasutamise võimalus, ei saa kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust

alandavateks ning vastustaja tegevus 101 päeva osas ei ole õigusvastane, millises osas jääb

kahjunõue rahuldamata.

Halduskohus märkis, et 18 päeva oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, kus tema isiklik

ruum jäi alla 2,5 m², millega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu on

põhjendatud välja mõista 3 eurot päeva kohta, kokku 54 eurot. 313 päeva viibis kaebaja

olukorras, kus tal oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m², kuid vähem kui 3 m², millisel juhul ei saa

vastustajale ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist, kuid seda tuleb

pidada õigusvastaseks, kuna on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga,

mistõttu on põhjendatud välja mõista 2 eurot päeva kohta, kokku 626 eurot.

Halduskohus leidis, et viivisenõue oleks põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik on oma

kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega

või on pidanud isiku raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel

olema tekkinud varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Käesoleval juhul kaebajale sellist kahju

tekkinud ei ole. Viivise tasumist õiguskaitsevahendina riigivastutuse seadus ette ei näe.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. Tallinna Vangla esitas 17. juunil 2015 apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada Tartu Halduskohtu 29. mai 2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt

V. Holostovi kaebuse ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 680 eurot mittevaralise

kahju tekitamise eest; teha asjas uus otsus ja jätta V. Holostovi kaebus täies ulatuses

rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.

6. Tallinna Vangla märkis, et V. Holostov oli paigutatud kambritesse, mis vastasid

siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat

inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja Tallinna Vangla tegevus V. Holostovi

paigutamisel vaidlusalusel perioodil ei olnud õigusvastane. Tallinna Vangla ei nõustunud

halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse

arvestamisel välja arvata. Kambrites, kus V. Holostov vaidlusalusel perioodil paiknes,

asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK

lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja, kuna see ei asunud kambris

ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada.

7. Halduskohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom,

mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eesti riik ei

saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane

halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

8. Tallinna Vangla tegevus V. Holostovi paigutamisel ei ole olnud ühelgi päeval

õigusvastane, mistõttu on vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine

põhjendamatu. Vastustaja leidis, et halduskohus oleks pidanud arvestama hüvitise

määramisel siseriikliku kohtupraktikaga (Tartu Ringkonnakohtu 15. aprilli 2015. a otsus

haldusasjas nr 3-13-1610). Lisaks on kohus jätnud hindamata V. Holostovi õiguste riive

intensiivsust ja kumulatiivset mõju.

9. V. Holostov esitas 19. juunil 2015 samuti apellatsioonkaebuse milles ta palub

tühistada Tartu Halduskohtu 29. mai 2015. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus

rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks ning

menetluskulud jätta vastustaja kanda.

10. Kaebaja hinnangul ei ole halduskohus hüvitise suuruse määramisel arvesse võtnud

EIK lahendeid, eelkõige Tunis vs Eesti. EIK praktikas on õiglaseks hüvitiseks ligikaudu

10 eurot päevas. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks on mõistetud hüvitis oluliselt

väiksem EIK-i poolt väljamõistetutest ja millisel määral on võetud arvesse kinnipidamise

kestvust inimväärikust alandavates tingimustes.

11. Kaebaja leiab, et ekslik on kohtu seisukoht, et viivise nõudmiseks peab kaebaja

tõendama kahju tekkimist. VÕS § 113 lg-st 5 tuleneb, et viivise nõudmiseks ei pea kahju

tekkimist tõendama. Viivise suuruses kahju tekkimist eeldatakse.

12. V. Holostov esitas 9. juulil 2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele,

milles ta vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu. Kaebaja leiab, et WC alust pinda

ei tule põrandapinna arvutamisel arvestada kambri põrandapinna hulka, mida on ka EIK

tõdenud ja kohtupraktika muutmine ei ole põhjendatud. Kaebaja hinnangul pidi Eesti

Vabariik inimõiguste rikkumisest teada saama hiljemalt 5. märtsil 2004, mil võeti vastu

Euroopa Komitee (CPT) 2004. aasta raport, milles soovitab CPT Eesti ametivõimudel

püüda tagada vähemalt 4 m2 suurune eluruum vahistatu kohta mitmekohalises kambris

ning sellest lähtuvalt arvutada ametlik kohtade arv. Lisaks ei muuda kaebaja hinnangul

asjaolu, kas Eesti Vabariik on astunud samme kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse

vähendamiseks, olematuks fakti, et V. Holostovi õigusi on rikutud. Vanglal oli võimalus

vähendada ruumipuudusest tulenevaid kannatusi nt andes rohkem aega väljas

viibimiseks. Seda vastustaja teinud ei ole.

13. Tallinna Vangla esitas 13. juulil 2015

vastuse V. Holostovi

apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Tallinna Vangla ei nõustu V. Holostovi seisukohaga, et hüvitise suuruse määramisel tuleks

arvestada EIK-i sellekohaseid lahendeid, eelkõige Tunis vs Eesti. Vastustaja märgib, et

kaebajale oli igapäevaselt tagatud vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind. Rikkumist ei ole

tuvastatud ka kinnipeetavat eluruumidele esitatud muude nõuete seadusesätete osas ning

seda ei väida ka kaebaja. Vastustaja leiab, et viivise ja menetluskulude väljamõistmine

vastustajalt ei ole põhjendatud.

14. V. Holostov esitas 30. mail 2016 kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kaebaja

märgib, et ta ei olnud teadlik, millal hakkab kaebetähtaja arvestamine. Kaebajale ega

tema esindajatele ei olnud selge, kas kaebuse esitamisel tuleb lähtuda riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 18 lg-st 2 või halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-test

2 ja 3. Riigikohus on leidnud, et eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru kaebetähtaja

arvestamisest, on käsitletav mõjuva põhjusena (Riigikohtu 16. jaanuari 2009. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-75-08, p 17; 11. mai 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-16, p 13).

Lisaks tingis kaebetähtaja ületamise üldtuntud asjaolu, et vastustaja ei ole võimeline

kinnipeetavate kaebusi tähtaegselt lahendama, kuid lahendab need siiski. Sellises

olukorras võis kaebaja põhjendatult arvata, et kohtusse pöördumiseks tuleb ära oodata

vastustaja sisuline seisukoht tema taotluse kohta.

15. Tallinna Vangla leiab seisukohas V. Holostovi kaebetähtaja ennistamise

taotlusele, et kaebaja esindaja ei ole esitanud põhjendusi, mis tingiksid kaebuse esitamise

tähtaja ennistamise ning Tartu Halduskohtu 29. mai 2015. a otsus tuleb tühistada ja asja

menetlus lõpetada. Vangla märkis, et 14. aprillil 2014 esitas V. Holostov vastustajale

teatise, mille kohaselt esindab teda kahju hüvitamise nõudes MTÜ Auxilio ning

teadaolevalt esindas MTÜ-s Auxilio kinnipeetavaid advokaat Heiki Kuningas, mida

kinnitab ka halduskohtule esitatud kaebus. Vastustaja hinnangul pidi kaebajale ja tema

esindajatele vähemalt 15. juuniks 2014 olema selge, et tema taotlusele ei ole tähtaegselt

vastatud ja vaidlustamise soovi korral tuli kaebusega kohtusse pöörduda 30 päeva

jooksul. Tallinna Vangla asus seisukohale, et Riigikohtu seisukoht lahendis 3-3-1-18-16 ei

ole arvestatav, kuna kaebajat on alates 14. aprillist 2014 esindanud õigusteadmisi omavad

isikud (advokaat Heiki Kuningas, vandeadvokaat Denis Piskunov), kes pidid teadma või

vähemalt neil olid olemas kõik võimalused endale selgeks teha kaebetähtaeg.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus tagastab esmalt kaebajale esindajale vastustaja

apellatsioonkaebusele esitatud vastusele lisatud CPT 2004. a raporti, kuna nimetatud

dokument ei ole käesoleva haldusasja lahendamise seisukohast relevantne.

17. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada

osaliselt ja V. Holostovi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

18. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas V. Holostovi kaebus oli

lubatav (I); seejärel annab hinnangu kaebaja kahjuhüvitise nõude põhjendatuse kohta (II)

ning lahendab viimaks apellatsioonkaebused ja jagab menetluskulud (III).

I

19. HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega

vaidlustatud ulatuses ning lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud

apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Kohtupraktikas on selgitatud, et ulatuses,

milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus

otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest,

protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (Riigikohtu 15.

jaanuari 2014. a otsus nr 3-3-1-71-13, p 13.3; 13. novembri 2008. a otsus nr 33126-

08, p 11; 11. märtsi 2004. a otsus nr 3-3-1-8-04, p 24; 16. oktoobri 2002. a otsus

nr 3314102, p 15). Seega on ringkonnakohtul õigus kontrollida, kas halduskohus on

V. Holostovi hüvitamiskaebuse õigesti menetlusse võtnud.

20. Hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel näeb VangS § 1¹ lg 8 ette, et

vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu

poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud

riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla

on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18

lg-st 1 tuleneb vanglale kahekuuline tähtaeg taotluse lahendamiseks. Kohtupraktikas on

sedastatud, et VangS § 1¹ lg-s 8 toodud kohtueelse menetluse läbimise järgselt kohtusse

pöördumisele kehtib RVastS § 18 lg-st 2 tulenev 30päevane kohtusse pöördumise tähtaeg.

RVastS § 18 lg 2 reguleerib kohtusse pöördumist ka taotluse tähtaegselt lahendamata

jätmise korral (Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a määrus nr 3314108, p 9; 4. juuni 2013. a

määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega peab kinnipeetav või vahistatu kohtusse pöörduma

hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks ettenähtud

kahekuulise tähtaja möödumisest. Kaebuse tähtaegseks esitamiseks tuli V. Holostovil

halduskohtusse pöörduda hiljemalt 5. mail 2014, kuna vangla registreeris kahju

hüvitamise puudusteta taotluse 4. veebruaril 2014. Vangla tegi aga vastavasisulise otsuse

3. oktoobril 2014, mispeale esitas V. Holostov kaebuse halduskohtule alles 15. oktoobril

2014.

21. Tartu Ringkonnakohtu 18. mai 2016. a määruses leidis ringkonnakohus, et kaebus

on esitatud tähtaega ületades ning andis kaebajale võimaluse esitada kaebetähtaja

ennistamise taotluse. Vastuses ringkonnakohtu määrusele leidis V. Holostov, et kaebajale

ega tema esindajatele ei olnud selge, kas kaebuse esitamisel tuleb lähtuda RVastS § 18 lg-

st 2 või HKMS § 47 lg-test 2 ja 3.

22. Arvestades Riigikohtu seisukohta haldusasjas nr 3-3-1-18-16 analoogses asjas

tehtud otsuses leiab ringkonnakohus, et kaebaja esitatud põhjust, miks ta ei pöördunud

pärast kahe kuu möödumist, mille jooksul haldusorgan ei suutnud taotlust lahendada 30

päeva jooksul kaebusega halduskohtusse, tuleb pidada mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja

möödalaskmisel ning kaebetähtaeg tuleb ennistada. Riigikohus on nimetatud haldusasjas

selgitanud, et olukorras, kus vangla on tähtajaks lahendamata taotlused hiljem enamasti

siiski lahendanud, võis kaebaja põhjendatult arvata, et kohtusse pöördumiseks tuleb ära

oodata vastustaja sisuline seisukoht tema taotluse kohta. Lisaks, kui kaebetähtaega

reguleerivad erinevad õigusaktid, ei pruugi kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon

olla kaebajale selge. Eelnevalt kirjeldatud olukorras võis kaebaja vastustaja vastust

oodates ületada mõjuval põhjusel (p 13). Vastustaja leiab, et Riigikohtu seisukoht

lahendis 3-3-1-18-16 ei ole arvestatav, kuna kaebajat on alates 14. aprillist 2014

esindanud õigusteadmisi omavad isikud (advokaat Heiki Kuningas, vandeadvokaat Denis

Piskunov), kes pidid teadma või vähemalt neil olid olemas kõik võimalused endale

selgeks teha kaebetähtaeg. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et kaebajal on olnud

esindaja juba alates 14. aprillist 2014. Riigikohus on menetluskulude väljamõistmist

puudutavas vaidluses leidnud, et esindus tähendab esindaja menetluses osalemist ja

esindatava nimel tegutsemist (kuni 31. detsembrini 2011. a kehtinud

halduskohtumenetluse seadustiku § 14 lg 5, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 217 lg-d 4

ja 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 117 lg 1). Kui väidetav esindaja ei ole

halduskohtus toimunud menetluses osalenud ega ühtegi menetlustoimingut esindatava

nimel teinud, siis ei saa teda pidada kaebaja esindajaks ega esindaja kulusid vastustajalt

välja mõista (Riigikohtu 22. oktoobri 2012. a lahend haldusasjas nr 3314612, p 33).

Ringkonnakohtu hinnangul on viidatud Riigikohtu seisukohad kohaldatavad ka

käesolevas haldusasjas. Kuivõrd H. Kuningas ei ole käesoleva haldusasja toimikust

nähtuvalt V. Holostovi nimel teinud ühtegi menetlustoimingut kohtueelses menetluses ega

kohtumenetluses, siis ei teda pidada V. Holostovi esindajaks. Samuti ei nähtu toimikust ja

vastustaja esitatud andmetest, et D. Piskunov oleks kaebajat esindanud juba kohtueelses

menetluses. Kinnitus esindusõiguse olemasolu kohta on halduskohtule esitatud alles 12.

novembril 2014 (tl 12) ja kohandatud kaebus 20. novembril 2014 (tl 16-17p). Samuti ei

ole Tallinna Vangla väitnud, et D. Piskunov oleks teinud menetlustoimingud V. Holostovi

nimel enne viidatud kuupäevasid.

23. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest tuleb V. Holostovi esitatud kaebuse

esitamise tähtaeg ennistada.

II

24. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis perioodil 21. september 2012 kuni

26. november 2013 Tallinna Vangla kambrites nr 82, 87, 130, 224, 319 ja 439 koos

erineva hulga kinnipeetavatega (tl 30-34). Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse

määramisel leidnud (otsuse p 15), et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna

määramisel arvesse võtta. Analüüsides kambripinna suurust ilma tualetita asus

halduskohus (otsuse p 17) seisukohale, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli 18 päeval

põrandapinda ühe isiku kohta alla 2,5 m2 ja 313 päeval oli põrandapinda küll 2,5 m2, kuid

alla 3 m2 , mida sai halduskohtu hinnangul käsitleda minimaalse isikliku ruumi

rikkumisena.

25. Vastustaja hinnangul on ebaõige arvata WC alune pind kambri üldpindalast maha.

Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid

vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12:

Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos

tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117).

Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum

hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr

43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK

praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata

peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et

soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti

õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik

selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu

9. detsembri 2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub

ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse.

26. Kuna halduskohus on kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvanud WC

aluse pinna kambri üldpinnast välja, siis muudab ringkonnakohus selles osas halduskohtu

otsuse põhjendusi, lähtudes põhimõttest, et tualettruumi pind arvatakse kambri üldpinna

sisse. Ringkonnakohus märgib vastustaja esitatud andmetele tuginedes, et kui arvestada

kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, siis viibis kaebaja perioodil 21. september

2012 kuni 26. november 2013 kokku 239 päeva kambris, kus kinnipeetava kohta oli

isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli tagatud vaidlusalusel perioodil kehtinud

redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5

m². Lisaks viibis kaebaja vaidlusalustel perioodidel 193 päeva kambrites, kus

kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle 3 m². Eeltoodust lähtudes loeb ringkonnakohus

asjas tuvastatuks, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes VSkE § 6 lg-st 6 tulenevaid nõudeid

rikkunud.

27. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, kas kaebaja kinnipidamist 239 päeva jooksul

kambris, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi vahemikus 2,5 m² kuni 3 m², saab

pidada õigusvastaseks.

28. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes

VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli

kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva

välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on

põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna tingimuste õiguspärasuse hindamisel nii

siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on

selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku

kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks

kohtlemiseks (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus nr 33142-15, pd 1315). Ka EIK on

selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri

põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr

2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et

tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on

kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik

magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c)

kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus

asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et

ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise

välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või

osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine

nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12:

Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, jõustumata). Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses

seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava

kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (p 38) ning inimväärikuse

tagamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja

liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (p 44). Seega on

asjakohane järgnevalt hinnata, millised olid kaebaja muud kinnipidamistingimused

Tallinna Vanglas, s.h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim.

29. Käesolevas asjas viibis kaebaja alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambrites

kokku 239 päeva. Vaidlust ei ole selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei

tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t

ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane

põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib

kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest

kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse,

millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole

selleks ettenähtud normi.

30. Tallinna Vangla 22. detsembri 2014. a vastuse p-st 13 (tl 26-29p) nähtub, et

kaebaja oli perioodil 21. september 2012 kuni 18. november 2013 vahistatu saatuses ning

perioodil 19. november 2013 kuni 26. november 2013 süüdimõistetu staatuses.

Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et süüdimõistetu staatuses oli kaebajale tagatud üle 3

m2 põrandapinda. VangS § 90 lg-st 3 tulenevalt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud

kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VangS § 93 lg 5 sätestab, et

vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Seega

tulenes kaebaja liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna. Asjas ei ole

vaidlust selle üle, et kaebajal võimaldati viibida väljaspool kambrit üks tund ööpäevas

jalutuskäigul olles. Vastustaja väitel on (22. detsembri 2014. a vastuse p 12, tl 27) kaebaja

osalenud 15. jaanuar kuni 14. veebruar 2013 ja 6. mai kuni 30. august 2013

sotsiaalprogrammides. VSkE § 8 lg 1 kohaselt ei ole kinnipeetav kohustatud viibima

kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Seega on kaebaja ka

sotsiaalprogrammis osalemise ajal viibinud kambrist väljas. Kuigi käesolevas asjas ei ole

muude kinnipidamistingimuste osas vangla poolseid rikkumisi tuvastatud, on Riigikohus

leidnud, et võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse

neutraliseerimiseks piisav (EIK otsus asjas nr 5747/10: Jevšnik vs. Sloveenia, p 23).

Samuti tuleb Riigikohtu hinnangul arvestada, et kahjunõude aluseks olevast kahju

tekkimise perioodist vaid lühikese ajavahemiku vältel sotsiaalprogrammis osalemine ei

saa vähesest põrandapinnast tingitud negatiivseid mõjutusi kuigivõrd leevendada

(Riigikohtu 27. mai 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-21-16, p 10.3). Eeltoodust

tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle

oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, olid õigusvastased.

31. Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata nende päevade osas, mil

kaebajale tagati isiklikku ruumi üle 3 m2. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks

raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Arvestades kõnealustes

tingimustes viibitud aega ja et teiste kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse üle vaidlust

ei ole, ei pea ringkonnakohus kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi sellisteks, et need

ületanuks inimväärikuse alandamise künnise.

32. Isiku kinnipidamise korral ülerahvastatud kambris, kui on alandatud isiku

inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea

isik sellisel juhul tõendama valu ja kannatusi, mis tal selle tõttu tekkisid. RVastS § 9 lg 2

kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õigusrikkumise

raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu

individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta

arvesse kogumis (Riigikohtu 10. oktoobri 2013. a otsus haldusasjas nr 331-38-13, p 21).

Ringkonnakohus arvestab hüvitise määramisel, et kaebaja õigusi nõutava kambripinna

tagamisel rikuti erinevatel ajavahemikel, sealjuures olid mõned ajavahemikud lühikesed.

Samuti tuleb arvestada, et asjakohasest ligikaudu 239 päevast 221 päeval oli kaebajale

tagatud põrandapinda 2,93 m2. Teisalt on mittenõuetekohases kambris kinnipidamise

kogukestus küllaltki pikk ning kaebaja võimalused viibida väljaspool kambrit olid

vähesed. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja õigusi rikutud

määral, mis eeldab rahalise hüvitise määramist. Arvestades kaebaja õiguste riive

intensiivsust, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud hüvitise suuruseks 360 eurot.

33. Arvestades Riigikohtu seisukohta 27. novembri 2014. a lahendi nr 3-3-1-66-14 p-s

19 tuleb ringkonnakohtu hinnangul viivisenõude rahuldamata jätmise osas nõustuda

halduskohtuga (vt halduskohtu otsuse p 24).

III

34. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebaja apellatsioonkaebus tervikuna, sh viivist

puudutavas osas, rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt Tallinna Vangla

apellatsioonkaebuse ning tühistab Tartu Halduskohtu 29. mai 2015. a otsuse osas, milles

halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt V. Holostovi kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitise summas 680 eurot. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega

mõistab Tallinna Vanglalt V. Holostovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas

360 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

35. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et

kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui

otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest

menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel

osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt

kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on

kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta,

jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust

väljamõistetava hüvitise summa osas, siis tuleb muuta vastavalt ka menetluskulude

jaotust esimese astme kohtus. Tartu Halduskohus vabastas 24. novembri 2014. a

määrusega (tl 22-22p) kaebaja riigilõivu 126 euro tasumisest. Tartu Ringkonnakohus 1.

juuli 2015. a määrusega (tl 7071) jätkas V. Holostovile Tartu Halduskohtu poolt

menetlusabi apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

Arvestades apellatsioonkaebuse ulatust kuulus käesolevas asjas apellatsioonkaebuse

esitamisel tasumisele riigilõiv 105,60 eurot ((4200-680)*0,03). Arvestades kaebuse

rahuldatud osa (8,6%), tuleks Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista 19,92

eurot. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 11 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte

endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti,

oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tuginedes HKMS § 108 lg-le 11

leiab ringkonnakohus, et eelmärgitud summa väljamõistmine vastustajalt oleks

ebamõistlik. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja poolt esimese astme kohtus ja

apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv 231,60 eurot Eesti Vabariigi kanda.

36. 30. mail 2016 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on

kaebaja menetluskuludeks õigusabikulud summas 276 eurot. Menetluskulude kandmise

tõendamiseks esitas kaebaja esindaja Advokaadibüroo Magnusson OÜ kassa sissetuleku

orderi nr 37, mille kohaselt on Auxilio MTÜ tasunud sularahas 276 eurot arve nr

20160233 alusel. Arve nr 20160223 kohaselt koosnevad õigusabikulud V. Holostovi

apellatsioonkaebuse koostamisest ning Tallinna Vangla apellatsioonkaebusega

tutvumisest ja vastuse koostamisest. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Ringkonnakohus on seisukohal, et

õigusabikulud seonduvalt apellatsioonkaebuse koostamisega (1 h, 115 eurot, lisaks

käibemaks 23 eurot) ning vastustaja apellatsioonkaebusega tutvumisega ja vastuse

koostamisega (1 h, 115 eurot, lisaks käibemaks 23 eurot) on vajalikud ja põhjendatud.

Arvestades kaebuse rahuldatud osa (8,6%), mõistab ringkonnakohus Tallinna Vanglalt

kaebaja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud summas 23,74 eurot.

Ülejäänud osas jäävad apellatsiooniastmes kaebaja kantud õigusabikulud tema enda

kanda.

37. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10

alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

38. Kaebaja esindaja on apellatsiooniastmes taotlenud menetluskulude kandmist

Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE287700771001196543. Kohtupraktikas on

leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (s.h

menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44

lg 1 tähenduses (Riigikohtu 8. jaanuari 2009. a otsus nr 3-3-1-86-06, p 16) ning

kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat

mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks

kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (Riigikohtu 10. oktoobri 2013. a

otsus nr 3-3-1-38-13, p 24). Eelnevast juhinduvalt kohustab ringkonnakohus vastustajat

väljamõistetava menetluskulude summa kandma kaebaja esindaja näidatud

arvelduskontodele.

Einar Vene

Tiina Pappel

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt