3-16-481/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Maili Lokk, Madis Ernits

Määruse tegemise aeg ja koht

14.06.2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-481

Haldusasi

Sergei Romanovi kaebus tema tulevikus Tartu

Vanglas tööle määramise keelamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15.03.2016. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sergei Romanovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

määruskaebuse esitaja Sergei Romanov

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.03.2016. a määrus

muutmata, täiendades halduskohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse

põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Määruskaebuse esitaja esitas 08.03.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotleb, et

Tartu Vanglat kohustataks vabastama teda tulevikus töökohustusest vangistusseaduse (VangS)

§ 37 lg 2 p 3 alusel senikaua kuni vangla suudab tema kroonilised valud kõrvaldada või viia

need talutavale tasemele.

2. Tartu Halduskohus tagastas 15.03.2016. a määrusega määruskaebuse esitaja

kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse

puudumise tõttu.

Halduskohus selgitas, et keelamiskaebuse esitamise võimalust on seadusandja rangelt

piiritlenud. HKMS § 45 lg 1 sätestab, et keelamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui on

põhjust arvata, et Tartu Vangla annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi,

ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel.

Halduskohus möönab, et praegune tööle määramise käskkiri lõppeb küll 31.03.2016, aga on

tõenäoline, et kaebaja määratakse Tartu Vanglas uuesti tööle. Samas aga on võimalik

vaidlustada tööle määramise käskkirja ja samuti on võimalus taotleda HKMS § 249 lg 2 alusel

vaidemenetluse ajal kohtult esialgset õiguskaitset. Seega on kaebajal üldjuhul olemas tõhus

õiguskaitsevahend tööle määramise käskkirja vaidlustamisel. Halduskohus on seisukohal, et

üldjuhul ei saa kinnipeetava tervisliku seisundi tõttu tema õigusi rikkuda tööle määramise

käskkiri iseenesest, vaid konkreetne korraldus tööle asuda. Teisiti on olukord vaid siis, kui

kinnipeetava tervislik seisund välistab tema töötamise mistahes ajal mistahes majandustööl.

Seda, et see praegusel juhul pole nii, tuleneb ka kaebusest, kuna kaebaja viitab võimalusele

tema valud kõrvaldada või viia need talutavale tasemele.

Eeltoodust tulenevalt leiab halduskohus, et antud juhul puudub kaebajal ilmselgelt

kaebeõigus, kuivõrd isikule on tagatud tõhusad õiguskaitsevahendid tulevikus võimaliku tööle

määramise käskkirja vaidlustamisel ning sõltumata käskkirja kehtivusest on tal võimalik

keelduda tööst olukorras, kus tema tervislik seisund ei luba tal töötada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MÄÄRUSKAEBUSMENETLUSES

3. Määruskaebuse esitaja esitas Tartu Halduskohtu 15.03.216. a määrusele määruskaebuse,

milles palub halduskohtu määruse tühistada ja võtta kaebus menetlusse.

Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et kuna antud juhul puudub tõhus õiguskaitsevahend,

siis on keelamiskaebuse tingimused täidetud ja kaebus tuleb võtta menetlusse. Halduskohus

leidis, et HKMS § 45 lg-s 1 sätestatud teine tingimus on täitmata, sest kaebuse esitaja saab

vaidlustada tööle määramise käskkirja ja igat eraldi korraldust tööle asumiseks ning samuti on

võimalik taotleda ka esialgset õiguskaitset, mis peataks käskkirja või korralduse kehtivuse.

Määruskaebuse esitaja ei nõustu halduskohtu selgitusega, sest tööle määramise käskkiri

antakse tavaliselt kolmeks kuuks ja selle käskkirja vaidlustamisel tõenäoliselt kohtulahendini

ei jõuta. Määruskaebuse esitajale ei ole teada, et vangla oleks kunagi rahuldanud esialgse

õiguskaitse taotluse ja vaiet, seega puudub tegelik võimalus vaidlustada kaebuse esitaja tööle

määramist. Võimalik oleks küll kompensatsiooni taotlemine, aga see määruskaebuse esitajat

ei huvita. Määruskaebuse esitaja märgib, et kui tal pole valudest tulenevalt võimalik tööle

minna, siis ei võimalda vangla talle igakordselt arsti. Kui aga siiski arsti juurde viiakse,

otsustakse töölt vabastamine vangla huvides töötava arsti hinnangul.

Määruskaebuse esitaja sõnul on tal teravad ja talumatud valud ning valuvaba aeg puudub.

Terava valu korral põhjustab iga liigutus talle kannatusi, talumatu valu ajal ei jõua voodistki

tõusta. Määruskaebuse esitaja on nõus ka sõltumatu ekspertiisiga valude intensiivsuse

hindamiseks. Määruskaebuse esitaja soovib töölt vabastust kuni tema valud suudetakse

kõrvaldada.

4. Tartu Vangla palus määruskaebusele esitatud vastuses (tl 38-38p) jätta määruskaebus

rahuldamata.

Kuivõrd esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustab halduskohus, on põhjendamatu

määruskaebuse esitaja väide, mille kohaselt ei ole vangla talle teadaolevalt ühtegi esialgse

õiguskaitse taotlust rahuldanud. Halduskohus rahuldab esialgse õiguskaitse taotluse

viivitamatult, seega ei ole põhjendatud ka väide, mille kohaselt õnnestuks määruskaebuse

esitajal saada esialgse õiguskaitse kohaldamise otsus parimal juhul kahe kuu möödudes, mil

suurem osa tööperioodist on juba läbi.

Sõltumata tööle määramise käskkirja kehtivusest, on võimalik tööle minemisest keelduda, kui

määruskaebuse esitaja tervislik seisund seda konkreetsel hetkel ei luba. Ainuüksi asjaolu, et

tööst vabastamine tervisliku seisundi tõttu otsustatakse vangla juurde kuuluvas

meditsiiniosakonnas ja määruskaebuse esitaja meditsiiniosakonna otsusega ei nõustu, ei

tähenda, et meditsiiniosakonna otsused oleksid kallutatud ja valed.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja

§ 201 lg 4), täiendades samas halduskohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse

põhjendustega.

6. Määruskaebuse esitaja selgitab määruskaebuses, et tööle määramise käskkirjad antakse

tavaliselt kolmeks kuuks ja on vähetõenäoline, et kohtulahendini jõutakse enne käskkirja

lõppemist. Lisaks märgib määruskaebuse esitaja, et vangla ei ole teadaolevalt rahuldanud

ühtegi esialgse õiguskaitse taotlust ja vaiet. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt HKMS §

249 lgle 2 võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal.

Järelikult juba tööle rakendamise käskkirja saamisel on määruskaebuse esitajal võimalik

esitada vaie vanglale ja esialgse õiguskaitse taotlus halduskohtule. HKMS § 252 lg 1 kohaselt

lahendab halduskohus üldjuhul esialgse õiguskaitse taotluse viivitamatult. Seega ei ole

põhjendatud ka määruskaebuse esitaja väide, et ta ei saa kaitsta enda õigusi tööle suunamise

haldusakti andmisel.

7. Määruskaebuse esitaja on nii halduskohtule esitatud kaebuses kui ka määruskaebuses

märkinud, et ta pole rahul vanglaarsti tegevusega ravi võimaldamisel. Ringkonnakohus

selgitab, et tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses.

Riigikohus on öelnud, et halduskohtu pädevuses ei ole HKMS § 4 lg 1 kohaselt lahendada

vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse

osutamise peale, aga halduskohus on samas HKMS § 4 lg 4 alusel pädev tuvastama kõiki

asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (RKHKo 13.11.2014, 3-3-1-44-14, p 19).

VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst. Vanglaarst osutab ravi

osas hinnangu andmisel kinnipeetavale tervishoiuteenust. Seega kujuneb vangla ja

kinnipeetava vahel välja eraõiguslik suhe. Eriarsti juurde suunamise osas on Riigikohus

selgitanud, et vanglas otsustab kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise üksnes

vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest,

kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või

mitte (RKHKo 21.12.2010, 33169-10, p 8). Riigikohus on selgitanud, et tervishoiuteenuse

osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine

olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal. Ehkki vanglas tervishoiuteenuste osutamist

on täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega, reguleerivad seda olukorda esmajoones

siiski samad normid, mis kehtivad tervishoiuteenuste osutamisel väljaspool vanglat.

Vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik

lepinguline suhe (RKEKm 07.04.2011, 3-3-4-1-11, p-d 9 ja 10). Tervishoiuteenuse osutamise

või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused

lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse

osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine

(RKHKo 21.12.2010, 3-3-1-69-10, p 9).

8. Seega jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

15.03.2016. a määruse muutmata, täiendades halduskohtu määruse põhjendusi käesoleva

määruse põhjendustega.

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits