2-13-60215/76 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. juuni 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-60215

Tsiviilasi

Osaühingu PLUSS-AUTO (pankrotis) pankrotihaldur

Tarmo

Villmani

hagi

Anatoli

Matvejevi,

Rimma

Matvejeva ja Svetlana Judina vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse hind 35 421,74 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 7698,92 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 4. detsembri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anatoli Matvejevi, Rimma Matvejeva ja Svetlana Judina

apellatsioonkaebus

Osaühingu PLUSS-AUTO (pankrotis) pankrotihalduri Tarmo

Villmani vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1. Anatoli Matvejev (isikukood XXXXXXXX)

2. Rimma Matvejeva (isikukood XXXXXXXXX)

3. Svetlana Judina (isikukood XXXXXXXXX)

Apellantide esindaja Kuldar Kirt

Vastustaja (hageja): Osaühingu PLUSS-AUTO (pankrotis,

registrikood 10692447) pankrotihaldur Tarmo Villman

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 4. detsembri 2015 otsus ja

teha asjas uus otsus.

2. Jätta OÜ PLUSS-AUTO (pankrotis) pankrotihaldur

Tarmo

Villmani

hagi

Anatoli

Matvejevi,

Rimma

Matvejeva ja Svetlana Judina vastu kahju hüvitamiseks

rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus

rahuldada

ja

vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Tühistada käesoleva otsuse jõustumisel Viru Maakohtu

7. jaanuari 2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõud, s.o 1) kustutada Anatoli Matvejevi ja Rimma

Matvejeva

ühisomandis

olevale

Viru

Maakohtu

kinnistusosakonna Ida-Viru jaoskonnas registreeritud

kinnistule, asukohaga XXXXXXXX linn, registriosa nr

XXX, IV jakku esimesele vabale järjekohale seatud

kohtulik hüpoteek Osaühingu PLUSS-AUTO (pankrotis)

kasuks summas 26 000 eurot; 2) kustutada

Svetlana Judina

omandis

olevale Viru Maakohtu

kinnistusosakonna

Narva

jaoskonnas

registreeritud

kinnistule, asukohaga XXXXX, registriosa nr XXX, IV

jakku esimesele vabale järjekohale seatud kohtulik

hüpoteek Osaühingu PLUSS-AUTO (pankrotis) kasuks

summas 15 000 eurot; 3) kustutada Svetlana Judina

omandis olevale Viru Maakohtu kinnistusosakonna Narva

jaoskonnas registreeritud kinnistule, asukohaga XXXXX,

registriosa nr XXX, IV jakku esimesele vabale järjekohale

seatud kohtulik hüpoteek Osaühingu PLUSS-AUTO

(pankrotis) kasuks summas 8000 eurot.

5. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus OÜ

PLUSS-AUTO (pankrotis) kanda.

6. Vabastada OÜ PLUSS-AUTO (pankrotis) maakohtus ja

ringkonnakohtus

tasumisele

kuulunud

riigilõivu

1325 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.

7. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177

lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühingu PLUSS-AUTO (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villman (hageja) esitas

17. detsembril 2013 Viru Maakohtule hagi Anatoli Matvejevi, Rimma Matvejeva ja Svetlana

Judina (kostjate) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitis

35 421,74 eurot ja viivis kahjuhüvitiselt alates hagimaterjalide kättesaamisele järgnevast

31. päevast kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagiavalduses märgitu kohaselt olid kostjad perioodil 30. oktoobrist 2007 kuni 2. märtsini 2011

Osaühingu PLUSS-AUTO (pankrotis) (edaspidi nimetatud ka võlgnik) juhatuse liikmed. Viru

Maakohtu 14. detsembri 2011 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot.

Hageja leidis, et võlgnik oli 4. novembri 2009 seisuga püsivalt maksejõuetu. 31. detsembri 2009

seisuga oli võlgniku netovara negatiivne (-3 291 427 krooni), järgnevatel aastatel jäi positiivne

netovara taastamata, käive vähenes võrreldes 2008. a käibega ca 3 korda. 2010. a käive vähenes

võrreldes 2009. a käibega ca 13 korda. AS SEB Liising esitas 27. juulil 2009 võlgnikule teatise

12 liisinglepingu ülesütlemise kohta. 5. novembri 2011 seisuga oli võlgniku võlgnevus Maksu- ja

Tolliameti ees 654 466,43 krooni ja Port One OÜ ees 172 622,26 krooni. Vastavalt ÄS § 180

lg-le 5¹ tuli kostjatel esitada pankrotiavaldus hiljemalt 23. novembril 2009. Kostjad ei esitanud

pankrotiavaldust, ajutine pankrotihaldur oli määratud võlausaldaja pankrotiavalduse alusel.

Asjaolu, et kostjatele oli püsiv maksejõuetus teada, tõendab 2009. a majandusaasta aruande osaks

olev juhatuse tegevusaruanne. Kostjad ei täitnud oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS

§ 187 lg 5) ja on rikkunud ÄS § 171 lg 1 p-st 1 tulenevat kohustust osanike koosoleku

kokkukutsumiseks. Kostjate tegevuses ilmnevad raske juhtimisvea tunnused PankrS § 28 lg 2

tähenduses.

Kohustuste rikkumisega on kostjad tekitanud äriühingule kahju summas 35 421,74 eurot (Maksu-

ja Tolliameti nõue 22 648,93 eurot + Port One OÜ nõue 4265,75 eurot + AS-i SEB Liising nõue

6521,21 eurot).

2. Kostjad ei tunnistanud hagi. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et võlgnik oli

4. novembri 2009 seisuga maksejõuetu. Võlgnik tagastas AS-ile SEB Liising 2009. a lõpus

12 sõidukit, kuid kostjad suutsid 2009. a majandusaasta negatiivset omakapitali vähendada

2010. a majandusaasta lõpuks 550 840 krooni võrra 2 740 587 kroonini. 2009. a majandusaasta

käive oli üle 2,7 milj krooni ja 2010. a majandusaasta käive üle 222 000 krooni. Pärast sõidukite

tagastamist tegutses äriühing edasi. Äriühingu tegutsemist pärast novembrit 2009 on kinnitatud ka

hagiavalduses. Varatule äriühingule ei saanud kahju tekkida.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 4. detsembri 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis A. Matvejevilt,

R. Matvejevalt ja S. Judinalt solidaarselt välja hageja kasuks Osaühingu PLUSS-AUTO

(pankrotis) pankrotivarasse kahjuhüvitise 35 421,74 eurot, jättis A. Matvejevi, R. Matvejeva ja

S. Judina taotluse viivise vähendamiseks ning pankrotihalduri T. Villmani nõude jooksva viivise

väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja 7. jaanuari

2014 määrusega pankrotihaldurile T. Villmanile antud menetlusabi kulud summas 850 eurot

riigituludesse välja mõistmata.

Maakohtu otsuses esitatud põhjenduste kohaselt tuleb PankrS § 54¹ lg 1 alusel lugeda õigeks

hagejaks pankrotihaldur, kelle hagejaks märkimine otsuse tegemisel ei riku menetlusosalise õigusi

ega saa mõjutada tehtavat otsust. Maakohus ei analüüsinud, kas pankroti põhjustas raske

juhtimisviga (PankrS § 163 lg 5). Ka olukorras, kui pankroti põhjuseks ei ole juhtimisviga, on

halduril õigus esitada hagi ÄS § 187 lg 2 alusel.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kostjad olid osaühingu juhatuse liikmed alates

30. oktoobrist 2007 kuni 2. märtsini 2011, seega ajal, mil väidetavalt tekkis maksejõuetus ja

juhatuse kohustus esitada pankrotiavaldus. Järelikult oli kostjate ja osaühingu vahel kehtiv

ametisuhe. Maakohtu hinnangul oli osaühing alates oktoobrist-novembrist 2009 püsivalt

maksejõuetu. Seda asjaolu kinnitab pankrotimäärus ja 2009. a majandusaasta aruanne. Osaühing

PLUSS-AUTO (pankrotis) ei suutnud rahuldada võlausaldajate nõudeid juba 2009. aastal ning

osaühingu vara ei katnud kohustusi. Kostjate väide, et nad ei saanud majandusaasta aruandest

puuduliku keeleoskuse tõttu aru, tähendab seda, et nad ei täitnud seadusest tulenevaid kohustusi

vajaliku hoolsusega (TsÜS § 35). Juhatuse liikmete tegelik keeleoskus ei oma antud asjas tähtsust,

sest haldur ei esitas hagi keeleoskuse puudumise tõttu. Maakohus märkis, et majandustegevuse

olemasolu ei välista püsivat maksejõuetust ega tõenda, et makseraskused olid ajutise iseloomuga.

Ettevõttel ei olnud vahendeid, millega tulu teenida. Maakohus leidis, et kinnistu müük 2010. aastal

tõendab mh ka seda, et juhatuse liikmed said aru, et ettevõtte majanduslik olukord on raske ning

jooksvast tulust ei ole võimalik kõiki kohustusi täita.

Maakohus ei nõustunud kostjate väitega, et varatule osaühingule ei saa tekkida kahju. Kuivõrd

vastavalt PankrS § 35 lg 1 p-le 6 lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega intressi ja viivise

arvestamine, on olemas põhjuslik seose juhatuse liikmete kohustuste rikkumise ja tekkinud kahju

vahel. Nõue summas 35 421,74 eurot on põhjendatud.

Maakohus selgitas, et viiviste vähendamise taotlust ei ole võimalik käesolevas menetluses esitada.

Võlausaldajate nõuded koos viivistega olid esitatud pankrotimenetluses.

Maakohus asus seisukohale, et juhatuse liikmed ei olnud piisavalt informeeritud ettevõtte

majanduslikust seisundist ega tegutsenud ratsionaalselt ettevõtte huvidest lähtudes. 2009. a oli

ilmne, et makseraskused ei olnud ajutise iseloomuga ning oli vaja esitada pankrotiavaldus. Kostjad

pidid aru saama, et transpordivahendite tagastamisega kaotas ettevõte lootuse kasumist saada ja

kohustusi täita. 2009. a negatiivset omakapitali ei olnud ilmselgelt võimalik katta ainult tulust

parkimisteenuste või ühe autoga veoteenuste osutamise eest.

Maakohus leidis, et hageja jooksva viivise nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõude puhul on

tegemist sisuliselt viivisega, mille pealt ei ole õigust viivist nõuda. Kui juhatuse liige tekitab

äriühingule kahju, on äriühingul õigus nõuda kahju hüvitamist ning viivist kuni põhinõude

täitmiseni. Antud juhul on see võimalus PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tulenevalt välistatud.

Maakohus jättis tähelepanuta kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, kassaraamatu, Maksu- ja

Tolliameti vastuse ning Harju Maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-10-11380.

TsMS § 163 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. A. Matvejev, R. Matvejeva ja S. Judina esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Viru

Maakohtu 4. detsembri 2015 otsuse tühistamist osas, millega maakohus rahuldas hagi, jättis

kostjate taotluse viiviste vähendamiseks rahuldamata, jättis menetluskulud poolte endi kanda ja

menetlusabi kulud summas 850 eurot hagejalt riigituludesse välja mõistmata.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) ei ole hageja tõendanud ega maakohus kindlaks teinud püsiva maksejõuetuse tekkimise aega.

Pankrotihalduril puudusid osaühingu raamatupidamise dokumendid (v.a mõned majandusaasta

aruanded), sest talle ei ole raamatupidamist üle antud. Pankrotimäärusest ei nähtu, et maksejõuetus

tekkis oktoobris-novembris 2009;

2) ei saanud osaühing olla oktoobris-novembris 2009 püsivalt maksejõuetu. Maksu- ja Tolliamet

tegi alles 12. veebruaril 2010 korralduse maksuvõla tasumiseks. Võlausaldaja OÜ Inforkom Balt

pankrotiavalduse aluseks olev Harju Maakohtu otsus tehti 28. veebruaril 2011. Osaühing suutis

täita oma kohustuse DnB Nord Liising AS-i ees 26. oktoobril 2010. Osaühingu 2009. a

majandusaasta käive oli 2,7 milj krooni ja 2010. a majandusaasta käive üle 222 000 krooni.

Kostjad suutsid 2009. a majandusaasta 3 291 427 krooni suurust negatiivset omakapitali

vähendada 2010. a majandusaasta lõpuks 550 840 krooni võrra. Osaühingu kasutuses oli 2010

novembris haagis Krone ja 2011 veebruaris veoauto Scania, millega osaühing jätkas

transporditeenuse osutamist. Osaühingul PLUSS-AUTO (pankrotis) oli püsiv majandustegevus

2009 ja 2010 ning 2011 alguses. Kostjad ei saanud rikkuda pankrotiavalduse esitamise kohustust

alates 25. novembrist 2009, sest nad allkirjastasid 2009. a majandusaasta aruande

alles 30. juunil 2010;

3) ei ole maakohus arvestanud ega põhjendanud, miks ta ei arvesta kostjate poolt välja toodud

ajutise halduri seisukohti. Ajutine haldur ei tuvastanud, et võlgniku maksejõuetus tuleneks

juhatuse poolsest tahtlikust tegevusest. Ajutise halduri hinnangul tuleks pankrotimenetlus lõpetada

raugemisega;

4) on vastuolulised maakohtu seisukohad seoses kostjate puuduliku keeleoskusega. Ühelt poolt on

maakohus leidnud, et kostjad on rikkunud hoolsuskohustust, sest ei saanud kirjutatust aru, ja teiselt

poolt on maakohus leidnud, et kostjate keeleoskus ei oma antud asjas tähtsust. Jääb arusaamatuks,

kuidas saab halb keeleoskus olla seotud hoolsuskohustusega. 2009. a majandusaasta aruande puhul

oli tegemist tõlkimisel tekkinud veaga, mille põhjustas eelkõige kostjate halb eesti keele oskus;

5) ei ole maakohtu käsitlus maksejõuetusest ja püsivast maksejõuetusest jälgitav. Otsuse p-s 24.2.2

asus kohus seisukohale, et püsiv maksejõuetus tekkis oktoobris-novembris 2009. Samas punktis

leidis kohus, et võlgnik oli 2009. a lõpus maksejõuetu, mitte püsivalt maksejõuetu;

6) kuna hageja ei ole tõendanud, et 2010 vähendati kohustusi kinnistu müügiga, mitte igapäevase

tulutoova majandustegevusega, ei saanud ka kohus sellisele seisukohale asuda. Olukorras, kus

poolte vahel ei ole vaidlust selles, et võlgnikul oli majandustegevus 2011 alguses, on arusaamatu

maakohtu järeldus, et 2011 käibe puudumist tõendavad käibedeklaratsioonid;

7) ei ole maakohus tuvastanud põhjuslikku seost kahju ja tagajärje vahel. Kui lähtuda eeldusest, et

võlgniku pankrot oleks tulnud välja kuulutada juba 2009 lõpus (millega apellandid ei nõustu),

oleks nimetatud ajast peatunud ka hageja nõude aluseks olevatelt võlausaldajate väidetavatelt

nõuetelt intressi ja viivise arvestamine. Varatule äriühingule ega võlausaldajatele, kellel on varatu

äriühingu vastu väidetav nõue, ei saa kahju tekkida. Apellandid viitavad Riigikohtu lahendile

nr 3-2-1-138-15;

8) olid apellandid võlgniku juhatuse liikmeteks kuni 2. märtsini 2011, seega ei olnud neil

varasemalt olnud võimalik esitada vastuväiteid mistahes vastustaja nõude aluseks olevate

võlausaldajate väidetavatele põhi- ja/või intressi- ja viivisenõuetele. Ükski nõue ei ole

kohtumenetlust läbinud. Võlausaldajate nõuete põhjendatust ja tõendatust tuleks hinnata

käesolevas menetluses. Juhatuse liikmete vastutuse aluseks peaks olema eelkõige maksuotsus ning

lisaks ka tuvastatud raske hooletus või tahtlus;

9) jäävad apellandid viivise vähendamise taotluse juurde. Apellant I on pensionär, kellele ei kuulu

ühtegi äriühingut ning kelle ainsaks varaks on tema kodu, mida ta jagab apellandiga II. OÜ Port

One viivisenõue on ebamõistlik, viivisemäär 0,5% päevas on tüüptingimusena teist poolt VÕS

§ 41 lg 1 alusel ebamõistlikult kahjustav;

10) ei selgu otsusest, millele tuginedes on kohus asunud seisukohale, et makseraskused tekkisid

juba 2008. Samuti ei selgu, millistele õigusnormidele tuginedes on maakohus leidnud, et aasta

jooksul on juhatus tegutsenud osaühingu huvides. Isegi kui eeldada, et käsitlus üheaastasest

perioodist on õige (millega apellandid ei nõustu), jääb selgusetuks, millisest ajast ühte aastat

arvestada;

11) ei saa apellandid vastutada 2013. aastani, sest nad oli juhatuse liikmeteks kuni 2. märtsini

2011;

12) ei olnud vastustajal õigust muuta nõude aluseks olevat perioodi 2010. aastalt 2009. aastale.

Tegemist on hagi muutmisega (TsMS § 376), milleks apellandid nõusolekut ei andnud;

13) on maakohus põhjendamatult asendanud hageja osaühingu PLUSS-AUTO (pankrotis)

pankrotihalduriga. Maakohus oleks pidanud jätma hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata;

14) ei ole maakohus teinud iga juhatuse liikme kohta eraldi kindlaks nõude eeldusi. Maakohus on

jätnud tuvastamata, milles seisnes iga juhatuse liikme kohustuste rikkumine ja kas esines põhjuslik

seos selle rikkumise ja kahju vahel.

5. Osaühingu

PLUSS-AUTO

(pankrotis)

pankrotihaldur

Tarmo

Villman

vaidleb

apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Juhul kui ringkonnakohus ei

nõustu vastustaja seisukohtadega kahju hüvitamise nõude ulatuse osas, palub vastustaja kohtul

otsustada hüvitise suurus VÕS § 127 lg 6 alusel.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohtupraktikas asutud seisukohale, et ajutine haldur on kohtu määratud ekspert, seega

pankrotimenetluses esitatud ajutise halduri aruanne on ekspertarvamus TsMS § 301 tähenduses.

Pankrotimäärus kajastab ajutise halduri seisukohti. Vastavalt TsMS § 293 lg-le 3 võis kohus

maksejõuetuse tuvastamiseks ekspertiisi määramise asemel kasutada teises kohtumenetluses

koostatud ajutise halduri arvamust (eksperdiarvamust). Kostjate väited selle kohta, et äriühing ei

olnud oktoobris-novembris 2009 maksejõuetu, on üldsõnalised ja põhistamata;

2) olenemata majandusaasta aruande allkirjastamise ajast on juhatuse liikmel alati olemas ülevaade

ühingu varalisest olukorrast. Kostjatel pidi juba olema selge ülevaade juba 3. novembri 2009

seisuga, et äriühing on pankrotis;

3) puudus kohtul vajadus arvestada kostjate poolt välja toodud ajutise halduri seisukohtadega.

Käesolevas menetluses ei heidetud kostjatele ette, et nad oleksid tahtlikult põhjustanud võlgniku

püsiva maksejõuetuse. Maksejõuetuse põhjus ei oma tähtsust;

4) tuleneb hagi esitamine esmalt asjaolust, et kostjad ei ole täitnud korraliku ettevõtja

hoolsuskohustust. Kostjad ei ole tõendanud, et 2009. a majandusaasta tegevusaruande tõlkimisel

oli tekkinud viga, samuti pole nad nimetanud isikut, kes tõlkevea tegi ning pole esitanud algset

venekeelset teksti;

5) nähtub otsusest, et kohus on silmas pidanud püsivat, mitte ajutist, maksejõuetust. Kohtu käsitlus

maksejõuetuse tekkimise ajast on ühesugune, sest oktoober-november 2009 tähendab ka 2009

lõppu;

6) on maakohus kindlaks teinud võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise aja. Igasugune käive ei

tähenda maksejõulisust;

7) ei saa nõustuda apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et varatule äriühingule ei saa kahju

tekkida. Maksejõuetuse fakt ei ole seatud sõltuvusse pankroti väljakuulutamise ajast;

8) kuivõrd tegemist on pankrotimenetluses tunnustatud nõuetega, saab neid vaidlustada ainult

PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud aluse esinemisel. Viru Maakohtu 11. veebruari 2016

jaotusettepaneku kinnitamise määrus tsiviilasjas nr 2-11-42193 kui hagita menetluses tehtud

määrus kehtib TsMS § 478 lg-st 5 tulenevalt ka kostjate suhtes;

9) ei nähtu apellatsioonkaebusest, milline on mõistlik viivis. Hageja esitas nõude viiviste

väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Üldjuhul ei saa lugeda

põhjendatuks viivise vähendamist alla VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra (RKTKo

nr 3-2-1-78-05, p 21);

10) tugines maakohus Andrei Matvejevi vande all antud ütlustele, leides, et makseraskused

tekkisid juba 2008. aastal;

11) ei ole hageja hagi alust muutnud;

12) ei selgu apellatsioonkaebusest, millal on hageja asendamine toimunud. Hagi esitas OÜ

PLUSS-AUTO (pankrotis) pankrotihaldur ning kohus on antud isikut hagejana ka käsitlenud;

13) puudus vajadus tuua iga kostja puhul välja tegevus/tegevusetus, sest kostjate poolt maakohtule

esitatust nähtuvalt on kõikide kostjate tegevused olnud identsed;

14) ei riku vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 6 kostjate õigusi.

6. Osaühingu

PLUSS-AUTO

(pankrotis)

pankrotihaldur

Tarmo

Villman

esitas

vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 4. detsembri 2015 otsuse tühistamist osas,

millega maakohus jättis hageja viivise nõude rahuldamata, ja uue otsuse tegemist, millega mõista

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivis perioodi eest 1. aprillist 2014 kuni 4. detsembrini

2015 summas 4847,66 eurot ning alates 5. detsembrist 2015 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) kuna hageja nõudis viivist väiksemas summas, kui on hagis esitatud nõue, ei ole hagi alust ega

eset muudetud;

2) on hageja poolt esitatud nõue summas 35 421,74 eurot kahju hüvitamise nõue. Poolte vahel

puudub vaidlus selles, et tegemist on kahju hüvitamise nõudega, mis on sissenõutavaks muutunud.

Kostjate vastuväited on piirdunud taotlusega viivise vähendamiseks;

3) on maakohus ebaõigesti kohaldanud PankrS § 35 lg 1 p 6. Nimetatud säte kohaldub OÜ PLUSS-

AUTO (pankrotis) suhtes, mitte aga isikute suhtes, kelle vastu on äriühingul nõue;

4) ei kahjusta kostjate huve asjaolu, et hageja nõuab viiviseid hilisema perioodi osas.

7. A. Matvejev, R. Matvejeva ja S. Judina vaidlevad vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad

selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) vaatamata sellele, et hageja on kvalifitseerinud nõude kahju hüvitamise nõudena, koosneb see

intressidest ja viivistest. Kostjad on vaidlustanud nii nõude kvalifikatsiooni kui selle sisu. Kostjad

ei ole nõustunud sellega, et nõue on sissenõutav;

2) on maakohus õigesti kohaldanud PankrS § 35 lg 1 p 6. Hageja nõue ei ole vastavalt VÕS § 113

lg-le 6 õiguslikult põhistatud. Kostjad jäävad ka viivise vähendamise taotluse juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 4. detsembri 2015 otsus tuleb tühistada.

Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab OÜ PLUSS-AUTO (pankrotis)

pankrotihaldur Tarmo Villmani hagi A. Matvejevi, R. Matvejeva ja S. Judina vastu kahju

hüvitamiseks rahuldamata.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

9. OÜ PLUSS-AUTO (pankrotis) pankrotihaldur esitas hagi OÜ PLUSS-AUTO (pankrotis)

juhatuse liikmete A. Matvejevi, R. Matvejeva ja S. Judina vastu kahju hüvitamiseks summas

35 421,74 eurot. Hageja väitel oleksid kostjad võlgniku juhatuse liikmetena pidanud esitama juba

23.11.2009 kohtusse pankrotiavalduse, sest selleks kuupäevaks oli äriühing püsivalt maksejõuetu.

Kuna kostjad pankrotiavaldust ei esitanud, siis tekkis kahju summas 35 421,74 eurot

võlausaldajate nõuetelt arvestatud intresside ja viiviste tõttu.

Kostjate vastuväite kohaselt ei ole tõendatud, et võlgnik oleks olnud 23.11.2009 alaliselt

maksejõuetu, vaid tegemist oli ajutise maksejõuetusega. Samuti vaidlevad kostjad vastu sellele, et

võlgnikul oleks tekkinud nendepoolse kohustuse rikkumise tõttu kahju summas 35 421,74 eurot.

10. Hageja nõue kostjate vastu on osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamise nõue. Sellise nõude õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg 2, mille järgi vastutavad

juhatuse liikmed, kes oma kohustuste rikkumisega tekitavad kahju osaühingule, tekitatud kahju

hüvitamise eest solidaarselt. Osaühingu juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks peab hageja tõendama, et osaühingule on tekkinud kahju, et juhatuse liige on

rikkunud oma kohustusi ja, et just need rikkumised põhjustasid osaühingule hagiavalduses

nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist oli juhatuse liikmel võimalik vabaneda

vastutusest, kui ta tõendas, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega.

10.1. Lähtudes eeltoodust on ÄS § 187 lg-st 2 tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks

eelduseks juhatuse liikme kohustuste rikkumine.

Hageja heidab kostjatele ette juhatuse liikme kohustuste rikkumist seeläbi, et juhatus ei esitanud

äriühingu püsiva maksejõuetuse ilmnemisel tulenevalt ÄS § 180 lg-st 51 kohtule osaühingu

pankrotiavaldust.

10.1.1. ÄS § 180 lg 51 (sama redaktsioon kehtis novembris 2009) kohaselt kui osaühing on

maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab

juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest,

esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse

liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse

olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud

hüvitama osaühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist osaühingu tehtud maksed, mille tegemine

vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete

vastutusele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 187 sätestatut.

ÄS § 180 lg-st 51 tuleneb juhatuse kohustus pankrotiavalduse esitamiseks, s.o iga juhatuse liige on

kohustatud ühingu alalise maksejõuetuse korral esitama kohtule pankrotiavalduse. Seega juhul,

kui lähtuvalt äriühingu majanduslikust olukorrast oli juhatusel kohustus esitada kohtule

pankrotiavaldus ning seda ei tehtud, siis on kõik juhatuse liikmed rikkunud seadusest tulenevat

kohustust ja vastutusest vabanemiseks on vaja juhatuse liikmel tõendada, et rikkumine oli

vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi.

Iseenesest õige on siinkohal apellantide väide, et iga juhatuse liikme suhtes tuleb kohustuste

rikkumine tuvastada eraldi, kuid antud juhul oli igal juhatuse liikmel ÄS § 180 lg-st 51 tulenev

kohustus pankrotiavalduse esitamiseks ning kuna pankrotiavaldust ei esitatud, siis on iga juhatuse

liige rikkunud seadusest tulenevat kohustust.

10.1.2. Ringkonnakohus nõustub pankrotihalduri seisukohaga, et võlgnik oli maksejõuetu

novembris 2009 ning tulenevalt ÄS § 180 lg-st 51 pidid kostjad juhatuse liikmetena esitama kohtule

osaühingu pankrotiavalduse.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjate väitega, et kuna halduril puudusid raamatupidamislikud või

mistahes muud äriühingu igapäevast majandustegevust puudutavad dokumendid, siis ei saanud

ajutine haldur hinnata äriühingu majandustegevust. Nähtuvalt ajutise halduri aruandest

(refereeritud Viru Maakohtu 14. detsembri 2011 määruses – I kd tl 17-22) oli võlgnik esitanud

registriosakonnale kõik aruanded kuni 2010. aastani ja andmed 2010. aasta kohta sai haldur

võlgnikult ning saadud andmete alusel on koostatud võlgniku finantsanalüüs. Samuti on haldur

kogunud informatsiooni ettevõtte struktuuri, majandustegevuse (sh võlgniku varade ja võlgade

kohta) jms kohta kolmandatelt isikutelt (võlgnik ise vastavaid selgitusi ei esitanud). Kõiki saadud

andmeid võlgniku kohta on haldur igakülgselt analüüsinud ning asunud seisukohale, et vähemalt

novembris 2009 oli võlgnik püsivalt maksejõuetu. Oma järelduses on haldur tuginenud

asjaoludele, et: 1) 2009. a majandusaasta aruande kohaselt oli võlgniku omakapital negatiivne -

3 291 427 kr; 2) 2010-2011 puudusid võlgnikul vahendid majandustegevuse jätkamiseks,

äritegevus sisuliselt puudus; 3) 2009. a majandusaasta aruandes deklareerisid juhatuse liikmed

A. Matvejev, R. Matvejeva ja S. Judina, et „2009. a augustis SEB Liising AS ühepoolselt lõpetas

kõik 12 lepingut ning langetas otsuse vara tagastada. Antud otsuse tulemuseks kaotas firma

võimalust tootmistegevust pidada, mis praktiliselt viis Pluss-Auto OÜ pankrotti.“ (I kd tl 25)

Siinkohal on kostjad väitnud, et 2009. a majandusaasta aruandes deklareeritu näol on tegemist

juhatuse subjektiivse hinnanguga, mis ei ole seostatav tegeliku olukorraga (II kd tl 3-4).

Ringkonnakohtu arvates on selline väide alusetu, sest juhatus on kinnitanud 2009. a majandusaasta

aruandes selle koostamise õigsust ja täielikkust ning kostjad juhatuse liikmetena pidid täitma oma

kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (s.o nad ei võinud anda subjektiivseid hinnanguid, mis ei

arvestanud tegelikku olukorda).

10.1.3. Lähtudes eeltoodust on paljasõnaline kostjate seisukoht, et osaühing ei olnud novembris

2009 püsivalt maksejõuetu. Vastupidist ei tõenda apellantide väited selle kohta, et: 1) Maksu- ja

Tolliamet tegi alles 12. veebruaril 2010 korralduse maksuvõla tasumiseks; 2) võlausaldaja OÜ

Inforkom Balt pankrotiavalduse aluseks olev Harju Maakohtu otsus tehti 28. veebruaril 2011;

3) võlgnik suutis täita oma kohustuse DnB Nord Liising AS-i ees 26. oktoobril 2010; 4) võlgniku

2009. a majandusaasta käive oli 2,7 milj krooni ja 2010. a majandusaasta käive üle 222 000 krooni;

5) võlgnik suutis 2009. a majandusaasta 3 291 427 krooni suurust negatiivset omakapitali

vähendada 2010. a majandusaasta lõpuks 550 840 krooni võrra; 6) võlgniku kasutuses oli 2010

novembris haagis Krone ja 2011 veebruaris veoauto Scania, millega võlgnik jätkas

transporditeenuse osutamist, s.o võlgnikul oli püsiv majandustegevus 2009 ja 2010 ning 2011

alguses; 7) kostjad ei saanud rikkuda pankrotiavalduse esitamise kohustust alates 25. novembrist

2009, sest nad allkirjastasid 2009. a majandusaasta aruande alles 30. juunil 2010.

Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud asjaolud ei tõenda kostjate väidet, et võlgnik ei olnud

novembris 2009 püsivalt maksejõuetu. See, et Maksu- ja Tolliamet andis 12. veebruaril 2010

võlgnikule korralduse maksuvõla tasumiseks kinnitab pigem seda, et võlgnik oli muutunud selleks

ajaks maksejõuetuks ning maksejõuetus võis alata juba novembrist 2009 (eelmine korraldus

maksuvõla tasumiseks oli tehtud 31.05.2009 ning see täideti). Apellantide poolt viidatud Harju

Maakohtu 28. veebruari 2011 otsuse alusel ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, kas võlgnik

oli ajutiselt või alaliselt maksejõuetu. Samuti ei tõenda võlgniku maksejõulisust apellantide väide,

et võlgnik suutis täita oma kohustuse DnB Nord Liising AS-i ees 26. oktoobril 2010, sest ta ei

suutnud selleks ajaks juba pikaajaliselt täita teiste võlausaldajate (sh Maksu- ja Tolliameti, Port

One OÜ ja SEB Liising AS-i) nõudeid ja see suutmatus ei olnud võlgniku majanduslikust

olukorrast tulenevalt ajutine.

Võlgniku 2010. a majandusaasta käive oli küll üle 222 000 kroon, kuid samas oli omakapital

negatiivne summas - 2 740 587 krooni, s.o võrreldes 2009. aastaga vähenes küll negatiivne

omakapital, kuid samas negatiivse omakapitali suurus ei anna alust väitele, et 2010. aastal oli

äriühing raskused ületanud ja muutunud maksejõuliseks. Nähtuvalt majandusaasta aruannetest oli

võlgnik 2010. aastal endiselt püsivalt maksejõuetu. Asjaolu, et 2010. aastal ja 2011. aasta algul

toimus äriühingus mingi majandustegevus, ei tähenda võlgniku maksejõuliseks muutumist.

Võlgniku vara ei katnud tema kohustusi, ta ei suutnud täita oma kohustusi võlausaldajate ees ning

see suutmatus ei olnud ajutine.

Ennast õigustav on kostjate väide, et nad ei saanud rikkuda pankrotiavalduse esitamise kohustust

alates 25. novembrist 2009, sest nad allkirjastasid 2009. a majandusaasta aruande alles 30. juunil

2010. Kostjad juhatuse liikmetena pidid olema igapäevaselt kursis äriühingu majandustegevusega

ja selle majandusliku olukorraga ning olema teadlikud ka majandusliku seisundi halvenemisest.

10.1.4. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et asja materjalide hulgas on Viru

Ringkonnaprokuratuuri

18.10.2012

kriminaalasja

lõpetamise

määrused

kahtlustatavate

A. Matvejevi, R. Matvejeva ja S. Judina suhtes (I kd tl 64-66). Nimetatud määrustest nähtuvalt on

kostjate suhtes lõpetatud kriminaalasja menetlus KrMS § 202 lg-te 1 ja 2 alusel ning määratud

neile rahalise kohustusena 200 euro tasumine riigituludesse. KrMS §-i 202 kohaldamine eeldab,

et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava käitumises tuvastatud KrS § 2 lg-s 2

sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused - süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kuna

kriminaalmenetlust alustati KarS § 3851 tunnistel seetõttu, et OÜ PLUSS-AUTO (pankrotis) oli

püsivalt maksejõuetu oktoobris-novembris 2009, kuid juhatuse liikmed A. Matvejev,

R. Matvejeva ja S. Judina ei esitanud tulenevalt ÄS § 180 lg-st 51 kohtule pankrotiavaldust, siis

18.10.2012 kriminaalasja lõpetamise määrused tõendavad asjaolu, et võlgniku juhatuse liikmed

A. Matvejev, R. Matvejeva ja S. Judina rikkusid seadusest tulenevat kohustust esitada võlgniku

alalise maksejõuetuse korral pankrotiavaldus.

10.1.5. Kõige eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kostjad võlgniku juhatuse liikmetena

rikkusid oma kohustusi seeläbi, et juhatus ei esitanud äriühingu püsiva maksejõuetuse ilmnemisel

tulenevalt ÄS § 180 lg-st 51 kohtule osaühingu pankrotiavaldust.

10.2. ÄS § 187 lg-st 2 tuleneva nõude maksmapanekuks peavad olema täidetud lisaks juhatuse

liikme poolse kohustuse rikkumisele ka ülejäänud seadusest tulenevad eeldused, sh tuleb kindlaks

teha, kas ühingul tekkis selle rikkumise tulemusena kahju.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-138-15 tehtud otsuse p-s 12 asunud seisukohale, et

„Alates 1. juulist 2002. a toimunu hindamisel tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 1, mille kohaselt on

kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju olemasolu

tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise teel. Varaline

diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab

olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes

olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud.“

10.2.1. Hageja väitel on kahjuks, mille kostjad peavad hüvitama, perioodil 25.11.2009 kuni

02.03.2011 võlgnikul tekkinud täiendavad kohustused võlausaldajate Maksu-ja Tolliamet, Port

One OÜ ja SEB Liising AS ees, kokku summas 35 421,74 eurot. Täiendavad kohustused tekkisid

väidetavalt seetõttu, et kostjad ei esitanud õigeaegselt pankrotiavaldust ning seetõttu ei peatunud

viiviste ja intresside arvestus ning juhatuse liikmete tegevusetuse tõttu olid võlausaldajate nõuded

tunnustatud 35421,74 euro võrra suuremas summas. Nimetatud summa ulatuses nõuabki

pankrotihaldur kahju hüvitamist.

Kuna hageja on pankrotis, tuleb praegusel juhul silmas pidada seda, et kostjatelt

pankrotimenetlusest eelduslikult saadav raha muutub hageja pankrotivaraks. Seepärast tuleb

kostjate poolt hagejale kahju tekitamise tuvastamisel arvestada kõigi võlausaldajate nõuetega

hageja pankrotimenetluses. Kuna antud juhul on hageja kahju sisustamisel olnud seisukohal, et

kahjuks on võlgnikul võlausaldajate Maksu- ja Tolliameti, Port One OÜ ja SEB Liising AS-i ees

olevatelt võlgnevustelt arvestatavad viivised ja intressid perioodil 25.11.2009 kuni 02.03.2011,

siis saab hageja kahjuks pidada üksnes seda osa pankrotivara väljamaksetest, mille võrra õnnestub

Maksu- ja Tolliameti, Port One OÜ ja SEB Liising AS nõudeid hageja pankrotimenetluses

intresside ja viiviste osas eelduslikult rahuldada. Tegemist on VÕS § 127 lg 6 tähenduses tulevikus

tekkiva kahjuga, mille tekkimist ja suurust ehk seda, kas ja millises ulatuses hageja vara kostjate

tegevuse tõttu intresside ja viiviste tõttu tegelikult väheneb, tuleb asjaoludest lähtuvalt eraldi

hinnata. Olukorras, kus viiviseid ja intresse ei ole äriühingult välja mõistetud ja äriühingu vara ei

ole nende võrra vähenenud, ei sattu ühing vastavas osas varaliselt halvemasse olukorda ning

intresside ja viiviste kahjuna väljamõistmine viiks kannatanu rikastumiseni, mis oleks aga

vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 sätestatuga.

10.2.2. TsMS § 230 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui hageja väidab, et talle on

intresside ja viiviste tasumise kohustusega tekkinud kahju, peab hageja seda ka tõendama.

Hageja on esitanud oma nõude tõendamiseks Maksu- ja Tolliameti, Port One OÜ ja SEB Liising

AS-i nõudeavaldused (I kd tl 42-44, 46, 47-56, 60, 61-62, 63) ning tunnustatud nõuete nimekirja

(I kd tl 41).

10.2.3. Ringkonnakohus nõustub kostjate väitega, et hageja ei ole tõendanud ei kahju olemasolu

ega ka selle suurust.

Hagiavaldusest nähtuvalt on võlgniku kohustused Maksu- ja Tolliameti ees perioodil 25.11.2009

kuni 02.03.2011 suurenenud 22 648,93 euro võrra. Kohustuse suurenemise arvutamise aluseks on

hageja võtnud Maksu- ja Tolliameti saldopäringud seisuga 04.11.2009 (I kd tl 60) ja seisuga

02.03.2011 (tl 43). Ringkonnakohtu arvates ei nähtu nimetatud saldopäringutest, kui suures

ulatuses vaidlusalusel perioodil võlgniku kohustused Maksu- ja Tolliameti ees suurenesid. Kuigi

hageja on tuginenud oma nõudes väitele, et pankrotiavalduse esitamata jätmise tõttu suurenesid

võlgniku kohustused intressi ja viivise võrra, nähtub Maksu- ja Tolliameti poolt esitatud

saldopäringutest, et mingis osas suurenes vaidlusalusel perioodil ka võlgniku maksukohustus

(esitatud saldopäringud kordavad mingis osas maksude alusdokumentide numbreid ja

maksustamisperioode, kuid 02.03.2011 saldopäringus on märgitud võrreldes 04.11.2009

saldopäringuga uusi alusdokumente ja maksustamisperioode). Hageja ei ole tuginenud hagis

kostjate poolsele hoolduskohustuse rikkumisele seoses sellega, et nad rikkusid seaduses sätestatud

raamatupidamiskohustust (s.o et maksukohustus mingi maksu osas oleks tekkinud kostjate poolse

rikkumise tagajärjel). Kuna puudub selgus maksuvõlgade osas, siis ei ole ka selge, kas ja kui suures

osas üldse saaks käsitleda võlgniku kahjuna maksuvõlalt tasumisele kuuluvaid intresse.

Lisaks eeltoodule on Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-138-15 otsuse p-s 14 asunud seisukohale, et

„Kui hageja väidab, et talle on maksuintresside tasumise kohustusega tekkinud kahju, peab hageja

seda ka tõendama. Selleks võib hageja kasutada kõiki lubatavaid tõendeid. Seni on hageja

tuginenud üksnes Maksu- ja Tolliameti teostatud hageja majandustegevuse kontrolli tulemusena

13. septembril 2005. a koostatud maksuotsusele nr 12-5/442. Maksuotsuse p-s 7 on viidatud

intresside arvestamise korrale, kuid maksuotsuse kokkuvõttes, milles on märgitud hagejale

määratud kohustused, ei ole intresside tasumise kohustust nimetatud (I kd, tl 82). Öeldu jätab

kolleegiumi hinnangul ebaselgeks, kas hagejal tuleb maksuintresse maksta või mitte.“

Antud juhul on hageja tuginenud intressi tasumise kohustusega tekkinud kahju tõendamisel üksnes

Maksu- ja Tolliameti nõudeavaldusele ja eelviidatud saldopäringutele. Ringkonnakohtu arvates ei

tõenda nimetatud tõendid seda, et hagejal on tekkinud maksuintresside tasumise kohustusega

kahju 22 648,93 eurot (nagu on väidetud hagiavalduses).

10.2.4. Hagiavaldusest ja Port One OÜ nõudeavaldusest nähtuvalt on hageja käsitlenud kostjate

poolt hüvitamisele kuuluva kahjuna viiviseid summas 6251,60 eurot. Samuti nõuab hageja

kostjatelt juhatuse liikme kohustuste rikkumise tõttu kahju summas 3527,30 eurot SEB Liising

AS-i nõudeavalduse alusel (viivised SEB Liising AS nõudelt).

Viru Maakohus on 11. veebruari 2016 määrusega kinnitanud pankrotihaldur Tarmo Villman

jaotusettepaneku

OÜ

PLUSS-AUTO

(pankrotis)

pankrotimenetluses.

Kinnitatud

jaotusettepanekust nähtub, et pankrotivarasse laekumised on nõuete sissenõudmisest summas

59,26 eurot ning hetkel on võimatu prognoosida võlausaldajatele väljamakse suurust. Samuti

nähtub maakohtu määrusest, et rahaliste vahendite jääk seisuga 01.12.2015 oli 18,78 eurot.

Seega võib kinnitatud jaotusettepaneku alusel asuda seisukohale, et hagejal puuduvad eelduslikult

rahalised vahendid pankrotimenetluses intresse ja viiviseid tasuda. Pankrotihaldur on ise

jaotusettepanekus märkinud, et võimalikuks varaks on nõudeõigus juhatuse liikmete A. Matvejevi,

R. Matvejeva ja S. Judina vastu (s.o käesoleva tsiviilasjas esitatud nõue).

10.3. Lähtudes kõigest eeltoodust ei ole hageja tõendanud, et kostjate rikkumise tõttu tekkis

võlgnikule kahju. Kuna puudub ÄS § 187 lg-st 2 tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamise

üks eeldus (kahju), siis tuleb jätta hagi rahuldamata.

11. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis puudub vajadus võtta seisukoht kostjate viivise vähendamise

taotluse osas.

Ebaõige on apellantide väide, et hageja muutis menetluse kestel nõude aluseks olevat perioodi

2010. aastalt 2009. aastale. Hagiavaldusest nähtub (vaatamata seal esinevatele mõningatele

ebatäpsustele), et hageja on esitanud kostjate vastu nõude kahju hüvitamiseks perioodi 25.11.2009

kuni 02.03.2011 eest.

Arusaamatu on apellantide väide, et maakohus on põhjendamatult asendanud hageja osaühingu

PLUSS-AUTO (pankrotis) pankrotihalduriga. Nähtuvalt hagiavaldusest on käesolevas asjas

hagejaks märgitud OÜ PLUSS-AUTO (pankrotis) pankrotihaldur.

12. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja jätab hagi rahuldamata. Kuna hagi jääb

tervikuna rahuldamata, siis tuleb jätta rahuldamata ka vastuapellatsioonkaebus, millega hageja

vaidlustas maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hageja viivise nõude rahuldamata. Seoses

eeltooduga puudub vajadus vastata vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidetele.

13. Hageja on esitanud koos vastusega apellatsioonkaebusele Viru Maakohtu 11. veebruari 2016

määruse. Ringkonnakohus võtab nimetatud määruse TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja materjalide

juurde.

Kostjad on 23.05.2016 menetlusdokumendis ringkonnakohtule esitanud taotluse üle kuulata

tunnistajana audiitor Valery Kurilov. Ringkonnakohus jätab taotluse tähelepanuta, sest see on

esitatud ilmse hilinemisega (TsMS § 652 lg 4).

14. Viru Maakohus on 7. jaanuari 2015 määrusega hagi taganud.

TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata.

Kuna ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata, siis kohus tühistab käesoleva kohtuotsuse

jõustumisel TsMS § 386 lg 4 alusel Viru Maakohtu 7. jaanuari 2015 määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõud.

15. Kuna hagi jääb rahuldamata ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis jäävad menetluskulud

maakohtus ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-142-15 lahendi p-s 21 asunud järgmisele seisukohale:

„Kolleegium leiab, et TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 tuleb nende koostoimes tõlgendada järgmiselt.

Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse ja kõrgema astme kohtud jätavad alama astme kohtute lahendid muutmata, siis

määrab iga maakohtule järgnev kohtuaste selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise

suuruse, s.o apellatsioonikohus määrab ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse

ja kassatsioonikohus määrab Riigikohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Selline

tõlgendus on mõistlik ja kõige enam kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega.

Kui aga maakohus määrab kindlaks ainult ühe poole menetluskulude rahalise suuruse, jättes

määramata vastaspoole menetluskulude rahalise suuruse, siis ringkonnakohus, muutes maakohtu

otsust sel määral, et muuta tuleks ka menetluskulude jaotust, või tehes ise uue otsuse, võib jätta

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohus võib selliselt toimida

iseäranis juhul, kui on vaja hinnata menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust diskretsiooniõiguse

alusel (nt lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 alusel). Sel juhul toimub menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras,

s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama kehtib ka juhul, kui

Riigikohus muudab alama astme kohtute otsuseid või teeb ise uue otsuse. Selline tõlgendus on

kolleegiumi hinnangul kõige paremini kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada

tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, ning see tagab pooltele ka

edasikaebeõiguse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale.“

Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast, määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Viru Maakohtu 7. jaanuari 2014 määrusega on vabastatud hageja hagiavalduse esitamisel

tasumisele kuulunud riigilõivu 850 euro tasumisest. Samuti on olnud hageja vabastatud riigilõivu

475 eurot tasumise kohustusest vastuapellatsioonkaebuse esitamisel.

Arvestades asjaolu, et hagejaks on pankrotis olev äriühing, leiab ringkonnakohus, et hageja tuleb

TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada riigilõivu, kokku 1325 eurot, riigituludesse tasumise

kohustusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson