3-16-473/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse avalikult

teatavakstegemine

10. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-473

Haldusasi

A.B.i

kaebus

Tallinna

Vangla

11. märtsi 2015 käskkirja nr 595, 27. jaanuari 2016

otsuse nr 5-8/15/36793-2 ning 1. märtsi 2016

vaideotsuse nr 5-15/16/75-2 tühistamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja: A.B.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Esindaja: Teerika Martisen

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.B.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 11. juulil 2016 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise

menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS §

116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

(HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID

1. A.B. kandis kuni 14. veebruarini 2016 karistust Tallinna Vangla Maardu üksuses

(avavanglaosakonnas) ning töötas väljaspool vanglat AS-is Saarmas. Seoses töökohal 14.

veebruaril 2015 toimunud intsidendiga, kus kaebaja väidetavalt ähvardas teist isikut

relvataolise esemega, esitati talle 25. veebruaril 2015 kahtlustus karistusseadustiku (KarS) §

121 lg 2 punktis 3 nimetatud kuriteos. Tallinna Vangla 11. märtsi 2015 käskkirjaga nr 595

otsustati kinnipeetav A.B. paigutada karistuse kandmise jätkamiseks ümber Tallinna Vangla

kinnisesse osakonda. Käskkirjas tuginetakse sellele, et olles kahtlustatav kriminaalmenetluses,

ei vasta A.B. avavanglas karistust kandvale kinnipeetavale seatud tingimusele, mis on

sätestatud justiitsministri 25. märtsi 2008 määruse nr 9 "Täitmisplaan" § 17 lg 2 punktis 4.

2. 28. detsembril 2015 esitas A.B. Tallinna Vanglale taotluse enda ümber paigutamiseks

avavanglasse, kuna see on kooskõlas talle koostatud individuaale täitmiskavaga ning tema

käitumine

on

olnud

hea.

Tallinna

Vangla

27. jaanuari

2016

otsusega

nr

5-8/15/36793-2 keelduti ümberpaigutamise menetluse alustamisest, kuna leiti, et pole

piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Otsuses tuuakse välja,

et kuigi kriminaalmenetlus 14. veebruaril 2015 toimunud intsidendi osas lõpetati, on vanglal

tema tegevuse kohta oleva allikainfo põhjal teada, et ta on oma käitumisega seadnud ohtu

teiste isikute elu ja tervise ja seega ei saa välistada, et võib toime panna uue õigusrikkumise.

Samuti tuuakse 27. jaanuari 2016 otsuses välja, et selle tegemise ajal oli A.B.il üks kehtiv

distsiplinaarkaristus.

3. A.B. esitas vaide, mille Tallinna Vangla 1. märtsi 2016 vaieotsusega nr 5-15/16/75-2

rahuldamata jättis.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. A.B. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla 11. märtsi 2015

käskkirja nr 595, 27. jaanuari 2016 otsuse nr 5-8/15/36793-2 ning 1. märtsi 2016 vaideotsuse

nr 5-15/16/75-2 tühistamist. Kaebaja selgitab, et kriminaalmenetlus, mille raames teda KarS §

121 lg 2 punktis 3 nimetatud kuriteos kahtlustati, lõpetati 19. mail 2016 seoses

kuriteokoosseisu puudumisega. Kaebaja leiab, et vangla arvamus, nagu võiks kaebaja toime

panna uue õigusrikkumise on põhjendamatu. Kaebaja selgitab, et kandis karistust avavanglas

6. märtsist 2014 kuni 14. veebruarini 2015, käis sel ajal väljaspool vanglat tööl, proovis olla

korralik ega pannud toime mingisuguseid rikkumisi, sai tuttavaks oma tulevase naisega,

kellega tal käesolevaks ajaks on laps, kelle ülalpidamises sai ta tänu avavanglas viibimisele ja

tööl käimisele osaleda. Kaebaja leiab, et kuivõrd tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetati, ei

saa tema kinnises vanglas kinni pidamist õigustada pelgalt sellega, et ta ei vasta avavanglas

kinni pidamise tingimustele. Viimaks toob kaebaja välja, et Tallinna Vangla on tema poolt

esitatud armuandmispalvele lisatud iseloomustuses märkinud, et kaebajal kuritegelikud ja

vaenulikud hoiakud puuduvad.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Tallinna Vangla vaidleb A.B.i kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks

on vastustaja seisukohal, et kaebus tuleks 11. märtsi 2015 käskkirja nr 595 tühistamise nõude

osas halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi

vaatamata jätta, kuna kaebaja pole selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust.

Teiseks leiab vastustaja, et kaebaja avavanglasse ümber paigutamise menetluse alustamata

jätmine 27. jaanuari 2016 otsusega nr 5-8/15/36793-2 oli põhjendatud. Viidates

vangistusseaduse (VangS) § 20 lõikele 1. ja justiitsministri 25. märtsi 2008 määruse nr 9

„Täitmisplaan“ § 17 lõikele 2 selgitab vastustaja, et kinnipeetava avavanglasse

ümberpaigutamise ainus sisuline tingimus on see, et on piisav alus eeldada, et kinnipeetav ei

pane toime uusi õigusrikkumisi ning kuna avavangla üks olemuslik tunnus on

kinnipidamisasutuse sisese pideva ja vahetu järelevalve puudumine, on avavangla julgeoleku

tagamiseks oluline kinnipeetava usaldusväärsus. Vastustaja on seisukohal, et A.B.it

iseloomustavatel asjaoludel ei saanud teda vaidlusaluse otsuse tegemise ajal pidada sedavõrd

usaldusväärseks, et oleks olnud võimalik tema avavanglasse ümber paigutamine. Vastustaja

viitab vangla julgeolekuosakonnaga salajast koostööd tegevate isikute poolt saadud teabele,

mille kohaselt A.B., ajal, mil ta kandis karistust avavanglas, olles varem karistatud raske

isikuvastase kuriteo toimepanemise eest, oli oma käitumisega seadnud ohtu kaaskodanike elu

ja tervise. Samuti toob vastustaja välja, et ka kinnises vanglas viibimise ajal pani kaebaja toime

distsiplinaarsüüteo, mille eest karistati teda Tallinna Vangla 8. jaanuari 2016 käskkirjaga nr 5-

2/28. Vastustaja selgitab, et avavanglasse paigutamine ei ole kinnipeetava subjektiivne õigus

ning sellest keeldumiseks piisab uute õigusrikkumiste toimepanemise ohust, kusjuures selle

ohu hindamisel on vanglal avar kaalutlusruum.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Vaadanud läbi poolte seisukohad ning nende kinnituseks esitatud tõendid ning tutvunud

Tallinna Vangla koostööteatistes nr KT1550000022 (21.01.2015), KT1550000048 (16.02.2015)

ja KT1550000052 (19.02.2015) kajastatud teabega, leian, et A.B.i kaebus ei ole põhjendatud

ja tuleb rahuldamata jätta. Tallinna Vangla on nii 11. märtsil 2015 kaebaja kinnisesse vanglasse

paigutamisel kui 27. jaanuaril 2016 tema avavanglasse ümber paigutamise menetluse

algatamisest keeldumisel adekvaatselt hinnanud kaebajast lähtuvaid võimalikke ohte ning

kokkuvõttes põhjendatult leidnud, et kaebaja peab karistuse kandmist jätkama kinnises

vanglas.

7. Jään esmalt käesolevas asjas 18. mail 2016 tehtud määruses võetud seisukohale, et kaebuse

esitamine Tallinna Vangla 11. märtsi 2005 käskkirja tühistamise nõude osas on lubatav,

kuivõrd kaebaja esitas selle peale vanglale vaide, ent vangla jättis selle tähtaegselt läbi

vaatamata.

8. VangS § 20 lõike 1 kohaselt on kinnipeetava avavanglasse ümber paigutamise tingimuseks

teiste hulgas see, et kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi

õiguserikkumisi. Avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamist reguleeriva VangS § 21 lõikes 1

aga on sätestatud, et avavanglast kinnisesse vanglasse ümber paigutamine on lubatud, kui

kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb

toime uusi õigusrikkumisi või kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide

saavutamiseks. Viimatinimetatud sätte sõnastust "ei täida käesoleva seaduse […] nõudeid,"

tuleb mõista selliselt, et see hõlmab ka kinnipeetava vastavust VangS § 20 lõikes 1 sätestatud

avavanglasse paigutamise tingimustele. Teisisõnu tuleb lugeda, et VangS § 21 lg 1 lubab

avavanglast kinnisesse vanglasse ümber paigutada ka isiku, kes enam ei vasta kinnisest

vanglast avavanglasse ümberpaigutamise tingimustele, muuhulgas juhul kui avavangla

kinnipeetava osas ei ole enam piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi.

Teistsugune tõlgendus tooks kaasa lubamatu olukorra, et sõltumata vangla ohuhinnangutest

tulevikus aset leida võivate juhtumite kohta, ei saaks avavanglast kinnipeetavat kinnisesse

vanglasse ümber paigutada. Eelviidatud sätetest tulenevalt on vanglateenistusel

ümberpaigutamise otsustamisel väga avar kaalutlusõigus. Seejuures ei pea vangla lähtuma

üksnes juba aset leidnud sündmustest ja tõsikindlalt kinnipeetava käitumise kohta teada

olevatest asjaoludest, vaid saab arvestada ka kogutud teabele ja kaudsetele asjaoludele

tuginevaid prognoose ja ohuhinnanguid.

9. A.B.i kinnisesse vanglasse ümberpaigutamist põhjendati 11. märtsi 2015 käskkirjas sellega,

et ta oli kriminaalmenetluses tunnistatud kahtlustatavaks KarS § 121 lg 2 punktis 3 sätestatud

kuriteos. Kuigi avavanglas karistust kandvale kinnipeetavale kriminaalmenetluses kahtlustuse

(või ka süüdistuse) esitamine ei saa automaatselt tingida tema kinnisesse vanglasse ümber

paigutamist, õigustab kahtlustuse esitamine kindlasti järeldust, et kinnipeetav võib toime

panna uue õigusrikkumise. Kahtlustus tähendab seda, et kriminaalmenetluses on kogutud

piisav hulk teavet, mille pinnalt saab pidada võimalikuks, et konkreetne isik on toime pannud

konkreetse kuriteo tunnustele vastava teo. Vangistuse eesmärkide täitmise ja vangla

julgeoleku tagamiseks, sealhulgas kinnipeetavate ümberpaigutamise otsustamiseks peab

vangla paratamatult tuginema prognoosidele erinevate kinnipeetavate võimaliku käitumise

kohta tulevikus. Sellised prognoosotsused omakorda saavad tugineda olemasoleval teabel

vastava isiku senise tausta, käitumise, kontaktide ja hoiakute kohta. Olukorras, kus avavanglas

viibiva kinnipeetava kohta on piisavalt teavet selleks, et teda kahtlustada isikuvastase kuriteo

toime panemises, saab üldjuhul põhjendatuks pidada kahtlusi selle isiku usaldusväärsuses

ning temast lähtuda võivate riskide maandamiseks on tema ümber paigutamine kinnisesse

vanglasse eesmärgipärane, vajalik ja mõõdukas meede. Nii oli see ka käesoleval juhul. 11.

märtsi 2015 käskkirjas nr 595 kajastatud asjaolud, mis A.B.i kohta selle otsuse tegemise ajal

teada olid, olid piisavad, õigustamaks kahtlust, et ta võib edaspidi panna toime õigusrikkumisi

ega vasta seetõttu avavanglas kinni pidamise nõuetele ja tuleb ümber paigutada kinnisesse

vanglasse.

10. Samamoodi on Tallinna Vangla 2016. aasta jaanuaris põhjendatult leidnud, et A.B.i (tagasi)

ümber paigutamine avavanglasse ei oleks põhjendatud ning keeldunud sellekohase menetluse

algatamisest. Tõsi on, et kriminaalmenetlus, mille raames kaebajat kahtlustati, lõpetati

kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Sellest ei saa aga teha tingimata järeldust, et kaebaja

vastab avavanglasse ümber paigutamise tingimustele. 27. jaanuari 2016 otsuses on Tallinna

Vangla tuginenud tema valduses olevale allikainfole ning teinud selle pinnalt järelduse, et

kaebaja varasema käitumise pinnalt ei saa välistada, et ta võib panna toime uue

õigusrikkumise. Olles vangla 27. jaanuari 2016 otsuses viidatud koostööteatistega tutvunud

(tutvumine on kajastatud märkega tutvumislehel, mida hoitakse Tallinna Vanglas), pean seal

kajastatud allikainfole tuginemist lubatavaks ning leian, et selle pinnalt tehtud järeldus on

põhjendatud. Nimetatud koostööteatistes kirjeldatakse konkreetseid juhtumeid, millest

nähtub, et ajal, mil kaebajat avavanglas kinni peeti, on ta mitmel korral osalenud konfliktsetes

olukordades teiste isikutega ning teatud juhtudel neid konfliktolukordi oma käitumisega

provotseerinud. Ka asjaolu, et 14. veebruaril 2015. aastal AS-i Saarmas toimunud intsidendi

suhtes alustati kriminaalmenetlust KarS § 121 tunnustel ning kaebaja tunnistati selles

menetluses kahtlustatavaks, viitab üheselt sellele, et kaebaja oli vähemalt kaasatud

mingisugusesse agressiivsesse olukorda. Kaebaja kohta eeltoodud allikainfost teada olevaid

asjaolusid silmas pidades ning arvestades seda, et karistust kannab ta väga raske isikuvastase

kuriteo eest, õigustab see kahtlust, et kaebaja ei pruugi suuta end sarnastest agressiivsetest

olukordadest eemal hoida, võib neid ise provotseerida või sellisesse olukorda sattununa toime

panna õigusrikkumisi.

11. Lisaks eelnevale on Tallinna Vangla 27. jaanuari 2016 otsuses põhjendatult välja toodud

ka see, et sel ajal oli kaebajal kehtiv distsiplinaarkaristus teo eest, mis seisnes kokkuvõttes

selles, et ta viis eluosakonda oma töökohast (vangla sööklast) toiduaineid, püüdes neid

ametnike eest peitmisega varjata. Tegemist oli vanglas kehtestatud distsipliini selge ja tahtliku

rikkumisega, mida ei saa pidada kergeks süüteoks, sõltumata sellest, et tegemist oli

objektiivses mõttes ohutute toiduainetega. Vangla julgeolek põhineb väga suurel määral

rangel distsipliinil ning selline tegevus kahjustab vangla julgeolekut. Sellise teo eest karistatud

kinnipeetava suhtes ei ole alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning sellest

tulenevalt leidis vangla õigesti, et kaebaja avavanglasse ümber paigutamine ei oleks vajalik

ega otstarbekas. Eelneva kõrval ei ole tähtsust sellel, et varem avavanglas olles kaebaja

distsiplinaarsüütegusid toime ei pannud. Kaebaja poolt menetluse käigus välja toodud

asjaolud, nagu see, et avavanglas oleks võimalik tööl käia ja oma perekonda majanduslikult

toetada, ei saanud olla kaalukam vajadusest alluta kaebaja temast lähtuda võivate ohtude

ennetamiseks kinnisele vanglale omasele järelevalverežiimile.

12. Kokkuvõttes on vangla lähtunud asjakohastest kaalutlustest ega ole teinud kaalutlusvigu.

Arvestades kinnipeetava ümberpaigutamise otsustamisel seaduse kohaselt vanglale antud

väga ulatuslikku kaalutlusruumi, saaks vastava otsuse tühistamise aluseks olla vaid see, kui

vangla otsus on ilmselgelt meelevaldne või et selle tegemisel on erinevate asjaolude

kaalumine toimunud ilmselgelt valesti. Antud juhul on otsustes välja toodud asjaolud kindlasti

sellised, et kaaluvad kaebaja avavanglasse paigutamise võimalikud positiivsed mõjud üles.

Seetõttu on vaidlusalused otsused õiguspärased ja kaebus tuleb rahuldamata jätta.

13. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks, ent kuivõrd vastustaja ei ole enda

kasuks taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda

kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik