3-15-1448/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse avalikult

teatavakstegemine

10. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1448

Haldusasi

A.E.u kaebus Tallinna Vangla 21. mai 2015 käskkirja nr

5-2/688 tühistamise nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: A.E.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Esindaja: Monika Raiendik

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.E.u kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 11. juulil 2016 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise

menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS §

116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

(HKMS § 116 lg 6).

VAIDLUSTATUD KÄSKKIRI

1. Tallinna Vangla 21. mai 2015 käskkirjaga nr 5-2/688 määrati kinnipeetav A.E.ule

distsiplinaarkaristuseks 10 ööpäevaks kartserisse paigutamine vangistusseaduse (VangS) § 67

punkti 1 rikkumise eest, mis seisnes selles, et ta lahkus 21. aprillil 2015 vanglaametniku

kabinetist, kus ta viibis selleks, et ametnik saaks talle tutvustada ühe varasema

käitumisepisoodi kohta vangla poolt koostatud distsiplinaarmenetluse ettekannet, ning ei

allunud ametniku korraldusele vestluse jätkamiseks kabinetti tagasi tulla. Käskkirjas tuuakse

välja, et karistuse määramise hetkel oli A.E.ul 8 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest 4

allumatuse eest vanglaametniku korraldusele, kusjuures eelnevalt sarnase teo eest määratud

7-ööpäevane kartserikaristus ei ole mõjutanud kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. A.E. esitas 8. juunil 2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla 21.

mai 2015 käskkirja nr 5-2/688 tühistamist. Kaebaja selgitab, et 21. aprillil 2015 toimund

vestlusel avaldas ametnik talle psühholoogilist survet, mille tõttu kaebaja läks endast välja

ning keeldus ametnikuga vestlemast ning lahkus kabinetist, et vältida uue kuriteo toime

panemist. Kaebaja hinnangul ei tulene ühestki õigusaktist kinnipeetavale kohustust

vanglaametnikuga sundkorras vestelda, samuti on ametnik kohustatud kohtlema

kinnipeetavat väärikalt ning mitte suruma talle peale arusaamu, millega kinnipeetav ei nõustu.

Kaebaja viitab ka VangS § 11 lõikele 1 ja haldusmenetluse seaduse § 17 lõikele 1, mille kohaselt

peab haldusorgani poolt isiku välja kutsumine toimuma kirjaliku kutsega. Kaebaja leiab, et

vanglaametnik oleks ise pidanud aru saama, et tema ja kaebaja vahel valitses ebaterve

õhkkond ning oleks pidanud vestluse ise lõpetama. Kaebuse täienduses leiab kaebaja, et

ametniku antud korraldus tulla tagasi tema kabinetti vastab tühise korralduse tunnustele HMS

§ 63 lg 2 p 5 tähenduses. Samuti viitab kaebaja Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-2-06

ning leiab, et igal juhul on tuvastatud teo eest karistusena kartserisse paigutamine

ebaproportsionaalne.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

3. Tallinna Vangla vaidleb A.E.u kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja leiab, et VangS § 67 punktist 1 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud

vanglateenistuse korraldustele alluma ning sellest keelduda võib vaid juhul kui korraldus

vastab tühise haldusakti tunnustele, millega käesoleval juhul tegemist polnud. Vastustaja

hinnangul ei ole kinnipeetaval õigust valida, kas ta ametnikku kuulata soovib või mitte.

Vastustaja toob välja, et konkreetsel juhul tutvustas inspektor-kontaktisik kaebajale tema

suhtes varasema käitumisepisoodi kohta koostatud distsiplinaarmenetluse ettekannet ning

soovis veenduda, et kaebaja sellest aru saab. Ka märgib vastustaja, et inspektor-kontaktisik

teavitab paratamatult

kinnipeetavat

muuhulgas

asjaoludest,

mis

pole

viimasele

meelepärased, ent see ei õigusta vestluselt lahkumist ja sõnaselgele korraldusele mitte

allumist.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Vaadanud läbi poolte seisukohad ning Tallinna Vangla poolt esitatud distsiplinaarmenetluse

materjalid, leian, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Vangistusseaduse

§ 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele

korraldustele. Mõiste "seaduslik korraldus" ei tähenda mitte õiguspärast korraldust, vaid

kehtivat korraldust haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 tähenduses. Haldusakt on kehtiv ja

täitmiseks kohustuslik sõltumata objektiivsest õiguspärasusest. Seega on ametniku seadusliku

korraldusega tegemist kõigil juhtudel, kui korraldus pole ilmselgelt kehtetu. Ilmselgelt kehtetu

on aga üksnes selline korraldus, millel esinevad ilmsed haldusmenetluse seaduse § 63 lõikes 2

nimetatud tühise haldusakti tunnused (näiteks kui pole võimalik aru saada, kes on korralduse

andja või kellele korraldus antakse, kui korraldusega kohustatakse isikut õigusrikkumise toime

panemiseks jne). Antud juhul selliseid tunnuseid ei esinenud. Vaidlust pole selles, et vastusaja

ametnik andis kaebajale korralduse tulla tagasi oma kabinetti. Kaebaja eksib, leides, et

tegemist on vastukäiva korraldusega HMS § 63 lg 2 punkti 5 tähenduses. Nimetatud sättes

peetakse silmas korraldusi, mille täitmine pole võimalik näiteks tulenevalt sellest, et isikule on

samaaegselt antud kaks käsku, millest ühe täitmine tähendab paratamatult teise täitmata

jätmist. Kaebaja arusaam, et vanglaametniku korraldus oli õigusvastane, ei tähenda, et see

oleks olnud vastukäiv. Korraldus oli selge ja arusaadav ning selle täitmine oli võimalik.

Kohtuasjas nr 3-3-1-103-06 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et isegi kui hiljem tuvastatakse,

et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud õiguspärane, ei tähenda see

veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 punktis 1 sätestatud

allumiskohustust ning kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv

arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust

keelduda korralduse täitmisest.

5. Kuna vanglateenistuse ametniku poolt antud korraldus tulla tagasi tema kabinetti, ei vasta

ühelegi HMS § 63 lõikes 2 sätestatud tühise haldusakti tunnusele, oli kaebajal kohustus see

korraldus täita. Seetõttu on iseenesest ka ainetu arutelu selle üle, kas ametnikul on õigus sel

moel kinnipeetavat välja kutsuda või mitte. Selle korralduse kohaseks täitmiseks oleks kaebaja

igal juhul pidanud naasma ametniku kabinetti ja mitte lahkuma sealt enne selleks loa saamist.

Vaidlust pole selles, et kaebaja seda ei teinud, vaid lahkus ja teatas mitmel korral, et ei soovi

ametnikuga suhelda ning suundus oma kambri poole. Seega jättis kaebaja korralduse

täitmata. Antud juhul nähtub, et ametniku vaidlusaluse korralduse aluseks oli ametniku soov

tutvustada kaebajale tema suhtes läbi viidud teise distsiplinaarmenetluse protokolli ning

selgitada kaebajale selles kajastatud asjaolusid ja seisukohti. Vanglaametniku selline korraldus

ei olnud ühelgi juhul selline, mille täitmisest oleks kaebaja võinud keelduda. Vanglaametniku

antavad selgitused või esitatavad küsimused ei pruukinud kaebajale meeldida ning iseenesest

ei olnud tal kohustust menetletava distsiplinaarsüüteo kohta selgitusi anda (VangS § 64 lg 2

kohaselt on kinnipeetaval vastav õigus), ent see ei andnud kaebajale õigust mitte alluda

ametniku korraldusele viibida ametniku kabinetis ning kuulata ametniku selgitusi. Kaebaja

seisukoht, nagu peaks vanglaametnikud kinnipeetavaid sellistel puhkudel välja kutsuma

kirjaliku kutsega, ei ole õige. Kaebajat ei ole karistatud selle eest, et ta piisavalt aktiivselt

vestluses ei osalenud või küsimustele ei vastanud, vaid selle eest, et ta ei täitnud korraldust

ilmuda sinna, kuhu ametnik käskis.

6. Kinnipeetavate kohustus alluda vanglaametnike korraldustele on vanglas distsipliini ja korra

põhialus. Kinnipeetav peab ametniku korraldusele alluma, kui see pole ilmselgelt tühine ning

vangla spetsiifikat silmas pidades ei ole mõeldav, et kinnipeetaval on omatahtsi õigus

korralduse täitmisest keelduda näiteks põhjusel, et ta ei pea korraldust otstarbekaks.

Julgeolek vanglas tuginebki peamiselt vanglateenistuse käsuvõimul ja kinni peetavate isikute

kohustusel sellele alluda. See, ametniku käitumine kaebajat ärritas või et kaebajale tundus, et

ametnik üritab talle peale suruda oma seisukohti mingisuguste asjaolude kohta, on kaebaja

enda seletuse pinnalt usutav, ent see ei õigustanud korralduse täitmata jätmist. Oht, et

korralduse täitmine võib kinnipeetavat ennast ajendada süüteo toime panemisele (nt.

ametniku ründamisele), ei ole samuti korralduse täitmisest keeldumise õigustuseks. Ametniku

korraldus liikuda vangla territooriumil mingisse kindlasse kohta (näiteks ametniku kabinetti),

kui selleks on mingigi adekvaatne põhjus (näiteks vajadus tutvustada kinnipeetavale

distsiplinaarsüüteo protokolli või vestelda kinnipeetavaga tema käitumise teemadel), ei ole

selline, mille kinnipeetav võiks täitmata jätta. Seega nähtub kaebusest ja sellele lisatud

materjalidest, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo.

7. Leian samuti, et vaidlusaluses käskkirjas on piisavalt põhjendatud valitud karistuse liigi ja

määra valikut ning õigustatult tuginetud sellele, et A.E.ul oli vaidlusaluse teo toimepanemise

ajal 8 kehtivat karistust, millest 4 sarnaste rikkumiste (st. vanglateenistuse ametniku

korraldusele mitte allumise eest), samuti sellele, et samaliigilise distsiplinaarsüüteo eest oli

kaebajale varem mõistetud kergemaid karistusi, ent see pole teda takistanud selliste tegude

toime panemise jätkamist. Olukorras, kus kinnipeetav ei mõista enda kohustust ametnike

korraldusi täita, ei olegi vanglal tema selles veenmiseks muid võimalusi, kui samaliigiliste

rikkumiste eest üha rangemate karistuste määramine. Vanglateenistuse ametniku korralduse

täitmata jätmine on käsitatav raske rikkumisena, mis õõnestab vanglateenistuse autoriteeti,

mille tulemusena muutub raskemaks korra ja julgeoleku tagamine vanglas. Ametniku

sõnaselge korralduse eiramise eest määratavaks karistuseks peaks üldjuhul olema kartserisse

paigutamine. Pidades silmas kaebaja varasemat korduvat karistatust selliste tegude eest,

samuti seda, et nii kaebaja enda kui vangla kirjeldusest nähtub, et kaebaja oli ärritunud,

väljendas enne ametniku kabinetist lahkumist ilmselgelt ebaviisakalt (mitte küll otseselt

konkreetse ametniku aadressil) seisukohta talle tutvustatud ettekande kohta ning ei täitnud

korduvalt antud korraldust kabinetti tagasi tulla, ei ole 10-ööpäevane kartserikaristus

ülemäärane, arvestades ka seda, et kartserikaristuse ülemmääraks on 45 päeva.

8. Kuivõrd kaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks kaebajalt

menetluskulude välja mõistmist, siis jäävad kummagi poole menetluskulud HkMS § 108 lg 1

kohaselt nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik