3-13-85/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 08. juuni 2016, Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-13-85 Haldusasi Winestore OÜ (praegune ärinimi Calle Estonia OÜ) kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 13.12.2012 otsuse nr 5-1.1/5 tühistamiseks ja haldusorgani kohustamiseks OÜ Winestore poolt tasutud müügimaksu tagastamiseks koos vastavate intressidega Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja – Winestore OÜ (praegune ärinimi Calle Estonia OÜ), volitatud esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob; Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindajad Priit Lello ja Jaan Lindsaar RESOLUTSIOON 1. Jätta kohaldamata Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ § 1 lg 2 alates 17.12.2009 kuni 14.04.2010 ja alates 15.04.2010 kuni 01.01.2012 kehtinud redaktsioonides osas, milles see nägi ette aktsiisikauba müügi maksustamise müügimaksuga;

2. Rahuldada kaebus ja tühistada Tallinna Ettevõtlusameti 13.12.2012 otsus nr 5-1.1/5;

3. Kohustada vastustajat kaebaja 28.11.2012 müügimaksu tagastamisele suunatud taotlust uuesti läbi vaatama;

4. Mõista Tallinna linnalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 3200 eurot (ilma käibemaksuta) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 08.06.2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrusega nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ kehtestati Tallinnas müügimaks. Müügimaksu määrus jõustus 01.01.2010 ning seda hakati rakendama 01.06.2010. Tallinna Linnavolikogu 08.04.2010 määrusega nr 22 muudeti Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrust. Muudatus jõustus 15.04.2010. Tallinna Linnavolikogu 22. juuni 2010 määruse nr 39 „Tallinna linna 2010. aasta

2 eelarve muutmine ja esimene lisaeelarve“ §-ga 2 täiendati Tallinna 2010. aasta eelarvet ning sätestati, et: „Müügimaksu kogutakse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-s 1 nimetatud ühistranspordi korraldamiseks Tallinna linna territooriumil. Müügimaksust laekuv tulu eraldatakse sihtotstarbeliselt nimetatud eesmärgi täitmiseks.“ Riigikogu poolt vastuvõetud seadusemuudatusega kaotati kohalike maksude hulgast müügimaks 01.01.2012. a ning sellega kadus ka Tallinna müügimaks.

2. Kaebusest nähtuvalt on OÜ Winestore (praeguse ärinimega Calle Estonia OÜ) majandustegevuse registris registreeritud alates 15.06.2004. OÜ Winestore müüb jaekaubana kangeid alkohoolseid jooke, lahjasid alkohoolseid jooke, vähese etanoolisisaldusega alkohoolseid jooke, õlut ning tubakatooteid. Ettevõtte tegevuskoht asub Tallinna linna territooriumil. Aastatel 2010-2011 deklareeris OÜ Winestore müügimaksu kokku summas 88 862 eurot ja 77 senti.

3. OÜ Winestore esitas 28.11.2012 Tallinna linnale taotluse õigusliku aluseta tasutud müügimaksu tagastamiseks. Tallinna Ettevõtlusameti 13.12.2012 otsusega nr 5-1.1/5 (edaspidi ka vaidlustatud otsus) jäeti OÜ Winestore taotlus rahuldamata.

4. OÜ Winestore (praeguse ärinimega Calle Estonia OÜ) esitas 14.01.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Ettevõtlusameti 13.12.2012 otsuse nr 5-1.1/5 tühistamise ja müügimaksu tagastamiseks koos intressidega.

5. Tallinna Halduskohtu 25.02.2013 määrusega võeti kaebus menetlusse. Kaebuse asjaoludest tingituna tõusetus küsimus menetluse peatamise vajalikkusest, mistõttu küsis kohus selles osas poolte seisukohti.

6. OÜ Winestore leidis oma 04.03.2013 vastuses, et menetluse peatamine käesolevas haldusasjas on kuni kohtuasja nr 3-10-3008 menetluse lõpetamiseni võimalik. 12.03.2013 saabus Tallinna linna (Tallinna Ettevõtlusameti kaudu) vastus, milles nõustuti samuti menetluse peatamisega kuni haldusasjas nr 3-10-3008 tehtava lõpplahendini (tl 68).

7. Tallinna Halduskohtu 15.03.2013 määrusega peatati haldusasja menetlus kuni menetluse lõppemiseni haldusasjas nr 3-10-3008.

8. Tallinna Halduskohtu 09.02.2016 määrusega uuendati haldusasja menetlus ning kohustati Tallinna linna kaebusele vastama. Vastustaja vastas 14.03.2016 ja oli nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (tl 91- 93). Kaebaja teatas 07.04.2016 e-kirjas, et nõustub samuti asja lahendamisega kirjalikus menetluses (tl 94).

9. Tallinna Halduskohtu 07.04.2016 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning protsessiosalistele anti tähtajad täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks. Ühtlasi määrati kindlaks kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg.

10. Tallinna Halduskohtu 31.05.2016 määrusega muudeti kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega (tl 119).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

11. Kaebaja taotleb Tallinna Ettevõtlusameti 13.12.2012 otsuse nr 5-1.1/5 tühistamist ning Tallinna linna kohustamist (tagastada kaebaja poolt tasutud müügimaks). Kaebaja eesmärgiks on nõuda Tallinna linnalt tagasi õigusvastase õigusakti alusel tasutud 88 862,77 eurot ning sellega seotud intress.

12. Kaebaja hinnangul on Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrus (edaspidi ka müügimaksu määrus) nr 45 vastuolus Euroopa Liidu õiguse (eelkõige Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga 2008/118/EÜ (aktsiisidirektiiv)) ning põhiseaduse § 13 lg-ga 2. Sellest tulenevalt palub kaebaja jätta müügimaksu määruse kohaldamata osas, millega müügimaksu maksuobjektiks olid aktsiisiga maksutatud alkohoolsed joogid.

3 13. Kaebaja esitas 28.11.2012 vastustajale taotluse õigusliku aluseta tasutud müügimaksu tagastamiseks (kaebuse lisa 4) tuginedes eelkõige sellele, et müügimaksu määrus on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Kuivõrd aktsiisikaubale võib täiendava tarbimismaksu kehtestada vaid selle erieesmärgi olemasolul ning müügimaksul puudub erieesmärk aktsiisidirektiivi mõttes, siis ei ole müügimaksu kehtestamine aktsiisikaubale lubatud. Kaebaja hinnangul on vastustaja 13.12.2012 otsus, millega Tallinna linn keeldus õigusliku aluseta tasutud müügimaksu tagastamast, materiaalselt õigusvastane, kuna kaebajal on alus nõuda tasutud müügimaksu summas 88 862,77 eurot tagastamist ning sellelt arvestatavaid intresse.

14. Aktsiisikaupu hõlmavate täiendavate maksude kehtestamisel tuleb muuhulgas järgida aktsiisidirektiivi art 1 lg 2 nõudeid, mille kohaselt on aktsiisikaupadelt lubatud nõuda täiendavat kaudset maksu, kui sellel maksul on erieesmärk. Kaebaja müüdud kaupadelt arvestatud müügimaks kujutab endast täiendavat kaudset maksu aktsiisidirektiivi mõttes, mille kehtestamisel tuleb järgida aktsiisidirektiivist tulenevaid nõudeid. Tulenevalt Euroopa Liidu direktiivide ülimuslikkusest ning teatavatel tingimustel otsekohaldatavusest tuleb eeltoodud direktiviidest tulenevaid reegleid järgida siseriiklikult tasandil maksude kehtestamisel olenemata sellest, kas direktiivi sätted on liikmesriigi siseriiklikku õigusesse üle võetud või mitte. Kuna kaudsed maksud mõjutavad otseselt kaupade ja teenuste hindu ühisturul, siis on Euroopa Liidus kaudsete maksude alaseid õigusakte tunduvalt rohkem ühtlustatud kui otsese maksustamise alaseid õigusakte. Kaebaja hinnangul puudub müügimaksul erieesmärk aktsiisidirektiivi art 1 lg 2 mõttes, mistõttu ei ole sellist täiendavat kaudset maksu võimalik aktsiisikaubana alkohoolsetele jookidele kehtestada. Eelnevat kinnitab Euroopa Kohtu praktika kohtuasjas C-434/97.

15. Müügimaks ning vastav kulu alaliik on seotud vaid ühe seose kaudu – maksutulu laekumine ning selle jaotamine kulude katmiseks. Seega on vastustaja loonud seose müügimaksudest laekuvate tulude ning ühistranspordile tehtavate kulude vahel ainult ühe asja näol – müügimaksu üldine fiskaalne funktsioon ehk maksutulu pakkumine teatud kuluartikli jaoks. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et Tallinna müügimaksu eesmärk oli üks, lihtne ja loomulikult maksule omane - suurendada Tallinna linna maksutulusid, mida linn saab siis temale sobivalt erinevate kuluartiklite vahel jagada. Seetõttu müügimaksul erieesmärk puudub. Kaebaja palub Tallinna müügimaksu määruse jätta HKMS § 158 lg 4 alusel kohaldamata osas, millega müügimaksu maksuobjektiks on aktsiisiga maksustatud alkohoolsed joogid. Kui kohus eeltoodud taotluse rahuldab ning tuvastab, et seetõttu ei kuulu aktsiisikaubana alkohoolsed joogid müügimaksu maksuobjekti hulka, ei ole vastavalt objektilt ka müügimaksu võimalik arvestada. Seetõttu on kaebaja tasunud vastustajale müügimaksu alkohoolsetelt jookidelt õigusliku aluseta.

16. Kaebajal on õigus nõuda õigusvastase õigusakti alusel alusetult tasutud müügimaksu tagastamist summas 88 862,77 eurot ning alusetult tasutud summalt arvestatava intressi tasumist seadusele vastavas summas. Seega on nimetatud summa tasutud oletatava maksukohustuse täitmiseks. RVastS § 24 lg 1 kohaselt otsustab avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude üle asja või raha saanud haldusorgan haldusaktiga. Kaebaja on nõudnud vastustajalt alusetult tasutud müügimaksu tagastamist, mida vastustaja otsustas 13.12.2012 otsusega mitte tagastada. Seega on täidetud alusetu rikastumise nõude täitmise formaalsed ning materiaalsed eeldused ning vastustaja on RVastS § 22 lg 1 ning VÕS § 1028 lg 1 alusel kohustatud tagastama kaebajale 88 862,77 eurot. Vastavalt RVastS § 23 lõikele 1 võib tagasitäitmisnõude esitanud isik nõuda avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadad raha eest 6% aastas. Alternatiivselt leiab kaebaja, et tal on vastav nõue maksukorralduse seaduse § 33 alusel. MKS § 33 lg 4 kohaselt kui maksu tasumise õiguslik alus langeb ära (näiteks vastava kohustuse loonud õigusakt kuulutatakse põhiseadusega vastuolus olevaks ning seda ei kohaldata), on maksukohustuslasel õigus sellest tulenev tagastusnõue esitada kolme aasta jooksul. MKS § 33 lg 5 kohaselt tuleb tagastusnõudest maksuhaldurit teavitada maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud dokumendis. MKS § 106 lg 1 täpsustab, et eeltoodud tagastusnõudele tuleb lisada maksukohustuslase pangakonto number. MKS § 106 lg 2 kohaselt summa, mille tagasisaamiseks on isikul õigus, tagastatakse 30 päeva jooksul taotluse saamise päevast arvates, kui maksuseaduses ei ole sätestatud teist tähtaega.

17. Kaebaja peab nõude materiaalse eeldusena tõendama, et müügimaksu tasumise kohustust ei olnud olemas või on see ära langenud. Kaebaja on 28.11.2012 esitanud vastustajale kirjalikku taasesitamist

4 võimaldavas vormis müügimaksu tagastamise nõude enne aegumistähtaja lõppu (2010 aasta II kvartali eest tasutud maksusumma tagasinõudeõigus aegub kolme aasta jooksul) ning sellele oli lisatud ka vastav pangakonto number. Seega on kaebaja esitanud MKS § 33 lg 5 ning § 106 lg 1 vastava tagastusnõude taotluse. Vastustaja on valesti saanud aru MKS § 33 lg 5 sisust. Kaebaja on teinud endale teadaolevalt kõik, et vastustaja saaks võtta seisukoha müügimaksu tagastamise suuruse ning faktiliste ja õiguslike aluste kohta. Vastustaja ei ole juhtinud kaebaja tähelepanu muudele menetluslikele vajadustele asja lahendamiseks. MKS § 116 lg 1 kohaselt kui maksuhalduri antud haldusakti alusel on maksukohustuslane tasunud või temalt on sisse nõutud või tema tagastusnõudega on tasaarvestatud suurem summa, kui oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele, siis on maksuhaldur kohustatud arvestama enammakstud summalt maksukohustuslase kasuks intressi. MKS § 117 lg 1 kohaselt MKS §-des 115 ja 116 sätestatud intressi määr on 0,06 protsenti päevas ehk 21,9% aastas.

18. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et Tallinna müügimaksu määrus on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ning Euroopa Liigu õigusega, mistõttu palub kaebaja kohtul jätta müügimaksu määrus kohaldamata osas, millega tuleb vastavalt müügimaksu määrusele tasuda müügimaksu aktsiisiga maksustatud alkohoolsete jookide müügilt.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

19. Vastustaja leiab, et kuna kaebaja ei teavitanud kehtiva korra alusel ja kohaselt müügimaksu tagastusnõudest (MKS § 33 lg 1), siis tagastusnõuet ei tekkinudki ning seetõttu ei saanud vastustaja kaebaja esitatud tagastusnõude täitmise taotlust rahuldada.

20. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja esitas 28. novembril 2012 tagastusnõude täitmise taotluse. Seda seisukohta kinnitab muuhulgas nõudeavalduse resolutsiooni punkt 1, mis on sõnastatud järgmiselt: „tagastada WineStore OÜ poolt perioodil 2010 II kvartal kuni 2011 neljas kvartal Tallinna linnale läbi maksuhalduri tasutud müügimaks summas 88 862,77 eurot“. Vastustaja lahendas kaebaja esitatud tagastusnõude täitmise taotluse vaidlustatud otsusega, kus märkis, et „samuti ei ole WineStore OÜ esitanud parandusdeklaratsiooni väidetavalt ebaõigesti deklareeritud maksusumma parandamiseks“. Vastustaja hinnangul anti nimetatud lausega kaebajale teada, et vastustaja ei saa kaebaja esitatud tagastusnõuet täita, sest vastustajat pole tagastusnõudest ettenähtud korras teavitatud ehk teisisõnu polnud nõuet, mida täita. Vastustaja ei pidanud vajalikuks taotluse rahuldamata jätmist põhjalikumalt selgitada, kuna kaebaja esindajaks oli vandeadvokaat. Vastustaja leiab, et juhul, kui kaebaja ei esitanud tagastusnõuet, mida vastustaja saaks täita, siis ei saa kaebaja nõuda olematu nõude pealt intressi arvestamist ja tasumist vastustaja poolt.

21. Maksukorralduse seaduse § 33 lg 5 kohaselt tuleb tagastusnõudest maksuhaldurit teavitada maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud dokumendis. Kaebaja ei ole teavitanud vastustajat tagastusnõudest ei maksudeklaratsiooni (parandusdeklaratsiooni) esitamisega ega muus kirjalikus dokumendis. Rahandusministri 19. detsembri 2008 määruse nr 51 “Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“ § 12 kohaselt saab tagastusnõue tekkida deklaratsiooni esitamisel või parandamisel (p 1), haldusakti esitamisel või parandamisel (p 2) või ettemaksukontole sissemakse tegemisel (p 3). Sama rahandusministri määruse § 13 lg 1 sätestab, et deklaratsiooni parandamisel ning haldusakti esitamisest või parandamisest tekkinud enammakse kantakse isiku ettemaksukontole pärast seda, kui maksuhaldur on tagastusnõude aktsepteerinud. Järelikult õigusaktide kohaselt oleks kaebaja esmalt pidanud vastustajat teavitama tagastusnõudest viidatud korras ja alles pärast seda esitama tagastusnõude täitmise taotluse. See tähendab, et kaebaja deklareeris müügimaksu ning ta pole esitatud maksudeklaratsioone muutnud. Ta on jätkuvalt deklareerinud müügimaksu, nii nagu see on esitatud varasemalt. Kui ta leiab, et tal pole müügimaksu maksukohustust, siis ta peaks maksudeklaratsiooni esmalt muutma, sest maksude arvestuse ja maksude deklareerimise kohustus on kaebajal kui maksukohustuslasel. Isik ei saa samaaegselt deklareerida maksukohustuse olemasolu ja teisalt esitada maksu tagastusnõuet. Kuna ta pole maksudeklaratsioone muutnud, siis tuleb jätkuvalt lähtuda maksukohustusest, mida isik ise deklareeris.

5

22. MKS § 89 lg 1 sätestab, et kui maksukohustuslane enne maksusumma määramise aegumist (§ 98) avastab, et tema või tema nimel esitatud deklaratsioonis esinevad vead või on andmed puudulikud ning seetõttu on deklareeritud maksusumma väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast maksusummast, teavitab ta sellest viivitamata maksuhaldurit kirjalikult, kui maksuseaduses või tollieeskirjades ei ole sätestatud teisiti. MKS § 98 järgi on deklaratsiooni parandamiseks ettenähtud 3 aastane tähtaeg, mis on juba möödas. Seega ei võimalda esitatud kaebus saavutada taotletavat eesmärki ning kaebus tuleks jätta ainuüksi sel põhjusel rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

23. Käesolevas haldusasjas taotleb kaebaja Tallinna Ettevõtlusameti 13.12.2012 otsuse nr 5-1.1/5 tühistamist, Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 45 osalist kohaldamata jätmist ning haldusorgani kohustamist Winestore OÜ poolt tasutud müügimaksu tagastamiseks koos vastavate intressidega. Põhivaidlus seostub siiski Tallinna Ettevõtlusameti 13.12.2012 otsusega nr 5-1.1/5, milles asuti seisukohale, et müügimaks oli Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ja millega jäeti Winestore OÜ taotlus õigusliku aluseta tasutud müügimaksu tagastamiseks rahuldamata.

24. Vastustaja hinnangul ei olnud Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrus nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ vastupidiselt kaebaja väidetele Euroopa Liidu õigusega vastuolus, mistõttu jäeti tagastusnõude täitmise taotlus rahuldamata. Vaidlustatud haldusaktis on viidatud seonduvalt tagastusnõudega ka mitmetele maksukorralduse seaduse sätetele, kuid peamine argumentatsioon tugineb eeldusele, et Winestore OÜ ei ole maksnud müügimaksu seaduses ettenähtust enam ja et müügimaksu määrus ei olnud Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga nr 2008/118/EÜ (aktsiisidirektiiv) vastuolus. Kaebaja omakorda on seisukohal, et müügimaks ei vastanud eelnimetatud aktsiisidirektiivile, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja mille kohaselt võiks aktsiisikaupa maksustada üksnes erieesmärgi olemasolul. Kaebaja hinnangul Tallinna müügimaksul taolist erieesmärki ei olnud. Lähtuvalt eeltoodust hindab kohus kõigepealt menetlusosaliste väiteid selles osas, mis puudutab müügimaksu võimalikku vastuolu aktsiisidirektiiviga. Kohustamisnõue omakorda seostub otseselt eelnimetatud põhivaidlusega, sest olukorras, kus müügimaks peaks osutuma aktsiisidirektiiviga kooskõlas olevaks ja õiguspäraseks, ei saaks rahuldada ka vastupidisel eeldusel baseeruvat ning tagastusnõude täitmise kohustamisele suunatud nõuet.

25. Müügimaks on kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrusega nr 45. See kehtis kuni 01.01.2012, sest 23.09.2010 vastu võetud ja 01.01.2012 jõustunud kohalike maksude seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seadusega tunnistati müügimaksu kehtestamist võimaldanud kohalike maksude seaduse § 5 p 3 ja § 8 kehtetuks. Kaebaja taotleb Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 45 kohaldamata jätmist osas, milles see nägi ette aktsiisikauba müügi maksustamise müügimaksuga. Kuigi kaebaja on osundanud veel ka müügimaksu vastuolule põhiseadusega, seostuvad osaühingu sellekohased väited peamiselt siiski aktsiisidirektiiviga. Kaebusest nähtub, et vaidlusega seonduv müük seisnes vaid aktsiisikaupade müügis ning selles osas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust ka olnud. Seega piisab kaebaja põhinõude rahuldamiseks ka sellest kui müügimaks on aktsiisidirektiiviga vastuolus.

26. Euroopa Liidu Nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/118/EÜ esimese artikli teise lõike kohaselt võivad liikmesriigid maksustada erieesmärkidel aktsiisikauba täiendavate kaudsete maksudega, kui kõnealused maksud on kooskõlas aktsiisi või käibemaksu suhtes kohaldatavate ühenduse maksueeskirjadega maksubaasi määramise, maksu arvutamise, sissenõutavuse ja järelevalve kohta, arvestades, et nende eeskirjade alla ei kuulu maksuvabastusi käsitlevad sätted. Seega ei või liikmesriigid kehtestada aktsiisikaupadele selliseid makse, mis selles sättes nimetatud tingimustele ei vasta ning keeluga vastuolus oleva maksukohustuse puhul ei saa olla tegemist õiguspärase maksukohustusega.

27. Käesolevas haldusasjas oli menetlus peatatud kuni menetluse lõppemiseni haldusasjas nr 3-10-3008. Nimetatud haldusasja raames lahendati samuti ühte müügimaksu õiguspärasuse küsimusega seonduvat vaidlust, kusjuures Euroopa Kohtult küsiti ka vastavasisulist eelotsust kohaliku omavalitsuse ühistranspordi

6 korraldamise rahastamise käsitamise võimalikkuse kohta aktsiisikauba maksustamise erieesmärgi tähenduses. Euroopa Kohus otsustas kohtuasjas C-553/13 seonduvalt Tallinna müügimaksu määrusega, et nõukogu 16. detsembri 2008 direktiivi, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellest ei ole võimalik järeldada, et maksul nagu põhikohtuasjas, niivõrd kuivõrd nimetatud maks puudutab aktsiisikaubaks oleva vedelkütuse jaemüüki, on erieesmärk selle sätte tähenduses, kui maksust rahastatakse ühistranspordi korraldamist maksu kehtestanud omavalitsuse territooriumil ning kui sellise ülesande täitmine ja rahastamine on maksu olemasolust sõltumata omavalitsuse kohustus, isegi kui maksulaekumisi on eranditult kasutatud vaid selle ülesande täitmiseks. Ühtlasi tähendab see seda, et müügimaks ei olnud Euroopa Liidu nõukogu 16.12.2008 direktiiviga 2008/118/EÜ kooskõlas ning müügimaksu nõudmine vaidlusaluselt aktsiisikaubalt oli õigusvastane. Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2015 otsuse punktis 25 haldusasjas nr 3-10-3008 on samuti tõdetud, et Euroopa Kohtu lahendist asjas nr C-553/13 nähtub, et müügimaksul puudus aktsiisidirektiivi art 1 lg-s 2 nõutud erieesmärk.

28. Eeltoodust tulenevalt ning praeguseks ajaks osaliselt juba väljakujunenud kohtupraktikat arvesse võttes ei saanud aktsiisikaubalt müügimaksu nõudmist ja Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 45 esimese paragrahvi teises lõikes sätestatut, mille kohaselt oli võimalik aktsiisikauba müügi maksustamine müügimaksuga, õiguspäraseks pidada. Arvestades asjaolu, et müügimaksu tasumise nõue aktsiisikaubalt oli õigusvastane, tuleb kaebaja tühistamisnõue rahuldada. Siinkohal peab kohus vajalikuks selgitada, et olukorras, kus müügimaksu määruse vastuolu aktsiisidirektiiviga leidis kinnitust, jäetakse Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev õigustloov akt kohaldamata ning vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lõikele 2 tehakse selle kohta ka eraldi märge lahendi resolutsiooni.

29. Kaebuse esitaja on taotlenud ka alusetult tasutud 88 862 euro ja 77 sendi suuruse müügimaksu tagastamise kohustamist koos intressidega, mis seostub otseselt põhivaidluse tähenduses vaadeldava otsusega nr 5-1.1/5. Sisuliselt tähendab see siiski tagastusnõude uut läbivaatamist ning taoliselt kohus sellest ka lähtub. Vastustaja on asunud muuhulgas ka seisukohale, et maksudeklaratsioone ei ole muudetud ja et kaebaja ei ole maksuhaldurit tagastusnõudest selleks ettenähtud korras teavitanud, mistõttu ei olnudki võimalik tagastusnõuet täita. Nimetatud seisukohaga ei saa nõustuda. Kaebaja on viidanud maksukorralduse seaduse § 33 lõikele 5, mis võimaldab maksuhaldurit tagastusnõudest teavitada lisaks maksudeklaratsioonile ka muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Olenemata sellest, kuidas tagastusnõue täpselt pealkirjastatakse, ei saa sellest järeldada, et nõudest ei olegi teada antud. Tallinna linna seisukoht on selles osas ka vastuoluline, sest tegelikult jäeti tagastusnõue aktsepteerimata seetõttu, et vastustaja hinnangul oli müügimaks aktsiisidirektiiviga kooskõlas. Vaidlustatud haldusaktist ei saa kuidagi järeldada, et tagastusnõuet oleks aktsepteeritud, võimaldatud vajaduse korral puudusi kõrvaldada ning ettenähtud korras edasi menetletud kui see taotlus oleks olnud mõnevõrra teistsuguses vormis. Taolises situatsioonis oli vaidlustatud haldusakti tühistamise taotlemine igati põhjendatud. Samas, vaatamata eelnimetatule ning sellele, et müügimaks osutus aktsiisidirektiiviga vastuolus olevaks, peaks vastustajale jääma tagastusnõude uuel läbivaatamisel siiski teatav kaalutlusruum. Ühtlasi on see vajalik seaduses ettenähtud intresside täpse arvestamise jaoks. Seetõttu kohus väga täpset ettekirjutust teha ei saa. Samas ei mõjuta see tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku § 41 lõikest 3 kohustamisnõude piire ja seda olenemata sellest kas protsessiosaline taotleb haldusorgani tegevust detailselt või lõplikult kindlaks määravat definitiivset kohustamisotsust või siis haldusakti andmise kaalumisele või haldusmenetluse alustamisele, jätkamisele või kordamisele suunatud indefinitiivset kohustamisotsust. Halduskohtumenetluse seadustiku § 41 lg 3 kohaselt võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama, mis tähendab seda, et definitiivsed ja indefinitiivsed taotlused loetakse selles mõttes identseks. Seega, sõltumata sellest kui konkreetset ettekirjutust on kaebaja soovinud, on sisuliselt tegemist ühe ja sama nõudega. Käesoleval juhul tuleb pidada põhjendatuks vastustaja kohustamist vaadata kaebaja 28.11.2012 taotlus uuesti läbi, sest ilmselgelt on tegemist müügimaksu tagastamisele suunatud tahteavaldusega. Protsessuaalses tähenduses on tegemist kohustamisnõude rahuldamisega tervikuna, mitte osaliselt ning taoliselt tuleb sellest lähtuda ka menetluskulude väljamõistmisel. Seoses eelnimetatuga kaebaja kasuks väljamõistetav menetluskulu HKMS § 108 lg 2 alusel vähendamisele ei kuulu.

7 30. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus vastustaja kahjuks. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse need kohtu poolt määratud tähtaja jooksul (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja on menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid tähtaegselt esitanud (tl 96-113) taotledes 750 euro suuruse riigilõivu ning 3675 euro suuruste õigusabikulude väljamõistmist vastustajalt. Õigusabikulude väljamõistmist on taotletud ilma käibemaksuta ning eelnimetatud summas käibemaks ei sisaldu. Samas tuleb kohtul lähtuvalt HKMS § 109 lõikest 6 mõista välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastustaja on menetluskulude põhjendatuse küsimuse ühtlasi ka tõstatanud (tl 116). Vastustaja peab õigusabikulusid põhjendatuks summas 2332 eurot, koos riigilõivuga summas 3082 eurot. Vastustaja seisukoht on osaliselt põhjendatud, sest kaebaja õigusabikulu on mõnevõrra ülemäärane. Põhjendatud õigusabikuluks, vähemalt mitte taotletud mahus, ei saa pidada arutelusid seonduvalt menetluse peatamisega, erinevate e-kirjade edastamisega, kaasuse perspektiivide hindamisega, juhiste andmisega raamatupidajale ja meeskonnale ning menetluskulude nimekirja koostamisega. Põhjendatud menetluskulu kindlakstegemine jääb alati mingil määral hinnanguliseks, kuid haldusasja keerukust ja mahtu tervikuna arvesse võttes, peab kohus põhjendatud menetluskuluks 3200 eurot, milles sisaldub ka kaebuselt tasutud 750 euro suurune riigilõiv. Summa käibemaksu ei sisalda, sest menetluskulude väljamõistmist on taotletud ilma käibemaksuta.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik