3-15-3096/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

8. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-3096

Haldusasi

R.H. i kaebus Tallinna Vangla 05.10.2015 käskkirja nr 5-

2/1277 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – R.H.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja, Ave

Kasvandik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.H.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 8. juuli 2016 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla 05.10.2015 käskkirjaga nr 5-2/1277 karistati kinnipeetav R. H.i

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega

10 ööpäevaks.

1) Tallinna Vangla järelevalveosakonna inspektor-korrapidaja abi I. Palmsaare koostatud

ettekande nr 2348 kohaselt andis 05.09.2015 kella 06:12 paiku inspektor-korrapidaja abi

kinnipeetav R. H.ile k 84 korralduse anda tema kätte kartseri voodivarustus koos madratsiga

ning tõsta üles voodi. Kinnipeetav keeldus korraldust täitmast ning ütles, et inspektor-

korrapidaja abi võtaks ise madratsi ja voodivarustuse ning tõstaks voodi üles. Inspektor-

korrapidaja abi kordas veelkord eelnimetatud korraldust, kinnipeetav ignoreeris endiselt.

Vesteldes kinnipeetavaga inspektor-korrapidaja abi mõistis, et kinnipeetav ei plaani tema

korraldust täita, mistõttu võttis inspektor-korrapidaja abi ise voodilt madratsi ning tõstis üles

voodi.

2) Kinnipeetava väide, et tema ei pea selliseid korraldusi täitma, ei vasta tõele, sest

kartserihoones kehtiva päevakava kohaselt toimub voodivarustuse äraandmine, mis tähendab,

et kinnipeetav annab ise enda voodivarustuse ära. Voodivarustus oli vaja toimetada üle

ukseläve. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui

vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 loetletud tühise

haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Käesoleval juhul oli vanglateenistuse

ametnik pädev korraldust andma, korralduse adressaadiks oli kinnipeetav, korraldus ei

kohustanud toime panema õigusrikkumist, korraldus oli selge, mõistetav ja täidetav.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Menetluse käigus on tuvastatud

kinnipeetava poolt toime pandud rikkumine korraldusele mitteallumise näol, mis on sätestatud

VangS § 67 p-ga 1.

3) Raskendavaks asjaoluks saab lugeda varasemate samalaadsete rikkumiste toimepanemise,

millest kinnipeetav õppinud ega vastavaid järeldusi teinud ei ole. Vanglateenistuse ametnike

seaduslike korralduste eiramine nõrgestab distsipliini ning on ohuks vangla üldisele

julgeolekule. Antud juhul on tegemist oma iseloomult raske rikkumisega. Samuti on korralduse

eiramise puhul vanglateenistuse ametniku autoriteetsus vangla korra tagamisel riivatud.

Kartserisse paigutamine toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed, et teha vajalikud

järeldused. Muud karistused ei avaldaks mõju, sest tagajärg kui karistuse eesmärk jääks

saabumata. Katseaja kohaldamine ei ole otstarbekas ja eesmärgipärane arvestades seda, et

kinnipeetavat on varasemalt mitmel korral karistatud vanglateenistuse ametniku korralduse

eiramise eest.

2. R. H. esitas 12.10.2015 Tallinna Vanglale vaide 05.10.2015 käskkirja kehtetuks

tunnistamiseks. Vaide esitaja ei olnud käskkirjaga nõus ja leidis, et ametniku antud korraldus

oli naerväärne, õigustühine ning alandav.

3. Tallinna Vangla 12.11.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/29279-2 jäeti vaie rahuldamata.

Vaideotsuse põhjenduste kohaselt ei vastanud vanglateenistuse ametniku antud korraldus

ühelegi tühise haldusakti tunnusele ning seda on vaidlustatud käskkirjas kaalutud.

R. H. ei ole täpsustanud, kuidas teda alandas korraldus anda ära voodivarustus ja tõsta üles

voodilavats. Iga ametniku antud korraldusega kaasnev ebamugavustunne, mida kinnipeetav

vanglas peab taluma, ei ole veel alandamine. Vaide lahendaja ei pidanud vajalikuks arvestada

R. H.i subjektiivset arvamust, et ametniku korraldus oli naeruväärne. Tallinna Vangla

05.10.2015 käskkiri on õiguspärane.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. R. H. esitas 10.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 05.10.2015

käskkirja nr 5-2/1277 tühistamiseks.

4.1. Kaebaja oli kaebuse esitamise ajaks viibinud Tallinna Vangla kartserihoone erinevates

kambrites alates 19.05.2015.

4.2. Päevakava kohaselt pidi kaebaja ära andma magamisvarustuse, mida ta ka tegi ehk ei

takistanud vanglaametnikul voodivarustuse äravõtmist. Seega loovutas kaebaja voodivarustuse

vabatahtlikult.

4.3. Kaebaja ei allunud vanglaametniku korraldusele, kuna see ei olnud õiguspärane ja oli

otseselt vastuolus päevakavaga, milles on selgelt öeldud, et 06.00-07.00 toimub kartseris

voodivarustuse äraandmine. Kaebaja lisab, et ei tohi kartserist väljuda koos voodivarustusega,

seega oleks ta korraldust täites pannud toime õigusrikkumise.

4.4. Samuti oli õiguspärane voodilavatsi ülestõstmata jätmine, kuna Kodukorras on selgelt

kirjas, et 06:00-06:15 toimub lavatsite lukustamine. Kuna kaebajal ei ole õigust lavatsit

lukustada ja on ilmselge, et seda teevad vanglaametnikud, mida kaebaja selgitas ka inspektor-

korrapidaja abile, siis keeldus kaebaja õiguspäraselt lavatsit ülestõstmast.

4.5. Kaebajal on 23.11.2015 tuvastatud D-vitamiini puudulikkus ja väljastatud tõend. Kaebaja

kaebas nõrkuse ja lihasvalude üle, mistõttu vabastati ta kartseris voodi ülestõstmisest

kartserikaristuse lõpuni. Seega ei saa Tallinna Vangla väita, et juba 05.09.2015 ei esinenud

kaebajal D-vitamiini puudulikkust ja sellest tingitud nõrkust. Kaebaja teavitas inspektor-

korrapidaja abi koheselt, et tal on nõrkus ja füüsiliselt võimatu lavatsit tõsta, kuna see on liialt

raske, mille üle viimane naeris. Lisaks märgib kaebaja, et arsti juurde saamise võimalus on

nullilähedane, millest tulenevalt ei sõltunud tõendi saamine kaebajast.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

5. Tallinna Vangla palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas

menetlusnormidega, kaebuse esitaja süü on tuvastatud, 05.10.2015 käskkiri nr 5-2/1277 on

antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab

vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

5.2. Vaidlust ei ole selles, et vanglaametnik I. Palmsaar andis 05.09.2015 hommikul 06.12 paiku

R. H.ile korralduse voodivarustus ametniku kätte anda ja voodi üles tõsta. Vaidlus on selles, kas

vanglaametniku korraldus oli õiguspärane ja R. H.il tuli seda täita.

Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri

(edaspidi

Kinnipeeturegister)

kohaselt

paiknes

kinnipeetav

R.

H.

05.09.2019

distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserikambris nr 84. Nõue kartserirežiimi ajal päevaseks

ajaks voodivarustuse ära võtmiseks ja lavatsi (voodi) üles tõstmiseks tuleneb justiitsministri

30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 lg 4 p 2 tõlgendades. Tallinna Vangla

direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ lisa 1.7 sätestab

kartserihoones viibiva kinnipeetava päevakava. Päevakava kohaselt toimub hommikul kell

06.00-06.15 voodivarustuse ära andmine ja lavatsite lukustamine. Seega oli R. H.il kohustus

voodivarustuse ära andmiseks ja lavatsi üles tõstmiseks. Asjakohatu on käesoleval juhul vaielda

selle üle, kas sõnakasutus “ voodivarustuse ära andmine ja lavatsi üles tõstmine“ paneb

kohustuse kinnipeetavale või vanglaametnikule. 05.09.2015 ettekande nr 2348 kohaselt andis I.

Palmsaar R. H.ile korralduse anda voodivarustus ametniku kätte. Seega anti kaebajale

konkreetne korraldus ja kaebaja teistsugune arusaam kirja pandust ei õigusta korralduse täitmata

jätmist. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-103-06 asunud seisukohale, et kui kohases menetluses

tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega

kooskõlas, ei tähenda see, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav ei rikkunud VangS § 67 p-

s 1 sätestatud allumiskohustust. „Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega

seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust

keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist

vanglas.“ Vastustaja on seisukohal, et I. Palmsaare antud korraldus oli seaduslik ja R. H.ile

täitmiseks kohustuslik ja seda isegi juhul, kui see korraldus oli talle kartseris oleku ajal

esmakordne.

5.3. Vastavalt VangS § 64 lõikele 2 on kinnipeetaval õigus anda distsipliinirikkumise kohta

selgitusi. 23.09.2015 on R. H. andnud kirjaliku seletuse. Seletuses märgib R. H., et ei täitnud

korraldust, sest voodiriiete ära võtmine ja lavatsi üles tõstmine on ametniku tööülesanne, mitte

tema kohustus. R. H. ei põhjenda keeldumist asjaoluga, et tema tervislik seisund ei võimaldanud

korraldust täita. Terviseprobleemi ei too kaebaja välja ka vaidemenetluses. Alles kohtule

esitatud kaebuses õigustab ta korraldusele allumatust ka terviseprobleemiga. Kaebaja märgib

kaebuses õigesti, et 05.09.2015 tal arstitõendit, mis lubanuks korraldust täitmata jätta, ei olnud.

Tõend, mille R. H. on kaebusele lisanud, on arsti poolt väljastatud 23.11.2015 ehk enam kui

kaks kuud hiljem. Vastustaja ei eita, et kaebajal on terviseprobleeme esinenud, kuid 23.11.2015

väljastatud tõendist ei saa järeldada, et R. H.il oli ka 05.09.2015 terviseprobleem, mis takistas

tal ametniku korraldust täitmast. On vähe tõenäoline, et kaebajal oli tervisest tulenevatel

põhjustel võimatu ametniku korraldust täita, aga ta ei pea oluliseks seda distsiplinaarmenetluses

ja vaidemenetluses välja tuua. Vastustaja arvates viitab see ilmselgelt, et tervisest tulenevaid

takistusi korralduse täitmiseks kaebajal 05.09.2015 ei esinenud.

5.4. Tõene ei ole kaebuse esitaja väide, et kinnipeetavatele võimaldatakse vaid erakorralist

arstiabi ja perearsti kättesaadavus on nullilähedane. Vastavalt VangS § 53 lg-le 1 tagatakse

vältimatu abi kättesaadavus kinnipeetavatele ööpäevaringselt. Kõikides üksustes on pereõed,

kes kelle poole saab pöörduda iga päev. Arsti vastuvõtule saavad kinnipeetavad soovi

avaldamisest paari päeva jooksul, seega on arstiabi kättesaadavus kinnipeetavatele isegi parem

kui paljudel juhtudel tavaühiskonnas. Esitame R. H.i tervisekaardi väljavõtte alates 2015. aasta

teisest poolaastast, millest nähtuvalt on R. H. viibinud sageli arsti vastu võtul ja mitmel korral

ise keeldunud arsti vastuvõtule minemast. Esmane kanne tervisekaardis kaebaja jõuetusest

kartsas lavatsit tõsta on 26.10.2015, samas arsti vastuvõtule minemisest on kaebaja sel päeval

keeldunud. Järgmine kanne on tehtud 10.11.2015. Kaebaja viitab seljavalule on järgnenud

uuringud ja seejärel arsti tõend, mis vabastas kaebaja lavatsi üles tõstmisest. 10.12.2015 kande

kohaselt on arst vestelnud kaebajaga voodivarustuse kandmisest ja selgitanud, et selline väike

füüsiline koormus on kätele vajalik, mitte kahjulik ja kaebaja sai sellest aru. Seega on R. H.ile

antud enam kui kaks kuud hiljem vabastus lavatsi tõstmiseks, kuid voodivarustuse kandmiseks

ei ole ka täna kaebajal tervisest tulenevat takistust.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et R. H.i kaebus ei anna alust Tallinna Vangla 05.10.2015 käskkirja nr 5-2/1277

tühistamiseks.

7. VangS § 63 lg-st 1 tulenevalt on distsiplinaarkaristuse määramise eelduseks vangistust

reguleeriva õigusakti rikkumine kinnipeetava poolt ning rikkumise süülisus.

Vaidlustatud käskkirjaga heidetakse kaebajale ette VangS § 67 p 1 rikkumist. VangS § 67 p 1

sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorra-

eeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vaidlusaluseks

korralduseks on Tallinna Vangla inspektor-korrapidaja abi poolt 05.09.2015 kella 6.12 paiku

kartserihoone kambris nr 84 viibinud kaebajale antud korraldus anda ära oma voodivarustus ja

tõsta üles voodi.

Vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse kontrollimiseks tuleb kohtul seega hinnata, kas kaebajale

antud korraldus oli seaduslik ning kas kaebaja on jätnud vanglaametniku seadusliku korralduse

õigusvastaselt ja süüliselt täitmata.

8. Vanglaametniku korralduse eiramist kaebaja kaebuses iseenesest ei eita, leides samas, et

korraldus ei olnud õiguspärane. Samal ajal leiab kaebaja, et ei takistanud voodivarustuse

äravõtmist ega voodilavatsi ülestõstmist ja lukustamist, millega on kaebaja hinnangul

voodivarustuse äraandmise kohustus täidetud. Kaebaja leidis veel, et kuivõrd voodilavatsi saab

lukustada üksnes vanglaametnik, siis ilmselgelt tuleb see ka vanglaametnikul endal üles tõsta.

Seega leiab kaebaja nii seda, et jättis korralduse täitamata selle õigusvastasuse tõttu, kui ka seda,

et täitis korralduse vähemalt osaliselt – so voodivarustuse äraandmise osas. Kohtu hinnangul ei

ole põhjendatud kumbki seisukoht.

9. VangS § 105 lg 1 kohaselt on vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus,

mille ülesandeks on vangistuse ja eelvangistuse täideviimine VangS-s sätestatud korras. Osaks

sellisest korrast on ka vangla kodukord (VangS § 105 lg 21).

Kodukorra lisa 1.7 „Kartserihoones viibiva kinnipeetava päevakava“ (päevakava) kohaselt

toimub ajavahemikus 06.00 - 06.15 muu hulgas voodivarustuse äraandmine ja lavatsite

lukustamine.

Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 lg 4 p 1

sätestab, et kartseri sisustusse kuuluvad päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või

põrandal asuvad kõvad lavatsid.

VangS § 1051 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ülesanne vangistuse ja eelvangistuse

täideviimine ning kriminaalhoolduse ja karistusjärgse käitumiskontrolli korraldamine.

VangS § 111 lg 1 kohaselt on vanglaametnik vanglas teenistuses olev ametnik, kelle ülesanne

on kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning

kohtueelse menetluse või kohtuvälise menetluse toimetamine vanglas toimepandud süütegudes,

samuti sellealase tegevuse juhtimine.

VangS § 1321 lg 1 kohaselt vanglateenistuse ametnikul on õigus anda oma pädevuse piires

teenistusülesannete täitmiseks suulisi ja kirjalikke korraldusi.

Eeltoodud sätetest tulenevalt oli vanglateenistusel nii õigus kui kohustus tagada kartserihoones

viibiva kaebaja puhul päevakavast kinnipidamine. Päevakava osaks on kohustus anda

ajavahemikus 06.00 - 06.15 ära voodivarustus ja lavatsite lukustamine. Vastava kohustuse

täitmise korraldamine konkreetsel üksikjuhtumil on vanglaametniku pädevuses. Kohtu

hinnangul hõlmab see õigust anda kinnipeetavale korraldus anda voodivarustus üle kambri

ukseläve, samuti õigust anda kinnipeetavale korraldus lavatsi ülestõstmiseks. Põhjendatud ei

ole seisukoht, et voodivarustuse äravõtmine ja lavatsi ülestõstmine on vanglaametniku kohustus

ning selleks ei saa kohustada kinnipeetavat. Sellist regulatsiooni õigusaktid ette ei näe. Ka

päevakava lisa 1.7 sõnastus („voodivarustuse äraandmine“) viitab selgelt sellele, et

voodivarustuse karsterikambrist eemaldamine toimub kinnipeetava aktiivsel tegevusel. Samuti

ei tähenda asjaolu, et lavatsi lukustab vanglaametnik seda, et kinnipeetavat ei tohiks kohustada

lavatsit üles tõstma.

Seega tuleb vanglaametniku poolt kaebajale antud korraldust voodivarustuse äraandmiseks (üle

kambri ukseläve andmiseks) ja lavatsi (voodi) ülestõstmiseks pidada seaduslikuks.

10. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla vaidlustatud käskkirjas märgitud asjaolu, et talle on

enne etteheidetava teo toimepanemist tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte ja nende

muudatusi. Kaebaja järeldus, et päevakavast tulenev voodivarustuse äraandmise kohustus ja

sellekohane vanglaametniku korraldus on täidetud juhul, kui kaebaja ei takista vanglaametniku

poolt voodivarustuse äravõtmist, ei tugine vangistust reguleerivatel õigusaktidel. Kaebaja

seisukoht, et vanglaametniku korraldus sai vähemalt osaliselt täidetud, ei ole põhjendatud.

Kaebaja enda loogikat kasutades oleks vanglaametnikul tulnud anda talle korraldus hoiduda

takistamast vanglaametnikku voodivarustuse äraandmisel. Selline seisukoht on absurdne.

Vaidlust ei ole, et kaebaja voodivarustust üle ukseläve ei andnud, seega jättis kaebaja

vanglaametniku vastava korralduse täitmata. Samuti jättis kaebaja täitmata vanglaametniku

korralduse voodilavatsi ülestõstmiseks. Kohus leiab arvestades eeltoodut, et korraldus oli

seaduslik. Seadusliku korralduse täitmatajätmisega jättis kaebaja VangS § 67 p-st 1 tuleneva

kohustuse täitmata (etteheidetav tegu on toime pandud).

11. Kaebaja tegevuse (tegevusetuse) õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

Kohtu hinnangul ei oma määravat tähendust kaebaja seisukoht, et D-vitamiini puudulikkuse

tõttu on talle on 23.11.2015 väljastatud arstitõend, et seoses meditsiinilise probleemiga hoida

kartsas lavats ööpäevaringselt allalastud asendis (tõend kehtib 2 kuud). Kõnealune rikkumine

toimus septembris 2015 ning puuduvad tõendid, et vitamiinipuudulikkusest tingitud jõuetus

esines kaebajal juba septembris.

Kohus märgib, et seejuures ei ole probleemidele voodivarustuse ja lavatsi tõstmisel viidanud ei

distsiplinaarmenetluse ega vaidemenetluse käigus ka kaebaja ise. Kaebaja on 23.09.2015

selgituses (tl 42) märkinud, et ta ei allunud korraldusele, kuna leiab, et korralduse sisuks olnud

kohustus oli vanglaametnikul, mitte kaebajal. Ka vaidemenetluses ei ole kaebaja oma

terviseprobleemile viidanud. Seega leiab kohus, et vastava väite esitamine hilisemas kohtu-

menetluses on selgelt otsitud ja ennastõigustav kui sisuliselt alusetu.

12. Kohus leiab, et kaebaja poolt toimepandud rikkumise lugemine raskeks ning kaebaja

karistamine kartserisse paigutamisega 10 päevaks on põhjendatud.

Vastustaja poolt kohtule esitatud väljavõttest kaebaja distsiplinaarkaristuste kohta (tl 43-45)

nähtub, et teo toimepanemise ajal oli kaebajal 18 kehtivat distsiplinaarkaristust, sealhulgas

ametnike korralduste eiramise eest. Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas

väärtus, mistõttu vanglaametnike korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada

raskeks rikkumiseks. Kohus nõustub käskkirja põhjendusega, et rikkumise raskust ja rikkumiste

korduvust arvestades tuleb pidada proportsionaalseks 10-päevast kartserikaristust.

13. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tallinna Vangla 05.10.2015 käskkiri nr 5-2/1277 on

seaduslik ja põhjendatud ning alused selle tühistamiseks puuduvad.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud ega menetluskulude kandmist tõendavaid

dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetlus-

kulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik