2-15-9386/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(9)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Tiit

Kollom

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.06.2016, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-9386

Tsiviilasi

OÜ KEKKILÄ EESTI hagi VIPexport OÜ vastu nõude

tunnustamiseks

RANNAKÜLA

KV

OÜ

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 09.12.2015 otsus

Tsiviilasja

hind

apellatsioonimenetluses

3500 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

VIPexport OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): OÜ KEKKILÄ

EESTI

(registrikood

10980212),

lepinguline

esindaja

advokaat Ronald Riistan

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): VIPexport OÜ

(registrikood 12340758), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Tanel Mällas

Kohtuistungi toimumise aeg

17.05.2016

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Pärnu Maakohtu 09.12.2015 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta VIPexport OÜ kanda.

3. Määrata kindlaks OÜ KEKKILÄ EESTI ringkonnakohtu menetluskulude

rahaline suurus ja mõista VIPexport OÜ-lt välja OÜ KEKKILÄ EESTI kasuks

menetluskuluna 825 eurot.

2(9)

4. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb VIPexport OÜ-l tasuda viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing KEKKILÄ EESTI (hageja) esitas 19.06.2015 Pärnu Maakohtule

hagiavalduse nõude tunnustamiseks RANNAKÜLA KV OÜ (pankrotis, võlgnik)

pankrotimenetluses. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 26.11.2014 Pärnu Maakohtule avalduse võlgniku

pankroti väljakuulutamiseks tsiviilasjas nr 2-14-61567. Pärnu Maakohtu 11.02.2015

määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot.

3. 10.03.2015 esitas hageja oma nõudeavalduse võlgniku pankrotimenetluses, milles

palus tunnustada hageja nõuet summas 31 403,21 eurot.

4. 25.05.2015 esitas VIPexport OÜ (kostja) vastuväite hageja nõudele.

5. 10.03.2015 nõudeavalduse kohaselt koosneb hageja nõue: 1) üürilepingust tulenevast

nõudest 22 539,21 eurot, millest põhivõlg on 20 000,04 eurot ja viivis 2539,17 eurot;

2) täiendavate kulude hüvitamise nõudest 8864 eurot, millest õigusabikulud on 7524

eurot ja ajutise halduri tasu 1340 eurot. Lisaks omab hageja üürilepingust tulenevale

nõudele pandiõigust võlaõigusseaduse (VÕS) § 305 alusel.

6. Hageja ja võlgnik sõlmisid 10.07.2013 üürilepingu, mille kohaselt oli võlgnikul õigus

kasutada hageja kinnistut asukohaga Läänemaa, Nõva vald, Rannaküla küla, Sadama

koos sellel asuva hoonega. Võlgnik kohustus tasuma selle eest üüri 1666,67 eurot

kuus.

Lisaks

üürile

kohustus

võlgnik

tasuma

kõik

üüriobjektiga

seotud

kommunaalkulud. Üürileping oli sõlmitud kuni 09.07.2014. Kuna üürnik jätkas asja

kasutamist ka pärast 09.07.2014, siis muutus üürileping kooskõlas VÕS § 310 lg-ga 1

tähtajatuks, s.t, et üürileping pikenes.

7. Alates 02.01.2014 ei tasunud võlgnik enam üürilepingus kokkulepitud üüri.

06.11.2014 saatis hageja esindaja võlgnikule üürilepingu ülesütlemise avalduse, milles

teatas, et üürileping on üles öeldud alates 11.12.2014 ning palus üürivõlgnevuse ja

tekkinud viivise tasuda hiljemalt 20.11.2014. Võlgnik tekkinud võlgnevust ei

likvideerinud.

8. Üürilepingu lõppemise seisuga oli võlgniku põhivõla suuruseks 20 000,04 eurot (12 x

1667,67 eurot) ja põhivõlalt arvestatud viivise suuruseks 1919,17 eurot (0,05%

3(9)

päevas). Pankroti väljakuulutamise seisuga, s.o 11.02.2015 oli hageja üürilepingust

tulenev nõue võlgniku vastu kokku 22 539,21 eurot, millest 20 000,04 eurot on

põhivõlg ja 2539,17 eurot viivis põhivõlgnevuselt alates 03.02.2014 kuni 11.02.2015

0,05% päevas.

9. Lisaks on hagejal kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude ja tsiviilasjas nr 2-

14-61567 menetluskulude kandmisega seotud nõue kokku 7524 eurot. Nimelt esindas

hagejat üürilepingu ülesütlemisavalduse ja pankrotihoiatuse edastamisel, sh

pankrotiavalduse koostamisel ja kohtule esitamisel KPMG Advokaadibüroo OÜ.

Samuti on hageja täiendavaks kuluks ajutise halduri tasu summas 1340 eurot, mille

hageja on hüvitanud.

10. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et hagiavalduse lisana esitatud tabel

kajastab võlgniku igakuiste lepingulisi kohustuste suurust, hageja poolt määratud

täitmise aega ning võlgniku täitmisi. Nõude aluseks olev arvestus on koostatud hageja

seaduslike esindajate poolt.

11. Kuna kumbki lepingupool ei teatanud oma soovist jätta üürisuhe pikendamata, siis

tuleb lepingulised kohustused lugeda lõppenuks lepingu ülesütlemisega alates

11.12.2014. Võlgnik ei vaidlustanud üürilepingu lõpetamist, mis tähendab, et võlgnik

nõustus, et leping lõppes 11.12.2014. Hageja tõesti ei esitanud üürnikule arveid alates

juuli 2014, mis aga ei tähenda, et võlgnik ei oleks pidanud lepingu alusel üüri tasuma.

Riigikohus on asunud seisukohale, et üüriarvete esitamata jätmine ei vabasta üürnikku

kohustusest tasuda üüri (RKTKo nr 3-2-1-40-01). Lisaks on praktikas leitud, et arvete

esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta

ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve

esitamisel (RKTKo nr 3-2-1-5-08).

12. Võttes arvesse, et üürilepingus olid pooled igakuises üürisummas kokku leppinud, siis

ei olnud võlgnikul mingeid takistusi oma lepingulisi kohustusi täita ka ilma arvet

saamata. Samuti lasus üürnikul lepingu järgi kohustus teatada arvete mittesaamisest.

See, et võlgnik ei tundnud alates 2014. aasta juulist huvi arvete vastu ega täitnud

omapoolset teavitamise kohustust, ei tähenda, et arvete esitamata jätmise tõttu vabanes

ta lepingulistest kohustustest.

13. 20.11.2015

esitas

hageja

avalduse

menetluskulude

kindlaksmääramiseks

ja

menetluskulude nimekirja. Esitatud nimekirja kohaselt on hageja menetluskulude

suuruseks 5200,07 eurot, millest 300 eurot on riigilõiv ja 4900,07 eurot on

õigusabikulud (koos käibemaksuga). Hagejale on maakohtu menetluses osutatud

õigusabi kokku 29 h. Hageja esindaja poolt tehtud toiminguteks on: 1) 25.05.2015

telefonivestlus pankrotihalduriga ja asja analüüs seoses kostja vastuväitega hageja

nõudele – 1 h; 2) 01.06.2015 – 20.06.2015 nõude tunnustamise hagi aluseks oleva

olukorra analüüs, hagi koostamine – 13,5 h; 3) 14.07.2015 kohtu poolt tehtud lahendi

ülevaatus nõuete kaitsmise osas, edasise strateegia kujundamine – 0,25 h; 4)

23.07.2015 edasise strateegia kujundamine hagi osas – 0,25 h; 5) 03.08.2015 edasise

tegevuskava kohta kliendile saadetava kokkuvõtte ülevaatus, kirjavahetus samal

teemal – 0,25 h; 6) 03.08.2015 halduri e-kirjaga tutvumine ja kliendile nõude

tunnustamise kohta edasise tegevuskava ülevaate koostamine – 0,75 h; 7) 17.08.2015

kostja vastuväitega tutvumine ja põhilistest vastuväidetest kliendile kokkuvõtte

koostamine – 1 h; 8) 18.08.2015 kohtupraktika analüüs seisukoha koostamiseks kostja

vastusele – 1,5 h; 9) 28.08.2015 hageja poolt koostatud tabelis esitatud andmete

kõrvutamine kostja nõudeavalduse lisaks olevate arvetel olevate selgitustega – 1 h; 10)

31.08.2015, 07.09.2015 – 14.09.2015 kostja vastusele seisukoha koostamine ja

kliendile ülevaatamiseks saatmine – 9,5 h.

4(9)

Kostja vastuväited hagile

14. Kostja hagi ei tunnistanud, vaidles sellele vastu ja palus jätta menetluskulud hageja

kanda.

15. Kostja märkis, et hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud tabeli, kuid kostjale

jääb mõistmatuks, kelle poolt on nimetatud tabel koostatud ning mis andmeid tabel

sisaldab. Esitatud tabelist nähtuvalt esitati viimane arve 02.06.2014, pärast seda ei ole

viidet enam ühelegi arvele. Seega ei ole välistatud, et poolte vahel lõppes üürisuhe

lepingu p-s 2.1. toodud tähtajal 09.07.2014. Hageja poolt vastavate arvete esitamisel

saab kostja võtta seisukoha nii põhinõude kui ka viiviste nõude suuruse osas.

16. Kostja leidis ka, et õigusabikulud ja ajutise halduri tasu ei ole põhjendatud. Hageja on

esitanud õigusabikulude tõendamiseks 01.03.2015 väljastatud arve nr 2500097A.

Kostja arvates ei ole sellises mahus õigusnõustamine põhjendatud ning väidetavalt

üürivõlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulud ei ole proportsioonis üürivõlgnevuse

enda suurusega. Samuti viitab arve hilisem väljastamine, et hageja poolt väljastatud

arve sisaldab ka muid õigusabiteenuseid.

17. Kostjale jääb arusaamatuks, miks soovib hageja sisse nõuda võlgnikult seadusega

võlausaldajatele pandud ajutise halduri tasu maksmise kohustuse. Kostja arvates on

tegemist kuludega, mis peavad jääma hageja enda kanda.

18. Kostja sai hageja menetluskulude nimekirja kätte 07.12.2015, kuid vastust

menetluskulude nimekirjale ei esitanud.

Esimese astme kohtu otsus

19. Pärnu Maakohtu 09.12.2015 otsusega hagi rahuldati ja tunnustati võlgniku

pankrotimenetluses hageja nõuet kogusummas 31 403,21 eurot, mis koosneb: 1)

pankroti väljakuulutamise seisuga (11.02.2015) hageja üürilepingust tulenev nõue

võlgniku vastu kokku 22 539,21 eurot, millest 20 000,04 eurot on põhivõlg ja 2539,17

eurot viivis, arvestatuna põhivõlgnevuse tasumata osalt 0,05% päevas alates

03.02.2014 kuni 11.02.2015; 2) täiendavate kulude hüvitamise nõue summas 8864

eurot, millest õigusabikulud on 7524 eurot ja ajutise halduri tasu 1340 eurot.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus määras hageja põhjendatud ja

vajalike menetluskulude suuruseks 4383,39 eurot (s.o 300 eurot riigilõiv ja 4083,39

eurot õigusabikulud) ja mõistis selle summa kostjalt hageja kasuks välja.

20. Maakohtu hinnangul on hageja tõendanud hageja ja võlgniku vahel 10.07.2013

üürilepingust tuleneva üürivõlgnevuse olemasolu ja suurust.

21. Üürilepingu p-s 2.2. leppisid hageja ja võlgnik kokku lepingu automaatses

pikenemises ühe aasta võrra, kui üks pool ei teata teisele poolele kolm kuud enne

lepingu tähtaja möödumist, et ta ei soovi lepingu pikenemist. Kostja kahtlused, et

leping võis lõppeda lepingus näidatud ajal, s.o 09.07.2014, ei ole menetluses kinnitust

leidnud. Hageja esitatud tõendid tõendavad üürisuhte olemasolu hageja poolt näidatud

perioodil.

22. 05.11.2014 üürilepingu ülesütlemise avaldusega on tõendatud, et üürisuhe jätkus ka

pärast lepingus sätestatud tähtaega. Koos lepingu ülesütlemisega on hageja andnud

võlgnikule täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ning teinud pankrotihoiatuse.

Üürilepingu ülesütlemisteates sisalduvale pankrotihoiatusele tuginedes esitas hageja

hiljem kohtule pankrotiavalduse võlgniku vastu. Üürilepingu ülesütlemise teade on

võlgnikule kätte toimetatud. Ka võlgniku esindaja nõustus, et üürileping on üles

öeldud. Seega ei ole üürilepingu poolte endi vahel vaidlust, et üürileping kehtis edasi

pärast 09.07.2014 ning lõppes 05.11.2014 hageja avalduse alusel ülesütlemisega alates

11.12.2014. Eeltoodust tulenevalt oli võlgnik kohustatud tasuma üüri kuni üürilepingu

ülesütlemiseni (VÕS § 186 p 6, § 195 lg 2).

5(9)

23. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et üürileandja poolt üürnikule arvete esitamata

jätmine alates 2014. aasta juulikuust ei vabastanud üürnikku üüri maksmise

kohustusest. Üürilepingu p-s 3.1. on kokku lepitud üürisummas 1666,67 eurot kuus.

Seega ei vajanud üürnik üürisumma teadasaamiseks arvet. Varasematest arvetest olid

üürnikule teada ka üürileandja pangarekvisiidid.

24. Lisaks on lepingu p-s 3.4. sätestatud üürniku kohustus üürileandjat teavitada, kui ta ei

ole saanud üüri või kommunaalkulude tasumise kohta üürileandjalt arvet hiljemalt 15.

kuupäevaks. Üürniku kohustus üüri tasuda ei tulene arvete esitamisest, vaid

üürilepingust. Arvete esitamata jätmise korral võinuks üürnikul teoreetiliselt tekkida

õigus kohustuse täitmisest VÕS § 111 alusel ajutiselt keelduda kuni üürileandja poolt

arve esitamiseni, kuid maakohtu hinnangul välistab VÕS § 111 lg 3 praeguses asjas

üürniku õiguse keelduda, sest asjaolusid arvestades ei oleks see mõistlik ning oleks

vastuolus hea usu põhimõttega, kuna üüri tasumiseks üürnik tegelikult arvet ei

vajanud.

25. Hageja esitatud arved tõendavad, et kuni 02.06.2014 esitatud arvete alusel oli üürnikul

tekkinud 7 kuu üüri võlgnevus summas 11 666,69 eurot, millele lisandus viie kuu

tasumata üür perioodil juuni – oktoober 2014 summas 8333,35 eurot. Hageja

koostatud tabelis näidatud võlgnevuse reaalset olemasolu tõendavad üürnikule esitatud

korduvad märgukirjad ja meeldetuletused. Kohus leidis, et hageja on tõendanud 12

kuu üürivõla olemasolu summas 20 000,04 eurot.

26. Maakohus rahuldas ka viivisenõude summas 2539,17 eurot. Üürilepingu p 5.3.

kohaselt on viivisemääraks 0,05% päevas tähtaegselt tasumata summalt. Hageja

arvestuste kohaselt on alates 03.02.2014 kuni pankroti väljakuulutamiseni 11.02.2015

põhivõlgnevuselt arvestatud viivis muutunud sissenõutavaks kokku summas 2539,17

eurot.

27. Maakohtu hinnangul on hageja õigusabikulude nõue 7524 eurot põhjendatud. Hagejale

osutati kohtueelses menetluses õigusabi võlgnikuga üürilepinguga seonduvas

õigusnõustamises,

lepingu

lõpetamises,

võlgnevuse

sissenõudmises

ja

pankrotimenetluse algatamises kuni jaanuarini 2015. Kohus leidis, et nimetatud

õigusabikulud on käsitatavad võla sissenõudmise kuluna ning VÕS § 1131 lg-s 1

sätestatud hüvitise määra ja viivisesummat ületava kahjuna (VÕS § 1131 lg 2). Hagejal

on õigusabikulude näol tekkinud kahju (VÕS § 115 lg 1). Hageja vajadus õigusabi

järele ja sellega seoses täiendavate kulude teke on otseses põhjuslikus seoses võlgniku

lepinguliste kohustuste rikkumisega (VÕS § 127 lg 4). Tegemist on kuludega, mille

tekkimise võimalust lepingu rikkumise tagajärjena võis ja pidi võlgnik üürilepingu

sõlmimisel ette nägema (VÕS § 127 lg 3). Hagiavaldusele lisatud advokaadibüroo

poolt koostatud ja kostjale esitatud erinevad teated ja avaldused ning kohtule esitatud

pankrotiavaldus tõendavad, et hagejale on reaalselt õigusabi osutatud. Kostja ei ole

põhjendanud oma väidet, et hageja näidatud õigusabikulud ei ole proportsioonis

üürivõla summaga. Kostja ei ole oma väidet lahti seletanud ega konkreetsete

asjaoludega põhistanud. Hagejale ei saa ette heita oma õiguste maksmapanekuks

kvalifitseeritud õigusabi kasutamist. Nõutavate õigusabikulude ja viivise summa

kokku ei ületa poolt põhivõla summast ning kohtu hinnangul ei saa lugeda sellist

kahjuhüvitist ülemäära suureks.

28. Samuti on hagejal õigus nõuda võlgnikult pankrotimenetluses tasutud kulude

hüvitamist (PankrS § 150 lg 1 p 2, lg 2). Hageja avaldus võlgniku pankroti

väljakuulutamiseks rahuldati, kuid asjaolusid arvestades (pankrotivaraks olev kinnistu

on koormatud suures summas hüpoteegiga ning kinnistu väärtust arvestades kinnistu

võõrandamisest saadust pankrotimenetluse kuludeks tõenäoliselt raha ei jätku) mõistis

maakohus ajutise halduri tasu ja kulud välja pankrotiavalduse esitanud võlausaldajalt

6(9)

(hageja), mitte pankrotimenetluse kuludest. Seega on hageja haldurile 1340 euro

tasumisega täitnud hagejale kohtumäärusega pandud kohustuse. Nimetatud kohustust

ei oleks hagejal tekkinud, kui pankrotivõlgnik ei oleks üürilepingut rikkunud ning

hagejal ei oleks olnud vajadust pankrotiavaldust esitada. Seaduses sätestatud võimalus

nõuda võlausaldajalt pankrotimenetluse kulude ettemaksu ja kulude hüvitamist on

seotud sellega, et võlgnikul ei ole pankrotimenetluse kulude katteks piisavalt vara. See

ei tähenda, et võlausaldaja kaotab õiguse esitada võlgniku vastu nõue tasutud

pankrotimenetluse kulude hüvitamiseks.

29. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Maakohus leidis, et

hageja põhjendatud ja vajalikeks menetluskulude suuruseks on 4383,39 eurot (s.o 300

eurot riigilõiv ja 4083,39 eurot õigusabikulud). Kostja hageja õigusabikulude kohta

vastuväiteid esitanud ei ole. Seega hindas kohus üksnes kulude põhjendatust ja

vajalikkust. Õigusabikulu arvete ja neile lisatud spetsifikatsioonide kohaselt on

õigusabile kulunud kokku 29 h, andmetest järelduvalt on tunnitasumääraks 140,80

eurot (koos käibemaksuga 168,97 eurot). Kohus leidis, et nõude tunnustamisega

seoses hagejale kohtueelses menetluses nõude tunnustamise hagi esitamiseks ja

kohtumenetluses õigusabi osutamine 29 h ulatuses oli põhjendatud ja vajalik ning

tunnitasumäär ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Kuna hageja ei kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohuslane või ei saa muul põhjusel

tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, siis mõistis kohus õigusabikulud välja

ilma käibemaksuta.

Apellatsioonkaebus

30. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja teha asjas uus

otsus, millega lugeda tunnustatuks hageja nõue võlgniku pankrotimenetluses summas

13006,69 eurot ning jätta ülejäänud osas nõue tunnustamata. Kostja palus jätta

menetluskulud hageja kanda.

31. Kostja arvates ei ole maakohus otsuse tegemisel hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid

igakülgselt ja täielikult ning otsus on olulises osas põhjendamata.

32. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et perioodi eest juuni – oktoober 2014 on võlgnikul

tasumata 8333,35 eurot. Kostja hinnangul võis üürileping võlgniku ja hageja vahel

tegelikkuses juba juulis 2014 lõppeda. Nimelt üürilepingu p 2.1. kohaselt leppisid

pooled kokku, et sõlmivad lepingu tähtajalisena kuni 09.07.2014.

33. Üürilepingu p 2.2. nägi küll ette olukorra, kus leping võib automaatselt pikeneda, kuid

poolte tegevusest tulenevalt võib järeldada, et pooled ei soovinud üürisuhte jätkamist.

Võlgnik ei tasunud üüriarveid ja hageja ei väljastanud enam juulist võlgnikule arveid.

Hageja koostas arved hilisemalt alles pankrotimenetluse käigus, mis oli kantud

ilmselgelt soovist saada endale suuremat nõuet pankrotimenetluses.

34. Lepingut võib VÕS § 13 lg 1 järgi muuta poolte kokkuleppel. Kokkuleppel lepingu

muutmiseks on vaja sellekohaseid tahteavaldusi, mida saab tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi väljendada ka tegudega. Tegemist oli isikute vahel

väljakujunenud praktika rakendamisega. Antud juhul võlgnik uskus, et poolte

võlasuhe on lõppenud, kuivõrd hageja võlgnikule arveid ei esitanud ning reaalselt

võlgnik ka üüriobjekti ei kasutanud. Seega lõpetasid kostja hinnangul võlgnik ja

hageja omavahelise üürilepingu alates juulist 2014.

35. Kostja hinnangul on maakohtu seisukoht viivise suuruse osas ebaõige ja tuleb jätta

kohtu poolt tuvastatud suuruses tunnustamata. Üürilepingu p-i 5.3. kohaselt tekib

kohustus tasuda viivist arve tasumisega viivitamisel. Seega sai hageja nõuda viivist

alles pärast arve esitamist. Juhul, kui arveid alates juulist 2014 ei esitatud, siis ei olnud

võimalik arvestada viivist summalt 20 000,04 eurot nagu on tuvastanud kohus.

7(9)

36. Kohtuvälises menetluses kantud õigusabikulud (7524 eurot) ei ole põhjendatud.

Nimetatud kulud ei ole proportsioonis töö olemuse ja kulutatud õigusabi summaga.

Igaühel on õigus vabalt valida endale õigusnõustajat, kuid see ei tähenda, et tuleks

aktsepteerida põhjendamatult suuri kulusid. Tunnustada tuleb vaid vajalikke ja

põhjendatud kulusid. Kulu 7524 eurot ei ole põhjendatud, kuna antud asjas on olnud

ka mitu esindajat, mistõttu on kulud ka suurenenud.

37. Kostja vaidles vastu ka hageja menetluskuludele. Hageja menetluskulud summas

4383,39 eurot ei ole põhjendatud ega vajalikud. Tegemist on keskmisest lihtsama

vaidlusega, kus kõik sisulised seisukohad olid kujundatud juba varasemas

menetlusstaadiumis, kus hageja on juba kandnud kulusid summas 7254 eurot.

Teostatud tööd mahus 29 h ei ole põhjendatud. Antud asjas ei ole toimunud mitte

ühtegi istungit ning hageja poolt on esitatud menetluses kaks menetlusdokumenti.

Kostja hinnangul on maksimaalseks ajakuluks käesolevas vaidluses mitte üle 7 h.

38. Hageja poolt aruannetes toodu ei anna alust lugeda esitatud nõudeid põhjendatuks

nagu seda on leidnud maakohus.

Vastustaja seisukoht

39. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

40. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja

materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657

lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu

hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas

materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses

põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

41. Kostja oletus, et üürileping võis võlgniku ja hageja vahel tegelikkuses juba juulis 2014

lõppeda, asjas tuvastamist ei leidnud. Üürilepingu punktide 2.1. ja 2.2. järgi jõustus

üürileping allakirjutamisest mõlema poole poolt ja kehtis tähtajalisena kuni

09.07.2014. Üürileping sätestas, et kui üks pool ei teata teisele poolele kolm kuud

enne lepingu tähtaja möödumist, et ta ei soovi lepingu pikenemist, pikeneb leping

automaatselt ühe aasta võrra. Kuivõrd kumbki lepingupooltest ei teavitanud kolm

kuud enne 09.07.2014, et ta ei soovi üürilepingu pikenemist, pikenes üürileping

automaatselt aasta võrra, st kuni 09.07.2015. Kostja ei ole tõendanud, et

pankrotivõlgnik ei soovinud üürilepingu automaatset pikenemist ja teavitas sellest

hagejat.

Hageja

esitas

05.11.2014

pankrotivõlgnikule

avalduse

üürilepingu

ülesütlemiseks alates 11.12.2014. Seega tuli üürilepingust tulenevaid kohustusi

pankrotivõlgnikul täita kuni 11.12.2014, mil üürileping lõppes.

42. Kostja ei ole tõendanud ka lepingupoolte konkludentset tahet üürileping juulis 2014

lõpetada. Üüriarvete esitamata jätmist ei saa iseenesest käsitleda tahteavaldusena

üürileping lõpetada. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal oli soov üürileping lõpetada ja

pankrotivõlgnik sellest ka nii aru sai. Hageja selgituste kohaselt lõpetas ta üürnikule

üüriarvete esitamise, sest arvete ja teatiste pikaaegse ignoreerimise järgselt oli selge, et

arvete ja korduvate teatiste esitamisest on vähe kasu. Üüri tasumise kohustus tulenes

kehtivast lepingust ja arvete esitamata jätmine ei vabastanud üürnikku selle kohustuse

täitmisest.

8(9)

43. Hageja poolne lepingu ülesütlemine 05.11.2014 näitab, et kuni selle ajani pidas hageja

lepingut kehtivaks. Samuti ei esitanud pankrotivõlgnik hageja poolse lepingu

ülesütlemise järel vastuväidet, et leping lõppes juba varem. Kostja paljasõnaline väide,

et tegemist oli isikute vahel väljakujunenud praktika rakendamisega, ei tõenda lepingu

varasemat kokkuleppelist lõpetamist. Kostja ei ole selgitanud, millist väljakujunenud

praktikat poolte vahel ta silmas peab.

44. Kostja viide hea usu põhimõttele (VÕS § 6 lg 2) ei ole asjakohane. Hea usu põhimõtte

funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise

piiramine. Hea usu põhimõttega ei ole vastuolus üürilepingus fikseeritud igakuise

nõude summa maksmapanek.

45. Kostja on osaliselt vaidlustanud viivisenõude tunnustamise tulenevalt sellest, et alates

juuli 2014 üürileandja arveid ei esitanud. Kostja ei ole täpsustanud, millises summas ta

viivisenõuet vaidlustab peale juulit 2014 tasumisele kuuluvate summade osas.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega kogu viivisenõude põhjendatuse osas.

Üürileandja poolt üürnikule arvete esitamata jätmine alates 2014 juulikuust ei

takistanud selles asjas üürnikul üüri tasumise kohustuse täitmist ning arvete esitamata

jätmine ei vabastanud üürnikku üüri maksmise kohustusest. Üürilepingu p-s 3.1 on

lepingu pooled kokku leppinud konkreetses üürisummas 1666,67 eurot kuus. Seega

üürisumma teadasaamiseks ei vajanud üürnik arvet. Kommunaalkulude saamiseks pidi

üürileandja küll arve esitama, kuid kommunaalkulude võlgnevust hageja üürniku

pankrotimenetluses ei nõua. Üürilepingu p-s 3.4 on sätestatud üürniku kohustus

üürileandjat teavitada, kui ta ei ole saanud üüri või kommunaalkulude tasumise kohta

üürileandjalt arvet hiljemalt 15. kuupäevaks. Seega eeldas leping üüri tasumist 15.

kuupäevaks. Üürilepingu p-s 5.3 nähakse ette, et arve tasumisega või lepingus

sätestatud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral tasub pool teisele poolele

viivist 0,05% tähtaegselt tasuma summalt päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest.

Hageja viivisearvestus vastab lepingus sätestatule.

46. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et hageja kohtuväline õigusabikulu 7 524

eurot ei ole põhjendatud. Maakohus on leidnud, et hageja nimetatud õigusabikulud on

käsitatavad võla sissenõudmise kuluna ning VÕS § 1131 lg 1 sätestatud hüvitise määra

ja viivisesummat ületava kahjuna. Maakohus on tuvastanud, et hagejale on õigusabi

reaalselt osutatud. Maakohus hindas hageja kohtueelse õigusabikulu vajalikkust ja

põhjendatust. Maakohus leidis, et kuna nõutavate õigusabikulude ja viivise summa

kokku ei ületa poolt põhivõla summast, ei saa lugeda sellist kahjuhüvitist ülemäära

suureks. Kostja ei ole toonud välja asjaolusid, miks ringkonnakohus peaks maakohtu

järelduse ümber hindama.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

47. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse.

48. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust

selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1

alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.

49. Maakohus määras hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 4383,39

eurot, sellest riigilõiv 300 eurot ja ja õigusabikulud ilma käibemaksuta 4083,39 eurot.

Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses õigusabikulude suuruse. Kostja märgib, et

tegemist on keskmisest lihtsama vaidlusega, kus kõik sisulised seisukohad olid

kujundatud juba varasemas menetlusstaadiumis ning teostatud tööd mahus 29 h ei ole

põhjendatud.

Ringkonnakohus

leiab,

et

maakohtu

poolt

väljamõistetud

menetluskulude vähendamiseks puudub alus. Menetlusosalise lepingulise esindaja

9(9)

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse

kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (RK 3-2-1-171-12). Praegusel juhul ei ole kolleegiumi hinnangul

maakohus hageja esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

diskretsioonipiire ületanud ning on oma järeldusi põhjendanud, seega ei ole alust

kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata.

50. Hageja esitas kohtuistungil ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille

kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kulutused õigusabile

kokku summas 2102,50 eurot ilma käibemaksuta. Kulutused õigusabile koosnevad

järgmisest toimingutest: apellatsioonkaebuse läbitöötamine, kirjavahetus kliendiga ja

pankrotihalduriga,

vastuse

koostamine;

kohtuistungiks

ettevalmistamine

ja

kohtuistungil osalemine. Hageja on kinnitanud, et kõik eelnimetatud kulud on kantud

käesoleva menetluse raames ning hageja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Hageja

palus märkida vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni.

51. Kostja vaidles hageja menetluskulude suurusele vastu. Kostja leidis, et hageja

õigusabikulud on põhjendamatult suured ja õigusabi tunnihind liiga kõrge.

Põhjendatud oleksid sama suured kulud kui hagejal..

52. Ringkonnakohus leiab, et hageja avaldus õigusabikulude väljamõistmiseks kuulub

rahuldamisele osaliselt. Hageja advokaadist esindaja tunnitasu 150 eurot ilma

käibemaksuta on kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega. Hageja õigusabikulu maht

on aga kokku liiga suur. Hageja ei ole menetluskulude nimekirjas välja toonud, kui

palju on esindaja mingile toimingule aega kulutanud, mistõttu pole võimalik

üksikutele toimingutele kulutatud aega analüüsida. Arvestades esindaja tunnihinda

150 eurot ja kogu summat 2102,50 eurot, saab järeldada, et esindajal on kulutanud

apellatsioonimenetluses kokku 14 tundi, mida on ilmselgelt liiga palju, arvestades, et

apellatsioonkaebuses kordas kostja valdavas osas juba maakohtus esitatud väiteid,

millele hageja on maakohtu menetluses juba vastanud ja maakohus on kostjalt hageja

kasuks välja mõistnud 4083 eurot õigusabikulu. Ringkonnakohtu arvates võiks hageja

õigusabile kulunud aeg ringkonnakohtus olla põhjendatud samas mahus kui kostjal,

see on 5,5 tundi, mis teeb õigusabikulu suuruseks 825 eurot, mis tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Tiit Kollom