3-16-453/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(8)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-453

Haldusasi

V.S. kaebus Maksu- ja Tolliameti 01.02.2016 otsuse nr 3.3-

4/013-1-1 tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – V.S., esindaja advokaat Tiia Kruusmaa

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Irmeli

Kuusemäe

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 07.07.2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.S. oli Maksu- ja Tolliameti (MTA) tollikorralduse osakonna Põhja tollipunkti

vaneminspektor-koerajuht, kellel oli 11.11.2013-15.12.2013 ajakavajärgne puhkus. MTA

peadirektori 09.12.2013 käskkirjaga määrati V. S. teenistuskoerte atesteerimiseks moodustatud

4-liikmelise komisjoni koosseisu ning tal tuli 12.12.2013 osaleda teenistuskoerte atesteerimisel

Lõuna tollipunktis.

2. Tallinnas Sikupilli tänaval leiti 12.12.2013 kell 06:40 otsasõidutunnustega V. S.i

surnukeha. MTA viis sündmuse osas läbi esmase uurimise, mille käigus pöördus ka

Tööinspektsiooni poole, saamaks hinnangut, kas tegemist oli tööõnnetusega. Tööinspektsiooni

09.01.2014 vastuse nr 1.4-1/9-1 kohaselt ei olnud tegemist tööõnnetusega. V. S.i lesk V.S.

esitas Tööinspektsioonile taotluse täiendava uurimise läbiviimiseks, kuid Tööinspektsiooni

04.04.2014 otsusega jäeti taotlus rahuldamata. V. S.a vaidlustas otsuse Tallinna Halduskohtus

(haldusasi nr 3-14-398), kuid halduskohtu 16.01.2015 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

Halduskohtu otsus jõustus 20.11.2015.

3. V. S.a esitas 30.12.2015 MTA-le taotluse avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 49 lg 1 alusel

hüvitise saamiseks, leides, et tema abikaasa hukkus seoses teenistusülesannete täitmisega.

Liiklusõnnetus toimus ajal, mil V. S. täitis talle MTA poolt antud esmast tööülesannet,

2(8)

suundudes OÜ Reller SV Sikupilli tänaval asuvasse parklasse ametiauto järele. Välistatud ei

ole ka tahtlik otsasõit seoses V. S.i tööülesannete eduka täitmisega.

4. MTA jättis 01.02.2016 otsusega nr 3.3-4/013-1-1 V. S.a taotluse rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tuvastatud põhjuslikku seost V. S.i hukkumise ja

teenistusülesannete täitmise vahel. V. S. sattus õnnetusse enne ettenähtud parklasse jõudmist

ning isiku liikumist tasulisse parklasse ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides, sest

tööandja huvides tegutsemiseks ei saa pidada isiku suundumist teenistusülesandeid täitma (vt

Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-14-398). MTA-le ei ole teada ka andmeid, et tegemist

olnuks rünnakuga V. S.i vastu seoses tema teenistusülesannete täitmisega.

5. V. S.a esitas 02.03.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 01.02.2016 otsuse peale.

Halduskohus võttis kaebuse 07.03.2016 määrusega menetlusse nõuetes tühistada MTA

01.02.2016 otsus ning kohustada MTA-d kaebaja 30.12.2015 taotlust uuesti lahendama või talle

hüvitist maksma.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. V. S.a 02.03.2016 kaebuse põhjendused on järgmised.

Väär on seisukoht, et V. S.i hukkumine ei olnud seotud teenistusülesannete täitmisega. Seos

teenistusülesannete täitmisega võib esineda ka siis, kui ametnik hukkus muus kohas peale

teenistuskoha või väljaspool tööaega. Laiendavat tõlgendust on kasutatud ka kohtupraktikas

(Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-30-06, 3-3-1-26-08). V. S.i puhkus katkestati MTA peadirektori

09.12.2013

käskkirjaga

selleks,

et

ta

läheks

12.12.2013

lähetusse

Luhamaale

teenistusülesandega viia läbi teenistuskoerte atesteerimine. Lähetuse kestuseks määrati

12.12.2013 kell 06:00-18:00, mis lähtus V. S.ile antud esmasest teenistusülesandest – minna

oma kodust OÜ Reller SV Sikupilli tänava tasulisse parklasse, kuhu oli garažeeritud talle

Luhamaale sõiduks kasutada antud ametisõiduk, võtta Lasnamäelt peale komisjoni liige A.

Pärna ning sõita Luhamaale, kus kell 11:00 algas teenistuskoerte atesteerimine. Lähetus (ATS

§ 44 lg 1) pole reeglina ametniku, vaid ametiasutuse huvides. Lähetamine tähendab, et

ametnikule antud teenistusülesande täitmiseks suunatakse ta väljapoole alalise ametikoha ja

tavapärase töötamiskoha asukohta. Lähetusse suundutakse reeglina kodust ning mõisted

„tavapärane töötamiskoht” ja „töö tee” ei ole asjakohased. Ametnikul ei ole subjektiivset õigust

lähetusele, mis tõendab, et V. S.i tegevus 12.12.2013 toimus tööandja huvides. Tema juurest

leiti pärast liiklusõnnetust ametiauto võti ning tööülesandega seonduvad dokumendid ja tal oli

kaasas endine teenistuskoer, kelle kuulekust atesteerimisel demonstreerida. Seega oli V. S.i

tegevus alates kodust lahkumisest suunatud talle antud teenistusülesande täitmisele ning

õnnetus leidis aset otseses seoses korraldusega täita teenistusülesannet väljaspool alalise

ametikoha asukohta. Kuigi V. S. viibis siselähetuses, on oluline osundada Vabariigi Valitsuse

19.12.2012 määrusele nr 112 (õige nr 115), reguleerib välislähetust. Selle määruse §-s 5 on

sätestatud põhimõte, et välislähetuse sõidupäeva loetakse välislähetuse päevaks. MTA otsuses

ei ole tuvastatud ega analüüsitud, et V. S.iga juhtus õnnetus lähetuses olles.

Otsusest ei nähtu, millistel faktilistel asjaoludel põhineb arusaam, et V. S. suundus tasulisse

parklasse eraelulistel põhjustel ja isiklikes huvides. Ilmselgelt tegutseb ametnik, kes suundub

ülemuse antud teenistusülesannet täitma, tööandja huvides. Arusaamatu on seisukoht, et

tööandja huvides tegutsemiseks ei saa pidada isiku suundumist teenistusülesandeid täitma.

Vastustaja võis silmas pidada Tööinspektsiooni selgitust, et kui hr S. liikus esmalt oma

tavapärasesse töötamise kohta ning sealt edasi tasulisse parklasse, siis on juhtum vaadeldav

tööõnnetusena töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 22 mõistes. Seega töötee mõiste

puhul ei ole oluline V. S.i töökoha juriidiline mõiste, vaid tema faktiline tavapärane

töötamiskoht, kuhu talle edastati teenistusülesandeid ja kust ta neid täitma suundus.

3(8)

Tööinspektsiooni lähenemine oli puhtteoreetiline, pealiskaudne ja formaalne. Asja

materjalidest ei nähtunud, kus asus MTA vaneminspektor-koerajuhtide tavapärane

töötamiskoht ning sisuline analüüs V. S.iga aset leidnud õnnetuse olulistest asjaoludest on

jäänud tegemata. Tööinspektsioon kinnitas, et ta ei ole õnnetuse uurimisel ja hüvitise

määramisel asjakohane isik, vaid selleks on MTA. Samas ei ole ka MTA oma otsuses kaebaja

tegeliku töötamiskohaga seonduvat käsitlenud. V. S.il puudus töö iseloomu tõttu tavapärane

töötamise koht MTA töökabinetis ning talle anti igapäevaseid tööülesandeid reeglina

sidevahendite vahendusel. Taoline töökorraldus tingis olukorra, kus ta alustas töökohustuste

täitmist oma kodust. See asjaolu ei anna alust tõlgendada teenistuskohustuste täitmise mõistet

kitsendavalt V. S.i kahjuks. Kaebaja seisukohta kinnitab Euroopa Kohtu pressiteade nr 99/15,

mis käsitleb analoogse (liikuv töö ilma tavapärase töökohata) töö tegijate tööaja mõistet. Seega

ei pidanud V. S. tööülesande saamiseks minema oma kodust „tavapärasesse töötamise kohta”,

vaid ta sai tööülesanded kodus, kust ta suundus teenistuskoeraga konkreetset teenistuskohustust

täitma. Eelnevat arvestades tuleb V. S.i „tavapäraseks töötamiskohaks” lugeda tema kodu.

Seega isegi juhul, kui lähtuda „töötamiskoha” ja „töötee” mõistest, jättes kõrvale Riigikohtu

arusaama tööandja huvides tegutsemisest, on V. S.iga toimunud õnnetus otseses seoses tema

tööga ehk käsitletav tööõnnetusena ka Tööinspektsiooni arusaamast lähtudes.

Otsuse põhjendus on sedavõrd puudulik, üldsõnaline ja vastuolus esmase uurimise käigus

tuvastatud asjaolude ning kogutud tõenditega, et kaebajal ei ole võimalik otsuse õiguslikku ja

faktilist alust loogiliselt seostada ning see on toonud kaasa ebaõige otsuse. Otsusest ei nähtu, et

MTA oleks uurinud ja analüüsinud õnnetuse ja ATS § 49 lg-s 1 sätestatud olulisi asjaolusid,

mille kaebaja 30.12.2015 taotluses välja tõi. Vastustaja suhtumine on olnud formaalne. Taotluse

rahuldamata jätmisel osundatakse üldsõnaliselt varasemale vaidlusele, milles MTA ei osalenud

ja mille sisuks oli, et õnnetuse olulised asjaolud on välja selgitamata, mistõttu olid ka

Tööinspektsiooni seisukohad formaalsed.

7. Maksu- ja Tolliameti 31.03.2016 vastuses palutakse kaebus rahuldamata jätta.

Vastustaja leiab endiselt, et V. S.i hukkumise ja tema teenistusülesannete täitmise vahel ei ole

tuvastatud põhjusliku seose olemasolu. Lähtudes TTOS § 1 lg-s 1 sätestatud seaduse

reguleerimisalast tuleb ATS § 49 lg 1 rakendamisel mõiste „tööõnnetus“ ja „töökoht“

(töötamise koht) sisustamisel võtta aluseks TTOS sätted. TTOS § 22 lg 1 kohaselt on

tööõnnetus töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või

muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides

tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud

juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. TTOS § 4 lg 1 järgi

tuleb töökohana mõista mh riigi asutuse territooriumil või tööruumis paiknevat töötamiskohta

ja selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta

töötab tööandja loal või korraldusel.

V. S. sattus õnnetusse enne parklasse jõudmist. Tallinna Halduskohus ja Tallinna

Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-14-398 leidnud, et isiku liikumist tasulisse parklasse ei

saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides, sest tööandja huvides tegutsemiseks ei saa pidada

isiku suundumist teenistusülesandeid täitma. Tööinspektsioon leidis, et tegemist ei olnud

tööõnnetusega ning vastustaja on samuti seisukohal, et kodust parklasse minemist ei saa pidada

teenistusülesannete täitmiseks ja parklasse liikumisel ei saanud V. S. oma teenistusülesandeid

veel täita. MTA ei olnud V. S.ile määranud tasulisse parklasse liikumiseks konkreetset

marsruuti või kellaaega. Selle, millist teed mööda ja millisel ajavahemikul V. S. parklasse

liikus, valis ta ise, lähtudes kohustusest viia teine komisjoniliige Luhamaale ja olla õigel ajal

teenistusülesannete täitmiseks Lõuna tollipunktis.

4(8)

Vastustaja ei nõustu, et ta pidanuks vaidlustatud otsuses eraldi tuvastama ja analüüsima, kas V.

S.i õnnetus toimus lähetuses olles. MTA peadirektori 09.12.2013 käskkirjaga nr 353-P oli

konkreetselt paika pandud teenistusülesanne, mida V. S.il tuli 12.12.2013 Lõuna tollipunktis

täita – osaleda teenistuskoerte atesteerimise komisjoni liikmena teenistuskoerte atesteerimise

läbiviimisel Lõuna tollipunktis. Asjaolu, et V. S.il tuli teenistusülesannet täita väljaspool alalise

ametikoha asukohta, ei anna alust järelduseks, et tema tegevust alates kodust lahkumisega tuli

lugeda teenistusülesannete täitmiseks. Kehtivast õigusest ei tulene, et lähetuse puhul saab

teenistusülesannete täitmiseks lugeda ka seda, kui isik alles suundub teenistusülesandeid täitma.

Väär on kaebaja väide, et õnnetus ei toimunud teel tööle, vaid tavapärasest töötamiskohast

tasulisse parklasse. Asjaolu, et V. S.il puudus tavapärane töötamiskoht MTA töökabinetis, ei

anna põhjust väiteks, et V. S.i kodu tuleb lugeda „tavapäraseks töötamiskohaks“. V. S.ile

rakendunud summeeritud tööaja arvestuse puhul planeeriti V. S.i töö ühekuulise perioodina

graafikus ette ning sarnaselt teistele ametnikele oli ka temal olemas konkreetne/tavapärane

töötamiskoht (Muuga, Paldiski, Reisiterminali ja Lennujaama piiripunkt), kus ta oma

ametijuhendist tulenevaid teenistusülesandeid täitis. Eeltoodud põhjusel on asjakohatu ka

kaebaja viide Euroopa Kohtu pressiteatele nr 99/15. Järelduseks, et V. S. alustas reeglina

teenistuskohustuste täitmist kodust, mitte kabinetist, ei anna alust ka asjaolu, et koerajuhil on

õigus tööst vabal ajal hoida teenistuskoera oma isiklikus elukohas.

Vaidlustatud otsus on selge, üheselt mõistetav ja ainuvõimalik. Vastustaja tugines asjakohastele

õigusnormidele ja viis läbi põhjusliku seose analüüsi. MTA on vaidlustatud otsuses tuginenud

muuhulgas Tallinna Ringkonnakohtu lahendile haldusasjas nr 3-14-398, kus kohus leidis, et

isiku liikumist tasulisse parklasse ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides. Selles lahendis

viidati mh Riigikohtu 13.11.2008 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-26-08, kus kohus selgitas, et

koostatud akti tuleb pidada eelhaldusaktiks. Seetõttu asus Tallinna Ringkonnakohus

seisukohale, et Tööinspektsiooni otsustus mitte lugeda V. S.iga toimunud õnnetust

tööõnnetuseks on ATS § 49 lg 1 alusel hüvitise maksmise otsustamisel siduv.

8. V. S.a esitas 02.05.2016 täiendavad seisukohad.

Haldusasjas nr 3-14-398 esitatud seisukohad ei ole asjakohased, sest Tööinspektsioon ei olnud

pädev juhtumi olulisi asjaolusid tuvastama. Vastustaja seisukoht, et V. S.i oma kodust lähetusse

suundumist ei saa pidada teenistusülesannete täitmiseks, on põhjendamata. Vastustaja eiras

täielikult, et V. S. katkestas oma puhkuse tööandja huvides. V. S.i tegutsemine ainult tööandja

huvides on tõendatud töögraafiku, puhkuse katkestamise käskkirja ning õnnetuse uurimise

asjaoludega. Seisukoht, et V. S. ei täitnud teel tasulisse parklasse veel oma tööülesandeid, on

otseses vastuolus MTA kinnitusega, et V. S.i esimeseks ülesandeks oli minna parklasse ja võtta

sealt ametisõiduk. Vastustaja seisukohast lähtuvalt saanuks teenistusülesande täitmiseks pidada

ainult atesteerimisel osalemist (2-3h), kuid see on vastuolus tegeliku elu ja töögraafikuga, mille

kohaselt oli V. S.i tööajaks 12.12.2013 kell 06:00-18:00. Asjakohane ei ole vastustaja selgitus,

et parklasse liikumisel ei saanud V. S. oma teenistusülesandeid veel täita, kuivõrd vastustaja ei

olnud talle määranud tasulisse parklasse liikumiseks konkreetset marsruuti või kellaaega. Asja

materjalidega on tõendatud, et V. S. pidi 12.12.2013 Luhamaale jõudma kell 11:00. Tööaja

algus määrati MTA poolt lähtudes esimesest tööülesandest ehk kohustusest viia kolleeg

Luhamaale ja olla õigel ajal Luhamaal teenistusülesandeid täitmas. Seega on ebaõige väide, et

V. S. valis ise, millisel ajavahemikul parklasse liikuda. Konkreetse marsruudi puudumine ei

välista tööandja huvides tegutsemist, sest vastustaja tegemata jätmist ei saa tõlgendada

teenistuja kahjuks ning MTA jaoks oleks liigne bürokraatia lisada igakordsele ülesandele

liikumismarsruudi kirjeldust. Kuna õnnetus leidis aset Sikupilli tänaval sisuliselt tasulise parkla

ainsa värava ees, pole kahtlust, et V. S.i marsruut tulenes talle antud teenistusülesandest.

5(8)

Kaebaja ei vaidlusta, et V. S. täitis teenistusülesandeid tavapäraselt kindlates piiripunktides,

kuid oluline on, et tal puudus tavapärane töötamiskoht MTA kabinetis. Vastust vajavad

küsimused, kuidas ja kuhu edastati V. S.ile konkreetsed tööülesanded ja kust ta kabineti

puudumisel tavapäraselt oma teenistuskohustusi täitma suundus. Väide, et koerajuhil oli õigus

tööst vabal ajal hoida teenistuskoera oma elukohas, on eksitav, sest muud kohta MTA-l

teenistuskoerte hoidmiseks polnudki. Ebaõige ja vastuoluline on seisukoht, et kuigi reeglina

alustas V. S. teenistusülesande täitmist oma kodust, ei oma see tähtsust, leides samas, et see

võiks omada tähendust juhul, kui ametniku hukkumine oleks toimunud näiteks teenistuskoera

hooldamise, treenimise või transportimise ülesandega. Igapäevaste teenistusülesannete

täitmiseks tuli V. S.il teenistuskoer samuti piiripunkti transportida. V. S.il oli antud juhul

kohustus suunduda kodust tasulisse parklasse, et transportida teenistuskoerte atesteerimisele

oma töökaaslased, kuid tegutsedes tööandja huvides, võttis ta atesteerimisele kaasa endise

teenistuskoera. Tööandja huvides toimimise tuvastamisel ei saa ametnikke, kelle tehtava töö

eripära tõttu ei olegi kunagi võimalik suunduda kabinetist oma teenistuskohustusi täitma,

kohelda õiguslikult erinevalt ametnikest, kellel on olemas tavapärane töötamiskoht MTA

kabinetis.

9. Maksu- ja Tolliamet esitas 09.05.2016 seisukoha kaebaja täiendavatele seisukohtadele.

Alates 01.07.2003 on kehtivas õiguses selgesõnaliselt loobutud tööteel toimunud õnnetuse

käsitamisest tööõnnetusena. Lisaks on kohtupraktikas asutud seisukohale, et TTOS § 22 lg 1 ei

seosta õnnetuse määratlemist otseselt tööajaga, vaid see on ainult üks kriteeriumitest.

Tööõnnetuse tuvastamisel pole vahet, kas töötaja suundub teenistusülesandeid täitma tema

tavapärasesse alalisse ametikohta või väljaspool alalise ametikoha asukohta. Oluline on see, kas

töötaja täitis õnnetusjuhtumi ajal ametikohustusi. Kodust parklasse minemist ei saa pidada

ametikohustuse täitmiseks ka lähetuse puhul. Samuti ei saa parklasse minemist pidada

ühekordse teenistusülesande täitmiseks. Kuna teel parklasse ei saanud V. S. veel täita oma

teenistusülesandeid, ei oma määravat tähtsust ka see, et õnnetus leidis aset Sikupilli tänaval

tasulise parkla värava ees ning et vastavalt töögraafikule oli V. S.il tööaeg. Tähtsust ei oma,

kuidas ja kuhu edastas MTA V. S.i tööülesanded ja kust ta kabineti puudumisel tavapäraselt

suundus oma teenistuskohustusi täitma. Määravat tähtsust ei oma, et teenistuskoer elas V. S.i

kodus ja teda tuli toita ja hooldada ka tööst vabal ajal. Teenistuskoerad on MTA-s töövahendina

arvel, kuid V. S.il oli kaasas maha kantud endine teenistuskoer, keda ei olnud võimalik

igapäevatöös kasutada.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. ATS § 49 lg 1 sätestab, et kui ametnik hukkub seoses teenistusülesannete täitmisega

õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt kuriteo tõkestamise

tagajärjel, makstakse tema lapsele, vanemale ja lesele ning perekonnaseaduse tähenduses tema

ülalpidamisel olnud teisele isikule ühekordset hüvitist kokku hukkunud ametniku kümne aasta

põhipalga ulatuses.

11. Vaidlust ei ole selle üle, et V. S. oli MTA ametnik, kes viibis 11.11-15.12.2013 puhkusel.

Puhkus katkestati põhjusel, et MTA peadirektori 09.12.2013 käskkirjaga määrati V. S.

teenistuskoerte atesteerimiskomisjoni liikmeks ja V. S. sai sellega seoses korralduse minna

12.12.2013 teenistuslähetusse Luhamaale. Lähetuse kestuseks oli määratud 06.00-18.00. V. S.

hukkus liiklusõnnetuses teel kodust tasulisse parklasse, kust ta pidi võtma Luhamaale sõiduks

tema kasutusse antud ametisõiduki. Pooled vaidlevad selle üle, kas V. S. hukkus seoses

teenistusülesannete täitmisega. Sellest sõltub V. S.i lese (kaebaja) õigus saada ATS § 49 lg-s 1

sätestatud hüvitist.

12. Kaebaja ei väida, et V. S. hukkus kuriteo tõkestamise tagajärjel. Vaidlustatud otsuses

märgitu kohaselt puuduvad mistahes tõendid ka selle kohta, et V. S.i oleks rünnatud tema

6(8)

ametialase tegevuse tõttu. Kohus nõustub MTA põhjendusega ja HKMS § 165 lg 2 alusel seda

ei korda. Kohus lisab, et kui kriminaalmenetluses ei ole õnnestunud välja selgitada V. S.ile

otsasõitnud juhi andmeid, ei saa tööandjale ette heita, et ta ei asunud täiendavalt õnnetuse

põhjustanud juhi isikut tuvastama, sest MTA võimalused selleks on oluliselt piiratumad kui

kriminaalasja menetlejal. Juhi isikut teadmata ei saa aga teada ka seda, millised olid juhi

võimalikud motiivid. Seega oleks V. S.i võimaliku ründamise täiendav uurimine MTA poolt

olnud eesmärgipäratu ja kaebaja taotluse menetlust asjatult venitanud.

13. TTOS § 1 lg 1 sätestab, et see seadus sätestab töötajate ja ametnike (edaspidi töötaja) tööle

esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused

tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse

ettevõtte ja riigi tasandil, vaidemenetluse korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse

nõuete rikkumise eest. Seega on seadus kohaldatav ka avalikele teenistujatele. TTOS § 22 lg 1

järgi on tööõnnetus töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet

täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja

huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus

loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga.

Kooskõlas TTOS § 24 lg-ga 4 peab Tööinspektsioon uurima kõiki surmaga lõppenud

tööõnnetusi.

14. Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsuses nr 1.4-1/386-1 leiti, et V. S.iga ei juhtunud

tööõnnetust TTOS § 22 lg 1 mõttes. Jõustunud Tallinna Halduskohtu 16.01.2015 otsusega ja

Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2015 otsusega asjas nr 3-14-398 jäi rahuldamata V. S.a kaebus

Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus selgitas järgmist:

„16. Õige on halduskohtu ja Tööinspektsiooni seisukoht, et V. S. ei täitnud teel tasulisse

parklasse veel oma tööülesandeid. On tõsi, et MTA päringus Tööinspektsioonile on

märgitud, et V. S.i esimeseks ülesandeks oli minna parklasse ja võtta sealt ametisõiduk (tl

8). Parklasse minemist ei saa siiski pidada ametikohustuse täitmiseks. Ametikoha

teenistusülesanded määratakse ametijuhendis (ATS § 52 lg 1 p 1), mistõttu tuleb küsimuse

lahendamisel, kas isik täitis teenistusülesandeid või mitte, lähtuda eelkõige ametijuhendist.

V. S.i ametijuhendi kohaselt olid tema teenistusülesanneteks mh teenistuskoera kasutamise

tulemuste analüüsimine, ilmnenud puuduste kõrvaldamine; teenistuskoera nõuetekohane

treenimine ning tollipunkti juhataja ja/või -asetäitja poolt antud ühekordsete ülesannete

täitmine (tl 11). V. S., liikudes tasulisse parklasse, et seejärel sõita ametiautoga Luhamaale

teenistuskoerte atesteerimisele, ei saanud täita veel teenistusülesandeid, mis on loetletud

tema ametijuhendis. Kodust parklasse minemist ei saa pidada ka ühekordse

teenistusülesande täitmiseks. Sellest tulenevalt ei ole oluline, kas aeg, mil isik liikus

tasulisse parklasse, oleks arvatud tööaja hulka või mitte. Samuti ei oma määravat tähtsust

küsimus, kas töökohaks saab pidada Tallinna linna või konkreetset kohta, kus

tööülesandeid täidetakse, kui parklasse liikumisel tööülesandeid veel ei täidetud.

17. Tööõnnetus hõlmab ka juhtumit, mil töötaja tegutses tööandja huvides. Isiku liikumist

tasulisse parklasse ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides, sest tööandja huvides

tegutsemiseks ei saa pidada isiku suundumist teenistusülesandeid täitma. V. S.ile ei olnud

määratud tööandja poolt tasulisse parklasse liikumiseks ka konkreetset marsruuti või

kellaaega. Selle, millist teed ja millisel ajavahemikul isik parklasse liikus, valis ta ise,

lähtudes kohustusest viia kolleeg A. Pärna Luhamaale ja olla õigel ajal teenistusülesannete

täitmiseks Luhamaal. Sellest tulenevalt ei olnud ka tegemist tegutsemisega tööandja

huvides.

18. Halduskohus leidis õigesti, et tegemist oli õnnetusega teel tööle, mille seadusandja on

juba 2003. a jätnud tööõnnetuse definitsioonist välja. Seda, et TTOS § 22 muutmise

7(8)

eesmärgiks oli tööõnnetuse mõistest välja jätta õnnetused tööteel, kinnitab TTOS ning toote

ohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (1154 SE) seletuskiri. Ka apellatsioonkaebuses

viidatud ESAW metodoloogias on märgitud, et tööõnnetusena välistab ESAW õnnetused

teel tööle.“

Viidatud otsuses selgitas ringkonnakohus ühtlasi, et Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-08 valguses

on Tööinspektsiooni otsus ATS § 49 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmisel siduv (p 11-12).

15. Kuna puuduvad tõendid, et V. S.i rünnati tema ametialase tegevuse tõttu, ja MTA pidi

hüvitise maksmise otsustamisel lähtuma Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsusest, mille

õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli, ei saanudki MTA teha kaebaja taotluse suhtes

teistsugust otsust kui keelduda hüvitise maksmisest.

16. Haldusakti motiveerimispuudused annavad aluse selle tühistamiseks vaid juhul, kui need

puudused viisid ebaõige otsuse tegemiseni (HMS § 58). Kuigi MTA ei korranud vaidlustatud

otsuses kõiki ringkonnakohtu poolt asjas nr 3-14-398 esitatud põhjendusi, on vaidlustatud

otsuses tehtud viitest selge, et tegelikult on MTA ringkonnakohtu otsusest (ja seega ka

nimetatud vaidluse esemeks olevast Tööinspektsiooni otsusest) lähtunud. Kuna kaebaja oli

asjas nr 3-14-398 menetlusosaline, on vastustaja viidatud otsus kaebajale kättesaadav ja selle

põhjendused talle teada. Seega nende põhjenduste kordamata jätmine vaidlustatud otsuses ei

toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist.

17. Kuna käesolevas menetluses kordab kaebaja suuresti väiteid, mida asjas nr 3-14-398 on

juba käsitletud, lisab kohus kaebusele vastuseks üksnes järgmist.

18. ATS § 44 lg 1 kohaselt on teenistuslähetus ametniku saatmine ametisse nimetamise õigust

omava isiku või tema volitatud isiku korraldusel kindlaksmääratud ajavahemikus täitma

teenistusülesannet väljaspool alalise ametikoha asukohta või koolitusele väljaspool alalise

ametikoha asukohta. Sellest sättest ei saa siiski järeldada, et lähetuse korral hakkab tööandja

huvides tegutsemine alati peale ajast, mis on määratud lähetuse algusajaks, või kohe kodust

väljudes, nagu leiab kaebaja, ja seda vaatamata asjaolule, et lähetusse suundutakse enamasti

kodust. Ka terveks päevaks teise linna lähetatud töötaja puhul on võimalik, et ta hommikul

pärast kodust väljumist, kuid enne teise linna sõitma hakkamist viib esmalt lapse lasteaeda või

ostab lõunasöögiks kaasa salatit ja seda ei saa lugeda tegutsemiseks tööandja huvides pelgalt

põhjusel, et see mahub lähetuse aja sisse. Seega on ka lähetuse korral ATS § 49 lg-s 1 sätestatud

hüvitise maksmise eeltingimuseks piisav põhjuslik seos õnnetuse tagajärjel hukkumise ja

tööandja huvides tegutsemise vahel. Seejuures ei pea tööandja hüvitise maksmisest

keeldumiseks tingimata tõendama, et töötaja tegutses hukkumise ajal isiklikes huvides, vaid

hüvitise saamiseks tuleb tuvastada tööandja huvides tegutsemine. Käesolevas asjas puudub

piisav põhjuslik seos, sest V. S. alles suundus hukkumise ajal tööülesandeid täitma. Seega ei

saanud teenistuslähetuse mõiste analüüsimata jätmine vaidlustatud otsuses viia asja ebaõige

otsustamiseni.

19. Asja õiget otsustamist ei saanud mõjutada ka see, et vaidlustatud otsuses ei ole analüüsitud,

milline oli V. S.i tavapärane töötamiskoht ning kas selleks saab lugeda ka V. S.i kodu. Nagu

ringkonnakohus asjas nr 3-14-398 tuvastas, ei tegutsenud V. S. tasulisse parklasse suundudes

tööandja huvides. Seetõttu ei oma määravat tähtsust, kas V. S.i tavapäraseks töökohaks tuleks

lugeda ka tema kodu, nagu väidab kaebaja, või tuleks töökoht piiritleda üksnes V. S.i

ametijuhendi järgi, lugedes töökohaks Muuga, Paldiski, Reisiterminali ja Lennujaama

piiripunkti, nagu leiab vastustaja. Eeltoodu valguses ei oma asjas tähtsust ka Euroopa Kohtu

pressiteade nr 99/55 (tl 15).

20. ATS § 49 lg 1 alusel tehtav otsus ei eelda erinevate asjaolude kaalumist. Nimetatud sättele

tuginedes on õigus saada hüvitist üksnes juhul, kui on tuvastatud kõik hüvitise maksmise

8(8)

eeltingimused. Hüvitise maksmisest keeldumise otsuse saaks motiveerimispuuduste tõttu

tühistada juhul, kui selles puuduks igasugune põhjendus ja otsus ei oleks seetõttu üldse

kohtulikult kontrollitav. Vaidlustatud otsus selliste puuduste all ei kannata. Lisaks ei ole

kohtupraktika kohaselt haldusakti tühistamiseks alust, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti

välja anda. Kohus leiab eespool toodud selgitusi arvestades, et vaidlustatud otsuse tühistamise

korral tuleks MTA-l vastu võtta uus samasisuline otsus. Seega jääb tühistamisnõue

rahuldamata. Kuna kohus ei tühista MTA 01.02.2016 otsust, ei ole alust kohustada vastustajat

ka kaebaja 30.12.2015 taotluse uueks läbivaatamiseks. Seega jääb kaebus tervikuna

rahuldamata.

21. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud

menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit