3-14-187/65 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. juuni 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-187

Haldusasi

OÜ Unipetrol kaebus Maksu- ja Tolliameti 4. veebruari

2014 otsuse nr 12.2-7/274-5 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 7. augusti 2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Unipetrol apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant OÜ Unipetrol

esindaja v.adv Rene Varul

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet

esindaja Miiko Vainer

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tartu Maakohtu 10. septembri 2015 otsus asjas nr

414-3141.

2. Jätta OÜ Unipetrol apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

7. augusti 2015 otsus muutmata.

3. Jätta menetluskulud apellatsioonimenetluses poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 7. juuli 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 27. mai 2011 nr 12.2-7/285-1 otsusega määrati OÜ-

le Unipetrol kütusekäitlejana tagatiseks null eurot.

2. 4. veebruari 2014 otsusega nr 12.2-7/274-5 tunnistas MTA edasiulatuvalt

kehtetuks 27. mai 2011 otsuse nr 12.2-7/285-1 ja määras OÜ-le Unipetrol tagatiseks 100

000 eurot.

3. 21. veebruaril 2014 esitas OÜ Unipetrol Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 4.

veebruari 2014 otsuse nr 12.2-7/274-5 tühistamiseks. Ühes kaebusega taotles OÜ

Unipetrol esialgse õiguskaitse korras kaevatava otsuse täitmise peatamist kohtumenetluse

ajaks.

4. Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2014 määrusega rahuldati OÜ Unipetrol esialgse

õiguskaitse taotlus. MTA määruskaebus esialgse õiguskaitse kohaldamise peale jäi

rahuldamata Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2014 määrusega.

5. Tartus Halduskohtu 18. veebruari 2015 määrusega jäeti rahuldamata MTA 13.

veebruari 2015 taotluse esialgse õiguskaitse tühistamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 24.

märtsi 2015 määrusega jäeti ka MTA määruskaebus rahuldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tartu Halduskohtu 8. augusti 2015 otsusega jäeti OÜ Unipetrol kaebus

rahuldamata.

7. Otsuse põhjenduste kohaselt oli pooltel vaidlus selle üle, kas vastustajal oli õigus

oma 27. mai 2011 otsus kaebajale nulleurose tagatise määramise kohta edasiulatuvalt

kehtetuks tunnistada ja määrata vaidlustatud otsusega kaebajale uus tagatis. Halduskohus

on seisukohal, et vastustaja valitud õigusliku konstruktsiooni puhul oleks

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 2 p 2 asemel õigem olnud tugineda HMS § 66 lg

2 p-le 1, mille kohaselt haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada

isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui see on lubatud seadusega või kui selleks on

jäetud võimalus haldusaktis. Käesoleva juhul on haldusakti kehtetuks tunnistamine

lubatud nii seadusega, kui varasema samas küsimuses antud haldusaktiga. Korrektne

oleks siiski olnud sõnaselgelt tugineda mh VKS § 42 lg 4 p 5 esimesele alternatiivile ja p-

le 6.

8. Vastustaja kohtumenetluses esitatud süüstavate tõenditega kaebaja kohta 2015.

aastast on tõendatud, et vastustajal puuduks käesoleva kohtulahendi jõustumise järel

võimalus kaebajale varasemalt määratud nulleurose tagatise kehtima jätmiseks, mistõttu

menetluslikud minetused ei anna alust HMS § 58 sätestatud põhimõtte kohaselt

vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

9. Ärakuulamisõiguse rikkumist ei ole toimunud, kuna kaebaja on vaidlusaluse

haldusemenetlusega paralleelselt ära kuulatud süüteomenetlustes, mida menetles

vastustaja. Samuti olid kaebaja seisukohad vastustajale tegelikkuses teada kohtuasjast nr

3-13-2168. Seega ei saa ka see menetluslik minetus olla iseseisvaks vaidlustatud otsuse

tühistamise aluseks. Halduskohus ei pidanud võimalikuks vastustajale õiguslikult ette

heita kaebaja ära kuulamata jätmist olukorras, kus vaidlustatud otsuse andmise

peamotiiviks oli kaebaja poolt õigusvastaselt teabe andmata jätmine. Kuna kaebaja oli

oma vastuväited vastavas halduskohtule esitatud kaebuses esitanud, siis ei saanud kaebaja

ära kuulamata jätmine vaidlusaluses haldusmenetluses mõjutada asjas tehtud otsustust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. OÜ Unipetrol esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 8.

augusti 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega OÜ Unipetrol kaebus

rahuldada.

11. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus pidanud MTA tegevust

tagatise suurendamiseks VKS § 42 lg 4 järgi, s.t et MTA on justkui riski hindamisele

tuginedes vaadanud üle juba apellandile määratud tagatise. Selline kohtu tegevus ei ole

õiguspärane, kuna kohtu ülesanne on teostada kontrolli haldusakti seaduslikkuse üle,

mitte aga asuda ise haldusorgani asemel kaevatavat akti põhjendama. Arusaamatu on,

milliseid konkreetseid kohtumenetluses esitatud süüstavaid tõendeid halduskohus silmas

peab, mille kaudu on kohus teinud järelduse, et apellant ei ole enam hea reputatsiooniga.

Kohus ei ole seda täpsustanud, mis teeb võimatuks otsusest tuvastada, kuidas kohus on

sellisele järeldusele jõudnud. Lisaks ei ole MTA vaidlustatud otsuses teinud järeldust

apellandi või tema juhatuse liikme reputatsiooni kohta. Halduskohus ei saa ise asuda

haldusorgani asemele ja teha järeldust kellegi reputatsiooni osas ja VKS § 4 2 lg 4

eelduste olemasolu kohta.

Kõigest eelnevast hoolimata on kaebaja seisukohal, et asjas ei esinenud ka VKS § 42 lg 4 alust

tagatise suurendamiseks, sest p 5 nimetatud reputatsiooni osas ei ole MTA mingeid järeldusi

otsuses teinud ja p 6 nimetatud maksuseaduste rikkumist ei ole tuvastatud.

12. MTA on tuginenud oma haldusaktis HMS § 66 lg 2 p-le 2 ja apellandi arvates

tulekski kontrollida, kas esines nimetatud alus varasema otsuse kehtetuks tunnistamiseks.

MTA on seisukohal, et asjas muutunud faktiliseks asjaoluks on OÜ Unipetrol suhtes

toimunud kaks väärteomenetlust. Apellandi hinnangul on MTA põhimõtteliselt sätet

ebaõigesti rakendanud – antud juhul on selge, et OÜ Unipetrol suhtes ei käinud 2011.

aastal ühtegi väärteomenetlust. Lisaks ei ole teostatud ka mingit kaalumist avaliku huvi ja

isiku usalduse vahel akti kehtima jäämiseks. MTA ei ole avalikku huvi veenvalt

põhjendanud, üldse ei ole arvestatud aga OÜ Unipetrol usaldust haldusakti kehtima

jäämiseks. Asjaolust, et HMS § 66 lg 2 p 2 rakendamine on erandlik, annab tunnistust

HMS § 66 lg 4, mille kohaselt võib haldusakti lõike 2 punktis 2 sätestatud juhul

tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates, kui isik, kelle kahjuks haldusakt

kehtetuks tunnistatakse, on jätnud süüliselt täitmata kohustuse teatada asjaolude olulisest

muutumisest.

13. MTA ei ole andnud kaebajale mingit võimalust oma seisukohtade või vastuväidete

esitamiseks, mida tuleb lugeda oluliseks menetluslikuks rikkumiseks. Apellandile ei ole

arusaadav millises süüteomenetluses kaebaja ärakuulamist silmas peetakse. Üheski

süüteomenetluses ega mõnes muus haldusmenetluses ei ole kõne all olnud need

küsimused, mida käsitleti vaidlustatud otsuses.

14. Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

Haldusaktide õiguspärasust saab hinnata nende andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). MTA

4. veebruari 2014 otsuse andmise ajal oli apellandi suhtes alustatud väärteomenetlusi, mistõttu

polnud enam täidetud VKS § 42 lg 5 p 2 tingimus. Asjakohatu on apellandi viide algsele, 2011.

aasta tagatise määramise otsusele ja asjaolule, et 2011. aastal ei olnud tema suhtes alustatud

väärteomenetlusi. Oluline on, et MTA oli 27. mai 2011 tagatise määramise otsuses jätnud

sõnaselge võimaluse nulleurose tagatise määramise otsus kehtetuks tunnistada, kui vähendatud

tagatise alus langeb ära.

15. Jõustunud kohtulahendiga asjas nr 3-13-2168 on tuvastatud, et MTA on andnud

õiguspärase korralduse Unipetrol OÜ-le teabe ning dokumentide andmiseks, kuid mille

viimane jättis täitmata, vaatamata sellele, et korraldus oli täitmiseks kohustuslik ning käis

ka väärteomenetlus maksuhalduri korraldusele täitmata jätmise suhtes. Jõustunud

kohtulahendiga asjas nr 3-15-537 on tuvastatud ka see, et Unipetrol OÜ varasema

käitumise tõttu esineb nüüd põhjendatud kahtlus selles, et OÜ Unipetrol võib asuda end

maksumenetluses varatuks muutma ja eelaresti seadmine on põhjendatud. Alustatud on

ka täiendav väärteomenetlus tahtlikult valeandmete esitamise tõttu. Seega on põhjendatud

halduskohtu järeldus, et isegi kui MTA oleks pidanud tuginema algusest peale

suurendamise regulatsioonile (VKS § 42 lg 4), on ka sealtoodud eeldused täidetud. Seega,

MTA pidi 4. veebruaril 2014 varasema tagatise otsuse kehtetuks tunnistama ega ole

kaalutlusreegleid valesti järginud ja samuti ei saaks ka tänasel päeval olla lubatav otsuse

jõusse jäämine, mille kohaselt võib OÜ Unipetrol kütust käidelda null euro suuruse

tagatisega.

16. MTA jääb varasemate seisukohtade juurde, et faktiliselt on isik saanud kogu teabe

tema suhtes teostatavatest toimingutest ning seega pole ärakuulamisõigust sisuliselt

rikutud, kuid võimalik ärakuulamisõiguse tagamata jätmine konkreetses

haldusmenetluses enne 4. veebruari 2014 otsuse tegemist on olnud õigustatud ja ei ole

ühelgi juhul viinud vale otsuseni.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 8. augustis 2015 otsus tuleb jätta

muutmata ja OÜ Unipetrol apellatsioonkaebus rahuldamata.

18. 27. mai 2011 otsuses nr 12.2-7/285-1 tuvastas MTA, et OÜ Unipetrol vastab

kõigile VKS § 42 lg-s 5 toodud tingimustele ning pidas võimalikuks vähendada OÜ-lt

Unipetrol kütusekäitlejana nõutud tagatist null euroni.

Käesolevas asjas vaidlustatud 4. veebruari 2014 otsuses nr 12.2-7/274-5 tuvastas MTA, et OÜ

Unipetrol ei vasta enam VKS § 42 lg 5 p-s 2 nimetatud tingimusele, kuna äriühingu suhtes oli

25. oktoobri 2012 kutsega alustatud väärteomenetlust VKS § 32 lg 27 alusel (kahtluse tõttu, et

OÜ Unipetrol on käidelnud nõuetele mittevastavat kütust) ja 16. oktoobri 2013 kutsega

MKS § 154 lg 2 alusel (kahtluse tõttu maksuhalduri teabe ja dokumentide esitamise korralduse

täitmata jätmises). Selles olukorras pidas vastustaja põhjendatuks tühistada oma varasem

korraldus OÜ-le Unipetrol nulleurose tagatise määramise kohta ning määrata uueks tagatiseks

100 000 eurot.

Pooled on eri meelt selles, kas toodud asjaoludel tulnuks MTA-l juhinduda VKS § 42 lg-s 4

toodud tagatise suurendamise kriteeriumidest ja langetada kaalutlusotsus tagatise

suurendamiseks. Samuti on vaidlus selles, kas kaebajale oli tagatud võimalus olla ära kuulatud

ning kas see võis mõjutada kaevatava haldusakti õiguspärasust ning kas käesoleval ajal oleks

MTA-l võimalus määrata kaebajale tagatis 100 000 eurost väiksemas ulatuses.

19. Tulenevalt VKS § 42 lg-st 2 on tarbimisse lubatud kütuse müüja tagatis 100 000

eurot. MTA võib tagatise suurust sama paragrahvi neljanda lõike järgi suurendada või

kütusekäitleja taotlusel sama paragrahvi viienda lõike tingimuste täitmisel vähendada

arvestades VKS § 42 lg-tes 51 ja 4 toodud kriteeriume.

VKS § 42 lg 5 järgi on tagatise vähendamine lubatud, kui on täidetud kõik selles lõikes nimetatud

tingimused. Seega on tagatise vähendamine alla VKS § 42 lg-s 2 sätestatud määra keelatud, kui

vähemalt üks sama paragrahvi lõike viis tingimustest on täitmata. Sarnaselt on VKS § 42 lg 5

tingimuste toimet mõistnud ka Riigikohus1. Tingimuste täitmine aga ei garanteeri automaatselt

tagatise vähendamist, vaid MTA-l tuleb igal juhul individuaalselt asjaolusid hinnates otsustada

tagatise vähendamise põhjendatus. Ka tagatise suurendamine VKS § 42 lg 4 alusel ei toimu

automaatselt, vaid on MTA diskretsioonotsus, kuid erinevalt tagatise vähendamisest ei ole selleks

nõutav mõne ette kindlaks määratud tingimuse täitmine.

20. Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et kütusekäitlejal, kelle suhtes mõni VKS § 42

lg 5 tingimus ei ole täidetud, puudub õigus nõuda, et MTA kaaluks seaduses sätestatust

väiksemas määras tagatise kohaldamist, s.t kütusekäitlejal ei ole ühelgi juhul võimalik

saavutada tagatise vähendamist alla seaduses sätestatud määra. Samas puudub

vedelkütuse seaduses regulatsioon juhuks, kui mõnda VKS § 42 lg 5 tingimust ei täida

kütusekäitleja, kellele on juba määratud VKS § 42 lg-s 2 sätestatust väiksem tagatis.

Kaebaja hinnangul peab MTA sel juhul otsustama tagatise suurendamise VKS 42 lg 4 kohaselt.

Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.

1 RKPJK 31.01.2012, 3-4-1-24-11

21. Vedelkütuse seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (895 SE)

seletuskirjast nähtuvalt oli kütusekäitlejatele tagatise kohustuse ja selle suuruse

sätestamise eesmärgiks ühelt poolt maksupettuste ärahoidmine ja teisalt maksunõuete

(vähemalt osalise) sissenõudmise võimalikkuse tagamine, kui maksunõue siiski tasumata

jäetakse. Tagatise regulatsiooni eesmärgi tõttu tuleb seega VKS § 42 lg-s 5 nimetatud

tingimusi mõista selliselt, et nende esinemisel on seadusandja hinnanud tagatise

regulatsiooni kehtestamise tinginud riski sedavõrd suureks, et tagatise vähendamine ei

saa ühelgi juhul olla õigustatud. Vastavalt oleks VKS § 42 lg-ga 5 ja tagatise kehtestamise

eesmärgiga vastuolus tõlgendus, mille kohaselt võib kütusekäitleja siiski tegutseda

vähendatud tagatisega juhul, kui mittevastavus sättes nimetatud tingimustega tekib või

ilmneb pärast tagatise vähendamise otsuse tegemist. Ringkonnakohtu hinnangul on VKS

§ 42 lg 5 tähenduseks, et kütusekäitleja peab ka pärast tagatise vähendamise otsuse

tegemist jätkuvalt täitma tagatise vähendamise eelduseks olevaid tingimusi ning

arvestama võimalusega, et mõne tingimuse rikkumisel saab ta kütusekäitlejana tegevust

jätkata seaduses sätestatud või ka MTA otsusel veelgi suuremas määras tagatise

esitamisel.

22. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud otsuse andmise ajal, s.o

4. veebruaril 2014, oli kaebaja suhtes käimas kaks väärteomenetlust, millest ühe ajendiks

oli kahtlus VKS-s sätestatud kütuse käitlemise reeglite rikkumises ja teise ajendiks

kahtlus maksuhalduri korraldusega nõutud teabe ja dokumentide esitamata jätmises.

Vastavalt esines VKS § 42 lg 5 ps 2 nimetatud tagatise vähendamist välistav asjaolu –

kaebaja suhtes oli alustatud nii maksuseaduse kui ka vedelkütuse seaduse rikkumise

väärteomenetlus. Siinjuures ei sea seadus tagatise vähendamise lubatavust sõltuvusse

väärteomenetluse tulemusest. Piisab ainuüks sellest, et väärteomenetlust on alustatud.

Seetõttu oli kujunenud olukord, kus kaebaja ei olnud järginud haldusaktiga saadud

soodustuse püsimise tingimusi ning vastavalt seaduslikkuse põhimõttele tuli

maksuhalduril otsustada soodusolukorra lõpetamine. Samuti tuli määrata kaebajale uus

tagatis, hinnates muu hulgas, kas põhjendatud on tagatis seaduses nimetatud määras või

uutel asjaoludel tuleb kohaldada suurendatud tagatist. Ringkonnakohus möönab, et

legaliteedi põhimõtte kohaselt tulnuks MTA-l otsustada tagatise vähendamise otsuse

kehtetuks tunnistamine juba 25. oktoobril 2012 kütusekäitlemise nõuete rikkumise

kahtluse tõttu väärteomenetluse alustamise järel. Samas on MTA tegevus otsuse

tegemisega viivitamisel olnud kaebajale soodne, mistõttu ei ole põhjendatud sellel

argumendil kaevatava otsuse tühistamine, olukorras, kus MTA tegutsemise kohustus ei

langenud hiljem ära ning kaebajal ei saanud MTA tegevusetusest tekkida õiguspärast

ootust, et soodusolukord jääbki kehtima.

Ringkonnakohus leiab, et toodu asjaoludel oli kaebaja suhtes soodustava haldusakti

edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine lubatud, kuna selline võimalus (kohustus) tulenes

vedelkütuse seadusest (HMS § 66 lg 2 p 1). Kaebajal puudus seejuures õigustatud ootus, et ta

saab vähendatud tagatisega jätkata kütuse käitlemist vaatamata sellele, et ei täida enam VKS § 42

lg 5 p 2 tingimust. Tagatise vähendamise otsuse ümbervaatamise võimalus tuleneb vahetult ka

MTA 27. mai 2011 otsusest nr 12.2-7/285-1, mille kohaselt kehtib tagatis seni, kuni maksuhaldur

ei ole määranud uut tagatist (I kd, tl 96p). Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et

MTA on 27. mai 2011 otsuse kehtetuks tunnistamise õigusliku alusena ekslikult viidanud HMS §

66 lg 2 p-le 2. Kuna vaidlustatud otsuses on toodud faktilised asjaolud, millest järeldub varasema

otsuse kehtetuks tunnistamise alus vastavalt HMS § 66 lg 2 p-le 1, siis ainuüksi ebaõige

õigusliku kvalifikatsiooni märkimine kaevatavas haldusaktis vastavalt HMS §-le 58 ei tingi

haldusakti tühistamist.

23. Eeltoodu asjaoludel, s.t VKS § 42 lg 5 p 2 tingimuse rikkumise tõttu ei olnud

MTA-l pärast nulleurose tagatise kehtetuks tunnistamist muud võimalust, kui määrata

kaebajale tagatis VKS § 42 lg-s 2 nimetatud määras või suurendada seda vastavalt VKS §

42 lg-le 4. MTA määras kaebajale VKS § 42 lg-s 2 nimetatud suurusega tagatise, mistõttu

ei saanud tagatise suurus kaebaja õigusi rikkuda olukorras, kus tagatise vähendamine ei

olnud enam lubatud.

24. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul VKS § 42 lg 5 kohaldamine

toonud kaasa kaebaja suhtes ebaproportsionaalset tagajärge ning puudub alus pidada

VKS § 42 lg 5 p 2 põhiseadusega vastuolus olevaks.

Riigikohus on sedastanud, et maksupettuste vähendamine ja kütuseturul ausa konkurentsi

soodustamine on VKS § 42 lg 5 legitiimsed eesmärgid. Regulatsioon on ka vajalik, kuna soovitud

eesmärke ei ole võimalik saavutada mõne teise isikut vähem koormava abinõuga, mis on sama

efektiivne.2

25. Kaebaja on esile toonud, et käesolevaks ajaks on mõlemad kaebaja suhtes

toimunud väärteomenetlused lõppenud kaebajale karistust määramata. Väärteomenetlus

nr 930012502051 (kahtlustus nõuetele mittevastava kütuse käitlemises) lõpetati Tartu

Maakohtu 6. oktoobri 2014 otsusega asjas nr 4-14-5028 aegumise tõttu ja

väärteomenetlus nr 930013001975/12 Tartu Maakohtu 10. septembri 2015 otsusega asjas

nr 4-14-3141 otstarbekuse kaalutlusel. Seega on tõusnud kahtlus, et väärteomenetluste

toimumisega arvestamine kaevatava MTA otsuse andmisel on viinud kaebaja suhtes

põhjendamatult koormava tulemuseni.

Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde

Tartu Maakohtu 10. septembri 2015 otsuse asjas nr 4-14-3141.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et kummaski väärteomenetluses ei ole kohus tuvastanud, et

kaebaja suhtes väärteomenetluse alustamine olnuks põhjendamatu. 3. juuni 2014 otsusega

väärteoasjas nr 930012502051 (I kd, tl 143-144) tuvastas MTA VKS § 32 lg 2 rikkumise ja

määras OÜ-le Unipetrol karistuseks rahatrahvi, märkides, et nõuetele mittevastava kütuse

käitlemine on tõendatud OÜ Eesti Keskkonnauuringute keskuse analüüsiaktiga nr 1-4/178. Tartu

Maakohus sedastas menetluse lõpetamisel üksnes väärteo aegumise. Varasemalt pidas kohus

võimalikuks asja menetleda, mistõttu ei ole alust järeldada, et kaebaja käitumises ilmselt oleks

puudunud väärteo tunnused (VTMS § 29 lg 1 p 1). 10. septembri 2015 otsusega asjas nr 4-14-

3141 tuvastas Tartu Maakohus, et kaebaja on MTA 27. märtsi 2014 otsusega väärteoasjas nr

930013001975/12 talle inkrimineeritud teo toime pannud ja selles ka süüdi, kuid jättis karistuse

määramata otstarbekuse kaalutlustel, põhjendades seda muu hulgas asjaoluga, et kohtuotsuse

tegemise ajaks on MTA kaebajalt nõutud teabe ja dokumendid saanud.

26. Teiseks on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja suhtes toimunud

väärteomenetlused ei olnud tagatise regulatsiooni eesmärkide suhtes asjasse puutumatud.

Nii kahtlus nõuetele mittevastava kütuse käitlemises, kui maksuhaldurile teabe ja

dokumentide esitamata jätmises viitavad võimalusele, et kaebaja tegutsemine

kütusekäitlejana ei ole kooskõlas ausa konkurentsi ja maksukohutuse õiguspärase

deklareerimise ja tasumise põhimõtetega. Eelkõige teabe ja dokumentide esitamisest

õigusvastane keeldumine, kui MTA on alustanud kaebaja suhtes maksude deklareerimise

ja tasumise õigsuse kontrollimenetlust, on aluseks kahtlusele, et isiku maksukäitumine ei

ole olnud õiguspärane. Vastavalt esineb tegelik võimalus, et nulleurose tagatise jätkuv

kohaldamine ei taga maksupettuse ärahoidmise ja ausa konkurentsi saavutamise

eesmärki. Kuigi kaebaja õigust kohtulikule kaitsele ei saa kahtluse alla seada, ei saa siiski

järeldada, et kohtukaebeõiguse kasutamise korral oleks MTA-l keelatud kaebaja suhtes

soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamine VKS § 42 lg 5 p 2 alusel. Kehtiv haldusakt

2 RKPJK 31.01.2012, 3-4-1-24-11 (p-d 78-86)

on täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2). Kui haldusakti kehtivust või täitmist ei ole

halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse korras peatatud, siis tuleb isikul talle aktiga

pandud kohustused täita sõltumata akti vaidlustamiseks toimuvast kohtumenetlusest.

Lisaks on jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 313-1635 tuvastatud, et MTA 17. juuli

2013 korraldus nr 12.2-3/10709-53 kaebajale teabe ja dokumentide esitamiseks on

õiguspärane.

27. Seega pidi kaebajale kütusekäitlejana olema arusaadav, et vähendatud tagatisega

tegevuse jätkamine ei ole võimalik juhul, kui tagatise vähendamise aluseks olevaid

tingimusi rikutakse. Vastavalt oli kaebajal võimalik oma käitumist kujundada ning

arvestada asjaoluga, et tingimuste rikkumisel ei saa ta jätkata kütusekäitlejana

soodustingimustel ning tegevuse jätkamiseks võib olla vajalik seaduses sätestatud määras

tagatise esitamine. Maksukäitumise ja MTA korralduste täitmata jätmise tõttu

soodustagatise kasutamise võimaluse kaotamise riski panemine kaebajale ei ole

käesolevas asjas ebaproportsionaalne. Kuna kütuse käitlemisel on tehingute suur maht

tavapärane, siis on ühtlasi vajalik ja põhjendatud reageerida asjaolude muutumisele

tagatise korrigeerimisel operatiivselt. Vastupidisel juhul ei oleks tagatise regulatsiooni

eesmärgi saavutamine tegelikkuses võimalik.

28. Ebaproportsionaalseks ei saa pidada ka kaebajale määratud ühe kuu pikkust

tähtaega tagatise esitamiseks. Kaebajale oli teada nii väärteomenetluste toimumine, kui

vastustaja kavatsus nulleurose tagatise kehtetuks tunnistamiseks ja uue tagatise

määramiseks. 4. veebruari 2014 otsusega nr 12.2-7/274-5. Samasisulise otsuse andis

MTA juba 24. oktoobril 2013 (menetlus- ja vormivigade tõttu tunnistas MTA oma otsuse

tagasiulatuvalt kehtetuks 23. jaanuaril 2014), mille OÜ Unipetrol vaidlustas kaebuse

esitamisega halduskohtus (haldusasi 3-13-2318). Halduskohtule esitatud kaebuses on OÜ

Unipetrol esitanud vähendatud tagatise kehtetuks tunnistamisele ja uue määramisele

sarnased vastuväited nagu käesolevas asjas. Seega pidi kaebajale ühelt poolt juba 2013.

aasta lõpus olema selge, et võib tekkida vajadus suurema tagatise esitamiseks. Sel

põhjusel ei saa tagatise esitamise ühekuulist tähtaega pidada kaebaja suhtes

ebamõistlikult koormavaks. Teiselt poolt nõustub ringkonnakohus vastustaja ja

halduskohtuga, et enne MTA 4. veebruari 2014 otsuse andmist oli kaebajal tegelik

võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks sõltumata sellest, et MTA ei

tutvustanud kaebajale kavandatava otsuse projekti ega küsinud arvamust vahetult selle

kohta.

29. Eeltoodu põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 7.

augusti 2015 otsus muutmata. Halduskohtu otsuse põhjendused tuleb asendada käesoleva

otsuse põhjendustega.

30. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks

kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1

kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja

apellatsioonimenetluse menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Tiina Pappel

Einar Vene

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt