3-16-866/93-16-866/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

nähtub, et kaebajal puuduvad ilmselgelt rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks. HKMS § 111 lg 1 seob aga menetlusabi andmise ka kavandatava menetluses osalemise edukusega ning kohtupraktikast tuleneb, et hinnates maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab kohus paratamatult andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. 7. Kaebaja sõnul ei ole vangla välja toonud asjaolusid, miks ei võimaldatud taotletud kuupäevadel pikaajalist kokkusaamist ning mida kaalumisel arvestati. Tartu Vangla 07.04.2016. a vastuses nr 6-23/476-2 märkis vangla, et 20.02.2016 toimus kaebaja pikaajaline kokkusaamine oma elukaaslasega, tal puudub seadusest tulenev õigus saada pikaajalist kokkusaamist sagedamini, kui üks kord poole aasta jooksul või soovitud päevadel. Lisaks selgitas vastustaja kaebajale, et talle võimaldatakse kokkusaamine elukaaslasega, kuid mitte soovitud kuupäevadel, sest toad on hõivatud; tuba 357 ei kasutata pikaajalisteks kokkusaamisteks ning, et tuba 361 on kokkusaamiseks võimalik saada 5., 19., 24., 26. või 31. mail. Halduskohtu hinnangul järgis vastustaja haldusaktide väljaandmisel vorminõudeid, esitas selged põhjendused miks kaebaja soovitud päevadel kokkusaamist ei võimaldata ning selgitas pikaajalise kokkusaamise võimalust muul ajal. Seega on vangla teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt ja selgitanud taotluse rahuldamata jätmist põhjusel, et taotletud kuupäevadel puuduvad vabad toad. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 41 lg 1 järgi toimub pikaajaline kokkusaamine vangla territooriumil pikaajalise kokkusaamise ruumides. Vastustajal puudus seetõttu kaalutlusõigus olukorras, kus soovitud päevadel kokkusaamise korraldamiseks vabad ruumid puudusid. Vanglal ei olnud võimalik kaaluda, kas võimaldada pikaajalist kokkusaamist. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus äärmiselt ebatõenäoliseks, et vaidlusalused haldusaktid oleksid õigusvastased, mistõttu ei ole piisavat alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine on edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes ning jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. Lisaks märkis kohus, et 07.04.2016. a keeldumise näol on tegemist piiratud kehtivusajaga haldusaktiga, sest sellega keelduti 07.05.2016 või 14.05.2016 toimuma pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamisest. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 kohaselt lõppes pärast 14.05.2016 möödumist Tartu Vangla 07.04.2016. a vastuse kehtivus. Kohus selgitas, et kui haldusakt kaotab kehtivuse ja see ammendub kohtumenetluse ajal, muutub tühistamiskaebuse lahendamine võimatuks ning tegi kaebajale ettepaneku minna põhjendatud huvi korral üle tuvastamiskaebuse lahendamisele, kui kaebaja soovib vaatamata eeltoodule kaebuse menetlemist ja tasub riigilõivu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kaebaja esitas 18.05.2016 halduskohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 16.05.2016. a määruse peale. Kaebaja palub ringkonnakohtul tühistada halduskohtu 16.05.2016. a määruse resolutsiooni punkti 1 ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebaja taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. Kaebaja toob välja, et kohus tegi määruse punktis 20 ise kaebajale ettepaneku põhjendatud huvi korral minna üle tuvastamiskaebuse lahendamisele, kuid soovib, et kaebaja tasuks riigilõivu. Kaebaja leiab, et tema vabastamine riigilõivust ja tema kaebuse menetlemine on põhjendatud. Kuigi ta saab määruskaebuse esitada määruse resolutsiooni punkti 1 peale, lisab kaebaja, et igasugune otsus peab haldusorgani poolt olema väga selge ning kooskõlas HMS-ga ning antud otsus puudutab kaebaja õigusi ulatuslikult ning otsused peavad olema kaalutlusvigadeta. Kaebaja hinnangul on selge, et kui taotlusi pikaajaliseks kokkusaamiseks võetakse vastu 1.–20. kuupäevani, siis kuidas said juba umbes 6. kuupäeval olla otsused tehtud, et kaebaja soovitud kuupäevadel olid kõik toad hõivatud.

Kaebaja palub ta vabastada riigilõivu tasumisest täielikult, kuna tal puuduvad sellised rahalised vahendid ja ta on kinnipeetav. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). 10. Tartu Halduskohus on õigesti lähtunud halduskohtumenetluses kehtivatest menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglitest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda menetluskulusid tasuda, isikule menetlusabi ei anta. Ka on kohtupraktikas sedastatud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (Riigikohtu 04.05.2011. a määrus nr 3-3-1-11-11, p 11). 11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebuse eduväljavaadete osas ega pea vajalikuks neid korrata. Kaebuses viidatud asjaoludel on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et puudus alus kaebaja riigilõivust vabastamiseks 12. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16.05.2016. a määruse muutmata.