3-14-52519/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. juuni 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52519

Haldusasi

Oskar Danieli kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2600 eurot

seonduvalt kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Oskar Danieli apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Oskar Daniel

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2015. a otsus osas, mis puudutab

kinnipidamistingimuste vaidlustamist seonduvalt spordisaali kasutamisega ning jätta

selles osas esitatud kaebus läbi vaatamata. Tühistada halduskohtu otsus ka osas, millega

jäeti kaebus rahuldamata ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada kaebus

osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt Oskar Danieli kasuks välja hüvitis 50 eurot.

3. Muus osas jätta Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2015. a otsus muutmata.

4. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud Põhja Ringkonnaprokuratuuri

vastus taotlusele ja meditsiinikaart.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 7. juuli

2016).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Oskar Daniel viibis Tallinna Vanglas perioodil 18. oktoober 2012 – 2. juuli 2013. Nimetatud

perioodist ajavahemikul 18. oktoober 2012 – 28. aprill 2013 oli O. Daniel vahistatu staatuses

ning perioodil 29. aprill 2013 – 2. juuli 2013 kinnipeetava staatuses.

2. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas O. Daniel kaebuse halduskohtule 2600 euro suuruse

mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt ebapiisava põrandapinnaga ning Tallinna Vangla 18.

septembri 2014. a otsuse nr 5-18/14/21322-2 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja

pikka aega ebainimlikes ja inimväärikust alandavates tingimustes, millega tekitati talle nii

füüsilisi kui ka vaimseid kannatusi. Samuti palus kaebaja tühistada kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata jätmise otsus.

3. Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2015. a otsusega jäeti kaebus esitatud tühistamisnõude osas läbi

vaatamata ning muus osas rahuldamata järgmistel põhjendustel:

3.1. Liikumisvõimaluse puudumisega seotud täiendavad asjaolud, milliseid kohtueelses

menetluses esitatud taotlus otseselt ei sisaldanud, ei ole käsitletavad mitte nõude ulatuse

muutmise, vaid faktiliste väidete täiendamisega. Seega puudub alus jätta kaebus vastavate

väidete osas läbi vaatamata.

3.2. Vangla otsustus, millega jäeti kaebaja kohtueelne nõue rahuldamata, ei ole haldusakt, vaid

toimingu tegemisest keeldumise kohta antud kirjalik põhjendus. Kuna selle peale pole võimalik

tühistamisnõuet esitada, jääb vastav nõue halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2

p 1 alusel läbi vaatamata.

3.3. Mõiste „põrandapind“ ei tähenda kambris ringi liikumiseks olevat vaba pinda ning seda pole

võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena. Ka juhul, kui WC pinna

saaks kambri põrandapinna hulgast välja arvata, nähtub kaebaja paiknemise kohta esitatud

tabelist, et vaid ajuti on tema osaks olev ilma WC-ta põrandapind olnud väiksem, kui sellel ajal

kinnipeetavale ettenähtud 2,5 m2, kuid seda vaid 0,08, 0,1 või 0,12 ruutmeetri võrra, mis

iseenesest poleks veel piisav alus rahalise hüvitise määramiseks.

3.4. Kaebaja on valdava enamiku Tallinna Vanglas viibimise ajast olnud vahistatu seisuses ega

ole väitnud, et ta sellel ajal õppis või töötas. Seega pidigi teda hoidma terve ööpäev läbi

lukustatud kambris. Samuti tuli tal viibida lukustatud kambris peale vastuvõtuosakonda

paigutamist.

3.5. Kaebaja pole väitnud, et Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tal mõni seadusega ettenähtud

duši all käimise kord või jalutuskäik saamata, rohkema nõudmiseks aga puudus tal alus.

3.6. Kaebaja puhul välistas vahistatu seisund spordisaalis või muudel spordirajatistel viibimise

õiguse. Kuna kõigi kehaliste harjutuste jaoks pole vaja suurt ruumi või erivahendeid, saab neid

tahtmise korral edukalt teha ka kambris või jalutuskäigul viibides. Asjaolu, et füüsiline pingutus

toob kaasa pesemise vajaduse, ei saa seejuures oluliseks takistuseks olla, sest kohtueelses

menetluses tehtud otsuse väidetel oli kaebaja kambris olemas nii voolava veega kraanikauss kui

seep ja tema pole seda eitanud. Samuti ei ole ta väitnud, et vanglateenistuse ametnikud talle

kehalisi harjutusi või kambris pesemist ei lubanud.

3.7. Kaebaja tervisekaardi andmetest ei nähtu, et ta oleks Tallinna Vanglas viibimise ajal kurtnud

kaebuses nimetatud tugevate peavalude või selja ja jalgade närvivalu üle. 21. novembril 2012

tehtud kandes on küll kaebus valulikkuse üle vasema jala hüppeliigeses, kuid viidatud aasta eest

olnud väändele ja märgitud, et hetkel puuduvad igasugused põletiku tunnused. Hammaste osas

on vanglasse saabumisel 18. oktoobril 2012 tehtud kandes olemas märge, et need on parandatud

ja viide septembris aset leidnud hambaarsti külastusele. See seab kahtluse alla kaebuse väite

vahetult enne vanglasse saabumist toimunud ründe tagajärjel eraldunud kroonist. Seega on tema

vastavad väited asjakohatud ja jäävad tähelepanuta.

3.8. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna

Vanglas viibimise perioodil väiksem kui vastav õigusakt ette nägi. Ka kohtutoimikusse vastustaja

poolt esitatud andmed tema paiknemise, kambri suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad samuti, et

vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind oli talle tagatud kogu kaebusega hõlmatud aja jooksul.

3.9. Kaebaja tegelikuks eesmärgiks on kaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

lahendi Tunis vs Eesti tulemusel kujunenud lootus võimalikule rahalisele kasule. Seda kinnitab

asjaolu, et vastustaja dokumendihaldusprogrammi andmetel pole ta kogu vanglas viibimise aja

jooksul avaldanud rahulolematust kinnipidamise tingimuste suhtes ning esitas vastava

kahjunõude alles pärast seda, kui sai üldiselt teatavaks selle lahendiga teisele kinnipeetavale

välja mõistetud suur rahaline hüvitis.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. O. Daniel esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu otsus ning

rahuldada esitatud kaebus. Esmalt on kaebaja esitanud vastuväited Tallinna Vangla kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusele, milles kordab sisuliselt kaebuses esitatud

sellekohaseid väiteid (tl 88-90). Samuti on kaebaja esitanud vastuväited halduskohtu

seisukohtadele, mille kohaselt:

4.1. Kaebajale jääb selgusetuks halduskohtu seisukoht, et Tallinna Vangla kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata jätmise otsust ei saa tühistamiskaebusega rahuldada. Lisaks jääb kaebajale

mõistetamatuks, miks ei ole nimetatud otsuse näol tegemist haldusaktiga.

4.2. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, kes seadis kahtluse alla kaebaja väited eriarstiabi vajaduse

ning muu kaebaja tervislikku seisundit puudutavad väited. Kaebaja kinnitab endiselt, et on

jäänud eriarstiabist ilma ning selle ka halduskohtus eraldiseisvalt vaidlustanud. Kaebaja jääb ka

selle juurde, et vältis Tallinna Vangla poole pöördumist, et hoida madalat profiili.

4.3. Samuti ei nõustu kaebaja halduskohtu tõlgendusega kohtuasja Tunis vs Eesti osas. Kaebajale

võimaldatud kambripind jäi alla 3 m2, mis iseenesest on alus eeldamaks, et

kinnipidamistingimused kujutasid endast alandavat kohtlemist.

5. Tallinna Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta esitatud apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tartu Halduskohtu otsus muutmata alljärgnevatel põhjendustel:

5.1. Halduskohtu seisukoht eraldiseisva tühistamisnõude ning põrandapinna suuruse arvutamisel

koos WC-ga on õige.

5.2. Apellandi väited seoses eriarstiabi osutamisega ei ole asjassepuutuvad, kuna apellant ei ole

kohtueelses menetluses välja toonud, et talle vanglas eriarstiabi ei osutatud.

5.3. Kaebaja ei ole enne kahju hüvitamise taotluse esitamist pöördunud vangla poole ega kurtnud

ruumipuuduse üle. Seega ei ole ta kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Käesolev asi on sarnane Riigikohtu halduskolleegiumi poolt 27. aprilllil 2016 lahendatud

haldusasjaga nr 3-3-1-68-15 ja 27. mail 2016 lahendatud haldusasjaga nr 3-3-1-21-16.

Kokkuvõtlikult on neist lahenditest järeldatav, et Riigikohtu hinnangul ei ole kinnipeetaval, kes

on viibinud alla 3 ruutmeetrise isikliku pinnaga kambris tavarežiimil, õigust kahju hüvitamisele,

kui tema muid vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid õigusi ei ole rikutud, eeskätt kui tal olid

tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused (RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 18-

19). Seevastu kui isik viibis alla 3 ruutmeetrise isikliku pinnaga kambris vahistatuna, kus tema

liikumisvõimalus väljaspool kambrit piirdub peamiselt üksnes igapäevase ühetunnise

jalutuskäiguga, siis on tal õigus hüvitisele (RKHKo 3-3-1-21-16, p-d 10.3 ja 12). Kambri suurust

tuleb hinnata koos WC-aluse ja mööblialuse pinnaga (samas, p 8).

7. Vastustaja poolt esitatud andmetest (tl 43p-45p) nähtub, et perioodil 18. oktoober 2012 kuni

28. aprill 2013 oli O. Daniel vahistatu staatuses ja viibis lukustatud kambris. Nimetatud perioodil

viibis kaebaja kaheteistkümnel päeval 2,67 m2, ühel päeval 3,20 m2, kaheteistkümnel päeval

2,83 m2, ühel päeval 4 m2, kahekümnel päeval 2,65 m2, kümnel päeval 3,16 m2, üheksakümne

seitsmel päeval 2,63 m2, seitsmeteistkümnel päeval 2,97 m2, neljateistkümnel päeval 3,56 m2,

seitsmel päeval 4,44 m2 ja kahel päeval 5,93 m2 suurustes kambrites. Vastavalt sellel ajal

kehtinud õigusaktidele tagati talle üks tund väljaspool kambrit viibimist (VangS § 55 lg 2).

Samuti oli kaebajale tagatud üks kord nädalas dušši kasutamine, mis vastas VangS § 50 lg-s 1

sätestatud nõuetele. Nendele nõuetele on kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ka

ise viidanud (tl 77). Muid kinnipidamistingimusi, mis annaksid alust arvata, et need kogumis

kambripinnaga oleks kaebaja inimväärikust alandanud, ei ole kaebaja esitatud kaebuses välja

toonud.

Perioodil 29. aprill 2013 kuni 26. juuni 2013 oli O. Daniel kinnipeetava staatuses ja viibis

lukustatud kambris. Nimetatud perioodil viibis kaebaja ühel päeval 2,63 m2, kolmel päeval 3,95

m2, kolmel päeval 5,27 m2, kuueteistkümnel päeval 3,20 m2, üheksal päeval 4 m2,

kolmeteistkümnel päeval 3,22 m2, kolmeteistkümnel päeval 4,03 m2 ja ühel päeval 8,05 m2

suurustes kambrites. Lukustatud kambris viibivale isikule peab samuti olema tagatud võimalus

viibida päevas üks tund värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning üks kord nädalas dušši kasutamine

(VangS § 50 lg 1). Asja materjalidest ei nähtu, et selle põhimõtte vastu oleks eksitud. Samuti ei

ole kaebaja ise väitnud vastupidist. Kaebaja ei ole ka välja toonud muude

kinnipidamistingimuste rikkumist sellel ajal.

Perioodil 27. juuni 2013 kuni 2. juuli 2013 oli kaebaja kinnipeetava staatuses ning viibis avatud

eluosakonnas. Nimetatud perioodil viibis O. Daniel viiel päeval 2,8 m2 ja ühel päeval 3,36 m2

suurustes kambrites. VSkE § 8 lg 1 teise lause kohaselt võib väljaspool kambrit oma osakonna

piires kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks

ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et

nimetatud liikumisvõimalusi ei olnud kaebajale tagatud. Kaebaja on vähesele võimalusele

liikuda väljaspool kambrit viidanud üksnes perioodi suhtes, kui ta viibis lukustatud kambris.

Lisaks oli nimetatud perioodil kaebajal õigus kasutada dušši üks kord nädalas VangS § 50 lg 1

kohaselt. Muid puudujääke kinnipidamistingimustes ei ole kaebaja välja toonud. Seega ei

esinenud kaebaja õiguste rikkumist ka kirjeldatud perioodi osas.

8. Seega võib eelnevalt viidatud Riigikohtu seisukohtade valguses asuda seisukohale, et periood,

mille osas kaebajal on õigus nende seisukohtade järgi kahju hüvitamisele (st periood, mil tema

kambri isiklik pind oli alla kolme ruutmeetri ning samal ajal oli tema liikumisvõimalused

väljaspool kambrit ahendatud ühe tunnini päevas), on kokkuvõttes 159 päeva. Nagu eelnevast

nähtus, ei esinenud sel ajal muid kaebaja õiguste rikkumisi peale selle, et tema isiklikus

kasutuses olev kambripind oli liiga väike.

9. Sellistes asjades hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline

otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid kogumis arvesse võtta (RKHKo 3-3-1-21-16, p-d

10.3 ja 12).

Ringkonnakohus arvestab hüvitise määramisel seda, et perioodid, mil kaebaja isiklik ruum jäi

alla kolme ruutmeetri, vaheldusid enamasti perioodidega, mil sellist rikkumist ei esinenud. See

vähendas riive intensiivsust. Ka ei olnud sageli isikliku ruumi pindala märkimisväärselt alla

kolme ruutmeetri – seitsmeteistkümnel päeval oli see 2,97, kaheteistkümnel päeval 2,83 jne.

Sellist ruumikõikumist on ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see tekitaks isikule

arvestatavat kahju. Väljamõistetav hüvitis peab lisaks vastama Eesti riigi ühiskondliku heaolu

tasemele ning avalikkuse õiglustundele. Ehkki kohtupraktikas, sh Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikas võib olla sarnastel juhtudel mõistetud kinnipeetavate kasuks välja suuri hüvitisi, ei

tähenda see seda, et siseriiklikus kohtus väljamõistetav hüvitis peab olema alati võrdeline

Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites väljamõistetud hüvitistega. Lisaks, ehkki Riigikohus ei

ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et kinnipeetav ei ole kasutanud

kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaseid

õiguskaitsevahendeid (RKHKo 3-3-1-21-16, p-d 10-10.2), iseloomustab ringkonnakohtu

hinnangul see, et kaebaja ei esitanud väidetavalt liiga kitsastes tingimustes viibides mitte

mingisuguseid pöördumisi ega kaebusi seoses kitsikusega siiski üheselt sellele, et kaebaja jaoks

ei olnud ruumikitsikus kuigi intensiivne probleem.

Eeltoodut arvestades peab ringkonnaohus kohaseks hüvitise suuruseks kaebajale kokkuvõttes 50

eurot.

10. Seonduvalt kaebaja väidetega eriarstiabi mittesaamise kohta selgitab ringkonnakohus, et need

väited ei ole asjakohased. Nagu kaebaja ka ise märgib, on ta eriarstiabi mittesaamise

vaidlustanud eraldiseisva haldusasja raames. Käesolevas haldusasjas on vaidluse all

kinnipidamistingimused, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks eriarstiabi osutamisega

seonduvaid väiteid käsitleda ja jätab need tähelepanuta. Muude tervislikku seisundit puudutavate

väidete osas ei ole kaebaja esitanud täiendavaid argumente, mis annaks ringkonnakohtule alust

asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohtul ei ole ka põhjust kahelda vangla

poolt esitatud kaebaja tervisekaardi õigsuses.

11. Kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotlusest nähtub, et kaebaja on lisaks

vähesele kambripinnale heitnud ette üksnes seda, et talle võimaldati dušši kasutamist ainult kord

nädalas ning ta pidi viibima lukustatud kambris, välja arvatud ühe jalutustunni vältel väljaspool

kambrit. Kaebaja ei ole kohtueelses menetluses vaidlustanud spordisaali kasutamise võimalust

või sellest õigusvastaselt ilma jätmist. Seetõttu pole õige see, et nii vastustaja kui halduskohus on

asunud käsitlema kaebaja võimalusi kasutada spordisaali. Vastuväite spordisaali kasutamise

võimalusele on kaebaja esitanud alles kaebuses halduskohtule, kuivõrd vastustaja on spordisaali

kasutamisega seonduvat asunud käsitlema kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise

otsuses. Seega on kaebajal selles osas kohtueelne menetlus läbimata ning esitatud kaebus ei ole

nimetatud osas HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt lubatud. Selles osas tuleb kaebus HKMS § 151 lg 1

p 1 alusel jätta läbi vaatamata.

Seetõttu tühistab ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab

kaebuse läbi vaatamata osas, mis puudutab ebainimlike kinnipidamistingimuste vaidlustamist

seonduvalt spordisaali kasutamisega.

12. Kaebaja on esitanud halduskohtule lisaks hüvitamiskaebusele ka tühistamiskaebuse

kohtueelses menetluses tehtud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti tühistamisnõude läbi

vaatamata jätnud.

Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 4. juuni 2013. a otsus nr 3-3-1-86-12.

Kuigi viidatud lahendis on Riigikohus käsitlenud hüvitamis- ja kohustamiskaebuse esitamisega

seonduvat, on ringkonnakohtu hinnangul siiski Riigikohtu seisukoht kohaldatav ka käesolevas

asjas. Otsuse p-s 10 on Riigikohus selgitanud RVastS sätteid ja leidnud: ,,RVastS § 17 lg 1

esimese lause kohaselt võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile

või kaebuse halduskohtule. RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse

või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise

väljamõistmiseks. Seega on kohtud käesolevas asjas õigesti leidnud, et kohustamisnõude

esitamine ei ole lubatud. RVastS § 18 lg 2 kohaselt esitatakse kohtule hüvitamis-, mitte

kohustamiskaebus.“ Lisaks selgitas Riigikohus sama lahendi p-s 11 viitega kolleegiumi

8. oktoobri 2008. a määruse nr 3-3-1-41-08 p-le 8, et ,,eriregulatsioonina tuleneb RVastS § 18 lg-

st 2, et kui isik on taotlenud hüvitist haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal

võimalik esitada halduskohtule hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul. Seetõttu peab isik,

kui ta läbib RVastS § 17 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 reguleeritud kohtuvälise menetluse haldusorganis,

pöörduma menetluse tulemusega mittenõustumisel halduskohtusse kahjunõudega 30 päeva

jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest. Viidatud lahendist tuleneb seegi, et kohane on just

kahju hüvitamise nõude esitamine.“ Eeltoodust tulenevalt saab ringkonnakohtu hinnangul ka

käesolevas asjas asuda seisukohale, et kohaseks kaebuseks oli just hüvitamiskaebus ning

täiendava tühistamiskaebuse esitamine ei olnud lubatud, kuivõrd kaebaja tegelikuks eesmärgiks

oli saada hüvitis vastustaja väidetava õigusvastase tegevusega tekitatud kahju eest. Lisaks märgib

ringkonnakohus, et ka ei oleks kaebajal võimalik tühistamiskaebuse esitamisega saavutada

kaebuse eesmärki. Üksnes kohtueelses menetluses tehtud vastustaja otsuse tühistamise

tagajärjeks ei oleks automaatselt võimaliku kahju hüvitise väljamaksmine.

Seega isegi juhul, kui käsitleda vastustaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsust

haldusaktina, ei oleks tühistamiskaebuse esitamine kooskõlas RVastS § 18 lg-ga 2. Ka sellisel

juhul tuleks lähtuda eriregulatsioonist, mis sätestab selgelt, et kahju hüvitamise nõude korral

piisab halduskohtu poole pöördumiseks üksnes hüvitamiskaebuse esitamisest. Kokkuvõtvalt on

halduskohus seega jätnud õigesti tühistamisnõude osas kaebuse läbi vaatamata. Halduskohtu

viide HKMS § 151 lg-le 21 on ringkonnakohtu hinnangul ilmselge ebatäpsus ning seda on

võimalik mõista nii, et halduskohus soovis tegelikult viidata HKMS § 151 lg 2 p-le 1.

13. Esitatud apellatsioonkaebusele on kaebaja lisanud Põhja Ringkonnaprokuratuuri vastuse

taotlusele ja enda meditsiinikaardi. Kaebaja selgitab, et kuivõrd halduskohus seadis kahtluse alla

tema väited eriarstiabi saamise kohta, soovib ta neid tõendada nimetatud tõendite lisamisega.

Lisaks märgib kaebaja, et ta jäi eriarstiabist ilma ning on sellega seonduvalt esitanud eraldiseisva

kahju hüvitamise taotluse. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja

korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel

on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada

või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud

tõendid asjassepuutuvad. Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 25 selgitas, ei ole kaebaja

väited seonduvalt eriarstiabi saamisega käesoleva haldusasja lahendamisel asjakohased.

Ringkonnakohus leiab, et esitatud tõendid ei aita kaasa asja õigele lahendamisele ega ole

vajalikud käesolevas haldusasjas vaidluse all olevate asjaolude tõendamiseks. Eeltoodust

tulenevalt tagastab ringkonnakohus esitatud tõendid kaebajale ega võta neid asja menetluse

juurde.

14. Eeltoodust tulenevalt kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele. Lisaks eeltoodud spordisaali

kasutamisega seonduvale osale tuleb halduskohtu otsus tühistada ka osas, milles sellega jäeti

kaebus rahuldamata ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ning mõistab

Tallinna Vanglalt O. Danieli kasuks välja hüvitise mittevaralise kahju eest 50 eurot. Riigilõivu

tasumisest oli kaebaja halduskohtus ja ringkonnakohtus vabastatud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene