3-15-375/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja

koht

07.06.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-375

Haldusasi

Rene Vainiku ja Vladimir Nikitini kaebus Viru Vangla

12.12.2014. a otsuse nr 6-10/39713-2 ja 17.12.2014. a

otsuse nr 6-10/40008-2 tühistamiseks ning nende poolt

25.11.2014 esitatud taotluste uue lahendamise kohta

ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21.05.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rene Vainiku ja Vladimir Nikitini

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Rene Vainik

Kaebaja Vladimir Nikitin

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Tühistada Tartu Halduskohtu 21.05.2015. a otsus ja jätta Rene Vainiku ja Vladimir

Nikitini kaebus läbi vaatamata, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Vladimir Nikitin esitas 25.11.2014 Viru Vanglale taotluse esitada maakohtule

materjalid V. Nikitini vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks elektroonilise

järelevalve alla. Viru Vangla 12.12.2014. a otsusega nr 6-10/39713-2 jäeti V. Nikitini taotlus

rahuldamata. V. Nikitin esitas vaide Viru Vangla 12.12.2014. a otsuse kehtetuks tunnistamiseks.

Viru Vangla 19.01.2015. a vaideotsusega nr 6-12/8-2 jäeti V. Nikitini vaie rahuldamata.

2. Kinnipeetav Rene Vainik esitas 25.11.2014 Viru Vanglale taotluse esitada maakohtule

materjalid R. Vainiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks elektroonilise

järelevalve alla. Viru Vangla 17.12.2014. a otsusega nr 6-10/40008-2 jäeti R. Vainiku taotlus

rahuldamata. R. Vainik esitas vaide Viru Vangla 17.12.2014. a otsuse kehtetuks tunnistamiseks.

Viru Vangla 26.01.2015. a vaideotsusega nr 6-12/9-2 jäeti R. Vainiku vaie rahuldamata.

3. R. Vainik ja V. Nikitin esitasid Tartu Halduskohtule ühise kaebuse Viru Vangla 12.12.2014. a

otsuse nr 6-10/39713-2 ja 17.12.2014. a otsuse nr 6-10/40008-2 tühistamiseks ning nende poolt

25.11.2014 esitatud taotluste uue lahendamise kohta ettekirjutuse tegemiseks.

Kaebuse kohaselt andsid kaebajad nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks ning vangla

oleks pidanud karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 2 p-st 1 lähtuvalt materjalid maakohtule

saatma. Tuginedes Põhiseaduse (PS) §-le 12 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-tele 20, 21

ja 47 ei saa vangla ja riik kaebajaid võrreldes teiste kinnipeetavatega ebavõrdselt kohelda ega

karistusliigi alusel diskrimineerida. Kaebajatel on õigus nii vastava avalduse menetlemisele

vangla poolt, materjalide edastamisele kui ka taotluse sisulisele läbivaatamisele kohtu poolt

peale seda, kui karistusest on ära kantud 15-20 aastat.

Kaebajad soovisid, et kohus tunnistaks põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätaks kohaldamata

KarS § 77 lg 1 osas, mis ei näe ette eluaegse vangistusega karistatud isiku tingimisi vabastamist

elektroonilise järelevalve kohaldamisega ja ei võimalda vanglal esitada sellekohaseid materjale

maakohtule menetlemiseks.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohtu 21.05.2015. a otsusega ei rahuldatud kaebajate kaebust ja jäeti

menetluskulud kaebajate eest maksnud isikute kanda.

Kohtuotsuse kohaselt ei ole seadusandja kehtestanud, et elektroonilise valve kohaldamisega

nõustumise korral oleks süüdlasel võimalik karistusest vabaneda KarS § 77 lg-s 1 sätestatud

tähtajast varem. Vangistusseadusest ega justiitsministri 12.08.2010. a määrusega nr 28

kehtestatud korrast ei tulene vanglale kohustust alustada tingimisi enne tähtaega vabastamise

ettevalmistamise menetlust ega edastada materjale kohtule juhul, kui vastava õiguse tekkimise

tähtaeg KarS §-e 76, 77 alusel ei ole veel saabunud. Nimetatud seisukohta toetab Riigikohtu

lahend nr 3-3-1-52-12.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 47 sätestatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja

õiglasele kohtulikule arutamisele sisaldab õigust pöörduda oma õiguste või vabaduste

rikkumise korral kohtusse ning saada vajaduse korral selleks nõu ja kaitset, kuid ei reguleeri

kuriteo eest määratud karistuse kandmisega seonduvat ega ole seetõttu ka asjakohane.

PS §-s 12 sätestatu on põhimõtteliselt kirjas ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-tes 20 ja

21. PS § 12 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras

olevaid isikuid, sest tegemist on põhiõigusega, mis kaitseb võrdseid ebavõrdse ja ebavõrdseid

võrdse kohtlemise eest. KarS § 76 lg 2 ja § 77 lg 1 reguleerivad esimese astme kuriteo

tahtliku süüdlase tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist, kuid tegemist ei ole

võrdsete isikutega, sest eluaegse vangistuse määramise saab kaasa tuua vaid vastava isiku

poolt toime pandud kuriteo eriline tähendus ja raskus. Vangistusest enne tähtaega vabastamise

tingimusi määrates on seaduseandja selgelt soovinud eristada süüdlasi süü vormist ja kuriteo

raskusest lähtuvalt. See on igati mõistlik ja lubatav põhjendus, et õigustada ka esimese astme

kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdi mõistetud isikute ebavõrdset kohtlemist. Kuna

elektroonilise valve saab KarS § 751 lg 3 p 2 kohaselt määrata vaid kuni kaheteist kuu pikkuse

tähtajaga, oleks eluaegse vangistusega karistatud isiku KarS § 77 lg-s 1 määratud tähtajast

varasem elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest vabastamine karistuse eesmärgi

suhtes ebaproportsionaalne ega arvestaks tema poolt toime pandud süüteo kaalukust.

Kriminaalõigust reguleerivad menetlusnormid ei näe ette võimalust esitada maakohtule

kaebust selle peale, et vangla on keeldunud karistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise

materjalide ette valmistamisest ja edastamisest. Seetõttu ei saa maakohus otsustada ka vastava

otsustuse aluseks olevate õigusnormide põhiseadusele vastavuse üle. Riigikohtu lahendi nr 3-

3-1-52-12 p-s 15 märgiti, et vangistusest katseajaga tingimisi ennetähtaegse vabastamise

võimalust ei saa küll käsitada kinnipeetava subjektiivse õigusena, kuid tal on õigus taotleda

vastava avalduse menetlemist vangla poolt. Sellekohase tegevuse õiguspärasuse kontrolli saab

teostada halduskohus. Seega on vastava kaebuse lahendamine halduskohtu, mitte maakohtu

pädevuses.

KarS § 77 lg 1 ei riiva kaebajate põhiseadusest tulenevat õigust võrdsele kohtlemisele.

Kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurused riigilõivud jäävad HKMS § 108 lg 1 kohaselt

kaebajate eest tasunud isikute kanda. Kuna vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente

ja taotlust ei esitanud, jäävad tema võimalikud kulud HKMS § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. R. Vainik ja V. Nikitin esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad halduskohtu otsus

tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ning mõista vastustajalt välja kaebajate

kantud kohtukulud, s.o I ja II astmes tasutud riigilõivud kokku 60 eurot.

Apellatsioonkaebuse kohaselt jäävad kaebajad varemesitatud seisukohtade juurde ja paluvad ringkonnakohtul

nendega arvestada.

Halduskohus asus ebaõigesti ja ekslikult seisukohale, et eluaegseid vange tuleb kohelda seaduse ees erinevalt ja,

et enne tähtaega vabastamine elektroonilise valve alla eluaegsetele vangidele ei ole ette nähtud juba kuriteo

erilise tähenduse ja raskuse tõttu. Selline seisukoht on diskrimineeriv ja piirang ebaproportsionaalne.

Seadusandja ei ole soovinud esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdi mõistetud isikute ebavõrdset

kohtlemist. Halduskohus ei ole näidanud, millistele tõenditele või seadusandja seisukohtadele on kohus

tuginenud. Halduskohus on läinud vastuollu võimude lahususe põhimõttega ning lubamatult asunud ise

seadusandja asemele põhjendama ebavõrdset kohtlemist ja piirangu väidetavat legitiimsust.

Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes on KarS § 77 kohta öeldud, et eluaegsest vangistusest tingimisi

vabastamise võimaluse ettenägemine on põhjendatav nii humaansete kaalutlustega kui ka arusaamaga, et riigil ei

ole ühegi inimese saatuse lõpliku ettemääramise õigust. Kuna KarS § 77 moodustab §-ga 76 erijuhu, ei sätesta

käesolev paragrahv eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamise iseseisvaid aluseid, vaid teeb seda viitega §-le

76. Järelikult tuleb kohtul süüdlase eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamise küsimuse otsustamisel

arvestada kõiki neid asjaolusid, mis tähtaegsest vangistusest ennetähtaegsel vabastamiselgi. Eeltoodu kinnitab, et

enne tähtaegsel vabastamisel koheldakse kõiki süüdlasi seaduse ees võrdselt. Kui kõik esimese astme kuriteo

tahtlikus toimepanemises süüdi mõistetud tähtajalise karistusega süüdlased saavad enne tähtaega vabaneda

elektroonilise järelevalve alla, tuleb selline võimalus tagada ka süüdlastele, kellele on mõistetud karistuseks

eluaegne vangistus.

Kaebajaid koheldakse ebavõrdselt ning selline olukord ja KarS § 77 on vastuolus PS §-ga 11.

PS § 12 lg 1 esimene lause seob ka seadusandjat õigusloomes. Kui kohus vaidlusaluse normi põhiseadusega

vastuolus olevaks tunnistab, peab seadusandja kehtestama uue korra ja tähtajad ka eluaegsetele vangidele enne

tähtaega vabastamisel elektroonilise järelevalve alla. Halduskohtu seisukoht seoses KarS § 75 1 lg 3 p-ga 2

kuulub seadusandja otsustamispädevusse, mistõttu on halduskohus ekslikult asunud kontrollima kaebajate suhtes

elektroonilise valve kohaldamise aja proportsionaalsust, tingimusi ja tähtaegu.

6. Viru Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele, jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebajate enda kanda.

Vastuse kohaselt kuulub käesolev vaidlus kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS)

§ 431 alusel kriminaalasju lahendava kohtu pädevusse. Juhul, kui kohus peab võimalikuks

kaebust sisuliselt menetleda, tuleb rõhutada, et kuna kaebajad kannavad eluaegset vangistust

ja nende puhul ei ole KarS § 77 lg-s 1 sätestatud tingimused täidetud, keeldus vangla

põhjendatult kaebajate taotlusi rahuldamast. Lisaks puudub õiguslik regulatsioon, mis

võimaldaks eluaegset karistust kandvale kinnipeetavale elektroonilise järelevalve

kohaldamist.

KarS § 77 lg-s 1 sätestatu on põhiseadusega kooskõlas ja kaebajate vastupidised väited on

alusetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 21.05.2015. a otsus tuleb tühistada.

Ringkonnakohus jätab R. Vainiku ja V. Nikitini kaebuse läbi vaatamata, kuna vaidluse

lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

8. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et antud vaidluse lahendamine on

halduskohtu pädevuses. Vastustaja on kogu aeg viidanud sellele, et kaebus ei kuulu

halduskohtu pädevusse. Kaebajad on vaidlustanud vastustaja haldusakte, millega jäeti

rahuldamata nende taotlused esitada maakohtule materjalid vangistusest tingimisi enne

tähtaega vabastamiseks elektroonilise järelevalve alla. Riigikohtu halduskolleegium on

21.11.2012. a otsuse nr 3-3-1-52-12 p-s 18 leidnud, et kriminaalõigus ei näe ette

menetlusreegleid kaebuse lahendamiseks, mis on esitatud vangla tegevuse peale, mis seisnes

maakohtule kinnipeetava taotluse edastamisest keeldumiseks. Siiski leidis kolleegium, et

tegemist on pigem karistusõigusliku küsimusega, mis eeldab karistusseadustiku normide

tõlgendamist. Riigikohtu erikogu on 03.10.2012. a määruse nr 3-3-4-1-12 p-s 6 leidnud, et

menetlusseadustikuga poleks kooskõlas ega otstarbekas, kui halduskohus peaks asja

lahendades andma hinnangu maakohtu otsusele ja selles märgitut vajadusel tõlgendama. Kuna

vastav erikord puudub, tuleneb maakohtu pädevus kohtulahendi täitmisega seonduva

küsimuse lahendamiseks KrMS §-st 431.

9. Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas eluaegset vangistust kandvate isikute jaoks

kehtib KaRS § 751 ja kas neil on õigus nõuda selle kohaldamist või kehtib nende osas ainult

KaRS § 77. Tegemist on karistusseadustiku tõlgendamisega, mida ei ole õigustatud

lahendama halduskohus. Seega oleks halduskohus pidanud kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1

alusel jätma läbi vaatamata, kuna see oli juba menetlusse võetud. Ringkonnakohus tühistab

halduskohtu otsuse ja jätab kaebajate kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel.

Kuna kaebus jääb läbi vaatamata, puudub ringkonnakohtul võimalus apellatsioonkaebuste

sisuliseks lahendamiseks.

10. Kaebajad on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot. Samas summas

on nad riigilõivu tasunud ka halduskohtus. HKMS § 104 lg 5 p 3 sätestab, et tasutud riigilõiv

tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata. Seega on kaebajatel taotluse alusel

võimalik nõuda tasutud riigilõivu tagastamist.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Madis Ernits

Agu Timmi