3-15-1148/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.06.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1148

Haldusasi

Ü.A.a kaebus Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks võtma vastu

2010.

aasta

tuludeklaratsioonile

07.04.2015

esitatud

parandusdeklaratsioon ja teha sellega seonduvad toimingud.

Menetlusosalised

Kaebaja — Ü.A., volitatud esindaja vandeadvokaat Martin

Kruus

Vastustaja — Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Sirle Orav

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 06.07.2016. Vastuseks teise

menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib

esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel

korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses. Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse

esitamiseks

saada

menetlusabi,

tuleb

tal

Tallinna

Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi

taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ü.A. (siis A.) sõlmis 27.12.2010.a. notariaalselt tõestatud võlaõigusliku müügilepingu, millega võõrandas

Võidula kinnistu (tl 7-12). Võõrandatud kinnistu kaasomanikuks oli kaebuse esitaja saanud pärimise teel

oma isa K. A. seadusjärgse pärijana (pärimistunnistus tl 13-14). Kaebuse esitaja isa oli kinnistu omakorda

pärinud L. M. (pärimistunnistus tl 15), kellele oli kinnistu tagastatud õigusvastaselt võõrandatud varana

omandireformi raames ( tl 16).

Müügitehingu kohaselt laekus kaebuse esitajale kinnistu müügist 265 000 krooni (tl 9).

2. Ü.A. (siis A.) esitas 2011.aasta veebruaris Maksu- ja Tolliametile (MTA) tuludeklaratsiooni, milles ta

Võidula kinnistu võõrandamisest saadud tulu ei kajastanud. MTA-lt saadud juhiste kohaselt muutis Ü.A.

(siis A.) tuludeklaratsiooni andmeid ja esitas 15.03.2011 parandusdeklaratsiooni ning tasus kinnistu

võõrandamiselt tulumaksu summas 2849,44 eurot osade kaupa nii, et viimane makse toimus 03.10.2011 (tl

48).

3. Ü.A. (siis A.) esitas 10.02.2015 MTA-le taotluse (tl 17-18), milles palus õigusliku aluseta enammakstud

tulumaksu tagastada, tuginedes Riigikohtu 12.02.2014 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-97-13. Maksuhaldur

jättis 30.03.2015 otsusega taotluse rahuldamata (tl 19).

4. Ü.A. (siis A.) esitas 07.04.2015 maksuhaldurile uue taotluse, millega esitas 2010.aasta tulude kohta

parandusdeklaratsiooni (tl 20-24), paludes maksuhalduril parandusdeklaratsiooni vastu võtta selleks, et

seadusega ettenähtust enammakstud tulumaksuosa tagastamiseks oleks formaalne alus olemas. MTA

selgitas 16.04.2015 vastuses, et on samasisulise taotluse osas oma seisukoha juba andnud 30.03.2015

otsusega, mistõttu ei pea põhjendatuks uue haldusakti koostamist.

5. Ü.A. (siis A.) esitas Tallinna Halduskohtule 04.05.2015 kaebuse MTA kohustamiseks võtma vastu 2010.

aasta tuludeklaratsioonile 07.04.2015 esitatud parandusdeklaratsioon ja teha sellega seonduvad toimingud (tl

2-6). Kohus võttis kaebuse 10.06.2015 määrusega menetlusse (tl 28–29) ja määras asja 19.05.2015

määrusega kirjalikku menetlusse. Kaebaja ja vastustaja esitasid 30.05.2016 oma lõplikud (kaebaja) ja

täiendavad (vastustaja) seisukohad (tl 58-59;65-66).

KAEBAJA SEISUKOHT

6. Vastavalt Riigikohtu 12.02.2014 lahendile haldusasjas nr 3-3-1-97-03 lähevad pärandaja õigused

universaalõiglusjärgluse korras üle pärijale. Üle lähevad ka maksuseadustes sätestatud õigused, mis ei ole

seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Tulumaksuseaduse (TuMS ) § 15 lg 4 p 5 kohaselt ei

maksustata tulumaksuga tulu omandireformi käigus tagastatud maa võõrandamisest. Õigus võõrandada vara

tulumaksuvabalt läheb üle ka omandireformi subjekti pärija(te)le. Kaebaja deklareeris tuludeklaratsioonis

tulu, mida ta sai L. M. ja K. A.i pärijana omandireformi käigus tagastatud maa võõrandamisest.

Deklaratsioonis kajastas kaebaja vastavat summat tuluna lähtudes vastustaja poolt saadud juhistest.

Tulumaksukohustuse panemine pärijale rikub võrdse kohtlemise põhimõtet — pärijaid tuleb maksustada

samuti kui oleks vara võõrandamisel maksustatud pärandajat. Kaebaja poolt deklaratsioonil näidatud tulu ei

kuulunud tulumaksuga maksustamisele, mistõttu ei ole kaebaja 2010. aasta tuludeklaratsioonis varem

esitatud andmed õiged.

7. Käesoleva kohtuvaidluse lahendamise seisukohalt otsustav küsimus sellest, kas kaebuse esitajal oli õigus

2015.aasta alguses esitada parandusdeklaratsiooni oma 2010.a füüsilise isiku tuludeklaratsiooni suhtes või

oli vastava toimingu tegemiseks selleks ajaks saabunud aegumistähtaeg. Poolte vahel ei ole vaidlust sellest,

et parandusdeklaratsiooni esitamine on põhimõtteliselt võimalik. Samuti puudub poolte vahel vaidlus sellest,

et kaebuse esitaja poolt 2010.a. füüsilise isiku tuludeklaratsioonis esitatud andmed ei vasta seaduses

sätestatule, vastustaja poolt kaebuse esitajale antud juhised kajastada enda tuludeklaratsioonis Võidula

kinnistu võõrandamisest saadud tulu, olid eksitavad ning tõid kaebuse esitajale kaasa seaduses ettenähtust

oluliselt suurema maksukohustuse.

8. Kaebaja leiab, et vastustaja 16.04.2015 keeldumine ei ole põhjendatud. Kaebaja palus 10.02.2015 taotluses

tagastada enammakstud tulumaksusumma. MTA põhjendas 30.03.2015 keeldumist asjaoluga, et enammakse

tagastamiseks puudub alus. Seetõttu esitas kaebaja oma 07.04.2015 taotlusega parandusdeklaratsiooni, et

selline alus enammakstud summa tagastamiseks tekiks. Kaebaja parandusdeklaratsiooni vastuvõtmise

taotlust ei saanud MTA 30.03.2015 haldusaktiga lahendada, kuna seesuguse taotluse esitas kaebaja MTA-le

alles 07.04.2015.

MTA ei ole 16.04.2015 haldusaktis ega 30.03.2015 haldusaktis esitanud õiguslikku põhjendust selle kohta,

miks ei ole kaebajal võimalik esitada parandusdeklaratsiooni enda 2010. aasta tulude kohta. Asjakohane ei

ole MTA 30.03.2015 otsuses esitatud väide, mille kohaselt on tagastusnõue aegunud. Praegusel juhul saab

tagastusnõude aluseks olla üksnes parandatud ja õigete andmetega esitatud tuludeklaratsioon, mille kaebaja

edastas maksuhaldurile 07.04.2015. Seega ei saa tagastusnõue aegunud olla juhul, kui kaebajal on õigus

korrektsete andmetega parandusdeklaratsioon esitada.

9. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga MKS § 98 lg 1 kohaldamisest. MKS § 98 lg 1 sätestab

aegumistähtaja üksnes maksusumma määramisega seonduvalt. Maksusumma määramise legaaldefinitsiooni

ja eeldused sätestab MKS sama jao § 92. Maksusumma määramine on maksuhalduri poolne tegevus

maksukohustuse kehtestamisel, mis ei oma mingisugust puutumust maksukohustuslase poolse

parandusdeklaratsiooni esitamisega. Ka MKS §-s 92 sätestatud kataloog maksusumma määramise eeldustest

ei näe maksu määramise alusena ette parandusdeklaratsiooni esitamist maksukohustuslase poolt endale

soodsas suunas. Seega ei oma maksu määramise regulatsioon käesoleva vaidlusega mingisugust seost ja on

asjassepuutumatu.

10. Meelevaldne on maksuhalduri 30.03.2015 haldusaktis avaldatud seisukoht, et kuivõrd tagastusnõue

puudutab maksustamisperioodi 2010.aastal, mille kohta tuli deklaratsioon esitada hiljemalt 31.03.2011,

möödus deklaratsioonis esitatud andmete muutmise tähtaeg 31.03.2014. Maksudeklaratsioonis esitatud

andmete muutmise tähtaega ei saa MTA tõlgenduse või analoogia kaudu tuletada õigusnormist, mis käsitleb

muud asjaolu (käesoleval juhul enammakstud summa tagastusnõude aegumine).

11. Vastavalt HMS §-s 3 sätestatud üldpõhimõttele võib isiku subjektiivseid õigusi piirata üksnes seaduse

alusel. Isiku õigust viia tuludeklaratsioonis esitatud andmed kooskõlla tegelike asjaoludega ja muuta

maksudeklaratsioonis esitatud andmeid, tuleb käsitleda isiku subjektiivse õigusena. Vastavat õigust on

võimalik piirata seaduses sisalduva normatiivse aluse kaudu, ent puudub õigusnorm, milles on sätestatud

tähtaeg tuludeklaratsiooni andmete parandamiseks maksukohustuslasele soodsas suunas. Maksuhalduril

puudub normatiivne alus keelduda parandusdeklaratsiooni vastuvõtmisest. Olukorras, kus seaduses puudub

aegumistähtaeg maksukohustuslasele soodsas suunas parandusdeklaratsiooni esitamiseks, ei ole võimalik

sellist piirangut halduspraktikas kohaldada, kuivõrd tegemist oleks halduse omavoliga.

12. Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei oleks hea halduse põhimõttest lähtuvalt aegumistähtaja

kohaldamine lubatav isegi juhul, kui selline normatiivne alus eksisteeriks. Kaebaja esitas enda 2010.a.

tuludeklaratsiooni algselt õigesti, kuid seejärel võttis vastustaja esindaja temaga telefoni teel ühendust ja

selgitas, et deklaratsioonis tuleb kajastada ka Võidula kinnistu müügist saadud tulu. Käesolevaks ajaks on

selgunud, et selline vastustaja poolt antud juhis oli eksitav ja väär ning tõi kaasa maksukohustuslase kahjuks

ebaõigesti deklareeritud maksukohustuse. Sealjuures puudub poolte vahel senise menetluse käigus ka vaidlus

selles, et vastustaja kaebajale sellise eksitava juhise andis. Riigikohus on senises kohtupraktikas (näit. lahend

haldusasjas nr 3-3-1-17-02, p 18) sedastanud, et hea haldustavaga on vastuolus olukord, kus haldusorgan

kallutab isikuid käituma viisil, mis ei ole kooskõlas seadusega. Sellisel juhul on haldusorgan kohustatud

isikuid sellest hiljem teavitama ning võimaldama neil oma käitumist muuta. Seda vastustaja teinud ei ole,

mistõttu on vastustaja tegevus vastuolus hea haldustavaga ja keeldumine parandusdeklaratsiooni

vastuvõtmisest ebaseaduslik.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse väited on

põhjendamatud ning kaebaja ei ole parandusdeklaratsiooni ega tagastusnõuet maksuhaldurile esitanud

tähtaegselt.

14. Kaebaja väide, nagu ta poleks 30.03.2015 seisuga veel taotlust parandusdeklaratsiooni esitamiseks

edastanud, mistõttu ei saanud vastustaja seda ka 30.03.2015 lahendada, on asjakohatu. Kaebaja esitas

06.02.2015 taotluse 15.03.2011 deklaratsioonis kajastatud tulumaksu summas 2849,44 eurot tagastamiseks

Ülle A.i pangakontole. 07.04.2015 taotles kaebaja parandusdeklaratsiooni vastu võtmist ja selle alusel

tekkinud enammakse tagastamist. Vaatamata asjaolule, et kaebaja ei esitanud 06.02.2015 taotlusega

parandusdeklaratsiooni ning ei sõnastanud otseselt selle esitamise soovi, on 06.02.2015 ja 07.04.2015

taotlused siiski samasisulised ning hõlmavad ühtset eesmärki saada tagasi enammakse. MKS § 33 lg 5

kohaselt tuleb tagastusnõudest maksuhaldurit teavitada maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus või

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud dokumendis. Vastustaja hinnangul on kaebaja seda

teinud nii taotluste kui parandusdeklaratsiooniga. Seejuures on asjaolud mõlema taotluse puhul jäänud

samaks, mistõttu on maksuhalduri seisukoht endine ka käesolevas kohtuvastuses ja piisavalt motiveeritud

30.03.2015 otsuses. Seega polnud põhjendatud samasisulise taotluse lahendamiseks uue haldusakti

koostamine.

15. Vastustaja on 30.03.2015 otsuse tegemisel analüüsinud kaebaja taotlust ja taotluse täiendusi ning esitanud

otsuses omapoolsed põhjendused, miks taotlus rahuldamisele ei kuulu. Vastustaja rõhutab ning on ka

30.03.2015 otsuses märkinud, et kaebaja parandusdeklaratsiooni esitamine on aegunud.

15.1 Parandusdeklaratsioonide ajalised piirid sisalduvad MKS §-s 98 ehk sarnaselt maksude määramise

õigusele on deklaratsiooni parandamise õigus reeglina kolm aastat alates selle maksudeklaratsiooni esitamise

tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. MKS § 98

kohaldamisele osundab ka MKS § 89 lg-s 1 sätestatud viide MKS §-le 98. Vastustaja rõhutab, et

parandusdeklaratsioonide esitamise õigus ei saa olla ühepoolne ning see ei saanud olla ka seadusandja tahe.

Mõeldamatu oleks olukord, kus maksumaksjal on võimalik esitada ammuste perioodide kohta

parandusdeklaratsioone ja tagastusnõudeid, ent samas ei ole tal enam dokumentide säilitamise kohustust (§

58) ning omakorda maksuhalduril ei ole MKS § 98 lg 4 kontrolli läbiviimise keelu ja ka dokumentide

mittesäilitamise tõttu võimalik samade parandusdeklaratsioonide ja tagastusnõuete sisulist õigsust

kontrollida. Kaebaja seisukoht, justkui võiks parandusdeklaratsioone esitada piiramatu aja jooksul, viiks

olukorrani, kus maksuhalduril tuleks nii parandusdeklaratsioone kui ka tagastusnõudeid nö pimesi ning

igavesti aktsepteerida. Seetõttu ongi põhjendatud tõlgendada (tuginedes ka MKS-i üldisele loogikale ja

struktuurile) MKS-i selliselt, et maksude määramiseks ja parandusdeklaratsioonide/tagastusnõuete

esitamiseks kehtib sama tähtaeg (reeglina kolm aastat). Samuti viitab sellele, et maksude tasumise õigsuse

kontrollimise ja maksude määramise ning parandusdeklaratsioonide ja tagastusnõuete esitamise õigused on

seotud ja neile kehtib üks, MKS § 98 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaeg, ka MKS § 99 lg 1 p 6, mille kohaselt

maksusumma määramise aegumine peatub üheks aastaks, arvates esitamata maksudeklaratsiooni esitamisest

või esitatud maksudeklaratsiooni parandamisest, kui maksukohustuslane vähem kui aasta enne maksusumma

määramise aegumistähtaja möödumist esitab maksudeklaratsiooni või parandab seda. Säte ei näe ette

võimalust, et maksukohustuslane esitab parandusdeklaratsiooni pärast maksude määramise aegumistähtaega

ja ka maksuhalduri kontrolliõigus pikeneb sel juhul sama aegumistähtaja kulgemise peatumise läbi vaid ühe

aasta võrra.

15.2 MKS §-s § 92 ei välista MKS § 98 lg-s 1 toodud aegumistähtaja kohaldamist kaebaja

parandusdeklaratsioonide esitamise võimalusele. MKS § 98 lg-s 1 puudub viide MKS §-le 92. Samuti on

MKS § 92 sõnastatud kui maksukohustuse suuruse määramine maksuhalduri poolt. MKS § 98 lg 1 on

sõnastatud aga kui maksusumma määramine, st sõna maksuhalduri poolt MKS § 98 lg 1 ei sisalda. Seega

saab MKS § 98 lg-t 1 tõlgendada laiemalt kui see on toodud MKS §-s 92.

15.3 Riigikohus on 05.03.2009 otsuses nr 3-3-1-91-08 leidnud, et maksumaksjal on õigus aegumistähtaja

jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua, kuni selles deklaratsioonis deklareeritava

maksukohustuste kohta ei ole tehtud maksuotsust. Kui maksumaksja on seisukohal, et ta on parandanud

maksudeklaratsiooni, mida ta ei oleks pidanud parandama, siis on maksumaksjal õigus kolme aasta jooksul

alates maksu tasumisest esitada MKS § 33 alusel nõue enammakstud maksu tagastamiseks (p 12).

Käesoleval juhul oli 2010. a füüsilise isiku tuludeklaratsiooni esitamise tähtaeg 31.03.2011 (TuMS § 44 lg

1). Seega täitus MKS § 98 lg-st 1 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg 31.03.2014. Järelikult puudub pärast

31.03.2014 alus kaebaja parandusdeklaratsioonide vastuvõtmiseks nii 06.02.2015 kui 07.04.2015 taotlusega.

Vastustaja juhib tähelepanu, et MKS § 50 lg 2 kohaselt ei ole maksudeklaratsiooni esitamise tähtaega

maksuhalduril õigust ennistada ning seda sõltumata tähtaja ületamise põhjustest.

16. Arvestades, et kaebaja on seisukohal, et normatiivse aluse puudumise tõttu võiks parandusdeklaratsioone

esitada piiramatult, osundab vastustaja, et MKS-s puudub konkreetne õiguslik alus maksumaksja kasuks

parandusdeklaratsioonide esitamiseks. Sellest tulenevalt võiks asuda ka seisukohale, et maksumaksja kasuks

parandusdeklaratsioonide esitamine polegi lubatud.

17. Juhul, kui asuda seisukohale, et kaebajal on tekkinud tagastusnõue, on ka MKS § 33 lg-st 4 tulenev

kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud, sest kaebaja on tulumaksu ära tasunud osade kaupa, kusjuures

viimane makse on toimunud 03.10.2011.

18. Eeltoodu põhjal ei ole oluline, millal kaebaja sai aru, et tal oli õigus tulumaksu tagasi saada. Seaduses on

õigusrahu saavutamiseks sätestatud selged tähtajad, millest tuleb nii kaebajal kui maksuhalduril kinni pidada.

Õigusteooria (L.Lehis, Maksuõigus.3., täiendatud ja parandatud trükk. Tallinn, 2012,lk 73) toetab eeltoodud

vastustaja seisukohta. Maksuvaidlust ei saa suvaliselt nihutada ebamäärasesse tulevikku. Vastasel juhul ei

pruugi vaidluse teine pool olla suuteline oma seisukohti kohtus kaitsma, sest vajalikud tõendid ei ole võib-

olla enam kättesaadavad. Samuti kinnitab õigusteooria, et pärast aegumistähtaja möödumist ei saa

maksusummat suurendada ega vähendada. Aegumine puudutab nii maksunõudeid, maksutagastusnõudeid

kui ka kõrvalnõudeid. Seega rikuks kaebaja õigus piiramatult parandusdeklaratsioone esitada selgelt

õiguskindlust ja õigusrahu.

Arvestades, et maksuhaldur on lähtunud maksukorralduse seaduses sätestatud tähtaegadest, on põhjendamatu

kaebaja väide, et maksuhalduril puudub normatiivne alus keelduda parandusdeklaratsiooni vastuvõtmisest.

Kokkuvõttes leiab vastustaja, et kaebaja parandusdeklaratsiooni esitamise võimalus ning võimalik

tagastusnõue on aegunud, mistõttu puudub alus MTA kohustamiseks maksudeklaratsiooni vastu võtma.

Vastustaja seisukoha õigsust kinnitavad käesoleva vaidlusega analoogse sisuga asjades Tallinna

Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud lahendid haldusasjas nr 3-15-110 ja ka asjas nr 3-15-

1151 tehtud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahendid.

KOHTU PÕHJENDUSED

19. Kohus, hinnanud menetlusosaliste esitatud põhjendusi ja tõendeid, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja

tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.

20. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja esitas 2011.aasta veebruaris MTA-le

tuludeklaratsiooni ja 15.03.2011 parandusdeklaratsiooni ning tasus kinnistu võõrandamiselt tulumaksu

summas 2849,44 eurot osade kaupa nii, et viimane makse toimus 03.10.2011 (tl 48).

Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja esitas 10.02.2015 MTA-le taotluse (tl 17-18) tulumaksu tagastamiseks

ja maksuhaldur jättis 30.03.2015 otsusega nr 8-3/855-2 taotluse rahuldamata (tl 19). MTA 30.03.2015

otsuses on leitud, et puudub alus tulumaksu tagastamiseks, samuti on möödunud MKS § 98 lg-st 1 tulenev

kolmeaastane aegumistähtaeg. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja MTA 30.03.2015 otsust nr 8-

3/855-2 ei vaidlustanud. Kaebaja esitas 07.04.2015 maksuhaldurile uue taotluse tulumaksu tagastamiseks

ja 2010.aasta tulude kohta parandusdeklaratsiooni põhjendusega, et enammakstud tulumaksuosa

tagastamiseks oleks olemas formaalne alus.

21. Kaebaja leiab kohtule esitatud kaebuses, et tal on tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-97-03, mis

muutis TuMS tõlgendust pärandvara võõrandamise osas ja TuMS § 15 lg 4 p 5 kohaselt õigus

maksudeklaratsioone muuta ja puudub õiguslik alus, millele tuginedes saaks MTA keelduda

parandusdeklaratsiooni vastuvõtmisest. Vastustaja leiab, et deklaratsiooniparandusi saab esitada vaid MKS

§ 98 lg-s 1 sätestatud maksu määramise aegumistähtaja jooksul. Seega seisneb käesolevas asjas vaidlus

selles, kas parandusdeklaratsiooni esitamisele kohaldub MKS § 98 lg-s 1 sätestatud maksu määramise

aegumistähtaeg.

22. MKS § 89 lg 1 sätestab, et kui maksukohustuslane enne maksusumma määramise aegumist (§ 98)

avastab, et tema või tema nimel esitatud deklaratsioonis esinevad vead või on andmed puudulikud ning

seetõttu on deklareeritud maksusumma väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast maksusummast,

teavitab ta sellest viivitamata maksuhaldurit kirjalikult, kui maksuseaduses või tollieeskirjades ei ole

sätestatud teisiti. Seega viitab MKS § 89 lg 1, mis parandusdeklaratsiooni esitamise võimaluse ette näeb,

MKS §-s 98 sätestatud aegumistähtajale. MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise

aegumistähtaeg kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on

maksusumma määramise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni

esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati.

Eelduslikult ei ole parandusdeklaratsiooni esitamisel tegemist maksusumma tahtliku tasumata või kinni

pidamata jätmise olukorraga, mistõttu on põhjendatud kolmeaastase aegumistähtaja kohaldamine.

MKS § 89 lg-s 1 reguleeritakse olukorda, kus maksumaksja eksituse tõttu on ta deklareerinud maksu vähem

kui oleks pidanud ning see säte kohustab teda sellest maksuhaldurit teavitama (eeldusel, et deklareerimisest

ei ole möödunud üle kolme aasta, millisel juhul kaebajal deklaratsiooni parandamise kohustust enam ei ole).

Riigikohus on aga lahendis nr 3-3-1-91-08 (p 12) märkinud, et „maksumaksjal on õigus aegumistähtaja

jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava

maksukohustuste

kohta

ei

ole

tehtud

maksuotsust.“

Seega

olnuks

kaebajal

õigus

muuta

tulumaksudeklaratsioone kolm aastat peale nende esitamist 2011. aastal. Kaebaja poolt MTA-le 2010.a

parandusdeklaratsiooni esitamise hetkeks 07.04.2015 oli see aeg möödunud. Kohtu seesugust seisukohta

toetab ka kohtupraktika. Nimelt on Tallinna Ringkonnakohus jõustunud 05.11.2015 kohtuotsuses asjas nr

3-15-110 leidnud (p 10), et kehtivas õiguses on tagastusnõude tekkimise eelduseks parandusdeklaratsiooni

esitamise võimalus. Ringkonnakohus on viitega MKS § 98 lg-le 1 leidnud, et see on aga seotud maksusumma

määramise

aegumistähtajaga

(3

aastat).

Seega

on

kohtupraktikas

asutud

seisukohale,

et

parandusdeklaratsiooni esitamisele kohaldub MKS § 98 lg-s 1 sätestatud maksu määramise aegumistähtaeg

ning ei ole õige kaebaja seisukoht, et puudub õiguslik alus, millele tuginedes saaks MTA keelduda

parandusdeklaratsiooni vastuvõtmisest.

Eeltoodut arvestades ei ole ka asjakohane kaebuse väide, et hea halduse põhimõttest lähtuvalt ei oleks

aegumistähtaja kohaldamine käesoleval juhul lubatav. Ka ei ole maksuhalduril MKS § 50 lg-st 2 tulenevalt

maksudeklaratsiooni esitamise tähtaega õigust ennistada (ka mõjuval põhjusel).

23. Samas eespool viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-91-08 (p 12) on märgitud, et „pärast maksuotsuse

tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust korrigeerida vaid maksuotsuse vaidlustamise teel

(nt vaide või kaebuse esitamisega) või taotledes maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt

MKS §-dele 101-104.“ MTA 30.03.2015 otsusest nr 8-3/855-2 (tl 19) nähtuvalt on maksuhaldur arvutanud

kaebaja 15.03.2011 esitatud 2010 tuludeklaratsiooni ( milles kaebaja deklareeris mh kasu vara

võõrandamisest summas 262 098 krooni) tulemusena juurdemaksmisele kuuluva maksusumma ja

väljastanud kaebajale selle kohta 07.07.2011 maksuteate nr 21307 summas 2849,44 eurot. Haldusasja

materjalidest nähtuvale ei ole kaebaja 07.07.2011 maksuteadet vaidlustanud, vaid on juurdemääratud

maksusumma tasunud.

24. MKS § 33 lg 5 kohaselt tuleb tagastusnõudest maksuhaldurit teavitada maksudeklaratsioonis või muus

kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud dokumendis. Kaebaja esitas 10.02.2015

ja 07.04.2015 taotluse enammakstud tulumaksu tagastamiseks ja 07.04.2015 ka 2010.aasta kohta

parandusdeklaratsiooni. Mõlemas taotluses on kaebaja taotlenud 2010.a. tuludeklaratsiooni alusel

enammakstud tulumaksu summas 2849,44 eurot tagastamist samadel faktilistel asjaoludel (15.03.2011

esitatud parandusdeklaratsioon ja kinnistu võõrandamiselt tulumaksu tasumine) ja õiguslikul alusel (TuMS

§ 15 lg 4 p 5) viitega Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-97-03. MTA 30.03.2015 otsuses nr 8-3/855-2, millega

jäeti rahuldamata kaebaja 10.02.2015 taotlus tasutud tulumaksu tagastamiseks, on kaebaja taotluses toodud

asjaolusid käsitletud ning viidates MKS § 33 lg-le 1 ja §-le 98 leitud, et kuna tagastusnõue puudutab

maksustamisperioodi 2010, siis on möödunud 3-aastane aegumistähtaeg ning deklareeritud andmeid enam

muuta ei saa. Otsuses on ka märgitud, et kaebaja ei ole ka vaidlustanud maksuteadet ja on seega minetanud

võimaluse taotleda maksuteate kehtetuks tunnistamist. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna sisulised

asjaolud ning kaebaja eesmärk olid mõlemas taotluses samad (tulumaksu tagastamine), siis ei olnud vajalik

ega põhjendatud samasisulise taotluse lahendamiseks uue haldusakti koostamine.

25. Eeltoodut arvestades puudub alus MTA kohustamiseks võtma vastu kaebaja 2010. aasta

tuludeklaratsioonile 07.04.2015 esitatud parandusdeklaratsioon ja teha sellega seonduvad toimingud.

26. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata

jätmise tõttu kuuluksid vastustaja menetluskulud kaebajalt väljamõistmisele. Vastustaja kohtule

menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud ei ole, ning kohus ka ei leia, et käesolev kohtuasi oleks MTA

igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Seetõttu jätab kohus menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik

Kohtunik