4-15-11291/9 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. mai 2016, Tartu kohtumaja

Väärteoasja number

4-15-11291

Kohtunik

Rutt Teeveer

Kohtuistungi sekretär

Helju Rebane

Väärteoasi

Ago

Kubparti

kaebus

Keskkonnainspektsiooni

11.12.2015 otsuse peale väärteoasjas nr 940015000754

Kohtumenetluse pooled

menetlusalune

isik:

Ago

Kubpart

(isikukood

36812172722; elukoht XXXX; e-post XXXX)

kohtuväline

menetleja:

Keskkonnainspektsioon

(asukoht Kopli 76, Tallinn), esindaja Olav Looga

Kohtuistungi toimumise aeg

24.05.2016

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Ago Kubparti kaebus.

2. Tühistada

Keskkonnainspektsiooni

11.12.2015

otsus

väärteoasjas

nr

940015000754 ning lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

3. Edastada kohtuotsus Ago Kubpartile ning Keskkonnainspektsioonile.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või

tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai

vaidlustatavast kohtuotsusest teada või pidi teada saama.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I Olulised asjaolu

03.11.2015 koostas Keskkonnainspektsiooni keskkonnainspektor O. Looga Ago Kubparti

suhtes väärteoprotokolli (tl-d 37-38) väärteoasjas nr 940015000754 selle kohta, et 2014-2015

aasta talvel ehitas Ago Kubpart Tartumaal Tartu vallas Saadjärve külas temale kuuluvale

XXXX kinnistule (katastritunnus XXXX) ca 15 m2 põhjapindalaga ehitise (soojaku).

Ehitusseadustiku (EhS) § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 mõttes on XXXXkinnistule soojaku paigaldamisega

tegemist ehitise ehitamisega. Sellega rikkus Ago Kubpart looduskaitseseaduse (LKS) § 31 lg

2 p 8, mille kohaselt juhul kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti on piiranguvööndis keelatud

ehitise (k.a. ajutise ehitise) püstitamine. XXXX kinnistu asub Vooremaa maastikukaitsealal

Vooremaa piiranguvööndis ning Vooremaa maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga ei ole

sätestatud erisusi LKS § 31 lg 2 p 8 suhtes. Menetlusalune isik pani toime väärteo, mis on

kvalifitseeritav LKS § 71 lg 1 järgi. Väärteoprotokollis kajastatu kohaselt väärteoga kahju

tekitatud ei ole.

11.12.2015 tegi Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseinspektor O. Looga väärteoasjas

otsuse (tl-d 35-36), milles pidas tõendatuks Ago Kubparti poolt LKS § 71 lg 1 järgi

kvalifitseeritava väärteo toimepanemise ja määras karistuseks rahatrahvi 50 trahviühiku

ulatuses, s.o 200 eurot. Otsuse kohaselt puuduvad Ago Kubparti käitumises õigusvastasust ja

süüd välistavad asjaolud ning puuduvad ka Ago Kubparti karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud.

Ago Kubpart otsusega ei nõustunud ning esitas 28.12.2015 Tartu Maakohtule kaebuse (tl 1)

Keskkonnainspektsiooni otsuse peale, milles palus tühistada kohtuvälise menetleja 11.12.2015

otsus, kuna tegemist ei ole looduskaitseseaduse rikkumisega selle otseses mõttes, mida tõendab

ka Keskkonnaameti 13.07.2015 nõusolek.

Kaebuse kohaselt on XXXX maaüksus 100% elamumaa sihtotstarbega. Arendustegevust

XXXX maaüksusel ning selle ümbruses reguleerib „Saadjärve külas asuvate Vahula, Roostiku,

Pilliroo ja Vahu maaüksuste ning lähiala detailplaneering”, mis on kehtestatud Tartu

Vallavolikogu 22.02.2011 otsusega nr 11. Planeeringu on Keskkonnaamet kooskõlastanud

09.11.2010 kirjaga nr JT 6-5/24229-4. Tuginedes detailplaneeringule ja päringule Tartu valda,

kust saadud info põhjal oli kaebuse esitajal õigus teostada ajutise soojaku ehitus ilma selle

jaoks eraldiseisvat luba taotlemata. Vastavalt väärteoprotokolli andmetele protokolliti kaebuse

esitaja ütlused 18.05.2015 ja protokoll edastati kaebuse esitajale koos väärteoprotokolliga alles

13.11.2015. Samas ei ole mitte kunagi kaebuse esitajale edastatud Riikliku järelvalve

11.12.2014 protokolli nr 1048314, millel põhineb väärteoasi. Kaebuse esitaja pöördus koheselt

peale ütluste andmist valda uue järelpäringuga, mille põhiselt Tartu Vallavalitsuse vallaarhitekt

hr. R.L. esitas taotluse Keskkonnaametile. Keskkonnaameti poolt väljastati "Nõusolek

väikeehitiste püstitamiseks XXXX maaüksusele (13.07.2015 nr JT 6-5/15/16156-2), milles

seisab, et : Soovitud väikeehitiste püstitamine kavandatud asukohtadesse ei mõjuta nahkhiirte

elupaika. XXXX kinnistul ei ole teada linnustikuliselt olulisi väärtusi. Kuna väike-ehitisi

soovitakse rajada kehtestatud detailplaneeringu kohasele elamumaa sihtotstarbega

maaüksusele, on Keskkonnaamet seisukohal, et sellega ei kahjustata Vooremaa

maastikukaitseala kaitse-väärtusi, samuti ei kahjustata sellega Vooremaa linnuala ja

Vooremaa järvede loodusala seisundit.“ 13.07.2015 väljastatud nõusolekule põhinedes jääb

kaebuse esitajale arusaamatuks 03.11.2015 koostatud väärteoprotokoll ja sellele tuginev

kohtuvälise menetleja 11.12.2015 otsus, mis põhinevad 11.12.2014 Riikliku järelevalve

protokollile nr 1048314. Ajaliselt vaadeldes on iga tegevuse vahe pool aastat ja enam. Kuigi

kaebuse esitajale on antud luba väikeehitiste püstitamiseks, on vaatamata sellele tehtud

karistav otsus 5 kuud hiljem, jätmata arvesse võtmata eelnevalt väljastatud nõusolekut ja antud

ütlusi. Tegemist on ehitisega, mis ei nõua ehitusseadustikule tuginedes ehitusluba (ei ületa 60

m2 ehitusalust pinda ja ei ole kõrgem kui 5 m), samuti on vastavalt detailplaneeringule lubatud

sellel alal ehitustegevus ja võttes arvesse, et enne ehitamise alustamist teostatud

järelpäringutele valda sai omanik vastuseks, et pole vaja eraldi luba väikeehitise püstitamiseks,

kuna detailplaneeringu kinnitamisest ei ole möödunud rohkem kui 5 aastat. 17.12.2015 esitas

kaebuse esitaja kohtuvälisele menetlejale vastuväite, millele vastati, et esitage kaebus

maakohtule.

II Kohtuistungil uuritud tõendid

24.05.2016 kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaebuse juurde ja selgitas, et 2014-2015 talvel,

enne krundile soojaku viimist täpsustas ta valla arhitekti juures, et selle paigaldamiseks ei ole

kooskõlastust vaja. Maikuus aga tuli Keskkonnainspektsioonist kutse ülekuulamisele, sest ta

olevat alustanud seadusevastast ehitustegevust. Siis sai ta ka teada, et Keskkonnainspektsioon

oli 11.12.2014 käinud kinnistul kontrollimas. Peale kutse saamist ajas valla arhitekt kiiresti

kooskõlastuse korda. Pärast tükki aega vaikust tuli Keskkonnainspektsioonist kiri rahatrahvi

määramise kohta. Kaebuse esitaja on seisukohal, et soojaku transport ja paigaldus ei ole

ehitustegevus ning et Keskkonnainspektsioon on tegutsenud otsuse tegemisel ennatlikult.

Kohtuvälise menetleja esindaja Olav Looga jäi kohtuistungil seisukohale, et enne nõusoleku

saamist ehitise krundile paigaldamisega rikuti looduskaitseseaduse alusel kehtestatud

Vooremaa maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja lisaks ka piiranguvööndi sätet, mis keelab ilma

Keskkonnaameti nõusolekuta uute ehitiste püstitamise. Antud juhul oli tegemist ehitise

püstitamisega, s.o maapinnale toetuva funktsionaalse objekti rajamisega ja seega ka tegemist

õigusevastase teoga. Hr. Kubpart ise on kinnitanud, et ta on teadlik, et tema kinnistu asub

Vooremaa maastikukaitsealal. Isikule määratud rahatrahv summas 200 eurot on inspektsiooni

tööpraktikas väljakujunenud trahvimäära alumine ots.

Kohtuistungil avaldati väärteoasja toimikust järgimised materjalid:

-

kohtuvälise menetleja otsus üldmenetluses (tl-d 4-6);

-

nõusolek väikeehitise püstitamisega XXXX maaüksusele (tl 7);

-

väärteoprotokoll (tl-d 9-11);

-

menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll (tl-d 12-15);

-

objekti kontrollimise protokoll (tl-d 16-22)

-

väljavõte dokumendiregistrist (tl 25).

III Kohtu seisukoht

VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid. VTMS §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja

kaebuse lahendamisel.

Kohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ja tutvunud väärteoasja materjalidega ning

hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat.

LKS § 31 lg 1 p 8 kohaselt, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis

keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise

väliskonstruktsioonide muutmine.

Asja kohtuliku arutamise käigus on selgunud, et Ago Kubparti poolt 2014-2015 talvel tema

omandis olevale XXXX kinnistule (asukoht XXXX) püstitatud ca 15m2 põhjapindalaga ehitis

(soojak) asub ehituskeeluvööndis ja sellega on rikutud eelnimetatud seaduses kehtestatud

piirangut. Lisaks sellele asub kõne all olev kinnistu Vooremaa maastikukaitsealal.

Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et menetlusalusele isikule tehtud

karistusõigusliku etteheite aluseks olevaid faktilisi asjaolusid on väärteoprotokollis kirjeldatud

piisava täpsusega ja need asjaolud on tõendatud.

Kohtuvälises menetluses kogutud tõenditega, milleks on objekti kontrollimise protokoll ja

kohapeal tehtud fotod, on tõendatud ehitise olemasolu kaebuse esitaja omandis oleval

kinnistul. Kaebuse esitaja on seda ka ise tunnistanud, kuid on seisukohal, et tegemist ei ole

ehitisega ehitusseadustiku mõistes ega ehitamisega, sest nn. soojak transporditi ja paigaldati

krundile ilma igasuguste kaevetöödeta ja see ei ole seotud maapinnaga.

Ehitusseadustiku kohaselt on ehitis on inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega

ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või

kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest (EhS § 3 lg 1).

Kohtu hinnangul on väärteomaterjalide juurde lisatud fotodelt näha, et tegemist katuse ja teiste

välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitise e. hoonega, mis on ehitis EhS § 3 lg 1 mõistes.

Ehitise mõiste hõlmab ka liigutatavaid asju, nagu tooted, mida võidakse kasutada nagu

tavapäraseid ehitisi (näiteks ehitussoojakud). 11.02.2015 vastuvõetud ehitusseadustikuga pidas

seadusandja vajalikuks ehitise mõistet muuta, asendades fraasi „kohakindlalt ühendatud“

fraasiga „aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv“. Selline ehitise mõiste võimaldab

lahendada õiguse rakendamisel ilmnenud ehitise ja toote (seadmed jmt) eristamise probleeme.

Olulisust omab toodete hõlmamine ehitise mõistega üksnes põhjusel, et neil toodetel võib olla

märkimisväärne mõju avaliku ruumi kujundamisel ja seega peab neid saama planeeringuliselt

ja loamenetluslikult kohelda samamoodi kui ehitisi.

EhS § 4 lg 1 kohaselt ei saa sellise ehitise püstitamist ei saa nimetada kuidagi teisiti kui

ehitamiseks. Kuna ehituskeeluvööndis on keelatud igasugune ehitustegevus, ei saa ka taolise

väikeehitise püstitamine selles vööndis olla lubatud tegevuseks.

Seega on Ago Kubparti poolt püstitatud hoone (soojak), ehitis EhS § 3 lg 1 mõistes ja selle

püstitamine e. ehitamine ehituskeeluvööndisse ei ole lubatud.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et püstitades ehituskeeluvööndisse ehitisena

käsitletava hoone, on Ago Kubpart rikkunud LKS § 31 lg 2 p 8 nõudeid, pannes sellega toime

LKS § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Toimepandud tegu on vastuolus ka Vooremaa

maastikukaitseala kaitse-eeskirja (Eeskiri) § 11 p 4, mille kohaselt sihtkaitsevööndis on

keelatud uute ehitiste püstitamine, välja arvatud samas Eeskirjas toodud erandid, mida aga

käesolevas asjas ei esine. Veel enam, Eeskirja § 5 p 5 keelab kaitseala valitseja

nõusolekuta anda nõusolekut väikeehitise ehitamiseks.

Nii looduskaitseseaduse kui ka Eeskirja viidatud sätete kohaldamisel tuleb ehitise ja ehitamise

mõiste sisustamisel lähtuda ehitusseadustiku vastavatest sätetest.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Ago Kubparti süü väärteo toimepanemises on

tõendatud kohtuvälises menetluses kogutud tõenditega. Otsuse on teinud selleks pädev

ametiisik. Väärteomenetlusõiguse rikkumist kohtuvälise menetleja poolt ei ole tuvastatud.

Karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse määramise alustega.

Samas leiab kohus, et teo asjaoludest ning Ago Kubparti suhtumisest oma teosse saab järeldada,

et suure tõenäosusega ei pane isik analoogseid rikkumisi tulevikus enam toime ning käesolevas

väärteoasjas tuleb väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, s.o otstarbekuse kaalutlusel

lõpetada.

VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse

kaalutlusel.

Riigikohus on oma 20.04.2011 lahendis nr 3-1-1-29-11 märkinud, et menetluse otstarbekuse

kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-146-03, p 8 ja 25. novembri

2009 otsus asjas nr 3-1-1-105-09, p 11). KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus

lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab

lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada

karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt

mittemõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 2004 otsus asjas nr 3-1-1-85-

04, p-d 15 ja 16 ning 24. aprilli 2007 otsus asjas nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel

võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi

ei nõua asja menetlemist.

Kohtu hinnangul on praegusel juhul VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamise

tingimused täidetud. Arvestades rikkumise raskust ja iseloomu (tegu ei ole olulist looduskahju

põhjustava objektiga), ei ole antud juhul Ago Kubparti süü suur ja asja edasine menetlemine

ei ole kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Antud juhul ei häiritud sellise tegevusega

kõrvalisi isikuid ning väärteoga kahju ei tekitatud. Puudub ka avalik menetlushuvi asja

menetlemiseks, eriti arvestades seda, et väärteo toimepanemine leidis aset juba 2014-2015

talvel.

VTMS § 132 p 3 kohaselt kui kohus lõpetab oma otsusega väärteomenetluse otstarbekuse

kaalutlusel, siis tühistab kohus ka kohtuvälise menetleja otsuse.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Keskkonnainspektsiooni keskkonnainspektor O. Looga

11.12.2015 otsus väärteoasjas nr 940015000754 tuleb tühistada ja lõpetada käesolevas

väärteoasjas väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Rutt Teeveer

Kohtunik