1-13-6098/265 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juuni 2016 Tartu

Kriminaalasja number

1-13-6098

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas

Kohtuistungi sekretär

Mailika Ilisson

Tõlk

Anna Jänes

Kohtuistungi toimumise aeg

22. aprill 2016

Kriminaalasi

XX i süüdistuses KarS § 299 lg 1 - § 22 lg 2, § 3112 - § 22

lg 2, § 3112 ja § 299 lg 1 ning Heiki Linduse, Mihkel

Põdra, Kaur Ilvese, Andres Hintsi ja Andri Karpi

süüdistuses KarS § 299 lg 1 ja § 3112 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 11. detsembri 2015

otsus

Apellatsiooni esitaja

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita

Hlebnikova

Süüdistatav

XX isikukood xxxxxxxxx; elukoht

XXX; töökoht XXX OÜ; varem

kriminaalkorras karistamata;

tõkendit ei ole kohaldatud

Kaitsja

vandeadvokaat Argo Küünemäe

Süüdistatav

Heiki Lindus isikukood

37511082221;

elukoht XXX;

töökoht XXX; varem

kriminaalkorras karistamata;

tõkendit ei ole kohaldatud

Kaitsja

vandeadvokaat Kaido Kooga

Süüdistatav

Mihkel Põder isikukood

38806296543; elukoht XXX;

töökoht XXX; varem

kriminaalkorras karistamata;

tõkendit ei ole kohaldatud

Kaitsja

vandeadvokaat Arri Tooming

Süüdistatav

Kaur Ilves isikukood

38904022237 elukoht XXX;

töökoht XXX AS; varem

kriminaalkorras karistamata;

tõkendit ei ole kohaldatud

Kaitsja

vandeadvokaat Kaarel Kais

Süüdistatav

Andres Hints isikukood

37510082257; elukoht

XXX

ei tööta; varem kriminaalkorras

karistamata; tõkendit ei ole

kohaldatud

Kaitsja

vandeadvokaat Lembit Nirgi

Süüdistatav

Andri Karp

isikukood 37212162231; elukoht

XXX; töökoht XXX; varem

kriminaalkorras karistamata;

tõkendit ei ole kohaldatud

Kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 11. detsembri 2015 otsus osaliselt, s.o osas, millega:

1.1. XX mõisteti KarS § 299 lg 1 ja § 3112 järgi täielikult õigeks.

1.2. XX i menetluskulu jäeti täielikult riigi kanda.

2. Teha nimetatud osas uus otsus, millega mõista XX süüdi KarS § 299 lg 1 (v.a ühe 20.

augusti 2011 patrullehe võltsimise osas) ja § 3112 järgi.

3. KarS § 299 lg 1 järgi mõista XX ile karistuseks 1 aasta vangistust ja § 3112 järgi 9 kuud

vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõista

XX ile liitkaristuseks 1 aasta vangistust.

4. KarS § 73 lg 1 alusel jätta mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata ning KarS § 73 lg

3 alusel määrata katseaja pikkuseks 3 aastat.

5. KarS § 49 alusel mõista XX ile lisakaristuseks keeld töötada 3 aastat ametnikuna ATS §

7 lg-te 1, 2 mõttes.

6. Mõista XX ilt välja menetluskulud kokku 282,45 eurot ja sundraha

585 eurot. Nimetatud summad tuleb süüdistataval tasuda ühele järgnevatest

Maksu- ja Tolliameti arvelduskontodest: EE351010052031000004 SEB Pank,

EE502200221014193355 Swedbank, EE873300333499990003 Danske Bank AS

Eesti filiaal või EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal.

Tasumisel märkida viitenumber 99916700040261 ja selgitus: „XX , 1-13-6098,

menetluskulud“.

7. Jätta XX i kanda maakohtu otsusega Eesti Vabariigi kanda jäetud kaitsjatasu summas

3944,40 eurot.

8. Muus osas jääb Viru Maakohtu otsus muutmata.

9. Apellatsioon rahuldatakse osaliselt.

10. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo

Arri Tooming kaudu 552 eurot, sh käibemaks 92 eurot, vandeadvokaat Arri Toomingule

apellatsioonimenetluses Mihkel Põdrale riigi õigusabi osutamise eest. Kaitsjatasu jätta

riigi kanda.

11. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Rakvere

Advokaadibüroo kaudu 336,96 eurot, sh käibemaks 56,16 eurot, vandeadvokaat

Lembit Nirgile apellatsioonimenetluses Andres Hintsile riigi õigusabi osutamise

eest. Kaitsjatasu jätta riigi kanda.

12. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt K. Kooga

Advokaadibüroo kaudu 552,96 eurot, sh käibemaks 92,16 eurot, vandeadvokaat

Kaido Koogale apellatsioonimenetluses Heiki Lindusele riigi õigusabi osutamise

eest. Kaitsjatasu jätta riigi kanda.

13. Mõista Eesti Vabariigilt Andri Karpi kasuks välja 1404 eurot, sh käibemaks 234 eurot,

valitud kaitsjale advokaat Allan Valgule apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

14. Mõista Eesti Vabariigilt Kaur Ilvese kasuks välja 1439,71 eurot, sh käibemaks 239,95

eurot,

valitud

kaitsjale

vandeadvokaat

Kaarel

Kaisile

apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

15. Mõista Eesti Vabariigilt XX i kasuks välja 1284,48 eurot, sh käibemaks 214,08 eurot,

valitud kaitsjale vandeadvokaat Argo Küünemäele apellatsioonimenetluses makstud

tasu katteks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 3. juunil 2016 ja samast

kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva

jooksul alates 4. juunist 2016.

Süüdistuse sisu

1. Politsei – ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuuris töötanud politseiametnikke XX i, Heiki

Lindust, Mihkel Põtra, Kaur Ilvest, Andres Hintsi ja Andri Karpi süüdistatakse kokkuvõtlikult

ajavahemikus 13. augustist 2011 kuni 21. detsembrini 2011 ametiisiku poolt dokumendi

võltsimises, võltsitud dokumendi väljaandmises ja kohtuvälise menetleja poolt

väärteomenetluses teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemises. XX i süüdistatakse ka teiste

süüdistatavate kihutamises nendele tegevustele.

2. Süüdistuse kohaselt möödus Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse (edaspidi

LJVT) kasutuses oleva kiirusmõõdiku Stalker DSR 2X numbriga DP 009663 (antennid

KC031279 ja KR 009147) taatlemistähtaeg 13. augustil 2011. Ida prefektuuri korrakaitsebüroo

LJVT juht politseileitnant XX oli antud asjaolust teadlik ning andis oma alluvatele

liikluspolitseiametnikele H. Lindusele, M. Põdrale, K. Ilvesele, A. Hintsile ja A. Karpile suulise

korralduse märkida teenistusülesannete täitmise käigus kiirusmõõteseadme kasutamise

protokollis kasutatud kiirusmõõteseadmeks politseimootorrattal Honda r/m XXX paiknev

statsionaarne mõõteseade Stalker DSR 2X numbriga DP009643 (antennid KC 031253 ja KR

009168). Tegelikkuses täideti teenistusülesandeid politseiautoga Škoda r/m XXX ning sinna

paigaldatud statsionaarse ja taatlemata kiirusmõõteseadmega Stalker DSR 2X numbriga DP

009663 (antennid KC031279 ja KR 009147).

3. Kuigi LJVT politseiametnikud teadsid, et kasutavad teenistusülesannete täitmise käigus

politseisõidukit Škoda r/m XXX ning sellele paigaldatud statsionaarset kiirusmõõteseadet

Stalker DSR 2X, mis oli kõigile teadaolevalt taatlemata, märkisid nad 13. augustist 2011 kuni 21.

detsembrini 2011 XX i korralduse kohaselt mõõteseadme kasutamise protokolli kasutatud

mõõteseadmeks Stalker DSR, mis tegelikkuses oli püsivalt paigaldatud ja paiknes selles

ajavahemikus politseimootorrattal Honda r/m XXX .

4. Lisaks suulisele korraldusele andis XX ka kirjaliku korralduse, väljastades patrullteenistuses

olevatele patrullidele, kes kasutasid teenistusülesannete täitmisel politseisõidukit Škoda Superb

reg nr-ga XXX , enda koostatud ja allkirjastatud patrullilehti, millel olid muuhulgas märgitud

tööülesanneteks „kiirusemõõtmine, liiklusjärelvalve“ ning töövahendiks Stalker DSR 2X

DP009643 või lihtsalt DSR.

5. 28. septembril 2011 (toimkonna liikmed H. Lindus, K. Ilves) ja 26. oktoobril 2011 (toimkonna

liikmed H. Lindus, M. Põder) väljastas XX patrulltoimkondadele patrullilehed, märkides

lahtrisse „Töövahendid, seadmed“ neile teenistusülesannete täitmisel lubatud sõidukiiruse

mõõtmiseks ette nähtud mõõteseadmeks Stalker DSR 2X DP009643 (mootorrattale Honda

paigaldatud ja taadeldud mõõteseade), märkides samal ajal kasutatavaks politseisõidukiks

sõiduauto Škoda Superb, reg nr-ga XXX . XX oli teadlik, et tegelikkuses mõõdavad

patrullitoimkonnad sõidukiirust politseiautole Škoda Superb paigaldatud mõõteseadmega Stalker

DSR 2X DP009663.

6. Peale selle XX kustutas korrektorlinti kasutades 20. augustil 2011 (toimkonna liikmed

A. Hints, M. Põder), 21. augustil 2011 (toimkonna liikmed A. Hints, M. Põder), 24. augustil 2011

(toimkonna liikmed A. Karp, M. Põder) ja 25. augustil 2011 (toimkonna liikmed H. Lindus, M.

Põder) väljastatud ja allkirjastatud patrullilehtede lahtritest „Töövahendid, seadmed“

mõõteseadme Stalker järgi trükitud mõõtevahendite numbrid ning kirjutas nende asemele

omakäeliselt sinise pastapliiatsiga „MDR II AS006506“ (kaasaskantav mõõteseade). 20. augustil

2011 väljastatud patrullilehele kirjutas XX „MDR II“. Selliste võltsimiste eesmärk oli jätta

mulje, et patrullid kasutavad igapäevaste tööülesannete täitmisel tegelikkuses ettenähtud korras

taadeldud mõõteseadet, mis omakorda võimaldaks neil teostada liiklusjärelevalvet, luues sellega

liiklejatele kiiruse ületamisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi. Viru Maakohus tühistas

ebaseaduslikud otsused väärteoasjades, kus kiiruse mõõtmine oli teostatud taatlemata

mõõteseadmega.

7. XX oli teadlik, et lubatud sõidukiiruse mõõtmise, s.o liiklusjärelevalve teostamise käigus

tuvastatud kiiruse ületamise faktid fikseeritakse, nendes alustatakse väärteomenetlust ning

õigusrikkumist menetletakse vajadusel kas kiir- või üldmenetluse raames. Seega olles teadlik, et

mõõteseadet DSR 2X DP009663 koos antennidega KC031279 ja KR009147 ei saa

teenistusülesannete täitmisel ning mõõtetegevuses kasutada, andis XX patrullitoimkondade

liikmetele korralduse mõõta lubatud sõidukiirust taatlemata mõõteseadmega. Selliselt kallutas

XX politseiametnikke menetlema kiiruse ületajaid tuvastatud kiiruse ületamise faktis ning

tegema alustatud väärteoasjades ebaseaduslikke otsuseid, mida H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A.

Hints ja A. Karp ka teenistusülesannete täitmise käigus tegid. Ka XX tegi väärteootsuseid

asjades, kus kasutati taatlemata mõõteseadet, märkides seejuures, et väärteo toimepanemised on

muuhulgas tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollidega.

8. Eelnevast tulenevalt süüdistatakse XX i KarS § 299 lg 1 - § 22 lg 2, § 3112 - § 22 lg 2, § 3112 ja §

299 lg 1 ning H. Lindust, M. Põtra, K. lvest, A. Hintsi ja A. Karpi KarS § 299 lg 1 ja § 3112 järgi.

Maakohtu otsus

9. Viru Maakohtu 11. detsembri 2015 otsusega mõisteti süüdistatavad kõigis süüdistustes õigeks.

10. Maakohtu otsuse järgi ei ole vaidlust, et süüdistatavad olid süüdistuses toodud perioodil

ametiisikud KarS § 288 lg 1 tähenduses. Kõik süüdistatavad olid läbinud pädeva mõõtja

koolituse ning olid väärtegude menetlemisel MõõteS § 5 mõttes pädevad mõõtjad. Samuti on

kindel, et kiirusmõõdiku Stalker DSR 2X numbriga DP 009663 (antennid KC031279 ja KR

009147) taatlemistähtaeg lõppes 12. augustil 2011. Uuesti taadeldi seade alles 22. detsembril

2011.

11. Maakohtu hinnangul ei ole XX pannud toime ametialast võltsimist ega sellele kihutamist.

12. XX ile heidetakse ette ebaõige sisuga patrullilehtede väljaandmist, kuid kohtu hinnangul ei

sisaldanud need patrullilehed süüdistuses kirjeldatud asjaoludel ebaõigeid andmeid.

Patrullilehtede allkirjastamisega ei kinnitanud XX , et sõidukil XXX paikneb üks või teine

konkreetne kiirusemõõtja. XX andis vaid korralduse kasutada kõnealuses sõidukis

kiirusemõõtjat Stalker DSR 2X DP009643. Arvestades asjaolu, et viidatud kiirusemõõtja oli ka

korrektselt taadeldud, puudub alus väita, et vastavasisulise korralduse andmine oli ebaseaduslik.

Korraldust ei muudaks ebaseaduslikuks ka see, kui XX ile oli teada, et kõnealune mõõtur

paikneb teisel sõidukil. Miski ei välista korralduse täitmiseks kiirusemõõteseadme ümbertõstmist

sõidukile XXX , seda enam, et tegemist on sama tüüpi seadmega (Stalker DSR 2X). Samuti ei

oleks korraldus ebaseaduslik, kui XX ile olnuks teada, et hoolimata korraldusest minnakse

kiirust mõõtma seadmega, mis ei ole taadeldud.

13. Ka heidetakse XX ile ette korrektorlindiga tema väljastatud ja allkirjastatud patrullilehtedelt

mõõtevahendi numbri kustutamist ning nende asemele omakäeliselt „MDR II AS006505“

kirjutamist. Kohtu hinnangul ei ole süüdistuse tekstist üheselt aru saada, kas XX ile heidetakse

ette andmete tagantjärele kustutamist ja üle kirjutamist või patrullilehtede väljaandmisel nendes

ebaõige info kajastamist. Samuti ei ole kohtule esitatud kahte 20. augusti 2011 kuupäevaga

patrullilehte, seega on ühe selle kuupäevaga patrullilehe võltsimises esitatud süüdistus alusetu

(korrektorlindile „MDR II“ kirjutamine). Kuigi nelja patrullilehe osas on tuvastatud, et

korrektorlindil oleva teksti kirjutas XX , ei ole tõendeid selle kohta, millal vastavad parandused

tehti ja mida parandati. A. Karpi ja K. Ilvese ütlustest tuleneb, et nad ei ole taoliste parandustega

patrullilehti näinud. See viitab, et patrulli minevatele ametnikele patrullilehtede üleandmise ajal

neid parandusi tekstis ei olnud ning muudatused tehti hiljem. Samas ei ole aga kohtumenetluses

esitatud tõendeid selle kohta, milline oli patrullilehtedes kajastatud algne tekst ja kas lindile

kirjutatud uus tekst on oma sisult üldse erinev. Seega ei saa rääkida ka KarS § 299 tähenduses

dokumendi võltsimisest, kuivõrd pole teada, kas dokumendi algset sisu on muudetud või oli

tegemist nt halvasti arusaadava käekirja parandamisega.

14. Süüdistuses ei ole ka märgitud, milles seisnes võltsitud dokumendi väljaandmine. Kui

dokumentide sisu muutmine toimus pärast nende patrullpolitseinikele üle andmist, ei saa

väljaandmisena käsitleda patrullilehtede patrullpolitseinikele üleandmist. Vastav koosseisuline

tunnus peaks olema sisustatud muu tegevusega. Juhul, kui dokumendi koostaja tegi enne

väljaandmist tekstis korrektorlindi abil sisulise muudatuse, ei saa seda automaatselt pidada

võltsimiseks karistusseadustiku tähenduses. Kõnealune dokument oli oma iseloomult kirjalik

töökorralduse andmine. Sealjuures oli korralduse andja pädevuses otsustada, milles seisneb

korralduse sisu, st millise mõõteseadmega peaksid politseiametnikud tööd tegema. Kui

korralduse andja asendab enne korralduse saajale üleandmist dokumendis algselt märgitud

seadme teisega, ei muuda see dokumenti oma sisult ebaõigeks ega võltsituks. Võltsimisest saaks

rääkida vaid juhul, kui muudatus tehti tagantjärele ning näiteks eesmärgiga varjata tegelikult

antud korralduse sisu. Süüdistuses aga taolisi faktilisi asjaolusid ei kajastu.

15. Maakohus tuvastas, et 20. augustist 2011 jätkati paralleelselt mõlema sõidukiga (mootorratas ja

sõiduk XXX ) kiiruse mõõtmist ning XX i versioon mõõteseadmete vahetamise kohta ei ole

usutav. Tunnistaja V.M. ja OTRS andmetest nähtub, et 2011. a detsembris oli sõidukil Škoda

XXX peal kiirusemõõteseade, mis tuli saata taatlemisele. Kuna seade DP009643 oli taadeldud,

ei saanud sõiduautos olla mootorratta mõõteseadet. Samuti ei pidanud kohus usutavaks, et XX

andis augusti keskel korralduse mõõta kiirust üksnes mootorrattal paiknenud seadmega või

mittestatsionaarse mõõturiga MDR. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollide kohaselt on

sellel ajal mõõtmisi teostanud ka sõidukiga XXX töötanud ametnikud. XX i versiooni kehtimise

korral pidanuks olema mõõtjana märgitud vaid A. Karp ja A. Hints, sest üksnes nemad omasid

mootorratta juhtimisõigust. 20., 21., 24. ja 25. augustil kutsungi 4071 (Škoda XXX )

patrullilehtedel on tehtud korrektorlindiga parandused ja sellele on kirjutatud MDR. Ometi on

neil kuupäevadel patrullitoimkonda määratud isikud märkinud seadme kasutamise

protokollidesse seadme nr DP009643. Ei ole usutav, et kõik neil päevil töötanud isikud märkisid

ekslikult protokolli statsionaarse kiirusmõõturi või siis eirasid korraldust mõõta

mittestatsionaarse seadmega.

16. Ühegi süüdistatava ütlusest ei nähtu, et XX oleks andnud korralduse jätkata kiiruse mõõtmist

taatlemata seadmega ning märkida protokolli seade, mida tegelikult ei kasutatud. Süüdistatavad

kinnitavad, et 2011. aasta augusti keskel teavitas XX neid, et varasemalt sõidukis XXX olnud

mõõturi Stalker DSR 2X DP009663 taatlemistähtaeg on möödunud ja edaspidi kasutatakse

mõõturit Stalker DSR 2X DP009643. Vastav muudatus tuleb märkida ka kiirusemõõteseadme

kasutamise protokolli. Maakohtul hinnangul saaks XX i käsitleda kihutajana ametialasele

võltsimisele vaid siis, kui ta andis korralduse märkida protokolli seade DP009663, olles teadlik,

et tegelikult mõõdetakse kiirust teise seadmega. Samuti oleks ta pidanud sellest informeerima

oma alluvaid. Kohtule esitatud tõendite kohaselt ei teadnud H. Lindus,

M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp, et sõidukis ei ole seadet, mida neil kästi protokolli

märkida. Samuti ei ole põhjust arvata, et XX ile teadaolevalt olid tema alluvad teise mõõturi

kasutamisest teadlikud. Seega ei ole XX pannud toime KarS § 299 lg 1 - § 22 lg 2 kuritegu.

17. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp pannud toime

KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu.

18. Kohus tuvastas, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokollidesse on märgitud seade, mida

tegelikkuses mõõtmisel ei kasutatud. Samas ei olnud ametnikud teadlikud, et nad kasutavad

mõõtmiseks taatlemata seadet DP009663. Sõidukiga XXX süüdistuses nimetatud perioodil tööd

tehes ei olnud kiirusemõõturile paigaldatud taatluskleebis nähtaval. Selle vaatamiseks oleks

ametnikud pidanud seadme auto keskkonsoolist välja võtma. Kui lähtuda versioonist, et XX võis

asendada sõidukis XXX asunud kiirusemõõturi antenni Stalker DSR 2X nr DP009643 antenniga

ning süüdistatavatel oli võimalik veenduda seadme taatluse kehtivuses üksnes antenne

taatlustunnistusega võrreldes, siis puudus süüdistatavatel võimalus kontrollimisel tuvastada, et

kiirust mõõdeti taatlemata seadmega. Sel juhul ei saa süüdistatavatele heita ette tahtlikult kiiruse

mõõtmist taatlemata seadmega ega ka taatluse kontrollimata jätmist. Kui aga ka antenn oli

vahetamata, siis saaks tulla kõne alla etteheide vaid selles, et ametnikud jätsid enne mõõtmist

taatluse kehtivuse kontrollimata.

19. PPA peadirektori 17. juuni 2011 käskkirjaga nr 245 kinnitatud „Mõõtmiste käsiraamatust“ ja Ida

prefektuuri käskkirjast nr 101 tuleneb, et 2011. aastal ei olnud liiklusjärelevalve talituses või

korrakaitsebüroos määratud kiirusemõõteseadme taatlemise tähtaja kontrollimise eest vastutavat

isikut. Mõõtjatel ei lasunud otsest kohustust kontrollida enne iga mõõtmist, kas seade on

taadeldud. Neil oli kohustus kontrollida üksnes seadme korrasolekut. Tulenevalt käsiraamatu

punktis 3.6.4 sätestatust oli politseiametnikel alust eeldada, et kui nende kasutuses oleva sõiduki

seadmel ei ole silti taatlemata, siis on mõõtur taadeldud. Ka XX il ei olnud kontrollimise

kohustust. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et süüdistatavatel oli kohustus kontrollida taatluse

kehtivust, siis selle kohustuse täitmata jätmine ning kergemeelselt XX i usaldamine ei kinnita

nende tegevuses KarS § 299 lg 1 subjektiivsete tunnuste olemasolu. XX ilt saadud

informatsiooni usaldamine ning sõidukile XXX paigaldatud seadme seerianumbri ja taatluse

kontrollimise kohustuse täitmata jätmine ei näita, et süüdistatavad pidid vähemalt möönma, et

tegelikkuses võis olla sõidukile paigaldatud teine seade. Ka ei pidanud süüdistatavad möönma, et

märkides kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli XX i nimetatud seadme, võivad nad panna

toime dokumendi võltsimise KarS § 299 lg 1 tähenduses. Seega ei ole H. Lindus, M. Põder, K.

Ilves, A. Hints ja A. Karp pannud toime KarS § 299 lg-s 1 kirjeldatud kuritegu.

20. XX ile KarS § 3112 järgi esitatud süüdistusse puutuvalt märkis maakohus, et isik ei ole

süüdistuses kajastatud 11-s väärteoasjas teinud otsust süüdistuses märgitud kuupäevadel. Ka H.

Lindusele KarS § 3112 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud asjaolud ei ole täiel määral

tuvastamist leidnud. H. Lindusele heidetakse ette 58-s väärteoasjas ebaseadusliku otsuse

tegemist, kuid süüdistatav on ainult 4-s asjas teinud otsuse süüdistuses märgitud kuupäevadel.

Seega on süüdistus nende väärteomenetluse otsuste osas juba ainuüksi seetõttu põhjendmatu ning

XX ja H. Lindus tuleb vastavas osas õigeks mõista.

21. H. Linduse, M. Põdra, K. Ilvese, A. Hintsi ja A. Karpi tegevusele KarS § 3112 kohase etteheite

tegemiseks peab olema tuvastatud, et ametnike tehtud väärteootsused olid ebaseaduslikud.

Väärteomenetluses seadusele mittevastava otsuse tegemine saab seisneda kas materiaalõiguse

ebaõiges kohaldamises või menetlusõiguse rikkumises. Antud juhul ei ole aga süüdistuses

viidatud ühelegi konkreetsele menetlus- või materiaalõiguslikule normile, mida süüdistatavad

otsuseid tehes rikkusid või ebaõigesti kohaldasid. Eelnevast tulenevalt oli kohus seisukohal, et H.

Lindusele, M. Põdrale, K. Ilvesele, A. Hintsile ja A. Karpile KarS § 3112 järgi esitatud

süüdistuses ei ole ära näidatud faktilisi asjaolusid ja õigusnorme, millest lähtuvalt oleks võimalik

väita, et väärteomenetlustes tehtud otsused olid ebaseaduslikud. Tegemist on minetustega, mida

kohus ei saa ise kõrvaldada. Süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei ole piisavad

tuvastamaks süüdistavate tegevuses KarS § 3112 või mõne muu kuriteo objektiivsete tunnuste

esinemist.

22. Täiendavalt märkis kohus, et isegi kui leida, et süüdistuse faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav,

oleks KarS § 3112 järgi esitatud süüdistus siiski alusetu. Subjektiivse koosseisu tunnuste

esinemine ei ole kohtumenetluse käigus tõendamist leidnud. Esiteks ei ole tõendatud XX i

kihutustegevus ega ka H. Linduse, M. Põdra, K. Ilvese, A. Hintsi ja A. Karpi teadlikkus sellest, et

sõidukisse XXX ei ole tegelikkuses paigaldatud kiirusemõõtur, mida XX i juhiste kohaselt

kiirusemõõteseadme kasutamise protokollidesse märgiti.

23. Samuti ei ole leidnud kinnitust, et XX oleks pannud toime KarS 22 lg 2 - § 3112 järgi teise isiku

kallutamise teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemisele väärteomenetluses. Ka XX i puhul on

süüdistuses sisustamata, milles seisnes väidetav väärteomenetluse otsuste ebaseaduslikkus.

Kohtumenetluses ei ole leidnud tõendamist, et XX i alluvad olid tema arusaama kohaselt

teadlikud väärteomenetlustes koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollides

sisalduvatest ebaõigetest andmetest ning XX i juhiste täitmisega kaasnevatest ebaseaduslikest

otsustest. Seega ei ole tuvastatud kallutamine tahtlikule õigusvastasele teole. Isegi kui lugeda

tuvastatuks, et XX ise mõistis, et andes juhise märkida protokolli seade DP009643, võib sellega

kaasneda väärteomenetluses ebaseadusliku otsuse tegemine, siis ei saa selle pinnalt teha

järeldust, et ta kihutas oma alluvaid teadlikult ebaseaduslike otsuste tegemisele.

Prokuröri apellatsioon

24. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova, kes palub

tühistada Viru Maakohtu 11. detsembri 2015 otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega mõista

süüdistatavad kõigis neile esitatud süüdistustes süüdi. Prokurör palub süüdistatavaid karistada

maakohtu kohtuvaidlustes taotletud karistuse liigis ja määras. Juhul kui ringkonnakohus ei pea

võimalikuks uue kohtuotsuse tegemist, siis taotleb prokurör kriminaalasja saatmist maakohtu

teisele kohtukoosseisule uueks arutamiseks.

25. Maakohus ei pidanud XX i tegevust võltsimiseks KarS § 299 lg 1 tähenduses, kuna patrullilehed

ei sisaldanud ebaõigeid andmeid. Prokurör toob välja, et XX kinnitas kohtus, et oli seadme

taatlemise tähtaja möödumisest teadlik. Süüdistatava koostatud patrullilehed sisaldasid

konkreetset juhist kiirusemõõtmise seadme liigi kohta. Sisestades patrullilehtedele ebaõigeid

andmeid, edastas XX enda alluvatele ebaõiget infot, kohustades alluvaid panema toime kiiruse

mõõtmise protokolli võltsimise. Talituse juhi korralduse täitmine oli tema alluvatele kohustuslik.

Samuti teadis XX , et võltsitud dokumente kasutatakse edaspidi väärteomenetluses karistusotsuse

tegemisel.

26. Maakohus leidis ekslikult, et korralduse täitmiseks oleks saanud mõõteseadme ümber tõsta.

PPA-s kehtis kindel mõõteseadmete arvestuse kord ning selle üle peeti arvestust mõõtevahendite

registris. Lisaks on oluline, et taatlemisele kuulub kogu kiirusemõõturi komplekt, st

kiirusemõõtur koos selle juurde kuuluvate antennidega. SMIT vastuskirja kohaselt ei olnud

mootorrattale paigaldatud kiirusemõõtur üldse tehniliselt töökorras ega kasutamiskõlblik. Ka on

kohtuotsuses jäetud tähelepanuta, et XX i sõnade kohaselt vahetas ta taatlemata seadme osad

taadeldud osade vastu alles 2011. a septembri lõpus. Seega on tõendatud, et selle ajani oli igal

juhul kasutuses taatlemata seade. Vastavalt Riigikohtu praktikale oleks XX pidanud oma väidet

ise aktiivselt kaitsma (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005 otsus asjas nr 3-1-1-

10405). Ka maakohus nõustus, et kiirusemõõturi ümbertõstmise oli XX il välja mõeldud

tagantjärele.

27. Apellant ei nõustu maakohtuga, et süüdistavad ei saanud kontrollida, millist seadet nad kiiruse

mõõtmiseks kasutavad. Mõõtmise käsiraamatus on nähtud ette, et ametnik peab veenduma,

millise seadmega ta kiirust mõõdab. Liikluspolitseinikud olid saanud erialase väljaõppe ning

omasid pikka töökogemust mõõteseadme kasutamisel. Seega pidid nad teadma, millist seadet

nad kasutavad. Sealjuures ei ole käsiraamatus normi, mille kohaselt saaks järeldada, et mõõtjad

pidid usaldama XX i väiteid, millist seadet kasutatakse. Kuna maakohus välistas, et XX oli

seadme ümber vahetanud, ei oleks ametnikel olnud mingit probleemi kontrollida antenni järgi

seadme vastavust patrullilehes märgitule. Ka olnuks ametnikel lihtne kontrollida vahemuunduri

numbrit keerates lahti vaid liblikkruvid. Süüdistatavad täitsid oma ametiülesandeid, mis on

täpselt reguleeritud. Seetõttu on asjakohatu maakohtu järeldus, et ametiisikud ei teadnud ega

näinud, millise seadmega töötavad.

28. KarS § 299 kohaldamisesse puutuvalt selgitab prokurör, et patrullilehtede ja kiiruse mõõtmise

protokollide võltsimise puhul ei ole tegemist vormivea parandamisega. Väärteoasja lahendamine

on materiaalses mõistes õigusmõistmine, kus tuleb pidada kinni menetlusnormidest. Kiiruse

mõõtmise protokolli viide seadmele, mida tegelikult ei kasutatud, oli väärteomenetluses oluliseks

tõendiks. Maakohus tuvastas, et kõik ametnikud olid pädevad mõõtjad. Pädevuse aluseks on ka

teadmine, et taatlemata seadmega kiiruse mõõtmine on ebaseaduslik. Seega saab teo subjektiivse

koosseisu tuletada süüdistatavate objektiivsest käitumisest. Kõik süüdistatavad olid ametiisikud,

kellele olid teada seadusesätted, millest nad olid kohustatud juhinduma. Lisaks jättis maakohus

hinnanguta asjaolu, et süüdistatavate koostatud väärteootsused on Viru Maakohtus tühistatud.

29. Süüdistuse järgi võltsis XX kasutades korrektorlinti viit patrullilehte. Maakohus jättis täielikult

hindamata vaatlusprotokolli, millega tuvastati, et korrektorlindi all olev tekst oli

politseimootorrattal paiknenud seadme nimetus. XX märkis patrullilehte esmalt kasutatavaks

seadmeks vale mõõturi ning muutis pärast patrullilehe tagastamist nende sisu. M. Põder, A. Hints

ja H. Lindus kinnitasid, et nemad ei ole selliste parandustega patrullilehti näinud.

30. Maakohus mõistis XX i ja osaliselt H. Linduse KarS § 3112 järgi õigeks, sest isikud ei teinud

väärteootsuseid süüdistuses nimetatud kuupäeval. Kohtule on esitatud kõik süüdistuses toodud

väärteootused, v.a XX i 27. novembri 2011 otsus. Seda lahendit ei võtnud maakohus vastu, sest

süüdistusaktis oli märgitud vale leheküljenumber. Tõenditest nähtuvad väärteoasja number,

otsuse koostamise ja sündmuse kuupäev ning menetleja nimi. Nende andmete alusel oleks

maakohtul olnud kerge leida õigeid väärteootsuseid.

31. KarS § 3112 järgi esitatud süüdistusest ei nähtu maakohtu hinnangul, milles seisnes

väärteootsuste ebaseaduslikkus. Prokurör toob aga välja, et süüdistuses on näidatud ära, milliste

Viru Maakohtu lahenditega on väärteootsused tühistatud. Kohtulahendid tagastas aga maakohus

prokurörile, kuna ei pidanud neid asjasse puutuvateks tõenditeks. Kuigi politseiametnikud olid

teadlikud, et nad võltsisid ametlikke dokumente, koostasid nad nende pinnalt väärteootsuseid.

32. Apellant ei nõustu maakohtu põhjendustega XX i õigeksmõistmises KarS § 22 lg 2 - § 3112 järgi.

Maakohus tuvastas, et XX i korraldusel märkisid tema alluvad kiiruse mõõtmise protokollidesse

taatlemata seadme asemel seadme, mida tegelikkuses ei kasutatud.

33. Prokurör taotles uute tõendite vastuvõtmist, kuna maakohus ei võtnud vastu 28. juuni 2013

süüdistusakti tõendite loetelus märgitud mõningaid tõendeid, kuigi need on kriminaalasja

lahendamiseks vajalikud. Need tõendid on distsiplinaarmenetluse kokkuvõte; H. Linduse

koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli juurde kuuluvad väärteoprotokollid ja

kiirmenetluse otsused; asitõendi vaatlusprotokolli juurde kuuluv XX i koostatud

väärteomenetluse 27. novembri 2011 otsus; Viru Maakohtu määrused/otsused.

Distsiplinaarmenetluses andsid isikud ütlusi vahetult pärast süüdistuses kirjeldatud sündmusi

ning need erinevad oluliselt kohtumenetluse ütlustest.

Menetlus ringkonnakohtus

34. Ringkonnakohus rahuldas 12. jaanuari 2016 määrusega eelmises punktis esitatud prokuröri

taotlused ning võttis KrMS § 321 lg 6 alusel asja juurde kõik apellatsiooni lisas toodud

dokumendid. Seejuures anti kaitsjatele ja süüdistatavatele võimalus eelnevalt nende

dokumentidega ringkonnakohtu kantseleis kuni 20. aprillini 2016 tutvuda, kuid seda võimalust ei

kasutatud.

35. Ringkonnakohus arutas 22. aprilli 2016 istungil käesolevat kriminaalasja süüdistatavate osavõtul

(v.a K. Ilves, kes ei osalenud KrMS § 334 lg 1 p 1 alusel). Täiendavaid ütlusi soovis

süüdistatavatest anda ainult XX .

36. Apellatsioonile lisatud tõenditest ei uuritud 5. märtsi 2012 distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet

(tõendite kd 8, tl-d 1-30). Sellest tulenevalt ei rahuldatud ka prokuröri taotlust kuulata

süüdistatavad distsiplinaarmenetluse raames antud seletuste pinnalt üle kohtumenetluses antud

ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Ülejäänud tõendeid (tõendite kd-d 6 ja 7 ning kd 8, tl-d

31-39) uuriti ja loeti poolte kokkuleppel avaldatuks. Seejuures vastas XX kd-s 8, tl 39 asuva

tõendi pinnalt talle esitatud küsimustele.

Ringkonnakohtu järeldused

37. Ringkonnakohus tutvus maakohtus peetud istungite protokollide, kohtuotsuse, apellatsiooni ja

kohtutoimikute materjalidega. Lisaks uuris kohus täiendavalt apellatsioonile lisatud dokumente

ja nende osas antud süüdistatava XX i ütlusi. Arvestades eelnevat ja kuulanud ära

ringkonnakohtu istungil kohtuvaidlustes esitatud seisukohad, leiab kohtukolleegium, et

apellatsioonis esitatud väited toovad kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise. Apellatsioon

tuleb osaliselt rahuldada. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, millega XX mõisteti

täielikult õigeks KarS § 299 lg 1 ja § 3112 järgi. Samuti tühistatakse otsus osaliselt

menetluskulude osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

38. Kõigepealt selgitab kohtukolleegium välja süüdistuse aluseks olevad üldised asjaolud (I).

Seejärel lahendatakse XX i süüküsimus KarS § 299 lg 1 (II) ja § 3112 järgi (III) esitatud

süüdistuste osas. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus XX ile kihutamise osas esitatud süüdistust

ning H. Lindusele, M. Põdrale, K. Ilvesele, A. Hintsile ja A. Karpile esitatud süüdistusi (IV).

Edasi võtab kohus seisukoha XX i karistuse osas (V), lahendab menetluskuludega seotud

küsimused (VI) ja võtab kokku menetlustulemused (VII).

I

39. Käesolevas kriminaalasjas on kõige aluseks fakt, et PPA Ida prefektuuri LJVT kasutuses oleva

kiirusmõõdiku Stalker DSR 2X numbriga DP009663 (antennid KC031279 ja KR009147)

taatlemistähtaeg möödus 13. augustil 2011. Uuesti taadeldi kiirusemõõdik alles 22. detsembril

2011. Nimetatud asjaolusid tõendavad AS Metrosert mõõtevahendi taatlustunnistused (tõendite

kd I, tl 6-7). Asjas kogutud tõendeid uurides ei ole kahtlust, et XX oli taatlmise kehtivuse

lõpuajast teadlik. Tunnistaja R. Väli teavitas LJVT juhti taatlemistähtaja saabumisest (II kd, tl

27). XX kinnitab, et oli teadlik taatlemistähtaja lõppemisest ning enda sõnade järgi teavitas ta

nimetatud asjaolust ka teisi talituse liikmeid (III kd, tl 27 pöördel).

40. XX i ja süüdistuse versioon lahknevad selles, kuidas süüdistatav taatlemistähtaja möödumisele

reageeris. Prokurör on seisukohal, et politseiametnikud jätkasid XX i teadmisel kiiruse mõõtmist

taatlemata seadmega. Süüdistatav aga kinnitab, et mõõturiga Stalker DSR 2X numbriga

DP009663 pärast taatlemistähtaja möödumist enam kiirust ei mõõdetud.

Väidetavalt vahetas XX sõidukis Škoda paiknenenud mõõturi Stalker DSR 2X numbriga

DP009663 2011. aasta septembri lõpus välja mootorrattal Honda paiknenenud taadeldud mõõturi

DP009643 vastu (st vahemuundur koos esimese antenniga). Seni mõõtsid Škodaga patrullis

käinud ametnikud kiirust käsimõõturiga MDR või abistasid kiiruse mõõtmisel mootorratast

Honda.

41. Ringkonnakohtu jaoks ei ole XX i kaitseversioon usutav. Siinjuures on asjakohased maakohtu

vastavad põhistused (vt p 15 ja MK otsuse lk 11-13). Nimelt on otsuses õigesti välja toodud, et

V.M. ja OTRS andmete kohaselt võeti detsembris 2011 sõiduautolt Škoda maha taatlemata

kiirusemõõtur nr DP009663. Tunnistaja ülusi mahavõetud seadme taatlemisele saatmise vajaduse

kohta kinnitas ka A.M. (II kd, tl 42 pöördel). XX i ringkonnakohtus antud täiendavad ütlused, et

tegelikult oli vaja taadeldada vaid mõõturi esitablood, ei ole usutavad ega ühti teiste tõenditega.

On ilmselge, et selle versiooni on süüdistatav mõelnud välja alles apellatsioonimenetluses.

Samuti on selge, et pärast 11. augustit 2011 mõõtsid ametnikud kiirust ka Škodas oleva

mõõturiga DP009663, kuivõrd mootorrattaga said kiirust mõõta vaid Akategooria juhtimisõigust

omavavad ametnikud A. Karp ja A. Hints. Ometi on sellel perioodil märgitud seadmega nr

DP009643 mõõtjaks ka teised ametnikud. XX väidab veel, et kuni septembri lõpuni mõõdeti

Škodaga kiirust käsimõõturiga MDR või koos mootorrattaga. Kohus tutvus siinjuures

patrullilehtedega, mille XX väljastas kuni 28. septembrini 2011 (tõendite kd I, tl 62 jj).

Eelduslikult pärast seda aega tõstis XX enda väite kohaselt taadeldud mõõturi Škodale. Uuritud

patrullilehtedest nähtub, et käsiseade MDR on patrullilehele märgitud tavaliselt juhul, kui

kasutatavaks sõidukiks oli 271MND. Kui kasutatavaks seadmeks oli märgitud Stalker DSR ja

sõidukiks XXX , ei olnud määratud ülesandeks koostööd mootorrattaga. Eeltoodut arvesse võttes

järeldab ringkonnakohus, et tegelikult mõõtsid ametnikud sõidukiga XXX XX ile teadaolevalt

kiirust seadmega, mis oli taatlemata.

42. Oluliseks küsimuseks on veel see, kas teised LVJT ametnikud peale XX i olid teadlikud, et

kasutavad kiiruse mõõtmisel taatlemata seadet. Vaidlust ei ole, et talituse juht ütles kõigile LVJT

ametnikele, et kiirusemõõturi nr DP009663 taatlemise tähtaeg lõppes augustis. H. Lindus, M.

Põder, K. Ilves, A. Hints ega A. Karp ei kontrollinud enne kiiruse mõõtmist, millist konkreetset

seadet nad kasutavad ning usaldasid XX i. Kuigi on asjaolusid, mis võiksid anda alust arvata, et

kiirust mõõdetakse märgitust erineva seadmega, on neid asjaolusid hooletusest eiratud. Näiteks

mõõdeti Škoda ja mootorrattaga mõni aeg paralleelselt kiirust. Samas ei kinnita ükski tõend, et

süüdistatavad olid tegelikult teadlikud asjaolust, et nad kasutavad mõõtmisel taatlemata seadet.

Kohtukolleegiumi jaoks on usutav, et pikka aega igapäevaselt kiirust mõõtnud ametnikud ei

kontrollinud sageli, millist seadet nad mõõtmisel kasutavad. Arvestades ka politseiasutuse

teatavat võimustruktuuri võidi pisut pimesi usaldada oma juhti, sest see oli muutunud tavaks.

43. Prokuröri hinnangul on ametnikud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollidesse tegelikult

mitte kasutatud mõõteseadme märkimisel tegutsenud kaudse tahtlusega. Süüdistatavad usaldasid

talituse juhti ega pidanud vajalikuks ise veenduda, millist seadet tegelikult kasutatakse. Seega on

ka prokurör möönnud, et süüdistatavad ei olnud teadlikud, et nad ei kasutanud protokollidesse

märgitud seadet. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas ei ole leidnud

tõsikindlalt kinnitust, et H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp teadsid, et kasutavad

sõidukiga XXX kiiruse mõõtmisel taatlemata seadet.

II

44. Apelleeritava kohtuotsuse kohaselt ei sisaldanud XX i koostatud 28. septembri ja 26. oktoobri

2011 patrullilehed süüdistuses kirjeldatud asjaoludel ebaõigeid andmeid. Erinevalt maakohtust

on ringkonnakohus aga seisukohal, et kirjutades vastavatele patrullilehtedele teadvalt ebaõigeid

andmeid pani XX toime KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning maakohus on

materiaalõigust valesti kohaldanud.

45. Riigikohtu praktika kohaselt on KarS § 299 lg 1 järgi tegemist intellektuaalse võltsimisega juhul,

kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt

autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid (RKKKo asjas nr 3-1-1-40-11, p 13). Maakohus

ei pidanud patrullilehtedesse kiirusemõõturina mõõtja nr DP009643 märkimist ebaõigeks ning

korraldust selle kasutamiseks ebaseaduslikuks. Kõnealune mõõtur oli taadeldud, mistõttu ei

olnud välistatud korralduse täitmiseks kiirusemõõteseadme ümbertõstmist mootorrattalt

sõidukile XXX . Maakohtu hinnangul ei muuda korraldust ebaõigeks ka see, kui XX ile oli

teada, et kiirust minnakse siiski mõõtma taatlemata seadmega.

46. Kohtukolleegiumi jaoks tundub maakohtu seisukoht kummastav. Esiteks tuvastas kohus, et

kiirust mõõtnud politseiametnikud ei teadnud, et sõidukil XXX on endiselt taatlemata mõõtur nr

DP009663. Maakohtu otsuse kohaselt olid H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp

kindlal arvamusel, et XX on mõõteseadmed ära vahetanud ning politseiautos Škoda on

taadeldud seade nr DP009643. Seega ei ole asjakohane väita, et ametnikud oleksid saanud

mõõturi ise ära vahetada. Samas on tuvastatud, et XX oli teadlik, et tegelikult oli sõidukis XXX

taatlemata seade ning autos oleva seadmega oli kiiruse mõõtmine keelatud. Samuti ei ole eluliselt

usutav, et ametnikud hakkavad igakordselt enne kiiruse mõõtmist statsionaarset mõõteseadet

ühelt sõidukile teisele tõstma ning XX il ei olnud ka mingit põhjust seda eeldada.

47. XX il oli tulenevalt ametijuhendist (tõendite kd IV, tl-d 83-85) kohustus tagada, et LVJT töö

oleks häireteta ning liiklusjärelevalvet teostatakse kooskõlas valdkonda reguleerivate

õigusaktidega. Samuti oli tal kohustus anda vaid seaduslikke korraldusi ja vastutada koostatud

dokumentide õigsuse eest. Seega vastutas just XX , et LVJT töö, sh kiiruse mõõtmine, oleks

seaduslik. PPA 1. jaanuari 2010 käskkirjaga nr 38 (tõendite kd IV, td-d 170-178) kinnitati

patrullitegevuse kord. Patrullilehte märgitakse p 16.6 kohaselt ka sõiduki andmed ja

töövahendid. Patrullilehtede eesmärk on anda patrullitoimkonnale teada, kuidas oma

tööülesandeid teostada. Eeltoodust tulenevalt pidi XX märkima patrullilehte õiged andmed ning

tagama, et patrulli tegevus oleks häireteta ja kooskõlas õigusaktidega. Patrullilehe koostaja peab

dokumenti märkima just selle sõiduki ja need töövahendid, mida töö tegemisel reaalselt

kasutatakse. Märkides aga patrullilehtedele, et kiirust tuleb mõõta seadmega nr DP009643 ja

sõidukiga XXX , kandis XX patrullilehte sisult ebaõiged andmed ning taotles, et kiirust

mõõdetaks tegelikult Škodas oleva taatlemata seadmega. Süüdistatav teadis juba patrullilehe

koostamise hetkel, et tegelikult kiirust selle seadmega ei mõõdeta. Seega ei taganud XX

koostatud dokumendi õigsust ega talituse töö seaduslikkust. Ringkonnakohtu hinnangul oli XX i

tegevuse eesmärk jätta mulje, et kiirust mõõdetakse taadeldud seadmega. Seepärast kandis

süüdistatav dokumenti andmeid, mis ei olnud oma sisult õiged, ja pani toime dokumendi

intellektuaalse võltsimise.

48. KarS § 299 lg 1 järgi süüdistatakse XX i veel 20., 21., 24., 25. ja veel ühe 20. augustil 2011

väljastatud patrullilehelt korrektorlindiga mõõtevahendi numbri kustutamises ning nende

asemele vale mõõteseadme kirjutamises. Maakohtu hinnangul oleks alust rääkida võltsimisest

vaid juhul, kui muudatused tehti patrullilehtedesse pärast korralduse saajale üleandmist

eesmärgiga varjata tegelikult antud korralduse sisu. Süüdistuses aga taolisi faktilisi asjaolusid ei

kajastu. Lisaks märgitakse otsuses, et kohtule ei esitatud tõendeid, milline oli korrektorlindi all

olev algne tekst. Seega ei saa teha järeldust, kas hiljem kirjutatud tekst üldse esialgsest erineb.

49. Kohtukolleegium ei nõustu taaskord maakohtu põhjendustega. Kuigi XX ile esitatud süüdistus

on pisut konarlik, on sellest siiski aru saada, et isikule heidetakse ette tema väljastatud

patrullilehtede hilisemat muutmist, mitte muudetud lehtede väljaandmist. Samas on õige

maakohtu järeldus, et süüdistuses on märgitud kahe 20. augusti 2011 kuupäevaga patrullilehe

võltsimine, kuigi tegelikult oli teise lehe puhul tegemist hoopis 22. septembri 2011

patrullilehega. Kuna ei ole tõendatud, et XX oleks võltsinud kahte 20. augusti 2011 patrullilehte,

on maakohus põhjendatult mõistnud süüdistatava õigeks teise 20. kuupäevaga lehe võltsimises

(kirjutas omakäeliselt „MDR II“).

50. Nelja patrullilehe (20., 21., 24. ja 25. augusti) osas pani XX toime nende võltsimise. Asitõendi

vaatlusprotokolliga (tõendite kd IV, tl-d 130-131) on tõendatud, et patrullilehtedel ei ole

korrektorlindi all sama tekst, mis korrektorlindi peal. Nimetatud tõendi on maakohus jätnud aga

tähelepanuta. Seega on selge, et XX kirjutas varasemalt patrullilehte märgitud kiirusemõõturi

DSR 2XDP00966 või DSR 2XDP009643 asemele „MDR II“.või „MDR II AS006506“. Seda, et

parandused tegi just XX , tõendab ekspertiisiakt (tõendite kd IV, tl-d 102-104). Asjaolu, et need

muudatused on sisse viidud pärast lehtede väljastamist, kinnitavad kaassüüdistatavate ütlused.

Nii on K. Ilves ja A. Karp väitnud, et patrullilehtede kättesaamisel seal selliseid muudatusi ei

olnud (III kd, tl 35 pöördel; tl 44). Ka ei ole eluliselt usutav, et XX eksis mitmel järjestikusel

päeval patrullilehtedesse kiirusemõõturi märkimisel ning pidi seetõttu parandused sisse viima.

51. Lisaks peab ringkonnakohus oluliseks, et 24. augustil 2011 koostatud kiirusemõõteseadme

kasutamise protokollides on kiirusmõõteseadmena märgitud Stalker DSR 2X nr DP009643

(tõendite kd II, tl-d 76, 78, 132). See viitab, et ametnikud täitsid algselt patrullilehel olnud

korraldust ja märkisid mõõturi, mida nad teadaolevalt kasutasid. Samal päeval mõõtis A. Hints

kiirust mootorrattaga ning ka nendel kiirusemõõteseadme kasutamise protokollidel on seadmeks

märgitud Stalker DSR 2X nr DP009643 (tõendite kd V, tl-d 4, 6, 8, 10). Kuigi on ilmselge, et

auto ja mootorrattaga ei saanud samal ajal mõõta kiirust sama seadmega. Nimetatud asjaolu

kinnitab veelgi, et LJVT kasutas Škodas kiiruse mõõtmisel tegelikult taatlemata seadet. Kuna

XX teadis, et sõiduautol Škoda oli tegelikult taatlemata seade, muutis ta hiljem patrullilehtedel

mõõturi ära, et varjata taatlemata seadme kasutamist. Samuti seda, et paraleelselt kasutasid kaks

patrulli näiliselt sama kiirusemõõteseadet. Eeltoodust tuleneb, et XX muutis pärast

patrullilehtede väljaandmist nende sisu ja asendas seal algselt märgitud mõõturi numbri teisega.

Süüdistatav oli teadlik, et märgib patrullilehtedesse vale mõõturi numbri ja täitis KarS § 299 lg 1

koosseisu.

III

52. Ringkonnakohtu hinnangul on leidnud tõendamist ka XX ile KarS § 3112 järgi esitatud süüdistus.

Sealjuures on maakohtu põhjendus, et süüdistatav ei teinud ühtegi otsust süüdistuses märgitud

kuupäeval, täiesti asjakohatu. Ka ei saa nõustuda apelleeritavas otsuses esitatud seisukohaga, et

süüdistuses ei ole sisustatud, milles seisnes väärteootsuste ebaseaduslikkus.

53. XX ile esitatud süüdistuses on loetletud 11 väärteoasja, mille raames tegi süüdistatav

ebaseadusliku otsuse. Nimetatud on väärteoasja number ja väärteoasja materjalide koostamise

päev. Seega ei olegi süüdistuses toodud kuupäevi, millal XX ebaseaduslikud otsused tegi. Selle

asemel on toodud andmed väärteoasja kohta, milles otsused tehti. Nende andmete abil on

võimalik lihtsasti leida ülesse ka konkreetsed väärteootsused, mis on asitõendi vaatlusprtokolli

lisaks (tõendite kd IV, tl-d 61-73). Küll ei ole asitõendi vaatlusprotokolli lisana toimikus

väärteoasjas nr 240211001393 tehtud 27. novembri 2011 otsust, milles väärteoprotokoll koostati

süüdistuse kohaselt 30. oktoobril 2011. Nimetatud otsust ei võtnud maakohus vastu.

Ringkonnakohus aga rahuldas prokuröri apellatsioonis esitatud taotluse otsuse vastuvõtmiseks

ning lisas väärteootsuse kriminaalasja materjalide juurde (tõendite kd VIII, tl 39). Samuti on

kriminaaltoimikutes olemas otsuste aluseks olevad väärteomaterjalid.

54. Kohtukolleegiumi hinnangul on KarS § 3112 järgi esitatud süüdistuses teokirjeldus piisavalt

arusaadav ning mõiste ebaseaduslik on sisustatud. Ebaseaduslikkuse sisustamisel viidatakse

süüdistuses MõõteS § 5 lg-le 1. Säte näeb ette, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui

mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on

täidetud

või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast

mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise

kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad

eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse

tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. LJVT mõõtmiste puhul ei

olnud mõõteseaduses nimetatud nõuded täidetud ning mõõtetulemuste jälgitavus ei olnud

tõendatud. XX toimis ebaseaduslikult, kui tegi väärteoasjas otsuseid teades, et tegelikult ei ole

väärteo toimepanemine nõuetekohaselt tõendatud. Järelikult olid XX i tehtud otsused

ebaseaduslikud, sest nende aluseks olevate tõendite kogumisel ei olnud süüdistatavale

teadaolevalt järgitud MõõteS § 5 lg-t 1. Süüdistatava teadlikkus taatlemata mõõtevahendi

kasutamisest on sisustatud eelpool ning XX i poolt otsuste tegemist tõendavad konkreetsed

väärteootsused. Seega tuleb XX KarS § 3112 järgi süüdi mõista.

IV

55. Ringkonnakohus nõustub üldjoontes apelleeritava otsuse põhistustega XX i õigeksmõistmises H.

Linduse, M. Põdra, K. Ilvese, A. Hintsi ja A. Karpi kuritegude toimepanemisele kihutamises ning

nende ametnike täieliku õigeksmõistmise osas.

56. KarS § 299 lg 1 - § 22 lg 2 järgi esitatud süüdistuse osas märkis maakohus õigesti, et LVJT

ametnikud said XX ist aru, et sõidukil XXX olnud kiirusemõõtur on asendatud mootorrattal

paiknenud taadeldud seadmega. H. Linduse, M. Põdra, K. Ilvese, A. Hintsi ja A. Karpi ütlustest

ei tulene, et talituse juht oleks andnud neile arusaadava korralduse jätkata kiiruse mõõtmist

taatlemata seadmega ning märkida protokolli seade, mida ametnikud teadlikult ei kasutanud.

Ringkonnakohus tuvastas juba, et LJVT ametnikud ei teadnud, et kasutavad kiiruse mõõtmisel

taatlemata seadet. Kuna XX il ei olnud põhjust usukuda, et tema alluvad saavad aru, et nad

panevad toime kuriteo, siis ei ole süüdistatav ka kedagi võltsimise toimepanemisele kihutanud.

57. Ka KarS § 3112 - § 22 lg 2 järgi esitatud süüdistus ei ole tõendatud, kuna kohtule teadaolevalt ei

öelnud XX LVJT amentikele, et nad kasutavad kiiruse mõõtmisel taatlemata seadet. Seega ei

kallutanud XX oma alluvaid H. Lindust, M. Põtra, K. Ilvest, A. Hintsi ja A. Karpi ebaseadusliku

otsuse tegemisele.

58. Ka H. Linduse, M. Põdra, K. Ilvese, A. Hintsi ja A. Karpi täieliku õigeksmõistmise tingib

asjaolu, et kohtus uuritud tõendid ei kinnita, et ametnikud teadsid, et kasutavad taatlemata seadet

(vt p-d 42, 43).

59. KarS § 299 lg 1 eeldab, et ametnikud pidasid võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu

saabumist ja möönsid seda. Maakohus on õigesti leidnud, et tõendid ei kinnita kaudse tahtluse

olemasolu. Prokurör heidab süüdistatavatele sisuliselt ette hooletust: nad oleksid pidanud

kontrollima ja veenduma, millist seadet nad kasutavad. Seda ametnikud ei teinud. Seega vastab

süüdistatavate käitumine kergemeelsuse või äärmisel juhul hooletuse tunnustele. Olles

tähelepanelikud ja kohusetundlikud, oleksid H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp

teadnud, et kasutavad taatlemata kiirusemõõturit. Küll aga ei pidanud nad võimalikuks ega

möönnud, et kannavad kiirusemõõte protokolli mõõturi, mida nad tegelikult ei kasuta.

60. Kohus ei pea asjakohaseks prokuröri järeldust, et kuna liiklusrikkujate suhtes alustati

väärteomenetlus ja üheks tõendiks oli võltsitud kiirusemõõteseadme protokoll, on

väärteomenetluse otsused tehtud otsese tahtlusega ehk teadvalt. Kuna maa- ja ringkonnakohus

leidsid üksmeelselt, et H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja A. Karp ei olnud teadlikud, et

kasutavad taatlemata seadet, siis ei saanud nad ka teadvalt teha väärteomenetluses ebaõigeid

otsused. Seega on ametnikud õigesti KarS § 299 lg 1 ja § 3112 järgi õigeks mõistetud.

61. Asjaolu, et Viru Maakohus tühistas väärteootsused, ei sisusta süüdistatavate tahtlust ehk

subjektiivset koosseisu. Otsuste tühistamine kinnitab vaid asjaolu, et menetlus viidi läbi valedel

alustel ehk ebaseaduslikult. See ei näita aga kuidagi, et H. Lindus, M. Põder, K. Ilves, A. Hints ja

A. Karp olid otsuste ebaseaduslikkusest teadlikud.

V

62. Apellatsioonkaebuses taotles prokurör XX ile sama karistuse mõistmist, mida taotleti juba

maakohtus: KarS § 299 lg 1 järgi 1 aasta 6 kuud vangistust ja KarS § 3112 järgi 1 aasta

vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga mõista talle

liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg 2 alusel taotles prokurör 3 kuu vangistuse

täitmisele pööramist ning lg-te 1, 3 järgi 1 aasta 3 kuu vangistuse kohaldamist tingimisi.

Prokurör soovis maakohtus, et XX i katseaja pikkuseks määrataks 3 aastat. Lisakaristusena KarS

§ 49 kohaselt võtta XX ilt lisakaristusena kolmeks aastaks õigus töötada riigi- või kohaliku

omavolitsuse asutuses või eraõiguslikus juriidilises isikus ametikohal, kus temale on pandud

juhtimis-, haldamis-, või järelevalveülesanded või varaliste väärtuse liikumist korraldavad või

võimuesindaja ülesanded. Arvestades, et ringkonnakohtu hinnangul ei leidnud kogu XX ile ette

heidetud süüdistus tõendamist, tuleb isikule mõista väiksem karistus, kui taotles prokurör.

63. Karistuse mõistmisel lähtub kohus eelkõige toimepandud kuritegude olemusest. XX kuritarvitas

riigi usaldust ning tema teod õõnestasid õigusemõistmise usaldusväärsust ühiskonnas üldiselt.

XX i ebaõigest käitumisest sai alguse sündmuste ahel, mille tulemusel toimus mitmeid

ebaseaduslikke väärteomenetlusi. Süüdistatav süütegusid ei tunnista ega kahetse, vaid õigustab

oma käitumist ning leiab, et tema ei vastuta juhtunu eest. Hinnates XX i süü suurust tuleb võtta

veel arvesse, et isik on PPA-s töötanud pikka aega ning oli igati teadlik sellest, kuidas talituse

tööd tuleks juhtida ning liiklusjärelevalvet teostada. Ometi eiras XX enda ametijuhendist

tulenevaid kohustusi ning lubas hoolimatusest jätkuda olukorral, kus riiklikku järelevalvet

teostati ebaseaduslikul moel. Seda arvestades ei saa pidada XX i süüd väikseks. Kohus ei

tuvastanud XX i puhul karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Arvestades

süüdistatava suhtumist oma tegudesse ja seda, et XX i käitumisel olid ühiskonna õiglustunnet

silmas pidades rasked tagajärjed, ei saa pidada põhjendatuks tema karistamist rahalise

karistusega. Seega saab karistuse eesmärke saavutada vaid vangistusega.

64. KarS § 299 lg 1 järgi mõistab ringkonnakohus XX ile karistuseks 1 aasta vangistust ja § 3112

järgi 9 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeb kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga

ning mõistab XX ile liitkaristuseks 1 aasta vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel jääb mõistetud

vangistus tingimisi kohaldamata. Mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui XX ei pane 3-

aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kuna kuritegude toimepanemisest on

praeguseks ajaks möödunud üsna pikk aeg, ei omaks šokivangistuse kandmine enam soovitud

efekti. Seega ei pea ringkonnakohus põhjendatuks prokuröri taotlust pöörata osa karistusest

koheselt täitmisele. Lisaks peab kohtukolleegium vajalikuks kohaldada XX ile KarS § 49 alusel

lisakaristusena keeldu töötada 3 aastat ametnikuna ATS § 7 lg-te 1, 2 mõttes. Süüdistatava

kuritegude olemus on selline, mis välistab tema usaldamise avaliku võimu teostamisel pikema

aja jooksul. Rikkudes oma kohustusi riikliku järelevalve teostamisel ning väärteomenetluse

läbiviimisel õõnestas XX õigusriigi alustalasid. Eeltoodust tulenevalt määratakse

tegutsemiskeeld maksimaalses määras. Lisaks on põhjendatud tegutsemiskeelu kohaldamine

kogu katseaja vältel, sest alles pärast katseaja edukat läbimist saab teha järeldusi selle kohta, kas

XX on oma käitumisest õppinud.

VI

65. Seoses menetluskuludega märgib ringkonnakohus järgmist.

66. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

süüdimõistetu. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb XX i kanda jätta käekirjaekspertiisi kulu

summas 282 eurot, sest ekspertiis puudutas süüdistust, milles isik ka süüdi mõisteti. Arvestades,

et XX mõistetakse süüdi siiski vaid osaliselt, jäävad 50% teistest menetluskuludest riigi kanda.

Seega jääb kohtueelses- ja kohtumenetluses osutatud õigusabiteenuse eest riigi kanda pool, s.o

3944,40 eurot, ja teine poolt tuleb tasuda XX il endal. Kriminaaltoimikutest koopiate tegemise

eest tuleb süüdistataval tasuda 0,45 eurot. Seega kuulub XX il täiendavalt tasumisele kokku

282,45 eurot. Samuti tuleb XX il KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt tasuda süüdimõistva otsuse

tegemisega kaasnev sundraha summas 585 eurot.

67. XX esitas taotluse hüvitada talle ringkonnakohtu istungile ilmumisega tekkinud sõidukulu 27.59

eurot. KrMS § 178 lg 1 p 3 kohaselt hüvitatakse kriminaalmenetlusega tekkinud sõidukulu vaid

kannatanule, tunnistajale, koosseisuvälisele tõlgile ning eksperdile ja asjatundjale, kes ei tööta

riiklikus ekspertiisiasutuses. Seega ei näe menetlusseadustik ette, et sõidukulu tuleks hüvitada

süüdistatavale. Vastavat kohustust ei tulene ka kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade

menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast, mille § 1 järgi kohaldub

see kord kriminaalmenetluses vaid kannatanu, tunnistaja, koosseisuvälise tõlgi, eksperdi ja

spetsialisti menetlusest osavõtuga seotud kulude hüvitamisel. Eeltoodust tulenevalt jääb XX i

taotlus sõidukulude hüvitamiseks rahuldamata, sest seadusest ei tulene vastavat korda sellise

kulu hüvitamiseks.

68. Kuna ringkonnakohus vaatas antud kriminaalasja läbi prokuröri apellatsiooni alusel, jäävad

apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 2 ls 2 kohaselt riigi kanda. RÕS § 22 lg 7 järgi

kuuluvad hüvitamisele üksnes põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud

hüvitamisele kuuluvad kulud.

69. Esmalt tuleb märkida, et RÕS § 22 lg 7 mõttes ei saa pidada mõistlikuks, et riik peab hüvitama

valitud kaitsjate tasu sõidule kulutatud aja eest. Eesti Advokatuuri 15. septembri 2015 otsusega

kehestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja

tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“

(edaspidi õigusabi kulude kord) ei näe määratud kaitsjale sõidule kulutatud aja eest tasu

maksmist ette. Kolleegium ei näe põhjust, miks peaks riik selles osas kohtlema erinevalt

määratud ja lepingulisi kaitsjaid. Seetõttu jäävad rahuldamata kõigi kaitsjate taotlused hüvitatada

tasu sõidule kulutatud aja eest.

70. Lähtudes Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016 otsusest asjas nr 3-2-1-40-15, millega tunnistati

õigusabi kulude korra p-d 51-54 põhiseadusega vastuolus olevaks, peab kolleegium määrama

kindlaks ka põhjendatud sõidukulu. Sõidukulude põhjendatuse kindlaks määramisel juhindub

kolleegium lisaks viidatud Riigikohtu üldkogu otsusele ka kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016

otsusest asjas nr 3-1-1-33-16 (vt p 29 jj). Viidatud lahendites on leitud, et keskmise sõiduauto

kasutamisel kulub ühe kilomeetri läbimisele 8 senti, millele lisandub käibemaks.

Ringkonnakohus peab samuti sellist sõidukulu hüvitise määra põhjendatuks.

71. A. Karpi lepinguline kaitsja advokaat Allan Valk palub otsusega mõista A. Karpi kasuks

apellatsioonimenetlusega seotud kulu 2160 eurot, sh käibemaks 360 eurot. Nimetatud summast

moodustab õigusabikulu 1998 eurot, sh käibemaks 333 eurot, ja sõidule kulutatud aeg 162 eurot,

sh käibemaks 27 eurot. Kohtukolleegium rahuldab advokaadi taotluse osaliselt, s.o kohtuotsuse

ja apellatsiooni läbitöötamise eest 4 tunni ulatuses, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumise

eest 4 tunni ulatuses ja ringkonnakohtu istungil osaletud aja eest 5 tunni ulatuses ehk kokku 13

tunni ulatuses. Tuleb arvestada, et A. Karpi süüdistus ei olnud võrreldes teiste süüdistatavatega

mahukam, ometi taotleb tema kaitsja teistega advokaatidega võrreldes tunduvalt suuremat tasu.

Kaitsja sõnavõtt ringkonnakohtu istungil toetus suuresti samadele asjaoludele, millele ka

maakohtus ega olnud teiste advokaatidega võrreldes õiguslikult mahukam. Seetõttu ei saa pidada

põhjendatuks, et kaitsjal kulus istungiks ettevalmistamiseks oluliselt rohkem aega kui teistel

kaitsjatel. Ka kohtukolleegium tutvus maakohtu otsuse ja prokuröri apellatsiooniga ning on

seisukohal, et seda on edukalt võimalik teha kuni 4 tunniga. Sarnasel arvamusel on ka teised

kaitsjad. Eelnevast tulenevalt rahuldatakse advokaat A. Valki taotlus 1404 euro ulatuses, sh

käibemaks 234 eurot.

72. K. Ilvese lepinguline kaitsja vandeadvokaat Kaarel Kais esitas taotluse, mille kohaselt kulutas ta

apellatsioonimenetluses õigusabile 16 tundi. Kaitsja taotleb kokku 1768 euro hüvitamist, sh

käibemaks 294,67 eurot: õigusabi kulu eest 1728 eurot, sh käibemaks 288 eurot ja kütusekulu

eest 40 eurot, sh käibemaks 6,67 ehk. Kaitsja sõitis kohtuistungile Tallinnast ning läbis seega

keskmiselt kokku 372 km. Ka K. Ilvese kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o

õigusabile kulutatud aja eest 13 tunni ulatuses ehk 1404 eurot, sh käibemaks 234 eurot, ning

sõidukulu eest hüvitatakse 35,71 eurot, sh käibemaks 5,95 eurot. Vandeadvokaat K. Kaisi

kaitsealuse süüdistuse maht ühtis advokaat A. Valki kaitsealusega ning kaitsjate ettevalmistus

istungiks oli sarnane. Samuti tuleb märkida, et ringkonnakohtu istung kestis 5 tundi, kuid kaitsja

on taotlenud tasu 6 tunni eest. Seega rahuldatakse vandeadvokaat K. Kaisi taotlus kokku 1439,71

euro ulatuses, sh käibemaks 239,95 eurot.

73. M. Põdra määratud kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming taotleb kokku 618 euro hüvitamist, sh

käibemaks 103 eurot: õigusabi eest 528 eurot ja sõidukulu eest 90 eurot. Vandeadvokaat A.

Toomingu tasutaotlus on üldiselt põhjendatud, vähendada tuleb vaid sõidukulu eest tasumisele

kuuluvat summat. Kaitsja läbis 250 km ja eeltoodust lähtuvalt (vt p 70) on põhjendatud kulu

selle eest 24 eurot, sh käibemaks 4 eurot. Kokku kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele 552 euro

ulatuses, sh käibemaks 92 eurot.

74. A. Hintsi määratud kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi taotleb kokku 405,60 euro hüvitamist, sh

käibemaks 67,60 eurot: õigusabi osutamise eest 312 eurot ja sõidukulu eest 93,60 eurot. Ka

vandeadvokaat L. Nirgi tasutaotlust peab kohtukolleegium üldiselt põhjendatuks, v.a sõidukulu

osas. Kaitsja läbis 260 km ja põhjendatud tasu selle eest on 24,96 eurot, sh käibemaks 4,16 eurot.

Vandeadvokaat L. Nirgi tasutaotlus kuulub rahuldamisele kokku 336,96 euro ulatuses, sh

käibemaks 56,16 eurot.

75. XX i lepinguline kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe taotleb kokku 1774,80 euro, sh

käibemaks 295,80 hüvitamist. Õigusabi osutamise tasu on 1248 eurot, sõidukulu oli 136,80 eurot

ja sõidule kulutatud aja eest taotleb kaitsja 390 eurot. Vandeadvokaat A. Küünemäe taotlus

kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o õigusabile kulutatud aja eest 8 tunni ulatuses ehk 1248 eurot,

sh käibemaks 208 eurot, ja sõidukulu 380 km eest 36,48 eurot, sh käibemaks 6,08 eurot. Seega

rahuldatakse kaitsja taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks kokku 1284,48 euro ulatuses, sh

käibemaks 214,08 eurot.

76. H. Linduse määratud kaitsja vandeavokaat Kaido Kooga taolteb kokku 621,60 euro, sh

käibemaks 103,60 eurot hüvitamist. Taotluse kohaselt oli õigusabikulu 528 eurot ja sõidukulu

93,60 eurot. Kohtukolleegium rahuldab täielikult kaitsja taotluse õigusabikulu eest. Põhjendatud

kulu 260 km läbimise eest on 24,96 eurot, sh käibemaks 4,16 eurot. Seega rahuldatakse

vandeadvokaat K. Kooga taotlus kokku 552,96 euro ulatuses, sh käibemaks 92,16 eurot.

VII

77. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4 ja 338 p 1, 2 tühistab

ringkonnakohus Viru Maakohtu 11. detsembri 2015 otsuse osaliselt. Otsus tühistatakse XX i

täielikus õigeksmõistmises KarS § 299 lg 1 ja § 3112 järgi ning isik mõistetakse selles osas süüdi

(v.a ühe 20. augusti 2011 patrullehe võltsimise osas). Seoses XX i osalise süüdimõistmisega

tuleb osaliselt tühistada ka maakohtu otsus menetluskulude osas ja mõista XX ilt menetluskulude

eest välja kokku 282,45 eurot. Süüdistatava kaitsjale makstud tasust jääb XX i kanda 3944,40

eurot. Samuti tuleb isikul tasuda sundraha 585 eurot. Muus osas jääb Viru Maakohtu otsus

muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldatakse osaliselt.

allkirjastatud digitaalselt

Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas