3-14-51821/16 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Agu Timmi, Madis Ernits

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

31.05.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51821

Haldusasi

Gunnar

Posti

kaebus

Tallinna

Vangla

kinnipidamistingimustega tekitatud kahju mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 03.02.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Gunnar Posti

Vastustaja/apellant Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 03.02.2015. a otsuse resolutsiooni p 2. Teha vastavas

osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitis 426 eurot. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 03.02.2015. a otsuse resolutsiooni p 3 ja jätta

menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 30.06.2016 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 18.08.2011–05.04.2012 vahistatuna kinnisel

režiimil ja perioodil 21.12.2012–13.02.2013 kinnipeetavana vastuvõtuosakonnas kinnisel

režiimil.

2. Tallinna Vanglas viibitud ajal paiknes kaebaja järgmiselt:

- kambris 314 perioodil 18.08.2011–10.10.2011;

- kambris 337 perioodil 11.10.2011–08.11.2011;

- kambris 89 perioodil 10.11.2011–14.11.2011;

- kambris 337 perioodil 15.11.2011–05.04.2012;

- kambris 124 perioodil 21.12.2012–01.01.2013;

- kambris 145 perioodil 02.01.2013–06.01.2013;

- kambris 126 perioodil 07.01.2013–13.02.2013.

3. Kaebaja esitas 02.06.2014 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse

(tl 17-18p), mille vangla registreeris 04.06.2014. Kaebaja palus hüvitada seoses nõuetele

mittevastavate elutingimustega tekitatud mittevaralise kahju 147 eurot iga Tallinna Vanglas

viibitud kuu eest perioodidel 18.08.2011–05.04.2012 ja 21.12.2012–13.02.2013. Tallinna

Vangla jättis 01.10.2014. a vastusega nr 5-18/14/16138-1 kahjunõude rahuldamata.

4. Kaebaja esitas 20.08.2014 (registreeritud 21.08.2014) Tartu Halduskohtule kaebuse

(tl 27) Tallinna Vangla vastu, milles palus, et kohus kohustaks vanglat maksma talle tekitatud

kahju eest hüvitist 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest perioodidel 18.08.2011–

05.04.2012 ja 21.12.2012–13.02.2013.

Kaebaja leidis, et Tallinna Vanglas viibitud aja jooksul rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) praktikast on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, mille standardiks

on 4 m2. Otsuses asjas Tunis vs. Eesti jättis EIK kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel välja

tualeti pindala. EIK praktikat arvestades tuleb maha arvata ka mööblialune pindala. Olukord,

kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK artikli 3

rikkumine ja seoses sellega nõuab kaebaja vanglas iga viibitud kuu eest 300 eurot ehk 10

eurot iga päeva eest.

Kaebaja sõnul pidi ta viibima 15 m2 suurustes kambrites koos viie vahistatuga ning tal ei

võimaldatud osaleda spordiüritustel ega kasutada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli

jalutusboksis jalutamine, kuid seal puudusid võimalused enda füüsiliseks koormamiseks.

Seoses liikumisvaegusega tekkisid tal erinevad liigesevalud. Kaebaja sõnul on ta Tallinna

Vanglas viibides püüdnud eelmainitud olukorda ka ära hoida, olles pöördunud suuliselt

inspektor-kontaktisiku poole taotlusega suuremasse kambrisse paigutamiseks, kuid talle

vastati, et tingimused on seadusega kooskõlas, ja seetõttu ei pidanud kaebaja kirjalikku

pöördumist otstarbekaks.

5. Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 31-34) jätta kaebus rahuldamata.

Kaebajale oli tagatud Tallinna Vanglas viibimise ajal vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, mida

nõudis justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 lg 6 kuni

31.12.2013 kehtinud redaktsioon. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis

20.06.2014. a otsuses nr 3-4-1-9-14, et nimetatud säte oli põhiseadusega kooskõlas. Kambri

põrandapinnast ei tule välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jäävat pinda. WC ja ka

mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes

juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis

seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud

kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal

hetkel kasutada. Kaebaja viibis vaidlusalusel ajal Tallinna Vanglas kokku 286 päeva, millest

208 päeval oli tema kasutada põrandapinda üle 3 m2.

Kaebajale oli igapäevaselt tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Selle aja jooksul oli tal

võimalik muu hulgas ka kehakultuuriga tegeleda. Lisaks on ka kambris piisavalt ruumi, et

enda keharaskust kasutades erinevaid võimlemisharjutusi teha. Olukorras, kus kaebajale on

tagatud võimalus end soovi korral piisavalt liigutada, kuid isik otsustab seda mitte teha, on

põhjuslik seos väidetava kahju ning Tallinna Vangla tegevuse osas välistatud. Väljaspool

kambrit oli kaebajal võimalik jalutada 14 m2 suuruses jalutusboksis, kus liiklemiseks ja

võimlemiseks on piisavalt ruumi ka kuuele kinnipeetavale.

Kaebaja meditsiinikaardi väljavõtetest nähtub, et kaebajal oli 18.08.2011 Tallinna Vanglasse

saabudes jalg kipsis. Kaebaja ei ole tõendanud liigesevalude seost Tallinna Vangla

põrandapinna suurusega.

Seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat

õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel

olla tagasiulatuvat mõju. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine.

Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist

peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi

inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.

6. Halduskohus rahuldas 03.02.2015. a otsusega (tl 47-49p) kaebuse osaliselt ja mõistis

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 1008 eurot.

Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Tegemist ei ole

ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala

arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi

olemusega. Kohtu seisukohta kinnitab muuhulgas EIK seisukoht asjas Tunis vs. Eesti (p 11),

kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna

hulgast. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli pinda ühe isiku kohta WC-ta üle 3 m2 34 päeva

vältel ja alla 3 m2 252 päeva vältel (tl 38-40). Halduskohus on seisukohal, et vastustaja

tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi

alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel

justiitsministri 30.10.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 6 lg-le 6,

sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas

vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lgga 1. Halduskohtu hinnangul ei tule

põrandapinnast välja arvata mööblialust pinda.

Halduskohus loeb vastutaja tegevuse süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Vabade

kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas,

kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja õiguste rikkumisel

süüliselt. Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles

küsimuses.

Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 252 päeva olukorras, kus puudus võimalus liikuda väljaspool

kambrit, v.a üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal; kaebaja oli vähemalt 252 päeva

paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2

ehk ei olnud täidetud isikliku ruumi miinimumnõuet. Ainult 34 päeva oli kaebaja paigutatud

kambrisse, kus pind ühe isiku kohta WC-ta oli üle 3 m2. Vastustaja ei rakendanud meetmeid

isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine

ümberpaigutamine teise vanglasse). Samuti pidas kohus hüvitise määramisel silmas riigisisest

kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris

kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Puuduvad ka

asjaolud, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne

toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud

mittevaralise kahju olemust. Kaebaja kambripind jäi enamikul päevadest vahemikku 2,36–

2,99 m2, mis on vähem, kui 3 m2, kuid siiski lähedal miinimumnormile ja seega ei saa kaebaja

õiguste rikkumist lugeda väga intensiivseks.

Eeltoodu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates peab halduskohus kaebajale tekitatud

mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 4 eurot päeva eest, mil tema isiklik

ruum oli alla 3 m2, kokku seega 1008 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Vastustaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 57-59p), milles palub

halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata.

Kui isikule on kambris tagatud üksnes 2,5 m2 suurune põrandapind, tuleb hinnata ka seda,

milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud

kinnipidamistingimused. Halduskohus jättis isikuõiguste riive tuvastamisel muude

kinnipidamistingimustega ja asjas tähtsust omavate asjaoludega arvestamata.

WC alla jääv pind tuleb arvutada kambri põrandapinna sisse. WC pinna väljaarvamine kambri

põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga,

mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab. EIK

lahendites on enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud

kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Antud asjas aga asus WC

kambris ning see võimaldas kaebajale privaatsust ja soovi korral ka kohese kasutamise.

Tegemist oli eraldiseisva suletava ruumiga. WC pinna üldpinna sisse arvutamisel oli tagatud

kaebajale kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m2 suurune põrandapind, ja

seega ei rikkunud Tallinna Vangla siseriiklikke norme, mistõttu ei ole ka kaebajat

inimväärikust alandavates tingimustes hoitud.

Tallinna Vangla käitumine ei ole olnud süüline vähemalt raske hooletuse tõttu. Eesti riik ei saa

varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu ei saa kohtuotsustes toodud

seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju.

Kaebaja ei püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida, ega seda vähendada.

Kaebaja liikumispiirang tulenes asjaolust, et ta viibis vangis vahistatuna. Halduskohus võttis

hüvitise suuruse määramisel aluseks üksnes põrandapinna suuruse, jättes hindamata, kas muid

kannatusi isikule tegelikkuses kaasnes või mitte. Kohtuotsuses puuduvad konkreetsed

kaalutlused, millele juhindudes hüvitise suurus määrati.

8. Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud

vastuses

(tl 65-65p) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Tallinna Vangla kinnipidamistingimused olid vastuolus EIÕK artikliga 3. Juba 05.03.2004. a

Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

Komitee (CPT) raportis soovitati Tallinna Vanglale kambritesse paigutada mitte rohkem kui

neli inimest. Kaebaja sõnul püüdis ta mittevaralise kahju tekkimist ära hoida, pöördudes

suuliselt kontaktisiku poole. Pöördumised olid tulutud, sest kinnipidamisnõuded vastasid

siseriiklikule õigusele. Seega leiab kaebaja, et ta oli heausksena eksitusse viidud kuni Tunis

vs. Eesti kohtulahendist teadasaamiseni. Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste

korral eeldatakse kannatusi ja hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist ning kinnipeetav ei pea

eeltoodut põhjendama.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 tuleb tühistada. Vastavas osas tuleb teha uus otsus,

millega mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 426 eurot.

Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.

10. Ringkonnakohus hindab esmalt, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna

suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja

väärikust alandavad (I); seejärel hindab kahjuhüvitise suurust (II) ning lahendab lõpuks

apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (III).

I

11. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku

ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna

nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus

kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda

pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (…). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud

välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse

kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse

õiguspärasuse suhtes. (…) Riigisiseselt kehtis vaidlusalusel ajavahemikul VSkE § 6 lg 6 v.r,

mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. (…) Lisaks VSkE-le

pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid

sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (…). Seepärast

ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata

jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, pd 1011). Kaebaja kambri tingimuste

õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 v.r kui ka PS §-dest 10 ja 18

ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3

tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate

tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on

halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks

siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.

12. EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega

kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo

09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on

alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte

järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga

kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab

võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, nr

42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). 3 m²-st väiksema kambripinna

mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused,

kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool

kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, nr 9967/06 –

Belyayev vs Venemaa, p-d 3336; 06.02.2014, nr 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79;

12.03.2015, nr 7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 56). EIÕK art 3 tõlgenduste osas on EIK

leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku

kohta (EIKo 19.12.2013, nr 429/12 – Tunis vs. Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb

vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku

olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega,

juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega,

tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt

EIKo 10.01.2012, nr 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, nr

8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 12.03.2015, nr 7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 57).

Riigikohus on leidnud, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole siiski nii

väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada (RKPJKo 20.06.2014, 3-4-1-9-

14, p 38), aga samas on Riigikohtu hinnangul 2,5 m2 sedavõrd väike pindala, et pikka aega

sellises kambris viibimine oleks tõenäoliselt väärikust alandav (samas, p 37). Lisaks on

Riigikohus öelnud, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava

kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi korral ja seega tuleb VSkE § 6 lõike 6

v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult

isiku väärikust alandava kohtlemise (samas, p 38).

13. Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud

tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt EIKo 22.09.2015, nr 36059/12 – Bordeniciu vs.

Rumeenia, pd 9–17), on ta teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt EIKo

16.07.2015, nr 44753/12 – Gégény vs. Ungari, pd 6; 11.06.2015, nr 29334/11 – Lutsenko vs.

Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud

isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra

intensiivsemana (EIKo 11.02.2010, nr 43589/02 – Salakhutdinov vs. Venemaa, p 72;

20.01.2011, nr 30112/04 – Petrenko vs. Venemaa, p 39). Riigikohus on jätnud lahtiseks, kas

ka tualettruumi alune pind tuleb kambri pindalast maha arvata või mitte (RKHKo 09.12.2015,

331-42-15, p-d 17 ja 21). EIK on 19.12.2013. a otsuses nr 429/12 Tunis vs. Eesti (p 11) aga

jätnud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel Tallinna Vanglas asuva kambri üldpindalast

välja tualeti pindala. Ringkonnakohus nõustub antud asjas halduskohtuga, et WC alune pind

tuleb kambri üldpinnast välja arvata, sest tegemist pole ruumiga, mis oleks kasutatav

väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava

kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega.

14. Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse

kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis:

kambri

nr

alguskuupäe

v

lõppkuupäev

päevad

e arv

kambri

pindala

(m2)

kambri

pindala

ilma

tualetita

(m2)

kambri

täituvu

s

arvestuslik

pind isiku

kohta

18.08.2011

22.08.2011

16,4

14,96

2,49

23.08.2011

25.08.2011

2,99

26.08.2011

29.08.2011

3,74

30.08.2011

02.10.2011

2,49

03.10.2011

04.10.2011

2,99

05.10.2011

06.10.2011

3,74

07.10.2011

09.10.2011

2,99

10.10.2011

10.10.2011

3,74

11.10.2011

20.10.2011

16,17

2,70

21.10.2011

24.10.2011

3,23

25.10.2011

30.10.2011

2,70

31.10.2011

31.10.2011

3,23

01.11.2011

01.11.2011

4,04

02.11.2011

06.11.2011

3,23

07.11.2011

08.11.2011

2,70

10.11.2011

14.11.2011

28,74

27.33

4,56

15.11.2011

02.02.2012

16,17

2,70

03.02.2012

07.02.2012

3,23

08.02.2012

08.02.2012

4,04

09.02.2012

19.03.2012

2,70

20.03.2012

21.03.2012

3,23

22.03.2012

03.04.2012

2,70

04.04.2012

05.04.2012

3,23

21.12.2012

30.12.2012

14,23

2,37

31.12.2012

01.01.2013

2,85

02.01.2013

02.01.2013

15,19

14,17

2,36

03.01.2013

06.01.2013

2,83

07.01.2013

09.01.2013

16,1

14,35

2,39

10.01.2013

10.01.2013

2,87

11.01.2013

16.01.2013

2,39

17.01.2013

20.01.2013

2,87

21.01.2013

28.01.2013

2,39

29.01.2013

30.01.2013

2,87

31.01.2013

05.02.2013

2,39

06.02.2013

07.02.2013

2,87

08.02.2013

12.02.2013

2,39

13.02.2013

13.02.2013

4,78

15. Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt

esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ta. Kokku viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodidel

18.08.2011–05.04.2012 ja 21.12.2012–13.02.2013 kambris suurusega alla 2,5 m2

põrandapinda kinni peetava isiku kohta 78 päeva, kambris suurusega 2,5–2,99 m2

põrandapinda kinni peetava isiku kohta 174 päeva, kambris suurusega 3,0–3,99 m2

põrandapinda kinni peetava isiku kohta 26 päeva ja kambris suurusega üle 4,0 m2 vaid 8

päeva. Ringkonnakohus leiab, et 78 päeva, mil kaebaja veetis kambrites, kus kinni peetava

isiku kohta oli alla 2,5 m2 põrandapinda, olid õigusvastased juba vastuolu tõttu siseriikliku

VSkE § 6 lgga 6. Ringkonnakohus peab ühtlasi isiku hoidmist kambris, kus on vähem kui 2,5

m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta, väärikust alandavaks, arvestades seda, et kaebaja

veetis nimetatud tingimustes 23 tundi ööpäevas. Ülejäänud osas märgib ringkonnakohus

järgmist. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada

isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu

taseme (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 11). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase ületati, sest isikut hoiti 23 tundi päevas

kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. Tallinna Vangla on küll

välja toonud asjaolu, et kaebuse esitajale oli tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus 14 m2

suuruses boksis (kus viibis maksimaalset 6 kinnipeetavat korraga), kus kaebaja oleks saanud

tegeleda ka kehakultuuriga (võimlemisharjutused, venitamine jne), aga ringkonnakohtu

hinnangul ei kompenseeri pakutud teenused kitsikusest põhjustatud läbielamisi.

Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi, on

tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab

ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni

järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk siis sellist

kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu

ringkonnakohtu hinnangul üheselt, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult

teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast

tulenevalt peab ringkonnakohus õigusvastaseks ja väärikust alandavaks 78 päeva kambris, kus

oli kuni 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta, ning 174 päeva kambris, kus oli 2,5–

2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta.

16. Vastustaja ei ole nõus halduskohtuga, et halduskohus luges Tallinna Vangla käitumise

süüliseks vähemalt raske hooletuse tõttu. Süülisuse osas leiab ringkonnakohus, et seda tuleb

eeldada. Riigivastutusnõue lähtub avaliku võimu kandja avalik-õiguslikus suhtes õigusvastase

tegevusega tekitatud kahju hüvitamise põhimõttest, mis on süüst sõltumatu. Mittevaralise

kahju hüvitamise nõude tingimusena esinev süülisus saab seetõttu olla välistatud vaid

erandlikel asjaoludel, mida käesoleval juhtumil ei esine. Eeltoodut ei lükka ümber ka

vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest

nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohus märgib, et

rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile, ning

kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal

oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega aktsepteeritav

vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise

tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs. Eesti.

Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada.

17. Vastustaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et halduskohus ei arvestanud asjaolu, et

kaebaja ei püüdnud kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. RVastS § 7 lg 1 järgi on

kahju hüvitamise nõude eelduseks ka RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste

õiguskaitsevahendite eelnev tulutu kasutamiskatse. Riigikohus on märkinud, et arvestades

vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada

(RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Seega ei saa kaebaja poolt vanglale pöördumiste

esitamata jätmine iseenesest tingida kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist. Vastustaja

poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa ka järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega

või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Eeltoodut arvestades loeb

ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuses (tl 58p) väidetu, et ta saanuks vajadusel

meetmeid rakendada, et kahju tekkimist ära hoida, paljasõnaliseks.

II

18. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust.

19. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on märkinud, et ülerahvastatud kambris

kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea

isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust

(RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei

pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel

välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega

tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline

või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise

kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus

individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2,

samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal

viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki

asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK

on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi

hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad

EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed

otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse

kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, nr 38967/10 –

Mets vs. Eesti, p 31).

20. Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane

tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus

ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kokku 252 päeva ulatuses, millest

kaebajal tuli 78 päeval viibida kambrites, kus ühe kinnipeetava isiku kohta oli põrandapinda

alla 2,5 m², mis oli vastuolus vaidlusalusel ajal kehtinud siseriikliku õigusega, ja 174 päeva

kambris, kus põrandapinda oli 2,5–2,99 m². Kaebaja viibis kambris, kus oli 3 m2 või rohkem

põrandapinda isiku kohta, kokku 34 päeva.

21. Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist iga Tallinna

Vanglas viibitud kuu eest 300 eurot. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitisena 1008 eurot. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 18.08.2011–

05.04.2012 vahistatuna ja perioodil 21.12.2012–13.02.2013 kinnipeetavana

vastuvõtuosakonnas. Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb

hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3

rikkumise eelduse alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo 09.12.2015,

3-3-1-42-15, p 21). Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud

režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas, ei saa

seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat

ebasoodsat mõju. Seega kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud

isiklikku ruumi vähem kui 3 m², olid õigusvastased. Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike

osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta, järgis

vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks.

Ringkonnakohus küll arvestab, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes rakendanud muid meetmeid

piisava isikliku ruumi puudumise leevendamiseks, samas oli kaebajale tagatud jalutamine iga

päev üks tund värskes õhus ning arvestada tuleb ka asjaoluga, et mõningased ebamugavused

kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka

VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et peale ruumikitsikuse olid tingimused

üldiselt adekvaatsed ja asja materjalidest ilmneb, et vastustaja on järginud kambri

olmetingimustele esitatavaid nõudeid. Samas tuleb arvestada ka asjaolu, et kaebaja on

esmakordselt Tallinna Vangla poole pöördunud kambri põrandapinna väiksusest tingitud

kaebusega alles 17.03.2014 (registreeritud Tallinna Vanglas 19.03.2014, tl 15), ning tema

väited kannatuste kohta olid väga üldsõnalised ja pigem seotud EIK lahenditega, mitte

tulenedes isiklikust kogemusest. Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et kaebaja on ka

varasemalt Tallinna Vanglas viibinud (nimetatud perioodidel viibis kaebaja Tallinna Vanglas

juba neljandat ja viiendad korda, tl 33p) ja seega oleks kaebaja saanud ka ise vältida nendesse

tingimustesse uuesti sattumist. Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt

hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades

süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtul hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste

kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas

alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on

mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Samuti peab

ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes

kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi

olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud

gruppide sissetulekute suhtes.

22. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et

kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei

ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohtu käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks

2 eurot iga ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli

põrandapinda alla 2,5 m², ning 1 euro ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5–2,99 m². Eeltoodust tulenevalt leiab

ringkonnakohus, et kaebajale tuleb hüvitada mittevaraline kahju summas 426 eurot

(174x2+78x1).

III

23. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse

osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 03.02.2015. a otsuse resolutsiooni p 2

ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise summas 426 eurot.

24. Tartu Halduskohus vabastas 17.10.2014. a määrusega (tl 23-25) kaebaja riigilõivu

tasumisest kaebuse esitamisel. Otsuse resolutsiooni p-ga 3 jättis halduskohus menetluskulud

poolte endi kanda. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus

menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda

osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja

riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui

menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks

välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et

halduskohtul on jäänud HKMS § 118 kahe silma vahele, mistõttu tuleb tühistada ka

halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 ja muuta kohtukulude jaotust. Halduskohus luges

kaebaja nõude suuruseks 2810 eurot. Ringkonnakohus rahuldas nõude 426 euro ulatuses, mis

vastab 15,2%-le. HKMS § 118 järgi tuleks 15,2% menetluskuludest mõista vastustajalt välja

riigituludesse ja riigi kanda jätta 84,8%. HKMS § 108 lg 11 järgi võib kohus jätta kulud

täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle

kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus

leiab menetlusökonoomia põhimõttele tuginevalt, et selline tükeldamine on ebamõistlik ja

jätab seetõttu menetluskulu tervikuna Eesti Vabariigi kanda.

25. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

Einar Vene

Agu Timmi

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/