2-15-7766/83 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

31. mai 2016. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-7766

Tsiviilasi

XXXX hagi XXXX, XXXX, XXXX ja XXXX vastu

korteriomandi valduse üleandmise nõudes

Tsiviilasja hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXXX(isikukood XXXX), lepingulised

esindajad advokaadid Veronika Selge ja Kuldar-Jaan

Torokoff

Kostjad: XXXX (isikukood XXXX), XXXX (isikukood

XXXX), XXXX(isikukood XXXX) ja XXXX (isikukood

XXXX), ühine esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 19. mail 2016, millel osalesid hageja

lepinguline esindaja advokaat Veronika Selge ja kostjate

ühine esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat

Natalia Lausmaa

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Kohustada kostjaid XXXX (isikukood XXXX), XXXX (isikukood XXXX),

XXXX(isikukood XXXX) ja XXXX (isikukood XXXX) andma hagejale

XXXX(isikukood XXXX) üle Tallinnas aadressil XXXX asuva korteriomandi

(kinnistusraamatu registriosa nr XXXX) valdus.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

4. Määrata kindlaks, et pooltel ei tule üksteisele seniseid menetluskulusid hüvitada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

2-15-7766

2 (6)

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK, HAGEJA NÕUE JA POOLTE SEISUKOHAD

1. XXXX(hageja) esitas 21. mail 2015 hagiavalduse XXXX (kostja I), XXXX (kostja II),

XXXX(kostja III) ja XXXX (kostja IV) vastu Tallinnas aadressil XXXX asuva korteriomandi

(kinnistusraamatu registriosa nr XXXX, edaspidi „vaidlusalune korteriomand”) valduse

hagejale üleandmise nõudes.

Kohus määras kostjate taotlusel neile ühise esindaja riigi õigusabi korras; selgitas 4. aprilli

2016. aasta

määrusega

pooltele

kohaldatavat

õigust

ja

sellest

tulenevat

poolte

tõendamiskoormist, samuti määras kohtuistungi ettevalmistamiseks tähtajad.

Kohus kuulas pooled ära 19. mai 2016 kohtuistungil.

2. Hageja põhjendab oma nõuet järgmised:

− hageja on vaidlusaluse korteriomandi omanik, ta omandas selle 23. aprilli 2014

lepingu alusel eelmiselt omanikult Osaühing XXXX(edaspidi „XXXX”), kes

omakorda omandas vaidlusalusele korteriomandile sisuliselt vastava mõttelise osa

Tallinnas aadressil XXXX asuvast elamust (edaspidi „elamu”) 2001. aastal. Korter

kinnistati korteriomandina 14. veebruaril 2013;

− korteriomand on kostjate otseses valduses, kes valdavad seda ilma õigusliku aluseta,

sest hagejal puudub kostjatega lepinguline suhe, mis oleks aluseks korteriomandi

kasutamisele. Korteriomandile vastav korter oli kostjate valduses juba enne

kinnistamist ja hagejapoolset omandamist. Kostjad ei ole maksnud hagejale tasu

korteriomandi kasutamise eest;

− hageja leiab, et nii tema kui korterimandi ja sellele vastava elamu mõttelise osa

omandamise tehingud on kehtivad. Isegi kui algsetes tehingutes oli kehtivuses puudusi,

siis omandas hageja korteriomandi igal juhul heauskselt;

− elamus korteriomandite moodustamise ja esmakinnistamise avaldust sisaldavas

tehingus teatavate puuduste esinemine ega elamus korterite numeratsiooni muutumine

ei anna alust kahelda hageja omandiõiguses ega kostjate valduses.

Menetluskulud palub hageja panna kostjate kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt

on kulud enne kohtuistungit 2 658,75 eurot (sh riigilõiv 300 eurot), millele lisandub istung aja

(1 t 15 min) eest tasu sama määraga. Hageja leiab, et pole põhjendatud jääta vähemalt kõiki

hageja menetluskulusid tema enda kanda juhul, kui kohus hagi rahuldab.

3. Kostjad vaidlevad hagile vastu, nende peamised vastuväited on järgmised:

− hageja on vaidlusaluse korteri määratlenud ekslikult, sest tegelikult kasutavad kostjad

samas majas teisel korrusel korterit nr 42. Siiski möönavad kostjad, et nende

kasutatava korteri ruumid paiknevad samas kohas, kus elamu teise korruse plaanile on

märgitud korter nr 28;

2-15-7766

3 (6)

− kostja I asus korterisse elama 1985. aastal ja paigutas hiljem eluruumi oma

perekonnaliikmed, abikaasa kostja IV ning pojad kostjad II ja III;

− hageja väidetav omand ei põhine seaduslikul alusel. Elamu vastava mõttelise osa ja

hiljem ka korteriomandi omandamisega seotud tehingud on kõik alates 1991. aastast

tühised. Nimelt oli elamu kasutusel Nõukogude Armee (edaspidi „armee”) ohvitseride

ühiselamuna ja selle kui vallasasjaga tehti alates 1991. aastast järgmised tehingud:

armee väeosa nr XXXX müüs 17. augustil 1991 elamu AS-le „XXXX”, kes müüs

selle samal päeval AS-le „XXXX”, see omakorda 7. mail 1992 AS-le „XXXX” ja

tema 16. veebruaril 1998 Osaühingule XXXX (edaspidi „XXXX”). XXXX müüs

17. septembri 2001 lepinguga 4003/10 000 mõttelise osa elamust hagejale, kes

võõrandas selle omakorda talle kuuluvale ja enda juhitavale XXXX-le;

− eelnevas loetletud tehingud on kehtetud Eesti NSV Tsiviilkoodeksi § 51 lg 1 kohaselt,

sest need ei vastanud seaduse nõuetele. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu presiidiumi

17. juuli 1990. aasta otsusega peatati ajutiselt kuni omandi privatiseerimist

reguleerivate normatiivaktide vastuvõtmiseni sellised tehingud riigi omandis oleva

varaga, mis tõid kaasa omandivormi muutumise. Keeld kehtis ka Eesti Vabariigi

territooriumil asunud armee valduses olnud vara suhtes. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

23. jaanuari 1992. aasta otsusega tunnistati armee struktuuriüksuste halduses olevad

hooned ja muud rajatised Eesti Vabariigi territooriumil Eesti Vabariigi omandiks ja

keelati kõik tehingud selle varaga ilma valitsuse loata. Eelkõige vastuolu nende

nõuetega põhjustaski eespool loetletud tehingute kehtetuse;

− Tallinna Hooneregister väljastas 21. juunil 1994 teatise, mille kohaselt elamu kuulus

riigile. Hageja pidi olema sellest teadlik, sest tema ja XXXX 17. septembri 2001

lepingu p-s 1.3 on märgitud, et Kaitseministeerium võttis hoone üle;

− kostjatel oli õigus vaidlusalune korter erastada ja kostja I esitas selleks ka avalduse;

Menetluskulud paluvad kostjad hagi rahuldamata jätmisel panna hageja kanda, aga hagi

rahuldamise korral jätta poolte endi kanda. Kostjad märgivad, et nad on lihtsad inimesed ja

eeldasid pikemat aega, et elavad korteris, mille saavad erastada. Kostja I on töövõimetu ning

kostjad II ja III alles õpivad. Menetluskulude nimekirja ega vastuväiteid hageja nimekirjale

kostjad ei esitanud. Kostjate esindaja riigi õigusabi korras esitas taotluse riigi õigusabi tasu

määramiseks, mille kohus lahendas enne otsuse tegemist.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Menetluskulud jätab kohus siiski poolte endi kanda ja määrab need kindlaks rahaliselt.

5. Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mis vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise

tahe ei ilmnenud tema menetlusdokumentidest, st mis kohus loeb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

− hageja on kantud kinnistusraamatusse vaidlusaluse korteriomandi omanikuna (I kd

tl 7–8 ja 134–135);

− vaidlusaluse korteriomandi aadress on registreeritud kostjate aadressiks rahvastiku-

registris (I kd tl 9, II kd tl 70, 71) ja kostjate valduses on eluruum, millele kõik pooled

on osundanud kui Tallinnas aadressil XXXX asuvale korterile;

− elamu oli kasutusel armee ohvitseride ühiselamuna ja selle kui vallasasjaga tehti alates

1991. aastast järgmised tehingud: armee väeosa nr XXXX müüs 17. augustil 1991

elamu AS-le „XXXX”, kes müüs selle samal päeval AS-le „XXXX”, see omakorda

7. mail 1992 AS-le „XXXX” ja tema 16. veebruaril 1998 XXXX (II kd tl 74–79,

2-15-7766

4 (6)

tõlked samas tl 89–91, ning II kd tl 83–85). XXXX müüs 17. septembri 2001

lepinguga 4003/10 000 mõttelise osa elamust hagejale (II kd tl 86–88), kes võõrandas

selle omakorda talle kuuluvale ja enda juhitavale XXXX-le;

− 25. mai 2012 vormistati elamus korteriomandite loomisele suunatud avaldus koos

muude avalduste ja kokkulepetaga (I kd tl 170–232), mida hiljem parandati (II kd

tl 124–263); korteriomandite seadmine osutus võimalikuks muu hulgas seetõttu, et

Tallinna Linnavalitsus määras 23. aprilli 2008 korraldusega elamu teenindamiseks

vajaliku maa (I kd tl 167–168, II kd tl 68–69);

− elamus on moodustatud korteriühistu (II kd tl 64–65), kellele vaidlusaluse

korteriomandiga seonduvaid makseid teevad kostjad (I kd tl 169);

− kostja I on esitanud avalduse vaidlusalusele korteriomandile vastava eluruumi

erastamiseks (II kd tl 72).

6. Hageja nõude õigusliku aluse moodustava asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg-d 1 ja 2, mis

annavad omanikule igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab, õiguse nõuda asi

välja oma valdusesse. Hageja pidi tõendama, et vaidlusalune korteriomand kuulub talle ja et

kostjad seda valdavad (AÕS § 82 lg 1). Kostjatel oli võimalik hageja väited ümber lükata või

tuua esile ja tõendada oma õigus korteriomandit vallata (AÕS § 83 lg 1).

7. Kohus ei nõustu kostjatega, et hageja nõuab mingi muu korteri valdust, kui see, mis on

kostjate valduses. Elamu varasem aadress Tööstuse tn 55 muudeti aadressiks XXXX(II kd

tl 102–103) ning korteriomandite seadmisel muudeti ka korterite numbreid (I kd tl 170–232 ja

II kd tl 104–263).

Ebatäpsused mahuka dokumendi vormistamisel ja nende hilisema parandamine (vt lisaks

II kd tl 264–267) ei mõjuta hageja korteriomandi ulatust, sest kinnistusraamatusse on tehtud

kanne vastavalt korrektsetele plaanidele. Kostjad on ka ise kinnitanud, et nende valduses on

korter, mis kinnistusraamatus korteriomandite kohta esmakannete tegemisel aluseks võetud

plaanidel on tähistatud numbriga 28.

Seega on hageja toonud esile ja vaieldavas osas ka tõendanud, et ta on kantud

kinnistusraamatusse vaidlusaluse korteriomandi omanikuna, on sõlminud selle omandamise

asjaõiguskokkuleppe ja kostjad valdavad sama korteriomandit. Kohtu ette toodud asjaoludel

ei ole alust kahelda selles, et korteriomandi omandamise asjaõiguskokkulepe XXXX-lt

hagejale või varasem elamu mõttelise osa üleandmise asjaõiguskokkulepe XXXX hagejale ei

oleks kehtiv.

8. Edukas ei ole kostjate vastuväide kinnistusraamatu õigsuse ümberlükkamiseks. Kohus

põhjendab seda korteriomandile vastava elamu mõttelise osa kui vallasasja heauskse

omandamisega järgmiselt.

AÕS § 56 lg 1 sätestab, et kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. Seega

lasus kostjatel koormis tuua esile ja tõendada asjaolud, mis võimaldaks tuvastada, et hageja

kui vaidlusaluse korteriomandi omaniku kohta tehtud kinnistusraamatu kanne on ebaõige.

Esmalt tuleb tõdeda, et hagejat ei saa lugeda korteriomandi heauskseks omandajaks

23. aprilli 2014 tehingu tulemusel. Põhjendatud on kostjate käsitlus, et kuna hageja oli sel ajal

XXXX juhatuse liige (I kd tl 137–139), siis tuli talle omistada teadmine samadest asjaoludest,

mida teadis ka XXXX. Hageja teadmist hiljem korteriomandina kinnistusraamatusse kantud

vaidlusaluse korteriomandi omandiõiguse tekkimist mõjutada võivatest asjaoludest tuleb

hinnata sellele vastava elamu mõttelise osa omandamise 17. septembri 2001 tehingu tegemise

aja seisuga. Sel ajal, st enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 109

järgi tuli heausksust eeldada.

2-15-7766

5 (6)

Seadus eristab korteri kui vallasasja õiguslikku regulatsiooni ja tsiviilkäivet kinnisasjaks oleva

korteriomandi omast. Korteriomandiseaduse (KOS) § 1 lg 1 järgi on korteriomand omand

ehitise reaalosa üle, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa

kuulub. Kaasomandi esemeks on KOS § 1 lg 2 järgi korteriomandiseaduse tähenduses

maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ega

ole kolmanda isiku omandis. Kinnistatud korteriomandi kui kinnisasja üleandmiseks ja

asjaõigusega koormamiseks, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks,

koormamiseks või selle sisu muutmiseks on AÕS § 64¹ järgi nõutav õigustatud isiku ja teise

poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine

kinnistusraamatusse. AÕS rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 1 järgi ei ole kuni maa

kandmiseni kinnistusraamatusse õiguslikul alusel püstitatud ehitis maa oluline osa ja seda

loetakse vallasasjaks. AÕSRS § 13 lg 6 järgi võib kuni ehitisealuse maa kandmiseni

kinnistusraamatusse või riigi omandisse jäetud või munitsipaalomandisse antud maa riigi

maakatastrisse kandmiseni ehitist, selle mõttelist osa, reaalosana erastatud eluruumi, elamus

asuvat mitteeluruumi, elamuühistu liikme omandisse antud korterit, endise korteriühingu

liikme omandisse antud korterit või kaasomandi lõppemisel tekkinud ehitise reaalosa

võõrandada ja pärida kui vallasasja. Ehitise või selle osa omandamine või pärimine tuleb

AÕSRS § 13 lg 7 järgi 15 päeva jooksul, alates omandiõiguse üleminekust, registreerida

omandaja esildisel riiklikus ehitisregistris. Eelnevast järeldub, et vallasjaks oleva korteri ja

kinnistatud korteriomandi ulatus on erinev ja erinev on ka nendega tehingute tegemise kord.

Olulisimaks sisuliseks erinevuseks on maa kuulumine kinnistatud korteriomandi koosseisu,

erinevalt vallasasjaks olevast korterist (Riigikohtu 21. märtsi 2005. aasta otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-16-05, p 17). Siiski ei anna see erinevus alust eirata teatavat õiguslikku järjepidevust

kinnistamisele eelnenud elamu mõttelise osa omandi ja ajaliselt järgneva korteriomandi vahel.

See tähendab muu hulgas, et kui kinnistusraamatusse kantakse esmakinnistamisel

korteriomanikuna isik, kes tegelikult vallasasjast korteri omanik ei olnud, on kinnistusraamatu

kanne ebaõige (ibid p 19 esimene lõik).

Elamu või selle mõttelise osaga varem tehtud (esimese või ka mõne järgneva) tehingu tühisus

ei too kaasa kõigi järgnevate sama eseme või selle osa suhtes tehtud tehingute tühisust. AÕS

§ 92 lg 1 järgi tekib vallasasja omand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja

valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 95

sätestab erandliku võimaluse saada vallasasja üleandmisega omand asjale ka juhul, kui

võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Selle eelduseks on, et täidetud oleksid tavalised

omandi tekkimise tingimused, st sõlmitud asjaõiguskokkulepe omandi ülemineku kohta ja

antud üle asja valdus või asja väljanõudeõigus. Lisaks on heauskse omandamise oluliseks

eelduseks AÕS § 95 lg 3 kohaselt, et asi ei oleks omaniku valdusest välja läinud tema tahte

vastaselt. Seega on ka tühise asjaõiguslepingu korral võimalik asja heauskne omandamine

selle edasivõõrandamisel selleks õigustamata isiku poolt (vt Riigikohtu 16. juuni 2003. aasta

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-03, p 30, samuti selles viidatud 31. oktoobri 2002. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02).

Kohus tuvastab, et hageja sõlmis 17. septembril 2001 elamu mõttelise osa omandamiseks

müügilepingu ja asjaõiguskokkuleppe XXXX (II kd tl 86–88), kusjuures lepingudokumendi

p 1.4 järgi kontrollis notar lepingupooltele elamu mõtteliste osa kuulumist Tallinna

Hooneregistri 14. septembri 2001 õiendi järgi. Tõendatud ei ole, et hageja oleks olnud teadlik

varasemast, 21. juuni 1994 teatisest (II kd tl 82), millest võis piisava selgusega aru saada, et

armee kasutuses olnud varaga seonduvaid tehinguid käsitlevate õigusaktide (vt eelkõige II kd

tl 80–81) järgi on tegemist Eesti Vabariigi varaga. Kohus ei nõustu kostjatega, et

17. septembri 2001 lepingu p 1.3 viide märkusele hooneregistri õiendil andis alust kahelda

müüja omandiõiguses. Samuti ei ole andmeid sellest, et hageja oleks teadnud kostja I

2-15-7766

6 (6)

varasemast erastamisavaldusest. Seega sai hageja omandada 17. septembri 2001 lepinguga

vaidlusalusele korteriomandile vastava elamu mõttelise osa heauskselt.

9. Kuna kostjate vastuväited ole edukad, siis tuleb hagi eespool p-s 6 märgitud õiguslikul

alusel rahuldada.

TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata kasutuskorra

seadmise väljavõtte (I kd tl 147–149), üürisuhteid käsitlevad dokumendid (I kd tl 150–152 ja

II kd tl 40–43) ning kinnistusraamatu väljavõtted korteri nr 42 kohta (II kd tl 66–67, 73), sest

neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.

10. Kui kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud üldjuhul TsMS § 162 lg 1 alusel

kostjate kanda. Kohus leiab, et käesolevas asjas on põhjendatud kalduda sellest reeglist

kõrvale. TsMS § 162 lg 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi

kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema

suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 eesmärk on järgida sotsiaalriigi

põhimõtet (Riigikohtu 27. veebruari 2012. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12

neljas lõik).

Äärmine ebaõiglus eelviidatud normi tähenduses avaldub selles, et kostjad ei pidanud ette

nägema ega saanud ka mõistlikult mõjutada pikka aega nende elukohaks olnud korteri

erastamise võimaluse sisulist kaotamist armee varaga tehtud tehingute tulemusel. Eelkõige

elamuga kui terviku vallasasjaga alates 1991. aastat tehtud tehingute osas on asjakohane

viidata, et kui need ka osutuks kehtetuks, siis saab tehingu poolt kohustada tehingu järgi

saadut välja andma üksnes kehtetu tehingu teisele poolele (vrd mõneti sarnastel asjaoludel

Riigikohtu 3. aprilli 2003. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-03, p 26). Pooled ei ole toonud

esile, et nende lepingute pooled või ka Eesti Vabariik võimaliku tegeliku omanikuna oleks

astunud samme elamu tagasisaamiseks. Sellises olukorras puudusid kostjatel piisavalt

arusaadavad ja tõhusad vahendid oma õiguste kaitseks.

Kostjad I ja IV on keskealised inimesed ja kostja I lisaks töövõimetu. Kostjad II ja III alles

õpivad. Kohus tuvastas kõigi kostjate puhul riigi õigusabi andmise eelduste täidetuse. Otsuse

jõustumise korral peavad kostjad vabastama eluruumi, mida nad on pikemat aega kasutanud.

Eeldatavasti kaasnevad sellega kulutused. Samal ajal hagejale menetluskulude hüvitamine ei

ole mõistlik ja kohtu hinnangul võib kostjate poolt menetluskulude hüvitamise kohustust

hinnata äärmiselt ebamõistlikuks ja see poleks enam kooskõlas sotsiaalriigi põhimõttega.

Neil kaalutlustule jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

Kostjate esindaja riigi õigusabi kulud jäävad riigi kanda.

Lähtudes TsMS § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks, et pooltel ei tule üksteisele hüvitada

seni kantud menetluskulusid.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik