2-12-52246/75 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

31. mai 2016. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-12-52246

Tsiviilasi

Xxxxavaldus Xxxx AS vastu tehnovõrgu ja -rajatise

talumise tasu suuruse tuvastamiseks ja selle maksmiseks

kohustamiseks

Tsiviilasja hind

136 231,70 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja: Xxxx(isikukood xxxx), lepinguline esindaja

Ants Soone

Puudutatud isik: Xxxx AS (registrikood xxxx),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kadri

Michelson ja Liina Linsi

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada menetlusosaliste taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite

vastuvõtmiseks ja võtta tsiviilasja toimikusse pärast 11. mai 2016. aasta määrust

esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid.

2. Rahuldada avaldus osaliselt.

3. Mõista puudutatud isikult Xxxx AS (registrikood xxxx) Tallinnas aadressidel

Xxxx asuvatel kinnisasjadel tehnovõrgu ja -rajatiste (ülekandeliinide) talumise

eest välja:

3.1.

aastate 2012-2016 eest avaldaja Xxxx(isikukood xxxx) kasuks talumistasu

18 124,94 eurot (maamaksu ja hoolduskulude hüvitis);

3.2.

ühekordne hüvitis avaldaja Xxxx kasuks 3 189,29 eurot;

3.3.

iga-aastane hüvitis (maamaks ja hoolduskulud) alates 2017. aastast xxxx

kinnistu (kinnistusraamatu registriosa nr xxxx) igakordse omaniku kasuks

715,69 eurot; Xxxx kinnistu (registriosa nr xxxx) igakordse omaniku

kasuks 1 409,09 eurot ja Xxxxkinnistu (registriosa nr xxxx) igakordse

omaniku kasuks 2 103,61 eurot.

4. Resolutsiooni punktides 3.1 ja 3.2 märgitud summad tuleb tasuda 30 päeva

jooksul alates kohtumääruse jõustumisest. Iga-aastane hüvitis alates 2017. aastast

(resolutsiooni punkt 3.3) kuulub tasumisele iga aasta eest ette, st hiljemalt eelneva

aasta viimaseks päevaks, välja arvatud osas, mis muutub sama reegli järgi

sissenõutavaks enne määruse jõustumist ja mis tuleb tasuda käesoleva punkti

esimeses lauses määratud tähtaja jooksul.

2-12-52246

2 (15)

5. Igalt resolutsiooni punktiga 3 väljamõistetud hüvitiselt tuleb tasuda viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates resolutsiooni

punktis 4 määratud vastava tähtaja möödumisest kuni hüvitise tasumiseni.

6. Rahuldada avaldaja taotlus määruse täitmise korra kindlaksmääramiseks.

Määrata kindlaks, et määruse alusel avaldajale tasumisele kuuluvad summad

tasuda avaldaja arveldusarvele EExxxx.

7. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

8. Määrata kindlaks, et menetlusosalistel ei tule vastastikku seniseid menetluskulusid

hüvitada.

9. Kohtumäärus kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju

Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates määruse tegemisest.

Kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv 50 eurot.

Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama määruskaebuse.

MENETLUSE KÄIK, AVALDAJA NÕUE JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Xxxx(avaldaja) esitas 11. detsembril 2012 kohtule avalduse Xxxx AS (puudutatud isik)

vastu tehnovõrgu ja -rajatise talumise tasu suuruse tuvastamiseks ja selle maksmiseks

kohustamiseks. Avaldaja märkis, et puudutatud isiku ülekandeliinid asuvad avaldajale

kuuluvatel kinnisasjadel (Tallinnas aadressidel Xxxx) ning koos liinidele ette nähtud

kaitsetsoonidega koormavad neid.

Harju Maakohus rahuldas avaldaja nõude 10. septembri 2013. aasta otsusega. Tallinna

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse 26. märtsi 2014. aasta otsusega muutmata. Riigikohus

tühistas 11. märtsi 2015. aasta otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14 (edaspidi „Riigikohtu otsus“)

maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Pärast toimiku saabumist uueks läbivaatamiseks maakohtule esitas avaldaja 10. aprillil 2015

avalduse täpsustuse, millele puudutatud isik vastas 20. aprillil 2015. Edasises menetluses

esitasid mõlemad menetlusosalised täiendavad kirjalikud seisukohad.

Kohus määras 11. mai 2016. aasta määrusega lahendada asi kirjalikus menetluses, andis

menetlusosalistele tähtajad ning teatas määruse avalikult teatavaks tegemise kuupäeva.

2. Avaldaja palub kohtul tuvastada, et puudutatud isikul on kohustus tasuda avaldajale

tehnovõrgu ja –rajatise (ülekandeliinide) talumise eest tasu järgmiselt:

− 2012. aasta eest alates Riigikohtu otsuse jõustumisest 20 465,13 eurot ning

− 2013. aasta ja iga järgneva aasta eest 38 520,64 eurot.

Puudutatud isik tasus 2012. aasta eest kokku 309,28 eurot. Avaldaja arvestas sellest 91,26 eurot

tasutuks kuni Riigikohtu tehtud otsuse jõustumiseni, st 108 päeva eest. Ülejäänud summa

208,02 eurot arvestas avaldaja tasutuks avalduses sisalduvast nõudest, mistõttu 2012. aasta eest

on nõutav tasu 20 257,11 eurot.

Lisaks taotleb avaldaja viivise väljamõistmist seaduses sätestatud määras ning määrata lahendi

täitmise kord (avaldaja arveldusarve numbri märkimine lahendisse).

2-12-52246

3 (15)

Avaldaja põhinõue koosneb järgmistest osadest:

(1) xxxx kinnistu eest:

− talumistasu 2012. aasta eest 4 261,98 eurot;

− talumistasu alates 2013. aastast 6 046,06 eurot aastas (maamaks 699,75 eurot ja omandi

kitsendamise hüvitis 5 346,31 eurot);

− hoolduskulude hüvitist avaldaja ei nõua;

(2) Xxxxkinnistu eest:

− talumistasu 2012. aasta eest 9 470,43 eurot;

− 2012. aasta eest ei nõua avaldaja hoolduskulude hüvitamist;

− talumistasu alates 2013. aastast 19 051,39 eurot (maamaks 924,50 eurot, omandi

kitsendamise hüvitis 12 510,29 eurot ja hoolduskulu 5 616,60 eurot);

(3) Xxxxkinnistu eest:

− talumistasu 2012. aasta eest 6 732,55 eurot;

− 2012. aasta eest ei nõua avaldaja hoolduskulude hüvitamist;

− talumistasu alates 2013. aastast 13 422,95 eurot (maamaks 657,25 eurot, omandi

kitsendamise hüvitis 8 893,58 eurot ja hoolduskulu 3 872,12 eurot).

Avaldaja toob nõudepunktides (1)–(3) nimetatud ja avaldajale kuuluvate kinnistute kohta esile:

− xxxx kinnistu (registriosa nr xxxx) pindala on 3 113 m2, sihtotstarve on ärimaa.

Ülekandeliini kaitsetsoon koormab kinnistut 39% ulatuses, st 1 214 m2. Kinnistul asub

tasuline autoparkla. Piirangu sisuline ulatus on 88%. Üldplaneeringu kohaselt paikneb

kinnistu segahoonestusalal, kus on lubatud kuni üheksakorruselised äri- ja

teeninduspinnad. Kaitsevööndi ala on võimalik kasutada ühes tasapinnas;

− Xxxxkinnistu (registriosa nr xxxx) pindala on 5 882 m2, sihtotstarve on sotsiaalmaa.

Sihtotstarbe põhjus on kinnistul asuvad ülekandeliinid. Üldplaneeringu kohaselt

paikneb kinnistu samuti segahoonestusalal, kus on lubatud kuni üheksakorruselised äri-

ja teeninduspinnad. Kaitsevööndi ulatus on 100%;

− Xxxxkinnistu (registriosa nr xxxx) pindala on 8 274 m2, sihtotstarve on sotsiaalmaa.

Ülekandeliini kaitsetsoon koormab kinnistut 91,2% ulatuses, st 7 547 m2. Koormatise

tegelik ruumiline ulatus on 100%, st 8 274 m2, sest kaitsevööndist välja jääva 8,8%

kinnistust moodustavad 1–4 m laiused ribad kinnistu kahes servas, mida ei ole võimalik

sellisena kasutada. Sihtotstarbe põhjus on kinnistul asuvad ülekandeliinid.

Üldplaneeringu kohaselt on tegemist segahoonestusalaga, millel on lubatud kuni viie-

korruselised elu-, ära- ja teenindushooned.

Avaldaja põhjendab oma nõudeid järgmiselt:

− nõustuda ei saa Riigikohtu seisukohtadega tasu suuruse määramise kohta. Riigikohtu

rakendatud analoogia on sobimatu ega ole kohtule siduv. Asja ei tule läbi vaadata hagita

menetluses, sest avaldaja nõuab vaid tasu maksmist;

− tulevikku suunatud tuvastusnõude rahuldamiseks piisab selle tõendamisest, et avaldajal

on kohustus teatud kulusid kanda. Avaldaja ongi esitanud kohtule tuvastusnõude;

− tulenevalt Tallinna linna heakorra eeskirjadest (edaspidi „heakorraeeskiri“) on avaldajal

kohustus oma kinnistuid hooldada ja haldusorganid on korduvalt rahatrahvi ähvardusel

2-12-52246

4 (15)

nõudnud kinnistutel heakorra tagamist. Puudutatud isikul sellist kohustust pole ja ta pole

ka tõendanud hooldustööde teostamist. Tulevikus tekkivate kulude väljamõistmist ei

takista see, et neid pole veel kantud, järelikult ei pea hooldamisega seotud kulud olema

kantud;

− mõju hindamisel tuleb lähtuda kohustuse intensiivsusest, mis määratakse mh sellega,

kuidas võiks omanik maad efektiivsemalt kasutada (ehitustegevuse arendamine),

mistõttu ei ole piisav lähtuda ainult kaitsevööndi füüsilisest ulatusest;

− nõude rahuldamist ei välista puudutatud isiku väide, et õhuliinid asendatakse

maakaabliga, sest need on paljasõnalised ja tasu saab tulevikus uuesti üle vaadata;

− puudutatud isik ei tõendanud, kuidas talumistasu otseselt ja märkimisväärselt mõjutaks

tarbitava teenuse hinda;

− xxxx maamaks on 0,655 eurot/m2 aastas, piirangualal kokku 699,75 eurot; Xxxx

maamaks on 0,112 eurot/m2 aastas, piirangualal kokku 657,25 eurot; Xxxx maamaks on

0,112 eurot/m2 aastas, piirangualal kokku 924,50 eurot;

− hoolduskulud sisaldavad kevadist suurpuhastust ja järgnevat perioodilist hooldust, sh

lumevabal perioodil tavakoristust 1–2 korda nädalas, niitmist 2–4 korda aastas.

Keskmine hind Xxxx osas on 10 825 eurot (0,66 eurot/m2) aastas ja Xxxx osas

15 448 eurot (0,68 eurot/m2) aastas. Hoolduskulu. 2012. aasta eest avaldaja ei nõua, sest

sel aastal hooldamisega seotud kulusid ta ei kandnud;

− hüvitise määramisel tuleb lisaks lähtuda kinnistute väärtusest. Tasu määramiseks ei ole

vaja kohtul hinnata, mis on õiglane määr. Kasutades analoogiat (võlaõigusseadusega)

tuleb maksta tavalist hinda;

− xxxx kinnistu maa tavapärane kasutustasu on 2,78 eurot/m2 aastas ja selle ruutmeetri

väärtus 27,79 eurot. Tavapärane turuhinnast johtuv kasutustasu piiranguala eest oleks

3 372,92 eurot aastas. Xxxx kinnistu osas on määrad samad, st tavapärane kasutustasu

piiranguala eest 16 351,96 eurot aastas. Xxxx kinnistu tavapärane kasutustasu on

3,08 eurot/m2 aastas ja hind 30,82 eurot/m2. Tavapärane turuhinnast johtuv kasutustasu

piiranguala eest oleks 25 483,92 eurot aastas.

3. Avaldaja palub jätta kõik menetluskulud puudutatud isiku kanda. Avaldaja menetluskulud

on 6 910 eurot. Avaldaja menetluskuludest ei nähtu lepingulise esindaja toiminguid õigusabile,

esindaja tunnihinda ja töötunde. Avaldaja ei ole esitanud kinnitust, et kõik kulud on kantud

käesoleva tsiviilasjaga. Avaldaja kinnitas, et ta pole käibemaksukohustuslane.

4. Puudutatud isikule kuuluvad ülekandeliinid, mis läbivad avaldaja kinnistuid. Puudutatud

isik vaidleb avaldusele vastu järgmiselt:

− põhjendatud on tasuda kuni tehnovõrgu kaitsevööndi sisu ja/või ulatuse võimaliku

muutmiseni kinnistutelt talumistasu määras, mis vastab kinnistutelt tasumisele

kuuluvale maamaksule proportsionaalselt kaitsevööndi ulatusega;

− maamaksu hüvitis on seega järgmine: xxxx – tehnovõrgu kaitsevöönd 39%, hüvitis

proportsionaalselt piiranguala ulatusega 795,21 eurot aastas; Xxxx– tehnovõrgu

kaitsevöönd 100%, hüvitis 657,25 eurot aastas; Xxxx– tehnovõrgu kaitsevöönd 91,2%,

hüvitis proportsionaalselt piiranguala ulatusega 843,14 eurot aastas;

− avaldaja hinnapakkumised hoolduskuludele on ebaproportsionaalsed, ülepaisutatud ja

sisaldavad ebamõistliku hinnaga ülemääraseid kulusid. Puudutatud isiku küsitud

hinnapakkumised hõlmavad minimaalseid heakorratöid, mis on vajalikud tagamaks

2-12-52246

5 (15)

heakorraeeskirja nõuete täitmine. Eelkõige suvisel ajal heina niitmine vastavalt

vajadusele, kuid mitte enam kui kord kuus, kevadine suurkoristust ja kinnistu

puhastamist prügist kord kvartalis. Kuna võsalõikusega seotud töid teostab puudutatud

isik vastavalt elektriohutuse vajadusele ise, siis kõnealune teenus ei kuulu vajalike

hooldusteenuste alla;

− kulude hüvitamine saab toimuda ainult kuludokumentide alusel ja vastavalt reaalselt

kantud kulutustele. Hoolduskulud ei saa kuuluda tagasiulatuvalt kindlakstegemisele ega

väljamõistmisele. Hoolduskulude hüvitis tuleb lisaks jätta täies ulatuses välja mõistmata,

sest Justiitsministeeriumi välja töötatud „Maaomanikele põhiseaduspärase tehno-

võrkude talumistasu maksmiseks vajaliku seaduseelnõu väljatöötamise kavatsus“ ei näe

ette hoolduskulusid hüvitise komponendina;

− seni ei ole avaldaja kinnistutega seoses ettekirjutusi tehtud, st kinnistute heakord

vastanud heakorraeeskirjas ette nähtud nõuetele. Puudutatud isik on varasemalt

teostanud kinnistutel regulaarselt ja vajalikus ulatuses võsaraietöid ja ohtlike puude

langetamist ning teostab neid ka edaspidi tagamaks kaitsevööndi korrashoid (milline

kohustus tuleneb õigusaktidest);

− talumistasu määramisel ei ole tähtsust kinnistute väärtusel. Juhul kui peaks hüvitise

määramisel lähtuma kinnistute väärtusest, siis on Xxxx ja xxxx kinnistute ühtseks

väärtuseks 50 000 eurot ja Xxxx kinnistul 51 000 eurot. arvestades Riigikohtu

seisukohti on hüvitise maksimummäär xxxx kinnistu osas 503,84 eurot, Xxxx kinnistu

osas 2 108,60 eurot ja Xxxx kinnistu osas 2 016,31 eurot;

− ühekordse hüvitise määramisel tuleb arvestada, et ülekandeliinid on planeeritud viia

aastateks 2018 ja 2023 maakaablisse. See vähendab oluliselt kaitsevööndi ulatust;

− xxxx kinnistult ei ole vaja tasuda lisahüvitist, sest avaldaja kasutab kinnistut tervikuna

äritegevuseks (parkla);

− kõigi kolme kinnistu puhul tuleb arvestada avalikku huvi. Asjaomased tehnovõrgud

rajati enne Eesti taasiseseisvumist. Kuna kinnistud tagastati õigusvastaselt võõrandatud

maana, siis on avalik huvi 90% ja kinnistu omaniku huvi 10%. Õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamisel valis isik ise hüvitise saamise asemel maa tagastamise,

teades, et seda koormavad tehnovõrgud. Avalikkusel on põhjendatud ootus saada

elektrienergiat mõistliku hinnaga;

− puudutatud isik tasus avaldajale kolme kinnistu kasutamise eest iga-aastaselt

309,28 eurot perioodil 2012–2014 (sh xxxx eest 159,08 eurot, Xxxx eest 65,79 eurot ja

Xxxx eest 84,41 eurot).

5. Puudutatud isik palub jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isiku

menetluskulud on 18 683,03 eurot, millest 18 064,10 eurot on esindajakulud (ilma

käibemaksuta) 158,25 tunni eest tunnihinnaga 110 eurot ja 130 eurot, muud kulud 31,15 eurot

ja riigilõiv 587,78 eurot.

Puudutatud isik on avaldaja menetluskulude nimekirja osas seisukohal, et avaldaja

menetluskulud ei kuulu tervikuna hüvitamisele ja see sisaldab põhjendamatuid kulusid.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus tutvus menetlusosaliste väidete ja asjas kogutud tõenditega ning leiab, et taotletud

tasu tuleb määrata. Kuivõrd kohus määrab tasu erinevalt avaldusest, siis kuulub avaldus

rahuldamisele osaliselt. Menetluskulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda.

2-12-52246

6 (15)

7. Tehnorajatiste talumisega seotud asjad lahendab kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 475 lg 1 p 131 ja 611. ptk järgi hagita menetluses. TsMS § 6181 lg 1 järgi

lahendatakse hagita menetluses mh tehnorajatise talumise kohustuse kohta esitatud avaldusi

(asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 lg 1 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152).

See hõlmab ka talumiskohustusega seotud tingimuste, mh tasu määramise asju. Avaldaja nõude

järgnevate aastate eest talumistasu suuruse tuvastamiseks saanuks kohus hagita menetluses

lugeda tulevase talumistasu kindlaksmääramise avalduseks. Riigikohus on märkinud, et

avaldajal ei ole vajadust esitada tuvastushagi juhul, kui tema õigusliku huvi aitab tagada ka

samas menetluses esitatud sooritushagi, mille rahuldamise eelduseks on vastava õigussuhte

tuvastamine (Riigikohtu 3. oktoobri 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-13, p 10, vt ka

19. aprilli 2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 37, ja 17. detsembri 2012. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14).

Kohus ei ole hagita menetluses TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud taotluste

ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele ning peab TsMS § 477 lg 7 järgi kontrollima

avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud

vastuväiteid, ning vajadusel nõudma avaldajalt tõendite esitamist või koguma neid omal

algatusel. Seega tulenevalt eeltoodust ei lahenda kohus avaldaja nõuet, kui tuvastusnõuet, vaid

kui talumistasu kindlaksmääramise avaldust.

8. Vaidlust ei ole kinnistute ja ülekandeliinide omandisuhetes, asukohas, kinnistute suuruses

ega sihtotstarbes. Selles osas tuvastab kohus:

− xxxx kinnistu (registriosa nr xxxx) kuulub avaldajale, selle pindala on 3 113 m2,

sihtotstarve on ärimaa ja sellel asub tasuline autoparkla (I kd tl 90);

− Xxxxkinnistu (registriosa nr xxxx) kuulub avaldajale, selle pindala on 5 882 m2 ja

sihtotstarve sotsiaalmaa (I kd tl 91);

− Xxxxkinnistu (registriosa nr xxxx) kuulub avaldajale, selle pindala on 8 274 m2 ja

sihtotstarve samuti sotsiaalmaa (I kd tl 92);

− kõik kolm kinnistut on moodustatud õigusvastaselt võõrandatud ja omandireformi

käigus maa tagastamise käigus, kusjuures avaldaja omandas need pärimise teel;

− kõigil kolmel kinnistul paiknevad ülekandeliinid (tehnorajatised), mis on rajatud enne

1. aprilli 1999 ja ka enne maa tagastamist avaldaja õiguseelnejale, need kuuluvad

puudutatud isikule ning neid kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides.

9. Avaldaja tasunõude õiguslik alus on Riigikohtu otsuse p 24 järgi AÕSRS § 154 lg 1 esimene

lause, mis sätestab, et kui tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustus tuleneb seadusest ning

kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või -rajatise omaniku vahel ei ole kehtivat lepingut

tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse eest makstava tasu suuruse kohta, on kinnisasja

omanikul õigus taotleda tasu tehnovõrgu või -rajatise talumise eest AÕS § 1582 lg-s 2 sätestatud

korras.

TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel

ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Seega on maakohus asja

uuel otsustamisel seotud Riigikohtu otsuses toodud juhistega ja nendest ei ole võimalik kõrvale

kalduda. Riigikohtu otsuse p 32 järgi ei tähenda tasuregulatsiooni puudumine seda, et avaldaja

taotlus tuleks jätta rahuldamata. Kohtu ülesanne on seaduse põhiseadusvastaseks ja kehtetuks

tunnistamisega tekkinud lünga täitmine kohtuasja lahendamisel, vajadusel analoogiat kasutades.

Neil alustel saab kohus määrata avaldaja nõutava talumistasu õiglases määras.

Riigikohus andis õiglase talumistasu väljamõistmiseks juhised, millest maakohus lähtub. Muu

hulgas eristab kohus ühekordset hüvitist ja perioodilist tasu, samuti määrab tulevikus

sissenõutavaks muutuvad tasud eraldi kinnistute kaupa. Selleks tuvastab kohus esmalt tasu

2-12-52246

7 (15)

määramiseks vajalikud asjaolud ja avaldaja kulutused, mis võivad kuuluda talumistasuna

hüvitamisele. Samuti hindab kohus, kui suur võib olla maksimaalne ühekordne hüvitis

arvestades

Riigikohtu

suuniseid

õigusvastaselt

võõrandatud

maa

tagastamise

ja

kompenseerimise olukorda võrdlemisel. Neid tulemusi korrigeerib kohus muude asjaolude

põhjal, mida õiglase talumistasu määramiseks on kohtu hinnangul vaja arvestada.

Kohus ei hinda tasu väljamõistmisel menetlusosaliste seisukohti avaldaja kinnistute väärtuse

vähenemise või saamata jäänud tulu osas, kuivõrd Riigikohtu juhiste kohaselt ei ole need

perioodilise tasu ega ühekordse komponentideks ega saa mõjutada tasu või hüvitise suurust.

10. Kohus hindab kõigepealt kaitsevööndi sisulist ulatust (järgnevas osa I) ning seejärel

maamaksu (osa II) ja hoolduskulusid (osa III), samuti ühekordse lisahüvitise maksimaalset

võimalikku summat (osa IV) ning muid asjaolusid, millega õiglase talumistasu määramisel

tuleb arvestada (osa V). Pärast seda määrab kohus tasu suuruse ja maksmise korra (osa VI) ning

lahendab lõpuks muud menetluslikud küsimused (osa VII).

I Kaitsevööndi ulatus

11. Kohus tuvastab, et xxxxAS 20. märtsi 2011 teate (I kd tl 35) järgi on:

− xxxx kaitsevööndi ulatus 1 214,10 m2, mis moodustab kinnistu pindalast (3 113 m2) 39%

− Xxxx kaitsevööndi ulatus 5 882,11 m2, mis praktiliselt võrdub kinnistu pindalaga ja on

sellest 100%;

− Xxxx kaitsevööndi ulatus 7 547,40 m2, mis moodustab kinnistu pindalast (8 274 m2)

91,2%.

Nõutava hüvitise väljamõistmisel tuleb siiski arvestada avaldaja kinnistute kaitsevöödi sisulise

ulatusega (vt kaitsevööndi kulgemine II kd tl 155–159), mille üle menetlusosalised vaidlevad.

12. Kohus ei nõustu avaldajaga, et xxxx kinnistu kaitsevööndi sisuline ulatus on 88%.

Nimetatud väidet ei ole avaldaja tõendanud. Avaldaja esile toodud asjaolu, et kinnistu asub

üldplaneeringu kohaselt segahoonestusalal, kus on lubatud kuni üheksakorruselised äri- ja

teeninduspinnad, aga kaitsevööndi ala on võimalik kasutada ainult ühes tasapinnas, ei anna

alust lähtuda käesolevas asjas kaitsevööndi suuremast sisulisest ulatusest. Planeerimisseaduse

(PlanS) § 126 lg 1 p-dest 2 ja 3 tuleneb, et krundi ehitusõigus ja hoonestusala selguvad

detailplaneeringu koostamise käigus. Avaldaja kinnistute osas ei ole käimas detailplaneeringu

menetlust (I kd tl 13, III kd tl 85, 91). Seega ei anna avaldaja esitatu alust lähtuda suuremast

kaitsevööndi ulatusest.

13. Kohus nõustub avaldajaga, et Xxxxkinnistu sisuline kaitsevööndi ulatus on 100 %, kuna

kaitsealast välja jäävad üksnes kitsad ribad (I kd tl 12, II kd tl 182, III kd tl 18 ja II kd tl 134-

135, 155), mida ei ole võimalik mõistlikult kasutada tulenevalt nende paiknemisest ja suurusest

muul viisil kui kaitsevööndiga ette nähtud. Seega on kaitsevööndi sisuline ulatus Xxxxkinnistul

100 %.

14. Puudutatud isik leiab, et kaitsevööndi ulatus on sisuliselt väiksem kui faktiline. Puudutatud

isik ei esitanud kohtule tõendeid, mis võimaldaksid lähtuda väiksemast sisulisest kaitsevööndi

ulatusest, kui see faktiliselt on. Kohus ei saa tuginedes puudutatud isiku esitatud seisukohtadele

vähendada kaitsevööndi ulatust kindla protsendi võrra.

15. Kohus tuvastab eeltoodu põhjal, et kaitsevööndi sisuline ulatus xxxx kinnistul on 39%

(1 214,07 m2), Xxxxkinnistul 100% (5 882 m2) ja Xxxxkinnistul 100% (8 274 m2).

II Maamaks

2-12-52246

8 (15)

16. Riigikohtu otsuse p 33 kohaselt on sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viisist selle

igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti

ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osa

tehnorajatise tõttu ise kasutada. See puudutab eelkõige maamaksu.

17. Vastavalt kohtule esitatud 20122015. aasta maamaksuteadetele (II kd tl 136-143) tuvastab

kohus, et aastane maamaks avaldaja kinnistutel on järgmine: xxxx kinnistult 2 039 eurot;

Xxxxkinnistult 657,25 eurot ja Xxxxkinnistult 924,50 eurot. Menetlusosalised ei ole toonud

esile, et maamaksu summad aastal 2016 oleks sellest erinevad.

Seega tulenevalt eeltoodust on avaldajal iga aastane maamaksu kulu kolme kinnistu sisulise

kaitsevööndi ulatuses kokku 2 376,96 eurot, mis jaguneb järgnevalt:

− xxxx eest 795,21 eurot ( = 2039 × 39%);

− Xxxx eest 657,25 eurot ja

− Xxxx eest 924,50 eurot.

Vastav maamaks perioodil 2012-2016 (viie aasta eest) kokku on 11 884,80 eurot ( = 5 ×

2376,96).

III Hoolduskulud

18. Sarnaselt eespool p-s 16 märgituga tuleb hüvitada ka mõistlikud hoolduskulud. Avaldaja

soovib hoolduskulude hüvitamist vaid Xxxx ja xxxx kinnistute osas, mistõttu xxxx kinnistuga

seonduvat ei ole määruse käesolevas osas vaja käsitleda.

19. Vastavalt Tallinna Linnavalitsuse 4. aprilli 2012. aasta määruse nr 13 Tallinna haljastute

hoolduse nõuded (edaspidi „määrus nr 13“) § 1 lg-tele 1–3 reguleeritakse määrusega Tallinna

haljastute hooldamise sagedust ja määratakse vajalikud hooldustööd, et tagada haljastute

tasakaalustatud areng Tallinna haldusterritooriumil. Määrus on kohustuslik linna asutustele

Tallinna avalike alade haljastute hooldustööde kavandamisel ja tegemisel. Teistele asutustele

ja isikutele on määrus soovituslik. Määruse eesmärk on tagada haljastute pikaajaline esteetiline

välimus, hooldustööde kvaliteet ja ühtlustada hooldustööd.

Määruse nr 13 § 7 lg-te 1 ja 2 järgi on IV astme hooldusintensiivsusega haljastu looduslik

roheala ning selle hoolduse eesmärk on tagada vaba aja veetmise võimalused ja säilitada

looduslik üldilme. Kohtu hinnangul tuleb Xxxxja xxxx kinnistud liigitada viidatud IV astmesse.

Vastavalt määruses nr 13 loetletud heakorratöödele on Xxxxja xxxx kinnistutel vajalik muru

niitmine kaks korda aastas (§ 16 lg 2), prahi ja prügi koristus vastavalt vajadusele, kuid mitte

harvemini kui kaks korda aastas (§ 17 lg 1 p 4 ja lisa nr 2 p 1), võsaraie tööd jm vastavalt

vajadusele (lisa nr 2 p 3).

Kohus leiab eelneva põhjal, et põhjendatud hooldustööd, mille eest puudutatud isikul tuleb

avaldajale tasuda, on muru niitmine kaks korda aastas ning prahi ja prügi koristus kaks korda

aastas. Koristuskulude väljamõistmine ei ole vajalik enam kui kahe korra eest aastas, sest see

on määrusest nr 13 tulenev miinimum ja suuremas ulatuses tehakse töid ainult vastavalt

vajadusele. Sellist vajadust ei ole avaldaja esile toonud ega põhjendanud. Mõistlikult võttes

peavad koristustööd hõlmama endas suuremat kevadkoristust üks kord aastas. Kuna avaldaja ei

ole toonud esile, et tööde tegemine oleks suuremas mahus vajalik ja kohus ise ei tuvastava

selliseid asjaolusid, siis lähtub kohus sellest, et puudutatud isik ei pea suuremas ulatuses

hoolduskulusid hüvitama.

20. Puudutatud isik tõi esile, et teostab võsaraiet regulaarselt vajalikus ulatuses.

Majandus- ja taristuministri 25. juuni 2015. aasta määruse nr 73 „Ehitise kaitsevööndi ulatus,

kaitsevööndis tegutsemise kord ja kaitsevööndi tähistusele esitatavad nõuded“ (edaspidi

2-12-52246

9 (15)

„määrus nr 73“) § 1 lg 1 p-st 3 tuleneb, et määruses sätestatud nõudeid kohaldatakse

kaitsevööndiga ehitistele, mis on elektripaigaldis. Määruse nr 73 § 9 lg-te 1–3 järgi on

puudutatud isikul õigus raiuda kaitsevööndis kasvav ja kaitsevööndiga ehitist ohustav puu,

põõsas ja oks sellest kinnisasja omanikku eelnevalt teavitades. Kinnisasja omanik ei tohi

takistada kaitsevööndis puu, põõsa ja oksa raiumist. Kaitsevööndiga ehitise riket või selleks

ohtu põhjustav puu, põõsas ja oks tuleb eemaldada. Riket või ohtu põhjustava puu, põõsa ja

oksa raiumisest ei pea kinnisasja omanikku eelnevalt teavitama. Sellisest tööst teavitatakse

kinnisasja omanikku esimesel võimalusel. Kaitsevööndis puu, põõsa ja oksa raiumisel peab

kaitsevööndiga ehitise omanik raiutud põõsad ja oksad koguma vallidesse või käitlema muul,

kinnisasja omanikuga kooskõlastatud viisil. Puude raiumisel peab kaitsevööndiga ehitise

omanik kooskõlastatult kinnisasja omanikuga langetatud puud laasima, järkama ja ladustama

kinnisasja omaniku poolt näidatud kohta, kuid mitte kaugemale kui kinnisasja piirile. Raiutud

materjali edasise käitlemise korraldab kinnisasja omanik.

Kohus loeb piisavaks puudutatud isiku selgitused võsaraie teostamise kohta (vt määruse p 4).

TsMS § 229 lg 2 viimane lause näeb ette, et hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude

tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei

ole antud vande all. Kohus on seisukohal, et puudutatud isiku poolt toodud ulatuses on tööde

tegemine piisav. Täiendav võsaraie ei ole vajalik ja selle kulu ei pea avaldajale hüvitama.

21. Avaldaja esitas kolm hinnapakkumist (II kd tl 208–216, III kd tl 44–55) ja puudutatud isik

kaks (III kd tl 94–97).

Kohus tuvastab esitatud hinnapakkumistest, et Xxxx kinnistu põhjendatud aastased

hoolduskulud on 908,40 eurot koos käibemaksuga (= 528 + 320,40 + 60):

− muru niitmine kahe korra eest 528 eurot (440 eurot + 20% käibemaks 88 eurot) – selles

osas võtab kohus aluseks XXXX OÜ pakkumise, sest nimetatud tööd on selles kõige

odavamad (III kd tl 97);

− suurem kevadkoristus 320,40 eurot (267 eurot +20% käibemaks 53,40 eurot) – aluseks

on OÜ xxxx hinnapakkumine, mis sisaldab võrreldes teistega detailsemat tööde loetelu

ja on seetõttu paremini kõrvutatav eespool tuvastatud vajalike hooldustööde mahuga

(II kd tl 208–212 ja III kd tl 44–48);

− prahi ja prügi koristus ühe korra eest 60 eurot (50 eurot + 20% käibemaks 10 eurot) –

lähtudes OÜ xxxx kui kõige odavamast pakkumisest (III kd tl 53–54).

Xxxx kinnistu põhjendatud hoolduskulud on samadel põhjustel pakkumistest tuvastatu põhjal

1 412,84 eurot koos käibemaksuga ( = 734,40 + 594,44 + 84):

− muru niitmine kahe korra eest 734,40 eurot (612 eurot + 20% käibemaks 122,40 eurot) ;

− suurem kevadkoristus 594,44 eurot (495,37 eurot + 20% käibemaks 99,07 eurot);

− prahi ja prügi koristus ühe korra eest 84 eurot (70 eurot +20% käibemaks 14 eurot).

22. Hoolduskulude määramisel arvestab kohus nagu ka maamaksu väljamõistmisel

kaitsevööndi ulatusega. Xxxx ja xxxx kinnistutel on kaitsevööndi sisuline ulatus mõlemal

100%, seega on avaldaja põhjendatud hoolduskulud vastavalt 908,40 eurot ja 1 412,84 eurot –

kokku 2 321,24 eurot aastas.

Hoolduskulude summa perioodil 2013–2016 (nelja aasta eest) on kokku 9 284,96 eurot ( = 4 ×

2321,24).

23. Kohus leiab, et hoolduskulude määramisel pole alust arvestada Justiitsministeeriumi

dokumendiga „Maaomanikele põhiseaduspärase tehnovõrkude talumistasu maksmiseks

2-12-52246

10 (15)

vajaliku seaduseelnõu väljatöötamise kavatsus“ (III kd tl 134–158 ja 164–188), kuna selles

sisalduvad ettepanekud, mis ei ole siduvad.

Lisaks on ka selles osas asjakohane viidata, et TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu

seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud.

IV Lisahüvitis

24. Järgmiseks tuvastab kohus õiglase talumistasu koosseisus ühekordse lisahüvitise summa

arvutamisel aluses võetavad asjaolud ja hindab, milline on lisahüvitise võimalik maksimaalne

summa.

Riigikohus leidis otsuse p-s 40, et sobiv lähtekoht lisahüvitise määramisel on analoogiast

lähtudes kompensatsioon, mida riik oleks maksnud maareformi käigus õigustatud subjektile

maa tagastamata jätmisel. Maa kompenseerimine on maareformi seaduse § 13 järgi ette nähtud

maa hindamise seadusega (MHS). Riigikohus täpsustas, et lähtuma peab MHS §-s 9 sätestatud

õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise regulatsioonist.

25. Avaldaja kinnistud asuvad Tallinnas. MHS § 9 lg 6 näeb ette, et tiheasustusega aladena selle

seaduse tähenduses käsitatakse linnade, alevite ja alevike territooriume ning maavanema poolt

kuni 1. maini 2001 seaduse alusel kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul kinnitatud

kompaktse hoonestusega alasid ja määratud tiheasustusega alasid. Seega asuvad avaldaja

tiheasustusega alal MHS tähenduses.

MHS § 9 lg 5 sätestab, et tiheasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa

maksumuse määramise aluseks on maa asukohajärgse hinnatsooni maa maksustamishind

elamumaa ruutmeetri kohta, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Kuni

0,5 ha õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse maa maksustamishinna alusel.

Kui õigusvastaselt võõrandatud maa pindala on suurem kui 0,5 ha, korrutatakse ülejäänud

õigusvastaselt

võõrandatud

maa

maksumuse

määramiseks

maa

maksustamishind

koefitsiendiga 0,1. Kui maa tagastatakse osaliselt, kuid tagastatava maa pindala on väiksem kui

0,5 ha, siis õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse saamiseks määratakse tagastatava maa

ja 0,5 ha vahe maksumus maa maksustamishinna alusel ning ülejäänud tagastamata jääva maa

maksumuse leidmiseks korrutatakse maa maksustamishind koefitsiendiga 0,1. Kui õigus-

vastaselt võõrandatud maa tagastatakse osaliselt, kuid tagastatava maa pindala on 0,5 ha või

suurem, siis tagastamata jääva maa maksumuse leidmiseks korrutatakse maa maksustamishind

koefitsiendiga 0,1. Kui õigusvastaselt võõrandatud maa asub mitmes hinnatsoonis, võetakse

maa maksumuse määramisel aluseks selle maatüki kaalutud keskmine maksustamishind.

26. Maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks on

MHS § 9 lg 8 alusel kinnitatud Vabariigi Valitsuse 22. augusti 2001. aasta määrusega nr 276

„Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad“. Avaldaja kinnistud kuuluvad selle

määruse lisas nr 1 märgitud hinnatsooni nr 28, mille baas- ja tsoonihind on 4,15 eurot/m2.

Kuna Riigikohus viitas analoogia korras MHS § 9 lg-le 5, mis näeb ette, et maa osalise

tagastamise korral tuleb maa maksustamishind korrutada koefitsiendiga 0,1, siis tuleb ka

käesolevas asjas analoogia korras lähtuda maa osalise tagastamise põhimõttest ja

arvutuskäigust, st maa maksustamishinna 4,15 eurot/m2 ja koefitsiendi 0,1 korrutisest.

Arvestades eelnevat on maksimaalne lisahüvitis avaldaja kinnistute puhul alljärgnev

(alusarvutuskäik: pindala × maa maksustamishind × koefitsient × kaitsevööndi ulatus):

− xxxx kinnistu eest 503,84 eurot ( = 3113 × 4,15 × 0,1 × 39%);

− Xxxx kinnistu eest 2 441,03 eurot ( = 5882 × 4,15 × 0,1 × 100%) ja

− Xxxx kinnistu eest 3 433,71 eurot ( = 8274 × 4,15 × 0,1 × 100%).

2-12-52246

11 (15)

Eelnevas arvutatud maksimaalsed hüvitised kokku moodustavad summa 6 378,58 eurot

( = 503,84 + 2441,03 + 3433,71).

V Muud asjaolud talumistasu määramisel

27. Riigikohus märkis otsuse p-s 35, et talumistasu määramisel tuleb arvestada tehnorajatisest

tuleneva talumiskohustuse intensiivsust, mis sõltub mh tehnorajatise olemusest (mh selle

eeldatavast kasutuseast) ja selle kaitsevööndi ulatusest ja sellest tulenevatest piirangutest, maa

sihtotstarbest, suurusest ja asukohast (ja muudest maa väärtust mõjutavatest asjaoludest),

samuti muudest asjaoludest, mis võimaldaks omanikul maad efektiivsemalt või muul viisil

kasutada (nt välja üürida või rentida või arendada seal ehitustegevust). Mida intensiivsem on

riive, seda suurem peaks vähemasti üldjuhul olema tasu. Samas tuleb arvestada ka avalikku

huvi talumiskohustuse vastu.

Eelmises lõigus märgitust tuleneb, et õiglase tasu määramisel saab kohus arvestada küllaltki

laiaulatusliku asjaolude kogumiga. Hagita menetluses kehtib TsMS § 477 lg 7 järgi

uurimispõhimõte, mis aga ei võta menetlusosalistelt täielikult lahendi tegemiseks vajalike

asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, üksnes kohtu roll tõendite kogumisel on aktiivsem

kui hagimenetluses (Riigikohtu 2. märtsi 2016. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-15, p 13).

Kui kumbki menetlusosaline ei ole teatava asjaolu esinemisele tuginenud, siis võib kohus

eeldada, et seda asjaolu ei esine.

28. Vaidlust ei ole selles, et avaldaja kinnistutel asuvad puudutatud isiku ülekandeliinid, mille

eesmärk on elektrienergia edastamine ja mis seega on elektripaigaldised elektrituru seaduse

(ELTS) § 3 p 9 tähenduses. Praegu on ülekandeliinid rajatud õhuliinidena. Puudutatud isik tõi

esile, et ülekandeliinid on planeeritud asendada maakaabelliinidega 2018. ja 2023. aastal, mida

tuleks talumistasu määramise arvestada ja selle võrra tasu vähendada.

Ehitusseadustiku (EhS) § 77 lg 1 sätestab, et elektripaigaldise kaitsevöönd on iseseisvaks

ehitiseks olevat ja ELTS tähenduses elektripaigaldist ümbritsev maa-ala, kus kinnisasja

kasutamist on piiratud elektripaigaldise ohutuse ja kaitse tagamiseks. Igat liiki elektripaigaldise

kaitsevööndis on EhS § 77 lg 2 p 1 järgi keelatud ladustada jäätmeid, materjale ja aineid, teha

mis tahes mäe-, laadimis-, süvendus-, lõhkamis- ja maaparandustöid, teha tuld, istutada ning

langetada puid. Nii õhu- kui ka maakaabelliinide kaitsevööndites keelab EhS § 77 lg 2 p 5

töötada löökmehhanismidega, tasandada pinnast, teha mullatöid sügavamal kui 0,3 m, küntaval

maal sügavamal kui 0,45 m, ning ladustada ja teisaldada raskusi.

Kuna EhS § 77 lg 2 p-d 3 ja 4 näevad ette täiendavad piirangud õhuliinide puhul, siis on

ülekandeliini paiknemine kinnistul maapealse rajatise ehk õhuliinina koormavam, kui nende

paiknemine maa all maakaabelliinina. Käesoleval ajal ega avaldusega hõlmatud möödunud

perioodi osas ei saa kohus siiski vähendada talumistasu põhjusel, et tulevikus planeeritakse viia

ülekandeliinid maa alla. Võttes arvesse eelmises lõigus viidatud piiranguid, mis kehtivad

mõlema ülekandeliini liigi puhul, puudub alus korrigeerida võimaliku tulevikus toimuva

muudatuse tõttu ühekordset hüvitist. Kohus saab praegu välja mõista ka perioodilise

talumistasu arvestusega, et liinid asuvad maa peal. Kui liinid viiakse maa alla, siis on võimalik

kaaluda perioodilise tasu vähendamist. Seda eelkõige juhul, kui muutunud olukord koormab

avaldaja kinnistut väiksemas ulatuses. Kuna ülekandeliinide maa alla viimise aeg ei ole teada,

siis ei ole põhjendatud perioodilise tasu eristamine vastavalt liinide asukohale.

Nii avaldajal kui ka puudutatud isikul on asjaolude muutumise korral TsMS § 459 ja § 6185

alusel õigus pöörduda kohtusse perioodilise tasu muutmiseks.

29. Samuti ei vaidle menetlusosalised selle üle, et avaldaja kasutab xxxx kinnistut (100%

ärimaa) täis ulatuses parklana, kuigi kaitsevööndi ulatus on 39%. Sellist kasutust ei keela

eelmises punktis viidatud EhS sätted.

2-12-52246

12 (15)

Kohus leidis juba kaitsevööndi ulatuse hindamisel (eespool p 12), et krundi ehitusõigus ja

hoonestusala selguvad detailplaneeringu koostamise käigus (PlanS § 126 lg 1 p-d 2 ja 3). Sama

asjaolu ehk võimalikku piirangut kasutada xxxx kinnistu maad ehitise aluse maana, ei saa

kohus arvesse võtta ka muu asjaoluna perioodilise tasu või ühekordse hüvitise korrigeerimisel.

30. Xxxx ja xxxx kinnistute maa on 100% sotsiaalmaa ning kohtu tuvastatud asjaoludel on

kaitsevööndi sisuline ulatus neil mõlemal 100%. Puudutatud isik leiab, et avaldaja kinnistute

sihtotstarbega sotsiaalmaa on piiratud ulatuses võimalik kasutada sihtotstarbeliselt vaatamata

ülekandeliinide olemasolule. Avaldaja väitel seevastu takistavad ülekandeliinid maakasutust ja

vastavate katastriüksuste sihtotstarve ongi määratud ülekandeliinide tõttu. Seega on

menetlusosalised erimeelsed, kas praegune sihtotstarve ja maa kasutamise võimalused annavad

pigem alust talumistasu suurendamiseks või vähendamiseks.

Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. aasta määrusega nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete

liigid ja nende määramise kord“ on ette nähtud erinevat liiki katastriüksuste koosseisu kuuluva

maa kasutamisvõimalused ja selle määruse § 13 p 6 järgi ei taotleta sotsiaalmaalt kasumit.

Avaldaja ei toonud esile, kuidas ta soovib maad kasutada ja kuidas ülekandeliinid takistavad tal

seda teha. Lisaks ei ole avaldaja tõendanud väidet, et kõnealused kaks kinnistut on sotsiaalmaa

sihtotstarbega just ülekandeliinide tõttu. Kohus asub seisukohale, et Xxxx ja xxxx kinnistute

maa sihtotstarbeline kasutamine ei ole välistatud.

31. Hüvitise määramisel arvestab kohus lisaks sellega, et isik, kellelt avaldaja kinnistud

pärimise teel sai, omandas kinnistud omandireformi käigus tagastatud maana ning

tehnorajatised olid tagastamise ajal juba kinnistutel. Omandireformi käigus tagastatud või

erastatud maa omandamisel pidi omandaja aru saama, et kinnisasjal olevad tehnorajatised

võivad takistada tal maa edasist kasutamist. Tehnorajatistega tagastatud maa omanikul ei pea

olema õigust saada koheldud paremini kui isik, kellele maad ei tagastatud maal asuva ehitise

tõttu ja kellele maksti selle asemel kompensatsiooni. Omandireformi aluste seadus väljendas

poliitilist tahet teostada restitutsioon ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks uut ülekohut ja oleks

riigile majanduslikult jõukohane ning kompenseerimine ei tohi liialt koormata maksumaksjat

ega takistada ühiskonnale vajalike kulutuste tegemist, ülekohtu heastamise ulatust ja viisi

õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu olla

vastutav tekitatud kahju eest (vt Riigikohtu 16. septembri 2003. aasta otsus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 3-4-1-6-03, p 22).

32. Talumistasu suuruse piiramise eesmärgiks on kogu Eestis elanikele elektri-, gaasi- ja muude

ühenduste tagamine taskukohase hinnaga, vältides seejuures ka ootamatuid ja hüppelisi

hinnatõuse, kuna talumistasude tõstmisel tõuseks tõenäoliselt ka tarbijatele pakutavate teenuste

hind. Tasu suuruse piiramise eesmärgiks ei ole üksnes elanikele elektri-, gaasi- ja muude

ühenduste kaudu tagatavate teenuste (edaspidi „universaalteenused“) mõistliku hinna tagamine.

Eesmärgiks on kõigile isikutele universaalteenuste mõistliku hinna tagamine. Universaal-

teenuste hinna üheks komponendiks on muu hulgas teenuse osutamise kulud, mille üheks osaks

on ka talumiskohustuse eest kinnisasjade omanikele tasuda tulev hüvitis. See tähendab, et

talumiskohustuse eest makstav tasu mõjutab universaalteenuse hinda. Kuna universaal-

teenuseid osutatakse taristu kaudu, on selles valdkonnas vabaturu toimimine raskendatud.

Seega ei ole universaalteenuse hinna mõistlikkuse tagamine väiksemate kuludega

põhiseadusega vastuolus. Talumiskohustuse eest ette nähtud tasu suuruse piiramine on sobiv

meede universaalteenuste mõistliku hinna tagamiseks. Universaalteenuste osutajate makstavate

talumistasude piiramine pärsib talumistasudest tulenevat kõrgemat universaalteenuse hinda

(Riigikohtu 17. aprilli 2012. aasta otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-11,

p-d 38 ja 40).

2-12-52246

13 (15)

Eelmärgitust tuleneb, et arvestades nii üldist huvi saada universaalteenuseid mõistliku hinnaga

kui ka talumiskohustusega koormatud kinnisasja omaniku (avaldaja) põhiseadusest tulenevat

õigust saada hüvitist talumiskohustuse eest, tuleb piirang kinnisasja omanikele igal juhul

hüvitada, aga vastav hüvitis võib üldise huvi tõttu olla väiksem, kui oleks piirangu täies ulatuses

hüvitamine (ibid p 50). Piirangu tegeliku mõju arvestamiseks ei oleks tarvilik iga üksiku

kinnistu tavapärast kasutust ja sellel asuvat objekti eraldi uurida. See nõuaks väga palju aega ja

tööjõudu ning tõenäoliselt tekiks ka palju vaidlusi (ibid p 47).

Öeldu võimaldab arvestada määruse käesolevas osas märgitud asjaolude ja järeldustega

tervikuna hindamaks, kas ja kuivõrd esineb alust perioodilise tasu ja/või ühekordse hüvitise

korrigeerimiseks. See on kooskõlas TsMS § 233 lg-ga 2, mis võimaldab kohtul määrata

talumistasu õiglase hinnangu järgi, kui seda ei ole esitatud tõendeid arvestades võimalik täpselt

kindlaks teha. Menetlusosaliste esitatu alusel ei ole võimalik tasu täpset suurust kindlaks teha.

Seega lähtub kohus TsMS § 233 lg-tes 1 ja 2 sätestatust, st otsustab tasu suuruse oma

siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.

33. Kohus leiab, et avaldaja nõutava talumistasu koosseisus oleva perioodilise tasu komponente

(maamaks ja hoolduskulud) tuleb puudutatud isikult tasu väljamõistmisel vähendada 10% ja

ühekordset hüvitist tuleb vähendada 50% võrra.

Kohtu veendumus perioodilise tasu kujunes lähtudes sellest, et xxxx kinnistut on avaldajal

tegelikult võimalik tervikuna kasutada parklana ja seega saab vähemalt teatavas osas ta

kasutada ka kaitsevööndisse jäävat ala. Samas on selge, et ka selle kinnisasja puhul seab

ülekandeliin piiranguid kinnisasja kasutamisele. Kahe ülejäänud kinnistu sihipärast kasutamist

sotsiaalmaana ülekandeliinid küll ei takista, aga samas on piiratud nii maaparandus- kui ka

mullatööd, mis eeldatavasti võimaldaks maad praegusega võrreldes tõhusamalt kasutada.

Ühekordse hüvitise puhul kõrvutas kohus eelkõige olukordi õigusvastaselt võõrandatud maa

kompenseerimise ja tagastamise vaatekohast. Kuna avaldaja õiguseellane otsustas maa

tagastamise kasuks, siis ei ole põhjendatud hüvitada talle kogu summat, mille riik oleks

maksnud maa tagastamata jätmise korral. Teisalt on avaldaja maakasutus oluliselt piiratud, st

ta ei ole samavõrra soodsas olukorras kui isik, kes sai tagasi talumiskohustustest vaba maa.

VI Tasu suurus ja maksmise kord

34. Riigikohus märkis otsuse p-s 34, et lisahüvitist tuleb maksta kohtu äranägemisel kas

ühekordselt või perioodiliselt. Tulenevalt talumiskohustuse jätkuvusest, on mõistlik näha see

üldjuhul ette perioodilisena. Kohus mõistab maamaksu ja hoolduskulu välja perioodiliselt ning

lisahüvitise ühekordse maksena.

Perioodiline tasu kujuneb iga kinnistu osas maamaksu ja hoolduskulude summast, mille kohus

tuvastas määruse osades II ja III, aga mida tuleb osas V märgitud kaalutlustel vähendada 10%

võrra.

Ühekordne hüvitis on otsuse osas IV leitud maksimaalse lisahüvitise summast 50% vastavalt

osas V selle kohta tehtud järeldusele.

Varasemat perioodi hõlmavate perioodiliste tasude ja ühekordse hüvitise osas ei ole vajadust

eristada summasid määruse resolutsioonis, sest need tuleb tasuda avaldajale. Vastavalt

Riigikohtu juhisele tuleb tulevikus sissenõutavaks muutuvat perioodilist hüvitist eristada

kinnistute kaupa ja mõista välja mitte avaldaja, vaid kinnistu igakordse omaniku kasuks.

Lisaks märgib kohus varasemate perioodide kohta, et nende eest hoolduskulude hüvitise

väljamõistmine on põhjendatud sarnaselt tulevikku suunatud nõudega sõltumata sellest, kas

avaldaja on tegelikult vastava kulu kandnud. Avaldajalt ei saa mõistlikult eeldada, et ta peab

menetluse kestel jätkuvalt tõendama ja tooma esile oma kulude kandmist perioodilise kohustuse

2-12-52246

14 (15)

täitmise kohta. Lisaks on avaldajal ka vahepealsel ajal kulude kandmata jätmise korral hooldus-

tööde olemusest tulenevalt ikkagi vaja vastav kulu nüüd edaspidi kanda, et saavutada kinnistute

vajalik heakorratase.

35. Tulenevalt eeltoodust on avaldajal õigus puudutatud isikult saada ühekordne hüvitis

summas 3 189,29 eurot ( = 6378,58 – 50%) ja perioodilist talumistasu aastate 2012–2016 eest

summas 19 052,78 eurot ( = (11884,80 + 9284,96) – 10%).

Vaidlustamata asjaoludel on puudutatud isik avaldajale juba tasunud aastatel 2012–2014 igal

aastal 309,28 eurot ehk kokku 927,84 eurot, mille kohus arvab maha perioodilisest talumistasust.

Seega tuleb aastate 2012–2016 eest perioodilise tasuna avalaja kasuks mõista välja

18 124,94 eurot ( = 19052,78 – 927,84).

Tulevikus sissenõutavaks muutuv perioodiline tasu alates 2017. aastast on kinnistute kaupa

järgmine:

− xxxx kinnistu eest 715,69 eurot aastas ( =795,21 – 10%);

− Xxxx kinnistu eest 1 409,09 eurot aastas ( = (657,25 + 908,40) – 10%);

− Xxxx kinnistu eest 2 103,61 eurot aastas ( = (924,50 + 1412,84) – 10%).

36. Kohus määrab puudutatud isikule tähtaja 30 päeva määruse jõustumisest ühekordse hüvitise

talumistasu maksmiseks aastate 2012–2016 eest. Edaspidi tuleb tasu maksta iga aasta eest ette.

Siiski kohaldub eelviidatud 30-päevane tähtaeg ka neile võimalikele tulevastele maksetele, mis

muutuvad sissenõutavaks enne määruse jõustumist.

37. Avaldaja nõuab puudutatud isikult rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist.

Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega

esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et

kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest. Eelneva põhjal saab kohus avaldaja viivisnõude rahuldada vastavalt avalduse

rahuldamise ulatusele.

38. TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse

täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse

viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad

menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult

või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. TsMS

§ 623 lg 2 näeb ette, et määrusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest

või määruse olemusest ei tulene teisiti.

Kohtu hinnangul on põhjendatud avaldaja taotlus märkida lahendisse avaldaja arveldusarve

number ning kohus rahuldab selle. Kohus märgib avaldaja arveldusarve numbri IBAN

formaadis.

VII Menetluslikud küsimused

39. Kohus jätab TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel arvestamata järgmised tõendid, millest ei selgu

asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid: I kd tl 38-86 ja 163-165; II kd tl 95-97, 133,

220-223; III kd tl 58-66, 88-90, 104-122, 127-129, 134-158 ja 164-188.

40. Tsiviilasja hind on vastavalt Riigikohtu selgitustele (vt p 44) 136 231,70 eurot.

2-12-52246

15 (15)

41. Menetlust lõpetavas lahendis otsustab kohus menetluskulude jaotuse. Kohus jätab kulud

TsMS § 172 lg-te 1 ja 8 alusel menetlusosaliste endi kanda ning põhjendab seda järgnevalt.

Riigilõivu tasus avaldaja ja kuna lahend tehakse avaldaja huvides, siis jääb vastav kohtukulu

TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel avaldaja kanda.

Hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja

selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla õigustatud ootust, et õigusabikulud

piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. Vastupidine ei oleks kooskõlas

TsMS § 2 järgse tsiviilkohtumenetluse ülesandega, milleks on mh tagada, et kohus lahendaks

tsiviilasja võimalikult väikeste kuludega. Kohtule on antud lai otsustusruum õigusabikulude

hüvitatavuse kohta, tagamaks igal üksikjuhtumil õiglase lahenduse leidmise (Riigikohtu

31. mai 2011. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19 kolmas lõik).

Praegusel juhul osaleb vaidluses ühelt poolt füüsilisest isikust avaldaja ja teiselt poolt

elektrivõrguettevõtjaga. Vaidlus ei ole sisult selline, mis eeldaks ettevõtja puhul

õigusabiteenuse tellimist. Kohus järeldab TsMS § 172 lg 8 teise lause sõnastusest, avalduse

rahuldamise ulatusest ja käesoleva vaidluse asjaoludest, et on põhjendatud jätta kohtuvälised

kulud iga menetlusosalise enda kanda.

Juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 1 ja eelnevas otsustatud menetluskulude jaotusest määrab

kohus kindlaks, et menetlusosalistel ei tule vastastikku seniseid menetluskulusid hüvitada.

42. TsMS § 467 lg 5 kohaselt kuulub kohtumäärus viivitamatule täitmisele, kui seadusest ei

tulene teisiti. TsMS § 6186 lg 1 näeb ette, et kohtu määrus mh tehnorajatise talumiskohustuse

asjas esitatud avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta jõustub ja kuulub täitmisele,

kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse

jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata või menetlusse võtmata. Resolutsiooni

selguse huvides märgib kohus, et käesolev määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates

jõustumisest.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik