3-14-51963/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel, Madis Ernits

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.05.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51963

Haldusasi

Hansa Antiik OÜ kaebus Haljala Vallavalitsuse

13.06.2014. a ettekirjutuse nr 17-1/23 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 26.02.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Hansa Antiik OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Hansa Antiik OÜ

Lepinguline esindaja v.-adv. Rait Sarjas

Vastustaja Haljala vald

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu

26.02.2015. a otsus järgnevas punktis täpsustatud osas.

2. Teha uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Haljala

Vallavalitsuse 13.06.2014. a ettekirjutuse nr 17 1/23 p 4.1 lause „Reklaami

eksponeerimise perioodi eest tasuda reklaamimaks“ osas. Ülejäänud osas jätta

kaebus rahuldamata.

3. Mõista Haljala vallalt kaebaja kasuks välja 706,50 eurot menetluskulu.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul

kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras

tehtud lahendi kuulutamisest arvates (HKMS § 212 lg 3).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja paigaldas Haljala vallas Kisuvere külas OÜ-le Varamu Kinnisvara kuuluval

kinnisasjal paiknevale hoonele liiklusvälise teabevahendi, millel oli kiri „ANTIIK NÄITUS-

MÜÜK PIKK 7, RAKVERE www.hansaantiik.ee“ (tl 6).

2. Haljala Vallavalitsuse järelevalveametnik teostas 27.05.2014 Haljala vallas Kisuvere

külas paikvaatluse ning alustas haldusmenetluse, kuna Kivisaare kinnistule paigaldatud

välireklaami eksponeerimiseks puudus reklaami paigaldusluba.

3. Haljala Vallavalitsus kohustas kaebajat 13.06.2014. a ettekirjutuse nr 17-1/23 p-ga 4

õigusrikkumise lõpetamiseks ja reklaami paigaldusloa taotlemiseks Haljala Vallavalitsuselt

või reklaami mahavõtmiseks (tl 10-11). Sama punktiga kohustas Haljala Vallavalitsus

kaebajat tasuma reklaami eksponeerimise perioodi eest reklaamimaksu. Ettekirjutuse täitmise

tähtajaks oli 13.07.2014. Ettekirjutuse p-s 6 tegi Haljala Vallavalitsus kaebajale sunniraha

hoiatuse 1500 eurot iga ettekirjutuse p-s 5 määratud tähtaja rikkumise korral.

Haljala Vallavalitsus ei nõustunud ettekirjutuses kaebaja seisukohaga, et kuna vaidlusalune

reklaam eksponeerib lisaks antiikesemete müügile ka näitust, on see Haljala Vallavolikogu

21.12.2010. a määruse nr 30 „Reklaamimaks Haljala vallas“ (määrus nr 30) § 8 lg 3 p 6

kohaselt maksuvaba. Haljala Vallavolikogu vabastas näituste korraldajad reklaamimaksust,

sest nende eesmärgiks ei ole kasumi teenimine. Osaühing juhindub oma tegevuses

äriseadustiku §-st 1, mis sätestab, et äriühing pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid

ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks. Äriregistri

27.05.2014. a väljavõttest nähtub, et kaebaja põhitegevusala on antiikesemete jaemüük. Seega

on kaebaja eesmärgiks kasumi teenimine, mis välistab reklaamimaksust vabastamise.

4. Kaebaja esitas 09.07.2014 vaide, milles palus Haljala Vallavalitsuse 13.06.2014. a

ettekirjutuse nr 17-1/23 kehtetuks tunnistada (tl 8-9). Samuti palus kaebaja pikendada

ettekirjutuse täitmise tähtaega või alternatiivselt peatada ettekirjutuse täitmine.

5. Haljala Vallavalitsus jättis 16.07.2014. a korraldusega nr 205 vaide rahuldamata (tl 12-

14). Samuti ei rahuldanud Haljala Vallavalitsus kaebaja taotlust ettekirjutuse täitmise tähtaja

pikendamiseks ega ettekirjutuse täitmise peatamiseks. Kaebaja sõnutsi sai ta korralduse kätte

05.08.2014.

6. Kaebaja esitas 04.09.2014 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Haljala

Vallavalitsuse 13.06.2014. a ettekirjutuse nr 17-1/23 tühistamiseks (tl 3-5, 67-72). Kaebuse

põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Vastustaja 13.06.2014. a ettekirjutus rikub kaebaja omandipõhiõigust ja õigust vabale

eneseteostusele.

Näitus, mille eksponaadid ei ole müüa, hõlmab üle poole kaebajale kuuluvate ruumide

pindalast. Kaebaja hinnangul saab ka kaupluses asuvat ekspositsiooni käsitleda pigem

ostmisvõimalusega näitusena.

Määruses nr 30 ei ole märgitud, et reklaamimaksust vabastatakse ainult

mittetulundusühingud. Kinosid ja näitusi opereerivad sageli äriühingud. Heategevuslikud

üritused on määruse nr 30 § 8 lg 3 p-s 6 eraldi ära nimetatud, mis tähendab, et kõik sättes

loetletud isikud/institutsioonid ei pea olema heategevuslikud (ega samuti ka

mittetulunduslikud). Samuti on ebaõige Haljala Vallavalitsuse väide, et kaebaja ainus eesmärk

on kasumi teenimine. Kaebaja tegutsemise eesmärgiks on kaupluses müüdavate esemete

võõrandamisest saadud tulu abil ülal pidada näitust. Lisaks tuleb arvestada sellega, et

äriregistris sisalduvad andmed tegevusala kohta on informatiivse tähendusega ega välista

näituse/muuseumi opereerimist. Majandusaasta aruandest, millele ka Haljala Vallavalitsusel

oli ja on juurdepääs, nähtub ka näitusepiletite müük. Seega ei ole põhjendatud väita, et

äriregistris olevate andmete alusel saab välistada tegutsemise näituse/muuseumina.

Hoonet, millel paikneb liiklusväline teabevahend, ei ole selleks eraldi paigaldatud, vaid see

asub omal kohal juba umbes 100 aastat. Seega ei ole tegemist määruse nr 30 § 4 lg 2 p-s 2

sätestatud juhuga, mistõttu puudus kaebajal kohustus taotleda reklaami paigaldamise luba.

Antud juhul kohaldub reklaamile määruse nr 30 § 8 lg 3 p-s 6 sätestatud maksuvabastus.

Lisaks materiaalsetele eeldustele on praegusel juhul täitmata ka formaalsed eeldused maksu

tasumiseks. Määruse nr 30 § 12 lg-st 3 tulenevalt määrab maksudeklaratsiooni esitamata

jätmisel tasumisele kuuluva maksusumma maksuhaldur vastavalt maksukorralduse seadusele.

Maksuhalduriks on vastavalt määruse nr 30 § 2 lg 1 p-le 3 Haljala Vallavalitsus kui

ametiasutus. Maksukorralduse seadusele vastavat maksusumma määramise dokumenti ei ole

maksuhaldur kaebajale esitanud. Vaideotsuses märgitu, et Haljala Vallavalitsus ei tea ise ka,

millise perioodi eest ta kaebajalt tasu nõuab, osutab samuti asjaolule, et ettekirjutus ei ole ega

saagi olla adressaadile arusaadav.

Vaidlusalune reklaam täidab näitusest teavitamise eesmärki. Kaebajale jääb arusaamatuks,

millele tuginedes leiab vastustaja, et tegemist on rohkem müügi kui näitusega. Tulu saamine

on vajalik näituse ülalpidamiseks. Õigusvastane on olukord, millises ettekirjutuse adressaati

kohustatakse tasuma reklaamimaksu, ent ettekirjutuse tegija ise ka ei tea, millises suuruses

reklaamimaksu ettekirjutuse adressaadilt nõuab. Sellisel viisil ettekirjutus ei ole täidetav.

7. Haljala Vallavalitsus palus vastuses (tl 26, 37-38) jätta kaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

Kaebaja poolt hoonele paigaldatud teave on välireklaam, mis kuulub maksustamisele

reklaamimaksuga ja mille paigaldamise õiguslikuks aluseks on Haljala Vallavalitsuse poolt

väljastatav reklaami paigaldusluba.

Kivisaare kinnistul asuvale hoonele paigaldatud välireklaami tekstist saab grammatilisel

tõlgendusel teha üheselt järelduse, et Rakveres Pikk 7 hoones on antiikesemete näitus ja

samas toimub ka antiikesemete müük. Reklaamimaksust vabastamisel ei oma tähtsust väide,

et näitus, mille eksponaadid pole müüdavad, hõlmab tunduvalt üle poole kaebajale kuuluvate

ruumide pindalast.

Esmakordselt esitas kaebaja Haljala Vallavalitsusele reklaami paigaldusloa taotluse

04.07.2011. Haljala Vallavalitsus väljastas 06.07.2011. a korraldusega nr 283 kaebajale

reklaami „Antiik, Pikk 7, Rakvere, www.hansaantiik.ee“ paigaldamiseks loa Kivisaare

kinnistule eksponeerimiskestusega 15.07.–31.12.2011. Kaebaja tasus reklaamimaksu

arvestusega 20 eurot kuus. 01.01.2012 muutus reklaamimaksu määr Haljala vallas. Vastavalt

määruse nr 30 § 9 lg-le 1 on reklaamimaksu määraks reklaamipinna ühe ruutmeetri kohta 2

eurot kuus. 12.03.2012 pöördus kaebaja Haljala Vallavalitsuse poole taotlusega alandada

reklaami hinda kaebaja jaoks endisele tasemele, s.o 20 eurot kalendrikuus (tl 40). 19.06.2013

pöördus kaebaja vastustaja poole taotlusega lubada paigaldada ca 40 m2 suurune reklaam

„Antiik, näitus-müük, Pikk 7, Rakvere, www.hansaantiik.ee“, Kisuvere külas, Kivisaare

kinnistul asuva hoone katusele tasuta (tl 42). Vastustaja ei olnud nõus reklaami tasuta

paigaldamisega, sest kaebaja reklaam on suunatud müügitegevusele ning sellest tulenevalt

kasumi teenimisele (tl 44). Tulles vastu kaebaja soovile, oli vastustaja siiski nõus

reklaamimaksu tasumisega osade kaupa vastavalt sõlmitavale maksegraafikule. 2013. a

juunikuus paigaldas kaebaja ebaseaduslikult reklaami paigaldusluba omamata Kisuvere külas

asuvale Kivisaare kinnistule reklaami „Antiik, näitus-müük, Pikk 7, Rakvere,

www.hansaantiik.ee“.

Kuna tegemist on maksustatava reklaamiga, peab reklaami paigaldaja tulenevalt määruse nr

30 § 4 lg 2 p-st 1 taotlema vallavalitsuselt reklaami paigaldamiseks paigaldusluba.

Vaidlusaluses ettekirjutuses ei ole toodud tasumisele kuuluva maksusumma arvestust, kuna ei

olnud teada, millal kaebaja eemaldab tema poolt ebaseaduslikult paigaldatud reklaami. Kuna

käesolevaks ajaks on reklaam eemaldatud, siis loeb vastustaja reklaami eksponeerimise

perioodiks ajavahemiku 27.05.2015 (paikvaatluse teostamise kuupäev) kuni 19.08.2015

(reklaami eemaldamise kuupäev). Maksusumma suuruse määrab vastustaja maksuotsusega

tulenevalt sellest, missugune on esimese astme kohtu otsus käesolevas kohtuasjas.

8. Tartu Halduskohus jättis 26.02.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata (tl 74-76p).

Tegemist on reklaamiga. Määruse nr 30 § 2 lg 1 p 1 kohaselt on reklaam teave, mis on

avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba

müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise

eesmärgil. Haljala Vallavolikogu on reklaami mõiste sisutanud identselt reklaamiseaduse

(RekS) § 2 lg 1 p-ga 3.

Põhiseaduse § 157 lg 2 ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 5 lg 2 kohaselt

on kohalikul omavalitsusel seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale

koormisi. Kohalike maksude seaduse (KoMS) § 2 lg 1 sätestab, et valla- või linnavolikogul on

õigus kohalike maksude seaduse alusel anda määrusi kohalike maksude kehtestamiseks

(edaspidi maksumäärus). Maksumäärusele rakendatakse maksukorralduse seaduses

maksuseaduse kohta sätestatut. Maksumäärusega ei kehtestata maksukorralduse seaduses või

kohalike maksude seaduses sätestatust erandeid. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 3 lg 3

näeb ette, et kohalikud maksud kehtestatakse valla- või linnavolikogu määrusega vastavalt

kohalike maksude seaduses sätestatud tingimustele. Kohalikuks maksuks on KoMS § 5 p 5

kohaselt ka reklaamimaks.

Määruse nr 30 § 3 kohaselt on reklaami paigaldamise õiguslikuks aluseks Haljala

Vallavalitsuse poolt väljastatav reklaami paigaldusluba. Paigaldusloa taotlemise kohustus on

määruse nr 30 § 4 lg 2 p 1 kohaselt maksustamisele kuuluva reklaami paigaldajal ja p 2

kohaselt maksustamisele mittekuuluva reklaami paigaldajal juhul, kui reklaami

avalikustamiseks paigaldatakse eraldi reklaamikandja. Seega nähtub määrusest nr 30, et

reklaami paigaldusluba on maksustamisele kuuluva reklaami puhul vaja taotleda alati, kuid

maksustamisele mittekuuluva reklaami puhul on loa taotlemise kohustus seatud sõltuvusse

reklaami paigaldamisest eraldi reklaamikandjale. Et otsustada, kas praegusel juhul kuulus

kohaldamisele määruse nr 30 § 4 p 1 või p 2, tuleb seetõttu esmalt hinnata, kas vaidlusaluse

reklaami puhul oli tegemist maksustamisele kuuluva reklaamiga.

Määruse nr 30 § 8 lg-st 1 tuleneb, et reklaamimaksu makstakse reklaamilt, mida

eksponeeritakse: 1) avalikus kohas, milleks on üldkasutatav koht või vabaks liikumiseks ja

kasutamiseks piiratud territoorium, ehitis või selle osa ja mis asub ehitise siseruumides või

väljaspool ehitise siseruume avalikkusele suunatult; 2) eraomandis oleval kinnistul või ehitisel

või selle siseruumides avalikkusele suunatult; 3) mobiilse konstruktsiooni vahendusel

avalikkusele suunatult. Vastustaja leiab, et kuna vaidlusalune reklaam oli eksponeeritud

eraomandis oleval kinnistul ja oli avalikkusele suunatud, tuli maksta maksu määruse nr 30 § 8

lg 1 p 2 alusel. Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et reklaami eksponeeriti eraomandis oleval

kinnistul või ehitisel. Ka ei ole vaidlust selles, et eksponeeritav reklaam oli suunatud

avalikkusele, andmaks teavet antiikesemete kohta aadressil Pikk 7, Rakvere.

KoMS § 10 lg 6 sätestab, et valla- ja linnavalitsusel on õigus anda reklaamimaksu soodustusi

ja vabastusi volikogu poolt kehtestatud tingimustel ja korras. Määruse nr 30 § 8 lg 3 p-st 6

tulenevalt ei kuulu Haljala vallas maksustamisele näituste reklaam. Kohus nõustub

vastustajaga, et Kivisaare kinnistul asuvale hoonele paigaldatud välireklaami tekstist saab

grammatilisel tõlgendusel teha järelduse, et Rakveres, Pikk 7 hoones, on antiikesemete näitus

ja samas toimub ka müük. Asjaolud, et müügil olevad esemed on ajaloolised, nad on

puhastatud ja restaureeritud, ning paljudel neist on oma lugu, mida külastajatele saab rääkida,

ei ole maksuvabastuse kohaldamisel asjakohased. Samuti ei saa määravaks olla see, mitu

protsenti müügisaali külastatavatest isikutest sooritab ostu. Arusaamatuks jääb kaebaja väide,

et ka kaupluse osas on tegemist pigem ostmisvõimalusega näitusega. Äriregistri

teabesüsteemist nähtuvalt on kaebaja tegevusalaks antiikesemete jaemüük, seega ei saa väita,

et kaebaja tegeleb vaid näituste korraldamisega. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja

varasemalt reklaamimaksu tasunud, kuid maksumäära tõstmisel on reklaamimaksu määr

osutunud kaebaja jaoks liiga kõrgeks (tl 40, 42).

Kuna tegemist oli maksustamisele kuuluva reklaamiga, tuli kaebajal vastavalt määruse nr 30

§ 4 lg 2 p-le 1 taotleda vallavalitsuselt reklaami paigaldusluba. Ka Haljala Vallavolikogu

15.06.1999. a määruse nr 50 lisa 2 „Haljala valla heakorra eeskiri“ pd 20 ja 34.2 sätestavad, et

reklaami ja kuulutuste paigaldamine toimub vastavalt riigi ja valla õigusaktides sätestatud

korrale. Heakorra tagamiseks on keelatud välja panna teadet, kuulutust, plakatit ja

reklaamstendi, järgimata selleks riigi ja Haljala valla õigusaktidega kehtestatud korda.

Määruse nr 30 § 13 lg 2 kohaselt kuulub omavoliliselt paigaldatud reklaam mahavõtmisele

reklaami paigaldaja kulul. Reklaami mahavõtmiseks teeb maksuhaldur või tema poolt

volitatud isik reklaami paigaldanud isikule ettekirjutuse, milles on näidatud ettekirjutuse

täitmise tähtaeg. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja reklaami 19.08.2014 (vastustaja on

ekslikult märkinud 19.08.2015) eemaldanud (tl 38).

KoMS § 3 lg 1 järgi on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või

linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab

kohalike maksude kogumist. Haljala vallas on määruse nr 30 § 2 lg 1 p 3 kohaselt

maksuhalduriks Haljala Vallavalitsus. KoMS § 3 lg 2 näeb ette, et volitatud ametiisik

rakendab kohalike maksude kogumisel maksukorralduse seaduses sätestatud maksuhalduri

õigusi volikogu määrusega kehtestatud ulatuses.

Ehkki määruse nr 30 § 12 lg 3 kohaselt määrab maksuhaldur maksudeklaratsiooni esitamata

jätmise korral tasumisele kuuluva maksusumma vastavalt maksukorralduse seadusele (s.o

maksuotsusega – MKS § 95 lg 1), ei lõpeta see maksukohustuslase kohustust

maksudeklaratsioonid esitada (KoMS § 10 lg 5 p 1, määruse nr 30 § 12 lg 1) ega välista see

maksuhalduri õigust anda MKS § 85 lg 3 alusel korraldusi deklaratsiooni esitamiseks või

reklaamimaksu tasumiseks. Samuti võimaldab MKS § 91 lg 1 maksuhalduril juhul, kui

deklaratsiooni ei ole tähtpäevaks esitatud, määrata maksukohustuslasele deklaratsiooni

esitamiseks tähtaja ja teha hoiatuse (MKS § 136), et deklaratsiooni maksuhalduri määratud

tähtajaks esitamata jätmise korral võidakse tema suhtes rakendada sunniraha. Sunniraha

ülemmäärad on sätestatud MKS § 91 lg-s 4, mille kohaselt ei või sama deklaratsiooni

esitamiseks tähtaja määramisel esimesel korral rakendatav sunniraha ületada 1300 eurot ja

teisel korral 2000 eurot ega kõigi rakenduskordade peale kokku 3300 eurot.

Vaidlusaluses ettekirjutuses on vastustaja resolutiivosa p-s 6 märkinud, et kui ettekirjutust

määratud tähtajaks ei täideta, rakendab Haljala Vallavalitsus ettekirjutuse adressaadi suhtes

sunnivahendit – sunniraha 1500 eurot. Seejuures on vastustaja viidanud reklaamiseadusele

ning asendustäitmise ja sunniraha seadusele. RekS § 32 sätestab, et ettekirjutuse täitmata

jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava

sunniraha ülemmäär 3200 eurot.

Kuna Haljala Vallavalitsus oli pädev 13.06.2014. a ettekirjutust andma ning vajaduse korral

ka selle täitmata jätmise eest kohustama isikut tasuma sunniraha, samuti vastab ettekirjutus

haldusaktile esitatavatele nõuetele (MKS § 46), on piisavalt põhjendatud ja sunniraha

määramisel (sh hoiatuse tegemisel) ei ole rikutud seaduses sätestatud nõudeid, puudub

vaidlustatud korralduste tühistamiseks ka formaalõiguslik alus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja esitas 30.03.2015 apellatsioonkaebuse (tl 82-84), milles palub halduskohtu

otsuse tühistada, kaebuse rahuldada ja tühistada Haljala Vallavalitsuse 13.06.2014. a

ettekirjutuse nr 17-1/23.

Halduskohtu järelduse kujunemine, et tegemist on maksustamisele kuuluva reklaamiga, ei ole

kohtuotsuse pinnalt arusaadav.

Eesti keele selgitav sõnaraamat annab termini „näitus-müük“ kohta järgmise selgituse: näitus,

mille eksponaadid on müüdavad.1 Antud selgituse kohaselt on eelkõige tegemist näitusega,

mitte aga kauplusega. Kohtuotsuse põhjendavast osast ei nähtu, et halduskohus oleks üldse

kaebaja sellekohast väidet hinnanud. Tegemist on oluliste menetlusnormide (HKMS § 157 lg

1 ja § 165 lg 1 p 4) rikkumistega.

Halduskohus on omistanud äriregistris sisalduvale infole ebaõige tähenduse. Äriregistrisse

ühingu tegevusala kandmine ei ole kohustuslik alates 01.01.2007. Kui registris siiski

sisalduvad andmed tegevusala kohta, on need informatiivse tähendusega ning ei tähenda, et

äriühingu peamiseks tegevusalaks ei võiks olla näituse/muuseumi opereerimine.

Määruses nr 30 ei sisaldu nõuet, et näituse korraldaja ei või tegeleda lisaks näitus(t)e

korraldamisele ka muul tegevusalal. Samuti ei sisaldu määruses nr 30 selgitust või keeldu, et

näitus(t)e eksponaadid ei või olla müüdavad. Kaebaja on esitanud kaebusega koos ka

piltmaterjali, millelt nähtub muu hulgas, et näituse külastamiseks on vaja osta pilet (kaebuse

lisa 6), mis kinnitab, et tegemist on näitusega.

Asjaolu, et kaebaja on eelnevalt maksnud reklaamimaksu, ei tähenda, et kaebaja ei võiks

õigusvastast haldusakti, millega nõutakse kaebajalt põhjendamatult reklaamimaksu tasumist,

hilisemalt vaidlustada.

Ka grammatilise tõlgendamise korral on tegemist nii näituse kui müügiga. Kaebajale ei selgu

aga, mille tõttu on halduskohus jõudnud arusaamisele, et tegemist on „rohkem“ kaupluse kui

näitusega. Samuti jääb selgusetuks, kas asjaolu, et osad näituse eksponaadid on müüdavad,

tähendab automaatselt seda, et informatsiooni andmine sellisest tegevusest on käsitletav

maksustamisele kuuluva reklaami paigaldamisena. Kui vastused eelmistele küsimustele on

jaatavad, siis kuidas on see kooskõlas määruse nr 30 § 8 lg 3 punktiga 6.

Vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooniga ei kohustatud kaebajat esitama deklaratsioone, vaid

teda kohustati tasuma reklaamimaks. Ettekirjutuse põhjendavas osas ei sisaldu samuti nõuet

kaebajale esitada maksudeklaratsioonid. Maksusumma määramine ilma deklaratsioonita on

lubatud vastavalt määruse nr 30 § 12 lg-le 3. Vastustaja on möönnud vaideotsuses, et periood,

millise eest ta reklaamimaksu tasumist nõuab, ei ole selge, märkides, et deklaratsiooni

esitamata jätmise korral määratakse maksusumma vastavalt maksukorralduse seadusele.

Seega ei olnud sunniraha hoiatus suunatud deklaratsioonide esitamise kohustamisele, vaid

maksu tasumisele. Kaebaja tugineb Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-21-12 ja leiab, et

reklaamimaksu tasumisele suunatud sunniraha rakendamise hoiatus ei ole maksukorralduse

seadusest tulenevalt lubatud, mistõttu puudub ettekirjutusel legitiimne eesmärk.

Halduskohus on asunud lubamatult sisustama vaidlustatud ettekirjutust, asetades ennast

maksuhalduri positsiooni. Vastustaja ei ole vaidlustatud ettekirjutuses ega esitatud

menetlusdokumendis andnud ettekirjutusele sellist sisu, nagu on teinud halduskohus.

Ettekirjutuses sisalduv sunniraha rakendamise hoiatus on õigusvastane ka seetõttu, et tegemist

ei olnud maksustatava reklaamiga määruse nr 30 mõttes.

10. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 91-91p) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

1 Vt http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=n%C3%A4itus-m%C3%BC%C3%BCk&F=M.

Vastustaja ei ole nõus, et terminit „näitus-müük“ tuleb eesti keeles mõista eelkõige näitusena,

mille reklaam ei kuulu vastavalt määruse nr 30 § 8 lg 3 punktile 6 maksustamisele

reklaamimaksuga ning mille paigaldamiseks ei ole nõutav reklaami paigaldusluba. Kaebaja

poolt Haljala vallas, Kisuvere külas, Kivisaare kinnistul asuvale hoonele paigaldatud teave oli

välireklaam, mis vastavalt määruses sätestatule kuulub maksustamisele reklaamimaksuga ja

mille paigaldamise õiguslikuks aluseks on Haljala Vallavalitsuse poolt väljastatav reklaami

paigaldusluba.

Vastustaja ei ole nõus kaebaja seisukohaga, et reklaamimaksu tasumisele suunatud sunniraha

rakendamise hoiatus ei ole maksukorralduse seadusest tulenevalt lubatud. Vastustaja nõustub

antud küsimuses halduskohtu seisukohaga.

Samuti leiab vastustaja, et sunniraha rakendamise menetluse alustamine ja sunniraha nõudest

teavitamine ei kahjusta kaebaja õigusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja halduskohtu

otsus tuleb järgnevalt täpsustatud osas tühistada. Ringkonnakohus rahuldab kaebuse osaliselt

ja tühistab ettekirjutuse p 4.1 lause „Reklaami eksponeerimise perioodi eest tasuda

reklaamimaks“ osas. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

12. 13.06.2014. a ettekirjutuse nr 171/23 p-ga 4 kohustas vastustaja kaebajat järgmiselt:

„Õigusrikkumine lõpetada ning taotleda Haljala Vallavalitsuselt reklaami paigaldusluba,

eksponeerimaks Kisuvere külas Kivisaare kinnistul Antiik näitus-müüki Pikk 7, Rakvere,

www.hansaantiik.ee või välireklaam maha võtta. Reklaami eksponeerimise perioodi eest

tasuda reklaamimaks.“ Ettekirjutusel on kaks eraldiseisvat osa. Esiteks sisaldub selles üldine

kohustus õigusrikkumine lõpetada, mis seisneb kas kohustuses taotleda vaidlusaluse reklaami

jaoks paigaldusluba või alternatiivses kohustuses reklaam maha võtta ning teiseks sisaldub

ettekirjutuses kohustus tasuda reklaamimaks.

13. Reklaamimaksu tasumise kohustuse osas selgitab ringkonnakohus järgmist. KoMS § 10

lg 5 p 1 ja määruse nr 30 § 12 lg 1 järgi on maksumaksja kohustatud esitama maksuhaldurile

maksudeklaratsiooni, kusjuures määruse nr 30 § 12 lg 1 täpsustab, et seda tuleb teha hiljemalt

reklaami eksponeerimisele eelneval tööpäeval maksuhalduri ametiruumides, elektroonilist

andmeside kasutades või posti teel. Kaebaja on jätnud selle kohustuse täitmata. Sellisel juhul

on maksuhalduril MKS § 85 lg 3 alusel õigus teha deklaratsiooni esitamise kohta

meeldetuletusi, samuti anda korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. KoMS § 3 lg 1 järgi on

kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või linnavalitsus või muu

maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude

kogumist. Määruse nr 30 § 2 lg 1 p 3 järgi on maksuhaldur Haljala Vallavalitsus. Määruse

nr 30 § 12 lg 3 kohaselt määrab maksuhaldur maksudeklaratsiooni esitamata jätmise korral

tasumisele kuuluva maksusumma vastavalt maksukorralduse seadusele. MKS § 95 lg 1 järgi

teeb tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks maksuhaldur maksuotsuse.

Ringkonnakohus leiab, et 13.06.2014. a ettekirjutuse p 4.1 teine lause ei vasta ei MKS § 85

lg 3 mõttes meeldetuletuse ega maksuotsusele kehtestatud nõuetele. MKS § 95 lg 2 lausete 2

ja 3 järgi peab maksuotsusest selguma, kuidas tasumisele kuuluv maksusumma või

tagastusnõude suurus on määratud; maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline

arvestamata jätmine maksusumma või tagastusnõude suuruse määramisel tuleb maksuotsuses

motiveerida. 13.06.2014. a ettekirjutuses ei ole maksusummat aga üldse määratud. Tegemist

ei ole täidetava kohustusega ega ka haldusakti kõrvaltingimusega. Ringkonnakohus leiab, et

13.06.2014. a ettekirjutus on seetõttu p 4.1 teise lause osas vastuolus haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 55 lg-ga 1, mille järgi peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav.

Ringkonnakohus leiab, et kuna lause „Reklaami eksponeerimise perioodi eest tasuda

reklaamimaks“ ei ole eeltoodud põhjustel kohustusena selge ja üheselt mõistetav, siis tuleb

13.06.2014. a ettekirjutus selles osas tühistada ja kaebaja kaebus vastavas osas rahuldada.

14. Kolleegiumi enamus leiab, et kaebus tuleb ülejäänud osas rahuldamata jätta.

15. Ringkonnakohus leiab, et paigaldusloa taotlemise või alternatiivselt reklaami

mahavõtmise kohustus ei ole liialt määramata HMS § 55 lg 1 mõttes. Käesoleval juhul on

üheselt mõistetav, et kaebajat kohustati kas taotlema paigaldusluba või võtma reklaam maha.

Need kohustused on ka omavahel seotud, kuna reklaami mahavõtmise kohustus tuleneb

paigaldusloa mittetaotlemisest. Seega on paigaldusloa taotlemise kohustus peakohustus ja

reklaami mahavõtmise kohustus selle mittetäitmisest tulenev alternatiivkohustus.

Ringkonnakohus leiab, et alternatiivid on ühemõtteliselt sõnastatud ja seetõttu ka arusaadavad

kujuteldavale keskmiste võimetega adressaadile. Ringkonnakohus leiab, et 13.06.2014. a

ettekirjutus nr 171/23 on ka ülejäänud ulatuses formaalselt õiguspärane, kuna sisaldab

eelkõige miinimumnõuetele vastavat põhjendust, sh asjaolude kokkuvõtet ja viiteid

õiguslikele alustele. Ringkonnakohus kahtleb küll, kas menetluse alustamisest teavitamisest

piisab ärakuulamiskohustuse täitmiseks, kuid kaebaja ise ei ole kahes kohtuastmes

vastustajapoolsele ärakuulamisõiguse rikkumisele tuginenud. Seega leiab ringkonnakohus, et

kaebaja on piisavalt ära kuulatud.

16. Kolleegiumi enamus leiab, et alternatiivselt sõnastatud kohustus, kas taotleda vaidlusaluse

reklaami jaoks paigaldusluba või reklaam maha võtta, on materiaalselt kooskõlas kehtiva

õigusega. Kohustus taotleda reklaami jaoks paigaldusluba tuleneb määruse nr 30 §-st 3 ja § 4

lgst 2. Paigaldusloa taotlus tuleb määruse nr 30 järgi esitada igal juhul ja olenemata sellest,

kas tegemist on näituse või müügi reklaamiga. Määrusega nr 30 kooskõlas on ka

alternatiivkohustus paigaldusloa taotlemata jätmise korral reklaam eemaldada. Selle

õiguslikeks alusteks on määruse nr 30 § 6 lg 1 p 1 ja 4 ning lg 3. Olgugi, et sõnaselget keeldu

eksponeerida reklaami ilma paigaldusloata määrusest nr 30 ei tulene, on mahavõtmiskohustus

kolleegiumi enamuse arvates tuletatav siiski eelnimetatud normide koosmõjust. Paigaldusloa

väljastamise õiguslikeks alusteks on määruse nr 30 § 2 lg 1 p 9 ning §-d 3, 4, 5. Eelnevast

tulenevalt on 13.06.2014. a ettekirjutuse nr 171/23 p 4 kaebaja kohustamise osas taotlema

paigaldusluba või reklaam maha võtta kolleegiumi enamuse arvates õiguspärane.

17. Kuna pooled vaidlevad ka selle üle, kas kaebaja reklaamis näitust või müüki, peab

ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt selgitada, et paigaldatud reklaam teenis segaeesmärki

– kaebaja reklaamis nii näitust kui müüki. Sellele viitab juba reklaami sõnastuses kasutatud

väljend „näitus-müük“. Kui isik soovib saada maksusoodustust, siis peab ta tõendama, et tema

tegevus teenib soodustusega eesmärki. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esitatud fotod ja

asjaolu, et ta kajastas majandusaasta aruandes piletimüügitulu, on tõendid, mis viitavad ka

näitusega tegelemisele. Fotodelt (tl 15-19) nähtuvalt eksponeerib kaebaja mitmesuguseid 17.-

19. sajandist pärinevaid esemeid, eksponaadid on paigutatud ruumis näitusele omaselt ja

varustatud selgitavate siltidega. Ringkonnakohus ei nõustu seetõttu halduskohtuga, et müügi

eesmärk kaalub näituse eesmärgi üles, vaid leiab, et arvesse oleks tulnud võtta mõlemat

eesmärki. Segaeesmärgi korral tuleks määruse nr 30 § 8 lg 3 p 6 mõtte järgi kohaldada

soodustust vastavalt soodustatud eesmärki teeniva tegevuse osakaalule. Kui maksustatava ja

soodustusega tegevuse osakaalu ei ole võimalik välja selgitada või see ei ole otstarbekas,

tuleks ka soodustatud eesmärgi tõendatuse korral kohaldada soodustust 50% ulatuses.

18. Ettekirjutuse p-s 6 tegi Haljala Vallavalitsus kaebajale sunniraha hoiatuse: „juhul kui

ettekirjutuse punktis 5 sätestatut ei täideta määratud tähtajaks, rakendab Halajala Vallavalitsus

RekS § 32 lg 6 ja ATSS § 2 lg 1 ja lg 2 alusel ning juhindudes ATSS §-st 9, 10, 11 ja 15 lg 1

ettekirjutuse adressaadi suhtes sunnivahendit – sunniraha 1500 (…) eurot iga ettekirjutuse p 5

sätestatud tähtaja rikkumise korral.“ Ringkonnakohtu enamus leiab, et ka selles osas tuleb

kaebus rahuldamata jätta. Sunniraha hoiatus ei ole sellepärast õigusvastane, et selles on

viidatud sunniraha rakendamise alusena ettekirjutuse punktile 5, kuna kontekstist nähtuvalt on

ilmselgelt alusena silmas peetud ettekirjutuse punkti 4. Sunnivahendi rakendamise hoiatuse

õiguspärasuse eeldused on sätestatud asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) §-s 7.

Ringkonnakohus leiab, et hoiatus vastab ATSS § 7 nõuetele. Iseäranis võib hoiatus kaasneda

ettekirjutusega (ATSS § 7 lg 2), selle täitmiseks ettekirjutuse p-ga 5 antud tähtaeg (üks kuu)

on piisav (ATSS § 7 lg 3) ning hoiatuses sisalduv sunniraha määr jääb allapoole lubatud

ülempiiri (RekS § 32 lg 6 ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis).

19. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab

halduskohtu otsuse järgnevalt täpsustatud osas. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega

rahuldab kaebuse osaliselt ja tühistab Haljala Vallavalitsuse 13.06.2014. a ettekirjutuse

nr 171/23 p 4.1 lause „Reklaami eksponeerimise perioodi eest tasuda reklaamimaks“ osas.

Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vaidluse all oli kaks haldusaktis sisalduvat

kohustust ja sunniraha hoiatus. Ringkonnakohus leiab, et kuna sunniraha hoiatus ei ole

iseseisev kohustus, vaid selle õiguspärasus sõltub ATSS § 8 lg 1 järgi suuresti selle aluseks

oleva kohustuse kehtivusest, siis ei võta ringkonnakohus sunniraha hoiatust kulude jaotamisel

arvesse. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et menetluskulude hüvitamise taotlus

tuleb rahuldada 50% ulatuses. Kaebaja tasus esimeses astmes riigilõivu 15 eurot ja tema

kohtuvälised kulud olid kahe arve alusel tasutud 576+360=936 eurot. Kaebaja tasus ka

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot ning apellatsioonimenetluse kohtuvälised

kulud olid 447 eurot. Ringkonnakohus leiab, et mõlema kohtuastme kulud on selles

suurusjärgus vajalikud ja põhjendatud. Kaebaja menetluskulu kokku on seega

15+936+15+447=1413 eurot. Sellest summast 50% ehk 706,50 eurot tuleb vastustajalt

kaebaja kasuks välja mõista. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust

esitanud, siis ei ole selles osas vajalik seisukohta kujundada.

21. Otsusele on lisatud eriarvamus.

Agu Timmi

Tiina Pappel

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/