2-15-14789/20 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. mai 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-15-14789

Tsiviilasi

A ja B hagi I.K. vastu elatise suurendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

900 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. veebruari 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I.K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I.K. (kostja) (isikukood: XXXXXXXXXX);

esindaja Paul Paas

Vastustajad:

1. A (hageja I) (isikukood: XXXXXXXXXX)

2. B (hageja II) (isikukood: XXXXXXXXXX),

Vastustajate seaduslik esindaja J.K.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada I.K. apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 22. veebruari 2016 otsus osas,

millega Viru Maakohus rahuldas täielikult A ja B hagi I.K.

vastu Pärnu Maakohtu 2. novembri 2012 kohtumäärusega

väljamõistetud elatise suurendamiseks.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

3.1. rahuldada A ja B hagi I.K. vastu elatise

suurendamiseks osaliselt perioodi 5. oktoober 2015 –

30. aprill 2016 väljamõistetava elatise osas;

3.2. jätta A ja B hagi I.K. vastu elatise suurendamiseks

alates 1. maist 2016 ning elatise väljamõistmiseks kuni A ja

B õpingute lõpetamise või kuni 21-aastaseks saamiseni

rahuldamata.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

4.1. Rahuldada A ja B hagi osaliselt.

4.2. Suurendada I.K.lt A ja B kasuks Pärnu Maakohtu 2.

novembri 2012 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-12-37131

väljamõistetud elatise suurust perioodi 5. oktoober 2015 –

30. aprill 2016 eest.

4.3. Välja mõista I.K.lt A kasuks elatis alates 5. oktoobrist

2015 kuni 31. detsembrini 2015 igakuise elatusrahana 170

(ükssada seitsekümmend) eurot ning alates 1. jaanuarist

2016

kuni

30. aprillini

2016

190 (ükssada

üheksakümmend) eurot.

4.4. Alates 1. maist 2016 tasub I.K. elatise A kasuks

vastavalt Pärnu Maakohtu 2. novembri 2012 määrusele

tsiviilasjas nr 2-12-37131, s.o 145 (ükssada nelikümmend

viis) eurot kuni A täisealiseks saamiseni 7. juulil 2016.

4.5. Välja mõista I.K.lt B kasuks elatis alates 5. oktoobrist

2015 kuni 31. detsembrini 2015 igakuise elatusrahana 170

(ükssada seitsekümmend) eurot ning alates 1. jaanuarist

2016

kuni

30. aprillini

2016

190 (ükssada

üheksakümmend) eurot.

4.6. Alates 1. maist 2016 tasub I.K. elatise B kasuks

vastavalt Pärnu Maakohtu 2. novembri 2012 määrusele

tsiviilasjas nr 2-12-37131, s.o 145 (ükssada nelikümmend

viis) eurot kuni B täisealiseks saamiseni 27. aprillil 2026.

4.7. Elatis kuulub tasumisele järgneva kuu eest ette

hiljemalt eelneva kuu 20. kuupäevaks J.K. pangakontole

nr XXXXXXXXXXX.

5. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte

enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A (hageja I) ja B (hageja II) esitasid 5. oktoobril 2015 hagi I.K. (kostja) vastu Pärnu

Maakohtu 2. novembri 2012 kohtumäärusega välja mõistetud elatise suurendamiseks.

Hagiavalduse kohaselt on hageja I sündinud J.K. ja kostja abielust XX 1998 ja hageja II XX

2008. Pärnu Maakohtu 2. novembri 2012 kohtumäärusega kohustati kostjat alates 17.

septembrist 2012 tasuma elatist 145 eurot kummalegi hagejale kuni hagejate täisealiseks

saamiseni, s.o hageja I puhul 7. juulini 2016 ja hageja II puhul 27. aprillini 2026. Hagejate

kulutused on võrreldes 2012. aastaga oluliselt kasvanud. Seoses laste kasvamisega on

suurenenud kulutused riietele, jalatsitele, toidule, koolitarvetele, vaba aja veetmisele ning

riietustele. Hagejad paluvad suurendada elatist elatusraha miinimumsuuruseni. Hageja I

ülalpidamisega tegeleb J.K., mitte kostja isa. Kostja laenud ei puuduta ülalpidamiskohustuse

täitmist. Hageja I lõpetab kooli 1,5 aasta pärast, hagejate esindaja tasub tema ühiselamu üüri,

kommunaalkulud, interneti ja telefoni eest ja kulutused toidule.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostjal on ülalpidamiskohustus kokku kolme lapse suhtes. Koos

kostjaga elab XX 2014 sündinud kostja tütar C (tl 22). Kostja kuue kuu keskmine palk oli 6576

eurot 39 senti ja kostja sai samal ajal vanemapalka summas 4489 eurot 18 senti. Kostja on

kohustatud ülal pidama ka oma praegust abikaasat, kes on 50% ulatuses töövõimetu ning saab

pensioni 74 eurot. Kostjal on igakuised kulutused laenude tagasimaksmiseks: silma

operatsiooni liising 83 eurot 52 senti, pesumasina laenulepingu makse 64 eurot 67 senti,

fotoaparaadi laenulepingu makse 29 eurot 96 senti, külmiku laenulepingu makse 87 eurot 50

senti, laua ja toolide laenulepingu makse 79 eurot 67 senti ja panga kuldkaardi tagastus 100

eurot. Kulutused korteri ülalpidamiseks on 150 – 200 eurot kuus. Silma operatsioon oli vajalik

seoses kostja tööga, sest kaevanduses ei tohi prillidega töötada. 100 eurot kuldkaardi kasutamise

eest on seotud sellega, et kostja võttis 2000 eurot krediiti reisimiseks. Aprillis 2016. a lõpeb

vanemahüvitise maksmine ning sellevõrra kostja pere sissetulekud vähenevad. Seadusest ei

tulene, et elatist on tarvis kanda ette eelneva kuu 20-ks kuupäevaks. Hageja I õpib Tallinna

Polütehnikumis ja tema ülalpidamisega tegeleb kostja isa. Vanaisa ei pea hagejat I ülal, vaid

aitab, kui vaja – ostab toitu, annab taskuraha. Kostja võttis endale kohustused enne, kui hagejad

soovisid tõsta elatise suurust.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 22. veebruari 2016 otsusega hagi ja suurendas Pärnu Maakohtu

2. novembri 2012 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-12-37131 väljamõistetud elatise suurust.

Maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise alates 5. oktoobrist kuni 31. detsembrini

2015 igakuise elatusrahana 195 eurot ning 215 eurot alates 1. jaanuarist 2016 kuni hageja I

täisealiseks saamiseni 7. juulil 2016 või kuni õpingute lõpetamiseni Tallinna Polütehnikumis,

kuid mitte kauem kui hageja I 21-aastaseks saamiseni, kusjuures igakuine elatis ei tohi olla

väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast kuus. Maakohus

mõistis kostjalt hageja II kasuks välja elatise alates 5. oktoobrist kuni 31. detsembrini 2015

igakuise elatusrahana 195 eurot ning 215 eurot alates 1. jaanuarist 2016 kuni hageja II

täisealiseks saamiseni 27. aprillil 2026 või kuni keskhariduse omandamiseni põhikoolis,

gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui hageja II 21-aastaseks saamiseni,

kusjuures igakuine elatis ei tohi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

kuupalga alammäärast kuus. Maakohus määras, et elatis kuulub tasumisele järgneva kuu eest

ette hiljemalt eelneva kuu 20. kuupäevaks J.K. pangakontole.

Maakohus leidis, et kohtumäärusest (maksekäsust) tsiviilasjas nr 2-12-37131 (tl 8–9) nähtub,

et hagejad esitasid 17. septembril 2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

kostja vastu elatise saamiseks. Kostja esitas 12. oktoobril 2012 nõudele vastuväite, milles teatas,

et on nõus tasuma elatist 145 eurot ühe lapse kohta. 16. oktoobril 2012 edastas J.K. kohtule

avalduse, mille kohaselt vähendavad avaldajad elatist ja paluvad elatise suuruseks määrata 145

eurot ühe lapse kohta kuus. Viimati nimetatud elatise kohta ongi 2. novembril 2012 tehtud

maksekäsk. Kohtumäärusest ei tulene laste vajaduste suurust ning laste vanemate materiaalset

olukorda ei ole kindlaks tehtud.

Kostja abiellus XX. augustil 2014 N.J.ga ning neil sündis XX 2014 tütar C (tl 21–22). Kostja

palgatõendist (tl 23) nähtub, et tema kuue kuu keskmine netopalk oli perioodil aprill kuni

september 2015 1096 eurot 07 senti. Aprillist kuni septembrini 2015 on kostjale makstud

vanemahüvitist 4489 eurot 18 senti (keskmiselt 748 eurot 20 senti kuus, tl 24). C saab 1,5-

aastaseks 11. mail 2016, siis lõpetatakse vanemahüvitise maksmine. Kostja ülalpidamisvõime

on 274 eurot 02 senti ühele lapsele (1 096,07 / 4 (kostja + 3 last)). Kostjal on sõlmitud 5

laenulepingut ning ta maksab lisaks sellele igakuiselt tagasi 100 eurot krediitkaardi kasutamise

lepingu alusel. Maakohus märkis, et selleks ajaks, kui lõpeb vanemahüvitise maksmine, on

lõppenud ka kolm kostja laenukohustust (pesumasina, külmiku ja laua ning toolide järelmaks,

tl 31–36) ning juunis 2016 lõpeb fotoaparaadi järelmaksu kohustus (tl 25–28). Kostjale jääb

silma operatsiooni liisingumaksete tasumise kohustus 83 eurot 52 senti kuus kuni 15. juulini

2017 (tl 29–30). Maakohus ei arvestanud kostja kohustusega, mis tuleneb krediitkaardi

kasutamise lepingust. Kostjal on 20. jaanuaril 2014 sõlmitud lepingu järgi toimiv krediidilimiit

2000 eurot krediidi kulukuse määraga 25,75% aastas (tl 55). Krediidilimiidi kasutamine

reisimiseks ei ole selline vajalik kulutus, mida kohus peaks arvestama lapsele elatise

väljamõistmisel.

Hagejate seadusliku esindaja kinnitusel on tema netosissetulek 600 eurot kuus. Hagejate

seaduslikul esindajal on ülalpidamiskohustus kahe lapse suhtes. Hagejate seadusliku esindaja

ülalpidamisvõime on 200 eurot ühele lapsele (600 / 3 (hagejate seaduslik esindaja + 2 last)).

Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema abikaasa on 50% ulatuses töövõimetu ning

tal puudub võimalus tööd teha. Asjakohatu on kostja väide, et kostja abikaasa peab lapsega

viibima kodus kuni lapse 3-aastaseks saamiseni, sest 1,5-aasta vanust last lasteaeda ei võeta.

Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega

koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 ja lg 4 järgi ülalpidamiskohustust

lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-165-13).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud

hagejate kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus kontrollinud, kas on täidetud eelmise

kohtulahendiga väljamõistetud elatise suurendamise aluseks olevad eeldused. Maakohus ei ole

põhjendanud ega hinnanud ülalpidamist saama õigustatud isikute vajadusi ja kohustatud isiku

varalist seisundit võrreldes Pärnu Maakohtu 2. novembri 2012 kohtulahendi tegemise aluseks

olnud asjaoludega.

Maakohus on vääralt mõistnud välja elatise peale lapse täisealiseks saamist. Kohus ei või

alaealise lapse kasuks mõista välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni (vt

Riigikohtu 19. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 13).

Elatise tasumise kohustamine eelneva kuu 20.-ks kuupäevaks ei vasta seadusele. PKS § 100

lg 4 kohaselt makstakse elatis iga kalendrikuu eest ette. Nimetatu ei tähenda, et ettemaks tuleb

teha keskeltläbi 10 päeva enne tähtpäeva saabumist, vaid seda, et jooksva kuu esimeseks

kuupäevaks peab elatis olema laekunud laste ema arvele.

Hagejad on võtnud omaks kostja poolt esitatud asjaolud, kuid maakohus jättis sellega

arvestamata. Kostja abikaasa on 50% töövõimetu ja tal on raske tööd leida. Kostja abikaasa

saab pensioni 79 eurot kuus. Kostja perekonna sissetulek väheneb, kui emapalka enam ei

maksta. Vanemahüvitis lõpeb aprillis 2016. Kostja abikaasa oli enne lapsehoolduspuhkusele

jäämist töötu ning emapalka makstakse kostjale. Hagejad ei ole nimetatud asjaolusid

vaidlustanud. Seega võtsid hagejad need kostja asjaolud omaks. Maakohus ei ole otsuses

omaksvõttu analüüsinud vaid on kostjale üllatuslikult asunud seisukohale, et eelmainituid

asjaolusid ei ole tõendatud. Väidet, et kostja abikaasa peab lapsega viibima kodus kuni lapse

3-aastaseks saamiseni, ei ole kohtumenetluses keegi ümber lükanud ega kahtluse alla seadnud.

Kohtla-Järve XX linnaosa lasteaedadesse ei võeta alla 3-aastaseid lapsi ja nähtavasti oli see

asjaolu teada ka hagejate esindajale.

Maakohus on vääralt kohaldanud PKS § 102 lg-t 2. Kostjal on lisaks hagejatele veel üks

alaealine ülalpeetav. Maakohus on jätnud arvestamata kostja igakuulised laenukohustused.

Kõik kostja kohustused oli kostja võtnud enne asjas hagimaterjalide kättesaamist ja kostja ei

olnud laenukohustuste võtmise ajal teadlik hagejate kavatsusest nõuda elatise suurendamist.

Kostja ei nõustu maakohtu poolt välja arvestatud ülapidamisvõimega. 2. novembril 2012, s.o

tsiviilasjas nr 2-12-37131 poolte vahel sõlmitud kompromissi ajal ei olnud kostjal veel

kolmanda alaealise lapse ülalpidamiskohustust. Kostjal on kohustus ülal pidada oma abikaasat.

Maikuus vanemapalka enam kostja perekonnale ei maksta, sest laps saab 1,5-aastaseks ning

kostja perekonna sissetulekuks jääb ainult kostja palk ja kostja abikaasa töövõimetuspension,

kokku 1170 eurot. Lahutades sellest 290 eurot praegu tasutava elatise jääb kostjale perekonnale

880 eurot, mis teeb ühe perekonnaliikme kohta 293 eurot. Kostja abikaasal puudub võimalus

leida tööd, sest tema töövõimetus on 50% ja 1,5-aastast last lasteaeda ei võeta. Hagi

rahuldamise korral väheneb kostja perekonnale jääv raha ning kostja perekonnale jääb ainult

700 eurot kolme inimese ülalpidamiseks, ehk 233 eurot inimese kohta. Samas laste ema

perekonna sissetulek kasvab kuni 1070 euroni kuus, ehk 356 eurot inimese kohta. Seega toob

hagi rahuldamine kaasa olukorra, kus kostja perekonnas kasvava lapse ülalpidamiseks jääb alles

vahendeid tunduvalt vähem kui kummagi hageja ülalpidamiseks.

Kostja oli tööandja survel sunnitud allkirjastama töölepingu lisad, mille kohaselt perioodil

7. märts 2016 kuni 6. juuni 2016 on töötaja töönädala pikkus ainult 28 tundi eelneva 40 tunni

asemel. Selle tõttu väheneb ka kostja igakuine sissetulek.

5. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta see rahuldamata. Vastuse

kohaselt ei ole hagejad omaks võtnud kostja poolt välja toodud asjaolusid.

Tegelikkusele ei vasta kostja väide, et pooled sõlmisid kompromissi tsiviilasjas nr 2-12-37131.

Hagejate esindajal puudus vajalik juriidiline haridus, et sõnastada maksekäsu kiirmenetluse

avaldust. Nõudest ja suurusest on ilmselge, et hagejad soovisid, et kostja maksaks elatise poole

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses, s.o maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamise ajal 145 eurot kuus.

Kostja väide, et tema abikaasa ei ole võimeline töötama, on põhjendamatu. Kostja ei ole

esitanud ühtegi tõendit oma väite tõendamiseks. Kui kostja abikaasa on töövõimetu, siis see ei

tähenda, et töövõimetus on antud tähtajatult.

Kostja arvutused seoses tema ja hagejate perekonna sissetulekutega on ebaõiged ja

põhjendamatud. Kostja perekonnas on kaks täiskasvanut töövõimelist isikut. Hagejate

perekonnas on ainult üks töövõimeline isik, s.o hagejate ema. Kostja selgitus, et tema peab ülal

pidama abikaasat ning et abikaasal väikese lapse kõrvalt töö leidmine on võimatu, ei ole

põhjendatud. Kui tulevikus kostja sissetulek oluliselt väheneb, saab ta esitada hagi elatise

vähendamiseks. Käesoleval ajal sellist alust ei ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 22. veebruari 2016 otsus tuleb osaliselt tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus

teeb tühistatud osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse,

millega rahuldab hagi osaliselt ning suurendab Pärnu Maakohtu 2. novembri 2012 määrusega

tsiviilasjas nr 2-12-37131 väljamõistetud elatise suurust perioodi 5. oktoober 2015 – 30. aprill

2016 eest ning jätab hagi alates 1. maist 2016 elatise suurendamise osas rahuldamata.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse elatise kuni hagejate õpingute lõpetamise või kuni

21-aastaseks saamiseni väljamõistmise osas ning jätab nõude selles osas rahuldamata.

Ringkonnakohus mõistab kostjalt kummagi hageja kasuks perioodi 5. oktoober 2015 –

31. detsember 2015 eest igakuise elatise summas 170 eurot, perioodi 1. jaanuar 2016 – 30. aprill

2016 summas 190 eurot kuus ning jätab muutmata Pärnu Maakohtu 2. novembri 2012

määrusega tsiviilasjas nr 2-12-37131 väljamõistetud elatise suuruse alates 1. maist 2016, s.o

145 eurot kummagi hageja kasuks kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

7. Hagejad nõuavad kostjalt elatise suurendamist PKS § 101 lg-s 1 nimetatud määrani.

Maakohus rahuldas hagi, kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada. Pärnu

Maakohtu 2. novembri 2012 määrusega kohustub kostja tasuma kummagi hageja

ülalpidamiseks 145 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

PKS § 97 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps ning ülalpidamist on alaealisele

lapsele kohustatud PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi andma lapse vanem. Lapse vanem peab tegema

kõik endast oleneva, et tagada lapsele eluks vajalik. Lisaks tuleb lapse vanemal oma vajaduste

rahuldamisel arvestada sellega, et PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tuleb tal kasutada tema

käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega peab lapse vanem

juhul, kui ta ei ole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma

alaealisele lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, kasutama tema

käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks PKS § 102 lg 2 teise lause järgi

võrdselt (Riigikohtu 4. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 14).

8. Esmalt märgib ringkonnakohus, et põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt

maakohus on ekslikult välja mõistnud kostjalt elatise hagejate kasuks juhul, kui hagejad

jätkavad õpinguid kuni hagejate 21-aastaseks saamiseni. Kohus ei või alaealise lapse kasuks

mõista välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni, PKS § 97 p 2 järgne elatisenõue

on iseseisev nõue (Riigikohtu 19. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 13).

9. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et elatise tasumiseks kohustamine eelneva kuu

20. kuupäevaks ei vasta seadusele. Ringkonnakohus on seisukohal, et PKS § 110 lg-st 4 tulenev

kohustus maksta elatis iga kalendrikuu eest ette annab kohtule diskretsiooniõiguse määrata,

milliseks kuupäevaks peab elatis järgmise kalendrikuu eest olema tasutud. Kohus arvestab

seejuures kohustatud isiku võimalusi, kuid samas peab ka õigustatud isik saama kasutada elatist

koheselt alates kalendrikuu esimesest kuupäevast. Seega võib teatud juhtudel olla põhjendatud

ka elatise tasumine eelneva kalendrikuu 20. kuupäevaks. Antud juhul ei ole kostja põhjendanud,

et ta ei saaks täita ülalpidamiskohustust eelneva kuu 20. kuupäevaks.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud kostja vastuväited elatise

suurendamise suhtes tähelepanuta.

Hagejad soovivad hagis elatise suurendamist miinimummäärani alates 5. oktoobrist 2015.

Kostja ülalpidamisel on lisaks hagejatele kostja XX 2014 sündinud tütar C. Kostja abikaasa

N.K. on püsivalt töövõimetu, töövõime kaotuse protsent 50%. Maakohus on jätnud

tähelepanuta, et abikaasa on PKS § 98 lg 2 järgi võrdsustatud elatist saama õigustatud isikute

järjekorras alaealise lapsega. Seega saab kehtiva perekonnaseaduse järgi pidada ülalpidamist

andma kohustatud isiku suhtes tema abikaasat ja alaealisi lapsi samas järjekorras elatist saama

õigustatud isikuteks (Riigikohtu 25. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 15).

Maakohus rikkus TsMS § 230 lg-t 4, leides, et kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et

tema abikaasa on 50% ulatuses töövõimetu ning tal puudub võimalus tööd teha.

TsMS § 230 lg 3 järgi võib kohus abieluasjas ja põlvnemisasjas, samuti lapse huve puudutavas

vaidluses ja hagita menetluses tõendeid koguda omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.

TsMS § 230 lg 4 järgi võib kohus ülalpidamisasjas kohustada poolt esitama andmed ja

dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta, hoiatades teda, et võimalik on teha

TsMS § 230 lõikes 5 nimetatud järelepärimine. Asja materjalidest ei tulene, et maakohus oleks

kostja tähelepanu tõendite esitamise kohustusele juhtinud.

Kostja esitas ringkonnakohtule tõendi N.K. rahvapensioni saamise kohta töövõimetuse alusel

alates 1. aprillist 2015 summas 79 eurot 19 senti kuus ning alates 1. aprillist 2016 summas 83

eurot 70 senti.

Kuigi kostja abikaasal puudub hagejate ülalpidamiskohustus, tuleb praegusel juhul kostja

elatise maksmise kohustuse suuruse hindamisel arvestada ka kostja abikaasa sissetulekuga,

kuna kostja on menetluses vastuväitena hageja nõuetele leidnud, et tal on lisaks alaealistele

lastele ka abikaasa ülalpidamise kohustus. Kostja perekonna sissetulek koosneb töötasust,

vanemahüvitisest

ja

kostja

abikaasa

töövõimetuse

tõttu

saadavast

pensionist,

apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja perekonna sissetulek 2016. a maikuuni 1916 eurot kuus,

seejärel ei ole kostjal enam õigust vanemahüvitisele ning kostja perekonna sissetulek on 1170

eurot kuus. Ringkonnakohus leiab, et ajavahemikul 5. oktoober 2015 – 30. aprill 2016 oli kostja

võimeline tasuma elatist hagejatele miinimumsummas.

Alates 1. maist 2016 on kostja menetluses avaldanud, et ta ei saa enam vanemahüvitist. Seega

väheneb kostja perekonna sissetulek oluliselt. Kostja ei ole enam alates 1. maist 2016 võimeline

tasuma hagejatele elatist miinimumsummas selliselt, et tema teised ülalpeetavad, s.o eelkõige

kostja kolmas alaealine laps, kuid lisaks ka piiratud töövõimega abikaasa, ei sattuks võrreldes

hagejatega halvemasse olukorda ega oleks majanduslikult vähem kindlustatud.

Põhjendatud ei ole hagejate esindaja 24. aprilli 2016 vastuses apellatsioonkaebusele esitatud

seisukoht, et kostja peaks esitama elatise vähendamiseks uue nõude. Ringkonnakohus arvestab

praeguses menetluses kostja esitatud vastuväidetega.

11. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 5. oktoobrist 2015 kuni 31. detsembrini 2015 oli

seadusjärgseks elatise miinimummääraks 195 eurot kuus, alates 1. jaanuarist 215 eurot kuus.

Vanem peab pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt. Kohus saab mõjuval põhjusel

PKS § 102 lg 2 järgi mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud

miinimummäärast väiksema elatise.

Hagejate esindaja 18. mai 2016 menetlusdokumendi kohaselt laekub riiklik lastetoetus hagejate

eest hagejate seadusliku esindaja J.K. arveldusarvele. Lastetoetus on 50 eurot kummalegi

lapsele. Riiklike peretoetuste eesmärk on riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 1 järgi tagada

lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline

hüvitamine. Elatise suurust määrates tuleb kohtul arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla

kaetud riiklike toetustega (Riigikohtu 25. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16,

7. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 15). Peretoetused on mõeldud katmaks

lapse vajadusi ning need tuleb kummagi vanema ülalpidamiskohustuse suuruse määramisel

arvestada võrdselt.

Hageja ülalpidamisel on lisaks kostjatele alla kahe aastane laps, kostja abikaasa on kaotanud

50% töövõimest. Kostjal on igakuised laenukohustused, sh silma operatsiooniga seotud liising

ning kulutused korteri ülalpidamiseks. Ajal, kui kostja sai vanemahüvitist, oli kostja sissetulek

suurem. Sellest tulenevalt tuleb hagejate nõue elatise suurendamiseks rahuldada osaliselt ning

mõista kummagi hageja kasuks kostjalt välja perioodi 5. oktoober 2015 – 31. detsember 2015

igakuine elatis 170 eurot kuus [195 – (50 / 2)] ning perioodi 1. jaanuar 2016 – 30. aprill 2016

190 eurot [215 – (50 / 2)]. Pärnu Maakohtu 2. novembri 2012 määruse kohaselt tasub kostja

kummagi hageja ülalpidamiseks 145 eurot kuus, kokku 290 eurot. Ringkonnakohus leiab, et

praegusel juhul esinevad asjaolud, mis annavad aluse elatise suurendamise hagi rahuldamata

jätmiseks alates 1. maist 2016.

Ringkonnakohus leiab, et töövõime kaotus ning alla kolme aastase lapse eest hoolitsemine

mõjutavad oluliselt kostja abikaasa võimalust leida tööd, mistõttu on kostjal PKS § 16 lg 1 ja

§ 98 lg 2 alusel kohustus oma abikaasat üleval pidada. Alates 15. aprillist 2016 ei saa kostja

enam vanemahüvitist. Ringkonnakohtu hinnangul vanemahüvitise maksmise lõpetamine, s.t

kostja sissetuleku vähenemine, kostjal alaealise ülalpeetava olemasolu ning kostja kohustus

oma abikaasa ülalpidamiseks on PKS § 102 lg 2 järgseks aluseks elatise alla miinimummäära

väljamõistmiseks. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus hagejate hagi elatise suurendamiseks

alates 1. maist 2016 rahuldamata ning kostjal tuleb tasuda elatist Pärnu Maakohtu 2. novembri

2012 määrusega määratud ulatuses, s.o 145 eurot kuus kummalegi hagejale kuni hagejate

täisealiseks saamiseni.

12. Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

poolte endi kanda. Hagejatelt menetluskulude väljamõistmine oleks arvestades esitatud nõuet

ebaõiglane.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke