2-14-17974/90 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

31. mai 2016. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-14-17974

Tsiviilasi

XXXX OÜ hagi XXXX vastu asja võõrast valdusest

väljamõistmiseks ja leppetrahvi saamiseks

Tsiviilasja hind

24 700 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXXX OÜ (registrikood XXXX), lepinguline

esindaja XXXX ja seaduslik esindaja XXXX

Kostja: XXXX (isikukood XXXX), esindaja riigi

õigusabi korras advokaat Andres Lusmägi ja lepinguline

esindaja XXXX

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 12. mail 2016, millel osalesid hageja

lepinguline esindaja XXXX ja seaduslik esindaja XXXX

ning kostja XXXX, tema esindaja riigi õigusabi korras

advokaat Andres Lusmägi ja lepinguline esindaja XXXX

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu hageja XXXX OÜ 12. mai 2015 loobumine hagist kostja XXXX vastu

leppetrahvi nõudes. Lõpetada selles nõudes menetlus.

2. Jätta rahuldamata kostja 19. mai 2016 taotlus 12. mai 2016 kohtuistungi

protokolli täiendamiseks.

3. Hagi valduse saamise nõudes rahuldada.

4. Kohustada kostjat XXXX (isikukood XXXX) andma hagejale XXXX OÜ

(registrikood

XXXX)

üle

Tallinnas

aadressil

XXXX

asuva

kinnistu

(kinnistusraamatu registriosa nr XXXX) valdus.

5. Rahuldada hageja taotlus riigilõivu osaliseks tagastamiseks ja selleks Riigi

Tugiteenuste Keskusel kanda 300 eurot Mark Õigusabi OÜ (registrikood

12206059) arveldusarvele nr EE781010220202337228. Riigilõivu laekumise

andmed on järgmised: maksja Mark Õigusabi OÜ, kuupäev 30. aprill 2014,

maksekorraldus nr 46, saaja Rahandusministeerium, viitenumber 2900072123,

summa 1 000 eurot, selgitus „Riigilõiv:; hageja: XXXX Hagiavaldus”.

6. Jätta menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud resolutsiooni punktiga 5

tagastatud riigilõiv ja kostjate esindajatele määratud riigi õigusabi tasu, mis jääb

2-14-17974

2 (7)

riigi kanda. Määrata kindlaks, et pooltel ei tule teineteisele seniseid

menetluskulusid hüvitada.

7. Harju Maakohtu tsiviilkantseleil saata pärast otsuse jõustumist selle ärakiri Riigi

Tugiteenuste Keskusele resolutsiooni punkti 5 täitmiseks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK, HAGEJA NÕUDED JA POOLTE SEISUKOHAD

1. XXXX OÜ (hageja) esitas 30. aprillil 2014 kohtule hagiavalduse XXXX (kostja) ja XXXX

(isikukood XXXX, surnud XXXX, edaspidi „teine kostja”) vastu. Hageja nõudis mõlemalt

kostjalt Tallinnas aadressil XXXX asuva kinnistu (kinnistusraamatu registriosa nr XXXX,

edaspidi „vaidlusalune kinnistu”) valdust ja leppetrahvi maksmist.

Kostjad vaidlesid hagile ühiselt vastu ja palusid endile määrata esindajad riigi õigusabi korras.

Kohus rahuldas riigi õigusabi taotlused ja määras algselt kostjatele ühise esindaja, aga

kostjate võimaliku huvide konflikti tõttu hiljem kostjale ka eraldi esindaja.

Teine kostja suri menetluse ajal ja kohus lõpetas temalt vaidlusaluse kinnistu valduse saamise

nõude menetlemise 7. detsembril 2015. Sama määrusega peatas kohus menetluse kuni teise

kostja õigusjärgluse selgumiseni. Kohus uuendas menetluse 5. veebruari 2016. aasta

määrusega, kui oli selgunud, et kostja on ühtlasi teise kostja õigusjärglane ainupärijana.

Kohus kuulas pooled ära korraldavatel istungitel ja 12. mai 2016 kohtuistungil, millel hageja

loobus leppetrahvi nõudest. Hageja palus talle tagastada poole leppetrahvi nõudelt tasutud

riigilõivust. Kostja ei esitanud loobumisele vastuväiteid.

Kostja esitas 19. mail 2016 taotluse istungi protokolli täiendamiseks. Valdavas osas käsitleb

taotlus poolte läbirääkimisi istungi algfaasis, kui arutati vaidluse kokkuleppel lahendamise

võimalusi. Sisulisest osast taotleb kostja poolte esindajate ja kohtuniku avalduste täpsema

sõnastusega kajastamist protokollis. Kohus toimetas taotluse kätte hagejale, kes vaidles sellele

vastu.

2-14-17974

3 (7)

2. Hageja nõuded enne loobumist olid järgmised:

(1) nõuda välja kostja ebaseaduslikust valdusest hageja valdusesse vaidlusalune

kinnistu ja selle vabatahtlikust vabastamisest keeldumise korral kohustada kostjat

alluma sundtäitmisele vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 180 lg-le 3;

(2) mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise päevaks sissenõutavaks

muutunud leppetrahv summas 14 082,50 eurot ja edaspidi kuni nõude (1)

täitmiseni 19,50 eurot iga täitmisega viivitatud päeva eest.

Valduse saamise nõude (1) alusena märgib hageja järgmist:

− hageja ja kostjad sõlmisid 27. detsembril 2011 notariaalselt tõestatud lepingu

„Keelumärgete kustutamise avaldused, hüpoteegi kustutamise kokkulepe, kinnistute

müügileping,

hüpoteegi

seadmise

leping

ja

asjaõiguslepingud”

(edaspidi

„27. detsembri 2011 leping”), millega hageja ostis kostjatelt muude kinnistute hulgas

ka vaidlusaluse kinnistu ostuhinnaga 65 000 eurot;

− viidatud lepingus sisaldub asjaõiguskokkulepe, millega kostjad andsid vaidlusaluse

kinnistu omandi üle hagejale ja hageja on kantud kinnistusraamatusse omanikuna;

− kostjad kohustusid andma hagejale üle kinnistu valduse lepingu sõlmimise päeval;

− pärast lepingu sõlmimist pakkus hageja kostjale ja tema perele võimalust vaidlusaluse

kinnistu tagasiostmiseks, mida kostja ka soovis ja mille üle algselt peeti läbirääkimisi

suuliselt, hiljem kirjalikult. Tegeliku tagasiostmise kokkuleppeni pooled ei jõudnud;

− hageja esitas kostjale vaidlusaluse kinnistu valduse üleandmise nõude 24. veebruaril ja

22. aprillil 2014, aga seda hagejale üle ei antud ja kinnistu on jätkuvalt kostja valduses;

− enne 27. detsembri 2011 lepingu sõlmimist (aastatel 2010 ja 2011) laenas hageja

seaduslik esindaja XXXX (edaspidi „laenuandja”) kostjale raha mitme laenulepingu

alusel ja 27. detsembri 2011 seisuga oli kostja laenuvõlg koos intressiga 30 542 eurot,

mida ta ei suutnud tasuda. Lisaks olid kostjal muud võlad, mille sissenõudmiseks oli

algatatud täitemenetluses, kus sooviti realiseerida vaidlusalust kinnistust koormav

hüpoteek. Laenuandja loovutas oma nõuded hagejale, kes omandas mh vaidlusaluse

kinnistu eesmärgiga see hiljem võõrandada ja saavutada kõnealustest laenulepingutest

tulenenud nõuete rahuldamine.

Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kohtuistungil esitatud taotluse järgi taotleb

hageja istungi ajale vastava esindajakulu hüvitamist tasumääraga 80 eurot tunnis.

3. Kostja vaidleb hagile vastu. Vaidlusaluse kinnistu kohta tehtud kinnistusraamatu kannet ja

kostja praegust valdust ta ei vaidlusta, aga esitas valduse nõudele järgmised vastuväited:

− pooled sõlmisid 27. detsembril 2011 suulise laenulepingu 75 000 euro laenamiseks,

mille tagatiseks olid 27. detsembri 2011 lepingus märgitud kinnistud, mistõttu ei

pidanudki vaidlusaluse kinnistu valdus hagejale üle minema;

− pooled leppisid kokku tagasiostuõiguses, mida ei vormistatud kirjalikult ega kantud

kinnistusraamatusse seepärast, et hageja poleks siis saanud võtta pangast laenu.

Tegelikult oli pooltel tahe jätkata varasemat laenusuhet kostja ja laenuandja vahel ning

vormistada selle tagatised. Kostja vajas küll täiendavat laenu muude võlgade

tasumiseks ja selle ka hagejalt sai, aga kumbki kostja ei soovinud tegelikult kaotada

vaidlusaluse kinnistu omandit ega valdust;

2-14-17974

4 (7)

− kostja varasem põhivõlg laenuandja ees oli 12 805,20 eurot, mis tuli tagastada aasta

jooksul ja osa sellest on kostja osamaksetega tasunud. Laenuleping on lõpetamata ja

vaidlusaluse kinnistu tagasiost vormistamata hageja tõttu, kes keeldus tagasimakset

vastu võtmast ja vaidlusaluse kinnistu omandi üleandmiseks notari juurde tulemast;

− eelnevast järeldab kostja, et 27. detsembri 2011 lepingus sisalduvad müügileping ja

asjaõiguskokkulepe vaidlusealuse kinnistu kohta on tühised näilikkuse tõttu, sest see ei

kajastanud poolte tegelikku tahet ja pooled leppisid kokku tegelikult soovitud laenu- ja

tagatislepingute varjamises selle lepinguga;

− lisaks on samad lepingud tühised vastuolu tõttu heade kommetega, sest poolte

kohustused on oluliselt tasakaalust väljas ja kostjad tegid tehingu nende jaoks raskes

olukorras (kostjal olid täitmata rahalised kohustused ja teine kostja vanainimesena ei

soovinud kaotada oma elukohta). Vaidlusaluse kinnistu väärtus 2010. aasta

hindamisakti järgi oli 90 000 eurot, aga ostuhind sellest oluliselt väiksem;

− 27. detsembri 2011 lepingut ei saa kohaldada vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.

Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja ega

vastuväiteid hageja nimekirjale ei esitanud. Kostjat esindajad riigi õigusabi korras esitasid

taotlused riigi õigusabi tasu määramiseks, mis kohus on varem juba lahendanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus tutvus poolte väidete, avalduste ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagist

osaliselt loobumine tuleb vastu võtta ja ülejäänud hagi rahuldada. Menetluskulud jätab kohus

poolte endi kanda ja määrab need kindlaks rahaliselt.

5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 sätestab, et hageja võib hagist loobuda

kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist

loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Ka TsMS § 428 lg 1 p 3

kohaselt on hagist loobumine menetluse lõpetamise alus. Kohus ei näe takistust leppetrahvi

nõudest (2) loobumiseks. Hageja kinnitas, et talle on teada loobumise tagajärjed. Seega tuleb

loobumine vastu võtta ja menetlus leppetrahvi nõudes lõpetada.

6. TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt

poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata kostja 19. mai 2016

taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kohus jätab kostja taotluse rahuldamata, sest

protokoll kajastab õigesti ja piisavalt istungi käiku ning vastab TsMS §-de 50 ja 51 nõuetele.

Kostja märgitud täiendused on täpsustavat laadi, aga protokoll ei pea kajastama istungil

osalejate avaldusi samasuguse täpsusega nagu need on võimalik talletada salvestamisel.

7. Pooled tõi valduse saamise nõude (1) osas esile järgmised asjaolud, mis vastaspool võttis

omaks või mille vaidlustamise tahe ei nähtu piisava selgusega tema menetlusdokumentidest,

st mis kohus saab lugeda TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

− 27. detsembri 2011 lepingus sisalduvad koos muude lepingutega vaidlusaluse kinnistu

võlaõiguslik müügileping ja asjaõiguskokkulepe omandi üleminekuks kostjatelt

hagejale (I kd tl 6–25);

− hageja on kantud vaidlusaluse kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse (I kd tl 28–29);

− vaidlusalune kinnistu on kostja valduses;

− pooled pidasid aastatel 2012–2014 läbirääkimisi vaidlusaluse kinnistu tagasiostmise

üle, aga sellekohast kokkulepet ei ole pooled kirjalikult ega notariaalselt vormistanud.

2-14-17974

5 (7)

8. Vaidlusaluse kinnistu valduse saamise nõude õiguslik alus kas võlaõigusseaduse (VÕS) § 8

lg 2, mille kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, koosmõjus hageja

viidatud VÕS § 208 lg-ga 1, mis sätestab muu hulgas, et asja müügilepinguga kohustub müüja

andma asja ostjale üle (müügilepingu täitmise nõue), või teise võimalusena asjaõigusseaduse

(AÕS) § 80, mille lg-d 1 ja 2 annavad omanikule õiguse nõuda talle kuuluv asi välja

ebaseaduslikust valdusest (vindikatsiooninõue).

Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku

kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad

asjaolud (vt nt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 18 ja

selles viidatud varasem kohtupraktika). Hageja avaldas, et ta ei soovi oma nõuete õiguslike

aluste kontrollimist kindlas järjekorras. Kohus lahendab esmalt hageja vindikatsiooninõude

AÕS § 80 alusel.

Müügilepingu sõlmimist, selle tingimusi, hageja omandiõigust vaidlusalusele kinnistule ega

kostja valdust ei ole kostja kahtluse alla seadnud, vaid vaidleb hagile vastu väitega, et

27. detsembri 2011 lepingudokumendis sisalduvad müügileping

(ehk võlaõiguslikud

kokkulepped) ja asjaõigusleping (ehk kinnistu üleandmise kokkulepe) on tühised. Tühisuse

alusena toob kostja esile esiteks tehingute näilikkuse ja teiseks vastuolu heade kommetega.

9. Näilik on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi tehing, mille puhul pooled

on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele

vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata

tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 sätestab, et näilik tehing on tühine.

TsÜS § 86 lg 2 p 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab

või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui pooltele

tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Vastavalt TsÜS § 86 lg-le 1 on ka selline tehing tühine.

Tehing ei saa olla korraga tühine mõlemal alusel ja neist esimesena tuleb kontrollida

näilikkust, sest TsÜS § 89 lg 1 on erinorm teiste tühisuse aluste suhtes (vt Riigikohtu

20. juuni 2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 37 teine lõik, samuti selles viidatud

23. septembri 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 21 ja 24 koos varasemate

viidetega).

10. Tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) ei olene käsutustehingu

(asjaõiguslepingu) kehtivus õiguste ja kohustuste üleandmiseks kohustava tehingu (kohustus-

leping) kehtivusest (Riigikohtu 28. jaanuari 2015. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14,

p 22). Kinnisasja üleandmise abstraktne ja neutraalne asjaõigusleping ei saa üldjuhul olla

näilik, küll saab kõne alla tulla kohustuslepingu näilikkus (vt Riigikohtu 5. juuni 2006. aasta

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-06, p 19, samuti eelmises punktis viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-80-05, p-d 22, 25 ja 27).

Hageja vindikatsiooninõude puhul ei oma siiski tähtsust, kas vaidlusaluse kinnistu hagejale

üleandmiseks

kohustav

võlaõiguslik

kokkulepe

on

kehtiv,

vaid

piisab

vastava

asjaõiguskokkuleppe kehtivusest ja hageja kandmisest kinnistusraamatusse omanikuna (AÕS

§ 64¹). Kohus ei tuvasta, et 27. detsembri 2011 lepingudokumendi p-s 10.6 sisalduv

asjaõiguskokkulepe vaidlusaluse kinnistu omandiõiguse üleandmise kohta oleks tühine

näilikkuse tõttu. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud, millist muud käsutust oleksid

pooled tahtnud teha ja seda vaidlusaluse kinnistu hagejale üleandmisega varjata.

2-14-17974

6 (7)

11. Samuti ei tuvasta kohus, et sama asjaõiguskokkulepe oleks tühine vastuolu tõttu heade

kommetega. Käsutusena on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta reeglina õiguslikult

neutraalne ega saa seetõttu olla vastuolus heade kommetega ja sel põhjusel tühine. Siiski on

võimalik ka asjaõiguslepingu vastuolu heade kommetega, kui heade kommete vastane on

nimelt käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise (eespool p-s 9 viidatud otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-80-05, p 26 esimene lõik).

Kostja ei toonud esile ja kohus ei tuvasta, et vaidlusaluse kinnistu omandi kostjatelt hagejale

üleandmine eksiks ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute

ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Sellise üleandmise eesmärk ei ole

heade kommete vastane ja kumbki pool ei käitunud ebamoraalselt. Asjaõiguskokkuleppe

sõlmimisel otsustasid pooled ise, millisel viisil reguleerida omavahelisi suhteid. Kuigi laenu

tagamiseks oli ka muid vahendeid, siis ei viita miski sellele, et omandi üleandmine oleks

toimunud heade kommete vastaselt.

Poolte hilisem läbirääkimised ja kirjavahetus vaidlusaluse kinnistu tagasiomandamise kohta

(I kd tl 26–27, 61–62, 89–104 ja 16) ei anna alust hinnata, et algne 27. detsembri 2011 tehing,

aga eelkõige selles sisalduv asjaõiguskokkulepe sama kinnisasja kohta võiks olla vastuolus

heade kommetega. Samuti ei saa kostja soovitud järeldust teha laenuarvestuse tabelite (I kd

tl 58, 59 ja 105) ega arveldusarve väljavõtte (I kd tl 60) põhjal, sest nii varasemaid kui

hilisemaid laenusuhteid poolte ning ka kostja ja laenuandja vahel on mõlemad pooled

jaatanud. Kostja lepingulise esindaja maksed laenuandjale summas 1 500 eurot ei ole ka sisult

sellised, mis võimaldaks kahelda poolte tehingu kehtivuses.

12. Kuna vaidlusaluse kinnistu asjaõiguslik käsutus on kehtiv ja hageja on jätkuvalt kantud

kinnistusraamatusse omanikuna, siis on tal AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 järgi nõue tema asja valdaja

vastu. AÕS § 83 lg 1 näeb ette valdaja õiguse asja väljaandmisest keelduda, kui tal on

omaniku suhtes õigus asja vallata. Kostja ei toonud esile ega tõendanud oma õigust

vaidlusalust kinnisasja vallata. Eelkõige tuli 27. detsembri 2011 lepingu p 6.1 järgi tuli otsene

valdus anda üle lepingu sõlmimise päeval, st sellest lepingust ei saa tuleneda kostja

õiguspärast valdust hagi esitamise ajal ega edaspidi. Kostja ei tõendanud, et pooled oleksid

sõlminud vaidlusaluse kinnistu valduse kohta muid kokkuleppeid.

Vindikatsioonihagi rahuldamine olukorras, kus hageja on asja omanik ja kostja selle valdaja,

ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti ei ole sarnaselt eespool juba märgituga omandi

üleminek hagejale sama põhimõttega vastuolus.

Eelneva põhjal saab kohus hageja nõude rahuldada vindikatsiooninõudena. Tulenevalt TsMS

§ 442 lg 8 viimasest lausest ei ole vaja enam kontrollida sama nõude rahuldamise võimalusi

muul õiguslikul alusel.

13. Lõpuks käsitleb kohus hageja nõude (1) rahuldamisel otsuse resolutsiooni sõnastamist.

TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt

poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, kusjuures resolutsioon peab olema selgelt

arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.

Nõude (1) sõnastuse järgi soovib hageja vaidlusaluse kinnistu „ebaseaduslikust valdusest”

väljanõudmist. Otsuse täitmise seisukohalt ei ole aga mingit tähtsust sellel, kas valdus oli

seaduslik või mitte. Kostja väidetava valduse seaduslikkust (õiguspärasust) kontrollib kohus

vindikatsiooninõude lahendamisel (vt nt Riigikohtu 17. märtsi 2015. aasta otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-178-14, p 11 esimene lõik), aga sellekohast otsust ei ole vaja teha haginõuet

lahendavas resolutsioonis. Seetõttu tuleb sõna „ebaseaduslik” resolutsioonist välja jätta.

2-14-17974

7 (7)

Hageja taotleb muu hulgas, et kohus märgiks otsuses kostja kohustuse alluda sundtäitmisele

vastavalt TMS § 180 lg-le 3. Sellele taotlusele ei ole kostja eraldi vastuväiteid esitanud. Siiski

ei pea kohus vastava kostja kohustuse resolutsiooni lisamist vajalikuks. TMS § 180 lg 3

reguleerib kohtutäituri pädevust olukorras, kus võlgnik ei täida ettenähtud aja jooksul

vabatahtlikult täitedokumenti, millega teda kohustatakse välja andma, üle andma või

vabastama kinnisasja. TMS § 2 lg 1 p 1 järgi on täitedokumendiks muu hulgas jõustunud

kohtuotsus tsiviilasjas. Seega on TMS § 180 lg-s 3 ette nähtud korra rakendamiseks piisav,

kui kohus kohustab kostjat vaidlusaluse kinnisasja valduse üle andma.

Käesolevas punktis põhjendatud muudatused resolutsiooni sõnastamisel ei mõjuta nõude (1)

rahuldamise ulatust.

14. Menetlust lõpetavas lahendis otsustab kohus menetluskulude jaotuse. Käesolevas asjas on

otsustamata menetluskulude jaotus kõigis nõuetes, st arvesse tuleb võtta rahuldatud

vindiaktsiooninõuet, nõudest loobumist leppetrahvinõudest ja 7. detsembri 2015. aasta

määrusega menetluse lõpetamist teise kostja vastu esitatud vindikatsiooninõudest.

Hagi rahuldamise korral jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kui

hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, siis kannab ta TsMS § 168 lg 4 kohaselt kostja

menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et

kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Käesolevas asjas on hageja hagist loobunud

põhjusel, et ta ei pea selle nõude täitmist perspektiivikaks. Seega peaks hageja kandma

leppetrahvi nõudega seonduvad kulud (v.a tagastatav riigilõiv). Teise kostja vastu esitatud

nõudes menetluse lõpetamisega seonduvad kulud on põhjendatud jätta TsMS § 162 lg 4 alusel

poolte endi kanda.

Eelmises lõigus esitatu põhjal jaotab kohus kõik menetluskulud viisil, et need jäävad poolte

endi kanda, st iga pool kannab enda menetluskulud, v.a tagastatav riigilõiv (vt järgmine lõik)

ja kostjate riigi õigusabi kulud. Kohus andis kostjatele riigi õigusabi 22. septembri 2014. aasta

ja 4. novembri 2014. aasta määrustega kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, st

vastavad kulud jäävad riigi kanda.

15. Hagejale esitas 12. mai 2016 kohtuistungil taotluse riigilõivu osaliselt tagastamiseks.

Hageja taotleb tagastada pool leppetrahvi nõudelt tasutud riigilõivust, mille palub kanda

samale saajale ja arveldusarvele nagu riigilõiv tasuti. TsMS § 150 lg 2 p 2 näeb ette, et pool

menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja loobub hagist. Seega on hageja taotlus

sisuliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osas, mis vastab poolele leppetrahvi nõude

tõttu makstud lõivust. Hageja maksis hagi esitamisel riigilõivu kokku 1 000 eurot.

Tsiviilasja hind kujunes käesoleval juhul TsMS § 134 lg 1, § 132 lg 1¹ ja lg 4 p 3, § 124 lg 1

ja analoogia korras § 133 lg 2 alusel järgmiselt. Valduse nõudelt määratud hind on

3 500 eurot ja leppetrahvi nõude hind 21 200 eurot ( = 14082,50 + 19,50 × 365). Seega pidi

hageja maksma kokku riigilõivu 900 eurot, aga ilma leppetrahvi nõudeta oleks tulnud tasuda

300 eurot. Järelikult moodustab pool leppetrahvi nõude riigilõivust 300 eurot ( = 600 : 2), mis

tuleb hageja taotlusel talle tagastada. Lisaks on hagejal õigus taotleda tagasi 100 eurot

enammakstud lõivu, millele kohus viitas samuti hagi menetlusse võtmisel.

Kuna lõiv on tasutud enne 1. juulit 2014, siis tagastab lõivu Riigi Tugiteenuste Keskus,

kellele kohus edastab otsuse ärakirja pärast jõustumist. Lõivu tagastamise võimaldamiseks

märgib kohus resolutsioonis ka andmed lõivu tasumise kontrollimiseks.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik