1-15-4228/57 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2016. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-4228 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Pavel Gontšarov ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Kohtuistungi toimumise aeg 11.05.2016. a Kriminaalasi V.O süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 16.12.2015. a otsus Apellandid kaitsjad, prokurör Prokurör Rainer Amur Süüdistatav V.O

isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodanik;

emakeel eesti keel; töökoht: XXX; elukoht: XXX; tõkendit kohaldatud ei ole; varasemaid karistusi pole. Kaitsjad Kannatanu Marko Kairjak, Sandra Sillaots UN RESOLUTSIOON

1. Kaitsjate apellatsioon jätta rahuldamata, prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

2. Jätta maakohtu otsusest välja asjaolu, et V.O rikkus liiklusnõudeid

kaudse tahtlusega. Asendada maakoht V.O tahtluse osas u järeldused ringkonnakohtu omadega, rikkus -s 1 ning lugeda tõendatuks, et V.O LS § 69 lg ning § 50 lg 5 p 3 sätestatud liiklusnõudeid kavatsetusega. -s

2

Muus osas maakohtu otsuse muutmata. jätta

3. Jätta kohtuarstliku ja liiklustehnilise ekspertiisi kulud 457 eurot riigi kanda.

4. Hüvitada V.O-le riigieelarvest apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu 907,2 euro ulatuses.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval esitamise õigus ja kannatanul on kassatsiooni

üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanul on õigus esitada kassatsioon üksnes tsiviilhagi puudutavas küsimuses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 16.12.2015 otsusega mõisteti V.O süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ning teda karistati 2-aastase vangistusega. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jättis kohus karistuse täitmisele pööramata, kui V.O ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime tahtlikku kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis kohus V.O-lt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse 8 kuuks. Ühtlasi mõistis kohus V.O-lt UN kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot.

V.O mõisteti süüdi selles, et ta tekitas liiklusnõuete rikkumisega rasked

tervisekahjustused tema j -le. Nimelt juhtis V.O uhitud autos juhi kõrvalistmel viibinud UN 22.06.2014 kella 00.30 joobeseisundis olles (alkoholi veres 2,35 mg/g) mootorsõidukit Saab 9- XXX XXX, millega liikus Harjumaal Tallinn Paldiski mnt- 3 registreerimismärgiga – l Keila poolt Tallinna suunas. Ta ületas lubatud suurimat sõidukiirust, sõites ca 115 km/h. Liiga

suure kiiruse ning joobeseisundi tõttu kaotas ta Tallinn – Paldiski mnt 22. km-l mootorsõiduki üle kontrolli. Selle tulemusel paiskus auto teelt välja põllule.

2. kaitsjad. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid nii prokurör kui V.O

2.1 uue otsuse Prokurör taotleb, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse ja teeks , millega a) tuvastaks, et pani kuriteo toime kavatsetusega; V.O b) karistataks V.O est KarS § 73 lg 2 alusel 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mill

tuleb koheselt ära kanda vangistus 4 kuud ning vangistus 2 aastat 2 kuud jääb tingimisi

3

kohaldamata, kui V.O ei pane 2 aasta 6 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu;

c) võetaks lisakaristusena V.O-lt mootorsõiduki juhtimise õiguse ära 1 aastaks 6 kuuks. Prokuröri hinnangul on kohus kohtulikul uurimisel tuvastanud, et süüdistatava käitumine maa vastab tegelikult kavatsetuse tunnustele(isik teadis, et on joobeseisundis ning teadis, et ületab

lubatud sõidukiirust), kuid kohus on õigest eeldusest teinud vale järelduse ning leidnud, et tegemist on kaudse tahtlusega. Kuna

se alla sanktsiooni V.O süü on suur, on kohus põhjendamatult mõistnud karistu keskmise määra. Prokuröri hinnangul on kohus jätnud põhjendamatult kohaldamata nn šokivangistuse. Kohus pole piisavalt hinnanud V.O süü suurust ning kuriteo raskeid asjaolusid. Kohus on jätnud arvestamata, et V.O ei ole kuritegu tunnistanud ega kahetsenud, vaid on asunud

süüdistama kannatanut, mis iseloomustab süüdistatava isikut pigem negatiivselt. Ühtegi erandlikku asjaolu, miks süüdistatav ei vääri reaalset vangistust, kohus tuvastanud ei ole.

Ka lisakaristuse kohaldamisel ei ole kohus prokuröri hinnangul arvestanud piisavalt kuriteo

asjaoludega ning süüdistatava süü suurusega ning jätnud täiesti arvestamata asjaoluga, et süüdistatava näol on tegemist bussijuhiga s.o isikuga, kes igapäevaselt liigub bussijuhina Eesti teedel ning peab tagama reisijate ja teiste liiklejate ohutuse.

2.2 Kaitsjad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja V.O õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise kohustust. Nn. sõna

sõna vastu olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava versioonid juhtunust on teineteist

välistavad, ei ole maakohus piisavalt põhjendanud seda, miks ta leiab, et eelistada tuleb kannatanu ütlusi. Maakohus leidis, et kannatanu ütlusi kinnitavad tunnistaja MN ütlused. Samas on maakohus jätnud käsitlemata süüdistatava kaitseväiteid, mis seavad kahtluse alla MN ütluste usaldusväärsuse. Samuti kinnitasid kohtu hinnangul ütluste usaldusväärsust tunnistaja MN NL ütlused, kuid kohus on jätnud analüüsimata küsimuse sellest, et NL ütlused põhinevadki üksnes sellel, mida ütles MN. Apellatsiooni kohaselt tuleb kriitiliselt, kuna kannatanu esitatud versiooni õigsusesse suhtuda ka kannatanul on olemas eelkõige isiklik huvi, miks oma versiooni esitada.

Veel leitakse apellatsioonis, et maakohus on tõendeid uurinud ühekülgselt. Maakohtu

16.12.2015 otsuses on hinnatud kaitsja poolt esitatud tõendeid puudulikult ja jäetud need

ebaõiglaselt arvesse võtmata. Maakohtul oli KrMS § 297 lg st 1 tulenevalt võimalus otsustada -

täiendavate tõendite kogumine, kuid seda ei tehtud. Jättes kõrvale kaalukaid ja asja õige lahendamise seisukohalt tähtsust omavaid tõendeid, ei ole maakohus hinnanud kriminaalasjas sisalduvat tõendikogumit terviklikult, mida Riigikohus on lahendis 3-1-1-87-15 p-s 21 pidanud kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.

4

Maakohus pidas alusetult usaldusväärseks DNA ekspertiisi tulemusi. DNA proovi ei võetud vahetult pärast õnnetuse toimumist. Enne seda käis süüdistatav oma autost kahel korral asju

võtmas.

Maakohus on ebaproportsionaalselt suurt tähendust omistanud tunnistaja NL ütlustele ja on jätnud arvestamata vastuolud ütlustes. Ka ei ole maakohus ei ole arvestanud vastuolusid MN kannatanu

UN ütlustes.

Maakohus oleks pidanud määrama ekspertiisi selle kindlakstegemiseks, millisel kohal istus autos süüdistatav ja millisel kannatanu.

Olukorras, kus olemasolevates tõendites esinesid märkimisväärsed vastuolud ning puudusid

tõendid, mis kõrvaldaks kahtluse süüdistatava süüst, pidanuks maakohus rahuldama kaitsja

taotluse täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks (11.11.2015 kohtuistungi protokolli lk 8). Käesoleva menetluse raames oleks tulnud üle kuulata Keila 11 brigaadi päästemeeskonna juht

VA OD ning Keila Kiirabibrigaadi töötaja , kuivõrd mõlemad isikud olid vahetult sündmuskohal. Ka jättis kohus põhjendamatult vastu võtmata kiirabikaardi.

Kaitsjad leiavad, et kuna

V.O ei juhtinud autot, on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, leides, et V.O tegu vastab KarS § 422 lg 1 koosseisule. Kaitsjad leiavad, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellatsiooni kohaselt ei saanud V.O täita KarS § 422 lg 1 objektiivset koosseisu: „Kuivõrd süüdistatav ei ole realiseerunud KarS § 422 lg 1 nimetatud koosseisuga tegu, siis ei ole ilmselgelt süüdistatava poolt realiseeritud ka objektiivset koosseisu. Objektiivse koosseisu kohaselt saab teo subjektiks olla üksnes isik, kes valitseb sõidukit ehk teisisõnu on juhiistmel.“

Samuti ei ole täidetud subjektiivne koosseis. Tuvastatav ei ole vähemalt kaudse tahtluse

esinemine, kuivõrd süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ei olnud võimalik möönda.

Isegi kui süüdistatav oleks olnud roolis, viitavad tema käitumises esinevad asjaolud üksnes ettevaatamatusele ja kergemeelsusele KarS § 18 lg 2 tähenduses. Kui süüdistatav oleks olnud

roolis, siis pidi ta küll võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida. Selline käitumine vastab üksnes ettevaatamatuse ja kergemeelsuse tunnustele.

Vaidlustades mittevaralise kahju väljamõistmist märgivad kaitsjad, et kannatanu ei ole tõendanud temale mittevaralise kahju tekkimist. Kohus on lähtunud kannatanu paljasõnalisest

ütlustest selle kohta, et tema elukvaliteet on langenud, sealjuures lähtunud kannatanu kui meditsiinialaseid teadmisi mitteomava isiku ütlustest, et tema „luud pole enam ots-otsaga kinni kasvanud vaid on üksteise peal“ ning väidetest, et ta ei saa enam joosta ega poekotti kanda.

Käesoleval juhul ei ole kohus viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks kannatanu väiteid elukvaliteedi langusest.

3. Ringkonnakohtu istungil

jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5

4. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaitsjate väiteid, mille kohaselt on maakohus eksinud faktiliste asjaolude tuvastamisel (I), seejärel kaitsjate ja prokuröri seisukohti V.O teo koosseisupärasuse kohta (II), poolte seisukohti maakohtu mõistetud karistuse osas (III) ning

seejärel mittevaralise kahjuga seotud argumente (IV). Punktis V on toodud kohtu lõppjäreldused ja apellatsioonimenetluse kulusid puudutavad otsustused.

I

5. Kaitsjate apellatsioonis heidetakse maakohtule ette tõendite ühekülgset hindamist. Samuti heidetakse maakohtule ette, et kohus ei ole kohtuotsust nõuetekohaselt põhistanud. Ka see etteheide seondub tõendite hindamisega: apellantide hinnangul ei ole maakohus piisavalt põhjendanud, miks ta peab tõendatuks kannatanu versiooni toimunust, mitte aga süüdistatava oma. Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu. Maakohus on otsuses on otsuses põhjalikult

refereerinud

kohtuistungil uuritud tõendeid ning analüüsinud seda, kuivõrd erinevatest tõenditest pärinev info omavahel haakub (s.t hinnanud tõendeid kogumis). Omavahel vastuolus olevate tõendite (nt süüdistatava ja tunnistaja ütlused) puhul on kohus põhjendanud seda, MN miks ta peab ühtesid tõendeid teistest usaldusväärsemateks.

5.1 Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud, miks ta peab kannatanu versiooni toimunust usaldusväärsemaks kui süüdistatava oma.

5.1.1 Kaitsjate apellatsiooni kohaselt ei ole kannatanu ütlused selle kohta, miks ja kuidas asus autot juhtima süüdistatav, eluliselt usutavad. Kannatanu sõnul pakkus V.O talle proovida oma autot, mille mootorit ta oli lasknud modifitseerida. Algselt asuski autot juhtima kannatanu. Tehtud peatuse ajal asus süüdistatav ootamatult auto rooli ning kannatanu jõudis vaevu autosse istuda enne kui auto liikuma hakkas.

UN sõnul heitis V.O talle ette, et ta ei olnud autot üldse korralikult proovinud (kd I; toim.l. 85 pöördel, 87)

. Ringkonnakohus ei pea sellist versiooni võimatuks või äärmiselt ebatõenäoliseks. Arvestada tuleb sellega, et V.O veres tuvastati alkoholi sisaldus 2,35 mg/g), üldteada on aga see, et joobes inimese

käitumine ei ole nii ratsionaalne kui kaine inimese käitumine. Kaitsjad leiavad, et vastuolu on ja

UN MN ütlustes. Viimase sõnul jäi ta magama, kui autot juhtis veel tema isa, ärkas aga alles siis, kui auto veeres üle katuse. andis ütlusi UN , et enne sõitma hakkamist andis V.O tugevasti gaasi, mis põhjustas suurt müra. Kaitsjad ei pea

eluliselt usutavaks, et

MN ei oleks tugeva gaasiandmise peale ärganud. Selline seisukoht on

ringkonnakohtu hinnangul oletuslik. Esiteks on see, millise müra peale keegi ärkab, personaalne. Teiseks ei ole andmeid sell

e kohta, kui suur tekitatud müra oli.

5.1.2 Ekslik endatud seisukoht, justkui oleks kannatanu ja on kaitsjate apellatsioonis välj

süüdistatava ütluste puhul tegemist sõna sõna vastu olukorraga Süüdistatava ja kannatanu

. ütlused ei ole ainsad tõendid. aks nendele on otseseks tõendiks kolmanda autos viibinu – Lis

tunnistaja

Veel MN – ütlused. saab selle tuvastamisel, kes istus liiklusõnnetuse hetkel auto

juhikohal, tugineda mitmetele muudele tõenditele, eeskätt eksperdiarvamustele ja maakohtu istungi

l üle kuulatud kohtuarsti ütlustele.

6

5.1.3 Apellatsiooniski on tegelikult mööndud, et maakohus luges kannatanu ütlused

usaldusväärseks, kuna ütlused. Apellantide väitel on aga neid kinnitavad tunnistaja

MN

maakohus jätnud käsitlemata süüdistatava kaitseväiteid, mis seavad kahtluse alla ütluste MN usaldusväärsuse. Argumendiks, millega kaitsjad seadsid

MN ütlused kahtluse alla, on see, et tunnistaja sõnul

ronis ta katusel olevast autost välja vasaku tagumise akna kaudu, sündmuskoha vaatlusprotokollist ilmneb aga, et purunenud on auto tagumine aken, mis katusel olevas autos pidi jääma paremale.

Kohtukolleegium märgib, et tegelikult on maakohus seda küsimust kohtuotsuse kuuenda

lehekülje viimases lõigus käsitlenud, leides aga, ütlusi et see vastuolu ei muuda

MN ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Tunnistaja MN ütluste kohaselt ronis ta välja läbi purunenud tagumise küljeakna (kd I; toim.l. 97). Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud

fototabeli kohaselt on autol tõesti purunenud vasakpoolne tagumine aken, mis katusel oleval sõidukil jäi tagant ette vaadates paremale (kd I; toim.l. 19) ning auto teisel küljel olev aken purunenud ei ole (kd I, toim.l. 16). Seega ei saanud tunnistaja väljuda tema jaoks vasakul olnud akna kaudu. See ei sea aga ka ringkonnakohtu hinnangul kahtluse alla

MN ütlusi selle kohta, keda ta nägi

auto juhikohal. Tähelepanu väärib see, et ütluste kohaselt oli kõrvalistujal turvavöö MN kinnitatud, juhikohal olnu ei olnud aga turvavööga kinnitatud ning ta oli juhikoha juures auto laes kägaras (kd I; toim.l. 95 pöördel). Selle väitega haakub kompleksekspertiisi aktis märgitu, et õnnetuse hetkel pidi eesmine vasakpoolne (s.o juhi) turvavöö olema lahti, eesmine paremine (kaassõitja) turvavöö aga kinni (kd II, toim.l. 47, 48). väited leidsid ekspertiisiga See, et

MN kinnitust, näitavad, et ta tõepoolest nägi seda, kus ja mis seisundis teised autos viibinud olid. Selles

t tulenevalt sai ta märgata sedagi, kes oli kõrvalistmel ja kes oli auto laes. Sellele, et juhikohal oli just V.O ning UN istus kõrvalistmel, viitavad veel MN ütlused selle kohta, et tema isa toimetati autost välja auto tagaakna kaudu, V.O aga juhiaknast.

Ringkonnakohtu

hinnangul näitavad MN ütlused ka seda, et ta ei lasknud end ütlusi andes mõjutada tõigast, et kannatanu on tema isa. Seda näitavad näiteks tema vastused küsimustele,

mis puudutavad tema isa elukvaliteedi langust liiklusõnnetuse tulemusel saadud vigastuste tõttu (kd I; toim.l. 96 pöördel).

5.1.4 Sarnaselt maakohtule on ringkonnakohus seisukohal, et

MN ütluste usaldusväärsust

kinnitavad tunnistaja

kaitsjate seisukohaga, et NL ütlused. Kohtukolleegium ei nõustu maakohus on omistanud tunnistaja

NL ütlustele põhjendamatult suurt tähtsust, kuna tunnistaja tugines küsimuses, kes autot juhtis, sellele, mida oli talle öelnud MN. Õige on see, et NL - ütlused selle kohta, kes oli õnnetusse sattunud auto roolis, põhinevad MN lt saadud infol. Oluline on aga see, et

- V.O MN väitis NL le, et autot juhtis tema isa sõber ( , vahetult pärast õnnetust, olles veel kogetu mõju all. ) Seega seisnebki NL ütluste tähtsus selles, et nendest nähtuvalt ei tulnud MN väitega, et autot juhtis V.O, hiljem menetluse

7

käigus ütlusi andes. sõnul oli auto juures olnud silmanähtavalt šokis. Sellepärast ei NL MN pidanud NL tõenäoliseks seda, et MN oleks sellises seisundis olles talle valetanud (kd I; toim.l. 92 pöördel). Lisaks sellele, et MN oli NL kirjelduse kohaselt juhtunust šokis, räägib võimaluse vastu, et MN

oleks sündmuskohal selle kohta, kes autot juhtis, valetanud, asjaolu, et -l oleks olnud NL võimalik koheselt väidet kontrollida, sest V.O MN UN ja olid sel ajal endiselt autos.

5.2

V.O Lisaks tunnistajate ütlustele kinnitavad seda, et autot juhtis õnnetuse hetkel , DNA ekspertiisi ning liiklustehnilise ja kohtuarstliku kompleksekspertiisi tulemused.

5.2.1 ekspertiisi kohaselt vastasid kahest juhi turvapad DNA jalt võetud proovist leitud DNA

profiilid V.O profiilile (eksperdiarvamuse punktid 1 ja 3). Seevastu DNA UN

profiiliga on seostatav parempoolse esiukse turvakardinalt võetud proov (eksperdiarvamuse punkt 2). K ekspertiisi tulemused seda, et roolis oli just . Nimelt aitsjate väitel ei näita DNA V.O võeti DNA ekspertiisiks proovid liiklusõnnetusest üle poole aasta hiljem, vahepealsel ajal käis V.O kahel korral autost oma asju ära toomas.

Ringkonnakohus nendib, et Politsei- ja Piirivalveameti varahaldustalituse juhtivspetsialist PU on kirjalikult kinnitanud, et on kahel ko V.O rral käinud järel erinevatel autos olnud esemetel (kd I; toim.l. 100, 101). Seega ei saa välistada, et tema bioloogilist materjali sattus sel moel hiljem auto lahtistele turvapatjadele. Samas ei mõjuta see argument asjaolu, et UN bioloogilist materjali leiti just auto parempoolselt (s.t kõrvalistuja poolselt) tur ekspertiisi tulemused järeldust, vakardinalt. Seega toetavad DNA et UN istus kõrvalistuja kohal, mis tähendab, et autot juhtis V.O. Jällegi omab tähtsust seegi, et DNA-ekspertiisi akti puhul ei ole tegemist ainsa tõendiga, mis paigutab juhikohale V.O, vaid tegemist on ühe tõendiga seda kinnitavate tõendite kogumist.

5.3 juhikohal ning

Lõpuks kinnitab seda, et liiklusõnnetuse ajal oli V.O UN kõrvalistmel, kohtuarstliku ja liiklustehnilise kompleksekspertiisi aktis olev eksperdiarvamus.

5.3.1 Seejuures on oluline, et kompleksekspertiisi aktis jõudsid eksperdid järeldusele, et autos kõrvalistmel olnud kaassõitjal oli turvavöö kinnitatud, juhil aga mitte. Nagu eespool märgitud,

langeb selline seisukoht kokku

MN ütlustega. Selline erinevatest tõenditest pärineva info kokkulangemine konkreetse asjaolu osas suurendab nende tõendite usaldusväärsust.

5.3.2 kiirabikaart kinnitab seda, Kaitsjad märkisid ringkonnakohtu istungil, et V.O

et V.O oli turvavöö kinnitatud. Seoses sellega märgib ringkonnakohus, et see kiirabikaardil olev info põhineb V.O enda sõnadel. Nimelt sisaldub väide, et V.O i turvavöö kinnitatud, kaebusi ol ja anamneesi puudutavas tekstis. Selles tekstis on

ilmselgelt infot, mille on saanud kiirabitöötajad V.O-lt endalt (nt liiklusõnnetuse asjaolud). Kõnealune tekst on järgmine: „Sõitis Keila poole auto läks kraavi, katuse peale. Ei mäleta, kas tead. k d. Kontaktne, adekvaatne, kaebab seljas valu ja valu paremas küljes. aotanu

8

Jalad tunneb, saab liigutada, autost ronis välja ise! Turvavöö oli peal+kaitsepadi, käed, jalad, vaagen ilma trauma tun.“ Kuna samast tekstist selgub, et V.O ronis katusele paiskunud autost välja ise, tähendab see, et kiirabiarstid said selle, et tal oli turvavöö kinnitatud, tuvastada tema enda väidete alusel.

Sellises olukorras peab ringkonnakohus usaldusväärsemaks eksperdi seisukohta, et V.O e ta võis saada, viibides kinnitamata turvavööga sõiduki vigastused on sellised, mill juhi kohal (kd II; toim.l. 47).

5.3.3 Kaitsjad seadsid kompleksekspertiisi tulemused kahtluse alla argumendiga, et kuigi eksperdid tuvastasid, et juhikohal olnud isik ei olnud turvavööga kinnitatud, ei ole ekspertiisi raames modelleeritud turvavööta isiku liikumist autos selle rullumise ajal. Ringkonnakohus on

seisukohal, et teadusliku meetodi esitatud küsimusele vastamiseks valib ekspert ise. Ekspertiisiaktis on ära eksperdiuuringute kirjelduse all ära näidatud, milliste tekkepõhjustega

ja miks on kannatanul ja süüdistataval esinenud vigastused seostatavad. Seega ei sea ringkonnakohtu jaoks see, et ekspertiisi tegemisel ei kasutatud programmi PC-Crash, antud eksperdiarvamust kahtluse alla.

5.4 K et maakohus ei aitsjad leiavad, et kohtuliku uurimise ühekülgsust näitab seegi,

rahuldanud kaitsjate kohtulikul uurimisel esitatud taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks.

Kuigi ringkonnakohus määras kaitsjate taotlusel kohtuarstliku ja liiklustehnilise kompleksekspertiisi ning võttis sellega seoses tõendina vastu ka V.O kiirabikaardi, ei

näe ringkonnakohus, et maakohus oleks kaitsjate taotluste rahuldamata jätmisel rikkunud menetlusõigust ning taotluste rahuldamata jätmisest ei saa järeldada, et maakohus oleks andnud tõenditele ebaõige või ühekülgse hinnangu.

5.4.1 Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et KrMS § 14 kohaselt kehtib kohtumenetluses

võistlevuse põhimõte. Võistlevas menetluses on asjas tähtsust omavate tõendite välja

selgitamine ja kohtule esitamine kohtumenetluse poolte ülesanne. Sellest tulenevalt on KrMS 297 -s § lg 1 sätestatud kohtu õigus omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine pigem erandlik ning selle õiguse mittekasutamine ei ole Riigikohtu praktika kohaselt kohtule etteheidetav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26.09.2006 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67- 06, p 7.1). Ka ei ole mingit alust heita maakohtule ette seda, et kohus ei rahuldanud kaitsjate kohtulikul

uurimisel esitatud taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks (ekspertiisi määramiseks, kiirabikaardi vastuvõtmiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks). Maakohtule andis nende taotluste rahuldamata jätmiseks õigusliku aluse KrMS § 2861 lg 2 p 2. Selle kohaselt võib kohus keelduda tõendi kogumisest või vastuvõtmisest, kui tõendit ei olnud loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Kaitsja(te) kohustus näidata kaitseaktis ära kõik tõendid, mida nad soovivad kohtule

esitada, peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, aga ka teiste

kohtumenetluse poolte informeerituse (süüdistusakti kontekstis on sarnast seisukohta väljendanud Riigikohus 06.06.2014 kriminaalasjas nr 3-1-1-28-14 tehtud otsuse punktis 18.1). Teisisõnu tähendab sellise tõendi, mis oli kaitsjal või süüdistataval olemas või

mille kogumise

9

võimalus oli neile teada, kaitseaktis märkimata jätmine menetluse venitamist ning osade

tõendite igaks juhuks varuks hoidmist peetakse ebaausaks teis(t)e kohtumenetluse pool(t)e suhtes. Nagu ringkonnakohus juba 17.02.2016 määruses selgitas V.O , oleks nii kiirabikaardi esitamise kui ja

VA OD kohtuistungil ülekuulamise soov tulnud esitada juba kaitseaktis. Kuna kaitsjatele oli kaitseakti koostamisel teada, et eitab auto juhtimist, oleks olnud V.O

kaitsjatel põhimõtteliselt olnud võimalik taotleda ka ekspertiisi selle väljaselgitamiseks, kes autot juhtis, juba kaitseaktis.

Apellatsioonis viidatud 03.05.2012 kriminaalasjas nr 3-1-1-38-12 tehtud Riigikohtu 5.4.2 otsuses väljendatud seisukohad ei anna alust järelduseks, et maakohtul oli kohustus määrata

ekspertiis selle väljaselgitamiseks, kes istus autos liiklusõnnetuse ajal juhikohal ja kes kõrvalistmel. Apellatsioonis on tsiteeritud Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt on ekspertiisi

määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata

küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste

alusel. Seega viitavad apellandid ise seisukohale, et ekspertiisi määramine on nõutav ainult

juhul, kui konkreetset tõendamiseseme asjaolu saabki tuvastada ainult mitteõiguslikke eriteadmisi rakendades. See, kas autot juhtis V.O või

UN, ei ole küsimus, millele oleks saanud vastata ainult ekspert, vaid ilmselgelt oli tegemist asjaoluga, mille kohta said nt anda

ütlusi liiklusõnnetuses osalenud (süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja MN) ise. Ekspertiisi määramist taotletigi olukorras, kus kohtus oli juba uuritud seda küsimust puudutavaid tõendeid. Seega on tegemist olukorraga, kus kohtuarstlik ja liiklustehniline kompleksekspertiis ei ole ainuvõimalik tõend selle kohta, kes autot juhtis. Tegemist on ühe tõendiga teiste sama asjaolu tõendavate tõendite kõrval.

II

6.1 Kaitsjate väide, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, lähtub ebaõigetest

eeldustest. Apellatsiooni kohaselt kohaldas maakohus materiaalõigust ebaõigesti, asudes seisukohale, et V.O pani toime KarS § 422 lg 1 koosseisule vastava teo. Kaitsjate väide on, et

V.O ei saanud panna toime KarS § 422 lg 1 objektiivsele koosseisule vastavat

tegu, kuna ta oli auto kõrvalistmel. Seega lähtuvad kaitsjad süüdistatava väitest, et tema ei juhtinud autot.

Maakohus luges aga tõendatuks, et süüdistatav juhtis autot. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamise all KrMS § 338 p 2 tähenduses mõistetakse olukorda, kus kohus kohaldab (või jätab kohaldamata) karistusõiguse normi põhjendamatult, arvestades kohtu tuvastatud faktilisi

asjaolusid. S.t kohus peab olema teinud vea just karistusõigusnormi tõlgendamises või kohaldamises. Sellist viga ei ole kaitsjad välja toonud. Apellatsiooni väide on see, et KarS § 422 lg 1 kohaldamise üle oleks pidanud otsustama hoopis teistest faktilistest asjaoludest lähtudes.

Faktiliste asjaolude vale tuvastamine ei ole aga materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, vaid tegemist võib olla kohtuliku uurimise ühekülgsuse või puudulikkusega (KrMS § 338 p 1) või mõne muu olulise menetlusõiguse rikkumisega õendite uurimisel ja hindamisel (KrMS § 338 t

p 3). Apellatsioonis ongi väidetud ka neisse mõlemasse kategooriasse kuuluvate vigade esinemist. Nagu otsuses eespool märgitud, ringkonnakohus selliseid vigu ei tuvastanud.

10

6.2 Subjektiivse koosseisu osas leiavad kaitsjad: “Isegi kui süüdistatav oleks olnud roolis,

siis süüdistatava käitumises esinevad asjaolud viitavad üksnes ettevaatamatusele ja kergemeelsusele KarS § 18 lg 2 tähenduses, mis omakorda välistab tahtluse olemasolu ning seetõttu KarS § ole subjektiivse koosseisu tõttu täidetud. Kui -s 422 lg 1 nimetatud koosseis ei süüdistatav oleks olnud roolis, siis pidi ta küll võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist kuid kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida.” Apellatsioonis ei ole täpsustatud,

millise asjaolu s

uhtes oli tahtlus välistatud, ega seda seisukohta põhjendatud.

Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et KarS § 422 lg 1 nõuab tahtluse olemasolu üksnes liiklusnõuete rikkumise suhtes, tagajärje (inimese tervisekahjustu või surm) suhtes nõuabki s KarS

§ 422 lg 1 ettevaatamatust, mille esinemist möönavad ka apellandid.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa liiklusnõuete rikkumise osas kuidagi rääkida ettevaatamatusest. Liiklustehnilise ekspertiisiga on tuvastatud, et vahetult enne liiklusõnnetust liikus auto kiirusega umbes 115 km/h (kd I; toim.l. 49, 50). Kuna see kiirus ilmselgelt ületas

maksimaalset maanteel lubatud sõidukiirust, ei näe ringkonnakohus, et süüdistataval oleks olnud alust ettevaatamatult loota, et ta sõidukiirus vastab lubatule. Ka alkoholijoobe osas ei näe ringkonnakohus ühtegi asjaolu, millele tuginedes oleks süüdistataval olnud alust arvata, et ta ei ole sellises joobeseisundis, milles on mootorsõiduki juhtimine keelatud.

6.3 Kohtukolleegium peab hoopis põhjendatuks prokuröri apellatsioonis esitatud

seisukohta, et V.O ületas lubatud piirkiirust ning juhtimis mootorsõidukit

joobeseisundis, rikkudes LS § 69 lg s 1 ning § 50 lg 5 p s 3 sätestatud - - liiklusnõudeid kavatsetusega. Nagu märgitud, ületas V.O selgelt maanteel lubatud piirkiirust. ütluste kohaselt UN põhjendas V.O juhtima asumist sellega, et UN ei olevat korralikult autot proovinud (kd I; toim.l. 86 pöördel, 90). Seega soovis V.O näidata, milleks ta auto võimeline on, s.o sooviski sõita võimalikult kiiresti.

Lisaks sellele otsustas ta asuda autot juhtima hoolimata sellest, et oli eelnevalt tarvitanud

alkoholi, pannes seega ka mootorsõiduki joobes juhtimise toime kavatsetusega. Arvestades alkoholi kogust V.O veres, ei esine mingeid asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla selle, kas V.O oli võimalik aru saada, et ta on joobes. V.O ei ole ka ise eitanud seda, et ta jõi viina ka autos (kd I; toim.l. 143). Sellele, et V.O sai aru, et ta ei tohiks autot juhtida,

viitavad ka kannatanu ütlused. UN ütluste kohaselt nõudis ta, et V.O peatuks, millele viimane oli vastanud, et sõidab ainult järgmise peatuseni (kd I; toim.l. 90).

III

7. Nii kaitsjad kui prokurör on vaidlustanud V.O-le mõistetud karistust. Prokurör

on seisukohal, et mõistetud karistus on põhjendamatult leebe, kaitsjate hinnangul on see, vastupidi,

põhjendamatult range.

7.1

Prokurör taotleb V.O vangistuse suurendamist kuue kuu võrra. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selle taotluse rahuldamiseks alust. Arvestada tuleb sellega, et

11

karistuse mõistmiseks ei ole ette nähtud mingit konkreetset valemit või muid reegleid, millest tulenevalt saab karistusseadustiku nõuetele vastav olla üks kindel karistusmäär. Seega on kohtul karistuse mõistmisel teatud otsustamisruum. Sellest tulenevalt on kõrgema astme kohtul alust mõistetud karistuse tühistamiseks vaid siis, kui kohtu mõistetud karistus ilmselgelt ei ole isiku süüd ja preventiivseid kaalutlusi arvestades põhjendatud. Prokurör on taotlenud V.O-le täpselt KarS § 422 lg 1 sanktsiooni keskmisele määrale

vastava karistuse mõistmist, maakohtu mõistetud karistus on sanktsiooni keskmise määra

lähedane. kohtu mõistetud karistus jääb sanktsiooni keskmise lähedale, ei ole Kuna ka maa ringkonnakohtu hinnangul võimalik väita, et maakohtu mõistetud karistus ei vasta KarS § 56 lg

1 nõuetele.

Kohtukolleegium leiab, et karistuse karmistamiseks ei anna alust ka asjaolu, et maakohtu hinnangul rikkus V.O liiklusnõudeid kaudse tahtlusega, ringkonnakohtu hinnangul aga kavatsetusega. Nimelt on kaitsjad põhjendatult heitnud maakohtule ette seda, et kohus nimetas

süüd suurendava asjaoluna seda, et V.O eitas kuriteo toimepanemist. Selle süüd suurendavaks asjaoluks lugemine on vastuolus KrMS § 7 lg- 2. ga

7.2 Samas ei näe ringkonnakohus alust ka V.O-le mõistetud karistuse kergendamiseks nagu kaitsjad on taotlenud. Lisaks etteheitele, et maakohus tugines karistuse mõistmisel asjaolule, millele ei oleks tohtinud, põhjendavad kaitsjad kergema karistuse taotlust süüdistatava isiku, varasema laitmatu käitumise ning teo asjaoludega. Apellatsioonis ei ole täpsustatud, millised on kaitsjate hinnangul need süüdistatava isikut ning toimepandud tegu iseloomustavad positiivsed asjaolud, mis peaksid tingima kergema karistuse

mõistmise. Süüdistatava isikut iseloomustava positiivse asjaoluna näeb ringkonnakohus varasemate karistuste puudumist, kuid see on apellatsioonis eraldi välja toodud ning seda on

otsuse põhjenduste kohaselt võtnud karistuse mõistmisel arvesse ka maakohus. Kuriteo

asjaolud, vastupidi viitavad ringkonnakohtu hinnangul pigem suurele süüle: V.O rikkus mitut liiklusnõuet. ületas lubatud suurimat kiirust enam kui 20 km/h võrra ning tal Ta tuvastatud vere alkoholisisaldus ületas märkimisväärselt piiri, millest alates loetakse isik joobes olevaks. Ka rikkus ta LS § 69 lg-s 1 ning § 50 lg 5 p s 3 sätestatud - liiklusnõudeid kavatsetusega, mis on raskeim tahtluse liik.

7.3 Maakohus jättis V.O-le mõistetud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata. Prokurör taotleb V.O vangistuse osalist täitmisele pööramist ehk nn šokivangistuse

kohaldamist. V.O-le šokivangistuse kohaldamist taotles prokurör ka maakohtus ning kohus on otsuses põhjendanud, miks ta ei pea seda põhjendatuks. Kohus viitas sellele, et V.O

ega väärteokaristusi, ka ei ole ta peale käesoleva ei ole varasemast kriminaal-

menetluse esemeks olnud tegu pannud toime uusi süütegusid. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega. See, et V.O pole varem ega ka hiljem suhteliselt pika ajavahemiku jooksul pannud toime süütegusid, näitab, et eripreventiivsetel kaalutlustel tema

vangistuse osaliseks täitmisele pööramiseks vajadust ei ole. Ka ei tingi seda vajadust

toimepandud süüteo asjaolud: teo raskusele antud kohtute hinnangut näitab mõistetud vangistuse määr, samuti kohaldatud lisakaristus.

12

7.4 Ringkonnakohus ei pea võimalikuks maakohtu mõistetud lisakaristuse pikendamist ega ka selle

tühistamist. Nagu kaitsjate apellatsioonis märgitud, on lisakaristuse kohaldamisel oluline eripreventiivne aspekt. Ringkonnakohus peab asjaoluks, mis tingib vajaduse lisakaristuse kohaldamiseks, seda,

et just neid liiklusnõudeid (mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ja lubatud sõidukiiruse ület V.O liiklusõnnetuste peamisteks põhjusteks. amine), mida rikkus, peetakse

Samas ei näe ringkonnakohus alust lisakaristuse tähtaja pikendamiseks. Prokurör rõhutab

pikema lisakaristuse kohaldamist taotledes, et V.O on bussijuht, kes osaleb igapäevaselt liikluses. Ringkonnakohtu hinnangul on just see asjaolu, mis räägib V.O kasuks: kuigi tegemist on isikuga, kes igapäevaselt osaleb juhina liikluses, ei ole tal ei ole tal varasemaid ega hilisemaid süüteokaristusi.

IV

8. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kannatanu tsiviilhagi rahuldanud õiguspäraselt. Nõustuda ei saa kaitsjate seisukohaga, et kannatanu ei ole tõendanud kahju tekkimist ega selle suurust.

8.1 Kaitsjate hinnangul tugineb maakohtu seisukoht kannatanu elukvaliteedi languse kohta

ainult kannatanu enda ütlustel, kusjuures kannatanu on andnud ütlusi asjaolude kohta, mis eeldavad meditsiinilisi eriteadmisi (kannatanu väide, et luud ei ole korralikult kokku kasvanud). Seoses kaitsjate seisukohaga märgib ringkonnakohus esiteks, et kriminaalmenetluses on KrMS

§ 63 lg natanu ütlused tõend ning see kehtib ka tsiviilhagi lahendamisel 1 kohaselt kan

kriminaalmenetluses.

Kannatanu on oma ütluses tõepoolest väitnud muuhulgas, et luud ei ole ots otsaga kokku kasvanud, vaid on üksteise peal. Kaitsjad märgivad, et tegemist on asjaoluga, mille peab olema tuvastanud meedik, kuid ühtegi seda kinnitavat tõendit esitatud ei ole. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. SA Põhja Eesti Regionaalhaigla väljastatud haigusloo väljavõttes - UN (kd I, toim.l. 118) on 10.07.2014 seisuga märgitud: „Parema rangluu med osas palpeeritav murd, lateraalne fragment ettepoole tulnud, kontakt murrufragmentide vahel palpatoorselt tundub olevat sup-inf

suunas väiksem nihkumine.“ Seega on arst 10.07.2014 tuvastanud, et rangluu murrufragmendid ei ole kohakuti vaid üksteise suhtes nihkes.

Maakohus on otsuses viidanud veel kg kannatanu ütlustele, et ta ei saa enam tõsta üle 5 raskuseid asju. Häiritud on pikaajaline seismine ja istumine, samuti magamine. UN sõnul on seljas pidevad valud, ta tarvitab unerohtu ja valuvaigisteid. Loetletud asjaolud on sellised, mis näitavad elukvaliteedi langust. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene, et selliste mõjude tõendamine oleks võimalik ainult mingit kindlat liiki tõenditega. Selle kohta, mida ta ise tajub, saab ilmselgelt anda ütlusi kannatanu ise.

Seda, et liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustused omavad pikaajalist mõju, näitavad ka

erinevad meditsiinidokumendid. Nimelt nähtub AS Ida-Tallinna Keskhaigla kutsest

protseduurile, et ajavahemikul 30.06.2015 – 31.08.2015, s.o aasta pärast liiklusõnnetuse toimumist, oli - UN l ette nähtud füsioteraapia ja ravivõimlemine (kd I; toim. l. 12). Saatekirjast

13

ilmneb, et selle põhjuseks on just liiklusõnnetusel saadud vigastus UN tega seostatav lülisambavalu (kd I; toim.l. 13).

Mittevaralise kahju seisukohalt peab ringkonnakohus oluliseks sedagi, et luumurdude tõttu kohustati

UN haiglast väljakirjutamisel kandma käe ortoosi 6 nädalat ja lülisamba ortoosi 12 nädalat (kd I; toim.l. 113). Seega pidi UN mitme kuu vältel taluma ortoosi kandmisest tingitud ebamugavusi.

8.2

Kaitsjad vaidlevad vastu ka V.O-lt UN kasuks välja mõistetud mittevaralise

kahju hüvitise suurusele. Hüvitise vähendamist taotletakse põhjendusega, et kohus ei ole

põhjendanud seda, miks tema hinnangul tuleb pidada õiglaseks hüvitiseks 5000 eurot. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu põhjendused mittevaralise kahju suuruse osas võiksid

olla põhjalikumad. Maakohus on küll viidanud printsiipidele, millest tuleb mittevaralisele kahjule vastava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda, kuid ei ole piisavalt selgitanud, millised järeldused tegi kohus neist kriteeriumidest lahendatava tsiviilhagi kontekstis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see aga toonud kaasa ebaõiget lahendit, s.t ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 5000 eurot on põhjendatud hüvitise suurus. Mittevaralise kahju suurus

sõltub kannatanule tervisekahjustuste tekitamise puhul eelkõige kannatanul põhjustatud kannatuste suurusest.

UN sai liiklusõnnetuse tulemusel mitmeid luumurde, oli sunnitud pärast haiglast vabanemist kandma mitu kuud ortoose ning luumurdude mõju (valud, piirangud asjade tõstmisel) on kestnud enam kui aasta. 14.10.2015, s.o ligi 1 aasta 4 kuud pärast liiklusõnnetust toimunud maakohtu istungil kirjeldas

UN tal jätkuvalt esinevaid vaevusi ning andis ütlusi selle kohta, et taastusravi tuleb jätkata (kd I; toim.l. 88 pöördel). Neid pikaajalisi mõjusid arvestades

tuleb 5000 euro (s.o umbkaudu 4,5 keskmise kuupalga) suurust kahjuhüvitist pidada põhjendatuks.

V

9. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kaitsjate apellatsiooni rahuldamata, prokuröri apellatsiooni rahuldab aga osaliselt. Nimelt tuleb KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel jätta

maakohtu otsusest välja asjaolu, et V.O rikkus liiklusnõudeid kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus asendab selles osas maakohtu järeldused enda omadega, mille kohaselt rikkus V.O liiklusnõudeid kavatsetusega. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse

muutmata.

10. -s 3 nimetatud lahendi, kannab Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p apellatsioonimenetlus -le 1 riik. e kulud vastavalt KrMS § 185 lg

Menetluskuludeks on süüdistatava õigusabikulud ning apellatsioonimenetluses määratud kohtuarstliku ja liiklustehnilise kompleksekspertiisi maksumus. Ekspertiisi hind on Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi õiendi kohaselt 457 eurot.

Ringkonnakohtule esitatud taotluse kohaselt olid V.O

õigusabikulud apellatsoonimenetluses 1814,4 eurot.

14

Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 1 kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta muu hulgas arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 08.06.2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38- 11, p 38; 09.03.2016 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6-16, p 36).

Kohtukolleegium nendib, et kaitsjate apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, edukas oli üksnes kaitsjate taotlus kompleksekspertiisi määramiseks ning kiirabikaardi tõendina vastuvõtmiseks. Samas tuleb arvestada, et kuna ringkonnakohus arutas kriminaalasja ka prokuröri apellatsiooni

alusel, oleks süüdistataval igal juhul tekkinud apellatsioonimenetluses õigusabikulud, kuna üldmenetluses on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus süüdistatava apellatsioonimenetluse õigusabikulusid põhjendatuks 50 %, s.o 907,2 euro ulatuses ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sten Lind

Urmas Reinola Pavel Gontšarov