2-15-15006/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Võtta ZA apellatsioonkaebus menetlusse.

1. Harju Maakohtu 20.04.2016 otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 30.05.2015, Tallinn Kohtuasja number 2-15-15006 Kohtuasi

ZA hagi NG vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 20.04.2016 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik ZA apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind 1108 eurot 66 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: ZA (isikukood XXXXXXXXXX) Hageja lepinguline esindaja: Anastasia Nezgovorova Kostja: NG (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja lepinguline esindaja: Sergei Desjatnikov Menetluse liik Kirjalik menetlus

Asjaolud ja hageja nõue

1. ZA (hageja) esitas 07.10.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse NG (kostja) vastu ja palus välja mõista kostjalt võlgnevuse 1 000 eurot, viivise hagiavalduse esitamise seisuga 28 eurot 16 senti. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivise ja teises järjekorras põhivõlgnevuse. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.06.2012 suulise laenulepingu põhisummas

1 000 eurot ja viivises 0,022% võlgnetavalt summalt. Kostja kohustus laenusumma hagejale tagastama hiljemalt 01.06.2015. Kostja ei ole laenu tagastanud ja hageja arvestas viivist perioodi 02.06.–07.10.2015 eest 28 eurot 16 senti.

Hageja täpsustas, et ta nõuab 1 000 euro tagastamist kostjalt kas suulise laenulepingu alusel või alternatiivselt pangakonto väljavõtte alusel, mida on võimalik käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena.

Kostja seisukohad

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Ta ei ole sõlminud hagejaga laenulepinguid ega allkirjastanud võlatunnistusi ega hagejalt 01.06.2012 laenu saanud. Kohustuse puudumine välistab viivise ja intressi nõude. Hagi on tõendamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsus

3. Kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja sõlmisid 01.06.2012 suulise laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale 01.06.2012 laenu 1 000 eurot või võlgneb kostja hagejale sama summa deklaratiivse võlatunnistuse alusel.

Hageja vande all antud seletuste kohaselt andis ta 01.06.2012 kostjale tema elukohas sularahas laenu 1 000 eurot, mille kostja lubas tagastada. Kostja vande all antud selgitusel ta 01.06.2012 hagejalt laenu ei ole saanud. Poolte vande all antud seletused on teineteisele vastukäivad ja kohtul puudus alus pidada kummagi poole seletust kaalukamaks.

Kohus leidis, et pangakonto väljavõte ei toetanud hageja vande all antud seletust ega kinnitanud kostja võlgnevust hageja ees. Kostja seletusel ta ei mäletanud, mida ta oli maksekorralduse selgitusse kirjutanud. Pangakonto väljavõte, kust nähtus: 500E võetud laenuks 01.05.12-

01.05.15 tagastan, võla jääk 1 000E 01.06.2012-01.06.2015, 1 000E 10.06.12-10.06.15, 500E 01.04.12-01.04.15 plaanin tasuda järgmine kuu, ei kinnita hageja väidet, et hageja on andnud kostjale 01.06.2012 sularahas 1 000 eurot, mille kostja on lubanud hagejale tagastada, sest pangakonto väljavõttes on märgitud selgituses vaid võla jääk 1 000E 01.06.2012, mistõttu ei ole võimalik ka maksekorralduse selgitusega tuvastada, et 01.06.2012 on hageja kostjale laenanud

1 000 eurot lubadusega see tagastada 01.06.2015.

Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et ta laenas kostjale 01.06.2012 sularahas 1 000 eurot, mille kostja lubas hagejale tagastada 01.06.2015. Kohus ei nõustu hagejaga, et kostja andis pangakonto väljavõttes deklaratiivse võlatunnistuse 1 000 euro tasumise kohta 01.06.2015. Maksekorralduse selgitusest sai kohtu arvates tuletada vaid soovi teostada makse. Kohus ei nõustunud hagejaga, et maksekorraldust allkirjastades oleks kostja allkirjastatud võlatunnistuse.

Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus pidas põhjendatud ajakuluks õigusabile 7 tundi tunnihinnaga 100 eurot tunni eest ja mõistis hagejalt välja 700 eurot.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub jätta kostja kanda.

Kohus rikkus oluliselt menetlusnorme, kuna ei ole uurinud kõiki esitatud tõendeid ja arvestanud kehtivaid õigusnorme. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama muu hulgas poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad on kohtu jaoks ebaselged, peab kohus pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks. Kohus sellisel viisil toiminud ei ole.

Poolte vahel on vaidlus laenulepingu sõlmimise ja sellest tuleneva võlatunnistuse kirjutamise üle. Hageja vande all antud seletuste kohaselt andis ta 01.06.2012 kostja elukohas kostjale laenuks 1 000 eurot sularahas, mida kostja ei tunnistanud. I astme kohus asus hindama, kas hageja pangakonto väljavõte toetab hageja vande all antud seletust.

I astme kohus menetles käesoleva tsiviilasja TsMS § 405 järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel kohus koguda tõendeid omal algatusel.

Hagi esemeks on laenulepingust ja võlatunnistusest tulenevad kohustused. Vale on kohtu järeldus, et selgituses nimetatud sõna „võlajääk“ ei kinnita laenulepingu sõlmimist ega raha eelnevat üleandmist. Kohus ei analüüsinud, millisel õiguslikul alusel oli kostja hagejalt raha laenanud. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kohtule esitatud pangakontode väljavõtete alusel tunnistab kostja oma võlgnevuse hageja ees, st et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-21-06, p 15). Kirjaliku vormiga loetakse võrdseks ka elektrooniline vorm, kuid ainult siis, kui see sisaldab osapoolte nimesid ning on digitaalselt allkirjastatud. TsÜS § 80 lg 1 kohaselt loetakse võrdseks tehingu kirjaliku vormiga tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Elektrooniliseks allkirjaks on ka digitaalallkiri.

Kuna 14.10.2012 panga laekumine oli teostatud internetipanga kaudu, siis pidi see olema allkirjastatud kas ID-kaardiga, PIN-kalkulaatoriga või PIN-kaardiga Kostja on oma vastuses väitnud, et ei saanud hagejalt laenu, siis tuli kostjal selgitada hagejale raha laekumist ning hageja pangaväljavõttes olevat selgitust/kinnitust võlgnevuse tunnistamise kohta.

Kohus ei arutanud pooltega tõendamiskoormisega seotud küsimusi ega teinud hagejale ettepanekut täiendavate tõendite ja selgituste esitamiseks, mistõttu oli kohtulahend hageja jaoks üllatuslik. Kohus oleks pidanuks hageja nõude kvalifitseerimisel pooltele selgitama, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama.

Käesolevas asjas on otsus tehtud põhiliselt vaid kostja väidetele tuginedes. Olulises osas on täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1-4 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Kohus ei ole järginud kohtuotsusele TsMS §-des 232, 436 ja 442 lg 8 sätestatud nõudeid.

Ringkonnakohtu seisukoht

5. Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga ja apellatsioonkaebusega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 656 lg 1 p-de 1, 5 ja lg 2 ning § 657 lg 1 p 3 alusel apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata. Tsiviilasi tuleb saata asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kuna esimese astme kohus on kohaldanud valesti materiaalõigust ja oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, milliseid rikkumisi ei ole ringkonnakohtul võimalik kõrvaldada. Ringkonnakohus lahendab asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal TsMS § 646 korras.

TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Hageja esitas maakohtusse hagi, mille hind oli 1 108 eurot 66 senti. Seega oli tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga. TsMS § 405 lg 5 p 5 järgi võib kohus sellise hagi menetlemisel kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja p 8 kohaselt koguda tõendeid ka omal algatusel. Seega on kohtul seaduse kohaselt suurem aktiivsus tõendite väljaselgitamisel ja kogumisel. Kui kohus leiab, et menetlusosaline ei ole esitanud kohtule kõiki asja lahendamiseks vajalikke tõendeid, võib kohus neid ise koguda või teha ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Maakohus ei ole eeltoodut järginud.

Ka lihtmenetluses menetletava asja puhul peab kohus täitma selgitamiskohustust, kui ta leiab, et poole esitatud asjaolud ja tõendid ei ole piisavad, sest tsiviilkohtumenetluse esmane ülesanne on lahendada tsiviilasi õigesti (TsMS § 2). Maakohus ei ole ilmselt lahendanud asja õigesti, jättes täitmata eelmenetluse ülesanded. Näiteks ei võimaldanud kohus peale kirjalike tõendite uurimist ja poolte vande all ülekuulamist pooltel esitada asjaolude kohta oma seisukohta, jättes kõrvaldamata tõendites esinenud vastuolud. TsMS § 351 sätestab, et kohus peab arutama menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Kohus ei selgitanud, millega on seletav vastuolu kostja vande all antud selgituses ja tema tunnistuses hageja pangakonto väljavõttel (tlk 6). Kostjale tuleb anda võimalus selgitada hageja pangaväljavõttes oleva selgitusse märgitud võla ja selle tasumise asjaolusid ja hagejale raha laekumist tingimustes, kus kostja on vande all selgitusi andes väitnud, et ta ei ole hagejalt sularahas laenu saanud ja tal puudub hageja ees võlg. Kui asja uuel arutamisel maakohtus leiab tuvastamist, et kostja on andnud võlatunnistuse, tuleb kostjale tagada võimalus tõendada kohustusest vabastamist, s.t et tal ei ole hageja ees võlga.

Kuna maakohus ei täitnud selgitamiskohustust, on asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud välja selgitamata ja tõendid kogumata, ei ole kohtuotsuse puudulikkus ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav ja asi tuleb saata üksnes apellatsioonkaebuse alusel uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda pooltele võimalus esile tuua uusi asjaolusid ja esitada uusi tõendeid. Lõpuks tuleb maakohtul vormistada TsMS § 436 lg 1 ja 442 nõuetele vastav otsus.

Menetluskulud jaotatakse ja mõistetakse välja asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots