3-16-834/7 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi ja Tanel Saar

Määruse kuupäev

27. mai 2016

Haldusasja number

3-16-834

Haldusasi

Jaak Reinomägi taotlus riigi õigusabi saamiseks

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja Jaak Reinomägi

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. mai 2016. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates (HKMS § 121 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jaak Reinomägi esitas 27.04.2016 taotluse riigi õigusabi saamiseks

halduskohtule kaebuse esitamiseks. Taotluse kohaselt soovib määruskaebuse esitaja

vaidlustada Viru Vangla direktori 08.04.2016. a otsuse nr 6-16/24-2, 26.04.2016. a

otsuse nr 6-16/36-2 ja 18.04.2016. a otsuse nr 6-16/33-2, millega jäeti rahuldamata

määruskaebuse esitaja hüvitise nõuded. Määruskaebuse esitaja hinnangul moonutavad

nimetatud haldusaktid tõde ja neis on esitatud valeandmeid. Taotluse kohaselt ei ole

määruskaebuse esitajal võimalik iseseisvalt oma õigusi kaitsta, kuna tal puudub

võimalus tutvuda Euroopa Liidu õigusaktidega. Iseseisvalt oma õiguste kaitsmine

põhjustaks määruskaebuse esitajale kannatusi ja raskusi inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 mõistes.

2. Tartu Halduskohus jättis 04.05.2016. a määrusega J. Reinomägi taotluse riigi

õigusabi saamiseks rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel, kuna taotleja on ise

võimeline oma õigusi kaitsma. Taotlusest nähtub, et taotleja on iseseisvalt koostanud

ja esitanud kahju hüvitamise taotlused Viru Vanglale ning vangla on need ka sisuliselt

lahendanud. Kui taotleja oli võimeline esitama haldusorganile taotluse, mida

haldusorgan sai menetleda ja sisuliselt lahendada, siis on taotleja nii oskuste kui ka

tervisliku seisundi poolest võimeline koostama samas asjas ka kaebuse halduskohtule.

Taotleja on korduvalt esitanud halduskohtule kaebusi, taotlusi ja määruskaebusi, milles

on esile toonud oma nõuete aluseks olevad asjaolud, esitanud põhjendused ja

kirjeldanud tema poolt läbitud haldusmenetlust. Seega on taotleja suutnud varasemates

kohtumenetlustes asjaolusid ja kaebaja seisukohti arusaadavalt kirjeldada. Kuna

halduskohtumenetluses kehtib uurimisprintsiip, ei ole riigi õigusabi andmise

otsustamisel määrav see, kas taotlejal puudub võimalus tutvuda Euroopa Liidu

õigusaktidega. Õigust kohaldab alati kohus, sh selgitab kohus välja kohaldamisele

kuuluvad seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

3. J. Reinomägi esitas 08.05.2016 Tartu Halduskohtu 04.05.2016. a määruse peale

määruskaebuse halduskohtu määruse tühistamiseks ja uue määruse tegemiseks,

millega rahuldataks tema riigi õigusabi taotlus. Määruskaebuse esitaja märgib, et riigil

on kohustus tagada isikutele kinnipidamise korral nende inimväärikus. Mõned

kannatused ja ebameeldivused kaasnevad kinnipidamisega paratamatult ilma, et need

seejuures alandaks isikute inimväärikust. Olukord, kus kinnipeetav on kohustatud

iseseisvalt oma õigusi kaitsma tingimustes, kus õiguste iseseisev kaitsmine ei ole

tõhus, ületab kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevate kannatuste taseme. Õiguste

iseseisev kaitsmine ei saa olla tõhus, kui see sõltub täielikult vastustaja tahtest ning

kaebaja kannatab igapäevaselt peavalude all.

Samuti on küsitav, kas määrus, millega jäeti määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotlus

rahuldamata, on põhiseaduspärane, kuivõrd Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 47 kohaselt

peab igaühel olema võimalus saada nõu ja kaitset ja olla esindatud ning Euroopa Nõukogu

Ministrite Komitee soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistiku" p-st 23.1

tuleneb iga vangi õigus õigusabile.

Kuna Euroopa Liidu õigusaktid on liikmesriikide õiguse suhtes ülimuslikud, ei saa

määruskaebuse esitaja Euroopa Liidu kodanikuna oma õigusi liikmesriigi omavoli eest

kaitsta, kui talle ei ole Euroopa Liidu õigusaktid teada. Riigi õigusabi andmata jätmise tõttu ei

ole määruskaebuse esitajal võimalik tutvuda Euroopa Liidu õigusaktidega, mistõttu piiratakse

tema õigust saada ja levitada teavet Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 11 kohaselt.

Määruskaebuse esitaja soovib juhtida kohtu tähelepanu Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktikale, mille kohaselt on riik kohustatud võimaldama õigusabi, kui õigusabi

võimaldamine on hädavajalik kohtuliku arutamise õiguse tagamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

04.05.2016. a määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Seoses

määruskaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.

5. Määruskaebuse esitaja on määruskaebuses märkinud, et tema õigus riigi õigusabile

tuleneb Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-st 47, mille kohaselt peab igaühel olema võimalus

saada nõu ja kaitset ning olla esindatud. Ringkonnakohus selgitab, et harta reguleerimisala

hõlmab selle art 51 lg 1 lause 1 kohaselt subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes üksnes liidu

institutsioonide, organite ja asutuste ning liikmesriikide poolse liidu õiguse kohaldamise.

Käesoleval juhul ei ole kaebaja välja toonud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et vaidlusel,

milleks määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotleb, oleks puutumus Euroopa Liidu õigusega.

Harta art 51 lg 2 järgi ei laienda harta liidu õiguse reguleerimisala kaugemale senisest

pädevusest, ei lisa liidule uusi pädevusvaldkondi ja ülesandeid ega muuda aluslepingute

teistes osades määratletud pädevust ja ülesandeid. Ringkonnakohus lisab, et olenemata

eelnevast ei tulene art-st 47, et igaühele peaks olema tagatud tasuta õigusabi, vaid art 47 lg 2

reguleerib isikute õigust esindajale üldiselt. Art 47 lg 3 kohaselt antakse isikule, kellel

puuduvad piisavad vahendid, tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle võimaluse

kohtusse pöörduda. Seega on põhiõiguste harta art 47 lg 3 kohaselt tasuta õigusabi saamiseks

vajalik, et lisaks piisava sissetuleku puudumisele, ei ole isikul võimalik iseseisvalt kohtusse

pöörduda. Selline piirang on kooskõlas RÕS § 7 lg 1 pga 1, mille kohaselt ei anta riigi

õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et käesoleval juhul on kaebaja ise võimeline oma õigusi kaitsma. Seega on

halduskohus õigesti viitega RÕS § 7 lg 1 p-le 1 jätnud kaebaja riigi õigusabi taotluse

rahuldamata.

6. Eeltoodud seisukohta ei muuda ka asjaolu, et Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistiku" p-i 23.1 kohaselt on kõikidel

vangidel õigus õigusabile. Euroopa vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult siduvad,

kuid Riigikohtu praktika kohaselt tuleks neid käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille

täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel

ja rakendamisel (RKHKo 07.04.2010, 3-3-1-5-10, p 19). Ringkonnakohus märgib siiski, et ka

selle normi sõnastustest ei saa järeldada, et kinnipeetavatele peab olema tagatud tasuta

õigusabi.

7. Määruskaebuse esitaja on märkinud, et kuna talle pole tagatud võimalus tutvuda Euroopa

Liidu õigusaktidega, ei saa ta oma õigusi tõhusalt kohtus kaitsta. Ringkonnakohtu hinnangul

ei too Euroopa Liidu õigusaktidega tutvumise võimaluse puudumine kaasa seda, et

määruskaebuse esitaja ei oleks võimeline oma õigusi iseseisvalt kohtus kaitsma.

Halduskohtumenetluses kehtiva uurimispõhimõtte kohaselt selgitab haldusasja lahendav

kohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning

võimaliku kohtupraktika. Seega ei ole oluline, kas määruskaebuse esitaja on kaebuses

Euroopa Liidu õigusaktidele viidanud või mitte, kuivõrd kohtul on kohustus asjakohaste

õigusaktidega iseseisvalt arvestada.

8. Määruskaebuse esitaja on soovinud juhtida ringkonnakohtu tähelepanu Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikale, mille kohaselt on riik kohustatud võimaldama tasuta õigusabi,

kui õigusabi andmine on hädavajalik kohtuliku arutamise õiguse tagamiseks. Ringkonnakohus

märgib, et kuigi EIÕK art 6 lg 3 p c kohaselt on õigus saada tasuta õigusabi sätestatud

sõnaselgelt vaid süüdistatavale kriminaalasja raames, tuleneb EIK praktikast (Airey vs

Iirimaa, 09.10.1979, p 26), et EIÕK art 6 lg 1 alusel on isikutel õigus saada tasuta õigusabi ka

teistes kohtuvaidlustes, kui see on vältimatult vajalik, et tagada õigus õiglasele asja

arutamisele. Nimetatud sätte kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale

esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja

arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud

õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Seejuures on EIK praktika kohaselt EIÕK art 6 lg

1 kohaldatav ka haldusasjades (vt nt A. B vs Slovakkia, 04.04.2003). Samas on EIK

kohtuasjas Airey vs Iirimaa nentinud, et õigus tasuta õigusabile ei ole absoluutne ning selleks,

et teha kindlaks, kas tasuta õigusabi on isiku õiguste kaitseks hädavajalik, on võimalik

muuhulgas hinnata kohtumenetluse ning vaidluse all olevate õiguslike küsimuste keerukust.

Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul, arvestades halduskohtumenetluses kehtivat

uurimisprintsiipi, määruskaebuse esitajale RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel riigi õigusabi andmisest

keeldumine vastuolus EIÕK art 6 lg-ga 1.

9. Määruskaebuses esitatud väited halduskohtu tegevusega tekitatud kannatustele jätab

ringkonnakohus tähelepanuta, kuna need väited väljuvad antud määruskaebuse piiridest.

Õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise kord on reguleeritud riigivastutuse seaduse

§s 15.

10.Eeltoodud põhjendustel jätab Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning

Tartu Halduskohtu 04.05.2016. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

Agu Timmi

Tanel Saar