3-15-1899/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 26.05.2016, Tartu Haldusasja number 3-15-1899 Haldusasi Ramirent Baltic AS kaebus Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna

03.03.2015.

a

korralduse nr 612.2/03398 ja 25.06.2015. a korralduse nr 612.2/11817 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 07.10.2015. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Ramirent Baltic AS apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Ramirent Baltic AS, esindaja advokaat Elvira Tulvik Vastustaja Tartu linn RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.10.2015. a otsus muutmata. 2. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 26.05.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 03.03.2015. a korraldusega nr 6-12.2/03398 (kd I, tl 8-9) kohustati Ramirent Baltic AS-i esitama reklaamimaksu alane maksudeklaratsioon viie tööpäeva jooksul korralduse saamisest. Korralduse kohaselt on Ramirent Baltic AS-i poolt Tartu linna haldusterritooriumil Ülikooli 14 asuvatel ehitussoojakutel eksponeeritud teave reklaamimaksuga maksustatav. 2. Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 25.06.2015. a korraldusega nr 6-12.2/11817 (kd II, tl 5-6) kohustati Ramirent Baltic AS-i esitama reklaamimaksu alane maksudeklaratsioon viie tööpäeva jooksul korralduse saamisest. Korralduse kohaselt on Ramirent Baltic AS-i poolt Tartu linna haldusterritooriumil Riia 2 ja Aleksandri 3c (Soola 2 ehitusobjekti juures) asuvatel ehitussoojakutel eksponeeritud teave reklaamimaksuga maksustatav. 1

3. Ramirent Baltic AS esitas Tartu Halduskohtule kaebused Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 03.03.2015. a korralduse nr 6-12.2/03398 ja 25.06.2015. a korralduse nr 612.2/11817 tühistamiseks. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korraldused on tühised, sest neist ei selgu maksuobjekti, mille kohta reklaamimaksu deklaratsiooni esitamist nõutakse. Tühisuse puudumise korral on need õigusvastased, sest need ei ole selged ja üheselt mõistetavad, sest määratlemata on maksuobjekt, mille deklareerimist nõutakse. Samuti on kaebaja seisukohal, et kaebaja logoga kleepsud ei ole reklaam reklaamiseaduse (RekS) § 2 lg 1 p 3 tähenduses. 4. Tartu Halduskohus liitis 12.08.2015. a määrusega Ramirent Baltic AS-i esitatud kaebused ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-15-1899. 5. Tartu Halduskohus jättis 07.10.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et Tartu Linnavalitsuse korraldused on õiguspärased, need ei vasta tühise haldusakti tunnustele ning nende tühistamiseks puudub alus. Halduskohus märkis, et kuna Tartu Linnavolikogu 05.12.2013. a määruses nr 1 „Reklaamimaks“ (reklaamimaksu määrus) ei ole reklaami mõistet sisustatud, siis tuleb lähtuda reklaamiseaduses toodud määratlusest. Tulenevalt kohtupraktikast ja RekS § 2 lg 1 pst 3 tuleb halduskohtu hinnangul kauba ostmise üleskutset ja selle intensiivsust hinnata sõltumata sellest, kas tegemist on majandusja kutsetegevuse kohas avaldatud teabega. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja logode suurus ja erksad värvid on sedavõrd silmatorkava esitlusviisiga, et infotahvlid kaebaja logoga ja logo tegevusala ja kontaktandmetega kvalifitseeruvad antud juhul reklaamiks RekS § 2 lg 1 p 3 mõistes. Halduskohtu hinnangul ei saa kinnistuid aadressidel Riia 2, Soola 2 ja Ülikooli 14 pidada kaebaja majandusja kutsetegevuse kohaks, kuna kaebaja ei ole nimetatud aadressidel oma teenuseid pakkunud. Seetõttu ei saa vaidlusalustele siltide kohaldada RekS § 2 lg 2 p-e 1 ja 2. Halduskohtu hinnangul on vaidlusalustes korraldustes maksuobjektid määratletud piisava täpsusega ning kuigi hilisemas korralduses on maksuobjekt piiritletud pealiskaudsemalt, nähtub kaebaja ja vastustaja vahelisest kirjavahetusest, et kaebaja mõistis maksuobjekti sisu samasugusena nagu see oli esimeses korralduses. Halduskohus märkis, et maksudeklaratsiooni esitamiseks kohustamise korralduses ei pea olema välja toodud konkreetsete reklaamide mõõdud, kuna vastavalt reklaamimaksu määruse § 6 lg 2 p-le 3 on vastava teabe esitamine maksukohustuslase kohustus. Halduskohtu hinnangul vastavad korraldused haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Ramirent Baltic AS esitas 06.11.2015 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 07.10.2015. a otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega vaidlustatud korraldused tühistada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole vaidlustatud korraldustes maksuobjekt määratletud piisava täpsusega. Korraldustest ei nähtu üheselt, milliste objektide kohta nõuti deklaratsiooni esitamist. Kui haldusaktist ei selgu üheselt õigused ja kohustused, on haldusakt HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt tühine. Kaebaja on seisukohal, et isegi juhul, kui kohus leiab, et korraldused ei ole tühised, on need haldusaktidena õigusvastased, kuna need ei ole selged ja üheselt mõistetavad, sest määratlemata on maksuobjekt, mille deklareerimist nõutakse. Kaebaja leiab samuti, et infotahvlid ei olnud reklaam RekS § 2 lg 1 p 3 mõttes. Halduskohus on ebaõigesti hinnanud infotahvlite olemust, milleks on vaid neutraalse sisu edastamine ning seega ei tohi neid reklaamimaksuga maksustada, kuna need ei vasta RekS § 2 lg 1 p 3 määratlusele. Kaebajale kuuluvad ehitussoojakud paiknesid ehitusplatsil, kuhu nad olid toodud selleks, et täita oma otsest funktsiooni – pakkuda ehitustöölistele sooja, kuiva ja privaatset kohta puhkamiseks ja asjade hoidmiseks. Infotahvlitega soojakuid ei paigaldatud Tartu kesklinnas asuvale ehitusplatsile reklaami eesmärgil. Tegutsedes ehitusseadmete rendi alal, on kaebaja väljarenditud ehitussoojakute paiknemise koht ka kaebaja äritegevuse koht. 2

Seega ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et vaidlusalustele infotahvlitele ei saa kohaldada RekS § 2 lg 2 p-e 1 ja 2. 7. Tartu linn vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et kuna apellatsioonkaebus kordab sisuliselt kogu halduskohtus toimunud vaidluse sisu, siis jääb vastustaja kõigi varem esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja arvates on halduskohus õigesti tuvastanud, et vaidlustatud korraldused on õiguspärased ning puudub alus nende tühistamiseks. Vastustaja arvates ei saanud kaebajale jääda arusaamatuks, milliste siltide eest maksudeklaratsiooni esitamist nõutakse. Kaebaja täitis mõlemad korraldused, mistõttu saab teha vaid järelduse, et kaebaja sai korraldusest aru. Vaidlustatud korralduste puhul ei ole tegemist maksuotsusega, vaid MKS § 85 lg 3 alusel tehtud korraldustega esitada reklaamimaksu deklaratsioonid. Vastustaja hinnangul ei ole Tartu linna haldusterritooriumil Riia 2, Aleksandri 3c ja Ülikooli 14 kinnistute puhul tegemist kaebaja majandusja kutsetegevuse kohaga. Kaebaja viidatud 15.10.2015 jõustunud reklaamimaksu määruse muudatuse kohaselt võib reklaamimaksu vabalt panna ehitusplatsile reklaami vaid ehitustöid teostav ettevõte, mitte ehitusseadmeid rentiv ettevõte, kes ise seal ehitustöid ei teosta. Vastustaja on seisukohal, et isegi juhul, kui vaidlusaluste infotahvlite puhul on tegemist neutraalse teabega, on see reklaam RekS § 2 lg 1 p 3 tähenduses ning kuulub reklaamimaksuga maksustamisele. Ehkki infotahvlitel eksponeeritud teave on neutraalne, on tegemist ilmselge eesmärgiga teavitada möödujaid oma olemasolust ning seeläbi suurendada oma teenuste müüki. Vastasel juhul ei oleks vastustaja hinnangul üldse vajalik vaidlusaluseid silte soojakutele paigaldada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud lahend tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 07.10.2015. a otsuses toodud põhjendustega. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Kaebuses esitatud väidete osas on halduskohus võtnud omapoolse seisukoha, uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja tuvastanud ka asjakohased faktilised asjaolud. 9. Asja materjalidest nähtuvalt kohustati kaebajat 03.03.2015. a korraldusega nr 6-12.2/03398 esitama reklaamimaksu deklaratsioon Tartus Ülikooli tänaval asuvatel ehitussoojakutel eksponeeritud reklaami osas. 25.06.2015. a korraldusega nr 6-12.2/11817 kohustati kaebajat esitama reklaamimaksu deklaratsioon Tartu linna haldusterritooriumil Riia 2 ja Aleksandri 3c (Soola 2 ehitusobjekti juures) paiknevatel ehitussoojakutel eksponeeritud teabe osas. Ehitussoojakutel paiknesid sildid "RAMIRENT" ning "RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050. www.ramirent.ee". Mõlemate korralduste alusel esitas kaebaja ka reklaamimaksu deklaratsioonid. 10. Kaebaja leiab sarnaselt halduskohtule esitatud kaebusele ka apellatsioonkaebuses, et linnavalitsuse eelnimetatud korraldused on tühised HMS § 63 lg 2 p 5 mõttes, sest neist korraldustest ei selguvat õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või korraldusi ei ole muul põhjusel võimalik täita. 3

Ringkonnakohus kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu, sest ringkonnakohtu hinnangul on vaidlusalustes korraldustes välja toodud nende andmise õiguslik ja faktiline alus, samuti väga selgelt kohustus esitada reklaamimaksu deklaratsioon 5 tööpäeva jooksul ja tagajärjed, kui kaebaja korraldusi ei täida ning vaidlustamisviide. 03.03.2015. a korralduses on selgelt välja toodud, millise info eest reklaamimaksu deklaratsioon tuleb esitada. 25.06.2015. a korralduses on toodud üldiselt välja, et reklaamimaksu deklaratsioon tuleb esitada Tartu linna haldusterritooriumil Riia 2 ja Aleksandri 3c (Soola 2 ehitusobjekti juures üle tee) paiknevatel ehitussoojakutel eksponeeritud teabe osas. Kuna ehitussoojakutel paiknesid üksnes järgmise sisuga sildid - "RAMIRENT" ning "RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050. www.ramirent.ee", siis ei saanud kaebajale kuidagi arusaamatuks jääda, milliste siltide eest maksudeklaratsiooni esitamist nõutakse. Seega on paljasõnaline ka kaebaja väide, et haldusaktis on määratlemata maksuobjekt ning kaebajale ei ole maksuobjekt seetõttu teada. Vastustaja on 03.03.2015. a korralduses märkinud, et: "Kokkuvõtvalt on Ramirent Baltic AS paigaldanud Ülikooli 14 asuvatele ehitussoojakutele, mis ei ole tema majandusja kutsetegevuse koht, teabe "RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050. www.ramirent.ee" ja "RAMIRENT", mis on RekS § 2 lg 1 p 3 kohaselt reklaam ning kuulub Tartu Linnavolikogu 05.12.2013. a määruse nr 1 "Reklaamimaks" alusel reklaamimaksuga maksustamisele". Kaebaja väide, et korraldusest nr 6-12.2/03398 ei selgu maksuobjekt on ebaõige ka seetõttu, et pärast korralduse kättesaamist on kaebaja esitanud maksudeklaratsiooni, kuhu on märkinud maksuobjektiks "Infotahvlid "Ramirent"". 25.06.2015. a korraldus nr 6-12.2/11817 on välja antud MKS §-de 46, 85 lg 3, 91 lg 1 ja 136 lg 1-3 alusel. MKS § 85 lg 3 sätestab, et maksuhalduril on õigus teha deklaratsiooni esitamise meeldetuletusi, samuti anda korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. Ka viimati mainitud korralduses nr 6-12.2/11817 on selgelt välja toodud, et korralduse andmise tingis asjaolu, et kaebaja eksponeerib Tartus Riia 2 ja Soola 2 ehitusobjekti juures asuvatel ehitussoojakutel olevaid reklaame, kuid ei ole esitanud reklaamimaksu deklaratsiooni. Korralduse nr 6-12.2/11817 on kaebaja samuti täitnud ning esitanud nõutud reklaamimaksu deklaratsiooni, märkides sellesse ise reklaami aadressiks Riia 2, Soola 2, Tartu ning reklaami lühikirjeldusse "Infotahvlid "Ramirent"". Seega on kaebaja vaidlusaluste korralduste alusel üheselt mõistnud, millist teavet (reklaami), millistel soojakutel ja mis aadressil on vaja deklareerida. 11. Kaebaja on asunud apellatsioonkaebuses seisukohale, et vaidlustatud korralduste puhul on tegemist maksuotsustega MKS § 95 mõttes. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu ning leiab, et seadusandja on MKS-is selgelt eraldi reguleerinud maksuotsust (MKS § 95) ning maksuhalduri õigust teha maksudeklaratsiooni esitamise kohta meeldetuletusi ja korraldusi (MKS § 85 lg 3). Maksukorralduse seaduses ei ole küll ette nähtud täpsemat regulatsiooni, millised andmed peavad sisalduma korralduses maksudeklaratsiooni esitamise kohta, kuid sellisel juhul tuleb korralduse andmisel lähtuda üldistest haldusmenetluse seaduse sätetest. Ainult maksuotsuses peavad sisalduma veel ka muud kohustuslikud andmed, mis on sätestatud MKS §-s 95. Vaidlustatud korralduste puhul ei ole aga tegemist maksuotsustega vaid MKS § 85 lg 3 alusel tehtud korraldustega esitada reklaamimaksu deklaratsioonid. Deklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva maksusumma arvutamise kohustus on vastavalt MKS § 88-le maksukohustuslase ülesanne. Maksuhalduril on õigus, aga mitte kohustus maksukohustuslase arvutatud summat kontrollida ning vajaduse korral määrata maksusumma MKS §-s 98 sätestatud tähtaja jooksul (MKS § 88 lg 1). Maksukohustuslasel on kohustus esitada maksudeklaratsioonis õiged andmed ning esitatud andmete õigsust kinnitab maksukohustuslane oma allkirjaga maksudeklaratsioonil. 4

12. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et kuna Ramirent Baltic AS on jätnud vaidlusalustes korraldustes nimetatud kinnistutele oma ärist jälje, siis on tegemist tema majandusja kutsetegevuse kohaga. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et halduskohus jõudis vaidlustatud otsuses õigele järeldusele, mille kohaselt ei ole ehitussoojakute paiknemise kohtade puhul, kuhu nende rentija on soojakud vedanud, tegemist kaebaja kui soojakute rentija majandusja kutsetegevuse kohaga RekS § 2 lg 2 mõttes. Asja materjalidest nähtuvalt veeti Ülikooli tänaval paiknenud ehitussoojakud sinna Ülikooli 14 kinnistul toimuva ehituse tõttu, kuid füüsiliselt paiknesid need siiski vastustajale kuuluval linnatänaval. Vaidlust ei ole iseenesest selle üle, et Ülikooli 14, Riia 2 ja Soola 2 kinnistud ei ole kaebaja majandusja kutsetegevuse kohaks. Kaebaja on ise kinnitanud, et kaebajale kuuluvad soojakud rentisid nimetatud kinnistutel ehitustöid läbi viivad äriühingud. Kaebaja väide, et soojakuid ei viinud kaebaja ise neile kinnistutele, vaid seda tegid soojakute rentijad, tuleb jätta tähelepanuta, kuna kaebaja ei ole menetluses kordagi väitnud ega tõendanud, et soojakutele paigaldatud kaebaja reklaamtahvlid oleks soojakutele kinnitanud näiteks nende rentijad ja mitte kaebaja ise. Seega on selge, et kaebaja on ise soojakutele paigaldanud reklaami, sealhulgas infotahvli: "RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050. www.ramirent.ee". Ringkonnakohtu hinnangul ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust ka eesmärk, miks on kaebaja soojakud Ülikooli 14, Riia 2 ja Soola 2 kinnistutele veetud. Kaebaja leidis, et hindamaks, kas neutraalse sisuga teave asub majandusja kutsetegevuse kohas, ei oma tähtsust mitte see, kas teave asub kaebaja äriregistrijärgsel aadressil, vaid see, kas neutraalse sisuga teave asub seal, kus isik kas või ajutiselt jättis oma äri tegevusest jälje. Ringkonnakohus eeltoodud käsitlusega ei nõustu ning leiab, et selliselt on kaebaja vääralt tõlgendanud majandusja kutsetegevuse koha mõistet. Majandusja kutsetegevuse kohaks ei saa tõesti pidada vaid äriühingu registrijärgset aadressi, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa majandusja kutsetegevuse kohana käsitleda ka igasugust kohta, kus äriühingule kuuluv väljarenditud vara ükskõik millisel ajahetkel paikneb. Kaebaja leiab veel, et reklaamiseaduses toodud majandusja kutsetegevuse koha mõiste on laiem kui TsÜS § 16 toodu. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb majandusja kutsetegevuse koha sisu määratlemisel lisaks reklaamiseadusele ja TsÜS-le vaadata ka kaubandustegevuse seadust. Kaubandustegevuse seaduse § 2 p-s 6 on toodud, et müügikoht on koht, kus kaupleja vahetult pakub ja müüb kaupa või pakub ja osutab teenust. Sama seaduse § 14 § 1 sätestab, et käesoleva seaduse tähenduses on tegevuskoht hulgikaubandus-, jaekaubandus-, toitlustusvõi teenindusettevõtte koosseisu kuuluv kaupleja müügikoht, mille juurde võib kuuluda tootmis-, hoiuvõi muu koht. Seega, arvestades eelnevat, peab selleks, et mingit kohta saaks pidada isiku majandusja kutsetegevuse kohaks, seal olema võimalik ka vahetult saada isiku pakutavat teenust (antud juhul rentida ehitussoojakuid) või osta kaupa. Käesolevas asjas ei ole aga kordagi aga väidetud, et vaidlusalustes kohtades paiknevates soojakutes oleks võimalik neid rentida. Veelgi enam, nagu kaebaja on ise välja toonud, on tema vaidlusalused soojakud välja rentinud ning soojakud veeti nende asukohta rentija poolt ning tegemist ei ole olnud näiteks kaebaja laoplatsiga, kuhu soojakud oleksid paigutatud hoiustamiseks kuni nende väljarentimiseni kaebaja poolt. Seega saab ringkonnakohtu hinnangul siiski asuda seisukohale, et kui ettevõtja kuvab tema majandusja kutsetegevuse kohaks mitteoleval kinnistul reklaampostidel, lippudel või teistel reklaamkandjatel (antud juhul ehitussoojakutel) RekS § 2 lg 1 p-s 3 tunnustele vastavat ettevõtja logo koos muu infoga, siis on nimetatud teave maksustatav reklaamimaksuga. Kaebaja on oma seisukoha tõendamiseks, et nimetatud kinnistute puhul on tegemist ka tema majandusja kutsetegevuse kohaga, märkinud veel järgmist: "Apellandi seisukohta toetab samuti 15.10.2015 jõustunud Tartu Linnavolikogu 05.12.2013 määruse nr 1 „Reklaamimaks“ 5

§ 3 uus erand, mille kohaselt ei ole Tartus reklaamina käsitatav „kinnistule, millel toimub ehitamine, ehitamise ajaks paigaldatud ehitustöid tegeva ettevõtja nimi või kaubamärk“. Sellise erandi loogika on analoogne: ehitusettevõtjalt ei saa endale teenuseid tellida suvaliselt ehitusplatsilt; samas jätab ehitusettevõtja sinna ehitusplatsile oma äri tegevusest jälje, ning tema nimi või kaubamärk (mistahes kontrastsuse ja silmatorkavusega) ei ole seejuures ehitusplatsil mitte reklaam, vaid neutraalne tähistus." Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta ka see viide määruse nr 1 muudatusele kaebaja seisukohta, sest kaebaja poolt välja toodud erandi puhul saab reklaamimaksuvabalt oma äriühingu kohta ehitusplatsile reklaami panna vaid kinnistul ehitustöid teostav ettevõte, mitte aga sellisele äriühingule ehitusseadmeid rentiv ettevõte, kes ise samal kinnistul ehitustöid seal ei teosta. 13. Kaebaja leiab esitatud apellatsioonkaebuses samuti, et ehitussoojakul eksponeeritud teabe puhul "RAMIRENT" ning "RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050. www.ramirent.ee" ei ole tegemist reklaamiga reklaamiseaduse § 2 lg 1 p 3 tähenduses, kuna neis puudub intensiivne üleskutse teenuse tarbimiseks. Kaebaja seisukoht tugineb arvamusel, et kuivõrd firma logode puhul on tegemist neutraalse sisuga teabega, siis puudub selles üleskutse midagi omandada, mistõttu ei ole tegemist reklaamiga. RekS § 2 lg 1 p 3 sätestab, et reklaam on teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Nimetatud säte ei sisalda sõna "intensiivne" ning kohtupraktika on senini reklaami intensiivsust hinnanud vaid neis kaasustes, kus on olnud vaidlus majandusja kutsetegevuse kohas avaldatud teabe reklaamina käsitlemise üle. Nagu juba varem märgitud, ei saa Ülikooli 14, Riia 2 ja Soola 2 kinnistuid lugeda kaebaja majandusja kutsetegevuse kohaks. Antud juhul ei saa olla vaidlust selles, et soojakutele paigutatud teabe: "RAMIRENT" ning "RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050. www.ramirent.ee" puhul on kaebaja firma logo avalikustatud üldtajutaval kujul. Reklaamina vastavalt reklaamiseaduse §-le 2 lg-le 2 ei käsitleta: 1) majandusvõi kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta, ning käesoleva lõike punktis 2 nimetatud teavet; 2) majandusvõi kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel, kus majandusvõi kutsetegevuse koht asub, ja majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääsu juures; 3) väljaspool ehitist asuva majandusvõi kutsetegevuse koha tähistust käesoleva lõike punktis 2 nimetatud teabega; 4) isiku majandusvõi kutsetegevuses kasutatava sõiduki tähistust selle isiku nime, kontaktandmete, kaubamärgi, domeeninime ja tegevusalaga; 5) märgistust kauba müügipakendil. Müügipakendile kantud või kinnitatud reklaami ei loeta märgistuseks. Müügipakendit käsitatakse pakendiseaduse tähenduses; 6) sponsorteates avaldatud spondeerija nime, kaubamärki ja teavet tema antud materiaalse toetuse kohta. Käesoleval juhul on selge, et vaidlusalused soojakud ei paiknenud kaebaja majandusja kutsetegevuse kohas, vaid Tartu linnas Ülikooli, Riia ja Soola tänaval ehitusplatside läheduses, mistõttu ei ole neil kaebaja kohta avaldatud teabe puhul tegemist teabega, mis vastavalt RekS §-le 2 lg-le 2 ei kuulu reklaami hulka. Isegi kui lugeda, et soojakutele paigaldatud infotahvlitel eksponeeritud teave on oma sisult neutraalne, oli selliste infotahvlite paigaldamise eesmärgiks ilmselgelt see, et nende kaudu teavitada möödujaid sellise äriühingu ja vastava soojakute rendi teenuse olemasolust ning 6

seeläbi suurendada oma teenuste müüki. Vastasel juhul ei oleks üldse vajalik vaidlusaluseid silte väljarenditavatele soojakutele paigaldada. Ehitussoojakute rentijale on niigi teada, kellelt ehitussoojakud on renditud ning ükski õigusakt ei kohusta kaebajat eksponeerima oma ehitussoojakutel ükskõik missugusel muul põhjusel silte oma ärinime ning kontaktandmetega. Ringkonnakohtu hinnangul eksponeerivad ettevõtted siiski oma ärinime tavapäraselt vaid ühel eesmärgil - teavitada potentsiaalseid kliente oma olemasolust ning seeläbi suurenda või edendada oma teenuse osutamist ja/või kauba müüki. Seega ei ole õige kaebaja käsitlus, et juhul, kui infotahvlil puudub intensiivne üleskutse soojakute rentimiseks, siis ei ole tegemist reklaamiga. Nagu juba eelnevalt märgitud, võib ka neutraalse sisuga teave olla käsitletav reklaamina, sest äriühingu logo paiknemine soojakutel annab teada äriühingu olemasolust ning teavet ka selle kohta, milliselt firmalt on võimalik ehitussoojakuid rentida. Nii on ka RekS seletuskirjas märgitud, et kui ettevõtja on kujundanud territooriumile, mis ei ole vahetult tema majandusvõi kutsetegevuse koht, RekS § 2 lg 1 p-s 3 nimetatud teabega tahvli, siis on tegemist reklaamiga. Ramirendi logode puhul, paigutatuna väljarenditud soojakutele koos muu ettevõtte kohta käiva infoga, ei ole ilmselt tegemist ka sellise infoga, mida oleks vaja vaid konkreetsel ehitusplatsil ja sellel töötavate ettevõtete ning isikute jaoks. Soojakutel olevad infotahvlid annavad piisavalt infot selle kohta, kellele soojakud kuuluvad ning, et neid on võimalik rentida ja arvestades infotahvlite hulka soojakutel on ilmselge, et nende eesmärk on teavitada inimesi (mitte juba kaebaja teenust kasutavaid ja olemasolevaid kliente) võimalusest soojakuid rentida. Seega oli ehitussoojakutel, mis paiknesid Tartus Ülikooli 14, Riia 2 ja Soola 2 ehitusobjektide juures, eksponeeritud infotahvlite puhul tegemist reklaamiga, mis kuulub vastavalt Tartu Linnavolikogu 05.12.2013. a määrusele nr 1 "Reklaamimaks" maksustamisele. Vastavalt määruse nr 1 § 3 p-le 1 kuulub maksustamisele reklaam pindalaga 0,5 ruutmeetrit (kaasa arvatud). 14. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 07.10.2015. a otsus muutmata. 15. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad tema enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 7