3-16-125/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Agu Timmi, Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

26. mai 2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-125

Haldusasi

Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla põhjustatud

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2016. a ja 4. märtsi

2016. a määrused

Menetluse alus ringkonnakohtus

Juri Kolesnikovi 28. veebruari 2016. a ja 17. märtsi

2016. a määruskaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja Juri Kolesnikov

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja 28. veebruari 2016. a määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 16. veebruari 2016. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata.

2. Rahuldada kaebaja 17. märtsi 2016. a määruskaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu

4. märtsi 2016. a määrus.

3. Rahuldada kaebaja menetlusabi taotlus määruskaebuse esitamisel riigilõivu

tasumisest vabastamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 14. jaanuaril 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles soovis Tartu Vangla

põhjustatud kahju hüvitamist seoses perioodil september kuni november 2010 villase teki

kasutamise tõttu põhjustatud kahjuga. Kaebaja esitas ühes kaebusega ka riigi õigusabi

taotluse.

2. Tartu Halduskohus 16. veebruari 2016. a määrusega tagastas kaebaja kaebuse ning

jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks. Halduskohus põhjendas,

et kinnipeetaval või vahistatul on õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks

halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse

seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse

tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Käesoleval juhul on

kaebaja pöördunud korduvalt vangla poole samasisulise kahju hüvitamise taotlusega.

Tartu Vangla jättis 4. veebruari 2015. a otsusega kaebaja kahju hüvitamise taotluse läbi

vaatamata, kuna kaebaja oli ületanud nõude esitamiseks lubatud kolme aastast tähtaega

üle aasta ning seega ei olnud vanglal õigust ka menetlustähtaega ennistada. Tartu

Halduskohus leidis samasisulistes haldusasjades nr 3-15-468 ja nr 3-15-3005, et

kaebajal oli nõuetekohaselt läbimata kohtueelne menetlus ning tagastas kaebused.

Lisaks tuvastas halduskohus haldusasjas 3-15-3005, et Tartu Vangla jättis kaebaja

hüvitamistaotluse õiguspäraselt läbi vaatamata ning selgitas, et ainus võimalus

kaebuse menetlemiseks saab tekkida juhul, kui kaebaja taotleb vanglalt esmalt kahju

hüvitamise taotluse menetluse uuendamist. Kaebaja esitas Tartu Vanglale taotluse

kahju hüvitamise menetluse uuendamiseks, kuid vangla jättis 18. detsembri 2015. a

otsusega selle taotluse rahuldamata. Kuna kaebuse esitamine on lubatav vaid juhul, kui

taotlus on jäetud läbi vaatamata ebaõigesti, kuid halduskohus on varasemalt

samasisulises haldusasjas leidnud, et Tartu Vangla jättis hüvitamisnõude läbi

vaatamata õiguspäraselt, siis selleks, et kaebajal oleks käesolevas asjas läbitud

kohtueelne menetlus, tuleb kohtul hinnata, kas Tartu Vangla 18. detsembri 2015. a

otsus on õiguspärane. Kaebaja viitab vanglale esitatud menetluse uuendamise taotluses

haldusasjale nr 3-10-588, kuid kuna seal ei ole perioodil september kuni november

2010 kaebajale kahju tekkimise ja Tartu Vangla tegevuse õiguspärasuse kohta

hinnangut antud, ei saa samas asjas tehtud Riigikohtu otsustus nr 3-7-1-3-465-14 olla

menetluse uuendamise aluseks. Vangla on halduskohtu hinnangul õigesti osundanud,

et ka menetluse uuendamise taotluse esitamise ühekuine tähtaeg on möödunud ja seda

ei ole võimalik ennistada. Seega on Tartu Vangla jätnud kaebaja menetluse

uuendamise taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata ning kaebaja ei ole kohustuslikku

kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud. Eeltoodust tulenevalt tagastas

halduskohus kaebuse kaebajale HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.

Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise

võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohtu hinnangul on kaebaja ise võimeline kaitsma oma

õigusi, kuna kaebaja on iseseivalt korduvalt läbinud haldusmenetluses kohustusliku

kohtueelse menetluse kohtule hüvitamisnõude esitamiseks ning samuti on kaebaja järginud

kohtu antud juhiseid samasisulistes haldusasjades. Lisaks selgitas halduskohus, et tulenevalt

uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada ja

seega ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised.

Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse

menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. RÕS § 7 lg 1

p 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi ka siis, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise

nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Halduskohtul puudub

seaduslik alus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamiseks ka RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt,

kuna asja materjalide põhjal ei ole tungiv avalik huvi tuvastatav.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. Kaebaja esitas 28. veebruaril 2016 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 16. veebruari

2016. a määrusele. Kaebaja palus see otsus tühistada, võtta kaebaja kaebus menetlusse ning

anda kaebajale advokaat. Kaebaja selgitas, et tulenevalt riigivastutuse seaduse § 17 lg-st 3

võib kahju hüvitamise taotluse esitada 3 aasta jooksul hetkest, mil kannatanu sai teada kahjust

või selle tekkimisest ja sellest sõltumata 10 aasta jooksul. Seega tuleb kaebaja hinnangul

kõigepealt tõendada, et kahju tekitati ja tuvastada kahju tekitaja. Kaebaja pidi ootama

kohtuotsust

asjas

3-10-588, kuna seal tuvastati kahju tekkimine 2010. aasta jaanuaris ja veebruaris ja ka

süüdlane ning kaebaja pöördumisel 2010. aasta septembri kuni novembri osas oli samasugune

sisu ning kui kohus tunnistab, et vangla toimis õigusvastaselt ja põhjustas kaebajale kahju

sellega, et kambris olid 2010. aasta jaanuaris ja veebruaris villased tekid, siis järelikult võib

kaebaja esitada kahju hüvitamise taotluse ka 2010. a septembri kuni novembri eest.

Kokkuvõtvalt märkis kaebaja, et kuna asjas 3-10-588 sai tõendatud, et vangla toimis

õigusvastaselt ja tekitas kaebajale kahju sellega, et 2010. aasta jaanuaris ja veebruaris olid

kaebaja kambris villased tekid, siis tekkis kaebajal õigus nõuda kompensatsiooni ka perioodi

2010. aasta september kuni november eest. Kaebaja lisas, et alates kohtuotsuse jõustumisest

asjas 3-10-588 on tal aega kolm aastat kahju hüvitamise taotluse esitamiseks, kuid seaduse

järgi on tal selleks aega 10 aastat. Kaebaja selgitas veel, et advokaat on talle vajalik, kuna

kaebaja ise ei saa hakkama, kuid advokaadi jaoks tal raha ei ole. Kaebajal on vaja, et advokaat

vaataks üle asjad 3-09-874, 3-09-2686, 3-10-642, 3-10-277, 3-11-1899, 3-11-1387, 3-15-468,

3-15-3005. Kaebaja põhjendas, et tal ei jätku teadmisi ega mõistust, et selgust saada, kuid

advokaat saab tõendada, et kaebaja on selle teemaga pidevalt nii vanglasse kui ka kohtusse

pöördunud. Samuti palub kaebaja vabastada end riigilõivust.

4. Tartu Halduskohus 4. märtsi 2016. a määrusega jättis rahuldamata kaebaja taotluse

riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel ja jättis määruskaebus käiguta

ning andis kaebajale puuduse kõrvaldamiseks tähtaja. Nähtuvalt kaebaja vanglasisese

isikuarve väljavõttest määruskaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu kohta, oli perioodil 28.

oktoober 2015 – 27. veebruar 2016 kaebaja kahekordne keskmine kuusissetulek 40 eurot 68

senti ((279,58-198,23)÷4×2), millest on arvestatud maha seaduse alusel tehtavad

kinnipidamised. Seega leidis halduskohus, et määruskaebuselt tasumisele kuuluv riigilõiv 15

eurot ei ületa kaebaja kahekordset keskmist kuusissetulekut ning vastavalt HKMS § 112 lg 1

p-le 1 ei ole kaebajale võimalik menetlusabi anda.

5. Kaebaja esitas halduskohtule 17. märtsil 2016 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 4. märtsi

2016. a määrusele. Kaebaja märkis, et halduskohus arvab, et kaebaja peab maksma 15 eurot

riigilõivu, kuid samas ei hinnanud kohus kaebaja kaebuse perspektiivikust. Kaebaja selgitas,

et tema väljendas oma seisukohta, et tähtaeg 3 aastat algab kahju tekitaja tuvastamise hetkest

ning see tähendab, et 3-aastane tähtaeg algab pärast kohtuotsust asjas 3-10-588 ja lisaks on

seaduses kirjas, et sõltumata sellest on 10 aastat aega. Kaebaja jaoks oli arusaamatu, kuidas

halduskohus saab temalt nõuda 15 euro suuruse riigilõivu tasumist, kui kaebaja kaebus on

kohtu hinnangul perspektiivitu. Kaebaja palus kohtul vaadata, kas teda on võimalik

riigilõivust vabastada. Kui kohus leiab, et kaebaja kaebus on perspektiivikas ning kui kohus

leiab, et kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine ei ole võimalik, siis palus

kaebaja talle teada anda, kas tema kaebus on perspektiivikas või mitte ning anda kaebajale

riigilõivu tasumiseks vähemalt 10 päeva aega.

6. Halduskohus jättis 29. märtsi 2016. a määrusega kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu

4. märtsi 2016. a määrusele käiguta ning andis talle tähtaja määruskaebuses esinevate

puuduste kõrvaldamiseks. Halduskohus selgitas, et kaebaja peab välja tooma, millise taotluse

ta ringkonnakohtule seoses halduskohtu 4. märtsi 2016. a määrusega esitab ning samuti tuleb

kaebajal määruskaebuses märkida ka põhjendused, miks ta leiab, et vaidlustatav määrus on

õigusvastane.

7. Kaebaja esitas halduskohtule 10. aprillil 2016 pöördumise, milles selgitas oma seisukohti.

Kaebaja leidis, et halduskohus pidas algselt tema kaebust perspektiivituks ning tagastas selle

põhjusel, et kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ettenähtud 3 aastat on möödunud. Kaebaja

avaldas juba varasemalt selle seisukoha peale arvamust, et selline käsitlus pole õige, kuna 3-

aastane tähtaeg algab siis, kui tuvastatakse tekkinud kahju või kahju tekitaja ja kui seda ei

tehta, siis on tähtaeg 10 aastat. Kuna täpselt samasuguses asjas nr 3-10-588 juba tuvastati

2014. aastal kahju ja ka kahju tekitaja, kelleks oli Tartu Vangla, siis algas 3-aastane tähtaeg

kahju hüvitamise taotluse esitamiseks 2014. aastal, sest sisuliselt on tegu ühe ja sama asjaga,

isegi aasta on sama, ainult kuud on erinevad. Kaebaja rõhutas taas, et on olemas ka 10-aastane

tähtaeg. Kaebaja märkis, et nüüd tahab kohus, et kaebaja tasuks riigilõivu selleks, et kohus

tema kaebuse läbi vaataks, kuid kohus ei ole andnud hinnangut kaebaja järeldustele ega

hinnanud kaebuse perspektiivikust. Kaebaja hinnangul ei ole korrektne temalt riigilõivu

nõuda kui kohus peab tema kaebust perspektiivituks, kuna kaebaja lihtsalt kaotaks raha.

Kaebaja selgitas, et 15 eurot on tema jaoks tohutu raha ning enne kui ta selle tasumisega

nõustub soovib ta teada, kas kohus leiab, et kaebajal on võimalus see asi võita või on kaebus

perspektiivitu ja kaebajal ei ole mõtet vaidlust jätkata. Kui kohtu hinnangul on kaebajal

võimalik kohtu asi võita, palus kaebaja anda talle riigilõivu tasumiseks tähtaeg vähemalt 10

päeva.

8. Halduskohus jättis 19. aprilli 2016. a määrusega kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu

4. märtsi 2016. a määrusele teistkordselt käiguta ning andis kaebajale uue tähtaja

määruskaebuse puuduste kõrvaldamiseks. Halduskohus märkis, et halduskohus ei anna

määruskaebemenetluses hinnangut kaebuse eduväljavaadete osas. Lisaks selgitas

halduskohus, et kohus ei saa ise sisustada kaebaja taotlust ning kaebajal tuleb kohtule teatada,

millist halduskohtu määrust ja millises ulatuses ta vaidlustada soovib ning seda ka

põhjendada.

9. Kaebaja esitas 21. aprillil 2016 halduskohtule täiendavad seisukohad, milles märkis, et ta ei

saa aru, mida kohus temalt nõuab. Kaebaja arvates ei soovi kohus teda tahtlikult ilma jätta 15

eurost, teades, et kaebajal ei ole šansse see asi võita ning järelikult on kaebus perspektiivne.

Kaebaja palus edastada talle kontonumber ja anda 15 päeva riigilõivu tasumiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2016. a

määruse resolutsiooni p-i 2 peale tuleb jätta rahuldamata (I) ning kaebaja määruskaebus Tartu

Halduskohtu 4. märtsi 2016. a määrusele tuleb rahuldada (II).

I

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 16. veebruari 2016. a määruses esitatud

seisukohtadega kaebaja riigi õigusabi taotluse osas ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS §

203 lg 1 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse

rahuldamiseks.

II

12. Halduskohus lähtus ringkonnakohtu hinnangul õigesti halduskohtumenetluses Tartu

Halduskohtu 4. märtsi 2016. a määruse tegemise ajal kehtinud menetlusosalisele menetlusabi

andmise reeglitest, kuid kuna Riigikohus tunnistas üldkogu 12. aprilli 2016. a otsusega

haldusasjas nr 3-3-1-35-15 alates nimetatud otsuse jõustumisest kehtetuks HKMS § 112 lg 1

p 1 osas, milles see ei võimaldanud kohtul isiku sissetulekust maha arvata sättes nimetamata

vältimatud kulutusi, siis muutusid menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglid. Sama

määruse põhjendavas osas selgitas Riigikohus, et kehtetuks tunnistatud osas ei saa

HKMS § 112 lg 1 p 1 enam kohaldada menetlusabi andmata jätmise peale esitatud

määruskaebuste läbi vaatamisel. Seega peab ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel

kohaldama üldkogu poolt 12. aprilli 2016. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-15 välja toodud

menetlusabi andmise põhimõtteid.

13. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 111 lg 1 kohaselt menetlusabi taotlejale antakse

menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu

menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on

piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. HKMS § 112 lg 1 p 1

kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti

menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse

esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud

maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks

ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kohtupraktikas on

selgitatud, et kinnipeetava sissetulekutena tuleb arvestada kõiki taotluse esitamisele eelnenud

neljal kuul kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele toimunud laekumisi, s.h nii regulaarseid

(töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava

kontole, kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetud summad). Samuti on kohtupraktikas

asutud seisukohale, et analoogia korras on HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud

mahaarvamistega võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel

(vangistusseaduse

§ 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad

summad, ning kinnipeetavate poolt tehtavad kulutused elektriseadmete kasutamisele on

võrreldavad kulutustega eluasemele ja seega maha arvatavad (vt. Riigikohtu 12. märtsi 2012.

a määrus nr 3-7-1-3-61-12). Kohtupraktikas on lisaks leitud, et kinnipeetavatel on igakuised

kulutused ca 5% ulatuses töötasu alammäärast vältimatud ning neid ei tule menetlusabi

andmisel täpsemalt hinnata (Riigikohtu 12. aprilli 2016. a otsus nr 3-3-1-35-15). Taotluse

esitamise ajal oli töötasu alammäär 430 eurot (vt Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a

määrus nr 139). Kuna menetlusabi taotluse lahendamisel võetakse arvesse menetlusabi

taotlusele eelnenud nelja kuud ja osa menetlusabi taotlusele eelnenud perioodist jäi 2015.

aastasse, siis tuleb arvesse võtta ka seda, et 2015. aastal oli töötasu alammäär 390 eurot

(vt Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013. a määrus nr 166). Seega oli perioodil

28. oktoober 2015 - 31. detsember 2015 (2 kuud) töötasu alammäärast 5% 20 eurot ja

perioodil 1. jaanuar 2016 – 27. veebruar 2016 (2 kuud) oli töötasu alammäärast 5% 22 eurot.

Järelikult tuleb kinnipeetava sissetulekutest lisaks HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud

kulutustele täiendavalt maha arvata selle perioodi vältimatuteks kulutusteks vajalik raha 84

eurot (2x20+2x22).

14. Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 6 järgi tasutakse kohtu määruse peale määruskaebuse

esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kaebaja isikukonto väljavõttest nähtuvalt on tema nelja viimase

kuu sissetulek enne ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamist (perioodil 28. oktoober

2015 – 27. veebruar 2016) olnud 279,58 eurot. Kaebaja sissetulekutest on seaduse alusel

nõuete fondi ja vabanemisfondi arvatud 195,71 eurot. Tarbitud elektrienergia eest on kaebaja

isikukontolt nimetatud perioodil tehtud mahaarvamisi 2,52 eurot. Seega tuleb kaebaja

sissetulekutest HKMS § 112 lg 1 p 1 ja kohtupraktika järgi maha arvata 282,23 eurot

(195,71+2,52+84). Eeltoodust tulenevalt ületavad kaebaja sissetulekutest tehtavad

mahaarvamised kaebaja sissetulekuid ning seega on ringkonnakohtu hinnangul ilmselge, et

kaebajale on võimalik anda menetlusabi apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu asumisest

vabastamiseks täies ulatuses, sest kaebaja on maksejõuetu.

15. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus 28. veebruari 2016. a. a määruskaebuse

rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2016. a määruse resolutsiooni p-i 2

muutmata ning rahuldab 17. märtsi 2016. a määruskaebuse ja tühistab Tartu Halduskohtu

4. märtsi 2016. a määruse ning rahuldab kaebaja menetlusabi taotluse määruskaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene