3-14-53210/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

26.05.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-53210

Haldusasi

Grigory Shcherbakovi kaebus Viru Vangla

23.10.2014. a käskkirja nr 6-3/1657-D ja 23.10.2014. a

otsuse nr 69/23529-2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.09.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Grigory

Shcherbakovi

ja

Viru

Vangla

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Grigory Shcherbakov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta Viru Vangla 23.11.2015. a vastuse lisad toimikusse.

2. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.09.2015. a otsus

muutmata.

3. Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 27.06.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 23.09.2014. a ettekande nr 5304 kohaselt leiti G. Shcherbakovi

väljasaadetavast kirjast micro SD-kaart (32 GB) ning temale kambrisse kasutamiseks

antud isikliku veekeedukannu käepideme seest musta värvi paberisse mässitud

mälukaardilugeja Kingston ja selle sees olev mälukaart SP (8 GB). Lisaks on

tuvastatud, et kinnipeetavale kambrisse kasutada antud isikliku televiisori USB

avadele paigaldatud turvakleebised olid avatud. Nimetatud esemete leidmise ja

äravõtmise kohta on koostatud 23.09.2014 aktid nr 2481. 22.10.2014. a

menetlustoimingu protokolli kohaselt kinnitas julgeolekuosakonna spetsialist R.

Rentik, et leitud mälukaarte (ühel erootilise sisuga filmid, teisel 3-4 venekeelset

seriaali) on võimalik kasutada televiisori USB avas ning televiisorile paigaldatud

turvakleebised olid silmnähtavalt rikutud – täpsemalt kleebistel kiri OPEN, mis

tähendab, et kleebised on iseseisvalt avatud.

2. Viru Vangla tunnistas 23.10.2014. a käskkirjaga nr 6-3/1657-D, võttes aluseks

vangistusseaduse (VangS) § 64 lg 4 ja 63 lg 1 p 4, G. Shcherbakovi süüdi vangla

sisekorraeeskirja (VSkE) § 64¹ p-s 10 ning Viru Vangla kodukorra (kodukord) p-des

7.1.32 ja 8.2.6 sätestatud nõuete rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristuseks

kartserisse paigutamise 21 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt pidi G. Shcherbakov olema

teadlik, et mälukaardid ja mälukaardilugejad on vanglas keelatud ning ka on keelatud

vangla poolt televiisorile paigaldatud turvakleebiste avamine. Vangla leidis, et

turvakleebised olid rikutud ja avatud just USB avade kohtadelt ning need on

vastupidavad, mistõttu on välistatud võimalus, kus kleebised on iseenesest lahti

tulnud. Vangla kahtles kinnipeetava väites, et ta ei kasutanud mälukaarte televiisori

USB avas, kuna televiisori turvakleebised on silmnähtavalt rikutud ja 22.10.2014. a

menetlustoimingu protokollis kajastuva kohaselt iseseisvalt avatud. Vangla,

arvestades, et toimepandud süütegu ei ole kerge, pidas eesmärgipäraseks ja

proportsionaalseks kinnipeetavat karistada kartserisse paigutamisega, kuna leitud

esemega oleks võimalik otseselt või kaudselt seada ohtu vangla julgeolekut. Vangla

arvestas, et G. Shcherbakovil on teo toimepanemise hetkel 6 kehtivat

distsiplinaarkaristust, millest enamus on määratud vanglaametniku seaduslikule

korraldusele mitteallumise eest; noomituse määramine antud teo puhul, mida

käsitletakse raske rikkumisena, on liiga leebe, samuti isikliku elektriseadme keelamine

ning lühi- ja pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamist ei saa kohaldada,

kuna kinnipeetav ei tööta käesoleval hetkel.

3. Viru Vangla tunnistas 23.10.2014. a otsusega nr 6-9/23529-2 kehtetuks G.

Shcherbakovile 04.07.2013 antud loa kasutada kambris televiisorit. Otsuse kohaselt

määrati G. Shcherbakovile 23.10.2014 distsiplinaarkaristus käskkirjaga nr 6-3/1657-D,

kuna ta hoidis kambris mälukaarte, mälukaardilugejat ja televiisoril olid USB avadele

paigaldatud turvakleebised rikutud ning peeti tõenäoliseks, et kinnipeetav kasutas

mälukaarte enda televiisori USB avades. Lisaks tõi vangla välja, et G. Shcherbakovile

määrati distsiplinaarkaristus kodukorra p 8.2.6 keelu rikkumise eest, millest tulenevalt

ei kasutanud G. Shcherbakov televiisorit sihtotstarbeliselt. Vanglal puudus veendumus,

et televiisorit kasutades suudab kinnipeetav täita õigusaktidega pandud kohustusi.

4. Viru Vangla jättis 26.11.2014. a vaideotsusega nr 6-12/238-3 rahuldamata G.

Shcherbakovi vaide Viru Vangla 23.10.2014. a käskkirja ja otsuse kehtetuks

tunnistamiseks.

5. G. Shcherbakov esitas 17.12.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus

tühistada Viru Vangla 23.10.2014. a käskkiri ja otsus. Kaebuse põhjendused:

1) Kaebajalt ei leitud mälukaardi lugejat, vaid micro SD-kaardi ja USB pesa vaheline pistik.

Kuna tegemist oli ühenduspistikuga, mis ei ole keelatud ega kvalifitseeru VSkE § 641 p-s 10

nimetatu alla, siis on tegemist ebaõige karistamisega. Micro SD-kaart ei ole kvalifitseeritav

VSkE § 641 p 10 alla, kuna mälukaart ei ole seade, millega oleks võimalik infot edastada või

vastu võtta. SP-kaart ei olnud 23.09.2014 kaebaja valduses, vaid see võeti ära kinnisest

kirjast, mis asus vangla kontrolli all. Sisuliselt kaebaja loobus keelatud esemest.

2) Oletuslikud on vangla väited, et kaebaja kasutas mälukaarti televiisoris. Vangla ei ole

kindlaks teinud, kas kaebaja teleril asuv USB on töökorras ja kas teler saab lugeda leitud

mälukaarte. Kaebajat on alusetult karistatud selle eest, et televiisoril oli väidetavalt

turvakleebis avatud/rikutud. Sellist keeldu kodukorra p 8.2.6 ei sätesta ning käskkirjas on

lubamatult asutud normi iseseisvalt sisustama, laiendades ja täiendades sõnastust.

3) 23.10.2014. a otsus on kaalutlusvigane. Tagatud ei ole ärakuulamisõigust. Kaebaja

juuresolekul 23.09.2014 veenduti, et kleebised olid terved. Mälukaardid ja lugeja ei puutu

televiisori kasutamisloa otsusesse. Kaebaja on korduvalt distsiplinaarmenetluses öelnud, et ta

ei ole mälukaarte teleris kasutanud, vaid soovis mõlemad kaardid vanglast kirjadega välja

saata. Kaebajat on karistatud kaks korda rikkumiste eest.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 30.09.2015. a otsusega kaebuse osaliselt; tühistas Viru Vangla

23.10.2014. a otsuse (resolutsiooni p 2); jättis rahuldamata kaebuse Viru Vangla 23.10.2014. a

käskkirja tühistamiseks; mõistis Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 7,50 eurot

ja jättis muus osas menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused:

1) Kaebaja on rikkunud VSkE § 641 p 10, kuna temalt leiti tehnilised sidepidamisvahendid,

mille kaudu on võimalik infot vastu võtta. Kaebaja tõlgendab põhjendamatult seda sätet liiga

kitsalt. SD mälukaart on andmekandja, mille kaudu ja abil on võimalik edastada erinevaid

andmeid. Kinnipeeturegisti andmetel on kaebaja tutvunud vangistuse jooksul vangistust

reguleerivate õigusaktidega (tl 33p). Seega pidi kaebaja olema teadlik, et mälukaardid kui

andmekandjad ja mälukaardilugejad on vanglas keelatud. Samuti oli ta teadlik, et keelatud on

vangla poolt televiisorile paigaldatud turvakleebiste avamine ja rikkumine. Kinnipeetava

väidet, et ta on vaadanud kambris ainult kaabeltelevisiooni, ei saa lugeda tõeseks, kuna

turvakleebised olid silmnähtavalt rikutud just USB avade kohtadelt. Kohtul pole põhjust

kahelda vastustaja sõnades, et elektriseadmetele paigaldatavad turvakleebised on

vastupidavad, mistõttu on välistatud ka võimalus, kus turvakleebised iseenesest lahti tulevad.

2) Käskkiri on antud VangS § 63 lg 1 p-i 4, § 64 lg 4 alusel ja sellega kooskõlas. Kaebajale

määratud karistus on tema poolt toime pandud distsipliinirikkumisega proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vorminõuetele vastav. Käskkirja andmisel on järgitud

distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja selles märgitud rikkumised on kaebaja poolt

toime pandud. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud

võimalus seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Kartserikaristuse määramist on

põhjendatud teiste karistuste mitte-eesmärgipärasuse ja rikkumise raskusega. Vastustaja on

karistuse määramisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ega ole tuginenud tähendust

mitteomavatele ajaoludele. Karistus ei ole ilmses vastuolus rikkumise raskusega. Seetõttu on

käskkiri ka karistuse määramise osas õiguspärane.

3) Vaidlusalusel juhtumil on vangla andnud kaebaja ühele teole korduva hinnangu. Nii

käskkirja kui ka otsuse faktilised asjaolud on samad. Menetluse käigus selgus, et on

tõenäoline, et kinnipeetav kasutas mälukaarte televiisori USB avades (tl 22, 33p). Lisaks

nähtub käskkirjast, et vastustaja on karistuse valikul leidnud, et karistusena pole mõtet

kohaldada isikliku elektriseadme (milleks on ka televiisor) keelamist, kuna see oleks liiga

leebe karistus (tl 34). Veendumust, et kaebajat on karistatud distsipliinirikkumise eest kaks

korda, süvendab vastustaja vastuses kaebusele märgitu, et kaebaja teleri kambris kasutamise

luba on sõltuvuses distsiplinaarasjast ja selle kehtivusest (tl 44). Samuti on vangla

vaideotsuses avaldanud, et televiisori kasutusloa kehtetuks tunnistamise otsuses tugineti

eelkõige käskkirjaga tõendatud süülisele rikkumisele, millest tulenevalt puudus vanglal

veendumus, et televiisorit kasutades suudab isik edaspidi täita õigusaktidega temale pandud

kohustusi (tl 30p). Sisuliselt sama seiskohta on vangla väljendanud ka kaebaja

selgitustaotlusele vastates (tl 24). Otsus on vastuolus VangS § 63 lg 3 ls-ga 2, kuna sama

distsipliinirikkumise eest on kohaldatud kahte distsiplinaarkaristust. Kuna otsus on

õigusvastane topeltkaristamise keelu rikkumise tõttu, ei võtnud kohus seisukohta küsimuses,

kas selle otsuse andmisel rikuti ka ärakuulamisõigust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Viru Vangla esitas 23.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 30.09.2015. a otsus p-i 2 osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta

G. Shcherbakovi kaebus 23.10.2014. a otsuse nr 6-9/23529-2 tühistamiseks rahuldamata ja

kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus pidas elektriseadme loa tühistamist ebaõigesti topeltkaristamise keelu rikkumiseks.

Kinnipeetava kambris kasutada olev isiklik televiisor on kinnipeetavale tavapärasest

soodsama tingimuse loomine. Seadusandja on VangS § 31 lg-s 2 seadnud sellise soodsama

olukorra tekkimise võimaluse sõltuvusse asjaoludest, mis peavad esinema üheaegselt:

kinnipeetava soov elektriseadet kasutada, vanglaametniku luba ja distsipliinirikkumiste

puudumine, mis oleksid seotud elektriseadme kasutamisega. Kui kinnipeetaval on kehtiv

distsipliinirikkumine, ei ole tema suhtes soodsama olukorra kohaldamine ette nähtud.

2) Mitte iga eriõiguse kaotus ei ole rikkumise puhul käsitletav topeltkaristamisena. Näiteks

vanglaväliselt relvaseaduse § 43 lg-s 1 nähakse ette mitmeid süütegusid, milles

süüdimõistmisel kuulub relvaluba tühistamisele ning millist haldusmenetluse järelmit ei

käsitleta isiku topeltkaristamisena. Sarnast paralleeli saab tõmmata kinnipeetava suhtes

distsiplinaarmenetluse tulemina karistuse määramise ja järgneva haldusmenetluse

läbiviimisel. Esmalt tuvastatakse süütegu (elektriseadmega seonduv distsipliinirikkumine) ja

sellele järgneb eriõiguse (elektriseadme kasutamise loa) kehtetuks tunnistamine vastavalt

VangS § 31 lg-le 2. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata VangS § 31 lg-s 2 sätestatud

elektriseadme kasutamise loa kohustusliku alusega. Kohus ei tuvastanud, et viidatud nõue

oleks põhiseadusevastane. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine viis ebaõige kohtulahendini.

8. G. Shcherbakov esitas 29.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 30.09.2015. a otsus osas, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata ning teha

uus otsus, millega tühistada Viru Vangla 23.10.2014. a käskkiri ja rahuldada kaebus tervikuna.

Veel palub kaebaja mõista Viru Vanglalt välja menetluskulud 7,50 eurot (esimeses

kohtuastmes) ja 15 eurot (apellatsiooniastmes). Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Otsuses puuduvad põhjendused, miks käskkirja osas kohus ei leidnud VangS § 63 lg 3 ls 2

rikkumist. Mõlemad karistused on kantud ja määrati kaebajale sama rikkumise eest. Seega

pidanuks kohus tühistama ka käskkirja. Kuna karistused (otsus ja käskkiri) määrati ühel

päeval ja esitati kaebajale koos, siis ei saa kohus asuda ühte karistust eelistama teisele, öeldes,

et otsus on VangS § 63 lg 3 ls 2 vastuolus, aga käskkiri mitte. Tekib õiguslik küsimus, miks

mitte tühistada käskkiri VangS § 63 lg 3 ls 2 rikkumise tõttu ning lugeda otsust esimeseks

karistuseks ja käskkirja teiseks. Teleri keeld hakkas varem peale, kui kartserikaristus. Sellises

olukorras, kus isikule määratakse samal päeval kaks erinevat karistust sama rikkumise eest,

tuleb mõlemad karistused tühistada vastavalt PS § 23 lg-le 3 ja EIÕK 7. protokolli art-le 4.

2) Kohus on teinud ebaõige järelduse, et kaebajalt leiti mälukaardilugeja. Selline seisukoht on

käskkirjas märgitud meelevaldselt. Kaebajalt leiti vahepistik, mis ei ole mälukaardilugeja ega

muu infokandja. Seega ei ole tegemist keelatud esemega VSkE § 64¹ p 10 ja kodukorra p

7.1.32 tähenduses ning kaebaja karistamine on õigusvastane.

3) Kohus ei võtnud seisukohta väite osas, et kaebajat on alusetult karistatud ühe mälukaardi

(32 GB) omamise eest, mis ei olnud 23.09.2014 tema valduses, mistõttu kaebajal puudus selle

üle võim ning ta loobus sellest sisuliselt 22.09.2014, kui selle kirjas vanglale üle andis

postitamiseks. Järelikult on selles osas käskkiri kaalutlusvigane ning kaebaja ei ole rikkumist

toime pannud VSkE § 64¹ p 10 ja kodukorra p 7.1.32 mõistes, mistõttu on karistus alusetu.

4) Vangla on tuginenud oletustele osas, kus leiti, et kaebaja kasutas mälukaarte oma

televiisoris. Eiratud on uurimisprintsiipi, kuna ei ole kontrollitud kaebaja televiisorit, et USB

ühendused on välja lülitatud ja need ei toimi. Vääralt on kohaldatud kodukorra p 8.2.6. Antud

rikkumist kaebaja toime pannud ei ole. Kaebaja ei teadnud, et kleebised on lahti.

5) 21 ööpäeva kartserit on ebaproportsionaalne karistus. Mälukaardi omamine ei ole erandlik

asjaolu ning see ei ole ka ohuks isikute elule ja tervisele.

9. G. Shcherbakov esitas 09.11.2015 vastuse Viru Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta

palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.09.2015. a otsus

apelleeritud osas muutmata. Vastuse põhjendused:

Vaidlus on selles, et vangla tühistas teleri kasutamise loa kaebajat haldusmenetlusse

kaasamata ja eelnevat ära kuulamata, samuti ne bis in idem põhimõtte rikkumisega. Kaebaja

ei ole televiisori vaatamisel korda rikkunud. Leitud keelatud mälukaart (leiti veekeedukannu

seest) ei ole televiisoriga seotud ja kaebaja televiisoril on USB sisend välja lülitatud, mis

tähendab, et televiisoris ei saa vaadata infot, mis on sisestatud mälukaardiga USB pessa.

10. Viru Vangla esitas 23.11.2015 vastuse G. Shcherbakovi apellatsioonkaebusele, milles ta

palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Vastuse põhjendused:

1) Ebatäpne on kaebaja väide, nagu oleks käskkiri ja otsus tehtud üheaegselt. Väljatrükkidest

vangla dokumendihaldussüsteemi logist nähtuvalt on käskkiri registreeritud kell 14.30 ja

otsus kell 17.31. Vangla palub esitatud väljatrükid võtta asja juurde.

2) Ilma seadmeta, mida kaebaja nimetab vahepistikuks, on väline andmekandja (mälukaart)

USB-pordi kaudu andmevahetust pidavale seadmele (teler, arvuti vms) kasutu.

Mälukaardilugeja on tehniline seade, mitte ainult „vahepistik“, sisaldades iseseisvaid

elektroonikakomponente, mis võimaldab andmevahetust erinevate seadmete vahel.

Distsiplinaarkaristuse esemeteks olid keelatud esemete omamine ja rikutud turvakleebistega

teleri kasutamine. Sellest tulenevalt ei ole asjakohased kaebaja etteheited, et menetluses ei

uuritud tema teleri USB-portide töötamist.

3) Distsiplinaarkorra rikkumisena on käsitletav keelatud eseme, milleks käesoleval juhul oli

mälukaart, omamine. Vaidlus puudub asjaolu üle, et vangla avastas mälukaardi 23.09.2014.

Kaebusest tuleneb, et vaidluse all ei ole küsimus, mille kohaselt sama mälukaart oli

22.09.2014 kaebaja valduses. Kuivõrd kaebaja ei andnud mälukaarti vanglale mitte üle, vaid

üritas seda endale säilitada ning vanglast kirjaga välja saata, ei saa tõusetuda

distsiplinaarkaristuse kergendamise küsimus. Kaebaja ei üritanud oma rikkumist heastada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus

on õigesti kohaldanud materiaalõiguse – ja kohtumenetluse norme ning õigesti hinnanud

tõendeid. Ringkonnakohus vastab esmalt kaebaja apellatsioonkaebuse väidetele, mis

seonduvad Viru Vangla 23.10.2014. a käskkirja õiguspärasusega (I) ning seejärel vastustaja

apellatsioonkaebuse väidetele, mis seonduvad Viru Vangla 23.10.2014. a otsuse

õiguspärasusega (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste taotlused (III).

I

12. Viru Vangla 23.10.2014. a käskkirjaga seonduvalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu

otsuse põhjendustega (p-d 16-29) ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Kaebaja väitel ei leitud temalt mälukaardilugejat „Kingston“, nagu tuvastas halduskohus,

vaid vahepistik „Kingston“, mis ei ole VSkE § 641 p 10 ja Viru Vangla kodukorra (kodukord)

p 7.1.32 tähenduses keelatud ese, mistõttu on kaebaja karistamine sel alusel õigusvastane.

Kaebaja väitel kasutatakse vahepistikut mälukaardi seadmega (nt arvuti, printer, televiisor jne)

ühendamiseks läbi USB pistikupesa, millesse mälukaart oma väiksuse tõttu ei sobitu

(apellatsioonkaebuse p 3). Vastustaja selgitab, et ilma nimetatud seadmeta on väline

andmekandja (mälukaart) USB-pordi kaudu andmevahetust pidavale seadmele (teler, arvuti

vms) kasutu. Seade võimaldab andmevahetust erinevate seadmete vahel (vastustaja

23.11.2015. a apellatsioonkaebuse vastuse p 3.3).

Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas vaidluses ei oma tähtsust, milleks pooled seadet

nimetavad, kui poolte vahel puudub vaidlus kaebaja poolt vahepistikuks ning vastustaja poolt

mälukaardilugejaks nimetatud seadme faktilise kasutusvõimaluse üle. Sisuliselt võimaldas

seade läbi televiisori mälukaardil olevaid andmeid lugeda. Ka kaebaja ei eita, et seadme

„Kingston“ abil on võimalik andmevahetus mälukaardi ja teleri vahel. Seega liigitub seade

VSkE § 641 p-s 10 märgitud tehnilise sidepidamisvahendi alla, mille kaudu on võimalik infot

edastada ja vastu võtta, mistõttu oli tegemist keelatud esemega.

14. Ebaõige on kaebaja seisukoht, mille kohaselt ei pannud ta toime VSkE § 641 p 10 ja

kodukorra p 7.1.32 rikkumist, kuna 32 GB mahuga mälukaart ei olnud selle avastamise hetkel

kaebaja valduses. Ringkonnakohus märgib, et pooled ei vaidle selle üle, et mälukaart on

eelviidatud sätete kohaselt vanglas keelatud ese ega ka selle üle, et vastav mälukaart oli enne

vanglale postitamiseks üle andmist kaebaja valduses. Nii selgitab kaebaja ise

apellatsioonkaebuses, et „sellest mälukaardist sisuliselt kaebaja loobus 22.09.14, kui selle

kirjas vanglale üle andis postitamiseks“ (apellatsioonkaebuse p 4). Seega oli vahetult enne

mälukaardi postitamiseks üle andmist kaebaja valduses vanglas keelatud ese.

Ringkonnakohus on seisukohal, et VSkE-s ja kodukorras märgitud esemete omamise keelu

rikkumise kindlakstegemisel ei oma tähtsust asjaolu, kas keelatud ese oli või ei olnud selle

leidmisel isiku valduses. Seega saab keelatud eseme omamise eest distsiplinaarkaristuse

määrata ka siis, kui ese on isiku valdusest välja läinud, eeldusel, et rikkumine tehakse

kindlaks VangS § 64 lõikes 41 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja jooksul.

Käesoleval juhul ei ole vangla VangS § 64 lõikes 41 sätestatud tähtaega rikkunud.

15. Kaebaja arvates on vangla seisukoht, et kaebaja kasutas mälukaarte oma televiisoris,

oletuslik, kuna vangla USB ühenduste funktsioneerimist ei kontrollinud. Ka leiab kaebaja, et

ta ei pannud toime kodukorra p 8.2.6 rikkumist. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei

nõustu. Julgeolekuosakonna spetsialist R. Rentniku ütluste kohaselt oli kaebajalt äravõetud

mälukaarte võimalik kasutada televiisori USB avas (vt Viru Vangla 22.10.2014. a

menetlustoimingu protokoll, tl 21). Ka ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja valduses olnud

televiisorile paigaldatud turvakleebised olid rikutud (vt samas, tl 21). Kuna ei saa mõistlikult

eeldada, et kaebaja pidas enda valduses mälukaarte ning mälukaardilugejat / vahepistikut

„Kingston“ ilma igasuguse soovita mälukaartidel olevat informatsiooni kasutada ning vaidlust

ei ole selle üle, et televiisori turvakleebised olid rikutud, on vangla järeldus (käskkirja lk 2)

ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Samas nõustub ringkonnakohus vastustaja

seisukohaga selles, et vaidlustatud käskkirjaga kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse

aluseks ei olnud mälukaartide kasutamine televiisoris, vaid keelatud esemete omamine ning

televiisori turvakleebiste rikkumine. Nii on kaebajale süüks pandud rikkumiste õiguslike

alustena viidatud VSkE § 641 punktile 10 ja kodukorra punktile 7.1.32, mis sätestavad vanglas

keelatud esemed ning kodukorra punktile 8.2.6, mis sätestab kinnipeetava kohustused

elektriseadmete kasutamisel. Seega põhjendab vangla järeldus küll seda, miks võis

võimalikuks saada televiisori turvakleebiste rikkumine, kuid mälukaartide võimalik

kasutamine televiisoris ei olnud iseseisvaks distsiplinaarkaristuse määramise aluseks.

Kodukorra p 8.2.6 rikkumise kindlakstegemiseks oli piisav, kui vangla tuvastas televiisori

turvakleebiste rikkumise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vangla seisukohaga selles,

et välistatud on võimalus, et vastupidavad turvkleebised kaebaja televiisorilt iseenesest lahti

tulid (vt halduskohtu otsuse p 23). Seega on ebausutav kaebaja väide, et tema turvakleebiste

rikkumisest midagi ei teadnud.

16. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga ka selles, nagu pidanuks halduskohus

VangS § 63 lg 3 teisele lausele tuginedes vaidlusaluse käskkirja tühistama. VangS § 63 lg 3

teise lause järgi võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult ühte

distsiplinaarkaristust. Eeltoodust järeldub, et kaebaja karistamine oleks VangS § 63 lg 3 teise

lausega vastuolus, kui kaebajat oleks eelnevalt juba sama rikkumise eest karistatud. Viru

Vangla poolt ringkonnakohtule 23.11.2015 esitatud käskkirja metaandmetest nähtub, et

vaidlustatud käskkiri on dokumendina loodud ja registreeritud 23.10.2014 kell 14:30, samas

kui otsus kaebajale antud televiisori kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks on loodud ja

registreeritud kell 17:31. Seega ei olnud vastustaja kaebajat käskkirja koostamise ajaks sama

distsipliinirikkumise eest karistanud. Ringkonnakohus võtab vastustaja poolt esitatud

dokumendid asja materjalide juurde.

17. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks peatuda täiendavalt sellel, kas kaebaja karistamine 21

ööpäevaga kartseris oli proportsionaalne või mitte, kuna nõustub vastavas osas halduskohtu

otsuse põhjendustega (otsuse p-d 25-28) ega pea vajalikuks neid korrata.

II

18. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et Viru Vangla 23.10.2014. a otsusega rikutakse

kaebaja topeltkaristamise keeldu, kuna vaidlustatud otsusega antakse kaebaja

distsipliinirikkumisele korduv hinnang. Vastustaja leiab, et halduskohus jättis otsuse tegemisel

ebaõigesti arvestamata VangS § 31 lõikes 2 sätestatud elektriseadme kasutamise loa

kohustusliku alusega ega tuvastanud ka seda, et viidatud nõue oleks põhiseadusvastane.

19. Alates 01.01.2013 kehtib VangS § 31 lg 2 järgmises sõnastuses: „Vanglateenistuse

ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade,

kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega korda ning ei häiri teisi isikuid ja

kui kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud isikliku raadio,

televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest.“ 01.01.2013

jõustus muudatus ka VangS § 63 lõikes 1, mille p 11 järgi võib nüüdsest kinnipeetavale

distsiplinaarkaristusena kohaldada ka isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku

elektriseadme kasutamise keelamist kuni 45 päevaks. Seadusandja on VangS § 31 lõike 2

muutmist põhjendanud sooviga lisada normi nn motivatsiooniklausel, et loa saamise

tingimuseks on kinnipeetava hea käitumine, mis siin tähendab, et kinnipeetaval ei ole isikliku

elektriseadme kasutamise eest distsiplinaarkaristust. Samas märgitakse, et eelnevaid lube

muudatusega kehtetuks ei tunnistata (SE 264 seletuskirja lk 5). VangS § 63 lõike 1

täiendamist punktiga 11 selgitati seaduseelnõus järgmiselt: „Kuna praktika on näidanud, et ühe

võimaliku distsiplinaarkaristusena kohaldatav kartserikaristus ei oma sageli kinnipeetavate

jaoks piisavat mõju, siis kehtestatakse uus distsiplinaarkaristuse liik. Selleks on isikliku

veekeeduseadme, raadio, televiisori või muu vaba aja veetmise eseme kasutamise keelamine

kuni 45 päevaks. Eesmärgiks on tagada seeläbi kinnipeetavate parem käitumine. Tähtaeg kuni

45 päeva on valitud analoogselt kartserikaristuste päevadega“ (SE 264 seletuskirja lk 7).

20. Vastustaja on kaebaja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistanud sisuliselt põhjusel,

et vastustaja arvates langes kaebaja distsiplinaarkorras karistamisega ära üks

VangS § 31 lõikes 2 märgitud loa andmise obligatoorsetest eeldustest, millest tulenevalt

vanglal teistsugune käitumisvõimalus puudus. Ringkonnakohus nõustub vastustaja

seisukohaga selles, et VangS § 31 lg 2 iseenesest ei välista kinnipeetavale juba antud loa

kehtetuks tunnistamist olukorras, kus loa andmise eeldused (ei riku vangla sisekorraeeskirju

ega korda, ei häiri teisi isikuid, kinnipeetavat karistatakse distsiplinaarkorras isikliku raadio,

televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest) ära langevad.

Samas ei nõustu ringkonnakohus vangla seisukohaga, mille järgi on loa kehtetuks

tunnistamine käesoleval juhul distsiplinaarkaristuse määramise paratamatu järelm. Riigikohus

on leidnud, et VangS § 31 lõike 2 alusel teostab vangla kaalutlusõigust, mille piirid on

määratud sätte sõnastusega. Kuigi Riigikohtu lahendi tegemise ajal norm veel vaidlusaluses

sõnastuses ei kehtinud, leidis Riigikohus järgnevat: „Isegi kui vangla võinuks loa andmise üle

otsustamisel arvesse võtta distsiplinaarkaristusi, ei olnuks distsiplinaarkaristuse olemasolu

automaatselt loa andmisest keeldumise aluseks, vaid tulnuks põhjendada, miks kehtiv

distsiplinaarkaristus, arvestades toimepandud süüteo vormi ja raskust, toob kaasa VangS § 31

lg-s 2 nimetatud seadme kasutamiseks loa andmisest keeldumise“ (RKHK 09.06.2010. a otsus

asjas nr 3313210, p 19). Ringkonnakohus leiab, et samasugune põhjendamiskohustus kehtib

vanglale ka siis, kui luba kehtiva distsiplinaarkaristuse tõttu kehtetuks tunnistatakse. Ühtlasi

viitab ringkonnakohus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lõikele 2, mis sätestab andmise

ajal õiguspärase haldusakti isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise alused.

Nimetatud olukorras pidanuks vastustaja kaaluma ühelt poolt avalikku huvi haldusakti

kehtetuks tunnistamiseks ning teiselt poolt isiku usaldust haldusakti kehtima jäämise vastu.

Ringkonnakohus leiab, et vastustaja põhjendused kaalutlusõiguse teostamise kohta on

eeltoodust tulenevalt haldusaktis puudulikud. Ka ei nähtu, et kaebaja oleks loa kehtetuks

tunnistamise menetluse käigus ära kuulatud. Seega on haldusakti andmisel rikutud nii

menetlus- kui ka põhjendamisnõudeid.

21. Kuigi vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vangla oleks teadlikult soovinud kaebajat ühe ja

sama distsipliinirikkumise eest topelt karistada, möönab ringkonnakohus, et haldusaktil on

faktiliselt koosmõjus käskkirjaga ka võimalikust teadlikult määratud topeltkaristusest

negatiivsem mõju kaebaja õigustele. Nimelt kaebaja täiendaval karistamisel VangS § 63

lõike 1 punkti 11 alusel olnuks vanglal õigus keelata kaebajale televiisori vaatamise õigus vaid

45 päevaks, samas kui eelneva kehtiva distsiplinaarkaristuse põhjendusel kaebajalt varasema

televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel kehtib televiisori vaatamise keeld kuni

eelnevalt määratud distsiplinaarkaristuse kustumiseni ning kaebajal tekib uuesti õigus taotleda

televiisori vaatamise loa väljastamist alles ühe aasta möödumisel distsiplinaarkaristuse

määramisest (VangS § 65 lg 5). Seetõttu võib nõustuda halduskohtu järeldusega selles, et üks

ja sama süütegu on kaebaja puhul kaasa toonud sisuliselt topeltkaristusega võrreldava või

sellest isegi negatiivsema tagajärje. Ringkonnakohus leiab, et ilmselt ei olnud sellise

võimaliku tagajärje tekkimine seadusandja eesmärgiks seadusemuudatuste tegemisel.

Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu ka sellele, et seaduseelnõu seletuskirjas on

VangS § 31 lõike 2 muutmisel märgitud, et eelnevaid lube muudatusega kehtetuks ei

tunnistata (vt käesoleva otsuse p 19), mis viitab sellele, et ka kinnipeetava kehtiv

distsiplinaarkaristus elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest ei tekitanud pärast

seaduse jõustumist vanglale kohustust kinnipeetavale juba väljastatud luba kehtetuks

tunnistada. Seda enam pidanuks vangla vaidlustatud otsust põhjendama.

III

22. Eeltoodud põhjendustel jäävad mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ning

halduskohtu 30.09.2015. a otsus muutmata. Viru Vangla apellatsioonkaebuse esitamisel

menetluskulusid ei kandnud, kaebaja menetluskuluks oli riigilõiv 15 eurot. Vastavalt

HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad ka poolte võimalikud menetluskulud

apellatsiooniastmes nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel