3-14-51039/46 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel, Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

26. mai 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51039

Haldusasi

Aleksandr Kapajevi kaebus Tallinna Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 13 400

eurot seonduvalt ebainimlike ja alandavate

kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksandr

Kapajevi

ja

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Kapajev

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Aleksandr Kapajevi esindaja poolt esitatud vastus

apellatsioonkaebusele.

2. Jätta Aleksandr Kapajevi apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

4. Tühistada Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2015. a otsus osas, milles

halduskohus lahendas Aleksandr Kapajevi kaebuse Tallinna Vanglalt vanglas

21. aprill 2010 kuni 22. jaanuar 2011 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes.

Teha selles osas uus otsus, millega jätta läbi vaatamata Aleksandr Kapajevi

kaebus perioodil 21. aprill 2010 kuni 22. jaanuar 2011 (k.a) tekkinud

mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks.

5. Tühistada Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2015. a otsus osas, milles

halduskohus kaebuse osaliselt rahuldas ning Tallinna Vanglalt Aleksandr

Kapajevi kasuks mittevaralise kahju hüvitise välja mõistis. Teha selles osas uus

otsus, millega jätta rahuldamata Aleksandr Kapajevi kaebus perioodil 23.

jaanuar 2011 kuni 13. juuli 2012 tekkinud mittevaralise kahju rahas

hüvitamiseks.

6. Jätta Aleksandr Kapajevi halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud osaliselt (riigilõiv ja õigusabikulud 635,06 eurot) kaebaja enda

kanda ning osaliselt (riigilõiv 377 eurot) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on

27. juuni 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 23. jaanuaril 2014 Aleksandr Kapajevi hiljem täiendatud kahju

hüvitamise taotluse, milles viimane taotles 13 400 euro suuruse kahjuhüvitise

väljamõistmist, kuna Tallinna Vanglas hoiti teda ajavahemikul 21. aprillist 2010 kuni 13.

juulini 2012 inimväärikust alandavates kambritingimustes. A. Kapajevi väitel hoiti teda

kambris, kus isiklikuks ruumiks isiku kohta oli alla 3 m² vaba põrandapinda, millega rikuti

tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3.

Lisaks nimetas A. Kapajev muude puudustena seda, et valgustus oli ebapiisav ja kambris oli

puuduliku ventilatsioonisüsteemi tõttu värske õhu puudus. A. Kapajev märkis, et kambrist

väljaspool oli võimalik viibida 1 tund ööpäevas jalutuskäigu ajal.

2. A. Kapajev esitas 4. juunil 2014 kaebuse ning 22. juulil 2014 ja 30. jaanuaril 2015

täiendavad seisukohad. Kaebaja palus mõista Tallinna Vanglalt välja 13 400 eurot tema

õiguste rikkumise eest. Kaebaja põhjendused:

Kaebaja viibis alates 21. aprillist 2010 kuni 13. juulini 2012 Tallinna Vanglas, kuhu ta oli

paigutatud kambritesse, milles peale tema oli veel viis kinnipeetavat. Kambris oleva

ruumipuuduse tõttu oli kaebaja sunnitud olema 23 tundi ööpäevas pikali asendis, kuna

liikumise jaoks ruumi ei olnud. Ruumipuuduse tõttu ei olnud võimalik teha ka

võimlemisharjutusi, mida kaebaja pidi arsti soovitusel tegema ning seetõttu tekkisid tal seljas

valud. A. Kapajevi hinnangul oli vangla sellekohane tegevus vastuolus vangistusseaduse

(VangS) § 55 lg-ga 1. Samuti pidi A. Kapajev kannatama värske õhu puuduse käes, kuna

ventilatsioonist tulenevast õhust jäi kuuele inimesele väheseks. Värske õhu juurdepääsu

takistasid ka akendele trellidele lisaks keevitatud metallplaadid. Samuti puudus Tallinna

Vangla kambrites normaalne tehisvalgustus, mille tulemusena halvenes kaebaja nägemine.

Kaebaja väitel oli tal Tallinna Vanglas viibimise ajal õigus 3 m2 suurusele põrandapinnale,

mille sisse ei lähe mööbel. Veel märkis kaebaja, et EIK on muuhulgas leidnud, et juhul kui

kinnipeetava käsutuses oleva põrandapinna suurus jääb vahemikku 3-4 m2, siis on EIÕK art 3

sellegipoolest rikutud, kui kaebajale ei ole lisaks ruumipuudusele tagatud piisavalt värsket

õhku ja tehisvalgustus on puudulik.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 27. veebruari 2015. a otsusega A. Kapajevi osaliselt ning

mõistis Tallinna Vanglalt A. Kapajevi kasuks välja hüvitise 1398 eurot. Otsuse põhjendused:

1) Kaebus on tähtaegne, kuna tulenevalt kohtupraktikast loetakse vanglas viibimise periood

jätkuvaks toiminguks ja sellega tekitatud kahju hüvitamisnõude esitamise tähtaeg hakkab

kulgema pärast jätkuva toimingu lõppu (RKHKo nr 3-3-1-93-13).

2) Hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vangla kambrites (tl 49-57) tuleb möönda, et kaebaja

viibis Tallinna Vangla kambrites perioodil 21. aprillist 2010 kuni 13. juulini 2012 kokku 466

kalendripäeva, kus põrandapinda oli alla 3 m2, mida saab pidada EIÕK art 3 rikkumiseks.

Seega saab kaebajale määrata selle eest rahalise kompensatsiooni. Vastustaja tegevus kaebaja

kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2.

3) Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata

sellele, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg-s 1 on WC nimetatud kambri sisustusse

kuuluvana. EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri

põrandapinna hulgast. Mööblialust pinda põrandapinna hulgast välja ei arvutata.

Metallplaatide olemasolu kambris ei ole õigusvastane ega takistuseks õhuringlusele kambris.

Kamber oli valgustatud, kuna kambrites on aken, mis tagab loomuliku valgustuse

kambritesse, ning kaks lae- ja seinavalgustit. Samuti on sundventilatsiooniga tagatud kambris

piisavalt õhku. Kaebaja viidet nägemisteravuse nõrgenemisele ei saa seostada kambri

valgustatusega, kuna pole tõendatud, et nägemisteravuse halvenemine on tingitud just kambri

valgustatusest.

Tervisekaardist nähtuvalt ei ole kaebaja seoses nägemisteravuse langusega arsti poole

pöördunud. Halduskohus nõustus vastustajaga, et VangS § 55 lg-st 1 tulenevat õigust on

võimalik realiseerida ka 1 tunnise värskes õhus viibimise ajal. Kaebajal oli võimalik viibida

väljaspool oma elukambrit 5 tunni jooksul päevas, mis tähendab, et kaebaja ei pidanud

viibima ööpäevaringselt kambris.

4) Hüvitise suuruse määramisel võetakse arvesse, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas pikka

aega, s.o 466 päeva kalendripäeva tingimustes, kus isiklik ruum oli alla 3 m2, kuid samal ajal

oli kaebajal võimalus päeva jooksul viibida 1 tund värskes õhus ja võimalik liikuda väljaspool

elukambrit vähemalt 5 tunni jooksul päevas, tagatud oli spordisaali kasutamine ja

taasühiskonnastav tegevus. Tervisekahjustusi kaebajale tekitatud ei ole. Põhjendatud on

mõista välja Tallinna Vanglalt A. Kapajevi kasuks iga päeva eest, mil kaebaja on viibinud

Tallinna Vanglas kambris, kus oli alla 3 m2 põrandapinda isiku kohta, 3 eurot päeva kohta, s.o

kokku 1398 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. A. Kapajev esitas 29. märtsil 2015 hiljem täpsustatud apellatsioonkaebuse, milles ta palub

tühistada Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2015. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega

rahuldada tema kaebus täies ulatuses. Lisaks palub kaebaja tunnistada VSkE § 6 lg 6

Põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Halduskohus ei ole seonduvalt valgustuse puudulikkusega võtnud arvesse kaebaja

argumente ja tõendeid. Vajaduse korral peab halduskohus tegema ettepaneku täiendavate

tõendite esitamiseks. Kambri valgustus ei olnud elutegevuseks piisav.

2) Kaebaja viibis viiendas vangistussektsioonis, kus kinnipeetavatele oli lubatud viibida

väljaspool elukambrit ainult 4 tundi päevas. Samuti pidid kinnipeetavad valima, kas külastada

spordisaali või kirikut.

3) Kaebaja märkis, et ta viibis 813 päeva kambris, kus põrandapind oli väiksem kui 3 m²

kinnipeetava kohta. EIK on tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise olenemata muudest asjaoludest,

kui kinnipeetava isiklik ruum jääb alla 3 m2. Seega tuleb halduskohtu otsus tühistada EIÕK

art 3 ebaõige ja väära kohaldamise tõttu.

5. Tallinna Vangla esitas 30. märtsil 2015 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu

Halduskohtu 27. veebruari 2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt A. Kapajevi

kaebuse ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise summas 1398 eurot mittevaralise kahju

tekitamise eest ning menetluskulude katteks 2,61 eurot; teha asjas uus otsus ja jätta A.

Kapajevi kaebus täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) A. Kapajev oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud

põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes

hoitud. Arvestades, et halduskohus ei ole tuvastanud muid puudusi kambri tingimustes kui

üksnes vähene põrandapind, siis on kohus tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise vääralt.

2) Ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse

arvestamisel välja arvata. Kambrites, kus A. Kapajev vaidlusalusel perioodil paiknes, asub

WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK lahendites on

enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja, kuna see ei asunud kambris ja kinnipeetavad

ei saanud seda igal hetkel kasutada.

3) Vangla tegevus A. Kapajevi paigutamisel ei ole olnud ühelgi päeval õigusvastane, mistõttu

on vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu. Kohus on jätnud

arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste

kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja

esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks

alles rikkumise tuvastamisel. Eesti riik sai 2013. aastal teada, et alla 3 m² kambripinda

peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ja on astutud samme siseriikliku õiguse

EIK praktikaga kooskõlla viimiseks - alates 1. jaanuarist 2014 tagatakse

kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda, ehitatud on uued

vanglad ja vähendatud on kinnipeetavate arvu.

4) Kohus on jätnud tähelepanuta vastustaja poolt väljatoodu, mille kohaselt ei ole A. Kapajev

püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. Mittevaralise kahju

hüvitamise nõudeõiguse tekkimise eeldused on tõendamata.

5) Kohus on pidanud A. Kapajevi kaebust perioodi 21. aprill kuni 22. jaanuar 2011 osas

pidanud vääralt tähtaegseks. Sellise kahju tekkimine ei saa olla tuvastatav läbi teise isiku

kaebuses tehtava kohtuotsuse (Tunis vs Eesti), vaid see kahju pidi olemas kaebajale tuntav

vahetult Tallinna Vanglas viibimise ajal. Arvestades, et kaebaja on taotlenud Tallinna Vanglalt

hüvitist konkreetse ajavahemiku eest hoolimata asjaolust, et kaebaja viibis ka enne Tallinna

Vanglas, siis pidi kahju tekkimine olemas A. Kapajevile tunda koheselt, sest vastasel juhul ei

oleks ta osanud väidetava kahju tekkimise perioodi nii täpselt määratleda.

6. A. Kapajev esitas 3. mail 2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta

vaidleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele tervikuna vastu, palub see rahuldamata jätta ja

menetluskulud Tallinna Vangla kanda jätta. A. Kapajevi hinnangul on kaebus esitatud

tähtaegselt, kuna kaebaja sai kahju tekitamisest teada 21. jaanuaril 2014, kui ta esmakordselt

Tallinna Vangla poole kahjunõudega pöördus.

7. Tallinna Vangla esitas 8. juunil 2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

A. Kapajevi apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastuse

põhjendused:

Tallinna Vangla ei nõustu kaebaja väitega, et halva valgustuse tulemusena langes kaebaja

nägemisteravus, kuna ei ole leidnud tõendamist, et kaebaja nägemisteravus on langenud ja

väidetava nägemisteravuse langus on põhjustatud kambri valgustusest.

Kuigi kaebaja ei ole eelnevalt välja toonud, et tal oli valida, kas külastada spordisaali või

kirikut, siis ei ole selline väide usutav. Kui uskuda, et vastavad ajad kattusid, siis oleks

kaebaja saanud vastavasisulise märgukirjaga vangla poole pöörduda, mida aga

dokumendiregistrist ei nähtu.

8. 12. mail ning 20. mail 2016 esitas A. Kapajev täiendavad seisukohad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus tagastab esmalt kaebajale tema esindaja poolt esitatud vastuse

apellatsioonkaebusele, kuna kaebaja saatis vastava dokumendi iseseisvalt posti teel ning

seetõttu on dokument haldusasja toimikusse juba lisatud.

10. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja

A. Kapajevi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli A. Kapajevi kaebus halduskohtule

lubatav (I); annab seejärel hinnangu kaebaja kahjuhüvitise nõude põhjendatuse kohta (II) ning

lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (III).

I

12. Halduskohus pidi kaebust saades võtma seisukoha ka selles, kas kaebaja kahjuhüvitise

nõue oli ajavahemiku 21. aprill 2010 kuni 22. jaanuar 2011 (k.a) osas lubatav. RVastS § 17 lg

3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates

päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama,

sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud

sündmusest arvates. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude

lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse.

Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras

tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse

menetluse ette VangS. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on

kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või

vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale

ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet

menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse

(RKHK 11. novembri 2008. a määrus nr 331-68-08, p 9; 17. juuni 2010. a otsus nr 3-3-1-41-

10, p 12).

13. A. Kapajev esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse 23. jaanuaril 2014 ning

kaebuse kohtule 4. juunil 2014. Tallinna Vangla teatas 13. juuni 2014. a vastuses kaebusele, et

kuna A. Kapajev esitas Tartu Halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks ja kohus võttis

kahjunõude menetlusse, siis lõpetab vangla A. Kapajevi kahjunõude menetluse (tl 43p). Asjas

ei ole vaidlust selle üle, et kaebus halduskohtule on esitatud tähtaegselt, küll aga selle üle, kas

taotlus kahju hüvitamiseks on vanglale esitatud 3aastase perioodi jooksul arvates päevast, mil

kaebaja kahjust teada sai või pidi teada saama.

HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud

kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole

kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (Riigikohtu 28. aprilli 2014. a määrus

nr 33178-13, p 19). Halduskohus on vaidlustatud otsuses (tl 88p) lugenud kahju teadasaamist

perioodi viimasele päevale järgnevast päevast, kuna kohtu hinnangul oli tegemist jätkuva

toiminguga ning kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab kulgema, kui lõppes toiming, millega

kahju tekitati (halduskohus viitas RKHK 6. märtsi 2014. a otsusele nr 3-3-1-93-13). Vastustaja

märgib apellatsioonkaebuses, et A. Kapajev esitas kahju hüvitamise nõude vanglale

23. jaanuaril 2014, seega saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva

kolme aasta osas ehk alates 23. jaanuarist 2011. Lisaks märgib vastustaja, et arvestades, et

kaebaja on taotlenud Tallinna Vanglalt kahju hüvitamist konkreetse ajavahemiku eest alates

21. aprillist 2010 kuni 13. juulini 2012, hoolimata asjaolust, et A. Kapajev viibis ka enne 21.

aprilli 2010 Tallinna Vanglas, siis pidi väidetava kahju tekkimine olema A. Kapajevile tunda

koheselt, sest vastasel juhul ei oleks ta osanud väidetava kahju tekkimise perioodi nii täpselt

määratleda. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kaebaja oli viibinud perioodil 21. aprill

2010 kuni 13. juuli 2012 kinnipidamistingimustes, kus kambrite täituvus oli erinevatel

ajavahemikel erinev, ei ole eluliselt usutav, et kaebaja mõistis sellel ajavahemikul

põrandapinna vähesusest tulenenud negatiivseid mõjutusi ja kahju tekkimist alles jaanuaris

2011. Kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise kestust ja tingimusi arvestades pidi kaebuses

väidetud kinnipidamistingimuste inimväärikust rikkuv iseloom tema jaoks arusaadav enne

23. jaanuari 2011. Eeltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul kahjunõuet 21. aprill

2010 kuni 22. jaanuar 2011 osas tähtaegseks pidada (vt ka RKHK 27. aprilli 2016. a otsus

asjas nr 3-3-1-68-15, p-d 13-14).

14. HKMS § 151 lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse

menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud alused. HKMS § 121 lg 1 p-st 4

tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Eeltoodut arvestades tühistab

ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse osas, mis puudutas kahju hüvitamise nõude

esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi 21. aprill 2010 kuni 22. jaanuar 2011 eest ning

jätab A. Kapajevi kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel eelnimetatud osas

läbi vaatamata.

II

15. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus mõistis kaebaja

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1398 eurot ja arvas WC alla jääva pinna

kambri põrandapinnast välja.

16. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis perioodil 21. aprill 2010 kuni 22. jaanuar

2011 Tallinna Vangla kambris nr 226 koos erineva hulga kinnipeetavatega (tl 49-57).

Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 20), et kambris

asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Analüüsides

kambripinna suurust ilma tualetita asus halduskohus (otsuse p 17) seisukohale, et kambrites,

kus kaebaja viibis, oli põrandapinda ühe isiku kohta alla 3 m2, mida sai halduskohtu hinnangul

käsitleda minimaalse isikliku ruumi rikkumisena.

17. Vastustaja hinnangul on ebaõige arvata WC alune pind kambri üldpindalast maha.

Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel

refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia,

p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12:

Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse

hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning

käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72;

30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja

mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema

põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist

kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h

välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel

tugineda (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt

asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna

sisse.

18. Kuna halduskohus on kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvanud WC aluse pinna

kambri üldpinnast välja, siis muudab ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse

põhjendusi, lähtudes põhimõttest, et tualettruumi pind arvatakse kambri üldpinna sisse.

Ringkonnakohus märgib vastustaja esitatud andmetele tuginedes, et kui arvestada kambri

põrandapinna suurust koos tualetiga, siis viibis kaebaja perioodil 23. jaanuar 2010 kuni 13.

juuli 2011 kokku 332 päeva kambris, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m²,

kuid talle oli tagatud vaidlusalusel perioodil kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud

minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m². Lisaks viibis kaebaja vaidlusalustel

perioodidel 207 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle 3 m².

Eeltoodust lähtudes loeb ringkonnakohus asjas tuvastatuks, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes

VSkE § 6 lg-st 6 tulenevaid nõudeid rikkunud.

19. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, kas kaebaja kinnipidamist 332 päeva jooksul kambris,

kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi vahemikus 2,5 m² kuni 3 m², saab pidada

õigusvastaseks.

20. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE

§ 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida

ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille

tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri

põrandapinna tingimuste õiguspärasuse hindamisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt

esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei

kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused

lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 33142-

15, pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt

olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus

asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et

tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi

ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga

kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab

võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja

60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema

kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires,

võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad

nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56, jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused

võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (p

38) ning inimväärikuse tagamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse

kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (p 44). Seega on

asjakohane järgnevalt hinnata, millised olid kaebaja muud kinnipidamistingimused Tallinna

Vanglas, s.h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim.

21. Käesolevas asjas viibis kaebaja alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambrites kokku

332 päeva. Vaidlust ei ole selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte

kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid

oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka

kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud

niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate

kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik

põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi.

22. Ringkonnakohus peab asja lahendamisel määravaks asjaolu, et vangla andmetel viibis

kaebaja Tallinna Vanglas ajavahemikul 21. aprill 2010 kuni 22. jaanuar 2011 kinnipeetava

staatuses kambris nr 226. VSkE § 8 lg 1 kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või

avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud

taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav

liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba

aega peab olema vähemalt 4 tundi. Seega oli kaebaja eelnimetatud perioodil paigutatud

eluosakonda, kus tal oli vähemalt 4 tundi päeva jooksul võimalik viibida kambrist väljaspool.

Lisaks nähtub vastustaja esitatud andmetest, et kaebaja ei viibinud kambris nr 226 järjepanu

332 päeva vältel alla 3 m² suurusel põrandapinnal, vaid erinevate perioodide kaupa, millest

kõige pikem periood oli 99 päeva ning milliste perioodide vahel oli talle aga tagatud kambris

põrandapinda suurusega üle 3 m².

23. Arusaamatu on kaebaja etteheide halduskohtule, et kohus ei ole seonduvalt valgustuse

puudulikkusega võtnud arvesse kaebaja argumente ja tõendeid. Halduskohus on otsuse p-s 12

märkinud, et kaebaja viidet nägemisteravuse nõrgenemisele ei saa seostada kambri valgusega

kuna pole tõendatud, et nägemisteravuse väidetav halvenemine on tingitud just kambri

valgustusest ning kaebaja ei ole tervisekaardist nähtuvalt nägemisprobleemidega arsti poole

pöördunud. Seega on halduskohus kaebaja väiteid ja asjas esitatud tõendeid vastupidiselt

kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele arvesse võtnud ja ringkonnakohus nõustub

halduskohtu eelpool viidatud seisukohaga. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 59 lg 1 järgi

peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest

ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on

vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata

põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Kaebaja ei

ole kohtumenetluse käigus esitanud ühtegi tõendit nägemisteravuse väidetava languse kohta

ega väitnud, et eelnimetatud tõendite esitamine oleks mingil põhjusel võimatu. Samuti ei ole

kaebaja väitnud, et ta oleks juhtinud vastustaja tähelepanu valgustuse ebapiisavusele. Muude

kinnipidamistingimuste õiguspärasuse üle poolte vahel vaidlust ringkonnakohtus ei ole.

24. Võttes eeltoodust tulenevalt arvesse, et kaebaja viibis kambris isikliku pinnaga üle 2,5 m2

ning alla 3 m2 vaid lühikeste perioodide kaupa; samal ajal oli tal võimalik viibida iga päev

vähemalt 4 tundi väljaspool kambrit eluosakonnas, kaebajad väited seoses puuduliku

valgustatusega ei ole kinnitust leidnud ning muude kinnipidamistingimuste õiguspärasuse üle

ei ole apellatsiooniastmes vaidlust, leiab ringkonnakohus, et võimalus viibida väljaspool

kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus tasandasid kambri nr 226 väikese

pinna mõjusid, mistõttu ei saa kaebaja viibimist lühikeste perioodide jooksul kokku 332 päeva

vältel kambris nr 226 õigusvastaseks ning kaebaja väärikust alandavaks pidada.

25. Kaebaja väite osas seonduvalt VSkE § 6 lg 6 uue põhiseaduspärasuse kontrolliga märgib

ringkonnakohus, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20. juuni 2014. a

otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 41) asunud seisukohale, et VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale

ette kambris vähemalt 2,5 m² põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni

kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega

vastuolus. Ringkonnakohus ei leia käesolevas asjas esitatud asjaolude pinnalt, et esineks alus

asuda teistsugusele seisukohale kui Riigikohus, mistõttu puudub vajadus algatada

eelnimetatud normi osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

III

26. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebaja apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu otsus osas, millega kaebust ei rahuldatud, muutmata. Tallinna Vangla

apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu otsus tühistada osas, milles

halduskohus lahendas Aleksandr Kapajevi kaebuse Tallinna Vanglalt vanglas 21. aprill 2010

kuni 22. jaanuar 2011 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes ning osas, halduskohus

kaebuse osaliselt rahuldas ning Tallinna Vanglalt Aleksandr Kapajevi kasuks mittevaralise

kahju hüvitise välja mõistis. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab

Aleksandr Kapajevi kaebuse kahju hüvitamiseks perioodi 21. aprill 2010 kuni 22. jaanuar

2011 (k.a) osas läbi vaatamata ning ülejäänud osas rahuldamata.

27. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud hüvitise osas, siis tuleb

muuta ka kohtukulude jaotust. Tartu Halduskohus rahuldas 19. juuni 2014. a määrusega

A. Kapajevi menetlusabi taotluse osaliselt ja kohustas kaebajat tasuma riigilõivu 25 eurot, mis

tasuti 25. juunil 2014 (tl 31). Tartu Ringkonnakohus 29. aprilli 2015. a määrusega ei jätkanud

A. Kapajevile menetlusabi andmist apellatsioonkaebuselt ja kohustas kaebajat tasuma

riigilõivu 360,06 eurot, mis tasuti 4. mail 2015 (tl 131). Lisaks esitas kaebaja esindaja

ringkonnakohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks, milles palus lisaks

riigilõivule õigusabikuludena vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 250 eurot. Tallinna

Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud.

Tartu Halduskohus mõistis 27. veebruari 2015. a otsusega Tallinna Vanglalt A. Kapajevi

kasuks välja menetluskulu proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga 2 eurot 61 senti.

Arvestades ringkonnakohtu lahendit, millega jäi A. Kapajevi kaebus lõppkokkuvõttes

rahuldamata, puudub alus kohtukulude jagamiseks halduskohtu rakendatud alusel (HKMS §

108 lg 2). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

Ringkonnakohus jätab seetõttu A. Kapajevi halduskohtus (riigilõiv 25 eurot) ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud (riigilõiv 360,06 eurot ja õigusabikulud 250 eurot)

kokku 635,06 eurot HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Riigilõiv (377 eurot), mille

tasumisest oli kaebaja halduskohtus vabastatud, jääb HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi

kanda.

Maili Lokk

Tiina Pappel

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt