3-14-52483/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. mai 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52483

Haldusasi

Aleksei Tšudinovi kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 3. märtsi 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ja Aleksei Tšudinovi

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Tšudinov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus. Jätta Aleksei Tšudinovi

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 3. märtsi 2015. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta

kaebus perioodi 14. august 2011 kuni 14. mai 2014 osas rahuldamata ning perioodi 17.

aprill 2009 kuni 13. august 2011 osas läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 27. juuni

2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksei Tšudinov 17. aprillist 2009 kuni 14. maini 2014 Tallinna Vanglas vahistatuna ja hiljem

kinnipeetavana.

2. Pärast seda, kui A. Tšudinovi poolt 14. augustil 2014 Tallinna Vanglale esitatud kahju

hüvitamise taotlus oli tähtaegselt lahendamata jäetud, esitas A. Tšudinov 15. oktoobril 2014

kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista hüvitis

mittevaralise kahju tekitamise eest seoses sellega, et talle ei olnud Tallinna Vanglas tagatud

piisavalt kambripinda. Samuti leiti, et ka muud kinnipidamistingimused olid õigusvastased.

3. Tartu Halduskohtu 3. märtsi 2015. a otsusega rahuldas halduskohus kaebuse ja mõistis

kaebaja kasuks välja 2496 eurot järgmistel põhjendustel.

3.1. Kaebus on esitatud tähtaegselt. Tähtaeg kahju hüvitamise nõude esitamiseks hakkas kulgema

kaebaja ümberpaigutamisel Tartu Vanglasse 2014. a mais. Eelnev kaebaja kinnipidamine oli

jätkuv toiming, ja sellega tekitatud kahjust teadasaamise hetkeks on RKHKo 3-3-1-93-13

tulenevalt reeglina hetk, mil lõppes kahju tekitamine.

3.2. Kambripinnast ei tule maha arvata mööbli alla jäävat pindala. Euroopa Inimõiguste Kohus

(EIK) on osutanud kambris mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukorras, kus

kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla kolme ruutmeetri ja sisaldas ka mööblit. Seevastu

tualett tuleb kambri pindalast välja arvata.

3.3. Alla kolme ruutmeetri, mida EIK on pidanud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 3

rikkumiseks, jäi kaebaja isiklikus kasutuses olev pind kambris kokku 832 päeval, ehkki 112

päeval ei jäänud see pindala oluliselt alla kolme ruutmeetri. Sobivaks hüvitiseks selle eest pidas

kohus keskmiselt 3 eurot liiga kitsastes tingimustes veedetud päeva eest.

3.4. Muus osas olid kaebaja kinnipidamistingimused nõuetekohased. Kaebajale oli tagatud duši

kasutamise võimalus kord nädalas vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-le 2.

Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja

(VSkE) § 7 lg-ga 7 on ette nähtud, et pesemiskoht peaks kambris olema üksnes võimalusel.

Seega on pesemiskoht kambris vaid soovituslik ja selle puudumine ei rikkunud kaebaja õigusi.

3.5. Õigusaktid ei sätesta keeldu pesu kambris kuivatamiseks ega kohustust pesu kuivatamiseks

eraldi ruumi sisustama.

3.6. Kambrite öine valgustamine on sobiv, vajalik ja proportsionaalne meede

järelevalvekohustuse täitmiseks.

3.7. Lugemine ja kirjutamine on olemuslikult sellised tegevused, mis toovad kaasa silmade

väsimise. Tervise halvenemist ei ole kaebaja väitnud. Seetõttu on etteheide kambri

valgustustingimuste osas üldsõnaline.

3.8. Ülejäänud etteheited on üldsõnalised ning nende hindamine pole tagantjärgi võimalik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja

kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

4.1. Kaebaja pidi kahju tekkimisest teada saama varem. Hüvitisenõuet saab lugeda tähtaegseks

vaid selle esitamisele eelneva kolme aasta eest.

4.2. Tualeti alla jäävat pinda ei tohiks kambri põrandapinna suuruse arvutamisel välja jätta.

Ruumi pindala tuleb arvestada vastasseinte vahelisest kaugusest. Ka väljaspool vanglat ei arvata

eluruumi pinna arvutamisel tualetti üldpindalast välja. EIK lahendites on tualeti pind arvatud

kambri pindalast välja enamasti seetõttu, et see ei asunud kambris ja ei olnud igal hetkel

kasutatav.

4.3. VSkE § 6 lg 6, mis kehtis kuni 31. detsembrini 2013, sätestas, et kinnipeetavale on toas ette

nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega vastasid kambrid siseriiklikes õigusaktides

sätestatule.

4.4. Riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane

halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsustes toodud

seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

5. A. Tšudikovi vastuapellatsioonkaebuses palutakse välja talle välja mõista suurem hüvitis

järgmistel põhjendustel.

5.1. Kambri põrandapinnast tuleks maha arvata mööblialune pind. Sellele on viidanud ka EIK.

5.2. Ruumipuudusele oli tähelepanu juhtinud juba CPT oma 2004. a raportis.

5.3. Euroopa vanglareeglistik näeb ette, et võimalus dušši võtta peab olema kaks korda nädalas.

Duši võimaldamise vaid kord nädalas koos kehalise harjutamise võimaluste puudumisega on

arvesse võtnud ka EIK. Kambri tualetinurgas polnud võimalik end pesta, kuna kraanist tuli vaid

külma vett.

5.4. Pesukuivatamisvõimaluse puudumine tähendas seda, et kui kõik kinnipeetavad koos duši

võtmisega pesu pesid ja neid kambris kuivatasid, tõusis kambris õhuniiskuse tase

väljakannatamatult kõrgeks ja tekkis lämbumise tunne.

5.5. Kambris põlema jäetud tuli segab magamist, kuna silmaklapid on keelatud.

5.6. Kunstlik valgustus on liiga nõrk, kuna kaks 75W pirni 15 ruutmeetrise kambri jaoks on liiga

vähe. Tallinna Halduskohtu lahendist haldusasjas 3-06-294 on selgunud, et nende valgustitega oli

kambri valgustus ca 100 luksi ringis, kuid lugemise-kirjutamise jms jaoks on vajalik valgustus

vähemalt 500 luksi.

5.7. Kaebaja ei juhtinud vangla tähelepanu oma kannatustele seetõttu, et arvas, et need on

vältimatud. Alles hiljem kohtulahenditega tutvudes sai ta aru, et tema õigusi on rikutud.

5.8. Lisaks eeltoodule oli avatud osakonnas tualetti pääsemiseks ootejärjekord, raadiosaateid

(muusikat) pidi kuulma 12 tundi järjest, ventilatsioon ei olnud piisav.

5.9. Hüvitis ei ole piisav ka siseriiklikku kohtupraktikat arvestades.

6. A. Tšudinov palub vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele see rahuldamata jätta.

7. Tallinna Vangla palub vastuses A. Tsudinovi apellatsioonkaebusele see rahuldamata jätta,

põhjendades seda järgnevalt.

7.1. Kaebajale oli tagatud võimalus kord nädalas duši kasutamiseks. Tal oli igapäevaselt tagatud

ligipääs kraanikausile koos voolava veega. Võimalik oli kasutada enda veekeedukannu. Lisaks

andis vangla 2013. aasta kevadel igasse sektsiooni üldkasutatava veekeetja.

7.2. Usutavad pole väited ruumide niiskuse osas, kuna kambrites on keskküte, sund- ja loomulik

ventilatsioon ning võimalus akna õhutusava kaudu õhuhulka reguleerida. Enamuse ajast viibis

kaebaja õuealal, kus oli võimalik riideid kuivatada. Vangla poolt väljastatud riideesemete,

rätikute ja voodipesu pesemist korraldab vangla ning nende pesemise ja kambris kuivatamise

vajadus kinnipeetaval puudub.

7.3. Kambrites oli olemas nii aken kui valgustid. Võimalus oli isikuarvel oleva raha eest soetada

näpitslamp.

7.4. Kaebaja pole pöördunud kaebusega vangla poole ei kambri niiskuse ega valgusega seoses.

7.5. Ööseks põlema jäetav nõrk valgustus on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks, kuna

justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 § 12 järgi tuleb kontrollida kambris toimuvat.

Silmaklapid seaksid ohtu vangla julgeoleku, kuna raskendavad isiku tuvastamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ning tühistab halduskohtu otsuse. Kaebaja

kaebus ning vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus

kaebuse tähtaegsust (osa I), seejärel vangla apellatsioonkaebust (osa II) ja A. Tsudinovi

vastuapellatsioonkaebust (osa III) ning formuleerib seejärel oma lõppseisukohad (osa IV).

I

9. Kõigepealt tuleb lahendada kaebuse tähtaegsuse küsimus. Periood, mille eest kaebaja kahju

hüvitamist nõuab, hõlmab ajavahemikku 17. aprill 2009 kuni 14. mai 2014. Kahju hüvitamise

nõude vanglale esitas kaebaja 14. augustil 2014. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17

lg-st 3 tuleb kahju hüvitamise nõue esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, mil kannatanu

kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Sellest regulatsioonist tuleneb,

et kahju hüvitamist ei saa nõuda jätkuva toimingu puhul selle perioodi eest, millest on nõude

esitamise hetkeks möödunud rohkem kui kolm aastat. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et

kujunenud olukorras on nõue osas, mis väljub nõude esitamisele eelnenud kolme aasta pikkusest

perioodist (17. aprill 2009 kuni 13. august 2011) mittetähtaegne.

10. Ringkonnakohus möönab, et Riigikohtu halduskolleegium on väljendanud seisukohta, et

toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg võib hakata kulgema toimingu

lõppemisest, kuid samas on märkinud, et kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast

teada saama varem kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka hüvitisenõude esitamise tähtaeg

kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist (RKHKm 3-3-1-20-15, p 13, RKHKo 3-3-1-93-13, p

13-14). Ringkonnakohus nõustub vangla seisukohaga, et väidetud liiga kitsad

kinnipidamistingimused pidid kaebajale olema koheselt tajutavad ja järelikult algas koheselt

nende mõju ilmnemisest kulgema kaebetähtaeg. Kahju hüvitamise kaebusele ettenähtud

kolmeaastase tähtaja kontekstis (RVastS § 17 lg 3; samuti halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 46 lg 4) tähendab see seda, et jätkuva toimingu eest kahju hüvitamist sooviv isik peab

arvestama, et ta ei saa nõuet esitades nõuda kahju hüvitamist pikema perioodi eest kui nõude

esitamisele eelneva kolme aasta eest. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks kujuneda olukord, kus

jätkuva toiminguga kahju tekitamise puhul kaotaksid kahju hüvitamise nõude esitamiseks

ettenähtud tähtajad igasuguse mõtte, sest kui toiming veel kestab, oleks kaebus alati tähtaegne (ja

oleks seda veel kolm aastat alates toimingu lõppemisest), kuigi kahju tekitamise algusest on

möödunud juba märksa rohkem aastaid. Selline situatsioon oleks ilmselgelt ebamõistlik ning

vastuolus kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtaegade kehtestamise eesmärgiga.

Selline olukord võib olla lubatav vaid juhul, kui isik tõepoolest ei saanud kahju tekitamise

alguses aru sellest, et toimub talle kahju tekitamine. Käesoleval juhul, nagu mainitud, sellise

olukorraga ilmselgelt tegemist ei ole. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kahju hüvitamise

nõude esitamiseks ettenähtud pikkade tähtaegade (3-10 aastat) üks eesmärk ongi see, et anda

isikule võimalus oma õiguste rikkumises selgusele jõudmiseks. Kolm aastat peab olema selleks

ilmselgelt piisav aeg.

Käesolevas asjas ei saa juhinduda ka Riigikohtu poolt antud soovitusest, mille järgi „Kui isiku

kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes

kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel

muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest

toimingu lõppemise hetkel teada saanud“ (RKHKm 3-3-1-20-15, p 13). Ringkonnakohtu arvates

on väga keeruline määratleda seda, millal toimus kinnipidamistingimuste oluline muutumine, kui

kinnipeetavat paigutati ühest kambrist teise, kambrid olid erineva suurusega ning sealjuures

varieerus pidevalt ka kambrites olnud kinnipeetavate arv. Kõik need tegurid omavad tähtsust

selle määratlemisel, kui suur oli konkreetse kinnipeetava isiklik pind kambris. Olukorras, kus

selliseid ümberpaigutamisi ja kambris hoitud kinnipeetavate arvu muutumisi toimub sageli, ning

nende muutujatega võib kaasneda muutusi erinevates suundades ka teistes

kinnipidamistingimustes (nt valgustuse, ventilatsiooni või kütte kvaliteet vms), võib olla

praktiliselt võimatu määratleda seda, millal konkreetselt on toimunud „oluline muudatus

kinnipidamistingimustes“. Selge on, et see ei saa sõltuda üksnes sellest, millal isik ühest kambrist

teise paigutati, vaid hulgast muudest tingimustest (kinnipeetavate arv kambris jne).

Ka selliste keeruliste ning asjatute vaidluste vältimiseks on ringkonnakohtu arvates õige asuda

seisukohale, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul, mille puhul pidi

kahju ilmnema isiku jaoks koheselt, saab kahju hüvitamist nõuda üksnes nõude esitamisele

eelneva kolme aasta eest.

11. Ehkki halduskohus luges kaebuse täielikult tähtaegseks, ei ole see ringkonnakohtule siduv.

HKMS § 47 lg 1 ls 2 lubab kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude

kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Sellest sättest tuleneb, et kohustuslikus

kohtueelses menetluses esitatud nõude tähtaegsus on oluline kaebuse lubatavuse eeldus. Isik, kes

ei ole järginud kohustuslikus kohtueelses menetluses ettenähtud nõude esitamise tähtaega, ei ole

kinni pidanud kohustuslikust kohtueelsest vaidluse lahendamise korrast ning kaebus on vastavas

osas lubamatu. Kaebuse lubatavuse kontrolli saab ja peab teostama ka ringkonnakohus ning

ringkonnakohus ei ole seotud halduskohtu seisukohaga, kes on ekslikult lugenud nõude esitamise

tähtaegseks. Halduskohtu eksitus ei saa muuta mittelubatavat kaebust lubatavaks. Samasugusele

järeldusele orienteerivad ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohad 14. mai 2007. a otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-18-07 (p-d 18-23) ja 29. aprilli 2009. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-19-09

(p 12).

12. Kaebus on seega osas seega perioodi 17. aprill 2009 kuni 13. august 2011 osas lubamatu ning

tuleb selles osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätta.

13. Ringkonnakohus selgitab siinkohal, et juba kohtueelses menetluses tagastas vangla

hüvitamisnõude selle perioodi osas, kuna pidas selles osas nõude esitamise tähtaega ületatuks.

Seega oli kaebajale kohtumenetluses läbivalt teada vangla seisukoht, et selle perioodi osas on

nõue mittetähtaegne. Kui kaebaja oleks olnud seisukohal, et tähtaja möödalaskmiseks esinesid

mõjuvad põhjused, siis oleks ta seda kohtumenetluse kestel eelduslikult väljendanud. Seda

kaebaja teinud ei ole. Ta on olnud läbi kohtumenetluse seisukohal, et kaebus on tähtaegne (tl 61)

ning ennistamiseks mõjuvad põhjused puuduvad. Kujunenud olukorras tõlgendab

ringkonnakohus HKMS §-i 124 selliselt, et kui kaebaja on olnud ekslikul seisukohal tähtaja

kulgemahakkamise alguse osas ning nõude mittetähtaegne esitamine on ilmselgelt tingitud sellest

ning pole mingeid viiteid sellele, et tähtaja möödalaskmiseks võis olla mingeid ennistamist

tingivaid mõjuvaid põhjuseid, siis ei ole kohtul vajalik anda sellisele kaebajale võimalust

menetlustähtaja ennistamise ennistamise taotlemiseks. Sellises olukorras tähtaja ennistamiseks

võimaluse andmine ei oleks eesmärgipärane, kuna on ilmne, et tähtaja möödalaskmist ei saanud

tingida mingid takistused, vaid selle põhjuseks oli üksnes ekslik arusaam tähtaja

kulgemahakkamisest. Ennistamiseks võimaluse andmine oleks aga selgelt vastuolus

menetlusökonoomia põhimõttega, kuna pikendaks oluliselt asjas otsuse tegemise aega – nimelt

tuleks lisaks kaebajale tähtaja ennistamise taotlemiseks võimaluse andmisele anda seejärel

võimalus ka vastustajale selles küsimuses oma seisukoha kujundamiseks. Täiendav töö vajalike

menetlusdokumentide koostamiseks takistaks vastavalt ka teistes kohtu menetluses olevates

asjades kiiremini lahendini jõudmist.

Eelneva tõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajale võimaluse andmine menetlustähtaja

ennistamise taotlemiseks ei ole käesoleva haldusasja tehiolusid arvestades vajalik. Vajadusel saab

kaebaja ennistamist tingivad asjaolud välja tuua ringkonnakohtu otsust vaidlustades.

II

14. Järgmisena määratleb ringkonnakohus, kuidas kambrite suurust mõõta. Vastustaja leiab, et

tualeti alune pindala tuleks arvata kambri üldpindala sisse. Kaebaja seevastu leiab, et lisaks

tualetile tuleks kambripindalast välja arvata ka mööbli alune pindala.

15. Seoses tualetiga osundab ringkonnakohus siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi

seisukohale, mida ringkonnakohus mõistab selliselt, et kinnipeetava isikliku ruumi hindamisel

ei tule kambri üldpindalast tualettruumi pindala maha arvata. Riigikohus märkis, et „EIK

praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata

peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt

võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust

ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda

kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel.“ (RKHKo 3-3-1-42-15, p 17).

Seega tuleb kambripindala hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga.

16. Mööbli alune pindala tuleb samuti arvata kambri üldpindala sisse. Esiteks tuleneb see juba

VSkE § 6 lg-st 6, mis sätestab, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2

põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda. Selles normis ei räägita vabast,

mööbliga katmata põrandapinnast, vaid põrandapinnast üldiselt. Seega peetakse silmas ka

mööbli alla jäävat põrandapinda. Teiseks lähtutakse üldteadaolevalt eluruumide pindala

mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Samuti

oleks sellise regulatsiooni järgimine ka märkimisväärselt keeruline, sest konkreetses, mööbli

ja muu tarvilikuga sisustatud ruumis vaba, ilma mööblita põrandapinna mõõtmine ja

väljaarvutamine oleks märksa keerulisem, kui lihtsalt ruumi pindala mõõtmine ja arvutamine.

Kui nõustuda sellega, et mööbli alla jääv põrandapind tuleks kambri üldpindalast välja jätta,

siis tekiks koheselt täiendavad raskused normi kohaldamisel – nt kui kõrgelt peavad vaba

põrandapinna kohal puuduma takistused muude sisustuselementide näol (nt kas seinale

kinnitatud riiuli alla jääv ruum tuleks samuti välja arvata), kas ajutiselt kaetud põrandapinda

(nt seina külge kinnitatava voodi alust pinda) saab lugeda vaba põrandapinna hulka

kuuluvaks, milliseid esemeid tuleb liigitada mööbliks, kas samamoodi tuleks suhtuda

tavapäraselt põrandal asetsevatesse esemetesse (nt jalanõud, põrandahari jms) jne. On ilmne,

et selline põrandapinna mõõtmismeetod oleks äärmiselt keeruline, väga palju vaidlusi

põhjustav ning sellega jõuaks kergesti absurdsete olukordadeni. Seetõttu tuleb põrandapinna

arvestamisel lähtuda ruumi üldpindalast ja arvestada sinna ka kambris mööbli ja muude

esemete all olev pind. Sellist seisukohta on Tartu Ringkonnakohus väljendanud juba varem (vt

21. septembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-1385, p 9; 24. novembri 2015. a otsus

haldusasjas nr 3-14-50482, p 7).

Kaebaja poolt viidatud EIK praktikast ei tulene kinnitust tema seisukohtadele. Nagu

halduskohus on selgitanud, arvestati mööbliga kaetud pindalasid üksnes olukordades, kus

kambri pindala isiku kohta oli niigi väike ning mööbel võimendas seda ruumipuudust

täiendavalt.

17. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kui kaua ning millise isikliku pinnaga kambrites

kaebaja viibis.

Kuna kaebus jäetakse osaliselt läbi vaatamata, kontrollib ringkonnakohus sisuliselt üksnes

ajavahemikku 14. august 2011 kuni 14. mai 2014. Nähtuvalt kaebaja esitatud andmetest (tl

36p- 46p) ei langenud kambrites, kus kaebaja viibis, pindala kinnipeetava kohta kordagi alla

2,5 ruutmeetri. Alla kolme ruutmeetri oli see vaid 47-l päeval – 38 päeva oli see pindala 2,77

ruutmeetrit, 7-l päeval 2,83 ruutmeetrit ja kahel päeval 2,72 ruutmeetrit.

18. Liiga väikese kambripinnaga seonduvaid küsimusi on lahanud Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Nimelt on põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium käsitanud küsimust, kas VSkE § 6 lg-ga 6 kuni 31. detsembrini 2013 sätestatud

kambri suurus - vähemalt 2,5 m2 kinnipeetava kohta – on põhiseaduspärane (RKPKo 3-4-1-9-

14). Selle otsuse p-s 38 märkis kolleegium järgmist: „Samas ei ole 2,5 m2 kambri

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse

alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri

pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav

ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei

pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6

lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis

vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise.“

Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad

kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond

võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool

oma kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne.

Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis

nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE

regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka

põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem

põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele

vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene

põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei

tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel

asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 on põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises, 6. veebruari 2014. a otsuses asjas

nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite

arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK

artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine.

Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse

kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata,

millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri

põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

19. Ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist järeldub

seega, et 2,5 – 3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava

inimväärikust rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt

kogumis piiratud ka mingil muul moel.

20. Käesolevas asjas sellist olukorda ei nähtu. Kaebaja oli sel ajal kinnipeetav, kellele oli

tagatud kas ühetunnine jalutuskäik ja 4-tunnine vaba aeg oma sektsiooni piires. Avatud

sektsioonis viibimise ajal oli tal võimalik liikuda väljaspool kambrit oma sektsiooni piires

äratusest kuni öörahuni (tl 24p).

21. Seega saab, arvestades Riigikohtu eeltoodud seisukohti ning käesoleva asja tehiolusid,

asuda seisukohale, et kaebajale ei ole tekitatud hüvitamisele kuuluvat varalist kahju. Ehkki

47-l päeval oli kaebaja isiklik pind alla kolme ruutmeetri, kompenseerisid selle muud

liikumisvõimalused vastavalt vangistusalastele õigusaktidele. Samuti tuleb arvestada sedagi,

et kõrvalekaldumine 3 ruutmeetri suurusest pinnast oli väga väike – vaid 0,28-0,13

ruutmeetrit. Mitme kinnipeetavaga kambris viibides on sellist, alla 10% kõikumist tänaseks

kehtestatud 3 m2 suurusest ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see saaks isikule

kaasa tuua rahas hüvitatavat kahju.

Ka ei olnud periood, mil kaebaja neis tingimustes viibis, kuigi pikk, vaid 47 päeva.

22. Ka viitab ringkonnakohus siinkohal Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-68-15, kus

Riigikohus leidis sarnaste asjaolude puhul, et Tallinna Vanglas väidetavalt liiga kitsastes

kinnipidamistingimustes viibinud kinnipeetavale ei ole tekitatud mittevaralist kahju ja tal ei

ole õigust hüvitisele. Seega on ka Riigikohus kinnitanud, et senine halduskohtute ja osaliselt

ka ringkonnakohtute praktika, kus sellistel juhtudel kinnipeetavatele hüvitisi välja mõisteti, oli

ekslik.

23. Lisaks oleks ringkonnakohtu hinnangul isegi juhul, kui eeltoodust mööda vaadata ja

jaatada kaebajale kahju tekitamist, kaebuse rahuldamata jätmiseks aluse see, et kaebaja ei

võtnud õigeaegselt ette midagi oma õiguste kaitseks. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt on kahju

hüvitamist õigus nõuda vaid siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik

kõrvaldada RvastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest

sättest tuleneb isikule kohustus nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning selle

kohustuse täitmata jätmisel ei ole vastavalt isikul õigust kahju hüvitamisele. Asja

materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks selliseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kasutanud

ning ka kaebaja ise möönab oma vastuapellatsioonkaebuses seda.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda

kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda

kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja vanglale alles 14. augustil 2014, st

mõni aeg pärast seda, kui EIK oli 19. detsembril 2013 teinud T. Tunise kaebuse alusel

kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise seoses ebapiisava kambripinnaga.

Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või

ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise

vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja

taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel

muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve

algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas.

Kuna kaebaja pidas kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks juba alates 17. aprillist 2009,

siis saab lugeda, et kaebaja ei võtnud rohkem kui viie aasta jooksul ette mitte midagi selleks,

et endale kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada. Hüvitisenõude esitas kaebaja alles

pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja

sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS §

7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata

jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat

rikkumist üle viie aasta (17. aprill 2009 kuni 14. mai 2014). Isegi kui möönda, et oma õiguste

rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib

kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta nii pikalt. On üheselt

selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi

rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on

RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et

kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise

lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja

kestvust, on tõenäoline, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus jõudnud

lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riigikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11 p-s 19 väljaöeldud

seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei

võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See

on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hüvitisenõue kuuluks rahuldamata jätmisele ka seetõttu, et

kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks.

24. Ringkonnakohus möönab, et asjas nr 3-3-1-42-15 (p-s 24) on Riigikohus leidnud, et

arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida.

Ringkonnakohtu arvates ei saa sellele seisukohale käesolevas asjas tugineda. Riigikohus ei ole

selle seisukoha kujundamisel arvesse võtnud kõike eeltoodut. Lisaks ei nähtu sellest seisukohast,

mille põhjal leidis Riigikohus, et vanglal olid ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks piiratud

võimalused. Ringkonnakohus osundab, et alates 1. jaanuarist 2014 näeb VSkE § 6 lg 6 ette, et

kinnipeetavale peab olema tagatud 3 m2 põrandapinda. Võib eeldada, et selle nõude täitmist

kinnipeetavate suhtes on alates selle kehtestamisest alates ka järgitud. Ringkonnakohus ei näe

mingit põhjust, miks ei oleks Tallinna Vangla (või kõik Eesti vanglad koostöös) suutnud tagada

sellise nõude järgimist juba mõni aasta varem, st siis, kui kaebaja talus väidetavalt liiga kitsaid

kinnipidamistingimusi ega võtnud oma õiguste kaitseks midagi ette. Selle mõne aastaga ei ole

Eesti riigi võimekuses toimunud niivõrd drastilisi muudatusi, et samasuguste tingimuste

tagamine oleks mõni aasta varem olnud täielikult võimatu. Ringkonnakohus peab täiesti

usutavaks, et kui kohtud oleks juba varem kujundanud seisukoha, et kinnipeetavatele peab olema

tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda, oleksid Eesti vanglad asunud seda tingimust mõistliku

aja jooksul täitma. Seda kinnitab asjaolu, et eelnevalt viidatud muudatus VsKE § 6 lg-s 6

kehtestati väga kiiresti – vaid paar nädalat pärast EIK poolt T. Tunise kaebuse alusel Eesti suhtes

kohtuotsuse tegemist, kus T. Tunise kasuks mõisteti käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel välja

Eesti riigilt hüvitis.

Ringkonnakohus ei näe eelneva tõttu põhjust, miks ei oleks kaebaja poolt esmase

õiguskaitsevahendi kasutamine võinud olla edukas ning miks ei oleks võinud see võinud viia

talle avaramate kinnipidamistingimuste saavutamiseni. Seetõttu leiab ringkonnakohus jätkuvalt,

et kaebaja nõue kuuluks rahuldamata jätmisele juba esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata

jätmise tõttu.

III

25. Kaebaja vastuapellatsioonkaebuses toodud väited ei vii kaebuse rahuldamiseni. Sisuliselt

üritab kaebaja näidata seal täiendavaid õigusi piiranud vangistustingimusi, mis võiksid

koostoimes hüvitise suurendamiseni.

26. Euroopa vanglareeglistiku art 19.4 järgi peab vanne ja dušše olema piisavalt, et iga vang

saaks ennast normaalsel temperatuuril pesta päeviti või vähemalt kaks korda nädalas. Esmapilgul

võib see nõue näida rangem kui VangS § 50 lg-s 2 sätestatu, mille järgi vähemalt üks kord

nädalas võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Samas tuleb arvestada seda, et

vanglareeglistik ei nõua seda, et kinnipeetaval peaks kambris olema võimalus kasutada voolava

veega kraani. Vaidlust pole selles, et kaebajal selline võimalus oli. Seega, ehkki kaebajale ei

olnud otseselt tagatud kaks korda nädalas duši kasutamise võimalust (oli võimalik kasutada vaid

üks kord), kompenseerib selle vajakajäämise võimalus kasutada voolava veega kraani kambris.

Ehkki kaebaja väidab, et sellest tuli vaid külma vett, on üldteadaolevalt võimalik esmased

hügieenitoimingud (nt näo ja käte pesemine) sooritada ka külma veega. Vajadusel olnuks

võimalik ka vett soojendada kas enda soetatud veekeetja abil, vangla poolt vastuses

vastuapellatsioonkaebusele viidatud üldkasutatava veekeetja abil või siis kasvõi lihtsalt anumas

mõnda aega vee hoidmisel, mille jooksul vesi oleks soojenenud õhutemperatuurini.

Ringkonnakohus möönab, et niiviisi pesemine ei ole võrdne duši all pesemisega, kuid leiab

siiski, et see kompenseerib vanglareeglistikus toodud nõude osaliselt täitmata jätmise. Unustada

ei tohi siinkohal sedagi, et Euroopa vanglareeglistik pole otseselt siduv õigusakt, vaid üksnes

soovitusliku iseloomuga. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajale tagatud olukord (üks dušš

nädalas ja võimalus kasutada igapäevaselt kambris kraani) koostoimes täiesti võrreldav kui mitte

parem vanglareeglistiku regulatsioonist, mille järgi peaks olema võimalik end pesta vähemalt

kaks korda nädalas, kuid puudub võimalus kasutada kambris kraani igapäevaselt. Seetõttu ei saa

siinkohal, arvestades kraanikausi kasutamise võimalust, rääkida vanglareeglistiku rikkumisest.

Siseriiklikust õigusest tulenevad pesemisvõimalused (VangS § 50 lg 2) oli kaebajale tagatud.

27. Eluliselt usutav pole ringkonnakohtu jaoks väide, et pesu kuivatamine kambris tõstis kambri

õhuniiskuse niivõrd kõrgele, et see valmistas kaebajale piina. Vastustaja on osundanud, et

enamiku kinnipeetavate kasutuses olevate riietusesemete pesemise ja kuivatamisega tegeleb

vangla. On väheusutav, et mõningate väheste isiklike riideesemete kuivatamine pärast pesemist

keskküttega, sundventileeritud ning akna kaudu õhutamise võimalusega kambris võis õhuniiskust

oluliselt tõsta.

28. Usutav pole ka kaebaja väide, et valgustus kambris oli ebapiisav. Konkreetse näitena toodud

kaks 75W pirni 15 ruutmeetrise ruumi kohta ei ole tegelikkuses sugugi vähene valgustus. See

tähendab, et ruumi valgustas kokku 150W, mis teeb 10W ühe ruutmeetri valgustamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda pidada siseruumides tehtavate igapäevatoimingute jaoks

ebapiisavaks.

29. Nii niiskuse kui valgustuse vähesuse osas näitab probleemide puudumist veenvalt

tegelikkuses ka see, et kaebaja ei ole esitanud pöördumisi vanglale nende tingimustega seoses

ega võtnud ette ka midagi muud nende tingimuste kompenseerimiseks. Kui isik lepib nende

tingimustega rohkem kui viie aasta jooksul, siis kinnitab see, et probleem tegelikkuses puudus.

Kaebaja väidab küll, et ta ei osanud pidanud neid tingimusi oma õigusi rikkuvaks ja seetõttu

neid vaidlustada, kuid ta ei ole võtnud ette ka midagi muud nende tingimuste vastu ette. Nii ei

ole kaebaja nt kasutanud võimalust täiendava lambi soetamiseks.

30. Samuti väidab kaebaja, et tualetti saamiseks tuli kaebajal avatud sektsioonis oodata.

Vastustaja on selgitanud, et öörahu ajal tuli tualetti pääsemiseks kutsuda kohale vanglaametnik ja

et vangla pole tuvastanud, et tualetti pääsemiseks tuli kaua oodata, ning et kaebajal pole

tuvastatud terviseprobleemi, mis tingiks sagedasema tualetis käimise (tl 25p). Ringkonnakohus ei

näe alust vastustaja selgitustes kahelda.

31. Raadio mängimise osas kinnipeetavale värskes õhus jalutamise ajal on vangla viidanud

sellele, et 2009-st aastast alates arvestatakse vanglates töökeskkonna müranorme (tl 26). Seega ei

ole usutav, et vaidlusaluse perioodi jooksul, mis oli 2009-st aastast hilisem, oleks raadio

mängimine olnud sedavõrd vali, et oleks rikkunud kaebaja õigusi.

32. Ventilatsiooni osas pole ringkonnakohtul alust kahelda vastustaja kinnituses, et see oli

nõuetekohane ning hõlpsasti reguleeritav (tl 25).

III

33. Eeltoodust tulenevalt ei saa rääkida kaebajale kahju tekkimisest kontrollitaval perioodil ei

eraldi ega ka kokkuvõttes ühestki asjaolust tingituna. Halduskohtu otsus tuleb seega tühistada ja

kaebus täielikult rahuldamata jätta. Riigilõivu tasumisest kohtumenetluses oli kaebaja

vabastatud.

Tiina Pappel

Madis Ernits

Einar Vene

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt